Riided selga! Sähke püksid!
Napid, pikad, peale traksid!
Ja see jäme vammus.
Vest ja särk ja müts, mis vaevab.
Kingad, suured nagu laevad,
 kirstuni neid kannad…

Vanglalaul

Praegu oleme veel üksi. Kõik see on nii aeglane, nii raske, nii kurb… Varsti olen ma vana. Ja siis on lõpuks kõik. Minu toas on käinud nii palju inimesi. Nad on rääkinud igasuguseid asju. Neil pole suurt midagi mulle öelda olnud. Nüüd on nad läinud. Nad on nüüd vanad, õnnetud, aeglased, igaüks kusagil maailma lõpus.

Eile kell kaheksa suri kojanaine, madame Berenge. Öösel tõusis korralik torm. Maja väriseb siin üleval, kus me oleme. Ta oli tore ja lahke ja ustav sõbranna. Homme maetakse ta rue des Saules’i kalmistule. Ta oli tõepoolest vana, päris vanaduse lõpus. Ma ütlesin talle kohe esimesel päeval, kui ta köhima hakkas: „Ärge te jumala pärast pikali heitke!… Püsige voodis istukil!” Ma aimasin halba. Ja seal see oli… Ja mis seal ikka…

Ma pole alati arst olnud, see pask. Ma kirjutan, et madame Berenge on surnud, neile, kes on mind tundnud, neile, kes teda tundsid. Kus nad on?…

Ma tahaks, et torm märatseks veel hullema jõuga, et katused kukuksid kokku, et kevad enam ei tuleks mitte kunagi, et meie maja kaoks.

Madame Berenge teadis, et kõik valu tuleb alati kirjades. Ma ei tea enam, kellele kirjutada. Kõik need inimesed on kusagil kaugel… Nad on vahetanud hinge, et paremini reeta, paremini unustada, rääkida alati millestki muust…

Vaene madame Berenge, tema kõõrdis silmaga koer võetakse kaasa, see viiakse ära…

Juba kakskümmend aastat on kogu kirjade valu peatunud tema juures. See on seal, tema värske surma lõhnas, selles kohutavas kibedas vinas… Nüüd just paiskus see laiali… See on seal… See luurab… Tunneb meid, ja meie tunneme nüüd teda. See ei kao sealt enam eales. Kojakorteris tuleb tuli kustutada. Kellele ma kirjutan? Mul pole enam mitte kedagi. Mitte ühtegi inimest, kes võiks õrnusega vastu võtta surnute sõbralikke vaime… ja lasta mul pärast seda leebemalt maailmaga rääkida… Pea püsti, sul tuleb üksi vastu pidada!

Lõpus ei suutnud mu vana kojanaine enam mitte midagi öelda. Ta lämbus, ta hoidis mul käest… Postiljon astus sisse. Ta nägi eite suremas. Väike luks. See oli kõik. Nii palju inimesi on kord käinud tema juures mind küsimas. Nüüd on nad kaugel, väga kaugel, lahkunud unustusse, otsima endale hinge. Postiljon võttis vormimütsi peast. Ma võiksin kogu oma viha välja valada. Ma tean. Ma lõpuks teengi seda, kui nad tagasi ei tule. Aga ma jutustan parema meelega lugusid. Ma jutustan selliseid lugusid, et nad tulevad kas või maailma otsast, et mind maha tappa. Ja siis on kõigel lõpp ja minu hing saab lõpuks rahu.

*

Polikliinikus, kus ma töötan, Fondation Linutys, on mulle mu lugude pärast juba tuhat ebameeldivat märkust tehtud… Mu onupoeg Gustin Sabayot ei keeruta selle koha pealt: ma peaksin stiili vahetama. Ta on samuti arst, aga teisel pool Seine’i, La Chappelle-Jonctionis. Eile ei olnud mul aega ta juurde minna. Ma tahtsin temaga nimelt madame Berenge’ist rääkida. Ma jäin selle asjaga hilja peale. See arstiamet on üks sitane värk. Tema, Gustin, on kah õhtul omadega täitsa läbi. Enamik inimesi käib sulle kaela peale oma lõpmatute küsimustega. Ei ole mingit mõtet üritadagi kiiresti teha, neile tuleb retsepti pealt kõik kakskümmend korda uuesti ära seletada. Neile meeldib sind rääkida lasta, sind lõpuni välja kurnata… Nad ei tee mitte midagi nende hüvade nõuannetega, mis sa neile annad, mitte kõige vähematki. Aga nad kardavad, et sa ei piina end veel piisavalt, nad pressivad peale, et ikka kindel oleks; nad tahavad kuppe, röntgenipilte, vereproove… et käperdatagu nad pealaest jalatallani läbi… Et mõõdetagu neil kõik ära… Vererõhk, ja nende kohutav lollus… Gustin, tema on La Jonctionis töötanud juba kolmkümmend aastat. Ma arvan, ma saadan oma idioodid ühel ilusal hommikul La Villette’i tapamajja sooja verd jooma. Ma ei tea enam, mille muuga nad mu rahule jätaks…

