Eesti Raamat, 1971
Tõlkinud A. Kadak

TSEILONISSE

Lend Tseilonile, «Idamaa Pärlile». Üks kaasreisija, elatanud, rühikas, palju rännanud itaallane informeerib mind oma veidi iseäralikul väljendusviisil: «Kui Te Angamani saartelt lahkute ja tuhat miili edela, suunas purjetate, siis jõuate Seilandi saarele, mis omal moel on parim maailmas … Teadke, noor sõber, et ühelgi teisel maal ei leita selliseid kalliskive kui sellel saarel. Siin leidub safiire ja topaase ja ametüste ning rohkesti teisi vääriskive. Selle saare kuningas on maailma kõige ilusama ja suurema rubiini omanik. Tahan Teile sellest rubiinist veidi jutustada. See on palmilehe pikkune ja mehe käe paksune; see on kõige sädelevam ese maa peal. Ta on ilma ühegi rikketa ja punane kui tuli. Ta väärtus on nii suur, et vaevalt on see rahas väljendatav. Olgu Teile teada, et kord saatis Suur Khaan läkituse, milles palus kuningat olla nii vastutulelik ning müüa rubiin temale. Ta oli valmis kuningale vastutasuks andma terve linna või kõik, mida too nõuab. Kuid kuningas vastas, et ta ei müü kalliskivi mitte mingi hinna eest, sest ta olevat selle saanud päranduseks oma esiisadelt.»

Panen käest «Marco Polo», mis mulle sel kombel Tseilonit tutvustab ja mille ülekeeva vaimustuse paistel saar ise rubiinina näis. Mul on praegu teistsugused probleemid, kuid nende kohta ei ole veneetslane mitte midagi kirjutanud. Ei tea, kuidas temal ülesõit oma seitsesada aastat tagasi läks, minul on igatahes halb, halb pikast lennust ja teel sissevõetud harjumatust «kosutus vahendist». Ei tea, kas tollal merehaiguse vastu juba mingeid vahendeid leidus, aga minu praegune seisukord ei ole merehaigusest küll kuigi kaugel. Võib-olla pakub minu reisikaaslasele teatud rahuldust, et isegi tänapäeval, mil reisiohud on ometi võrratult väiksemad kui tema ajal, ei ole mõnedest probleemidest veel jagu saadud.

Ja veel üks asi on jäänud: Marco Polost hoolimata on meie heal emakesel maal veel palju avastada; igatsus näha teisi maid ja tundma õppida teisi rahvaid on inimesi enne ja pärast Marco Polot kaugustesse meelitanud.

Alustasin reisi talvel ja olin rõõmus, et mul sel aastal oma sõrmi soojendada ei tule. Võisin kindad koju jätta ega tarvitsenud karta, et vesi auto radiaatoris külmub või et mantel liiga õhuke on — reis Tseilonisse kinkis mulle teise suve. See polnud üksnes õhu soojus meie südatalvel, vaid samal ajal ja isegi suuremal määral inimeste südamlik ja siiras külalislahkus väiksel, India lõunatipu juures asuval saarel, mis seal viibimise nii meeldivaks tegi.

Matkasin nädalaid sellel lopsaka taimkattega troopikamaal, tutvusin tema muuseumide ja raamatukogudega, vaatasin ülikoole ja külastasin kolleege, vestlesin kunstnike, kirjanike ja ärimeestega, olin külas teadlastel ja ülikooliharidusega munkadel, ööbisin kalurite ja riisikasvatajate juures, kohtusin parlamendiliikmete ja senaatoritega. Kasutasin Tseiloni põliselanike vedade külalislahkust, kes oma kasinat söömaaega minuga jagasid, samuti tee- ja kookospalmikasvatajate külalislahkust. Kuulsin Colombos palju selle maa poliitilistest ja majandusprobleemidest, käisin niihästi saare põhjaosas kui ka tema lõunapoolseimas, ekvaatorile kõige lähemal asuvas piirkonnas. Ja kui mul õnnestus seejuures saada selle saare inimeste elust mingit pilti, siis tänu oma uutele sõpradele, eeskätt kolleegidele Colombost ja Kandyst. Neile ja paljudele teekaaslastele reisidel läbi LANKA, nagu tseilonlased ise oma ilusat maad nimetavad, tahaksin siinkohal avaldada tänu.

