Eesti Raamat, 1972
Tõlkinud A. Kadak

MD 1 RAUDLILLED

Äralend Dar el-Beidast, Alžiiri lennuväljalt, oli pisut ebaharilik. Valjuhääldaja kaudu ei hõigatud välja mitte Hassi Messaudi sõitjaid, vaid reisijaid «sihtkohaga MD 1». Et «MD 1» lõpuks «jõulupuuks» osutus, sellest hiljem.

Ebaharilik oli ka lennukisse kogunenud reisijate grupp, valitud meesteseltskond, keda ümbritses Klondike’i hõng. Seal oli kaks-kolm lõualoti, kontsentreerunud pilgu ja kogukate portfellidega mänedžeritüüpi. Ülejäänud: noored, tarmukad inimesed, kelle uljad ärakortsutatud pihtkuued olid silmatorkavas vastuolus täiesti puhaste, hoolikalt pressitud helebeežide popeliinpükstega. Kui endastmõistetav näis see, et pardal ei teenindanud mitte stjuardess, vaid stjuuard.

Sellal kui Saharat esimest korda külastav reisija kandepindade all möödarulluvat paljulülilist kõrbet silmitses, magasid pooled reisijaist, teised aga lehitsesid pildiajakirju. Mõne tunni pärast tegeleksid nad jälle oma tavalise tööga, ühed puurmeistri, laohoidja, tehnikuna, teised arutaksid hoolikalt jahutatud ruumis tööasju. Nad teeksid seda tööd niisama endastmõistetavalt nagu Alžiiris või Pariisis, Provence’is või Texases. Nad ei mõtleks üldse sellele, et kunagi varem olid šaamba nomaadid nende töökoha ümbruses oma kaameleid karjatanud või tuareegi sõjamehed karavani varitsenud.

Mõtteisse süvenenult möödus meie all igivana Uargla oaas. Juba mõne minuti pärast ilmusid nähtavale hõbedaselt läikivad õlitsisternid, must paks suits, lõõmavad leegid kollase kõrbepinna kohal: Hassi Messaud.

Siis olingi «MD 1» miniatuurses lennujaamas. Alžeeria politseiametnik kontrollis hoolikalt passe, kuigi Alžiirist siialennul mingit riigipiiri ei ületatud. Ta nõudis informatsiooni selle kohta, kas keegi vastas on. See ei olevat sugugi ülearune. Siin ei ole bussiliine ega taksosid. Kes siia tuleb, peab endale eelnevalt abi kindlustama, muidu on ta niisama hädas kui sada aastat tagasi. Järgmine lennuk aga läheks rannikule alles kolme päeva pärast. Lennuväli on niikaua suletud. Ei kujuta ette, kuidas ette- teatamata külaline need kolm päeva küll üle elaks. Nii aga võiks teda sama lennukiga tagasi saata.

Vahepeal oli mind tabanud üks piiblinuhtlustest. Sumin ja pirin, valge särk tipiti mustaks, ähvardati sattuda suhu, silmadesse ja ninasse, sügelus ja kõdi paljastel kehaosadel. Kärbsed! Kärbsed!

Oli datlikoristuse aeg. Siis näivad piinajad kõrgvormis olevat, sest — nii kinnitati mulle veenvalt — teistel aastaaegadel ei olevat asi nii hull. Mustal nuhtlusel ei ole selles kõrbes ilmselt ühtki vaenlast.

Ühes kliimaseadmega varustatud ruumis, kus ma sumisevatest putukatest tülitamatult oma võõrustajaid ootasin ja mõningaid märkmeid kirja panin, meenusid mulle prantsuse maadeuurija Henri Duveyrier ülestähendused, kes 1860. aasta paiku oli selle piirkonna läbi matkanud. «Kärbsed,» märkis ta, «on sellel maal talumatud. Ma ei saa siin kahte ridagi kirjutada kärbseid eemale peletamata. Kui ma päeval magama heidan, mähin pea ja kogu keha hästi musliini sisse, ometi oskavad nad minu ninasse, minu selja ja kaela juurde teed leida.»