Ühesõnaga, üleeile oli mul plaan Gustini juurde minna, talle koju. Tema kant on minu juurest kahekümne minuti tee, üle Seine’i. Vastik ilm oli. Ma hakkan sellegipoolest sättima. Ma mõtlen, ma lähen bussiga. Ma tõmban vastuvõtule kiirelt joone alla. Ma jooksen läbi traumapunkti. Mingi eit haagib siis end mulle külge ja enam lahti ei lase. Ta venitab rääkides sõnu, täpselt nagu ma isegi. See tuleb väsimusest. Lisaks ta hääl rägiseb, see on alkoholist. Siis hakkab ta vinguma, tahab, et ma temaga koju läheksin. „Oh, tulge, tohter, ma palun teid!… mu väike tütreke Alice!… Me elame rue Rancienne’il!… see on siit kiviga visata!…” Mul polnud kohustust minna. Põhimõtteliselt, vastuvõtuaeg on lõppenud!… Eit halab ikka… Nüüd oleme väljas… Mul on põdejatest kõriauguni… Ma olen täna pealelõunal kolmekent sitavedajat putitanud… Ma ei suuda enam… Köhigu! Rögastagu! Peksku üksteist vaeseomaks! Keeraku üksteisele ahtrisse! Lennaku õhku, kolmkümmend tuhat gaasi perses!… Raisk mul ükskõik!… Aga see pisaralita hoiab must kinni, ta viskab end mulle kaela, ta hingab mulle näkku oma meeleheidet. See haiseb punase veini järele… Mul pole jaksu vastu hakata. Ta ei lase mind käest. Kui me rue des Casses’ile jõuame, mis on pikk ja kus pole ühtki lampi, võib-olla virutan talle jalaga perse… Ma annan niisiis jälle alla… Ma löön jälle pasaks… Ja jälle hakkab ta oma halleluujaga otsast pihta. „Mu väike tütreke!… Ma palun teid, tohter!… Mu väike Alice!…

Te teate teda?…”Rue Rancienne ei ole kuskil siinsamas lähedal… See teeb mulle suure ringi sisse… Ma tean küll, kus see on. See on pärast kaablitehast… Ma kuulan teda läbi udu       Meil on ainult 82 franki nädala peale… oma kahe lapsega!… Ja mu mees on minuga nii toores!… See on selline häbi, härra tohter!…”

Ma teadsin väga hästi, see on jama. See haises kibeda suu ja gastriidilima järele…

Me jõuame nende sara ette…

Ma lähen üles. Lõpuks saan ma maha istuda… Väike plika, prillid ees.

Ma sean end tema voodi kõrvale. Ta mängib vaevu oma nukuga. Ma lõbustan teda tsipa. Ma oskan naljakas olla, kui ma tahan… Plikal on õnneks lootust… Ta hingab vaevaliselt… Seal on põletik, see on selge… Ma ajan ta naerma. Ta hakkab kõõksuma. Ma rahustan ema. See, lits, kasutab juhust, et ta mu sinna urkasse sai, ja laseb mul ennast kah läbi vaadata. Tal nimelt on oma kintsudega mure, ta on kõvasti peksa saanud. Ta tõstab seelikud üles, tohutud vorbid ja sügavad põletusjäljed. See on ahjuroobist. Vaat siis seda tema töötut abikaasat. Ma ütlen midagi tarka… Ma võtan nöörijupi ja teen lapsele tema nukunäru jaoks väikese kiige moodi asja… Nukk kõigub üles-alla, voodist ukselingini ja tagasi… see on parem kui rääkida.