Mul polnud kavatsust ega võimeidki Tseiloni kohta õpikut kirjutada. Kokkupuuteid Tseiloni ja tseilonlastega olen kirjeldanud pigem niisuguse sõbra või armunu silmade läbi nähtuna, kellele oma südame kinkimine valmistab suurimat rõõmu.

On see saar tõesti paradiis? Püüan siin anda vastuse küsimusele, mida paljud sõbrad on mulle pärast minu tagasitulekut esitanud.

KLAASITA KASVUHOONE

«Tere, Colombo! Aibohn Kalambo!» nagu singaleesi keeles öeldakse. Kirjutan nii, nagu ma seda tervitust täna esmakordselt ning saarel edaspidi ikka ja jälle kuulen. Esialgu käib mul igatahes pea ringi, sest saarel näikse moes olevat karmid, tervituskombed. Hotellitoas hakkavad sõõridest ja taeva tähtedest mu vaimusilma ees kujunema kummalised abstraktsed maalid, peas töötaks nagu kivi- puur, ja aegamisi tuleb meelde «kolleeg» arrak, mis eelmisel õhtul oli mulle mõlema käega öelnud «tere» ehk «aibohn». Sõbrad olid mind kohe pärast saabumist mingile peole viinud, me olime jällenägemisrõõmust veidi ülemeelikuks muutunud ja seejuures unustanud, et arrak ja troopikakuumus üheskoos on nagu tuli ja vesi. Igatahes sain ühe kogemuse võrra rikkamaks ja võin äsja saarele saabunuile anda head nõu — siinsesse vägijooki suhtutagu vajaliku ettevaatusega… Kuid jätkem see teema, head sõbrad võivad muidu pahandada ja piinlikku olukorda ei tahaks neid tõesti panna.

Colombos, areneva maa kahe miljoni elanikuga pealinnas, on soe kliima, ta sarnaneb klaasita kasvuhoonega. Edaspidi üllatasid mind mõningal määral mõned kõrvalekaldumised sissejuurdunud tavadest: näiteks pearaputus, millest ma kuidagi aru ei saanud, enne kui üks kauemat aega siin elanud kolleeg naerdes selgitas, et see ei pidavat kunagi eitust tähendama, vaid hoopis nõusolekut; edasi uusaasta, mida siin pühitsetakse aprillis; küllaltki ebatavaline on seegi, et «meie» uusaastapäeval värskendan end oivalise suplusega India ookeanis, matkaraadiost kuulen aga kodumaalt oma kolleegi häält, kes lubab temperatuuri kümme ja rohkem kraadi alla nulli ning kurdab lume ja jää üle. Erinevad maad, erinevad mured! Seal kodus külm, siin soe. Ma tahtsin õdusust: minu jaoks ei ole sel aastal talve, ei kütmist ega külmetumisi, Colombo kingib mulle ühtlase suve, mida meil esineb harva, siin aga ei lange temperatuur naljalt alla kolmekümne kraadi. Seepärast ongi Colombo arvukad villad väga õhurikkad ehitused.

Soojus saavutab kõrgpunkti loomulikult keskpäeval, järelikult lükkub elu hommikule ja pärastlõunale — õhtule, mil tänavad on tulvil.

Colombo on puhas linn, vaatamata veripunastele plekkidele, mis siin ja seal kõnniteed «ilustavad» ning beetlinärijatelt pärinevad.

