Victor Hugo kirjeldatud Cosette’i saatus teoses “Hüljatud” (Thénardier’de käes) on üks tuntumaid näiteid sellest nähtusest. 19. sajandil kutsuti seda süsteemi eelkõige “beebifarmimiseks” (baby farming) või lapsehoidjate süsteemiks (nourrice), kus vallas- või vaestelt emadelt võeti raha eest lapsed enda hoolde, kuid tihtipeale jäeti nad nälga, mürgitati oopiumiga või lasti surra, et tasu edasi kasseerida.

Peale Victor Hugo kirjutasid sellest süsteemist ja laste hülgamisest ning ärakasutamisest mitmed teised 19. sajandi ja 20. sajandi alguse kuulsad autorid:

Charles Dickens — “Oliver Twist” (1838)

Selles romaanis kirjeldab Dickens vaestemaju ja proua Manni juhtimisel toimivat “beebifarmi”, kus valitsuselt saadud raha pandi enda tasku ning lapsi näljutati ja jäeti hooletusse. Dickens oli Suurbritannias üks häälekamaid laste ärakasutamise kriitikuid.

Émily Zola — “Viljakus” (Fécondité, 1899)

Zola analüüsib Prantsusmaa nourrice-süsteemi ja Pariisi vallasemade traagikat väga üksikasjalikult ja naturalistlikult. Tema romaan paljastab lausa tööstusliku võrgustiku, kus imikute suremus oli süstemaatilise hooletuse tõttu üle 70–80%.

George Moore — “Esther Waters” (1894)

Inglise kirjaniku realistlik romaan teenijatüdrukust, kes saab vallaslapse. Teoses on otseselt kujutatud põrandaaluseid beebifarme Londonis, kus emad maksid kindla summa usus, et laps lapsendatakse, kuid tegelikkuses manustati imikutele rahusteid (nagu Godfrey’s Cordial), kuni nad surid.

Thomas Hardy — “Tess d’Urberville” (1891)

Kuigi beebifarmi ennast otse ei kujutata, lahatakse siin sama ühiskondlikku häbimärki ja vaesust, mis sundis emamaid oma väljaspool abielu sündinud lapsi sellistesse asutustesse andma.

See oli ajastu, mil sotsiaalse stigmaga võitlevad emad jäid täiesti kaitsetuks ja nn “beebifarmidest” sai 19. sajandi Victoria-ajastu ning tööstusrevolutsiooni üks tumedamaid varjukülgi.
Beebifarmide kõrgaeg oli Viktoriaanlikul ajastul, täpsemalt 1860.–1890. aastatel. See kadus lõplikult alles 20. sajandi alguses, kui riigid hakkasid lapsendamist ja lastekaitset seadustega rangelt reguleerima.
Toimus see peamiselt Suurbritannias (eriti Londonis ja teistes tööstuslinnades), kuid nähtus levis kiiresti ka USA-s (New York, Boston) ja Austraalias.
Kliendid olid enamasti vallalised teenijatüdrukud, vabrikutöölised või vaesuses elavad naised. Sel ajastul oli väljaspool abielu lapse saamine ülim sotsiaalne häbiplekk. Naine kaotas töö, peavarju ja au. Kuna rasestumisvastaseid vahendeid ja aborti polnud, oli neil vaja lapsest „lahti saada”, et ellu jääda.
„Beebifarmerid” (hoidjad) olid tavaliselt vanemad naised (sageli endised ämmaemandad või meditsiiniõed), kes panid ajalehtedesse kuulutusi, pakkudes lastele „head ja armastavat kodu” või lapsendamist.
Ärimudel põhines salajasel kokkuleppel ja sularahal. Süsteem toimis kahel viisil:

