Eesti Raamat 1981 Tõlkija Leo Metsar

«Kolmkümmend kaks miljonit indiaanlast moodustavad nagu Kordiljeeridki Ameerika selgroo»
Fidel Castro

INDIAANLASED ILMA TOMAHOOKIDETA

Indiaanlased on meie kõige romantilisemate lapsepõlve-unistuste kangelased. Me õppisime neid tundma kapsaks kulutatud «indiaaniraamatute» lehekülgedelt, lugedes neid vargsi koolitundide ajal, Karl May raamatutest ja paljudest muudest taolistest raamatutest ning filmidest. Me armusime neisse, ‘kui nad tomahoogiga said jagu Custerist ja teistest vallutajatest. Kuid tomahoogiga tegelikult piirdusidki meie teadmised indiaanlastest. Ja ometi on indiaanlased, kui jätame kõrvale ‘kaugel põhjas asuvad eskimod, meie planeedi kogu läänepoolkera ainsad põliselanikud. Sest kui aastal 1492 jõudsid Uude ‘Maailma esimesed eurooplased, leidsid nad selle hiiglasuure maailmajao juba asustatuna. Kõikjal Ameerikas elasid inimesed. Erilised, imetlusväärsed inimesed.

Sellest päevast, mil Christoph Kolumbus esmakordselt kohtas indiaanlasi, on möödunud juba peaaegu pool tuhat aastat. Ameerika etniline kaart on selle aja jooksul kõvasti muutunud. Ja nõnda võimaldab juba esimene põgus pilguheit Ameerika rahvastiku sellisele kaardile meil kindlaks teha huvitavat .tõsiasja. Kõikides teistes maailmajagudes domineerib arvuliselt kogu kontinendi territooriumil alati ainult üks inimrass. Tänapäeva Ameerikas aga mitte. Ameerika idarannikul paiknevate Antillide põhirahvastikuks on tänapäeval negriidsed asukad, kes mõnel saarel (Jamaikal, Haiitil, Trinidadi!) moodustavad elanikkonna absoluutse enamiku. Miljoneid neegreid ja mulatte elab ka Ladina- Ameerika suurimas riigis Brasiilias. Seevastu Ameerika Ühendriikide, Kanada, Argentiina ja Uruguai territooriumil elavad peamiselt valged. Kitsast riba Põhja-Ameerikas asustavad eskimod. Ja lõppude lõpuks domineerivad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ulatuslikel maa-aladel (eriti Mehhikos, Guatemaalas, Peruus, Boliivias, Ekuadoris, Paraguais ja mujal) arvuliselt indiaanlased ja mestiitsid.

Jätame kõrvale kaasaegse Ameerika rahvastiku teised etnilised rühmad ja valime tänapäeva Ameerikas elavate inimrasside kirevast mosaiigist ainult indiaanlased. Indiaanlased, kellega on seotud meie planeedi läänepoolkera ajaloo kõige pikem periood. Ning mitte ainult ajalugu ja minevik. Indiaanlased võimaldavad meil pilku heita ka selle kontinendi olevikku ja tulevikku. Sest just indiaanlastes põimub Ameerika kõige kaugem minevik kõige tähelepanuväärsema tulevikuga.

Me oleme juba maininud, et esimeste eurooplaste saabumise perioodil elasid kõikjal Ameerikas «ameerika inimesed» — indiaanlased. Ja kuigi erinevad looduslikud tingimused üksikutes piirkondades on vorminud erinevaks ka indiaanlastest asukate välimuse, võime siiski leida palju ühiseid tunnuseid: rässakas kehaehitus, lühikesed jalad ja seevastu pikad käed, lühikesed jalatallad ja kämblad, kõrge, reeglina küllaltki lai laup, üsna tugevasti esile kerkivad põsesarnad. Nina on jõuline, kõrge ja eriti Põhja-Ameerikas esineb niinimetatud kotkanina. Suu on suhteliselt lai. Domineerivaks silmavärvuseks on tumepruun. Juuksed on. mustad, siledad ja tihedad. Enamasti on indiaanlased keskmist kasvu, vahel ka väiksemad.