Sadamast kostavad laevaviled ning levib nõrka merevee ja tõrva lehka. Sadamakvartalis kulgeb suur osa pealinna elutegevusest, isegi veel õhtul, kui laevad, mis on ankrus väljaspool sadamat, oma tuledega metropoli tervitavad, ning arvukad muulil jalutajad, keda lained vahetevahel märjaks pritsivad, värsket õhku naudivad või siis õngitsejaid jälgivad, kes ka siin nagu kõikjal maailmas iga veekogu ääres istuvad. Siin valitseb rahu, heliseb vaid murdlainete laul, siia ei söanda tulla autod — päevased hirmuvalitsejad.

Autode voolu seirates jääb mulje, nagu liiguks enamik ekvaatori piirkonna autodest Colombos. Lõputu tuututamine. Ka siin on liiklus vasakpoolne nagu kõikjal, kus võib imetleda «inglaste suuri saavutusi tsiviliseerimise alal». Autode vahel aeg-ajalt ka mõned rikšad ja kahe rattaga härjakaarikud, mis tulevad küladest. Emad, kes oma lapsi puusal kannavad. Arvukad suured punased kahekorruselised autobussid meenutavad jällegi Inglismaad, Londonit. Tegelikult ongi nad seal välja praagitud ja siia maha sahkerdatud. Torkab silma vihmavarjude rohkus, neid on kõikjal. Kas siis mitte keegi ei käi siin vihmavarjuta? Ent juba homme ostan ka endale selle praktilise, troopikas mitmeks otstarbeks vajaliku vahendi: ta on ühtaegu tugi, päikese- ja vihmavari ning järelikult rohkem kui ainult moeasi.

Taksod on odavad, kuid mõnikord on tervislikum püüda nendeta läbi saada, nimelt siis, kui teil on nõrk süda ja kartlik loomus: taksojuhid on virtuoossed tulipead. Tänavad on kõik heas seisukorras. See on suur saavutus, kui mõelda vihmaperioodi laastavale toimele, mis on troopikas teedeehituse kõige kurjem vaenlane.

Pettahist, Colombo ärikeskusest, on juba võrdlemisi palju kirjutatud: mitte kaugel sadamast pulbitseva ärieluga tänavavõrk, hooned peaaegu kõik lampkatusega. «Tsunftid kenasti reas: juveliirid, tekstiilikaupmehed, puuviljamüüjad, edasi nahakaubad, kohvrid ja muu. Arvukad autoremonditöökojad tegutsevad lahtise taeva all, ja rohkesti õmmeldakse, õmblusmasinad seisavad pooleldi tänaval: «Te olete kimbatuses ja vajate hommeõhtuseks vastuvõtuks uut, mõõdu järgi tehtud ülikonda? Palun väga, see ei ole mingi probleem!» Siin võib ka nii palju kui süda soovib hinna pärast kaubelda, kui tegemist ei ole mõne suurkauplusega, kus on kindlad hinnad.

Ainult postkaste paistab Colombos napilt olevat. Teisel päeval ei tea ma ikka veel, mida oma postkaartidega teha; pean nad tingimata ära saatma, vastasel korral ei tohi ma ennast enam kodus näidata! Sõber võtab nad mul käest ja viskab ühte suurde, ligi mehekõrgusesse ümmargusse mahutisse: see ongi postkast.

Nagu juba öeldud, torkavad silma arvukad villad, kuid ülekaalus on siiski lihtsad lampehitised ja ühekorruselised majad. Parlamendihoone, senatihoone ja veel mõned hooned reedavad inglise koloniaalstiili. Kuid juba on üsna kiiresti hakanud tekkima uusi kõrghooneid ning need annavad linnale varsti ka uue profiili. Kaua aega oli näiteks kellatorn, mida saja aasta jooksul majakana kasutati, Colombole tüüpiline. Tänapäeval on torn küll veel oma endisel kohal, kuid ta on end häbelikult küüru tõmmanud ega pretendeeri enam sellele, et teda ajakirjades näidataks, kui aga, siis ainult veel muistisena.

