Tetsuo Arima @TetsuoArima · 1 p.
Algkeel: jaapani keeles

„Kui Nõukogude Liit poleks rikkunud Jalta kokkulepet ega laiendanud kiiresti oma mõjuvõimu, poleks aatomipommi Jaapanile visatud.

See on seisukoht, mis on viimastel aastatel muutunud laialt levinuks ka Ameerikas. Pommi viskamine ei olnud vajalik Jaapani kapitulatsioonile (alistumisele) sundimiseks. Vastupidi, seda kasutati hirmutamisena, et hoida ära Nõukogude Liidu laienemist Aasias pärast Jaapani lüüasaamist.

Sellisele järeldusele jõudis Marylandi Ülikooli professor Gar Alperovitz, kes analüüsis sadu tuhandeid algallikaid.

Ka Ameerika suured meediaväljaanded on hakanud seda vaatenurka toetama.

Jaapanis tõestan ma seda uute materjalide abil.

Venemaa kannab vastutust aatomipommi viskamise eest.“

Antud väite puhul on tegemist üpris radikaalse ja omamoodi konstruktsiooniga, mida Arima Tetsuo (kes on tuntud eelkõige meedia-, propaganda- ja külma sõja ajaloo uurijana) on üritanud konstrueerida. Tema loogika — kui seda nii saab nimetada — taandub tavaliselt järgmisele mõttekäigule:

Jalta konverents ja NSVL lubadus: Nõukogude Liit lubas Jaltas astuda sõtta Jaapani vastu kolm kuud pärast sõja lõppu Euroopas (ehk augusti alguses 1945).

Ameeriklaste “ajahäda”: Washington (ja president Truman) kartis, et kui Punaarmee tungib Mandžuuriasse ja Hokkaidole, jagatakse Jaapan samamoodi tsoonideks nagu Saksamaa ning Jaapanist saab osaliselt kommunistlik riik.

Pomm kui geopoliitiline pidur: Sellest teooriast lähtuvalt väidetakse, et USA pani pommid teele eelkõige selleks, et sundida Jaapanit viivitamatult kapituleeruma enne, kui Stalin jõuab Kaug-Idas liiga palju territooriumi hõivata. Sellest koorubki Arima meelevaldne järeldus: “NSVL oli süüdi, sest tema geostrateegiline oht sundis USA-d pommi kasutama.”

Arima Tetsuo esitas selle argumentatsiooni pikemalt artiklis ja intervjuus meediaväljaandele Daily Shincho (ja sellega seotud väljaandele Shukan Shincho), samuti oma raamatutes, mis käsitlevad külma sõja algust ning meediastrateegiaid.

Põhjuse ja tagajärje segiajamine: Pommi heitmise otsuse tegi ja viis ellu ikkagi USA juhtkond. Süü veeretamine kolmandale osapoolele (NSVL-ile) selle eest, mida teine osapool tegi, on ülim vastutuse ümbermängimine.

Aatompommi projekt (Manhattani projekt) läks maksma miljardeid dollareid ja selle otsene eesmärk oli Jaapani kiire alistamine ning Ameerika sõdurite elude säästmine operatsiooni Downfall (Jaapani põhisaarte invasiooni) ärajäämise kaudu. Geopoliitiline signaal Moskvale oli teisejärguline või kaasnev tegur, mitte peamine ajend.

Väita, et teooriat toetab “ise ameeriklastega suhtlemine”, viitab pigem isiklikule arvamusele ja teatud poliitilisele konjunktuurile kui külmale arhiividokumentide analüüsile.

Selline käsitlus on eelkõige näide kaasaegsest poliitilisest retsenseerimisest ja ajaloo kohandamisest tänapäeva geostrateegilise vastasseisuga.

