Eesti Raamat, 1972
Tõlkinud Ülo Kurvits

Esimene peatükk

ASJADE ALGUS

Mu esimeseks seikluseks oli ussihammustus. Olin üheteistkümneaastane ja uitasin ringi mööda kevadisi metsi. Varjulise oru põhjas voolas Yeo jõgi. Väike org ise oli täis lopsakat taimestikku, kust kerkisid esile hiiglaslikku rabarbrit meenutava laialehelise taime suured puhmad. Silmasin ussi, kes vingerdas läbi alustaimestiku otse metsaraja kõrval, kus ta end päikesepaistel soojendanud oli. Krapsasin ussil sabast kinni, võtsin välja oma taskurätiku, panin eluka sinna sisse, köitsin siis neli nurka kokku ja seadsin sammud kodu poole, mis oli umbes kolme miili kaugusel. Poolel teel üle suure välja, mis paiknes künka nõlvakul, nägin rohus mardikat ning arvasin, et oleks kena, kui uss süüa saaks. Võtsingi ta välja ja asetasin rohule, kuid ta ei pööranud mardikale mingit tähelepanu. Ussil kuklast kinni hoides puudutasin mardikaga ta suud, kuid ikkagi ei näinud uss mardikast vähimatki hoolivat. Ta ajas end hoopis püsti, kallutas pea taha ja sisises mulle vastu. Liigutasin kätt, et ussi taskurätikusse tagasi pista, tema aga salvas mu teist sõrme. See oli kibe kui kuus herilase pistet ning ma hakkasin keksima ja sõrme imema, mis kiiresti üles paistetas ning siniseks läks. Pistsin rästiku jälle taskurätiku sisse ning asusin koduteele. (Paneb küll imestama, et uss mind uuesti ei hammustanud.)

Ma jooksin ja kõndisin vaheldumisi. Mu käsi oli paistes ja valutas, iseäranis kaenla alt. Hakkasin koledasti kartma ning kange usklikuna, nagu ma tollal olin, laskusin künka harjal rohtunud metsarajale põlvili ja palvetasin, et ma ei sureks. Oli kaunis kevadpäev ja päikesepaiste langes laikudena läbi puuvõrade. Jõudnud teele, mis meie maja taga asuvast orust läbi läks, kohtasin farmerit ning ütlesin talle, et mind hammustas uss. Keerasin ka taskuräti lahti ning näitasin rästikut. Farmer tuli hobuse seljast maha ja tappis ussi oma kannaga, mis mulle meelehärmi tegi.

Kui ma koju jõudsin ning juhtunust isale rääkisin, ütles ta: «Noh, leidsid küll, mida teha — uss koju tuua! Ta oleks ju võinud su õde hammustada.» (Isa oli mu õesse väga kiindunud.) Siis käskis ta mul istuda jalgrattale ja sõita Barnstaple’i haiglasse, mis oli nelja ja poole miili kaugusel. Kui ma Barnstaple’isse pärale jõudsin, tuli mulle juba pööritus peale. Ajasin tänavad segi, ehkki ma linna väga hästi tundsin. Mäletan, et istusin ooteruumis pingil. Tajusin kõike juba üsna ähmaselt, kuid praegugi veel on mul silme ees, kuidas mulle poolovaalne marliga kaetud raam üle näo pandi, ning praegugi veel on mul meeles see kohutav lämbumistunne, kui marlile tilgutatud kloroform mõjuma hakkas. Arvan, et see oli kõige hullem kogu selles loos. Nägin oma voodi kõrval seismas isa, kes oli hobuse kerge vankri ette rakendanud ja mulle järgnenud. Tundsin väga teravat valu, vististi siis, kui nad mu sõrme lõhki lõikama hakkasid. Siis kaotasin teadvuse.

Nagu hiljem kuulsin, olid nad mu isa tagasi saatnud, et ta ussi üles korjaks, nii et nad saaksid tema mürki antidoodina kasutada. Siis aga otsustasid nad ümber ja jäid ootama, kuni see kraam Londonist rongiga kohale tuleb. Õhtul jõudiski see pärale, ning kui nad seda mulle süstlatäite kaupa kõhunaha sisse pritsisid, keeras mul seespool kõik pahupidi. Hiljem rääkis isa mulle, et nad ei teadnud kuni järgmise hommikuni, kas ma ikka ellu jään.              

