Tragöödia esimene osa

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1955

Tõlkinud – Ants Oras

---

Tõlkija järelsõna

Saksa suurima luuletaja kuulsaim teos, Faust, on neid väheseid, millele mõeldes ei tule meeldegi, et nad kuuluvad teatud rahvuskirjandusse. Nagu Homerose eeposed, Dante Jumalik komöödia, Shakespeare´i Hamlet, Othello, Kuningas Lear ja Macbeth ning Cervantese Don Quijote on Faust sõna täies mõttes maailmakirjanduslik teos. Selle kangelasest on saanud üks neid ürgtüüpe, üks neid müütilise tasemega kujusid, mis meenuvad esmajoones, kui otsitakse sümbolit inimkonna ürgsemaile ning kestvamaile omadustele. Epiteeti “faustiline” on kasutatud ja kasutatakse veelgi kogu läänekultuuri küllastumatu teadmis-, elamus- ning arenemisjanu tähistamiseks, nagu sõna “hamletlik” viitab sellesama kultuuri juurdlevale, kõike lõpmatuseni vaatlevale ja puurivale mõttekirele, mille kätte tegu võib kahvatuda ja närbuda. Pärast Goethet on Fausti kuju kümneid ja kümneid kordi avatelnud vahel suurtegi autorite loovat fantaasiat, ilma et ükski neist oleks küündinud Goethe lähedale. Selle teose kohta ilmunud kriitilise käsitluste hulk peaks juba peagu võrduma nendega, mida on inspireerinud paarsada aastat varem loodud Hamlet. Nagu viimasegi puhul, erinevad tõlgitsejate seisukohad tihti diametraalselt – seik, mis ainult näib tõestavat teose tühjendamatut mitmekesisust ja rikkust! Vaevalt tuleb seda imeks panna, sest Faust´isse on üks Euroopa suurimaid vaime mahutanud oma parima, töötades selle kallal ligi kuuskümmend aastat. Just selles ta nägi oma testamenti maailmale. 