Pealinna eriliseks ehteks on loomaaed. Siin võib väikesel territooriumil leida kõike, mida elusloomade muuseumi sõber soovib. Kogu kirev linnuriik, mille poolest Tseilon kuulus on, oleks nagu siia kohtamise määranud. Loomaaed on rajatud terrassidele ja külastajad sammuvad justkui läbi tarandikest moodustatud labürindi. Pühapäeviti on loomaaed perekondade armastatud kohtumispaik. Siis esitavad ahvid oma hästi kätteõpitud kunsttükke, saab kaamelite ja elevantide seljas sõita ning imetleda «elevantide tsirkust»: paksunahalised tantsivad nii kenasti, nagu seda ainult elevandid oskavad.

Ent mingem tagasi Galle Roadile. Tegelikust City´st väljaspool meelitab kuurort Mount Lavinia. Koht on otse idülliline: palmidest koosnev park, kivideta rand, maalilised kaljud vees, lisaks veel kalapaadid ja mäe peal hotell koos restoraniga — endine briti kuberneride suveresidents. Hoone praegune kasutamisviis meeldib mulle kahtlemata rohkem, siin asub kuurort turistidele, supelrand ja hotell sadadele inimestele. Agulinaised müütavad karploomade kummalise kujuga kodasid ja mahlakaid ananasse, kalurid toovad kõrgetüvelistelt palmidelt kookospähkleid alla. Muidu on kohalikel elanikel vähe ühist Mount Lavinia turistidega, kelle ühe päeva eelarve vastab ligikaudu siinsete naiste sissetulekutele ühes kuus.

Ajaloolane võib Colombos teha huvitavaid avastusi ja terve ajajärgu päevavalgele tuua. Ta avastab sadama, mille areng langeb ühte Colombo arenguga, avastab 1898. aastal asutatud «Rubber Store‘i», mis viitab kautšukipalavikule, ja avastab 1964. aastal Colombos esmakordselt nimetuse «Aeroflot», kirjutatuna kirillitsa tähtedega. Nõukogude lennuühing on Tseilonisse oma büroo asutanud, esmakordselt külastab tema lennuk oma Aasia teekonnal Tseilonit ja loob sel teel kõigile nähtava sõprussilla.

Kuid ma ei ole ajaloolane, minu avastused on rohkem eraviisilist laadi. Tahan tundma õppida seda linna, Tseiloni südant, ekvaatori lähedal asuva saare poliitilist, majandus- ja kultuurikeskust, linna rohkete revolutsiooniliste traditsioonidega, Union Jacki üle võidu saavutanud linna. Seepärast vastan ma pärast esmast põgusat tutvumist mind siiralt vastuvõtvale külalislahkele Colombole meelsasti tervitusega: Aibohn! Tere, minu võõrustaja järgnevatel kuudel sellel ilusal maal.

INIMESED JA MASINAD

1964. aasta lõpul saabus Tseilonisse arvukalt kaubandus tegelasi ja kaupmehi, insenere ja montööre, arhitekte ja ehitajaid, spetsialiste Saksa Demokraatlikust Vabariigist, Lääne-Saksamaalt, Tšehhoslovakkia Sotsialistlikust Vabariigist ja Poola Rahvavabariigist, samuti Hiina Rahvavabariigist, Indiast, Pakistanist, Iisraelist ja Ameerika Ühendriikidest. Nad tulid, et osa võtta suurimast tööstus- näitusest, mis Tseilonis kunagi on toimunud ja kus oli väljapanekutega esindatud ka Tseilon.

Näituse territooriumiks on endine pealinna hipodroom, mis mõne nädalaga on tundmatuseni muutunud. Seal, kus varem traavisid hobused ja demonstreeriti luksustualette, tuhnivad nüüd maad bagerid, sõidavad veoautod ja traktorid, laaditakse maha suuri kaste ning ehitatakse näitusehalle ja -paviljone. Vaevalt, et Tseiloni spetsialistidel nii ulatusliku messi korraldamiseks kogemusi on, aga kui näitus lõpuks 1. veebruaril 1965 avatakse, on peaaegu kõik vajalik tehtud ja korda seatud. Sellest päevast alates liigub inimmass tundide kaupa tiheda vooluna kaarjast näituseväravast sisse ning valgub kohalikesse ja välismaistesse paviljonidesse laiali.