Ühekordne maks (Lapsendamine): Ema maksis beebifarmerile suurema summa (näiteks 5–10 naela, mis oli tollal teenijatüdruku mitme kuu palk), et naine lapse n-ö päriseks endale võtaks ja talle uue kodu otsiks.
Iganädalane rent (Hoidmine): Ema maksis igal nädalal väikese summa, et laps oleks hoidja juures, kuni ema tööl käib.
Majanduslikult oli beebifarmerile kõige kasulikum, kui laps suri võimalikult kiiresti. Kui laps oli surnud, jäi ühekordsest maksust saadud puhaskasum naisele alles ja ta sai võtta järgmise lapse. Iganädalase rendi puhul sai lapse surma varjata ja emalt raha edasi küsida.
Otsest vägivalda kasutati harva, sest see jättis jäljed. Kasutusel olid “allegoorilised” ja näiliselt loomulikud meetodid:
„Godfrey’s Cordial” ja oopium: Lastele joodeti sisse laudanumi (oopiumitinktuuri) või spetsiaalseid siirupeid, mida kutsuti rahvakeeli „Ema sõber” (Mother’s Friend). See pani imikud magama, summutas näljatunde ja lõpuks nälgisid nad lihtsalt surnuks.
Lapsi toideti hapuks läinud lehma- või veega lahjendatud piimaga.
Viktoriaanlikul ajal oli imikute suremus nagunii tohutu (sageli suri iga kolmas laps enne aastaseks saamist). Korruptiivsed või lohakad arstid kirjutasid surmapõhjuseks lihtsalt „nõrkus sündimisel” või „kõhulahtisus”.

Kõige kurikuulsam juhtum: Amelia Dyer

Kõige kuulsam ja õõvastavam beebifarmer ajaloos oli inglane Amelia Dyer, kes tabati 1896. aastal.
Ta tegutses üle 30 aasta.
Teda peetakse üheks ajaloo produktiivsemaks sarimõrvariks – hinnangute kohaselt tappis ta oma karjääri jooksul 300 kuni 400 beebit.
Ta jäi vahele, kui Thamesi jõest leiti vaat, milles oli kägistamisjälgedega imiku laip. Pakkepaberil oli vaevu loetav aadress, mis viis politsei Dyerini.
Amelia Dyer poodi Newgate’i vanglas üles 1896. aastal.

Amelia Dyeri ja teiste sarnaste naiste (nt Margaret Waters, kes oli esimene beebifarmer, kes 1870 üles poodi) kohtuprotsessid šokeerisid avalikkust.
Selle tulemusena võttis Briti parlament vastu seadused, mis kohustasid kõiki imikute hoidjaid end politseis registreerima ja andsid ametnikele õiguse laste elutingimusi kontrollida. Sellest sai alguse kaasaegne lastekaitsesüsteem.

Pärast seda, kui Briti parlament esimesed seadused vastu võttis (alates 1872. aasta Infant Life Protection Act’ist), ei muutunud reaalsus üleöö sugugi roosiliseks. Seadusandjad olid naiivsed ja kurjategijad kohandusid kiiresti. Riik lõi paberil reeglid, kuid praktikas muutus äri lihtsalt palju peenemaks, verisemaks ja küünilisemaks.

Seaduseaukudega mängimine: tasuta “lapsendamised”

Esimene seadus ütles, et registreerima peab hoidjad, kes võtavad raha rohkem kui ühe lapse eest korraga ja hoiavad neid üle 24 tunni.
Beebifarmerid irvitasid selle peale ja muutsid taktikat:
Nad võtsid korraga ametlikult ainult ühe lapse. Kui see nädala või kahega maha suri, võeti järgmine. Seaduse silmis oli kõik puhas – korraga oli majas vaid üks tita.
Hakati nõudma ühekordset suurt summat n-ö „lapsendamise vormistamiseks” (mitte hoidmiseks). Kui ema oli õigused ära andnud, ei loetud naist enam hoidjaks, vaid uueks „emaks”, kelle üle riigil polnud kontrolliõigust.

Kuna uute seadustega hakkasid arstid ja ametnikud rohkem huvi tundma kahtlaselt sagedaste imikusurmade vastu ühel aadressil, muutus laipadest vabanemine beebifarmerite suurimaks logistiliseks murekohaks. Enam ei riskitud arsti juurde minemisega.
Rongiliikluse areng langes täpselt samale ajale. Beebifarmerid panid surnud imikud kübarakarpidesse, reisikohvritesse või mähkisid lihtsalt kaltsudesse ning jätsid need rongivagunitesse, jaamade ootesaalidesse või viskasid liikuvalt rongilt kraavi.
Salajased matjad (Graveyard ghouls): Tekkis kuritegelik sümbioos vaeste surnuaiavahtidega. Beebifarmer maksis hauakaevajale mõned šillingid, et see poetaks öösel salaja mõne ametlikult sureva täiskasvanu kirstu põhja ka ühe või kaks beebilaipa enne, kui kirst kinni naelutati ja mulda sängitati.

