Autor: Graham Hancock
Raamat on inglise keeles.

Uhh! … lahe! … Nii, selle väheke tobeda lausejupiga olen siis nüüd maha saanud! Aga see väljendab kõige täpsemalt minu suhtumist kirjeldatavasse raamatusse. Lahe!

Mulle meeldivad ajaloolised romaanid. Ajaloolist dokki meeldib kah lugeda, aga romaane rohkem. Dokk on minu jaoks kohati natukene liiga kuiv, romaanile on tavaliselt ikka natuke jutu voolavust kah juurde pandud ja see teeb asja huvitavamaks ja meeldivamaks. Oleneb muidugi ka kirjutajast. Ajaloolist romaani ei saa ka päris puhtalt väljamõeldisena kirjutada – mingi kirjeldatavale ajastule omane joon peab seal ikka sees olema ning see on väärtus.

Kui siiani on loetud ajaloolisi romaane, mis põhinevad ainult kanoonilisel ajalool, siis esimest korda õnnestus siis lugeda ka ajaloolist romaani alternatiivajaloost, mille suur austaja olen. Hea tunne oli lugeda kõigest sellest, mis võis olla. Romaani keeles väljendatuna muutus eelnev (alternatiiv)teaduslik lugemine inimlikumaks, sai nö pildi või sisu. Kõik see inimese ja neandertaallase kooseksisteerimine; inimese poolt neandertaallaste hävitamine (inimkonna poolt sooritatud esimene genotsiid?) 24 000 aastat tagasi; hingede maailm; paralleelmaailmad; telepaatia ja suhtlemine selle abil, deemonid ja inglid jne., jne. Ja – jne.

Kõrvalnähuna on muidugi huvitav veel jälgida, kuidas inimkonna käsitlus ajaloost on viimase saja aasta jooksul muutunud. Kui ulmekirjanduse isa Herbert George Wells kirjutas kunagi lühijutu „Plattneri lugu“, kus tegevus toimub paralleelmaailmas, siis paigutati kirjutatu raudse kindlusega ulme- ja fantastikakirjanduse alla. Tänapäeval loeme samal teemal meie aja parima alternatiivajaloolase Graham Hancocki ilukirjanduslikust romaanist ja enam ei tundugi kirjutatu nii ulmelisena. Kõik võib ju olla. Nojah, aga see on minu arvamus. Igaüks usub, mida tahab!

Romaan on igatahes hoogne, igav ei hakka. Iga peatükk on liikumine, väike üllatus. Peamisteks kangelasteks on üks 16- ja teine 17-aastane noor neiu, aga ka see ei ole häiriv. Vähemalt ei olnud see häiriv minusugusele vanemale lugejale. Nimelt ei viitsi ma enam lugeda noorte maailma avastamise valudest ja möllavatest hormoonidest. Aga see on minu mure. Verd ja taplusi on romaanis palju, pea igas peatükis. Ikka ja jälle pead hoidma hinge kinni, et millega see siis nüüd lõpeb. Ja põnevust jätkub viimsete lehekülgedeni. Tegelikult – viimsete ridadeni on põnevust ja üllatusi. Seega, kes armastab lugedes vahepeal vaadata viimaseid lehekülgi või ridu, siis – ei soovita! Rikute lõpunaudingu ära!

Natukene klišeelik oli võib-olla ühe kangelanna lapsepõlv. Juba „Rosemary lapsest“ tuntud saatana poolt kangelanna vägistamise teema. Aga õnneks ei takerdunud autor sellesse ning see jäi rohkem taustainformatsiooniks ning jutustuse arengu vajalikuks komponendiks. Kuigi, oleks võinud nati rohkem pingutada ja midagi uut välja mõelda.
Teine asi, mis mind häiris oli pidevalt lendavad „fack´id“. Selles teoses on neid keskmiselt paras ports, nagu vist juba igas tänapäeva romaanis, nii kodu- kui välismaises.

Kokkuvõtteks – huvitav, üllatav, pingeline, väärt värk!

Vaata raamatuid inglise keeles meie veebipoest “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/inglise-keeles/