Ma panen kuuldeaparaadi, seal ragiseb kõvasti. Aga see pole surmahaigus… Ma rahustan ema. Teist korda täpselt samade sõnadega. Korrutan teist korda täpselt sama asja. See ongi see, mis mu tapab… Tüdruk hakkab naerma… Tal ajab uuesti lämbuma. Pean etenduse lõpetama. Ta nägu on sinine… Ega meil siin äkki mingit väikest difteeriat kõrval pole? Peab vaatama… Analüüsid?… Homme!…

Saabub isa. Oma 82 frangiga ei saa nad muud kui siidrit juua, veiniks neil enam raha ei jätku. „Ma panen otse putlist,” teatab papa esimese asjana. „See raisk ajab kõvasti kusele!” Ja võtab otse pudelist lonksu. Ta näitab mulle… Rõõmustame kõik, et väiksel plikal pole midagi hullu. Mind lummab nukk… Ma olen liiga väsinud, et täiskasvanute ja diagnoosidega tegeleda. Täiskasvanud on värdjad! Enne homset ei või ma enam ühte kah näha.

Mul pole sooja ega külma, kui mind tõsiselt ei võeta. Nende terviseks! Mu visiit on tasuta, ja lisaks ületunnitöö. Ema kerib jälle oma kintsujutu üles. Korrutan talle veel viimast korda, mida teha. Ja siis lähen trepist alla. Kõnniteel on väike lombakas peni. Ta seab end silmapilk mulle sappa. Kõik haagivad ennast täna mulle külge. See on väike musta-valgekirju foksterjer. Ta on vist ära eksinud. Need kuradi töötud seal üleval, kui tänamatud nad on. Nad ei saatnud mind isegi alla. Võib kihla vedada, et nad juba kisklevad jälle. Ma kuulen nende lõugamist. Surugu mees oma ahjuroop talle terve täiega perseauku! Siis annab litsile õpetust! Siis teinekord teab, kuidas sulgemise ajal mulle kaela sadada!

Nüüd keeran vasakule… Ühesõnaga Colombes’i suunas. Väike peni vedib ikka mulle järele… Pärast Asnieres’i tuleb Lajonction ja seal ongi onupoeg. Aga koer lohistab hullusti jalga järel. Ta vaatab mulle otsa. Ma ei või teda niimoodi liipamas vahtida. Ma otsustan tagasi minna. Me tulime üle Bineau silla ja siis läksime tehaste eest mööda. Kui me polikliiniku juurde jõudsime, polnud see veel täitsa kinni… Ütlesin madame Hortense’ile: „Anname sellele rojule midagi süüa. Las keegi toob liha… Homme hommikul vara võtame kohe kõne… Tulevad varjupaigast talle autoga järele. Täna on targem ta kinni panna.” Ja siis ma läksin rahuliku südamega edasi. Aga koer oli liiga hirmu täis. Ta oli liiga palju peksa saanud. Elu tänava peal on julm. Järgmisel päeval, kui me akna lahti tegime, ta ei suutnud oodata, kargas välja, ta kartis meid ka. Ta arvas, et me karistasime teda. Ta ei saanud enam millestki aru. Ta ei usaldanud enam mitte kedagi. Kui nii läheb, on kõik perses.

Gustin tunneb mind hästi. Kui ta on kaine, on ta suurepärane nõuandja. Tal on stiilitunnet. Tema arvamust võib usaldada. Temas ei ole karvavõrdki kadedust. Tal pole maailma suhtes enam erilisi nõudmisi. Tal on vanast ajast üks õnnetu armuvalu. Ta ei taha sellest terveks saada. Ta räägib sellest haruharva. Eit oli lits. Gustin on kuldse südamega mees. Ja ega ta enne surma muutuma ei hakka.

Senimaani ta natuke joob…

Minu häda jälle on unetus… Kui ma oleks alati magada saanud, poleks ma eales ridagi kirjutanud…