See oli mu esimene kokkupuude avalikkuse tähelepanuga. Juhtunust teatati kohalikus ajalehes ning haiglasse hakkas voorima külastajaid, kes kõik mind näha tahtsid. Nende hulgas olid Nancy Platt ja minu täditütar Margaret, keda ma jumaldasin.

Ma ei tea, kas mul oli juba kaasasündinud kirg päevade viisi ihuüksi kõige metsikumates paikades ringi hulkuda. Ise kaldun küll arvama, et see johtus õige mitmest seigast, sealhulgas ka mu koolitee algusest. Seitsmeaastasena saadeti mind kooli Ellerslie‘sse, mis asub umbes seitsme miili kaugusel. Vanemad sõidutasid mind sinna tavaliselt meie kerges ühehobusevankris. Minu esimesel kooliaastal harrastasid vanemad koolipoisid mängu, milles mõnda poissi püüti takistada koolimajja pääsemast. Kord juhtusin mängu ajal olema pesemisruumis. Pesukausid seisid kahe seina ääres reas ja nende kohal olid pikergused aknad, mille raamid olid ülaservas hingedega piitade külge kinnitatud, avanedes väljapoole. Ühes nendest akendest ilmusid nähtavale mu venna pea ja õlad. Ta püüdis siitkaudu koolimajja sisse pääseda. Võtsin põrandal asuvast kausist peotäie saepuru ning viskasin vennale näkku. Muidugi oli see rumal ja mõtlematu tegu, kuid seda ei põhjustanud mitte pahatahtlikkus, vaid asjaolu, et sattusin hasarti. Saepuru läks vennale silma ning praegugi veel mäletan, kuidas ta pesukausi kohale kummardus ja silma veega uhtis.

Tagajärjeks oli see, et mind «rukiti» kolmeks nädalaks, mille kestel ükski poiss koolis minuga rääkida ei tohtinud. Mu vend, kes oli minust neli ja pool aastat vanem, kuulus vanemate poiste hulka. Ma ei tea, kas tema käsi oli mängus, kui mind «rukkimisega» karistati, kuid niikaua kui see kestis, ei rääkinud ta minuga küll kordagi. On nagu raske uskuda, et vanemad poisid said seitsmeaastase uustulnuka kallal säärase tükiga hakkama üksnes seepärast, et poiss tegi rumala tembu. Võin vaid oletada, et pidin küll olema väga vastik, võib-olla koguni varaküps… Mine tea.

See vahejuhtum muutis mu oma kaaslaste vastu mässumeelseks. Iga poiss oli mu vaenlane, kui ta ei tõendanud, et on sõber. Mulle näis, et pean iga asja eest võitlema, ning kool mõjus mulle rusuvalt nagu vangimaja. Asja muutis veelgi hullemaks see, et mul oli sageli sekeldusi kooli juhatajaga. Esimese semestri jooksul määrati mulle seitsmel korral peksukaristus. Kooli juhataja, kes oli suur ja tugev mees, saatis karistatava kindlaksmääratud ajal tema magamisruumi. Siin pidi poiss oma voodi kõrval ootama. See, et sul oodata lasti, oligi kogu asja juures kõige hullem, ja ma ei suutnud värinaid tagasi hoida. Kooli juhataja käskis meil püksid maha ajada ning peksis meid paljale tagumikule. Kuid mitte alati; Mõnikord laskis ta meil püksid maha ajada ja kummarduda ning ei löönudki. Selle magamisruumi akende ees väljas kasvasid juudikirsid väikeste ümmarguste viljadega, mis tuule käes siia-sinna õõtsusid. Ruumis oodates oli mul kombeks vaadata nende vahel vilkalt askeldavaid varblasi. Kõik see sööbis mulle mällu kui pilt äärmiselt haledast olukorrast. Umbes aasta pärast võtsid vanemad mu sellest koolist ära — mitte seal valitseva karmi kodukorra pärast, vaid ainult selletõttu, et ma seal alatasa haigeks jäin, mis lõpuks kõigile üsna tüütuks muutus.

Koolis ei sõbrunenud ma kellegagi ning ka kodus polnud mul sõpru. Mul oli küll kaks õde, kuid vanem nendest, Barbara, oli minust viis aastat noorem ning meil polnud oma ettevõtmistes kuigi palju ühist Nii saigi mul vähehaaval harjumuseks omal käel põnevuse ja seikluste maailmast unustust otsida.