Kuid selle indiaanlase koondportreega ei kattu sageli üksik- isikud, pahatihti ka terved suured etnilised rühmad. Võtame näiteks indiaanlaste kehapikkuse, millest meil äsja oli juttu. Üleameerikalikust keskmisest tasemest tõusevad kõrgemale «indiaani hiiglased» — patagoonlased (Argentiina lõunaosa asukad) ja Põhja-Ameerika preeriaindiaanlased. Vastasküljel asuvad kääbushõimude liikmed, kes elavad Venetsueela mägedes. Silmanähtavalt erinevad teistest indiaanlastest samuti niinimetatud vanaameerika etnilise rühma liikmed (näiteks botokuudid). Nendel «paleoameeriklastel» on võrreldes Ameerika indiaani rahvastiku teiste rühmadega tõmmum nahk. Tõsi — nahavärvus! Oleme sageli kuulnud, et indiaanlased on punanahad. Indiaanlaste nahavärvust ei saa me mingil juhul punaseks pidada. Nimetuse «punanahad» andsid indiaanlastele Põhja-Ameerika esimesed valged asukad (Inglise kolonisaatorid kutsusid neid redskins, Prantsuse omad les peaux rouges). Põhjuse selleks andis komme, mis oli omal ajal väga laialt levinud Põhja-Ameerika indiaanlaste hulgas: kaunistada pidulike sündmuste puhul nii keha kui ka nägu punase värviga.

Kui tahaksime vastata küsimusele, mis värvi on indiaanlaste nahk tegelikult, siis ütleksime, et kollakaspruun.

Niisiis on indiaanlased vastuvaidlematult ühe suure inimrühma liikmed. (Ainult täielikkuse mõttes peab meelde tuletama, et uurijad eristavad antropoloogiliselt seisukohalt kolme indiaanlaste rühma — põhjaameerika, lõunaameerika ja äsja mainitud vanaameerika rühma. Neid rühmasid jaotavad mõned uurijad veel arvukateks alarühmadeks.

Kui aga indiaanlased ainult osaliselt erinevad üksteisest kehaehituse poolest, siis kultuuritasemelt erinevad nad ja erinesid juba Kolumbuse-eelsel ajastulgi üksteisest väga tugevasti. Geniaalsete maaja matemaatikute kõrval elasid ja elavad tänapäevani Ida-Brasiilia ürgmetsades hõimud, kes oskavad vaevalt kolmeni lugeda. Asteegi filosoofide ja luuletajate kõrval seisis ja seisab äärmiselt primitiivne kütt, ja kaasajal eksisteerib indiaanlasest tööstustöölise või Ameerika Ühendriikides isegi indiaanlasest kapitalisti kõrval vähearenenud indiaanlasest põllumees, kes harib maad niimoodi, nagu tegid seda tema esiisad kolme tuhande aasta eest. Indiaani Ameerika pale oli esimeste eurooplaste saabumise ajal ebatavaliselt kirev, ent tänapäeval on see tegelikult veelgi kirevam! Selles mosaiigis on oma koht nii revolutsioonilisel indiaani proletariaadil kui ka ürgmetsahõimudel, kes asuvad tänapäeval nii-ütelda kiviaja kultuuritasemel (olulist osa etendasid siin loomulikult eriti Kolumbuse-eelsel perioodil kohalikud looduslikud tingimused).

Niisugused on siis indiaanlased. Varsti pärast seda, kui eurooplased olid nendega esmakordselt tutvust teinud, hakkasid indiaanlaste vastu huvi tundma teadus ja teadlased. Algul pealiskaudselt ja puudulikult, kuid umbes XIX sajandi keskpaiku toimub selleski uurimistöös otsustav murrang. Mainitud ajal tekib ka uus teaduslik distsipliin — amerikanistika. Niisiis on amerikanistika laias laastus võetuna teadus indiaanlaste materiaalse ja vaimse kultuuri ajaloost. Üldiselt peetakse seda etnograafia koostisosaks, kuid amerikanistika teadusliku distsipliinina ei piirdu ainult rahvateaduse sfääri kuuluva ainesega, vaid hõlmab ka antropoloogilisi, lingvistilisi, arheoloogilisi ja eriti ajaloolisi uurimusi. Peagi pärast seda, kui amerikanistika oli kujunenud iseseisvaks teaduslikuks distsipliiniks, püüdsid esimesed amerikanistid oma uurimistööd teatud määral süstemaatiliselt korraldada. Esmajoones katsusid nad klassifitseerida Ameerika põliselanikke, ja teha seda tunnuse põhjal, mis esimesel pilgul silma torkas — indiaanihõimude keelelise kuuluvuse põhjal üksikutesse eeldatavatesse keelkondadesse. Kuid peagi selgus, et see on Sisyphose töö.