„Sa võiksid mõnikord millestki meeldivast rääkida..“ arvas Gustin, „vahetevahel… Elu ei ole alati selline pask…” Siin on oma tõde. Ma olen maniakk, ma teen meelega. Sest näiteks sel ajal, kui mul mõlemas kõrvas palju hullemini kumises kui praegu, kui mul olid lakkamatud palavikuhood, siis ma polnud üldse nii pessimistlik… Ma sonisin endale väga ilusaid unenägusid kokku… Madame Vitruve, minu sekretär, see ka just ükspäev võttis selle kohta sõna. Ta teadis, kuidas ma ennast piinan. Kui inimene on nii helde, pillub ta oma aarded tuulde, ta laseb need käest… Ma mõtlesin: „See kuradi lits on need kuhugi ära peitnud…” Need olid tõelised kalliskivid… mõned lõigud Legendist… puhas ekstaas… Mul pole praegu muud kui selles liinis edasi kupatada… Ma tuuseldan kõik oma paberid läbi… Ma ei leia mitte midagi… Ma helistan Delumelle’ile, oma agendile; ma tahan, et ta mind vihkama hakkaks… Ma tahan, et ta mu sõimurahe all möirgaks… Aga see molkus, see nii kergesti vedelaks ei löö!… Nagu hane selga vesi! Ta istub miljonite otsas. Ta vastab mulle, et ma puhaku natuke… Lõpuks jõuab mu Vitruve kohale. Ma ei usalda teda. Mul on omad põhjused, ja väga selged. Käratan talle: kuhu sa mu šedöövri oled pannud? Mul oli sadat asja teda kahtlustada…

Fondation Linuty oli Porte Pereire’i suure pronksist õhupalli juures. Vitruve käis iga päev peaaegu, kui ma olin patsiendid ühele poole saanud, mulle siia mu trükitud käsikirjalehti toomas. See oli väike ajutine ehitis, mis nüüd on maha lammutatud. Mulle siin ei meeldinud. Kõik liiga minutipealt ette kirjutatud. Linuty, kes selle rajas, tohutu miljonär, see tahtis, et kõik ilma rahata terveks saaks ja hästi elaks. Tõeline nuhtlus need filantroobid. Mina oleks parema meelega mõnda väikest munitsipaaldispanserit eelistanud… Treiks muudkui vaikselt vaktsiine… Kirjutaks tuberkuloositunnistusi välja… Hoiaks kas või avalikku sauna lahti… Ühesõnaga, mõnus haltuura. Palun väga. Aga mina pole ei juut ega neeger ega massoon ega peene kooli võsu, ma ei oska ennast tähtsaks teha, ma kepin liiga palju ringi, ja mul on halb reputatsioon.. .Juba viisteist aastat on nad mind siin agulis näinud, kuidas ma rügan, ka kõige hullemad kaltsakad lubavad endale minuga kõike, nad põlgavad mind südamest. Hea veel, et pole lahti lastud. Kirjandus hoiab mind vee peal. Patt oleks kurta. Emand Vitruve lööb mu käsikirjad masinasse. Ta ripub mu küljes. „KuuIe krõhveldis,” ütlen talle, „see on viimane kord, kui ma pean su peale lõugama!… Kui sa mu Legendi üles ei leia, siis on pidu läbi, meie sõprus on otsas. Lõpp usaldaval koostööl!… Ei mingit lustikeppi!… Tinunniga on tsista!…Ja sul on hambad varnas!…”

Siis kukub Vitruve’i-mutt soiguma. Ta on täiesti kohutav, tema nägu on kohutav, tema töö on kohutav. Ta on rist, mille ma olen kanda võtnud. Ta on mul Inglismaast saati kaelas. Ma andsin vande. Me oleme juba ammused tuttavad. Tema tütar Angele võttis mult kunagi Londonis tõotuse, et ma hoolitsen ta ema eest. Ja ma olen hoolitsenud, nii et vähe pole. Ma pidasin lubadust. Ma olin Angele’ile vandunud. See oli veel sõja ajal. Ja ta raisk teab igasuguseid asju. Ühesõnaga. Ta hoiab küll suu kinni, aga tal on meeles… Angele, tema tütar, see oli fenomen. Uskumatu, kuidas üks ema võib seejuures jäledaks minna.

Angele lõpetas kurvasti. Küll ma räägin, kui ma sellest ükskord rääkima pean. Angele’il oli veel õde, Sophie, korralik kretiin, see elab Londonis. Ja Mireille, siin, Vitruve‘i õetütar, sellel on korraga kõikide patud, see on tõeline litside lits, nende kõikide süntees.

