Eesti raamat, 1967
Tõlkinud S. Mets

KAPTENITE PAROOL

VALGE ÖÖ

Laevade tumedad siluetid seisavad laialipillatuna mööda Kroonlinna reidi. Alles hiljaaegu kohale jõudnud ristleja „ Kirov” alumiselt tekilt vaatame aukartusega nende võimsaid piirjooni. Taamal aga, taevasse kõrguvate mastide ja tekiehituste taga, kerkib merest kindlus. Linn-piirivalvur magab, pannud välja öised vahipostid.

Aeg-ajalt kummardume üle reelingu, et heita pilk kaatrile. Too on end alandlikult vastu ristleja külge surunud ja näeb selle soomushiiglase kõrval välja nagu arglik junga vanade merekarude keskel. Pole viga, sõber! Sellise sadama üle nagu see siin, võib uhkust tunda ükskõik milline laev. Pole häda, et lained sind oma järsu harjaga tõukavad. Küllap kaaslased jõgedel sind pärast tänast ööd kadestavad. Kõige järgi otsustades ei tõota ööbimine kujuneda sul kuigi rahulikuks. Mis teha! Selline häll on suuremate laevade jaoks. Ja karge tuul ei heida armu ka tõelistele meresõidukitele. Muide, kui halb ilm peakski võimust võtma, pakub „Kirovi” parras sulle kindlat varju. Nii et puhka! Sind äiutab unele tõeline merelaine.

Usu, sõber, ka meie ei tunne end selles laevastiku pealinnas eriti kindlalt. Tõsi, ristleja tekk on küll niisama kõikumatu nagu kindel maa. Kuid meil pole veel kunagi olnud juhust ööbida reidil. Ja ka päev oli täna ebatavaline.

Jah, tänane päev on kordumatu. Kõigest mõni tund tagasi ronisime siia tekile, kasutades meremeeste külalislahkust. Aga enne seda sooritasime mereretke Leningraidist Kroonlinna. Sooritasime täiesti iseseisvalt, kui mitte «arvestada lootsi mõningaid õpetussõnu. Balti laevastiku mitšman Nikolai Iljitš Bražnikov aitas meil leida väljapääsu Neevast Galeerisadamasse ja otsida üles faarvaatri lahes. Siis aga kihutasime läände — vastu Balti mere sooIasele hingusele.

Seniajani seisavad meil silme ees pildid tollest esimesest, ehkki veel mitteametlikust meresõidust. Ilmselt ei suuda aeg nende muljete reljeefsust kustutada. Kuidas saaks unustada tutvumist merega? Jonnakad laineharjad proovisid meie laevukese parraste tugevust. Piiskaderahe sundis algusest peale kummarduma. Võib-olla oli vanake Neptunus otsustanud mandrilt saabunud sisseõnnistuseks üle piserdada. Näis, nagu oleksid Poolast, Kuubast, Islandist ja Kanadast saabunud ning Leningradi sadamasse suunduvate täievoliliste kaubanduslike esindajate karavanid meile oma lippudega saluteerinud. Ja lõpuks Kroonlinna majaka selgesti eraldatavad kontuurid.

Alles äsja olime viibinud üle Balti mere avaruste voogavas päikesekullas. Selline teeleasumine on nagu võrratu allegro, mis annab nüüd ruumi valge öö pidulikule apoteoosile.

Küllap põhjamaa inimesele on see öö üks tavalistest. Meile aga on ta esimene tasu meie teekonna eest.

Taevas on laotanud oma valeva liniku lahe ja saare kohale. Sel tunnil tuletab ta meile meelde marinisti paletti, millel leidub vaid nappe akvarelltoone. öö vahetab lakkamatult rõivaid. Juba on taevaserv idas muutunud läbipaistmatuks, läänes aga kattunud tuhmuva kullatisega. Seniidis tiirlevad pilved, kord leinavad, kord kergest kurbusest tulvil, kord valguse lahkumisnaeratusest säramas.

Sõudke, pilved! Võib-olla kohtume teiega veel. Võibolla näeme veel teie pingul purjesid oma teel kusagil Laadogal või Volgal.

Lahepeegel jäljendab poolöise taeva õrna maalingut. Muide, meri on rikas ka oma värvide poolest. Säravad reiditulede tähekogud. Majakas saadab kaugusse oma rubiinpunaseid kutsesignaale. Kroonlinna traaversil ekslevad laevade jaaniussikesed. Meri ei maga.