Äri ei teinud ainult vaesed vanaemad agulites. Süsteemi taga olid lugupeetud keskklassi arstid ja eradünastiate ämmaemandad, kes pidasid salajasi sünnitusmaju rikkamatele kodanlikes peredes sündinud vallaslastele (nt teenijatüdrukult rasedaks jäänud härrasmeeste lastele).
Arst võttis härralt hiigelsumma, et tüdruku rasedus varjata ja laps kohe sündides ära võtta.
Seejärel anti laps otse edasi mõnele beebifarmerile, ja sama arst kirjutas paari nädala pärast rahuliku südamega välja surmatunnistuse väljamõeldud diagnoosiga (nt „kaasasündinud nõrkus”). Kõik osapooled vaikisid, sest kõigi käed olid verised ja mained kaalul.

Kuigi parlamendi uurimiskomisjonid tõestasid, et ajalehtede kuulutused on otsene kanal lapsetapjate ja ohvrite vahel, keeldusid suured väljaanded (sh The Times jt) pikka aega nendest loobumast. See oli neile tohutu tuluallikas. Kuulutused muutusid lihtsalt krüptilisemaks. Lause „Adoption of a baby, premium required” (Vajalik sissemakse lapsendamiseks) tähendas kõigile teadjatele ühemõtteliselt: „Müün teenust lapse igaveseks kaotamiseks.”

Kuna äkiline surm tekitas kahtlust, lihviti näljutamise ja mürgitamise tehnikat. Lastele anti laudanumit sellistes doosides, mis ei tapnud kohe, vaid hoidis imiku nädalaid poolkoomas olekus. Kuna laps ei suutnud neelata, kuivas tema keha lihtsalt kokku. Kui politsei lõpuks uksi maha lõi, leidsid nad eest elavaid laipu – sõna otseses mõttes nahka ja luid, kes olid nii nälginud, et nad ei jaksanud isegi häälega nutta, vaid ainult kiuksusid.

Alles siis, kui riik mõistis, et hoidjate kontrollimine ei aita, muudeti taktikat. 1908. aastal võeti vastu Children Act, mis tegi midagi revolutsioonilist: keelati igasugune rahaline kasu saamine lapse lapsendamisel või edasiandmisel. Kui mängust kadus sularaha, kadus ka majanduslik motivatsioon lapsest vabaneda. Lisaks hakkas riik maksma üksikemadele toetusi, et nad ei peaks oma lapsi meeleheitest ära andma.

See oli süsteemne, ühiskonna poolt vaikimisi heaks kiidetud ja silmade sulgemisega toetatud majandusharu, kus kapitalism ja sotsiaalne häbi lõid kokku kõige õõvastavama võimaliku kombinatsiooni.

1908. aasta seadus (Children Act) oli murdepunkt, kuid see ei lõpetanud kuritegevust päevapealt. See andis riigile õiguslikud tööriistad, millega äri lõpuks kägistati: Politsei ja vastloodud lastekaitseinspektorid said õiguse siseneda igasse kodusse, kus hoiti võõraid lapsi. Enam ei saanud end varjata „eraelu puutumatuse” taha. Kui kodu oli ülerahvastatud või räpane, võeti lapsed kohe ära.
1908. aasta seadus tegi laste hooletusse jätmise ja näljutamise kriminaalkorras karistatavaks. Enam ei pidanud politsei tõestama tahtlikku mõrva (mis oli juriidiliselt ülimalt raske, sest imikud surid näiliselt haigustesse). Piisas sellest, kui tõestati, et last näljutati või hoiti pimedas.
Ametlik lapsendamine (1926): Beebifarmidele pani viimase põhjapaneva laksu 1926. aasta lapsendamisseadus (Adoption of Children Act). See muutis lapse loovutamise puhtalt juriidiliseks protsessiks, mida juhtis kohus, mitte sularahatehinguks aguli nurgataguses. Raha maksmine lapse eest muutus täielikult illegaalseks. Kuna sellest ei saanud enam kasumit teenida, kadus ärimudelil igasugune mõte.