Kui ma Rancyst minema kolisin, kui ma Porte Pereire’i kanti tulin, ronisid need kaks eite mulle siia järgi. Nüüd on Rancy hoopis teistsugune, enam pole kindlusmüürist ja bastionist peaaegu mitte midagi järel. Suuri musti pragunenud varemekive võidakse nüüd pehme valli küljest lahti kiskuda nagu mädanenud hambatüükaid… Kõik kaob, linn neelab oma lagunenud igemed. Praegu kihutab varemete vahel autobuss „P.Q. bis”. Varsti on kõik koht üldse ainult poole persega pilvelõhkujad. Küll te näete. Vitruve’i-mutiga me jagelesime alati elus kohatud raskuste üle. Tema tahtis öelda, et ta on kannatanud rohkem kui mina. Aga see pole võimalik. Kortse, jah, neid oli tal kõvasti rohkem kui mul! Kortsud on lõputud, need lihasse küntud jäledad jäljed kaunitest aastatest. „Ma arvan, see on Mireille, kes on teil need paberid kuhugi ära pannud!”

Ma lähen koos mutiga välja, ma kõmbin tema kõrval quai des Minimes’ini. Nad elavad seal mestis, Bitronnelle’i kommivabriku kõrval, Hotel Meridienis, töölismajas.

Nende tuba on uskumatu peldik, kolikamber, täis kõikvõimalikku kõntsa, kõige rohkem pesu, kõige odavamaid, kõige viletsamaid kaltse.

Madame Vitruve ja tema õetütar müüvad mõlemad perset. Neil on kolm klistiiripumpa, köök kõige vajalikuga, pluss selle otsa kummibidee. Kõik see seisab kahe voodi ja ühe suure vaporisaatori vahel, mida nad pole kunagi osanud tööle panna. Ma ei taha Vitruve’i kohta väga halvasti öelda. Võib-olla on tal elus tõesti halvemini läinud kui minul. Eks see hoia mind tagasi. Sest et muidu, kui ma oleks kindel, siis saaks ta mult korralikult kolki. Remingtoni trükimasin, seda hoidis ta kaminas, ta polnud seda veel suutnud lõpuni ära maksta… Nagu ta väitis ise. Ega ma, jah, oma lehekülgede eest palju ei pleki, see on muidugi õige, veel praegu… kuuskümmend viis santiimi tükk, aga kokku annab ikka päris ümmarguse summa… Eriti paksude raamatute puhul.

Aga teist sellist kõõrdsilma nagu Vitruve pole ma küll näinud. Teda oli kohutav vaadata.

Kaardipanekus, taros, andsid need metsikud ristis silmad talle autoriteeti… Ta kupeldas oma väikestest litsidest klientidele võlgu küll siidisukki, küll tulevikku, kõike läbisegi. Kui ta oma okulaaride taga mõistatas ja kaalus, reisis tal pilk vabalt ringi nagu langustil.

Tänu kaardipanekule oli tal ümbruskonnas kõvasti mõjuvõimu. Ta teadis kõiki sarvekandjaid. Ta näitas mulle neid aknast, ja isegi kolme mõrvarit – „mul on tõendeid!”. Lisaks olin ma talle ühe vana Laubry vererõhuaparaadi kinkinud, ma õpetasin teda väikestviisi veenilaiendite massaaži sonkima. Sellega sai ta veel mõningase lisa. Tema ambitsiooniks oli hakata kas aborte tegema või siis võtta osa hirmsast verisest revolutsioonist, et igal pool temast räägitaks, et kõik lehed oleks seda paska täis.

Ma ei saa ära öelda, millist vastikust ma ta vastu tundsin, kui ma nägin teda oma punkri nurkades tuhnimas. Üle terve maailma aetakse iga jumala hetk meeldivaid inimesi veoautodega alla… Emand Vitruve’ist õhkus mingit söövitavat lõhna. Punapeadel on see tihti. Neis on midagi loomalikku, mulle tundub, midagi toorest ja traagilist, see on neil sees. Ma oleks võinud ta ära tappa, kui ma kuulsin teda seal liiga kõvasti rääkimas, kui ta jälle neid oma mälestusi ketras… Ta oli kiimane ja tal oli raske piisavalt armastust leida. Kui mehike polnud just täis! Ja kui just kottpime ei olnud, siis polnud mutil mingit šanssi! Selle koha pealt, jah, võis talle kaasa tunda. Minul oli ihu harmooniates kõvasti rohkem õnne olnud.

Ka see polnud tema meelest õiglane. Kui kohtupäev käes, on minu sees peaaegu kõik, mis vaja, et endale surm välja osta!… Mul oli ilu kõrvale pandud. Ma olin teda perse keppinud… see oli helendav. Ma olin tunda saanud igavikku.

