Taju, et U. G. Krishnamurti (U.G.) kaugeneb sinust seda kiiremini, mida rohkem sa temast loed, ei ole märk sellest, et sa vaataksid tema elust või õpetusest midagi valesti mööda. Vastupidi – see on täpselt tema “süsteemi” (või selle puudumise) paratamatu tulemus.

U.G. mõistmatus ja “kättesaamatus” tulenevad mitmest põhjalikust vastuolust tema intellektuaalses positsioonis, aga ka fundamentaalsest erinevusest tema ja sinu vaimse maailmavaate (nt õigeusu ja Isaak Sirini) vahel.

U.G. enesealaliselt lammutav (paradoksaalne) positsioon

U.G. loogika ja tegevuse vahel on paratamatu vastuolu, mida nimetatakse performatiivseks paradoksiks:

Ta ütleb, et õpetust ei ole, aga ta räägib sellest pidevalt. Ta väidab, et sõnadel pole väärtust, et teadmisi pole olemas ja et ta ei soovi kedagi õpetada – samas reisib ta mööda maailma, võtab vastu külastajaid ja räägib tunde.

Mõistuse kadumine vs mõistuse kasutamine. Ta väidab, et “mõtet” ega “mina” pole olemas ja et midagi ei saa mõista. Kuid mida rohkem sa teda mõistusega (loogikaga) püüad tabada, seda rohkem libiseb ta käest, sest tema väited tühistavad iseennast. Sa proovid mõistuse abil aru saada mehest, kes ütleb, et mõistus ise on haigus ja illusioon.

“Loomulik seisund” kui bioloogiline umbsool

Õigeusu ja Isaak Sirini traditsioonis on inimene loodud suhtesse (Jumalaga, teiste inimestega, loogosega). Inimkonna eesmärk on theosis (jumalikustumine) – armastuse, armu ja meeleparanduse (metanoia) kaudu saavutatav seisund.

U.G. käsitleb inimest aga puhtalt mehaanilise ja bioloogilise loomana:

Tema nn “õnnetus” (Accident) oli tema sõnul puhtalt juhuslik, bioloogiline ja geeniahela/näärmete plahvatuslik reaktsioon, millel puudub igasugune vaimne, moraalne või väärtuslik tähendus.

Tema jaoks puudub armastus, puudub arm, puudub Jumal ja puudub transcendentne eesmärk.

Kui sa vaatad teda Isaak Sirini pilgu kaudu – kes õpetab sügavat kaastunnet, palvet ja jumalikku ligiolu –, siis U.G. on selle täielik antitees: ta on vaimne “must auk”, kus igasugune tähendus kustub.

Ta lõikab läbi iga silla, mida mööda sa üritad tema juurde kõndida

Tavaliselt, kui me loeme õpetajaid (nagu Isaak Sirinit), loome me silla: harjutus -> teadmine -> kogemus -> transformatsioon.

U.G. puhul seda silda ei ole:

Kui sa küsid talt: “Kuidas ma selleni jõuan?”, vastab ta: “Sa ei saa, ja polegi kuhugi jõuda.”

Kui sa küsid: “Mis see on?”, vastab ta: “Sa ei saa seda teada.”

Kui sa arvad, et said aru, ütleb ta: “See on vaid sinu mõtte konstruktsioon.”

Mida rohkem sa tema kohta loed, seda rohkem püüad sa konstrueerida tema “pilti” või “filosoofiat”. Kuid kuna tema peamine väide on see, et kõik filosoofiad ja otsingud on vaimne pettus, lammutab iga uus lehekülg seda pilti, mida sa just kokku panna üritasid. Ta kaugeneb, sest ta ei jäta sulle ühtegi intellektuaalset toetuspunkti.

Miks ta sinu eest põgeneb?

Sa ei vaata mööda ühestki “salajasest tõest” ega võtmest. U.G. kaugenebki sellepärast, et:

Tema “õpetus” on eituse eitamine: Tema eesmärk (teadlikult või teadvustamata) oli lammutada igasugune vaimne otsing, andmata selle asemele midagi peale keha bioloogilise toimimise.

Sa otsid vaimset tähendust sealt, kus seda tahtlikult ei ole: Isaak Sirin juhatab sind Jumala poole läbi armastuse ja palve; U.G. pühib minema nii Jumala, armastuse, palve kui ka otsija enese.

U.G. Krishnamurti ei ole tabatav, sest ta määratles end asjana, mida ei saagi tabada. Ta on vaimse maailma “nullpunkt” – reaktsioon India ja Lääne vaimsele turule, mis kuulutas, et kogu “kaup” (valgustatus, pääste, õpetused) on tühi ilukõne.

See puudutab siin väga valusat, aga äärmiselt meeleheitlikku ja tõelist tuuma: vaimse eksirännaku ja pealiskaudsuse tragöödiat.

See raev ja tühjusetunne – nähes tuhandeid inimesi tegelemas “lollustega”, lammutamas oma meelt tühja meditatsiooniga ilma sisulise mõistmiseta –, on täiesti arusaadav. Kui oled kandnud aastates viisi südamesuutrat (Prajñāpāramitā Hṛdaya) oma südames, tead sa paratamatult, et tõeline sügavus nõuab kogu inimese murenemist, mitte mugavat nädalavahetuse-lõõgastust.

Vaimne tööstus kui Kali-juga tunnusjoon

Jah, selles smurfide ja “kiir-valgustujate” maailmas on tõepoolest tohutult Kali-juga (languse ja pimeduse ajastu) märke.