Selleks ajaks, kui mind üle viidi teise ettevalmistuskooli — Branksome‘is (Bournemouth) asuvasse Oid Ride‘i kooli, olin küll vist läbinisti muutunud metsaliseks ja mässumeelseks kõigi suhtes, kaasa arvatud ka mu vanemad. Kuid ma armastasin Oid Ride’i. Mulle meeldisid poisid, mulle meeldisid õpetajad ning ma armastasin paika ennast tema tugeva männilõhnaga ning männiokstega kaetud liivaga. Suvel oli meil kombeks minna igal hommikul rannaastangus asuva lõhe kaudu alla mere äärde ning supelda. Soolane vesi ja kuum päikesepaiste muutsid meid nii rammetuks, et lõhet pidi üles tagasi ronimine päris võhma välja võttis. Harilikult aga leidsin ma ikka niipalju aega, et hõbeküljelisi lehti järele vaadata ning otsida neilt liblikaröövikuid, otste poole ahenevate roheliste kerede ja suurte tumedanäoliste peadega, millel oli kaks tundlat. Olime ka üsna rahul, kui lehe alumiselt küljelt leidsime üheainsa või kaks väikest muna, et nendest siis ise röövikuid kasvatada, kuni nad männi- koores nukkusid.

Koolijuhataja S. A. Phillips, jässaka, ümariku kujuga mees, kellel olid hülgevurrud ja kes kandis suuri ümmargusi prille, mida ta otsmikule kergitas, tegi vahetevahel ka vigu, kuid kes neid siis ei tee? Vististi küll kõige hullem neist, mida ka mina oma nahal tunda sain, sündis siis, kui kord pärast tulede kustutamist meie magamisruumi tuldi ning avastati, et viimane kui üks poiss oli kellegi teise juurde voodisse külla läinud. Selle üle tõsteti kõige kohutavamat lamenti ning meid viidi nädalate kaupa ükshaaval ülekuulamisele ning lõpuks anti meile, kõigile kere peale, öeldi, et oleme õnnega koos, et meid välja ei visata. Arvan aga, et kui me kõik eranditult poleks olnud asjasse segatud, olekski paljudele hundipass antud. Mitte keegi ei öelnud välja sõna «homoseksualism», ja ma polekski teadnud, mida see tähendab, kui keegi seda maininud oleks. Et meil aga oli kombeks üksteise juurde kordamööda voodisse külla minna, olen ma kindel, et kui keegi poistest oleks seda laadi huvi üles näidanud, poleks see ka mulle teadmata jäänud. Ma ei usu, et ükski poistest sellest pahest midagi teadis. Meil oli vaid kombeks üksteise juurde minna ja juttu vesta. Kõige selle juures pakkus närvikõdi vaid see, et pärast tulede kustutamist oli kõnelemine keelatud. Hiljem taheti mind erainternaatkoolist peaaegu välja heita süüdistatuna samas asjas, kui mind tabati tüki kustutuskummi tagasiandmisel poisile, kellelt ma kummi laenanud olin, sest kahtlustati, et tegemist on salajase sedelikesega. Tollal ei teadnud ma ikka veel, mis asi see homoseksualism on, ega tundnud selle vastu ka vähimatki huvi. Võib-olla oli see erainternaatkooli tingimustes küll ebatavaline. Minu arvates tegeles sellega vaid üks või kaks poissi, olgugi et õpetajad näisid olevat arvamisel, et sellega on seotud viimane kui üks poiss koolis.

Üheks esimeseks meeli erutavaks sündmuseks Oid Ride‘is oli sõjalaeva «Eclipse», Osborne’i kadettide õpperistleja külaskäik. Mängisime kadettidega kriketit ning pärast pimeduse saabumist suunasid kadetid helgiheitja oma asupaigalt Bournemouthi lahes meie koolile. Minu arust oli see väga põnev. Oma magamisruumi aknast võisin näha Oid Harry kaljusid Swanage’is ning ma ei oskaks praegu arvata, mida oleksin tookord mõelnud, kui mõni tulevikuennustaja oleks mulle öelnud, et viiskümmend aastat hiljem navigeerin oma «Stormvogelit» pimedas ankruplatsile nende kaljude lähedal, et Fastneti regati ajal uut grootvalli läbi tõmmata.