Süstemaatiline huvi indiaani keelte vastu tekkis Ameerika Ühendriikides. Nende klassifitseerimine oli tolle perioodi põhiülesandeks, mille sai endale hambarahaks .1846. aastal asutatud niinimetatud Smithsoni Instituut (Smithsonian Institution) Washingtonis, Mainitud asutus on tänapäevani amerikanistika valdkonnas tähtsamaid teaduslikke instituute. Selle põhiülesandega tegeles mainitud instituudi esimene direktor dr. Powell ise, kes viisteistkümmend aastat kestnud uurimistöö tulemusena avaldas oma klassifikatsiooni pealkirja all «Indian linguistic families of America north of Mexico».

Indiaanikeelte klassifitseerimisega tegeles mitu amerikanistide generatsiooni, eriti üks nende klassikutest Franz Boas, suur prantsuse teadlane Paul Rivet ja terve rida teisi põhja- ameeriklasi (tänapäeval eriti Swadesh ja Greenberg). Tšehhoslovakkia õpetlastest tegeles just Lõuna-Ameerika keelte klassifitseerimisega lingvist Cestmir Loukotka. Selle ülesande raskust iseloomustab kõige paremini tema enda tuvastus, milleni ta jõudis aastal 1935 oma uurimuses «Clasificacin de las lenguas Sudamericanas». Nimelt luges ta Lõuna-Ameerikas kokku tervenisti 558 keelt, mis üheskoos moodustasid 94 keelkonda Ja kuigi nendest keeltest paljusid võime pidada tegelikult ainult dialektideks, on see arv ikkagi kahtlemata tohutult suur. Ent üks Lõuna-Ameerika indiaanlaste parimaid tundjaid üldse, professor Alden Mason, on arvamusel, et oma keelt või vähemalt omaenda iseseisvat dialekti kõnelevate indiaanihõimude arv ulatub üle viie tuhande: viis tuhat indiaanihõimu, viis tuhat indiaanikeelt ning dialekti ainuüksi Lõuna-Ameerikas. Nendele liidame sajad Põhja- ja Kesk- Ameerika keeled. Muidugi on nende hulgas ka keeli, mida kõnelevad tänapäeval sageli veel ainult viis või kümme inimest ja mis homme kaovad. Selline protsess kulgeb terve rea pisikeste indiaanihõimude hulgas Brasiilia sisemaal. Teiselt poolt eksisteerib keeli, mis on emakeeleks miljonitele inimestele (näiteks ketšua keel). Kogu Euroopas, Atlandi ookeanist Volgani (muidugi ilma Kaukasuseta), leiaksime tänapäeval vaid mõnikümmend keelt. Seejuures on need keeled enamasti üksteisega suguluses, nad on ühendatud mõnedesse põhirühmadesse — slaavi, romaani, germaani jt. keeled. Indiaanikeeli võime samuti ühendada mitmetesse keelelistesse põhirühmadesse, keelkondadesse, kuid ei saa kindlaks teha mitte ühtegi tunnust, mis oleks ühine kõikidele indiaanikeeltele Ameerikas! Ehkki lingvistid olid kaua aega veendunud, et kõik indiaanikeeled on polüsünteetilised. Seletamise asemel on kasulikum esitada näide mikmakkide keelest. See hõim elab Põhja-Ameerika kirdeosas ja tema keel kuulub algonkini keelte hulka. Kui mikmakk tahab teile näiteks ütelda: «Valmistugem ühiselt oma sööki sööma», siis piisab tal selle teatamiseks ühest sõnast: «Najdejemauweeoolowgooddullaolteedissuneega.»