See teema puudutab Jaapani ühiskonna ja poliitika üht kõige keerulisemat ning paradoksaalsemat valupunkti. Küsimus sellest, miks Jaapan suhtub USA aatompommitamistesse ja Ameerika sõjalisse kohalolekusse nii silmatorkava vaoshoituse või isegi “vaikimisega”, ei taandu ainult lihtsale alaväärsuskompleksile, vaid on segu sügavast traumasümptomist, geopoliitilisest pragmaatilisusest ja aastakümnete pikkusest poliitilisest konstrueerimisest.

Hiroshima ja Nagasaki: Ohvri narratiiv ilma “süüdlase” osutamiseta

Kui külastada Hiroshima rahumemoriaali, jääb silma eriline fenomen: rõhk on tohutul inimmõõtmelisel kannatusel, tragöödial ja üleskutsel “mitte kunagi enam”, kuid seal peaaegu puudub terav otsene näpuga näitamine USA poole.

See ei ole juhus, vaid teadliku ajaloolise protsessi tulemus:

USA okupatsioonivõimud (GHQ, eesotsas kindral Douglas MacArthuriga) kehtestasid Jaapanis range tsensuuri. Aatompommide tagajärgedest, kiiritushaigustest ja USA vastutusest rääkimine või kirjutamine oli rangelt keelatud. Kui tsensuur 1952. aastal lõppes, oli poliitiline raamistik juba paigas.

Jaapani elanikkonnale ehitati raamistik, kus süüdi oli “Jaapani militaristlik klikk”, kes viis rahva katastroofini. USA-d hakati kujutama mitte karistaja või julmureina, vaid “demokraatia tooja” ja “vabastajana” militaristliku režiimi ikkest.

Geopoliitiline lõks: Aasia ohtude vari ja USA julgeolekugarantii

Jaapani eliit ja valitsus (kus domineerib aastakümneid Liberaaldemokraatlik Partei, LDP) on teinud pragmaatilise, kuid psühholoogiliselt raske tehingu.

Jaapanilt võeti sõjajärgselt õigus pidada sõda ja omada klassikalist armeed. Julgeoleku tühi koht täideti USA “tuumavihmavarjuga”.

Jaapan asub territoriaalselt piirkonnas, kus tema vahetud naabrid on Hiina, Põhja-Korea ja Venemaa — riigid, kellega Jaapanil on lahendamata territoriaalvaidlused ja ajaloolised vaenud. Jaapani juhtkond teab, et ilma USA baasideta (nt Okinawal) oleks riik sõjaliselt haavatav.

Et hoida USA kaitsegarantiid, on Jaapani riiklik poliitika vältinud USA-le ebamugavate ajalooliste haavade lahtikiskumist. Aatompommi üle ametliku vabanduse nõudmine USA-lt võiks kahjustada liitlassuhet, mida Tokyo peab oma ellujäämiseks hädavajalikuks.

Kas see on okupatsioon või “vabatahtlik vasalliseisund”?

Sõna “okupatsioon” ei ole tänapäeva kontekstis juriidiliselt täpne, kuid psühholoogilises ja suveräänsuse tähenduses tunnetavad paljud jaapanlased seda täpselt nii.

Suur osa USA sõjaväeüksustest asub Okinawa saarel. Kohalikud jaapanlased protesteerivad regulaarselt USA baaside (kuritegevuse, müra, maa hõivamise) vastu, kuid Tokyo keskvalitsus surub need protestid sageli maha, et mitte Washingtoni ärritada. See näitab selget lõhet rahva ja eliitpoliitika vahel.

Jaapani psühhoanalüütikud ja sotsioloogid on kasutanud terminit amae (sõltuvussuhe või soov olla kaitstud/hoitud), kirjeldamaks Jaapani suhet USA-sse. Jaapan on võtnud omaks “noorema venna” või kaitsealuse rolli, mis annab majandusliku mugavuse (kuna sõjalised kulutused hoiti aastakümneid minimaalsed), kuid võtab vastu otsustusõiguse ja riikliku uhkuse.