Otsetoetusi üksikemadele 1908. aastal riiklikult veel ei eksisteerinud. Riik oli liiga ihne ja kartis moraali rikkuda. Süsteem arenes välja samm-sammult: 1911. aasta riiklik kindlustus (National Insurance Act): Loodi n-ö emadustoetus (maternity benefit), mis oli ühekordne summa (30 šillingit) sünnituskulude katteks. See oli mõeldud algselt abielus naistele, kuid laienes hiljem ka töötavatele üksikemadele.
1918 (pärast I maailmasõda): Asutati riiklik nõukogu vallalistele emadele ja nende lastele (National Council for the Unmarried Mother and her Child). Riik hakkas maksma väga väikest elatist, kuid see oli mõeldud vaid selleks, et ema ei sureks nälga.
Kas sellest piisas? Ei, absoluutselt mitte. Toetused olid teadlikult disainitud nii, et need tagasid vaid minimaalse ellujäämise (eelmise sajandi alguse mõistes tähendas see kuiva leiba ja teed). Üksikemad pidid ikkagi tegema rasket füüsilist tööd (pesupesemine, koristamine) või elama koos vanematega, sest ainult toetusest üüri ja toitu kinni ei maksnud.
See oli tolleaegsete konservatiivsete poliitikute ja keskklassi suurim hirm ja peamine argument, miks toetuste maksmisele aastakümneid vastu seiseti. Nad uskusid, et kui üksikemale raha anda, soodustab see „pattu” ja vallalisust.
Tegelikkuses seda ei juhtunud, ja seda kolmel väga pragmaatilisel põhjusel: Sotsiaalne stigma oli liiga ränk: 1920.–1950. aastatel oli vallaslapse saamine naisele ühiskondlik enesetapp. Sind heideti perest välja, kirik mõistis hukka, töö leidmine oli peaaegu võimatu ja sind vaadati kui „langenud naist”. Ükski naine ei riskinud sellise häbistamisega paari šillingi pärast nädalas.
Raha ei antud niisama. Naine pidi astuma ametnike või kohtunike ette ja vandega tõestama, kes on lapse isa. Ametnikud sorisid naise eraelus, kontrollisid tema moraali ja elukohta. Kui naine tabati meesterahvaga koos elamast, võeti toetus kohe ära.
Toetus oli väiksem kui lastekasvatamise kulu: Majanduslik matemaatika ei klappinud. Laps sõi ja kulutas alati rohkem, kui riik emale maksis. Laste saamine rikastumise eesmärgil oli puhas miinusprojekt.
Toetused ei kasvatanud vallaslaste arvu, küll aga vähendasid need drastiliselt laste suremust, sest emad ei pidanud oma vastsündinuid meeleheitest ja näljast enam esimestele ettejuhtuvatele „beebifarmeritele” loovutama.

Hügieenirevolutsioon

19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli imikute ja emade suremus kohutav. Ungari arst Ignaz Semmelweis tõestas juba 1840. aastatel, et kui arstid pesevad enne sünnituse vastuvõtmist käsi kloorlubja lahusega, langeb emade suremus sünnituspalavikku (puerperal fever) drastiliselt.
Kui Louis Pasteuri ja Joseph Listeri tööde kaudu võeti 19. sajandi lõpuks universaalselt omaks bakterite teooria (germ theory), hakkas imikute suremus tänu lihtsale kätepesule, instrumentide steriliseerimisele ja puhtale veele kiiresti kukkuma.
Kuna igast kümnest lapsest mitu suri nagunii esimestel elukuudel „loomulikku surma” (infektsioonid, kõhulahtisus), oli beebifarmeritel ja meeleheitel vanematel imelihtne last näljutada või mürgitada. Arst kirjutas surmatunnistusele lihtsalt „nõrkus” või „soolepõletik”. Keegi ei uurinud, sest surm oli norm.
Kui haiglad ja kodud muutusid puhtamaks, langes imikusuremus järsult. Kui nüüd mõne hoidja või pere juures suri lapsi ikka vana sagedusega, hakkas see statistikas kohe punase lipuna silma paistma. Terved lapsed ei surnud enam lambist ära. See sundis riiki looma kohtumeditsiini ja lahkamisi, mis suutsid tuvastada teadlikku näljutamist või oopiumimürgitust. Statistiline “vari”, mille taha peituda, kadus ära.

Kui palju andis hoogu Nõukogude Liit?

Nõukogude Venemaa (ja hiljem NSVL) lähenes sellele probleemile pärast 1917. aasta revolutsiooni täiesti teise nurga alt – üliradikaalselt, ideoloogiliselt ja riiklikult sunniviisiliselt. Tsaari-Venemaal oli imikusuremus Euroopa kõrgeim (ligi 25–30% lastest suri enne üheaastaseks saamist). Enamlased nägid selles kapitalismi ja kiriku süüd ning võtsid ette totaalse reformi.