Keelega on seotud kiri. Tänapäeval kasutavad tegelikult kõik indiaanihõimud ladina tähestikku. Ka need, kellele ladina alfabeet pole päris hästi kohandatav (näiteks Mehhiko sapoteekide polüfoonilise keele puhul, kus üksikute silpide tooni kõrgus märgitakse ära mitmesuguste hüüumärkidega silbi ees ja järel, või Põhja-Ameerika tšerokiide silpkirja puhul, kus rohkem kui 80 silbist koosnevas tšerokii alfabeedis enamik silpe tähistatakse ladina tähtedega, näiteks täht A tähistab^ silpi go).

Kuid üksikute indiaanihõimude keelelise kuuluvuse probleem- on, ainult üks—esimene — nendest probleemidest, milledega me, loomulikult kohe kokku puutume, kui ainult hakkame indiaanlastega tegelema.. Selliseid «indiaani- probleeme» peame tõstatama terve rea. Keerulisi ning, ühtlasi erutavaid probleeme. Probleeme, milledele see raamat püüab vastust anda. Ja õiget, vastust anda.. Jutustada, kuidas elasid ja elavad need tõelised indiaanlased — indiaanlased ilma tomahookideta….

KUST NAD PÄRIT ON

Probleemid, probleemid, probleemid. Paul Gauguin kirjutas kunagi ühe oma kõige kuulsama maali alla need kolm küsimust: Kust me pärit oleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme? Ka indiaanlased, ehkki ilma selle sügava filosoofilise alltekstita, on esitanud endile need kolm põhiküsimust. Meid huvitab käesoleval hetkel vastus esimesele nendest: «Kust me pärit oleme?» Jah, kust on pärit indiaanlased? Indiaanlased ise on leidnud sellele küsimusele vastuse oma meeldivates muistendites ja pärimustes. Varraud, tähtis indiaanihõim, kes elab Guajaanas ja Orinoco deltas Venetsueelas, pajatavad sellest, kuidas nad tulid Ameerikasse ja üldse maa peale.

See olevat olnud nõnda… Kunagi hallil ajal elasid varraud imeilusal maal, kõrgel taevas. Kuid peale varraude elasid tolles paradiislikus maakohas ainult linnud, keda noored jahimehed küttisid. Üks neist, tema nimi oli Okonote, jälitas kord sellist lindu. Laskis tema pihta vibust, kuid nool läks märgist mööda. Ja kadus…

Kui Okonote noolt otsis, leidis ta augu, millest nool oli läbi sadanud. Ta vaatas august alla ja nägi meie maad. Maad, kus elasid metssigade karjad, loendamatul hulgal hirvi ja palju teisi loomi, kes häirimatult sõid rohtu ja uitasid ringi haljendavates metsades ning avarates savannides. Et auk taevavõlvis oli küllaldaselt suur, siis otsustas Okonote puuvillast endale redeli punuda, et alla maa peale laskuda. Sõbrad aitasid teda ja varsti oligi redel valmis. Kuid maa oli ülevalt, sellest varraude linnuparadiisist, väga kaugel. Redelist ei piisanud. Niisiis tegid Okonote sõbrad redeli pikemaks ja kinnitasid selle ülemise otsa kõvasti augu serva külge. Siis laskus julge Okonote alla, ehkki see oli väga hädaohtlik. Nimelt pildus tuul redelit omatahtsi ja Okonote võis iga hetk alla sadada. Et aga julgel kõik korda läheb, siis jõudis ta vigastamatult alla. Kui ta maapinnal seisis, jäi ta imestusest tummaks. Kui palju oli siin asju! Milline rikas ning haruldane elu! Kui palju tundmatuid loomi ta siin nägi! Neil oli neli jalga ja kui suured nad olid! Kõik tundus talle lausa ime olevat. Ta nägi, kuidas suured loomad oma saaki õgisid, ja ta ütles endale, et ka tema võiks proovida nendest suurtest loomadest mõnda tappa ja siis nahka pista. Nõnda surmas ta noore emahirve. Siis läitis ta lõkke, keetis liha pehmeks ja siis laskis selle endale hea maitsta. Oo, oli see alles maiuspala! Kui ta oli liha ära söönud, läks ta mööda redelit jälle oma sünnipaika tagasi. Ülesronimine oli loomulikult veelgi raskem kui allatulemine. Koduteele võttis ta endaga kaasa tüki saagiks saadud emahirvest, et saagiga hoobelda. Ja tõesti — maitsev liha ning Okonote veenvad sõnad innustasid kõiki. Me ei taha enam siia jääda! Vähe tulu on meil nendest siinsetest pisikestest lindudest. Läheme sinna alla, sellele maale, mis on täis loomi, maale, mille avastas Okonote meile, varraude hõimule. Seal leiame rikkalikult toitu. Läheme! — Ja nad läksid. Laskusid jällegi mööda redelit alla sinna elust kihisevasse maailma. Tollal olid kõik veel väga noored. Vanu inimesi üldse polnudki. Taevase augu kaudu sikutasid varraud alla ka oma väikesed lapsed. Ja nõnda laskusid kõik lõppude lõpuks elusalt ning tervelt maa peale. Kõik — kuni viimaseni. Too viimane oli naine. Erakordselt tüse, nii et ta taevasest august läbi ei mahtunud ja sinna rippuma jäi. Tema mees, kes laskus eelviimasena, tahtis teda vabastada, kuid tal hakkas pea pööritama, ja nõnda laskus ta kiiresti alla kindlale maapinnale. Naised aga nurisesid väga, kaitsesid oma sõbrannat… Kas see on siis õiglane, et mees oma naise hädasse jätab? Ronigu üles siis mõni teine mees, kõige parem kui julge Okonote, kes on kord juba ka üles roninud! Võtku kaasa üks või kaks südikat noorukit ja vabastagu see õnnetu! Kuid mehed kartsid uuesti üles ronida. Ja varraude pealik kaalutles nõnda: kui te selle naise jõuga vabastategi, siis saate ise otsa, sest kukute alla maa peale. Tuul pühib teid ära ja varraud kaotavad oma parimad mehed. Varsti pärast seda läks redel katki ja paks naine jäigi üles. Ja jääb augutropiks igavesti.