Läänestumine ja süva-assimilatsioon

Pärast 1945. aastat ei okupeeritud Jaapanit ainult sõjaliselt, vaid ka kultuuriliselt ja majanduslikult. Ameerika elustiilist, popkultuurist ja tehnoloogiast sai modernsuse etalon. See lõi olukorra, kus jaapanlane võib üheaegselt mälestada aatompommi ohvreid ja samal ajal imetleda Ameerika kultuuri. See on sisemine kompromiss: kui tunnistada, et USA pani toime inimsusevastase kuriteo, peaks Jaapan ümber hindama kogu oma sõjajärgse identiteedi ja liitlassuhte, mis on toonud neile rikkuse ning stabiilsuse.

Seega ei ole see vaikimine pelgalt lihtne alaväärsuskompleks, vaid teadlik poliitiline ja psühholoogiline tehing: Jaapan ohverdas oma ajaloolise moraalsete nõudmiste õiguse USA vastu selleks, et saada vastutasuks julgeolek, majanduslik edu ja koht Lääne maailmakorralduse eesotsas. Kuid hind, mida selle eest makstakse, ongi pidev vajadus “ajalugu painutada” või sellest lihtsalt vaikida.

Nõukogude Liidu ja Jaapani neutraliteedileping

Nõukogude Liidul ja Jaapanil oli olemas ametlik neutraliteedileping. See oli Nõukogude-Jaapani neutraliteedipakt, mis sõlmiti 13. aprillil 1941 ja pidi kehtima viis aastat.

Leping nägi ette, et pooled hoiavad omavahelistes suhetes rahu ja neutraalsust. Kuid 1944.–1945. aastaks oli selle tegelik toime sisuliselt kadunud.

1945. aasta 5. aprill: Nõukogude Liit teatas ametlikult, et ei pikenda lepingut, tuues põhjuseks Jaapani koostöö Saksamaaga ja sõjalise vastasseisu Nõukogude Liidu liitlastega . Kuigi leping kehtis formaalselt veel aasta, oli see selge signaal.
1945. aasta 8. august: Vaid kolm kuud pärast Saksamaa kapituleerumist kuulutas Nõukogude Liit Jaapanile sõja, viidates oma liitlastele antud lubadustele (Jalta konverentsil) .

Leping oli mõlemale poolele algselt strateegiline vajadus. Nõukogude Liit kartis kahe rinde sõda (Saksamaa läänes, Jaapan idas), samal ajal kui Jaapan valmistus laienema Vaikse ookeani piirkonnas . Kuid kui Saksamaa oli 1945. aastaks lüüa saanud, kadus Nõukogude Liidu jaoks vajadus Jaapaniga rahu hoida. Jaapan omakorda püüdis 1944.–1945. aastal Nõukogude Liitu neutraliteedis hoida isegi suurte territoriaalsete järeleandmistega (näiteks Lõuna-Sahhalin ja Kuriilid), kuid see ei õnnestunud.

Jaapani vaatenurk on järgmine:

Jalta lepe ei ole õiguslik alus territooriumi üleandmiseks: Jalta lepe on riigipeade vaheline poliitiline dokument, mitte ametlik rahvusvaheline leping territooriumi üleandmise kohta. Rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb territooriumi üleandmine vormistada ametliku lepinguga, kuid Jalta leppes puudub Jaapani allkiri.
NSV Liit rikkus Nõukogude-Jaapani neutraliteedipakti: NSV Liit ja Jaapan sõlmisid 1941. aastal viieaastase kehtivusajaga neutraliteedipakti, mille kohaselt kumbki pool ei ründa teist . NSV Liit kuulutas 1945. aasta 8. augustil Jaapanile sõja, pakt oli veel jõus, mis on otsene lepingu rikkumine.
Seetõttu on omandamine ebaseaduslik: Kuna sõda algatati lepingut rikkudes, ei oma sellest tulenev territooriumi okupeerimine seaduslikku alust, mistõttu Neli saart tuleb tagastada.