Peatselt on külastajate tung nii suur, et tööstusnäitust tuleb pikendada. Mõni nädal hiljem hoian ma Saksa DV paviljonis käest kinni seitsmeaastasel rõõmust särava näoga poisil, kes on koos emaga messile tulnud ja saab kahe miljonenda külastajana kingituse. Poiss on väga vaesest perekonnast, õnnelik ja uje. Kui mess viimaks pärast kahekordset pikendamist lõpeb, on seda külastanud ümmarguselt kolm miljonit inimest, seega ligi kolmandik Tseiloni rahvastikust.

Mitte iialgi varem ei ole ma märganud rahvusvahelisel näitusel nii palju teadmishimu ja huvi. Iga päev võis sissepääsu juures näha sadu autobusse ja veoautosid, rohkesti inimesi tuli rongiga. Linnas rivistusid kooliklassid jalutuskäiguks tööstusnäitusele. Õpetaja asus ette või kõrvale ja seejärel marssisid õpilased üksteise järel üle tänava, väga distsiplineeritult, igaühel väike kohver näpu otsas. Pikad järjekorrad kassade juures, pikk järjekord iga paviljoni ees. Külastajad, enamasti peorõivastes, ootavad kannatlikult, millal nad lõpuks sisse lastakse. Mess avatakse tööpäevadel kell 15, laupäeviti, pühapäeviti ja pühade ajal kell 9 ning suletakse iga päev alles kell 24. See meie jaoks ebatavaline lahtiolekuaeg on seletatav päeval valitseva kuumusega, mis alles õhtul järele annab ja näituse külastamise naudinguks muudab. «Ceylon Industrial Exhibition» 1965, millest peab kujunema regulaarselt korduv üritus, kujutab endast seega öist meelelahutust, millest ka meie meelsasti osa võtame ja end valgusreklaamide lummavast mängust ning purskkaevude sädelusest kütkestada laseme.

Üksikute paviljonide arhitektuuris avaldub peaaegu alati rahvuslik stiil, olgu siis sissekäigu või katuse kujunduses või mõnes muus vormis, üldkujunduses etendavad tähtsat osa värvid. Tuhanded erivärvilised lambid on paigutatud näituse hoolikalt rajatud teede äärde, samuti troopikapuude ja taimede alla, nii et mõnigi asi selle kunstliku valguse tõttu erilise tähenduse omandab. Ma tunnen end nagu hiiglaslikus kasvuhoones, paljude võõraste taimede keskel. Samasuguseid efekte pakuvad ka purskkaevud, mis sageli paabulinnu ebaloomulikult suure sabasulestikuna näivad.

Endastmõistetavalt ei puudunud ka välismaiste paviljonide kujundamisel omavaheline võistlus. «Näituse ehteks» (Tseiloni raadio arvates) on kahtlemata planetaarium, mille püstitas Zeissi firma Jenast, ja mis oma arhitektuuri, välisvalgustuse ja suurepärase sisustusega külastajaid palju rohkem kokku meelitas, kui ta korraga mahutada suutis. Ka siin tungleb alatasa inimesi, kuigi sissepääsu eest tuleb erandlikult maksta üks ruupia — see aga on Tseilonil suur raha.

Saksa Demokraatlik Vabariik on välismaistest eksponentidest kõige rikkalikumalt esindatud. Kümme eksportettevõtet annavad ülevaate oma tööstustoodangust. Saksa DV demonstreerib eksponaate masinaehituse ja elektrotehnika alalt, peale selle veel keemiatööstuse- ja transpordimasinaid ning polügraafiatooteid. Eriti köidavad külastajate tähelepanu RFT telegraafiaparaadid ja Zschopau mootorrattatehase väljapanekud järsul kivitrepil.