Ja meie, varraud, ei näe enam iialgi oma kaotatud linnuparadiisi seal taevas, sest see paks naine oma kehaga toppis augu taevas täielikult kinni…

Niimoodi tulid varraud siis siia maailma. Varraudele piisas sellest seletusest täielikult. Muide, indiaanlaste päritolu probleemi üle pole ainuüksi indiaanlased mõtteid mõlgutanud. Et selgitada seda amerikanistika põhiprobleemi — nagu seda küsimust on õigusega nimetanud argentiina amerikanist Jose Imbelloni —, on loodud kümneid teooriaid: teaduslikke, kahekümnenda sajandi alguseni enamasti ebateaduslikke ja mõnikord ka lausa fantastilisi.

Koloniaalperioodil domineeris seisukoht, et indiaanlased pole elanud Ameerikas «iidsest ajast» pärismaalastena, vaid on Uude Maailma sisse rännanud. Indiaanlaste algkodu otsiti tollal loomulikult piibli abil. Esimesena kasutas selleks piiblit XVI sajandi esimesel poolel indiaanlaste suur sõber piiskop vend Bartolome de Las Casas. Ja oma avastust pidas ta surmkindlaks. Kas ei räägitud piiblis sellest, et Palestiina vallutamise järel aeti Iisraelist välja kümme juudi hõimu? Teooria indiaanlaste iisraeli-päritolust võitis varsti sadu vaimustatud pooldajaid. Samast XVI sajandist olid nendeks Diego Durän ja Gonzalo Fernändez de Oviedo, XVII sajandist Juan de Torquemada, Gregorio Garcia ja teised. Ent kõige suurema kuulsuse saavutas Iisraelist pärinemise teesiga rabiin Menasse Ibn Israel oma tuntud teosega «Ameeriklaste päritolu», mis ilmus aastal 1650 Amsterdamis ja tõlgiti kümnetesse keeltesse. XVII sajandi kristlik Euroopa kiusas juute ägedasti taga. Pogromm järgnes pogrommile, ja nõnda pole ime, et rabiini teos uuest avastatud maailmast ja selle elanikest kandis paljutähendavat alapealkirja «See on Iisraeli lootus». Kuid teooriat, mis väitis, et kaasaegsed indiaanlased on kümne pagendatud iisraeli hõimu järeltulijad, kaitsesid veel suhteliselt hiljuti paljud väga silmapaistvad uurijad. Me peaksime neist mainima vähemalt üht, inglise lord Kingsborough’d, kes publitseeris XIX sajandi keskpaiku peaaegu kõik tollal tuntud Vana-Mehhiko indiaani käsikirjad suures paljuköitelises kogumikus ainuüksi selleks, et tõestada: asteegid ja teised indiaanlased Mehhikos on ülalmainitud iisraellaste otsesed järeltulijad. Ent sellal kui õnnetu lord otsis kadunud iisraellasi, kaotas ta ise Mehhiko koodeksite kirjastamisega kogu oma varanduse — 32 000 naela. Ja lõppude lõpuks elugi, kui ta oma paberitarnijale maksta ei suutnud ja võlgade tõttu Dublini vanglasse sattus, kus nakatus tüüfusesse ja suri. Pärast lord Kingsborough surma hääbus järkjärgult ka teooria indiaanlaste juudi-päritolust (kuigi seda tänapäevani ainuõigeks peab mormoonide kirik Ameerikas).