Üks õpetajaist oli noor vaimulik nimega Copleston, meie kõigi suur lemmik. Ta tuli üht õppetöö vaheaega veetma minu isakodusse. Mu emale ta meeldis, kuid ma ei usu, et ta meeldis mu isale, ning see külasviibimine ei kujunenud just kordaläinuks. Teine suur lemmik õpeta¬jana oli üks vaimulik, Beverley Nicholsi vend. Hiljem, Marlborough’s, tutvustas ta mind Beverley’le. Meil oli veel teine noor õpetaja, kes aga ei suutnud poisse vaos hoida. Ka mina sattusin ühe loo sisse, mille pärast mul hiljem silmad häbi täis olid. Ühel soojal suvepäeval ettevõetud jalutuskäigul läksime üle lageda nõmme, kus hakkasime kiusama seda õpetajat, kes pühapäeva tõttu väga hästi rõivastatud oli ja peas oktoobrit kandis. Sellal kui üks eespool olevaist poistest õpetaja tähelepanu kõrvale pööras, lükkasin ma oktoobri talle silmadele, mille peale ta oma kepiga vehkima hakkas, tabades hoopis vale poissi, mis meile kõigile koledasti nalja tegi. Sel hetkel sattusid sündmuspaigale kaks minu nõbu, kes juhtumisi peatusid lähedal asuvas majas, mida ma küll ei teadnud, ning kes samuti olid jalutama tulnud. Nad hõikasid mind enda juurde ning tegid mulle korraliku peapesu. Aastaid hiljem ma mõtlesin, kui piinlik see kõik pidi küll olema õpetajale. kes oli äärmiselt kena noormees.

Meil oli veel üks sakslanna, kes õpetas muusikat. Tal oli terav nina ja ta hõredad juuksed seisid salkus. Mind ei sallinud la silmaotsaski, mida ta mulle ka igal võimalusel tunda andis. Ühel heal päeval ütlesin, et mu ema soovib, et õpiksin muusikat. Mina ise küll ei soovinud. Kuidas saigi muusika mulle meeltmööda olla, kui pidin kõik laulutunnid mööda saatma sõnakestki kuuldavale toomata? Mul ei tulnud suust välja see heli, mida soovisin, ning seepärast pidin teistega koos püsti seisma ja suud liigutama, ilma et ma oleksin piiksatanudki. Nüüd, kus oli tulnud võimalus, et hakkan muusikatunde võtma, muutus Fräulein mu vastu mesimagusaks. Ma ei tea, mis sellest järgmisel semestril välja oleks tulnud, kui poleks puhkenud sõda. Fräulein kadus jäljetult. Kooli katlakütja kutsuti tagasi mereväkke ning kord puhkusel olles külastas ta meid ja jutustas imetlevale poisterühmale, kuidas «Hood» ja üks teine suur lahingulaev õige pea vette lastakse ning kuidas nad siis Kieli kanali lüüsid vastu taevast lasevad. Copleston, keda meie Munakaks hüüdsime, oli suur salaluure asjade teadja ning meie jalutuskäigud mööda kaldajärsakuid muutis põnevaks see, et meil mõlkusid mõttes kõik need allveelaevad, mis meie läheduses merel viibisid, ning spioonid, kes meid kuival maal ümbritsesid.

Kuidagimoodi sain ma kriketimeeskonna kapteniks, olgugi et must tegelikult kriketimängus kunagi suuremat asja polnud. Ühtlasi olin ma kooli kapteniks. Üks minu tänapäevastest sõpradest, air commodore  Allen Wheeler, kes praegu on üks helgemaid päid lennukite konstrueerimisel, oli tollal nooruk Oid Ride’is. Hiljaaegu rääkis ta mulle, et ühe semestri lõpus pandud ta ujumisvõistlusest osa võtma ning et ma olevat siis talle öelnud: «Sa kas võidad — või muidu…» Ta olnud sedavõrd hirmul, et pannud muudkui ajama ja võitnudki. Arvan, et olin mõnel määral hirmuvalitseja endast nõrgemate üle, ning mõtlen praegu, et ei tea, kas mu teod Ellerslie’s on ka kuidagi vabandatavad.