Minu võõrustajaks oli Societe Nationale des Recherches du Pelrole dAlgerie, lühidalt S. N. REPAL. See ühing, asutatud pärast Teist maailmasõda Prantsuse riigiettevõttena, oli üheks naftaotsingu pioneeriks Saharas. 1965. aastal, kui sõltumatu Alžeeria Prantsusmaaga Sahara nafta kohta lepingu sõlmis, muudeti REPAL Prantsuse-Alžeeria segafirmaks, kus mõlemad maad on esindatud võrdsete osadega.

Informatsiooniosakonna vastutav ametnik oli mulje auto lennujaama vastu saatnud. Pealeistumisel pidin end äärepealt auto kere kuuma pleki vastu ära põletama, sest auto oli mõni aeg päikese käes seisnud. Sõit läks mööda esmaklassilist asfaltteed Hassi Messaudi (või läbi selle).

Kes Hassi Messaudi uuemalt Sahara kaardilt otsib, leiab kindla fikseeritud punkti, sama graafilise märgi, millega linnu ja oaase tähistatakse. Aga sel korral kaart petab. Hassi Messaud on lihtsalt väli, naftaväli, mida läbivad tänavad, nafta- ja veejuhtmed ning mis on kaetud reastikku maasse rajatud puuraukudega nagu täpikestega, midagi asulataolist, kaks lennuvälja, kaks käitist, kaks «baasi» — tänapäeva oaasi —, ning kõik see äärmiselt laiale maa-alale hajutatud. See on väli, kus miski ei kitsenda, ei loodus ega plaanid kadastriameti arhiivis. Väli, kus seetõttu geomeetria oli täielikult rakendatav.

Ja mis oli seal enne naftatootjate ja maamõõtjate tulekut? «Guide bleu», omalaadne reisijuht, annab oma 1954. aasta väljaandes informatsiooni maantee kohta Uarglast kaugesse Tamanrassetisse: «109 km kaugusel vasakul teeharu, mis Hassi Messaudi kaevu juurde viib.» See on kõik.

«ÕNNELIK KAEV»

Nomen est omen! Hassi tähendab kaevu, Messaud vastab «õnnelikule». Seega «õnnelik kaev». Õnnelik oli karavan, kes Uarglast tulles pärast sajakilomeetrist rasket rännakut väikese savitellistest võlvi juurde jõudis, mille keskpaigas asetseb kaevuava («joodav vesi 9 m sügavuses,» selgitab Sahara kaart). Sammusin raskelt läbi tuiskliiva mahajäetud, valgeks lubjatud müüristiku juurde, vaatasin kaevuõõne musta sügavikku. Loomulikult ei ole seal midagi, mitte kui midagi näha. Seda teadsin ma ette. Vaatasin siiski. Et see tehtud oleks. On ajaloolise relikti juures oldud, mis ühele fenomenile nime andis.

«Õnnelikust kaevust» sai tõepoolest «õnnelik kaev» 20. sajandile, ühele tervele maale, Alžeeriale, mille edasine areng ei sõltu ju naftast mitte kõige viimases järjekorras. Kaevu veest ei piisa oaasi elutegevuseks. Nafta pani oaasid kasvama.

S. N. REPAL tutvustab kõigepealt oma oaasi, Irara baasi. Selleks on: bürood ja viiesajale inimesele korterid kokkupandud plekkbarakkides, iga tuba endastmõistetavalt kliimaseadmega varustatud; kino (iga päev jookseb kella 14-st kuni 24-ni uus pidevalt demonstreeritav film); kaks siniste kahhelkividega vooderdatud ujulat suurepärase selge veega; klubiruumid, raamatukogud, spordiruumid, baarid. See kõik ei ole mingi luksus, see on eluliselt vajalik. Kes peale karastunud «saharalaste» suudaks siin ilma sellise «luksuseta» kauem kui üks nädal vastu pidada?!