NSVL andis hoogu ja lahendas probleemi kolme unikaalse tingimuse abil: Abordi legaliseerimine ja sotsiaalne kaitse üksikemadele.
1920. aastal sai Nõukogude Liidust esimene riik maailmas, mis legaliseeris aborti naise enda soovil.
Läänes (Inglismaal, Prantsusmaal, USA-s) oli abort rangelt kriminaalkorras karistatav, mis hoidis elus põrandaalust imikutetapmist.
NSVL teatas ametlikult, et „vallaslapse” mõiste on kodanlik jäänuk. Kõik lapsed sündisid seaduse silmis võrdsena. Üksikemasid ei kiusatud riiklikult taga (vähemalt paberil), neile loodi emadus- ja lastekaitse osakonnad (Okhmatdet). Kuna naine ei pidanud raseduse pärast ühiskondlikku isolatsiooni sattuma, kadus peamine psühholoogiline motiiv vastsündinu tapmiseks või loovutamiseks.
Nõukogude võim ei jäänud ootama, kuni arstid vabatahtlikult käsi pesema hakkavad. Tervishoiurahvakomissariaat (Narkomzdrav) eesotsas Nikolai Semaškoga ehitas üles ülirangelt tsentraliseeritud süsteemi: Sünnitusabi viidi agulitest ja talutubadest sunniviisiliselt riiklikesse sünnitusmajadesse ja nõuandlatesse.
Hügieenireeglid (sh kätepesu, valged kitlid, ruumide klooritus) muudeti sõjaväeliseks normiks. Kui sanitar või arst eksis puhtuse vastu, ei saanud ta trahvi, vaid teda võidi süüdistada “nõukogude-vastases sabotaažis” või kuritegelikus lohakuses. See sundis meditsiini ülikiiresti steriliseeruma.
Nõukogude ideoloogia nägi lastes tulevasi töölisi ja punaväelasi. Laps ei kuulunud mitte perekonnale või kirikule, vaid riigile.
Kui ema ei suutnud last kasvatada, ei antud teda beebifarmidesse (mis keelustati kohe), vaid laps läks riiklikku lastekodusse ehk sõime.
Siiski tasub märkida, et Nõukogude mudeli hiilgeaeg jäi lühikeseks – Stalin keelustas 1936. aastal abordi uuesti ja riiklik lastekaitse kahanes järsult. Aga Lääne ees oli uks juba korraks lahti tehtud.

Nõukogude Liidu mõju Läänele: “Revolutsiooni eksport” pani Lääne maksma

Pärast 1917. aastat oli Euroopa valitsev klass (eriti Suurbritannias ja Prantsusmaal) šokis. Nad nägid, kuidas Venemaal aristokraatidelt varad võeti ja nad seina äärde pandi.
Nõukogude Liit ei teinud saladust, et nende eesmärk on maailmarevolutsioon. Nad kasutasid oma propagandas üht väga valusat relva: nad näitasid näpuga Lääne agulitele, kus vaesed naised pidid oma lapsi näljutama või beebifarmidesse andma, ja ütlesid: „Vaadake oma kapitalismi, see sööb omaenda lapsi. Meil on naised vabad, abort tasuta ja riik kasvatab lapsi.”
Lääne poliitikud (sh Suurbritannias) mõistsid, et kui nad jätavad oma töölisklassi ja meeleheitel üksikemad täielikku vaesusesse ja ühiskondlikku häbisse, on need inimesed esimesed, kes haaravad punase lipu ja teevad kodus revolutsiooni.
Lääne-Euroopa heaoluriigi mudel (sh Suurbritannia kuulus Welfare State, mis sündis täielikult pärast II maailmasõda) ehitati üles kui vaktsiin kommunismi vastu.
Töölisklassile ja üksikemadele tuli anda piisavalt inimväärne elu (toetused, tasuta arstiabi, lastekaitseseadused), et neil poleks põhjust Nõukogude Liidu poole vaadata.

Lääne humanismil oli oma hind: kui Nõukogude Liit hakkas 1920. aastatel näitama, et üksikemasid saab toetada ilma ühiskonda lagundamata, avastasid Briti ja Prantsuse poliitikud järsku, et lastekaitse on odavam kui revolutsioon.