Olin ka kõige esimeseks drillisalgas, milleks kool muutus, niipea kui Esimene maailmasõda lahti läks. See oli viimane kord, kus ma pidin «paraadi vastu võtma», kui seda nii võib nimetada, kuni Teise maailmasõja keskpaigani, millal mind saadeti impeeriumi lennukooli, kus ma pidin valvekorra ohvitserina sellesamaga tegelema. Olin hirmust kange. Kolmkümmend aastat paraadide vahel on kenake hulk aega, kuid me pidime Oid Ride’is küll kibedad vennad olema, sest mul õnnestus end ka sellest katsumusest kuidagimoodi hädaga pooleks läbi venitada.

Teine peatükk

VANGIMAJA VARJUKÜLJED

Marlborough’ kolledž oli pärast Oid Ride’i. lihtsalt vapustav. Oli tunne, nagu oleksin sattunud vanglasse. Vastsaabunud pisikesi poisse täistuubitud maja oli kõle, raudne distsipliin meenutas vangla oma ning söök, mida sõda kahtlemata hullemaks muutis, oli kohutav. Menüü oli oma 150 aastat ajast maas. Meil oli kombeks prae kohta öelda, et see on hobuseliha. Kahtlemata ütlevad kõik poisid sääraseid asju, kuid juba prae lehk keeras mao sees pahupidi. Ometigi oli meil kogu aeg tunne, et oleme poolnäljas, ning oleksime söönud ükskõik mida. See näljatunne oli kindlasti tingitud vitamiinivaegusest. Semestrist semestrisse ei antud meile kordagi ei värsket puuvilja, toorest salatit ega köögivilja. See pole millegagi vabandatav, sest oleksime võinud neid ise kolledži rohumaadel kasvatada. Tegemist oli juhtkonna puhta mõistmatusega (või pealehakkamise puudumisega). Seepärast polnudki midagi imeks panna, kui meil ükskord kogu koolis poistel mädapaised välja lõid.

Marlborough’ lage kõrgendik on erakordselt külm paik. (Olen kuskilt lugenud, et see on kõige külmem koht Inglismaal.) Klassiruume sai hea tahtmise juures kütta, kuid magamistubades puudus selleks igasugune võimalus. Kooli ülemises, tohutu suures saalis, kus kakssada vanemat poissi õppetööst vabal ajal päeval elasid, oli vaid kaks lahtist kaminat. Ainult kõige suuremad poisid pääsesid end nende kaminate paistel soojendama. Ma leidsin, et päeva jooksul juhuslikult kättesaadavad soojendushetked suurendavad veelgi piinu, ja seepärast ei kandnud ma oma kuue all midagi muud peale puuvillase särgi. Loobusin vestist ning magasin palakate vahel vaid öösel. Püüdsin harjuda tingimustega, mis sarnanesid nendega, milles elasid Tulemaa elanikud sada aastat tagasi. Ma ainult ei maganud surnud vaala sees, mida ma sõin.

Tavaliseks karistuseks oli peks, mida määrati näiteks varahommikusse koolitundi hilinemise eest või siis, kui keegi ei ilmunud kindlaksmääratud paika pärastlõunaseks jooksuks. Distsipliini hoidmine oli enamasti vanemate poiste käes. Nende ainsaks karistusvahendiks oli peks, ning seda kasutati ulatuslike ja keerukate käitumiseeskirjade iga rikkumise puhul niivõrd ohtrasti, et sellest tegelikult kujunes täieliku voli andmine endast nõrgemate tagakiusamiseks. Oma koolitee teatud järkudel võisid poisid ühe oma kuue nööpidest kinni panna, ühe käe püksitaskusse pista ja muud säärast. Kooli ülemises osas pidasid korda neli prefekti, kes tseremoniaalselt kamina ees asuva laua ääres istusid. Üks nendest kandis siis sedeleid ringi nendele poistele, keda ta peksma hakkas. See sündis õppetundideks ettevalmistamise ajal, millal me kõik oma laudade ääres istusime, ja niipea kui ettevalmistus lõppes, jooksid kõik kakssada poissi üksteise võidu prefektide laua ümber kokku. Toolid tõugati kõrvale, ohver kummardus laua kohale ning prefekt peksis teda nii kõvasti kui vähegi suutis, ise .jooksusammul hoogu võttes ning väga pikka pillirookeppi kasutades.