Ka meil ei ole rahu. See imepärane öö tuletas meile meelde üht teist samasugust valget ööd, mis andiski meile õnneliku mõtte võtta ette see reis.

KAART MADRUSEKASTIST

Vana Laadoga-äärne kanal kummargil tukkuvate pajudega. Uduhatud rippumas veekoridori otsekui siledaks triigitud lindi kohal. Kuskil künkliku tammi taga on Laadoga järv. Ja keset seda valget varjudeta ööd meie paat.

Kas me juba kaua sõidame? Ajataju on kadunud, ehkki mootor paadipäras tuksub kellamehhanismina. Ainuüksi selle minoorne toon segab öö nõiduslikku vaikust.

Tuuleklaas on rohkest kastest udune. Seepärast me ei istu, vaid seisame paadis. Teisiti ei näeks teed. Roolimees vaevalt puudutab rooliratast. Kogu öö jooksul ei ole me lausunud teineteisele arvatavasti paari sõnagi. Kuulame vaid vee lakkamatut juttu parda taga.

Ja äkki inimene kaldal. Peaaegu ebareaalne siluett kustuva taeva taustal. Nagu meiegi vaatas ta kanali tuhmunud peeglisse. Mis küll oli teda sundinud unustama aega?

Roolimees keeras kalda poole. Võib-olla jääme öömajale? Homme tuleb jälle terve päev vee peal veeta.

Kui paat ninaga kergelt liiva jooksis, pööras mees kaldal näo meie poole. Nägime karmi vanameheprofiili. Meie tervitusele vastas ta vaikimisega. Pidasime paremaks seada üles telk ja tuua paadipõhjast välja magamiskotid.

Nüüd kostis vanamehe hääl:

„Eks minge majja! Ööbige seal!”

Majake kaldarinnakul vaatas oma mustendavate akendega kanalisse. Trepi kõrval olid aerud, päästerõngad, kummuli keeratud paat, meremärgid, pootshaagid, juurviljapeenraid ümbritseva pistandaia otsas rippusid võrgud. Need esemed rääkisid meile vanamehest kõik. Kindlasti on ta paagivaht või mõni muu jõeasjandusega tegelev inimene. Maja taga aga, kuskil siinsamas lähedal, oli Laadoga järv. Kõrv tabas otsemaid tema ühtlase hingamise.

Tõime paagivahi majja endaga kaasa valge öö võlu. Ning kuidagi märkamatult peletas see eemale une ja väsimuse.

Süüdanud laterna, võtsime istet lihtsa puust laua taga. Tõmbasime planšetist kaardi, laotasime enda ette lahti ning hakkasime vestlema homsest marsruudist ja varsti lõppevast puhkusest, bensiinist ja märjaks saanud filmirullist. Aga kuhu me siis ikkagi homme sõidame? Kas mitte teha retk järvele? Vanamees arvatavasti püüab seal kala.

Aga kuhu jõuame ülehomme? Mis ootab meid selle jõe suudmes? Kuidas pääseda uue kanali ehitusele?’ Kas uus veehoidla, mida meie kaardil veel ei leidu, on suur?

Me ei märganudki, millal paagivaht oli tuppa tulnud ja lambi süüdanud, jäädes ise külaliste hoogsat juttu kuulama. Ning uuesti kostis ta hääl ootamatult:

„Te räägite siin aina geograafiast. Huvitav, tõepoolest. Aga võib-olla näidata teile seda vana geograafiat? Mul on üks huvitav kaart. Pealtnäha Venemaa nagu Venemaa , ikka, kuid tegelikult pole hoopiski see.”

Peremees tõi välja rautatud kastikese, ilmselt madrusekasti, võttis sellest nööriga köidetud paberirulli, harutas rulli pikkamisi lahti ja laual lebas koltunud, murdekohtadest rebenema hakanud paberileht. Vanamees silus oma laia kämblaga ettevaatlikult üle selle. Tema käe alt vilksatasid ja lõid silme ees kirendama võõrad, kuid ühtlasi tuttavad sõnad: „Venemaa väike üldine maakaart, mis on koostatud A. Iljini poolt kõige uuemate andmete põhjal. Mastaap ingl. tollides.” Ja kõigele lisaks sõnad: „S.-Peterburg. 1917. A. Iljini kartograafiaasutuse väljaanne.”