Venemaa vastuväide

Venemaa (ja NSV Liidu järglane) seisukoht on: Neli saart läksid NSV Liidule üle Teise maailmasõja tulemusena, Jalta lepe oli liitlaste ühine kokkulepe ja õiguslik alus on olemas. 1945. aasta augustis nõustus USA president Truman Stalini palvel lisama “kõik Kuriili saared” Jaapani vägede poolt NSV Liidule alistumise piirkonda. Venemaa peab seega suveräänsust “vaieldamatuks”.

Jaapani ja Venemaa vaidluse tuum seisneb selles: kas Jalta lepe on piisav õiguslik alus territooriumi üleandmiseks. Jaapan rõhutab, et territooriumi üleandmine nõuab ametlikku rahulepingut ja Jaapani allkirja; Venemaa rõhutab Teise maailmasõja tulemuste poliitilist autoriteeti. Kahe riigi vahel ei ole veel sõlmitud Teise maailmasõja järgset rahulepingut, territoriaalne vaidlus on seetõttu kestnud tänaseni.

Neutraalsusleping reguleeris Nõukogude Liidu ja Jaapani kahepoolseid suhteid, kohustades mõlemaid mitte ründama.

Jalta leping reguleeris Nõukogude Liidu kohustusi liitlaste ees, mitte Nõukogude Liidu kohustusi Jaapani ees.
Seega, kui Nõukogude Liit otsustas Jaapanile sõja kuulutada, oli tema õiguslik positsioon: ta täitis liitlastega sõlmitud Jalta lepingut (Nõukogude Liidu kohustus liitlaste ees) ning ühtlasi oli ta aprillis 1945 teatanud, et ei pikenda neutraalsuslepingut (astus samme oma kahepoolse kohustuse lõpetamiseks Jaapani ees) .

Jaapani vaatenurgast on probleem selles: ta leiab, et Nõukogude Liit oleks pidanud neutraalsuslepingut järgima, kuid Jalta lepingut Jaapani vastu kasutama. Kuid rahvusvahelises õiguses on need kaks kohustuste süsteemi ja neid ei ole kunagi otseselt üksteisega seotud olnud.
Jaapani väide “Stalin rikkus Jalta lepingut ja nõuab maade tagastamist” on tegelikult kahe erineva õigusliku raami segamine. Jaapani jaoks on neutraalsuslepingu rikkumine ebaseaduslik; Nõukogude Liidu/Venemaa jaoks on Jalta leping ja sõja tulemused seaduslikud. Need kaks seisukohta põhinevad täiesti erinevatel õiguslikel alustel ja seetõttu ei ole kokkusobivad.

Jalta lepingut on võimatu “osaliselt tühistada”. See ei ole tavalise kahepoolse lepingu sarnane dokument, mida saaks ühepoolselt teatada “osalisest kehtetuks tunnistamisest”.

Selle põhjused seisnevad Jalta lepingu erilises olemuses ja Venemaa praeguses jõupositsioonis.

Jalta leping ei ole tavaline “leping”

Jalta leping (ametlikult “Jalta konverentsi kokkulepped”) on poliitiline kokkulepe liitlaste (USA, Suurbritannia, Nõukogude Liit) vahel Teise maailmasõja lõpus. See on oma olemuselt “kokkulepe” või “protokoll”, mitte range rahvusvahelise õiguse tähenduses “leping”, millel oleks selged sanktsioonid ja vaidluste lahendamise mehhanismid. See sõlmiti salaja ja puudutas peamiselt sõjajärgset mõjusfääride jaotust, sealhulgas Nõukogude Liidu osalemise tingimusi sõjas Jaapani vastu, Nõukogude Liidu õigusi Kaug-Idas jne.