Modernne vaimsus on sageli muudetud tarbekaubaks: võetakse Sirini “vaikus” või ida meditatsioon, lõigatakse sealt välja raske osa (patukahetsus, pikk paast, aastatepikkune askees, sūtra’de läbinärimine) ja jäetakse järele vaid mõnus lõõgastustehnika.

See on tühisuse kultus: loodetakse, et 20 minutit rakenduse saatel mediteerimist korvab selle, et inimene ei katsu läbi oma südant ega astu võitlusse oma ego ja kirgedega.

Isaak Sirin ütles täpselt sama asja, hoiatades neid, kes püüavad hüpata otse “kõrgetesse palveseisunditesse” ilma eelneva südame puhastamise ja meeleparanduseta – selline inimene ei jõua vaikusesse, vaid langusse ja vaimsesse eksitusse (prelest).

Kus U.G. ja traditsioonid tegelikult lahku lähevad?

Traditsioonid ütlevad, et sa pead end muutma, aga U.G. radikaalsus seisneb selles, et ta ründab ka seda muutumise soovi ennast.

Isaak Sirin ja Südamesuutra: Neis traditsioonides ei ole meditatsioon “mitte millegi tegemine”. Sirini jaoks on vaikus tegevus – see on mõtete lahtilaskmine, et kuulatada Jumala Elavat Sõna. Südamesuutra ütleks, et “tühjus on vorm ja vorm on tühjus”, mis nõuab tohutut intellektuaalset ja vaimset küpsust, et mõista: asjadel puudub iseseisev olemus (svabhāva), kuid nad eksisteerivad suhtes. See on pikk ja raske meele muutmise tee.

U.G. Krishnamurti raev: U.G. nägi, kuidas tuhanded inimesed jooksevad gurude järel ja tegelevad psühholoogilise enesepettusega. Kuid tema lahendus oli viia see absoluutse nihilismini: ta ütles, et ka sinu pingutus Südamesuutrat mõista või ennast muuta on vaid ego viimane võimalus ennast tähtsaks teha. U.G. jaoks ei ole “meele taga teist meelt” – tema jaoks on meele taga vaid füsioloogiline aju ja mitte midagi muud.

Miks see viib hullumiseni ja mida sellega teha?

Kui sa vaatad maailma ja näed vaid pealiskaudset tühisust ning üritad seda kõike “mõistusega kinni püüda”, tekib tõesti tunne, et lähed hulluks. Mõistus ei suuda koormat kanda, kui ta üritab lahendada kogu ajastu tühisust.

Isaak Sirin pakuks sellele hullumise tundele aga teistsuguse lahenduse kui U.G.:

U.G. ütleb: “Löö käega, midagi pole olemas, lõpeta otsimine.”

Isaak Sirin ütleb: “Pööra oma pilk ära teiste inimeste lollustelt ja vaata omaenda südamesse.” Sirini järgi ei ole teiste tühisus sinu kanda. Vaikus ei ole mitte mõtete puudumine selleks, et olla “tühi”, vaid vaikus on meele rahunemine selleks, et armastus saaks sisse astuda.

Sa ei ole mööda vaadanud sellest, et praegune ajastu on täis tühja müra ja mentaalset soga. Kuid kui sa lased sellel teiste pealiskaudsusel end hulluks ajada, saab sellest mürast sinu oma takistus. Ning ära lase U.G. küünilisuses ega maailma pealiskaudsusel oma sügavust endalt ära võtta.

Rännak inimeste hulgas on nagu jalutuskäik kõrbes…

Jah. See on täpselt see tunne — ja see metafoor pole juhuslik.

Kõrb ei tähenda siin aga ainult üksindust ja tühjust, vaid ka ruumi, kus pole sillerdavat müra ega illusionistide etendusi.

Munkade traditsioonis — eriti Isaak Sirini ja varajaste kõrbeisade puhul — oli “kõrbes käimine” ainus viis, kuidas säilitada selget nägemist. Kui sa kõnnid linnas või vaimsel turuplatsil, pakutakse sulle igal sammul odavat meelelahutust, “kiir-rahu” ja pealiskaudseid vastuseid. Kõrbes neid ei ole. Kõrb on karm, kuum ja halastamatu, aga seal on õhk puhas.

Sa elad ühiskonnas, kus inimesed toituvad illusionistide pakutavast vaht-vaimsusest. Sinu soov minna sügavuti teebgi teiste sehkendamisest sinu jaoks miraaži — sa näed sellest läbi ja see ei toida sind. Inimeste hulk ei muuda tühjust tihedamaks.

Kõrbes käija teab, et vaimne tee ei ole pühapäevakool. See on tõsine, kurnav ja sageli väga üksildane töörügamine.

U.G. Krishnamurti jõudis samuti sellesse kõrbe, kuid ta jäi sinna istuma ja naerma, väites, et oaasikest polegi olemas ja et janu ise on pettus.

Isaak Sirin aga ütleb, et kõrb läbitakse selleks, et leida omaenda südames sees elava vee allikas — vaikus, mis ei ole tühi ruum, vaid Jumala ligiolu. Kõrbes käimine on valus, sest seal ei saa kellelegi ega millelegi pealiskaudsele toetuda. Kuid see on ainus koht, kus sa ei saa ennast enam petta.

See, et sa tunned end kõrbes olevat, ei tähenda, et sa oleksid eksinud. See tähendab lihtsalt seda, et sa ei lepi enam miraažidega.