Vahetasime pilke. Milline haruldus! Too kaart on ju Oktoobrirevolutsiooni kaasaegne! Minevikudokument, mis näitab meile kodumaa kunagist nägu. Vanamehel oli õigus: pealtnäha Venemaa nagu Venemaa ikka, kuid tegelikult pole hoopiski see. Siin on Soome lahe tuttavad kontuurid. Kuid Neeva suudmes nagu oleks hoopis teine linn — S.-Peterburg. Libistasime pilgu üle nende paikade, kust oma paadiga olime läbi sõitnud. Ja ei tundnud neid ära. Tuli välja, et meie kaart oli täis „liigseid“ linnu ja külasid. Vanamehe kaart näitas, et kõige põhjapoolsem raudtee lõpeb Arhangelski juures. Et seal, kust läheb läbi Valge mere—Balti mere kanal, voolavad jõed, millest pole enam jälgegi. Oli tegemist, et ära tunda Moskva ümbrust ja Uraali. Ebareaalsena nägi välja Volga. Valendasid tühjad alad Permist põhja pool. Me otsisime ega leidnud tuttavaid linnu Siberis, Kesk-Aasias ja Kaukaasias. Too kaart oma Jekaterinburgide, Aleksandrovskite, Nikolajevskite ja muu taolisega levitas sellist minevikuhõngu, et käsi sirutus tahtmatult pliiatsi järele, et kriipsutada maha need arhailised nimetused ja kirjutada asemele linnade tänapäevased nimed, kanda sellele koltunud lehele uued kanalid ja tehismered, pealinnad ja asulad… Muide, kas maksabki? Elu on juba teinud sellele kaardile oma parandused. Too vana paberileht ei kõlba enam reisimeestele. Me sõidame uue kaardi järgi. Meie teejuht teab rohkem kui paagivahi kaart.

Nii et kaart, mille vanamees oma meremehekastist välja tõi, on siis kasutu? Aga mis oleks, kui…? See julge mõte vilksatas pähe täiesti ootamatult: kui paluda paagivahilt kaart — too Oktoobrirevolutsiooni kaasaegne —-ja minna reisima selle järgi. Ei, mitte praegu — tuleval suvel. Ja võrrelda seda teisega, kõige viimase väljaandega. Kui palju avastusi ootab teel ees! Ja mitte ainult geograafilisi.

Koit värvis majakese aknaid, kui me mehega jõe äärest hüvasti jätsime. Koiduvärske päike kutsus meid taas teele. Ja me viisime endaga kaasa vanamehe kingituse — kaardi madrusekastist — ning unistuse uuest reisist vana kaardi järgi.

14 000 KILOMEETRI PIKKUNE HELESININE NIIT

Asunud talvel kavatsetava reisi marsuuti välja töötama, tundsime endid peadpööritava aarde omanikena. Laadoga paagivahi kingitus oli matkamehe jaoks hindamatu väärtusega. Tõepoolest, peaaegu poole sajandi vanune kaart tõotas meile hoopis sensatsioonilisemaid avastusi kui mingi aaretekirstu leidmine. Ja selleks polnud meil vaja minna teab kuhu maailma otsa. Tõotatud aarded asusid meie kodumaa piires. Et neid, leida, tuli vaid valida õige marsruut.

Kuhu siis sõita?

Ütleme kohe, et teist liiklusvahendit kui paat me lihtsalt ei kujutlenud. Veeteed, mis on igal kilomeetril kordumatu, paati, mis on meile eluasemeks ja laboratooriumiks, päikesetõuse ja -loojanguid kogu nende ulatuses ja toreduses, isegi kärestikke ja, leetseljakuid ei vahetaks me iialgi ei valendavate mäeharjade, taigaradade ega automatka kahtlaste mugavuste vastu. Olime kord juba kiindunud veematkadesse. Otse esimesest pilgust. Ja aastatega ei ole see kiindumus jahtunud.

See on imetore — reisida mööda vett. Kuid kuhu reisida?

Ilmselt usuvad nii kogenud reisijad kui debütandid oma avastuste raskel teel kõik ühteviisi kaardi võluvõimetesse. Ka meie laotasime ta endi ette ning vaatasime sellesse kodumaa peeglisse nagu too tsaarinna muinasjutus, kes ootas vastust piinavale küsimusele.

Kuid kuhu siis ikkagi sõita?

Veendusime, et reisimine kaardil on meeldiv ja kerge.

Kuhu tahad, sinna mine, purjeta, sõida või lenda. Kõik teed on su ees lahti. Sa isegi tunned, nagu oleks tuppa tunginud vaba tuul. Ainuüksi sõna «reisimine” ajab sind, ärevile, erutab ja kutsub teele.