Kuid piibli teade kümne juudi hõimu Iisraelist pagendamise kohta polnud ainus jutustus Vanas testamendis, mis huvitas neid, kes katsusid leida indiaanlaste algkodu. Nõnda köitis juba XVII sajandil paljude tähelepanu «Esimeses kuningate raamatus» (9, 27—28) leiduv huvitav jutustus: «Ja Hiiram läkitas laevadega oma sulased, kes olid laevamehed ja tundsid seda merd, Saalomoni sulastega; ja nad tulid Ooviri ja tõid sealt kulda nelisada ja kakskümmend talenti, ja tõid selle kuningas Saalomoni juurde.»

Jah — legendaarne Ofiri maa, mis andis tsentnerite kaupa kulda, leus olevat kasvanud haruldased puud, rikas ning kaunis ja kauge maa! Maa kusagil mere taga. Ent kus mere taga leidsid eurooplased hiljem uskumatutest imedest kubisevaid kuldseid linnu? Ameerikas, eriti inkade riigis. Ja nõnda pani üks esimesi Ameerika ajalookirjutajaid Juan de Acosta ka kohe paberile sellise seisukoha: «Paljud arvavad, et Ofir, millest piiblis kirjutatakse, on meie Peruu.» Ka mitmed teised autorid panid võrdsusmärgi nimede Peruu ja Ofir vahele.

Kuid samal ajal (XVII sajandil) loodi veel muidki teooriaid indiaanlaste päritolu kohta. Näiteks hispaanlane Enrique Martinez, kes oli Lätis käinud, kinnitas, et Riia ümbruses elavad inimesed sarnanevad väga indiaanlastega. Järelikult on selge, et indiaanlased pärinevad Lätist! Paater Antonio Calancha järgi (1638) on indiaanlased tatari päritoluga. Paljude teiste arvates on indiaanlased antiikaja parimate meresõitjate foiniiklaste järeltulijad, sest ainult foiniiklased suutsid üle ookeani sõita. Indiaanlased põlvnevat koguni otseselt Foiniikia kuulsa metropoli Tüürose elanikest, kes olevat pagenud oma linnast Aleksander Suure sõdalaste eest ja jõudnud Ameerikasse. Samal viisil kinnitati, et indiaanlaste esivanemateks olid põgenikud Kartaagost, mille Rooma sõjavägi hävitas. Samuti on peetud indiaanlaste esiisadeks muistseid sumereid, malailasi, berbereid, egiptlasi, Molukkide elanikke ja kuulsa inglise piraadi Walter Raleigh kinnituse järgi olevat inka Manco Capac olnud koguni briti korsaar.

Aastad möödusid. Indiaanlased elasid edasi ega kaitsnud end suuremat selle mõttetu hoovuse vastu, mis neid nii tohutult paljude «esivanematega» üle ujutas. Ja ka teadus oli vahepeal edasi arenenud. Tõusvale kodanlusele, noorele kapitalismile ei piisanud loomulikult piiblist kui ainukesest, otsustavast autoriteedist. Tuli Darwin. Tekkis põlvnemisõpetus. Ja Aadama ning Eeva asemel otsiti nüüd inimese eelkäijaid loomariigist. Sellest hetkest peale hakkas ka indiaanlaste pärinemisprobleem kõlama hoopis teisiti. Kas indiaanlased ehk pole arenenud kohalikest, ainult neile omastest loomalikest esivanematest?