Pärastlõunaseks einetamiseks kooli ülemises osas lubati meil osta piima, teraviljasaadusi ja muud, kui meil taskuraha kõrvale oli pandud. Müredaks läinud piim ja teised jäätmed heideti ratastele paigutatud halvasti lehkavasse suurde raudkasti. Mäletan, et vanemad poisid pistsid kord peadpidi sellesse kasti ühe poisi, keda hästi ei sallitud.

Minu magamisruumi prefektiks oli Edmonds ning ükskord, kui ta oli mind peksnud (minu meelest ebaõiglaselt), olid tema voodi ja magamisriided järgmisel ööl kui tina tuhka kadunud. Muidugi ma teadsin, et ta hakkab mind kahtlustama, ning seepärast olingi viimse üksikasjani läbimõeldud ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud, et näiks, nagu poleks mul sellega kõige vähematki pistmist. Ma vaid tegin ettepaneku mitmesuguste sammude astumiseks, et kogu kava edukalt läbi viia. Kõike tuli hoolega organiseerida, nii et igaühel oleks asja juures võrdne osa (mina ise muidugi välja arvatud), nii et keegi üksinda ohvriks ei jääks. Edmonds ei peksnud mind pärast seda enam kunagi.

Suvisel õppesemestril oli Marlborough siiski parim paik. Kriket polnud sunduslik ning pärastlõunase mängu ajal oli lubatud omapead välja minna. Harilikult sõitsin kuhugi jalgrattal. Meil oli lubatud minna Marlborough’st kümne miili kaugusele. See andis mulle võimaluse sõita Upavoni, kus mul oli kombeks lennuvälja äärde rohu sisse pikali heita ning vaadata, kuidas lennukid oma «ringe ja hüppeid» tegid. Õhkutõusmisel vuhisesid nende rattad mõne jala kõrgusel üle mu pea. Ilusal päikesepaistelisel päeval jalgrattal mööda palavat tolmust teed sõites võis kohata sõjaväe veoautosid, mis pideva roduna möödusid. Mõnikord leidsin metsas toreda paigakese, kus ma tunni või kaks puude all lesisin, lugedes või linde vaadeldes. Mõnikord lamasin jõekaldal ning silmitsesin kalu. Need suhtelise vabaduse perioodid olid mulle suureks rõõmuallikaks.

Olin ragbist ülimal määral sisse võetud ning mul oli tuline tahtmine pääseda esimesse meeskonda. Ootasin iga kord kannatamatult, salajase lootusega võistkonna koosseisu kinnitamist mängude tahvlile. Suure huviga lugesin sõnumeid Uus-Meremaa meeskonna «All Blacks» turneest Suurbritannias. See meeskond võitis kõik kohtumised, välja arvatud mäng Cardiffi vastu. Nende uueks ideeks oli mäng seitsme edurivimängijaga kaheksa asemel, millega nad said ühe mehe kaitsesse lisaks, mis muudab mängu palju kiiremaks, kusjuures eelduseks on see, et edurivi vastu peab. Mulle näis, et see on hea taktika, ning soovitasin meie kaptenil seda proovida. Tema arvas samuti, et see on hea idee, ning muutiski meeskonna paigutust. Õnnetuseks olin ma kaheksas edurivimängija ning seepärast jäeti mind välja. Mu koht meeskonnas läks mu sõbrale Patersonile kui lisamehele kaitses. Oleksin saanud mängida kooli võistkonnas Wellingtoni kolledži vastu (enne kui seitsmele edurivimängijale üle mindi), kuid olin sel ajal haigena sanatooriumis. Seepärast jäid mul mitte ainult saamata esimese meeskonna värvid, vaid ka eesõigus kanda siniseid lühikesi pükse, mis olid ette nähtud vaid nendele, kes olid mänginud esimeses meeskonnas ühe tähtsama era-internaatkooli, Wellingtoni või Rugby vastu. Kord olin ma teise meeskonna kapteniks, kuid tundsin, et see mul äpardus, sest ma ei saavutanud oma eesmärki — pääseda esimesse meeskonda. Kui arvesse võtta asjaolu, et pidin mängima prillideta ning jooksin kord hoopis vastupidises suunas, sest kõrgele õhku löödud pall kadus mu silmist, arvan praegu, et mu tookordne ambitsioon oli rumal.