Aga kuhu me siis ikkagi reisime?

Meie kaart on võimeline jutustama palju inimesele, kellel on varuks fantaasiat. Ei ole maailmas teist maad, kus oleks nii palju veeteid kui meie kodumäed. Kaksteist merd uhuvad ta kaldaid. Aga kui palju on nendel meredel magedaveelisi sugulasi, järvi ja tehismeresid! Meie kodumaa kaart on üleni kaetud suurte ja väikeste jõgede helesinise võrguga. Neid, nagu kinnitavad geograafid, on üle saja tuhande. Näib, et pole midagi lihtsamat kui valida sellisest ahvatlevate teede küllusest üks. Uurimistöö, nagu näha, ei ole meile jõudumööda. Teha reisist mõnda atraktsiooni või reklaamiüritust pole hoopiski mõtet. Kuid mille taga siis asi seisab? On siis nii raske kohandada puhkus marsruudi pikkusega või hakata raha teekonna jaoks kõrvale panema?

Oh, kui asi ainult selles, oleks! Meid närisid kahtlused. Ühe mõtted olid teise omadega niisama sarnased nagu päev ööga. Selgus, et kummalgi meist olid omad geograafilised sümpaatiad, millest ta loobuda ei tahtnud.

«Piirdume maa Euroopa-osaga,” lausus üks.

„Aga kas ei ole just Uraalide taga see marsruut, mida me otsime?” küsis teine.

Ja kumbki oli veendunud, et oleme tõest ainult vaksa kaugusel. Sümpaatiad ja antipaatiad tulid viimseni ilmsiks.

„Volgale! Kuhu siis veel?” tuli oma ettepanekuga välja „eurooplane”. «Vene jõgede ema, muistne veetee, mis on meie päevil uueks muutunud — see on Volga. Kui palju linnu, kui palju kohtumisi teel! Paagivahi kaart pardal, teeme selle sõidu kestel vapustavaid avastusi!”

„Jaa, kuid mööda Volgat võib ju sõita mugaval aurikul,” pareeris Aasia pooldaja. «Mina isiklikult olen Jenissei poolt. Olen seal viibinud ja ütlen: ei ole huvitavamat jõge.”

„Noh, heakene küll! «Avastame” siis endi jaoks vanad kanalid. Paljukest me teame Võšni Volotseki, Põhja-Dvinaa või Berezina veeteesüsteemist? Või kuivõrd sa tunned Jepifani, Oginski ja Põhja-Jekaterina kanalit? Need on siinsamas lähedal, maa Euroopa-osas.”

„Vanad kanalid? See on ahvatlev. Kuid peaaegu kõigil neil on vaid muuseumiväärtus. Aga kas poleks õigem viia laev sinna, kus kerkivad uued linnad, elektrijaamade tammid, tehased? Tähendab, minna mööda Siberi või Kaug- Ida marsruuti?”

Otsekui inertsiseadus sundis üht teise ettepanekutele vastu seisma. Kuid Euroopa ja Aasia pooldajate seisukohad hakkasid siiski teineteisele lähenema. Esimene oli juba valmis viibima „Irtõši metsikul kaldal” või tõmbama Baikalist omuleid välja, vaatama Jenisseil maailma võimsaima hüdroelektrijaama tammitiibu või võtma kurssi Amuuri suudmele. Teine aga oli lasknud end kiusatusse viia sõidust mööda Laadoga järve saari või Volga avarusi, mööda vanu kanaleid või ümberkujundatud Dneprit.

Kuhu siis sõita?

Ja uuesti vaatasime kaarti.

Volga, Jenissei, Dnepr, Ob… Suured jõed sarnanevad võimsaid kroone kandvate hiiglaslike puudega. Nende oksad-lisajõed hargnevad laialt ja tihedalt. Kesksed veearterid voolavad peamiselt lõunast põhja või vastupidi. Tuleb välja, et mööda maa peajõgesid saab sõita üksnes meridiaanses suunas. Tõsi küll, maa Euroopa-osas on jõesüsteemid omavahel kanalitega ühendatud. Siin saab mööda vett reisida ka piki laiuskraade. Nii näiteks pääseb Balti mere kaldalt Leningradist raskusteta Laadoga järvele. Sealt Oneegale. Vana Maria veeteede süsteem toob Volgale, mis idas kohtub Kaarnaga. Kaarna alamjooksult võib pääseda Tšussovajale või Belajale. Aga edasi? Edasi on Uraali mäed. Jõgedele ületamatu barjäär. Kõrgmäestikuline veelahe. Piir Euroopa ja Aasia vahel. Mööda võib mägedest sõita Põhja-mereteed kaudu. Veel lihtsam aga on ületada need vagunikupees, autos või koguni lennukis. Ja lõpuks iseoma jalgel astuda üle Uraali kaljude. Kuid jõge mööda Euroopast Aasiasse pääseda on võimatu.