Inimahve Ameerikas muidugi ei ela. Esimest (ja ka viimast) 

korda meie sajandi kahekümnendatel aastatel teatas Prantsuse ekspeditsioon, et ta olevat avastanud Venetsueela ürgmetsades ahvipaari, kes kõndinud tagajalgadel. Emast õnnestus tappa ja ekspeditsiooni liikmed fotografeerisid «ameerika inimahvi». Kuid see oligi kõik. See ahviportree tundus kõikidele niinimetatud «polügenismi» pooldajatele ilusa ning veenvana. Hiljem aga selgus, et salapärane ahv kuulub ämmalahvide (Ateles paniscus) hulka. Ja oligi ots peal sensatsioonil. Kuid mitte sugugi teoorial, et «indiaanlased on tekkinud kohapeal». Inimesed võisid ju Ameerika kontinendil areneda loomalikest esivanematest, kes on ammugi välja surnud.

Ent suuremat tähelepanu kui ahvist kaunitari portree oli äratanud juba varem itaalia päritoluga argentiina paleontoloogi Florentino Ameghino teooria. Ameghino oli samuti polügenismi pooldaja; mainitud õpetus kuulutas, et üksikud inimrühmad on tekkinud meie planeedil iseseisvalt, üksteisest sõltumatult, looduslike tingimuste poolt antud «hällides.». Polügenismi ühe juhtiva esindaja professor Agassize arvates Oli selliseid inimkonna «hälle» maakeral kaheksas kohas. Ja tiks «häll» olevat asunud Ameerikas, kus arenesid indiaanlased omaenda «ameerikalikest» esivanematest.

Aastal 1884 koostas Ameghino oma mõningate leidude põhjal indiaanlaste seesuguste «esivanemate» hüpoteetilise tabeli. Kõige vanemale neist andis ta nimetuse «tetraprotho- mus», järgmisele «triprothomus», sellest nooremale «diprothomus» ja pani lõppude lõpuks selle sugupuu looja «Ameerika inimese» vahetule, eelkäijale nimeks «prothomus». Tšehhimaal oli Ameghino õpetuse vaimustatud pooldajaks populaarne tšehhi maailmarändur Alberto Vojtech Fric, kes selle kohta pidas isegi referaadi amerikanistide rahvusvahelisel kongressil Viinis. Oma hiljem avaldatud raamatus «A. V. Fric indiaanlaste keskel» jõuab tšehhi rännumees veelgi julgema väiteni: «Väljakaevamistega on kindlaks tehtud, et osa indiaanlastest on autohtoonid, ja samuti ka see, et kogu inimkonna ja kõikide imetajate häll asus Lõuna-Ameerikas. Inimene koos teiste loomadega on pärit Patagooniast ja Aafrikast. Aasia, Põhja-Ameerika ja Panama, ent samuti ka teiste kontinentide kaudu, mis tänapäeval on kadunud, pöördus inimene, kes vahepeal oli täieliku metamorfoosi läbi teinud, tagasi Ameerikasse.»

Oma teooria paikapidavust katsus Ameghino tõestada mõningate omaenda leidudega (näiteks Argentiinast Miramarist, Necocheast ja mujalt). Ja kümned tema vaimustatud poolehoidjad järgisid oma meistri eeskuju ja kaevasid Ameerikas Alaskast Tulemaani, et toetada uute tõenditega Ameghino «patriootlikku», «sajaprotsendiliselt ameerikalikku» õpetust. Ameghino ise leidis muide ainult niinimetatud tetraprothomuse ja diprothomuse luustikujäänuseid. Kuid täpsemal uurimisel selgus, et luu, mille Ameghino oli aastal 1907 leidnud, ei kuulunudki ameghino tüüpi primaadile, vaid mingile juba väljasurnud lõunaameerika kiskjale. Ja arvatavale «diprothomusele» omistatud koljuluu, mille Ameghino oli 1909. aastal leidnud, ei erinenud mitte millegi poolest kaasaegse inimese koljuluust. Samasugused kummutamatud, mõnikord lausa piinlikud äpardused tabasid ka teisi «prothomuste» otsijaid. Näiteks leidis ameerika geoloog Harold Cook aastal 1922 Nebraskas hamba, mille puhul ta arvas, et on leidnud otsitava ameghino tüüpi primaadi. Oma leidja järgi sai primaat nimeks Hesperopithecus Haroldcooki. Kuid mõne aasta pärast selgus, et ka Cooki Hesperopithecus ei kuulunud mitte ühelegi tänapäeva indiaanlaste eelkäijale, vaid fossiilsele põhjaameerika seale (Prosthenops).