Tõelise oaasi aga moodustavad küpressid, palmid ja põõsad, hoolitsetud muru ja lillepeenrad. Sajad kuupmeetrid mulda on veoautodega põhja poolt kohale toimetatud, et siin Suure Ida-Ergi serval, seega seal, kus kõrb tõepoolest kõrb tavalises mõistes on, taimedele elu võimaldada. Vahetpidamata, hommikust õhtuni, vuliseb ja voolab vesi voolikutest ja juhtmetest kunstlikku oaasi.

Sest teiseks Hassi Messaudi imeks on vesi. Ihaldatud nafta otsingul satuti sellele. 1425 meetri sügavusel laiub siin võimas maa-alune mageda vee reservuaar, mis on aastatuhandete jooksul tilkhaaval kogunenud ning mida toidavad Saharat piiravate mäestike maa-alused veesooned. 1425 meetri sügavusest pumbatakse vesi üles. Kui vesi päevavalgele ilmub, on see kuum, termomeeter näitab 63° C.

Teine osa imest toimub künkal, mis Irara baasi kohal kõrgub: veevärk. Siin kosutav voolus jahutatakse ja puhastatakse: viis tuhat kuupmeetrit iga päev.

Irara on üheks Hassi Messaudiks. Teise nimi on «Maison verte» — «roheline maja». See on samasugune baas, ainult et see ei kuulu mitte REPAL-ile, vaid Prantsuse naftakompaniile CFP(A), mis Hassi Messaudi naftavälja REPAL-iga jagab. Tähelepanuväärseim on aga kolmas Hassi Messaud.

Kahe laia tänava vahel on maatükid ära tähistatud. Üksteisest kaugel eemal asuvad barakid ja tsehhid, vanaraud ja masinad. Kui poleks liivast silmapiiri ja kõrve- tavat tulekera taevas, võiks arvata, et ollakse kullaotsijate- aegses Alaskas — täpsemalt: kullaotsijate aja lõpu Alaskas. Autoremonditöökojal, mis kogu tarvitamiskõlbmatu vanaraua lihtsalt kõrbesse viskab, on naabriks «Epicerie», koloniaalkauplus. Baar «Le Tombouctou» osutub pimedaks urkaks, mis on berberi ornamentide ja neegrimaskidega aafrikalikult kaunistatud.

«Tänavanurgal» reklaamib end üks kiosk luitunud rohelisele tagapõhjale maalitud punaste tähtedega kui «Bar Americain». Kuid sigarette ei õnnestunud mul siit osta. Ma vaevugu «põiktänavasse» minema, ütles mees, kes «Bar Americaini» ees varjus kükitas. Läksin näidatud suunas ja jäin mõne meetri järel veidi nõutult kõrbes seisma. «Otse!» hüüti kioski juurest.

Kõheldes läbisin vanaraua-, prügi- ja prahivöötme, mis seda Hassi Messaudi vallina ümbritseb. Siis äkitselt avanes mu jalge ees üsna väike vadi, tillukese jõe kuivanud säng, kus see kunagi — kes teab millal? — voolas. All oli väike barakk. Läksin alla, astusin sisse. Kolme või nelja tomati- ja sibulakorvi vahel kükitas vanamees, pea üleni rättidega kinni kaetud. Seinariiulil oli kolm karpi sigarette, mõned pudelid limonaadi.

Küsisin sigarette, võisin valida kolme karbi — kolme erineva sordi vahel, maksin ja lahkusin. Vanamees lukustas minu järel ukse ja läks pikkamisi otse üle välja, et ostetu uue kaubaga asendada. Kui nüüd ostja tuleks, see ootaks. Siin on aega laialt.