Saksa Demokraatliku Vabariigi osavõtt on tingitud niihästi sellest menust, mis tal siin oli 1963. aasta eksportnäituse ajal, kui ka väliskaubanduse tunduvast paranemisest Tseiloniga, mis oli näiteks 1964 aastal kaks korda suurem kui 1963. aastal. Suure huviga oodatakse Saksa DV valitsusdelegatsiooni saabumist, kes selle messi ajal kirjutab alla pikaajalisele majandusliku koostöö lepingule.

Avamispäeval viibib Saksa DV paviljonis pikemat aega endine naispeaminister. Teda huvitavad eriti elektrotehnilised aparaadid ja siinsetel niisutatavatel riisipõldudel häid tulemusi näidanud traktori RS 09 mitmekülgsed võimed; ta ütleb tunnustavaid sõnu ehitusmasinate kohta, mis müüdi Avalike Tööde Ministeeriumile juba enne messi ja on Tseiloni elamuehituse programmi raamides Ratmalanas, pealinna väravate ees, ka juba tegevusse rakendatud.

Saksa DV-st tulnud näitusepersonalile on töö ebatavaliste kliimatingimuste tõttu väga raske. Kõigest hoolimata on noor kollektiiv rõõmsas meeleolus. Ta astub raskustele vastu hea tujuga. Ühega neist olen ma varsti südamlikus vahekorras: see on Rolf Neubert, nelikümmend aastat vana, tehnik Zschopau mootorrattatehasest, abielus oma mootorrattaga, millel ta mitu korda päevas järsust kivitrepist üles ja alla sõidab. Ta on minu jaoks see noor Saksa DV väliskaubandustegelase tüüp, kes uhkelt ja iseteadvalt, ent pealetükkiv olemata võidab partnerite sümpaatia teda võõrustaval maal. Kui ta oma MZ-ga mööda kivitreppi lendab, pean ma tahtmatult meenutama lendu Moskvast Colombosse, mille kestel me lennukis kõrvuti istusime. Loodan, et ta ei ole mulle selle väikese ebadiskreetsuse pärast pahane — kuid see toimub tema teadmisel: niisiis mees, kes Saksa DV paviljonis enamiku külastajate tähelepanu endale tõmbab, mees, kellest mõne nädala pärast räägib peaaegu kogu saare noorsugu, ei talu õhusõitu. Õhus muutub ta päris väikeseks ja abituks ning isegi stjuardessi õrn pilk ei suuda teda ergutada!

Ühel hommikul teatavad ajalehed mootorratta- ja autovõidusõidust, mis peab toimuma Colombost mõne miili kaugusel. Keegi avaldab mõtte proovida võidusõidust osa võtta meie näitusemasinatega. Mõistagi on asi riskantne, sest Tseiloni võidusõitjaid ei saa alahinnata, meie masinad on aga seeriatooted, võidusõiduks kohandamata, ning meie inimestel puuduvad võistluskogemused. Kaalume asja kaua igapidi. Lõpuks proovitakse võistlusrada. See on vana Katunayake lennuväli. Kurvid on kõrgendamata, kuid üldiselt on võistlusrada ideaalne. Seega otsustame osavõtu kasuks. Wartburgi ja MZ-tehase nõusolek on juba saadud.

Kiiduväärselt abistavad nüüd kolleegid üksteist. Muidugi tahab igaüks meist pühapäeval võistlustele sõita, näha, kuidas meie masinad end ülal peavad, ja lõpuks pakub seesugune võidusõit ka toredat vaheldust. Ent ühtedel tuleb teiste teenistuskohustused näitusel enda peale võtta, sest näitus ju kestab, ja nii sõidab pühapäeva hommikul Katunayakesse ainult pool messi delegatsioo¬nist. Sõnum, et ka MZ ja «Wartburg» stardivad, toob endaga kaasa uue üllatuse: oodatud kaheksa kuni üheksa tuhande pealtvaataja asemel on kohale ilmunud umbes 25 000, kes elavad koos meiega kaasa Rolf Neuberti hiilgavale edule, kes 125 sm3 klassis «Super-Honda-Spordi» ligi kakssada meetrit endast maha jätab ja kes ka teisel sõidul sama masinaga oma klassi eesotsas püsib. Ka «Wartburg», mida juhib noor sümpaatne tehnik Christian Tautz, viib pealtvaatajad vaimustusse, kui ta võistluses nii tuntud markidega nagu «Austin» ja «Volkswagen» kiireima ringi sõidab.