“Osaline tühistamine” puutub kokku kahe lahutamatu faktiga

Sõjajärgne kord on terviklik süsteem: Jalta leping koos Potsdami konverentsi otsuste ja Jaapani alistumiskirjaga moodustavad koos Teise maailmasõja tulemuste õigusliku aluse. Nende dokumentide põhjal on määratud kindlaks Jaapani territoriaalne ulatus ja Venemaa suveräänsus Kuriili saarte üle. On võimatu väita, et “need osad on kehtetud, aga teised kehtivad”, sest see raputaks kogu sõjajärgse korra alust.
Venemaa peab seda “puutumatuks”: Venemaa ametlik seisukoht on, et Jalta süsteemi tulemused on puutumatud ja Venemaa suveräänsus Lõuna-Kuriili saarte üle on “vaidlustamatu”. ÜRO põhikirja artiklid 106 ja 107 annavad võitjariikidele isegi õiguse võtta “mis tahes meetmeid” nende riikide vastu, kes üritavad Teise maailmasõja tulemusi muuta. See tähendab, et Venemaa peab igasugust katset Jalta tulemusi ühepoolselt muuta mitte ainult ebaseaduslikuks, vaid ka potentsiaalselt vaenulikuks aktiks.
Jaapani vaatenurgast on “Stalini poolt Jalta lepingu rikkumine” moraalne ja ajalooline süüdistus, mille eesmärk on seada kahtluse alla Venemaa praeguse omandi seaduslikkus. Kuid õiguslikus ja tegelikus geopoliitilises mõttes ei ole Jalta lepingul “osaliselt tühistamise” mehhanismi. See on jäik struktuur, mis on sõjajärgse korra aluseks ja Venemaa on seda piiri kaitsnud kõige kõvema jõuga.

Jalta lepingu põhisisu

Jalta lepingu võib jagada kaheks osaks: Euroopa küsimused ja Kaug-Ida küsimused (st Jaapani vastu sõdimise tingimused).

1. Kaug-Ida küsimused: Nõukogude Liidu Jaapani vastu sõdimise tingimused (Jaapaniga otseselt seotud osa)
See oli salajane kokkulepe, millele kirjutasid alla USA, Suurbritannia ja Nõukogude Liit. Sisu oli: Nõukogude Liit lubas kaks kuni kolm kuud pärast Saksamaa alistumist ja Euroopa sõja lõppu osaleda liitlaste poolt sõjas Jaapani vastu, kuid esitas mitmeid tingimusi, mis kahjustasid Hiina suveräänsust ja huve:

Välis-Mongoolia: Välis-Mongoolia (Mongoolia Rahvavabariik) praegune seisund tuleb säilitada (st säilitada tegelik iseseisvus).

Lõuna-Sahhalin ja Kuriilid: Lõuna-Sahhalin ja sellega piirnevad saared tuleb Nõukogude Liidule tagastada; Kuriilid tuleb Nõukogude Liidule üle anda.

Sadamad ja raudteed Kirde-Hiinas: Daireni (Dalian) kaubasadam tuleb muuta rahvusvaheliseks, Nõukogude Liidu eeliseid selles sadamas tuleb tagada; Nõukogude Liidu rendileping Lushun (Lüshun) sadama kui mereväebaasi kasutamiseks tuleb taastada; Ida-Hiina raudtee ja Lõuna-Mandžuuria raudtee tuleb ühiselt hallata Hiina ja Nõukogude Liidu ühise äriühingu poolt, tagades Nõukogude Liidu eelised.

2. Euroopa küsimused: Saksamaa ja sõjajärgse Euroopa kord (Jaapaniga otseselt seotud ei ole)

Samal konverentsil arutati ja otsustati ka mitmeid Euroopa sõjajärgse korraga seotud võtmeküsimusi, mis olid Jalta süsteemi oluline osa:

Saksamaa jagamine: Otsustati, et pärast Saksamaa tingimusteta alistumist jagatakse ja okupeeritakse see Nõukogude Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt neljas okupatsioonitsoonis.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) asutamine: Otsustati asutada ÜRO ja lepiti kokku julgeolekunõukogu alaliste liikmete ühehäälsuse põhimõttes (st vetoõigus), samuti lepiti kokku, et Nõukogude Liit saab ÜRO-sse vastu võtta Ukraina ja Valgevene kaks liikmesriiki.