See on Sahara naftaime teine külg: buumile järgneb vältimatult seisak, kui ettenägelik ei olda. Alžeeria Sahara departemangude tähelepanuväärselt kõrges töötute arvus on ka nafta ohvrid. Siin Hassi Messaudis seisid nad bensiinijaama juures, kust tee viib «Klondike‘ist» «Maison verte’i» juurde, sealt edasi Uarglasse ning lõpuks Alžiiri. Nad seisid sildi ees, mis näitab kaugusi sadades kilomeetrites. Need olid noored, tugevad mehed, mitte eurooplased nagu lennukis, mis mind siia tõi, vaid eranditult kohalikud, alžeerlased. Kõrged palgad olid neid kunagi siia meelitanud. Nad olid loobunud vähenõudlikust, rahulikust elust kuskil oaasis, et Hassi Messaudi noorusaastad maju ehitada või teid rajada. Siis aga said ehitusobjektid valmis. See on naftatootmise omapära, et pärast vaevarikaste ja suureulatuslike eeltööde lõpetamist toimub kõik nagu iseenesest. On naftat sisaldav kiht küllaldase surve all, ei vajata isegi mitte pumpi. Nafta tuleb iseenesest, naftajuhtmele pumbamehhanismid, ümbertöötamiskäitised, kõik töötavad suurelt osalt automaatselt. Lõpp. Inimesi — igatahes paljusid neist — siin enam ei vajatud.

Nüüd seisid nad ükskõikselt bensiinijaama juures ereda päikese käes, kõrval kohvrike kogu varandusega. Vahetevahel, kui silmapiiril ilmus nähtavale must punkt ja kiiresti lähenes, tõstsid nad käe ja viipasid. Autostopp Saharas.

Vaenulik kõrb tekitab omamoodi solidaarsuse. Polnud autot, mis poleks peatunud, oli see siis mõne inseneri kilomeetriteõgija või pikkade torudega laaditud platvormauto. Kuid ootajail polnud õnne. Ükski auto ei sõitnud põhja poole. Keegi ei saanud neid peale võtta. Nad kehitasid ükskõikselt õlgu. «Inš-Allah — nagu Allah tahab.» Võib-olla läheb homme mõni auto Alžiiri. Alžiiris tahtsid nad tööd otsida. Nad teadsid, et ka seal ei ole seda kerge leida. Kuid siin kõrbes olid šansid veel väiksemad.

KÜLASKÄIK JÕULUPUU JUURDE

Läksin tagasi, hotelli. Milline banaalne sõna siinse kohta. Mõned plekkbarakid moodustasid, karree, kujundasid kollase tuiskliivaga kaetud õue, kus kõrgusid üksikud tamariskid, mille ülikõhn lehestik andis väga vähe varju. Suur traataiaga piiratud ala oli saanud koduks kahele fenekile, neile naljakaile suurekõrvalistele kõrberebastele, kes päeval kerratõmbunult omauuristatud liivaaugus magasid, varahommikul ja õhtu eel aga seda elavamalt ringi kihutasid.

Raudlattidest sõrestik, mida katsid roogmatid, ühendas kõik barakid üksteisega. Siin võis varjus majast majja käia. Varsti pidi saabuma pimedus. Saharas saab päevast peaaegu üleminekuta öö. Tundsin end üsna ärakuivanuna. Seejuures ei märganud ma higi. Kõrbes on õhk nii kuiv, et ta higi pooridest korrapäraselt välja kisub, nii et mingit niiskust ei tunne. Niiskusekaotus on seejuures ennekuulmatult suur. Enne sööki dušši võtta — see oli õige samm. Läksin oma tuppa, pisikesse ruumi kaks korda kaks ja pool meetrit, kuhu mahtusid parajasti voodi, seinakapp ja dušš. Seina sees vurises ventilaator ning puhus ruumi jahedat tuult, mis pärast kohutavat kuumust väljas peaaegu lõdisema pani. Kui ma veekraani avasin, voolas vesi, ihaldatud jahe märjuke, peaaegu keevana välja. See oli kogu päeva ühes nendest torudest seisnud, mis siin maapinnale paigutatuna kõrbet läbivad, päike oli torusid ja vett kuumendanud. Võttis tükk aega, kuni vee temperatuur talutavaks muutus, vesi keha meeldivalt jahutas ja punaka liiva maha loputas.