Kondoomide ajalugu: silmakirjalikkuse meistriklass

Kondoomide ajalugu on samasugune silmakirjalikkuse meistriklass, kus tehnoloogia oli ammu olemas, kuid müüki hoidsid aastakümneid lukus usulised dogmad, rassipuhtuse seadused ja riiklik tsensuur.
Enne naftatööstust oli kondoomide valmistamise aluseks looduslik kumm ehk kautšuk. 1839. aastal leiutas Charles Goodyear kummivulkaniseerimise ja juba 1855. aastal toodeti USA-s esimene kummikondoom.
Kuidas need müügile tulid? Need ei tulnud poodi letile. Need olid paksud (umbes nagu jalgratta sisekumm), korduvkasutatavad (pärast kasutamist pesti ja puuderdati) ning neid müüdi apteekide tagatubades või “täiskasvanute poodide” eelkäijates. Need olid ülikallid ja mõeldud peamiselt rikastele meestele bordellide külastamiseks, et mitte saada süüfilist.
Kuigi tehnoloogia oli olemas, tõmmati USA-s 1873. aastal pidurit. Võeti vastu niinimetatud Comstocki seadus (Comstock Act), mis tegi igasuguse kontratseptiivide (sh kondoomide) müügi, reklaami või isegi postiga saatmise föderaalkuriteoks.
Kondoome ei tohtinud nimetada raseduse vältimise vahendiks.
Neid tohiti müüa ainult salaja ja sildi all: „Ravim suguhaiguste vastu” (Prophylactic for disease prevention).
Britid olid veidi leebemad, kuid ka seal hoidis Viktoriaanlik moraal kondoome avalikust reklaamist ja poodidest eemal.
Lateks (veepõhine kumm) leiutati 1920. aastatel. See muutis kondoomid odavaks, õhukeseks, ühekordseks ja andis neile pika säilivusaja.

Suurbritannia (1932) – London Rubber Company (Durex):

1932. aastal registreeriti Suurbritannias kaubamärk Durex (Durability, Reliability, and Excellence). Nad hakkasid tootma latekskondoome. 1930. aastatel ilmusid need esmakordselt apteekide lettidele, kuid neid ei eksponeeritud avalikult. Mees pidi apteekrilt sosinal küsima „pakki Durexit”.

USA (1930. aastad) – Julius Schmid ja Trojan:

USA-s murti Comstocki seadus osaliselt alles 1930. aastal (kohtuasi Youngs Rubber Corp.), mis otsustas, et kondoomide müük on seaduslik, kui seda tehakse haiguste ennetamiseks. Sellest hetkest sai alguse brändi Trojan massiline võidukäik. 1930. aastate lõpuks müüdi USA-s juba 1,5 miljonit kondoomi päevas. Kuid ikkagi ainult apteekides ja “meeste tervise” sildi all.

Päriselt “vabaks kaubaks” supermarketite riiulitel ja bensiinijaamades muutusid kondoomid alles 1960.–1970. aastatel: USA (1965 ja 1977): Alles 1965. aasta ülemkohtu otsusega (Griswold v. Connecticut) muutus rasestumisvastaste vahendite kasutamine abielupaaridele põhiseaduslikuks õiguseks. Ja alles 1977. aastal tühistas ülemkohus viimased piirangud, lubades kondoome reklaamida ja müüa alaealistele ning tuua need apteegi tagatoast supermarketite tavalistele müügilettidele kassade juurde.

Suurbritannia (1960. aastad): Seksuaalrevolutsioon ja beebipilli tulek sundisid ka kondoome “kapist välja tulema”. Samal ajal hakkasid levima esimesed kondoomiautomaadid pubide ja bensiinijaamade tualettides, mis vabastas mehed alandusest apteekriga silmitsi seista.

Lääne “heategijad” testisid neid samu rasestumisvastaseid vahendeid (eriti hiljem beebipille 1950. aastatel) massiliselt just nimelt kolmanda maailma ja asumaade naiste peal (nt Puerto Ricos), kus vaestele ja sageli kirjaoskamatutele naistele söödeti sisse ülikõrge hormoonisisaldusega katsepille, millest paljud haigestusid või surid. Kui ravim oli ohutuks testitud, toodi see lääne valgetele naistele kui “vabaduse sümbol”.

Nii et latekskondoom ja beebipill liikusid massiturgudele käsikäes, kuid nende taga oli pikk tee usulist tsensuuri, salatsemist ja asumaade inimeste peal tehtud katseid.