Paljud usuvad (või loodavad) mingil põhjusel, et pärast surma ei ole enam teadvust. Sellest lähtuvad näiteks enesetapjad, kes soovivad, et kõik lihtsalt lõppeks. Või sotsiaalsed tõusikud, kes tegelevad varguse ja verevalamisega.
Meie maailma tõsiste inimeste konsensus on selline – varasta, purusta aknaid, noki nina, ja siis ei juhtu midagi (kuigi igaks juhuks preestritele ja laamadele raha andmine ei tee paha).
Aga mis siis, kui teadvus ei kao? Mis siis, kui see üldse ei ilmu ega kao, vaid lülitub ümber kontiinumideks, mis üksteisest ei hooli? Kui te oma unenägusid ei mäleta, ei tähenda see, et neid ei näe.