Õhtusööki saab ühest teisest barakist, häid toite enormsete hindadega (mida tuleb aktsepteerida — toiduained tuuakse ju autode ja lennukitega kaheksasaja kilomeetri kauguselt). Kelner asetas minu ette kõigepealt poolteiseliitrise pudeli mineraalvett, ja kulus ainult minuteid, kui ma teise pudeli palusin. Oleks nagu valanud vett liivale, kus see otsekohe maasse imbus.

Hotellikülalised olid eranditult naftatööstusest. Autorongijuhid, kes siin teel ühte puurimiskohta peatusid, tehnikud ühest kaugelasuvast naftaotsimiskohast, kellel oli «Maison verte‘is» või Iraras asjatoimetusi. Vaenulik ümbrus oli kaotanud tarbetud konventsionaalsused. Iga uus nägu on huvitav vaheldus. Ei tseremoonitseta, tahetakse alustada vestlust.

Ilma pikema jututa kutsusid mind kaks neist oma lauda: naftatööstuse töötajad umbes saja kilomeetri kaugusel olevalt teiselt väljalt, prantslane ja šveitslane. Millest me rääkisime? Kõrbest! Uustulnuk sai teada (mida ta oleks võinud isegi arvata), et tõeliselt olevat kõik hoopis teisiti kui siin mugavas Hassi Messaudis. Ta kuulis talvest, mil naftatöölised pärast päevatööd lõõmavas kuumuses end magama minnes soojalt sisse mähivad. Et nad hommikuti pesuveelt jääd katki toksima, keskpäeval aga jälle palavuse käes kuivama peavad. «Sahara on külm maa, kus väga sageli on palav,» ütleb araabia vanasõna.

Plekist hotellihoonete ees klõpsusid rauast buulipallid, mis liivas kokku põrkasid. Laterna valgusel mängiti seda mõlemal pool Vahemerd nii armastatud mängu. Tööst vaba aeg Saharas. Taevas punetas. «Centre Industrieli» kohal lõkendasid leegid. Põletati maagaasi.

Taamal läbi kõrbe kumasid neljanda Hassi Messaudi tuled: selleks, on grupp moodsaid Le Corbousier’ stiilis betoonehitisi, elamud, mõned kauplused ja selle nii laialdasele maa-alale levinud asula administratiivkeskus.

Järgmisel hommikul tuli mul valida kahe ebameeldivuse vahel. Kui jätsin autoakna üles, ähvardas mind küpsemine nagu leivaahjus (oli 40 kraadi varjus, aga kus leidus siin varju?). Kui ma selle alla keerasin, ohustas mind liivaprits. Sest vinge tuul ajas enda ees peenikest kõrbeliiva. Liiv kihutas lainetena mööda musta asfaltlinti, ja kus iganes teel madalam koht oli, püüdis luideteks kuhjuda. Suured kollased skreeperid ja labidameeste kolonnid olid väljas, et teed sõidukorras hoida — teepuhastus kõrbes. Olime teel ühte ajaloolisse paika. Pidime külastama seda väikest maatükki ääretus kõrbes, mille nime ma olin kuulnud Alžiiri lennuväljal: «MD 1». Niisama proosaline nagu nimi oli ka selle kandja. Mehekõrguse traatvõrega on tarastatud kuusnurkne tükk kõrbemaad. Keskpaigas ulatub liivast välja jäme toru. Pärast mõningaid ventiile ja suuri rattaid algab teine toru, mis jällegi maasse kaob. See siis ongi «MD 1», metallist seade, mille naftatöötajad on hellitavalt «jõulupuuks» ristinud. Need on 20. sajandi keskpaiga Sahara tõelised sümbolid: «jõulupuud».