Kui ma esmakordselt Marlborough‘sse läksin, määrati mind ohvitseride väljaõppekorpuse kadetiks, ja kui ma oma esimesel sealviibimise aastal läksin Tidworth Penningsi suvelaagrisse, olin ma mitmesugustest era-internaatkoolidest tulnud kahe tuhande poisi hulgas kõige noorem. Minu telgi allohvitseriks oli toosama Edmonds, keda ma päris eesliks pidasin. Ilmselt arvasid teised sama, sest ühel päeval ründasid Etonist tulnud poisid meie telki, võtsid selle viimseni koost lahti ning tassisid kõik voodi- ja varustusesemed mööda laagrit laiali. Ühelt poolt olin ma nendega ühel meelel, kuid teiselt poolt langes mulle kui kõige nooremale poisile kohustus kõik see kraam kokku korjata ning telk jälle kokku panna.

Ma võtsin koolidevahelisi spordipäevi väga tõsiselt ning kandsin koguni kaht paari prille, et võiksin oma paukpadrunid täpsemini «vaenlase» pihta tulistada. Üheks atraktsiooniks esimese laagri ajal oli näitlik õhuduell kahe lennuki vahel. Tiivad olid värvitud mingi ainega, mis tegi nad pooleldi läbipaistvaks. Teine demonstratsioon, mis mind erutas, oli mortiirimürskude tulistamine vaenlase (mehitamata) kaeviku pihta.

Ülemused olid mitmesugused, kuid nende hulgas oli üks mees, noorsõdurite A-maja vanem, nimega Adams, kellest ma väga lugu pidasin. Ta oli range, sest seda nõudis määrustik, kuid ta tundis inimlikku huvi oma poiste vastu. Hiljem läks ta armeesse ning sai Flandrias surma. Ta oli koju sõna saatnud, et ta raamatud tuleb jagada poiste vahel, keda ta nimeliselt mainis ja kellest üks olin mina. Ma pole kellegi surma üle rohkem kurvastanud kui selle mehe surma üle. Ta oli tore mees oma täies elukevades.

Meie elu Marlborough’s oli kuidagi kehvavõitu ja kesine. Näis, nagu kannataksime vaimse, moraalse ja füüsilise kõhukinnisuse all. Kogu rõhk oli asetatud sellele, mida sa ei tohi teha, ja ma arvan, et hakkan alles nüüd endalt maha raputama seda sügavasti juurdunud pärssimistunnet, mille võimuses ma olin, kui sealt lahkusin. Selle mõju all oleku üheks avaldusvormiks oli see, et ma veel päris hiljaaegu hakkasin värisema, kui pidin püsti tõusma ja rohkem kui poole tosina inimese ees rääkima, sest minus oli juurdunud hirm, et teen või ütlen midagi, mida teiste eelarvamused heaks ei kiida.

Sealse elu positiivseks küljeks aga tuleb lugeda asjaolu, et leidsin Marlborough’s mitu head sõpra. Selleks ajaks kui sain abituriendiks, olin kahe poisiga peaaegu lahutamatus sõpruses. Üks oli John Paterson, kirikuõpetaja poeg Ida-Bergholtist Essexis. Ta oli hea välimusega, käis hästi riides ning oli hea ka spordimängudes. Teine meie triumviraadis oli M. E. Rowe, kelle ma ristisin «muulaks» tema terava tõmbleva nina ja sassis kulmude tõttu, mille alt ta sulle teravasti otsa vaatas, ning otsaesisel ilutseva korratu juuksesalgu tõttu (kuigi seda viimast muulal küll vist harilikult pole). Temast sai riiginõunik. Paterson läks armeesse ning sai Teise maailmasõja ajal Malaias surma. Mõlemad need sõbrad said prefektideks, mina aga mitte. Arvan, et mind peeti liialt mässumeelseks.