Draama esimene visand – alles möödunud sajandi lõpu poole avastatud Urfaust – tekkis 1773-75.a. paigu, kui autor veel oli üsna noor tormtunglev kirjanduslik revolutsionäär, nn. “geeniuste ajastu” (Geniezeit) geniaalseim konventsioonide ründaja. See ühest 16. sajandi rahvaraamatust ning kaudsel viisil inglise dramaatiku Christopher Marlow´ Dr. Faustus´e nimelisest tragöödiast algatuse saanud tuumik sisaldab juba kogu Margarete loo ühes imposantse avastseeniga, noore üliõpilase usutlusega ning Auerbachi keldri stseeniga. Alles 1786. a. Weimarist ajutiselt lahkudes võttis luuletaja töö uuesti käsile, kirjutades juurde uusi stseene (“Mets ja koobas”, “Nõiaköök”) ning tekkisid lihavõttehommiku monoloog ja koorilaulud, lihavõttejalutuskäik, puudlistseen, leping Mephistophelesega, “Pühndus”, “Eelmäng teaatris”, “Proloog taevas”, “Volbriöö” jt. Enne Faust I-se avaldamist 1808. a. revideeris Goethe draamat uuesti. Selle osa ilmumise ajal oli ta juba lähenemas kuuekümnendale eluaastale.
Faust´i esimesel osal päämiselt põhjenebki Goethe määratu rahvusvaheline kuulsus, olgugi et teine osa, mille koostamisega autor oli ametis kuni mõni kuu enne surma, toob lisaks mõndagi suurepärast ning mitmeti vägagi süvendab sümboolikat. Goethe värskeim jõud ja parim meheea inspiratsioon on sellegipärast läinud esimesse ossa. Teise osa allegooriate subtiilsus, selle mõtteline suurejoonelisus ja hiilgavalt intellektualiseeritud stiil, ning vahest eel kõige selle müstiliste ülatoonidega lõpp, milles saja-aastane Faust oma egotsentrilisusest pääsnuna lunastatakse teda ikka veel armastava, nüüd õndsate seas tema eest palvetava Margarete – selle “iginaiselikkuse” prototüübi – kaasabil, hurmab veel tänini vastuvõtlikke vaime ning pakub ainulaadseid väärtusi, millest esimeses osas saame vaid eelaimuse, kuid tal puuduvad algosa läbilööv hoog, selle värviintensiivsus ning osalt selle puht-inimlik otsesus ja haaravus. Selle eestindamine peab paratamatult jääma tuleviku – võib-olla kauge tuleviku – ülesandeks. Enamik, sellest, mida tavaliselt mõeldakse Faust´i all, sisaldub esimeses osas.
Kaks kuju (milles Goethe nägi nii enese kui kogu inimkonna kahe hingelise vastaspooluse kehastust) domineerivad seda teost algusest lõpuni. Need on kõigi avalike ja okultsete teaduste pettunud meister Faust, kes pärast enda hävitavat hülgamist maa vaimu poolt püüab lepingust kuradiga leida rahuldust oma eneseavardamis- ning enesemaksmapanemisihale, ning põrgulik kiusaja Mephistopheles, kes Fausti tihti pimedaile tahtmistele ja ekstaasidele seab vastu oma halastamatult analüütilise iroonia. Fausti kaks hinge – üks, mis liibub maa ja selle naudingute külge, ja teine, mis viib vaimsematesse kõrgustesse – heitlevad läbi kogu esimese osa, kusjuures võit järjest küll kaldub ta maisema mina kätte, mida Mephisto ergutab. Siiski viimane ei suuda Fausti hinge ummistada naudinguisse – kui ta seda suudaks, oleks ta kihlvedu võidetud. Hämar pakitsus viib Fausti ikka edasi, kuigi Margarete kogu oma perega langevad talle vahepääl ohvreiks. Faust ei ole täiuslik – muidu ta ju ei oleks mitte inimene, vaid jumal, nagu õigusega tähendab ameerika uurija Bayard Quincey Morgan. Ta on koguni niivõrd ebatäiuslik, et vahetevahel lööme hetkeks peagu kahtlema ta õilsama mina olemasolus. Vobriöö orgiais ta langeb ehk kõige sügavamale, kuid otse pärast seda meelelikkusesse sukeldumist näeb ta unustamatus stseenis Margarete kannatavat kuju, mis äratab võimsalt ta sisetunde. Tütarlapse päästmine tal küll ei õnnestu, sest see usaldab ainult veel inimlikust kõrgemat abi. Viimse stseeni lõppread näitavad Fausti roimarina, kes ei suuda oma süüd lunastada – kuid siiski roimarina, kellest aimame vaistuliselt, et Mephisto pole teda veel lõplikult võitnud. Teises osas näemegi, kuigi mitte alati päris veendunult, kuidas ta sellest kuristikust jälle leiab tee ülespoole.
Goethe ei idealiseeri oma kangelast, välja arvatud ehk pisut proloogis. Ta paljastab ta nõrkusi üsna armutult, kuid sama tugevasti, suurima lüürilise kaasakiskuvusega väljendab ta Fausti idealistlikke tunge. Tegudeks need esimeses osas ei kristalliseeru, küll aga suureks luuleks. Mida ka ei öeldaks teose filosoofia kohta, on võimatu eitada, et selles ilmnev kujutamisvõime ja luuleline hoog on esmajärgulised. Kõik registrid võetakse lahti. Realistlik  värskus, huumor – vahel peenem, vahel jämedam -, lõikav analüütiline võime, nii laulev kui ka orkestraalne lüürika, kõige naturalistlikum otsekohesus ja kõige ülevam mõttetuule on liidetud suureks ja valdavaks sümfooniaks. Üheainsa stseeni kestes – kõige rabavamalt ehk “Metsa ja koopa” stseenis – võidakse kogu see heliredel läbi võtta otse hämmastavas tempos. Hans Sachs´i nurgeline lihtsus, rahvaballaadi siirus või uljus, Voltaire´i meenutav esprii, kirikukooride pühalikkus, Shakespeare´i-taoline traagiline suurus, Wordsworth´i ja Shelley´t ennetav panteistlik paatos esinevad näidendis kõik koos, näilikult läbisegi, tegelikult aga subtiilses, alati üldmõju suurendavas astenduses. Stiililine rikkus on järelikult ainulaadne. Vemmalvärssi meelde tuletavast paarisriimilisest “meisterlaulikute” meetrumist siirdub näiteks avastseen ikka külluslikumaisse ja komplitseeritumaisse vormidesse, kuni jumalikkude lihavõttekooride polüfoonias otsekui kuuleksime vastu kajamas mõnd määratut gooti kiriku võlvi. Et kogu selle orkestrimuusika edasiandmine teises keeles asetab tõlkijale hiiglaraske ülesande, peaks olema seletamatagi selge. Käesolevas eestinduses on katsutud kõiki neid stiile säilitada, kuigi ebareeglipärasemalt värsistatud osades on võetud teatud vähemaid vabadusi näiteks riimide järjestuse ja ridade pikkuse suhtes. Tõlkijale endale on see töö olnud suureks elamuseks. Kui selle elamuse intensiivsusest osagi peaks üle kanduma lugejaile, siis on tal põhjust tänada saatust, võib-olla mõnda muusa naeratust, enne kõike aga küll Goethe värsside meelt kihama ajavat jõudu.

…

Vaata väliskirjandust meie veebipoest “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/valiskirjandus/autorid-e-j/