Seda «jõulupuud» eraldab oma vendadest mälestustahvel traataia küljes. See teeb teatavaks, et siin algasid 15. jaanuaril 1956 puurimistööd ja et 4. juunil 1956 jõuti 3300 meetri sügavusel naftani. Et selle naftaallika nimi on «Jean Riemeri šaht», nimetatud nii naftatehniku järgi, kes siin töötades õnnetult surma sai.

Kui 21. märtsil 1899 Briti ja Prantsuse valitsus Aafrika omavahel ära jaotasid ja oma asumaade piirid ära tähistasid, kui selle kokkuleppe tulemusel suur osa Saharast Prantsusmaale langes, juubeldas Tema Briti Majesteedi tolleaegne peaminister lord Salisbury: «Andsime Gallia kukele liiva, koonerdamata. Laskem tal siblida, niikaua kui tahab.»

Gallia kukk ei mõelnud kaua aega siblimisele. Ta rahuldus vabadustarmastavate nomaadide ja oaasielanike alistamisega. Mees aga, kellele esimesena tuli idee, et siblimine peaks end tasuma, ei saanud mingit tänu. Kahekümne kolme aastasena oli ta tulnud suurde kõrbesse, et otsida ühe fantaasia kütkes oleva suurkapitalisti ülesandel oletatavat peidetud vara. Vara ta ei leidnud, see-eest aga sai teada, et tollal Sahara geoloogilise ehituse kohta kehtinud teooriad ei olnud õiged. See oli vahetult pärast Esimest maailmasõda. Noormees, Conrad Kilian, oli Ahaggaris ringi hulkunud, oli liiva- ja kaljukõrbe avarused läbi käinud, nomaadide keskel elanud. Kõrb oli teda kütkestanud.

1926. aastal läks ta uuesti liivamerele. Aastaid ei kuuldud temast enam midagi. Seekord oli tema eesmärgiks too piirkond, kus tänapäeval kulgeb piir Alžeeria ja Liibüa vahel. Tollal polnud piir igal pool kindlaks määratud. Liibüas sõdisid suguharud islami usku senussiitide sekti juhtimisel itaallaste vastu. Noor Kilian, kes beduiiniks riietatuna Ghati oaasi jõudis ning kelle poolehoid kõrbeelanikele, mitte aga itaalia okupantidele kuulus, võeti sõbralikult vastu. Ghatis tehti talle kummaline ettepanek. Kümme tuhat sõdurit alluks talle, kui ta nõustuks laskma end kuulutada Fezzani sultaniks ja hakkaks itaallasi välja ajama.

Kilianil polnud ambitsioone sultanitiitlile. Kuid oma Prantsuse kodumaale tükikest sellest planeedist vallutada, seda ta tahtis. Ghatist põhja pool asus Tummo oaas, keset piirkonda, mis Prantsuse-Itaalia 1919. aasta piirikokkuleppes oli arvestamata jäänud. Siia tuli noor seikleja beduiinidest sõjameeste jõugu eesotsas. Oma ratsakaameli koormasadulast võttis ta omaõmmeldud trikoloori ja heiskas selle.

TULUTOOV JUHUS

Mõne, aja pärast sai valitsus Pariisis imeliku teate. Selle saatis üks mees kaugest Saharast. See mees viitas Prantsuse seadusele 18. sajandist, mille järgi igaühel, kes eikellegimaad omal kulul uurib ja oma kodumaale hõivab, on õigus explorateur souverain’i tiitlile ning saab automaatselt suursaadiku diplomaatilise auastme. Kirjas oli: «Mina, Franois Theodore Conrad Kilian, suveräänne maadeavastaja, võtsin täna Tummo oaasi oma kodumaa Prantsusmaa valdusse ning määrasin kindlaks Alžeeria piiri teisel pool oaasi. Oma otsuse ja vallutustõendid müürisin ma oaasis koos Prantsusmaa lipuga sisse, et vallutus ja minu kink Prantsusmaale alatiseks seaduslikuks teha.»