Ülemeelikus tujus pöördub kogu seltskond autobussiga tagasi «koju», see tähendab Colombos asuvasse hotelli, kus kojujäänuile kärarikkalt võidusõnumit kuulutatakse. Üks neist «koju jäänuist» on Erich Thierbach, Rolf Neubertist tublisti kakskümmend aastat vanem, mees, kelle sünnipäeva messi ajal pühitseti. Ta on siin juba kolm kuud, tegeles algul oma masinate ülesseadmisega, nüüd aga teenindab messi. Kes siis ei igatseks nii pika äraoleku järel koju oma perekonna juurde? Sel juhul ei ole romantikast enam juttugi. Ometi on postiühendus kodumaaga hea, sageli toob sõnumeid kodupaigast ka «Leipziger Volkszeitung», mis siis näitusel kolleegide hulgas käest kätte käib. Erich Thierbach saab suurepäraselt läbi nooremate kolleegidega ja Tseiloni spetsialistidega, kes abistasid teda montaažitöödel ja kellele ta tutvustab Leipzigi trükimasinate keerukaid tehnilisi üksikasju. Ta võtab meelsasti osa igast naljaheitmisest, vabal ajal tõmbab aga teda nagu paljusid teisigi Mount Lavinia supelrand või siis köidab teda tema lemmikharrastus, kirjutamine. Ja tema kogemustega mehel, kes on teinud Saksa DV polügraafiatööstuse kuulsaks kogu maailmas, juba materjali jätkub!

Need on kaks meest suurest karavanist, kes rändavad ühelt messilt teisele, kaks «tehnika rändlindu», kes oma tööga aitavad muuta maailma. Igaüks on siin oma kodumaa esindaja ja vastutab tema hoolde usaldatud eksponaatide eest. Reservatsioonideta tunnustavad nad aga ka seda, mis on loodud neid võõrustaval maal ja üllatab paljusid läänest pärit külastajaid.

Tseiloni uue terasevalamistehase väljapanekute asukohas kerkib pikk moodne hoone, stiliseeritud lootoseõitele toetuv hall, «Tseiloni maja». Pärast näitust tahetakse see muuta muuseumiks. Siit tuleks õieti alustada, kui tahetakse näitusest anda süstemaatilist ülevaadet. «Tseiloni maja» kajastab Tseiloni minevikku ja hilisemat arengut. Maalid, fotokoopiad, skulptuurid ja ajaloolised dokumendid näitavad külastajale Tseiloni sotsiaalset kujunemist vidžajate saabumisest alates. Pidevalt tungleb rahvas ka «mudelite aias». Siin näevad paljud saare kaugematest piirkondadest tulnud külastajad esmakordselt teatud taimi ja nende viljelemist. Seemnevilja müüakse siinsamas.

Eriti kujuka ülevaate viimastest saavutustest annab külastajaile «Eastern Paper Mills Corporation». Nii näiteks on paberitoodang 1958. aastaga võrreldes seitsmekordistunud. Mudel demonstreerib tööprotsessi; nii nagu üldse kogu näitusel, hoolitsevad väga kunstipäraselt valmistatud miniatuursed seadmed ja mehhanismid ka siin selle eest, et kõige keerukamatestki tehnilistest protsessidest oleks võimalik hõlpsasti aru saada.