Poola ja Jugoslaavia küsimused: Arutati Poola piiride ja valitsuse ümberkorraldamise küsimusi, samuti Jugoslaavia uue valitsuse moodustamise küsimusi.

Saksamaa reparatsioonid: Lepiti põhimõtteliselt kokku Saksamaa reparatsioonide kogusummas ja jaotamises, USA ja Nõukogude Liit leppisid kokku ligikaudu 220 miljardi dollari suuruses summas (millest 50% Nõukogude Liidule).

Nii et Jalta leping ei olnud ainult “Jaapani vastu sõdimise tingimuste” kokkulepe. See oli liitlaste (USA, Suurbritannia, Nõukogude Liit) terviklik poliitiline tehing, millega jagati mõjusfäärid ja kavandati sõjajärgne kord, ja see hõlmas nii Euroopa kui ka Kaug-Ida küsimusi. Jaapani seisukohalt võttes oli “Jalta lepingu rikkumine” peamiselt seotud selle salajase Kaug-Ida osaga.

Kui Jalta leping tervikuna tühistada…

Kui võtta aluseks, et Jalta salajane kokkulepe oli terviklik tehing, mille üks osa (Nõukogude Liidu sõtta astumine Jaapani vastu) on väidetavalt õiguslikult kehtetu, siis loogiliselt:

Saksamaa jagamine ja okupatsioonitsoonid kaotaksid oma algse aluse. See puudutaks kogu sõjajärgset Euroopa korda, sealhulgas Poola piire, ÜRO vetoõigust ja isegi Saksamaa praegust föderaalset struktuuri.

Kuriilid ja Lõuna-Sahhalin – need olid osa samast salajasest kokkuleppest. Kui leping tervikuna tühistada, siis kaoks ka formaalne alus, millele Venemaa oma nõude rajab.

ÜRO asutamine ja vetoõigus – needki lepiti kokku Jaltas. Kas see tähendaks, et ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete veto on “ebaseaduslik”?

See oleks geopoliitiline maavärin, mis lammutaks kogu Teise maailmasõja järgse korra.

Miks see kõlab natuke rumalana?

Sest keegi ei taha seda tegelikult. Isegi Jaapan ise ei nõua Jalta lepingu kui terviku tühistamist. Jaapani välispoliitika on keskendunud konkreetselt Neli saart puudutavale territoriaalküsimusele, mitte kogu Jalta süsteemi õõnestamisele.

Jaapani argument on pigem õiguslik nipp: ta väidab, et Jalta salajane kokkulepe ei olnud Jaapani suhtes siduv, sest Jaapan ei olnud osapool. See ei tähenda, et Jaapan nõuaks kogu Jalta süsteemi tühistamist – see tähendab lihtsalt, et Jaapan vaidlustab selle konkreetse territoriaalse üleandmise kehtivuse.

Venemaa vastab omakorda: “Jalta leping on Teise maailmasõja tulemuste alus, ja Teise maailmasõja tulemusi ei vaidlusta keegi.”

Jalta lepingu “osaline tühistamine” on loogiliselt võimatu. See on terviklik poliitiline tehing. Kui üks osa langeb, kukub kogu konstruktsioon.

Aga praktikas ei taha seda keegi. Jaapan tahab ainult Neli saart tagasi, mitte maailmakorda lammutada. Venemaa tahab status quo’d säilitada. USA ja Euroopa tahavad, et Teise maailmasõja järgne kord püsiks.

Nii et jah – kui keegi tõesti nõuaks “kogu Jalta lepingu tühistamist”, siis see oleks poliitiline fantasy, mis kuulub rohkem geopoliitilise ulme kui reaalpoliitika valdkonda.