Heatahtliku muigega anti dokument Pariisis arhiivi. Arhiividesse sattusid ka teised Conrad Kiliani kirjad, mis tundusid tookord Pariisi ministeeriumibürokraatidele niisama fantastilistena. Nii öeldi ühes Teaduste Akadeemiale Pariisis 1936. aastal saadetud kirjas: «Üldiselt on teada, et Saharas on varjul paks lagunud mereloomade lade varematest ajajärkudest, mis loomulikult pidi aja jooksul naftaks muutuma; keemiline protsess, mida ka teistes kohtades maakeral tõestada võib. Plaanid ja kaardid seesuguse lademe ulatuse kohta Saharas lisan juurde. Petrooleum võiks Prantsusmaale tohutut rikkust tuua. Valitsus peab otsekohe alustama Sahara uurimist!» Järgnes allkiri, mis adressaatide nägudel muige esile kutsus: «Conrad Kilian, suveräänne uurija ja avastaja».

SISUKORD

MD 1 RAUDLILLED              5

«Õnnelik kaev» 7

Külaskäik jõulupuu juurde            10

Tulutoov juhus                                 13

Surve all olev nafta          15

Uhtelahus eriretsepti järgi            19

KÕRB LINNULENNULT  22

Hõõgav kõrb       23

Liivatormis          25

Liivaroosid ja kõrbelakk  28

Uppunud — Saharas       30

Sõbralikud maod              34

Ebakindlad piirid                 37

GARAMANTIDE TEE         39

Mineviku jõed    42

Kiviaja revolutsioon         46

Tamriti maalikunstnikud 52

Kõrbesse tuleb hobune  55

Tunnistaja ülekuulamine                57

Eba jumalakujud Džermas                             61

KÕRBE ALISTAJAD            65

Aleksander Sivas               68

Leegionide kogunemine   73

«Kaunitar»              76

Kumbit otsimas 78

«Kloostriinimesed»         83

Karavanikaubanduse kuldsed aastad        85

Sõda soola pärast             90

EUROOPA SUUR AVANTÜÜR        95

Mungo Park otsib Timbuktut         97

Kõrbemenüü         100

Järv Sahara serval             102

Janu vaimude mäel          104

Tuareegide revolutsioon 108

Veresaun Laghualis          111

Nõuanded             116

Keiser Wilhelmi portreega kõrbesse          118

TORMIJOOKS «VALGETELE LAIKUDELE»   123

Flattersi missiooni lõpp    125

Kahevõitlus luidetes                          127

Senussiitide esilekerkimine                             131

Ühe paatri surm  134

Kõrb saab vabaks                                .            139

RÄNDAJA LIIVA JA KALJUDE KESKEL   143

Õudne maa                          146

Sõjamehed ja orjad         149

Kui palju kaameleid vajab üks      inimene?              151

Nad tulid Süüriast                               155

Uled nailide tants   158

ALLAHI AIAD                                       163

Kuidas mära vett leidis                                   165

Pea tules — jalad vees    167

Lehtrite maa                         170

Rändav oaas                       173

TIN-HINANI POJAD                          180

Minnesingerid kõrbes                       184

«Inimesed, kes palju söövad»      187

Onne sümbol Solingenist                               190

Ohustatud maa                 193

Suur taralum  195           

Etiooplaste lapselapsed                 197

Kraatrite maa                     200

Rahvad ilma ajaloota        204

KAS KÕRBES ON VÕIMALIK ÕITSENG?      207

Õnnistus ja mured             210

Kolmeks jaotatud kõrbelinn            212

Lootuste provints               215

Uus Org                                 218

Transsahara                        220

Lisa 225