Võimatu? Kuid Jermak ju viis oma vaprad malevad Siberisse. Ja just nimelt üle Uraalide. Mööda Kaarna, Tšussovaja ja Isseti jõge liikusid nende teerajajate veesõidukid. Ja nad ei peljanud nende tassimist. Aga näe, XX sajandil on paadiga sinna sõita võimatu. Miks siis?

Kaart näitas, kuidas Jermaki malevad sõitsid: Tšussovaja jõelt Isseti jõele. Ühest teiseni on kilomeetrit kolmkümmend. Siin tassisidki Jermaki sõdalased oma lootsikuid. Aga mis on see kolmkümmend kilomeetrit meie päevil? Võib-olla korrata Jermaki käidud teed? Oi, see oleks juba huvitav! Tuleb välja, et võib ka mööda vett – olgugi väikese tassimisega — ühest maailmajaost teise pääseda.

Isset, Tobol, Irtõš, Ob… Ons seda siis veel vähe? Ja ongi kõik? Ei! Vaadake, kui lähedale ulatuvad üksteisele Obi ja Jenissei lisajõed. Nende harud on otsekui oksad kahe puu kroonist sirutunud kogu jõgedevahelisele alale. Aga siin ühendabki hambuline jooneke Obi õe Keti ja Jenissei venna Kasi. Mis see siis on? Kanal? Kaardid kinnitasid, et on olemas ühendus kahe Siberi hiiglase vahel. Ja meie ees avab oma süle Siberi vägilane, viib meid Angara — Baikali ainukese tütre juurde.

Aga edasi? Kas tõesti on sellega lõpp tollel muinasjutulisel reisil läbi kogu maa? Ei! Palju jõgesid võtab vastu see imeväärne järv. Üks neist on Taga-Baikalis voolav Selenga. Sellest suundub itta helesinine niidike — lisaõgi Hilok. See aga läheb üsna lähedale Ingodale, mis viib oma annid Šilkesse ja Amuuri.

Kui jõudsime Amuurini, siis mõistsime: tee Vaiksesse ookeani on avatud.

Nüüd me juba enam ei vaielnud, kuhu sõita. Kõik oli selge. Muud marsruuti polnud vaja. Võtnud pliiatsi ja lükati, arvutasime välja, mitu kilomeetrit me äsja kaardil olime läbi matkanud. Tuli välja, et helesinine niit Balti merest Vaikse ookeanini ulatus ümmarguselt 14 000 kilomeetrini. Kui palju siis kulub aega sellise marsruudi läbimiseks paadiga? See meid ei huvitanud. Kas või terve elu. Mööda siseveeteed läänest itta minnes tuleb meil paljudes jõgedes sõita vastuvoolu. Kuid see-eest näeme ümberkujundatud maad—uusi kanaleid ja hüdroelektrijaamade kaskaade, tööstuskeskusi ja põldude avarusi. Meid ootavad kohtumised kangelasliku Neevaga ja legendaarse Volgaga, Siberi hiiglastega ja Baikaliga ning lõpuks suure Amuuriga. Selle nimel tasub reisida! Me võtame endaga teele kaasa paagivahi vana kaardi ning võrdleme seda kõigega, mida maal ja veel näeme. See aitab meil paremini mõista, kui suur ja võimas on meie maa. Aga kui kohtame teel ehituskraanasid ja ekskavaatoreid, geoloogide ja teadlaste ekspeditsioone, siis läheb meil vaja veel üht kaarti — tuleviku kaarti. Selle kontuuridesse kirjutame tulevaste teede, uusehituste, linnade, gaasijuhtmete, nafta- ja maagi- leiukohtade nimetused. Me veendume, kui lootusetult vananenud on 1917. aasta kaart, kuidas jäävad elust maha isegi kõige uuemad kaardid.

Niisiis, marsruut teekonnaks on valitud. See kodeeritakse pardažurnaali nelja tähega: BMVO. Dešifreering on lihtne, kuid paljutähendav: Balti meri — Vaikne ookean.