Eidel ei olnud mitte mingisuguseid sääste, see oli väga hästi tunda, sellest pole mõtet rääkidagi. Et leiba teenida ja vähe nikku saada, pidi ta väsinud kliendi, kes ei jaksanud vastu panna, lihtsalt nurgas vahele võtma. See oli põrgu.

Pärast kella seitset, siis on orjatöökari tehastest, põhimõtteliselt, koju jõudnud. Naised pesevad majades nõusid, isane kärss kakerdab raadiolainetes. Siis jätab Vitruve minu suurepärase raamatu sinnapaika ja läheb omale elatist hankima. Ta rändab oma haledate sukkade ja armetu pesuga ühelt trepimademelt teisele. Enne kriisi sai ta veel kuidagi ots otsaga kokku, kõigi oma laenudega, ja ehmatades ära oma vaeseid kliente, aga nüüd antakse seesugust kõntsa isegi laadal tasuta ära, et lakki saanud rahvas liiga palju ei õiendaks. See oli ebaaus konkurents. Ma üritasin talle seletada, et see kõik on väikeste jaapanlaste süü… Ta ei uskunud mind. Ma ütlesin talle, et ta on meelega mu suurepärase Legendi kuhugi prügikasti visanud…

„See on tõeline šedööver!” ütlesin ma. „See tuleb üles leida!…” Ta irvitas… Hakkasime koos selles sitahunnikus tuhnima.

Lõpuks saabus õetütar, hilja mis hilja. Jestas taevas, milline perse see oli! See tema tagumik, see oli avalik skandaal… Plisseeseelik seljas… Et iga volt laulaks. Ümmargune akordion. Mitte kõige vähematki ei lähe kaotsi. Töötud, need on meeleheitel, nad on kaua kuival olnud, mitte krossigi pole taskus… Nad hakkasid räuskama. „ Anna keppi!” karjusid nad talle… Otse näkku. Koridoride lõpust, et kõva munniga niisama pidid passima. Noored, kellele loodus on helde olnud, need lasevad elu peal alguses mõnusalt liugu, nad loodavad ilusti hällis kiikuda. Alles hiljem kukkus Mireille kõrgelt ja pidi rabelema hakkama!… pärast rida katastroofe… Praegu ta lõbutses mõnuga…

Ka tema ei leidnud mitte kuskilt üles mu kaunist Legendi. Tal polnud sellest „Kuningas Krogoldist” sooja ega külma… See jutt läks ainult minule korda. Tema õppis elu Väikeses Ahtris, tantsulokaalis, natuke enne raudteed, Porte Brancioni lähedal.

Nad mõlemad jõllitasid mind, kui ma vihaseks sain. Ma olin nende meelest nihuke värdjas, kui veel vähegi olla sai. Siidikäsi, kotik, intellektuaal ja kõik. Aga eks näe üllatust, nüüd nad kartsid, et ma minema hajun. Kui ma oleks nelja tuule poole tõmmanud, tahaks teada, mis nad siis pihta oleks hakanud? Ma võin kihla vedada, et tädi ragistas sel teemal päris sagedasti ajusid. Sa kurat, milliseid põrgunaeratusi ma sain, kui ma jutu sees reisimist juhtusin mainima…

Lisaks uskumatule persele olid Mireille’l veel romantilised silmad ja maagiline pilk, aga nina oli tal suur ja tugev, tõeline kartul, see oli tema rist. Kui ma teda natuke alandada tahtsin, ütlesin ma: „No ära ütle! Mireille! Sul on päris mehine nina!…”Ja veel oskas ta väga toredaid lugusid jutustada, ta oli nagu meremees, ta armastas seda. Ta mõtles tuhat asja välja, et mulle, esiotsa, rõõmu teha, ja pärast, hiljem, siis, et mulle sitta keerata. Minul on nõrkus heade lugude vastu. Ta läks liiga kaugele, muud midagi. Meie suhted kippusid lõpuks käest ära minema, aga ta oli need kolakad tõesti tuhat korda ära teeninud, ma oleks võinud ta isegi maha lüüa. Lõpuks oli ta ise sellega nõus. Ma olin tõesti väga suuremeelne… Ma karistasin teda asja pärast… Kõik inimesed ütlesid seda… Kõik inimesed, kes midagi teadsid…