Kolmas sõber, kelle ma leidsin, oli Fred Smyth, kes oli pärit minu kodukoha lähedalt Põhja-Devonis. Ka Fred oli spordimängudes tugev. Ta ema meeldis mulle väga ning mul oli kombeks igal laupäeva õhtupoolikul nende poole Stoke Riversisse jalutada, et nendega teed juua. Fredi ema valmistas oivalisi kõva koorikuga saiakesi. Kõndida tuli kuus miili nii sinna kui ka tagasi, kuid ootasin seda kannatamatult kogu nädala. Kõik nad olid inimesed, kel mõlkus ühtelugu mõttes ratsutamine ja jahipidamine, ning Fredist sai esmajärguline ratsasportlane. Olin agar linnupesade otsija. Formaalseks ajendiks oli küll minu linnumunade kollektsiooni täiendamine, kuid arvan, et tõeliselt paelus mind raskesti ligipääsetavate puude otsa ronimine, kui olin avastanud mõne, mille otsas asus pesa. Harilikult läksin välja terveks päevaks, uidates mööda metsi, mis kasvasid meie Devoni nõlvakul. Võisin päev otsa ringi kolada, väljumata metsast rohkem kui vaid mõne jala kaugusele, ja see, et sind keegi kunagi ei näinud, pakkuski suurel määral lõbu kogu selle asja juures. Hiireviu pesa kõrge puu otsas, mille tüvel kuni kahe- või kolmekümne jala kõrguseni polnud ainukestki oksa, meelitas alati oma võimeid proovima. Arvan, et ma ei võtnud pesast kunagi rohkem kui ühe muna, sest just trofee oli see, mida ma taga ajasin.

Kui mu kooliaeg Marlborough’s täis hakkas saama, tuli koolis rakendamisele uus põhimõte, et vanemad poisid peavad mõnes õppeaines spetsialiseeruma. Valisin matemaatika. Kogu päeva töötasin mõnesuguse «mate» kallal. Leidsin, et on vägagi pingutav säilitada huvi tunnist tundi, päevast päeva ja nädalast nädalasse. 1962. aastal sain ühelt Marlborough’ poisilt kirja, milles seisis, et ta on suure huviga jälginud mu purjeretki. «Leidsin, et Teie nimi on sisse lõigatud koolipinki, millel istun. Paistab, et olete siin veetnud niisama palju, tüütuid tunde nagu minagi.» (Kirjutasin talle vastu ning ütlesin, et ei mäleta, et oleksin pinke lõikunud. Kas oli tegemist võltsinguga?)

Selles matemaatika spetside rühmas oli kolmkümmend poissi ning mina olin nende hulgas alles üheteistkümnes. Vaatasin ühel päeval terasemalt neid minust eespool olevaid poisse, kellest suurem osa olid kaugelt nutikamad kui mina ning kelle sarnaseks saada mul lootustki polnud. Mõtlesin endamisi: «Noh, küll on ikka räsasjalgsed, sisselangenud rinnaga, verevaesed, väetid prillipapad!» (Mul pidi küll olema üsna sapine meeleolu, sest kandsin ju ka ise prille.) Mõtlesin: «Mul pole kunagi lootust saada nii heaks, kui need vennikesed, ja kas ma üldse tahangi? Kogu selle värgi juures on miski korrast ära. Tõeline elu läheb mööda ning jätab mu maha.» Ütlesin oma õpetajale, et lahkun semestri lõpus.

See oli 1918. aasta viimane semester ning kolledžis puhkes gripiepideemia. Ta murdis maha nii palju poisse, et me lamasime sanatooriumi põrandal tervete ridade kaupa. Arvan, et enamik meist olid üsnagi haiged, kuid vaid vähesed surid. Minu enda olukord oli kõige hullem vaherahu sõlmimise ajal 11. novembril. Ma ei suutnud end isegi ühele küünarnukile, üles upitada või end madratsil nihutada. Võisin vaid kuulda, kuidas rahvahulk väljas hõiskas ja juubeldas.

Kui ma koju jõudsin ning isale ütlesin, et lahkusin Marlborough’st, sattus ta raevuhoogu, ja seda täie õigusega. Olin tema suhtes halvasti käitunud ega tea isegi, miks ma polnud temalt luba küsinud koolist lahkumiseks. Vististi tahtsin olla täiesti kindel, et minema saan, ning mul oli tunne, et ta ei nõustu. Pidin ülikooli astuma ning kuni kahekümne viie aastaseks saamiseni seal olema, India tsiviilteenistuseks ette valmistudes. Tundsin, et kõik see on väär ning et nõnda ei hakka ma kunagi seda päriselu elama.

SISUKORD

Esimene osa         7

Teine osa             113

Kolmas osa        193

Neljas osa            267

Viies osa 321