Kas olete märganud, et on inimesi, kes oma usutunnistuse järgi peavad andestama ja tõepoolest andestavadki solvangud, kuid ei unusta neid kunagi?
Mina aga polnud üldse andestamisele kalduv, kuid lõpuks unustasin alati. Ja solvajal, kes arvas, et ma teda vihkan, ei suutnud uskuda oma silmi, kui ma laia naeratusega temaga tervitust vahetasin. Siis, sõltuvalt oma iseloomust, imetles ta minu hinge suursugusust või põlgas minu argust, teadmata, et põhjus oli palju lihtsam: ma olin unustanud isegi tema nime.