Kui avamispäeval iseloomustatakse näitust ametlikult «rahvusliku tähtsusega sündmusena», siis saab sellele osaks rahva enamiku heakskiit, sest siin näeb tõepoolest sadadele ruutmeetritele koondatult, milline tõus on Tseiloni tööstuses toimunud viimastel aastakümnetel. Endine peaminister esitas selle kohta kujuka näite: «Minevikus vedasime välja teed, kuid pakendi jaoks pidime isegi kõige tühisemad plekiribad sisse vedama. Tänapäeval veame välja teetööstusele vajalikke masinaid ja seadmeid, mis on toodetud Tseilonis… See on ainult üks näide, kuid ta on tüüpiline seoses muudatustega, mis on juba toimunud meie maal. Siin, rahvuslikus paviljonis, näete üksikute tööstusharude arendamise plaane. Oleme palju alustanud. Taotleme sõltumatust sellistel tähtsatel aladel nagu tsemendi-, paberi-, keraamika-, autokummi- ja tekstiilitööstus, samuti ehitustööstuses ja paljudel teistel tootmisaladel ning oleme saavutanud märkimisväärset edu … Oleme teinud algust majanduse kolonialistliku struktuuri muutmisega ning me saavutame majandusliku vabaduse. Siis saab rahvas rahvuslikust iseseisvusest tõelist kasu. Tööstuslikule tootmisele ratsionaalse baasi loomisega oleme end varustanud tähtsaima majandusliku instrumendiga. Tööstuse arengust, millele oleme pannud nurgakivi, saab rahvas väga suurt kasu.»

Mõtlen nendele sõnadele näituse territooriumil uidates ja arvukaid Tseiloni paviljone vaadates, mis neid üksmeelselt tõendavad.

Erakordselt paljudele raskustele vaatamata, mida põhjustasid mitmesugused asjaolud, on selle maa majanduses toimunud tõelised positiivsed muutused. Tseilon ei ole enam maa, mis toodab ainult kunstkäsitööesemeid, vaid ta on hakanud rajama oma iseseisvat majandust ning tõendab antud näitusega ja grandioosse resonantsiga, mida näitus tekitas, et ta taotleb ka edaspidi progressi.

Ma leian, et 800-aastases Leipzigis, kauges lumme mattunud Euroopas toimuva juubelimessi vististi juhuslik ajaline ühtelangemine siinsega on väga õnnestunud: ka Tseilon demonstreerib seal oma tööstustooteid ja teeb seda välismaal esmakordselt.

Colombos ei tule külastajate voolul lõppu: noored ja vanad, mungad ja üliõpilased, koduperenaised ja alles koolipinki nühkivad lapsed, sõdurid ja ministeeriumide ametnikud, äriinimesed. Midagi võtab siit kaasa igaüks, kui ta kodukohta tagasi läheb, nimelt teadmise, et on näinud oma kodumaad esimest korda kui tööstusmaad. Paljudel polnud aimugi, mida nende ilusal saarel viimaste aastate jooksul on ära tehtud, seepärast oli «Ceylon Industrial Exhibition» neile erutav õppetund.

SISUKORD

Tseilonisse                          

Klaasita kasvuhoone                                                                      

Inimesed ja masinad                                      

Kandy — juveel Mahavelli ääres                                

Vastuvõtt kuningapalees              

Kunstikolle              

Väljasõidud Kandy ümbrusse      

Vedade juurde    .

Veda muuseum Colombos                           

Kelaniya: Tseiloni metamorfoos                                 

Ainult peotäis teed                                                         

Nägu peeglis                                                                      

Uued ideed Ratwattas                                                   

Sigiriya — aare paradiisis                                                              

Üks piisk õli                                                                                                        

Varemetes linnad                                                                                            

Veel kord: Nuwara Eliya                                                

Galle                                     

Ettevaatust — pähkel!                                                   

Martin Wickremasinghe               

Rathapura — kalliskivide linn      

Yala bangalos                                                                    

Boniitokala ja kookospalmid                                                        

Läbi kogu maa                  

Hikkaduwa uusaastal                                     

Laul grafiidist                                                     

Gekod kasutavad juhust                 

Saare põhjaosas               

Pärast tsüklonit                                                                

Lugu ühest intervjuust                                   

Meie ja Tseilon ‘.                                                                                                                                             

Angkori neiud                                                   

Hüvastijätt                                         

Veidi statistikat