Varsti oli täiesti vastuvaidlematult tõestatud, et Ameerikas pole iialgi ühtegi primaati elanud. Ja nõnda pidi teadus tagasi pöörduma indiaanlaste päritolu esimeste uurijate juurde ja uuesti otsima indiaanlaste algkodu väljaspool Ameerikat.

Kuid sedapuhku ei tõmmanud endale enam uurijate tähelepanu ainult pealiskaudsed kokkulangevused või köitvad piiblisõnad. Ometi töötas isegi nüüd, teaduse ajastul, veel ikka võimsalt fantaasia. Küsimusele, kust on pärit indiaanlased, vastasid paljud uljaspead: kadunud maadelt või isegi kadunud kontinentidelt. Mõned kinnitasid, et indiaanlased on ookeani vajunud Platoni Atlantise elanike viimased järeltulijad. Kui see «Atlantise teooria» paistis vähemalt väliselt vägagi tõsiselt võetav olevat, siis teised «kadunud maailmajaod» kuulusid sulaselgete väljamõeldiste valdkonda. Nii näiteks pidavat indiaanlased pärinema mingisuguselt Mu maalt, mis asub kusagil Vaikse ookeani idaosas. Sellest salapärasest Mu maast sai teada keegi mister James Churchward tänu imetablettidele, mida oli talle andnud keegi saladuslik india munk. Mu maa äratas suurt tähelepanu sensatsioonimaiate põhjaameeriklaste seas ja vaesed indiaanlased said niimoodi vist juba viiekümnendat korda teada, kes olid tegelikult nende salapärased vanaisad ja vanaemad. Samuti Vaiksesse ookeani paigutas ka paraguai kirjanik Moises Bertoni teise kadunud maa, kus olevat elanud indiaanlaste eelkäijad. Sellele maale andis ta nimeks Arkineesia. Nendele «kadunud maailma sõpradele» oli Vaikne ookean üleüldse meelisregiooniks. Käesoleva sajandi algul rääkisid mitmed kirjanikud mingisugusest «Vaikse ookeani maailmajaost!. Reginald Enoch kirjutas selle kohta isegi raamatu «Vaikse ookeani saladus». Kuid Atlantis, Mu maa, Vaikse ookeani maailmajagu ja Arkineesia polnud ainukesed kadunud kontinendid, kust pärinevat tänapäeva indiaanlaste eelkäijad. Lewis Spence, kes on kirjutanud rea raamatuid indiaani kultuuri kohta, avaldas meie sajandi algul teose, milles «lõi» veel ühe mandri. See olevat asunud Ameerika idaranniku lähedal Kariibi regioonis ja ta nimetas selle Antilliaks.

Kõiki seesuguseid «uurijaid» ja lausa fantaste ei saa me muidugi tõsiselt võtta. Pealegi pole meil olemas selliste kadunud kontinentide kohta ühtegi tõendit, eriti täielikult puudub just igasugune geoloogiline tõestusmaterjal. Nõnda pidid need, kes ausalt ning tõeliselt indiaanlaste algkodu otsisid, meie XX sajandil oma tähelepanu pöörama olemasolevatele maailmajagudele. Piiblit uskusid veel ainult vähesed (kuigi veel aastal 1900 avaldas ajaloolane Roo Ameerika Ühendriikides Philadelphias «Ameerika ajaloo», milles väitis, et «punanahad pärinevad esiisa Noa suguvõsast»). Meie sajandil pole indiaanlaste algkodu enam Euroopast, Aafrikast ja Lähis- Idast otsitud. Järele on jäänud niisiis Aasia, Austraalia, Okeaania ja Antarktika. Paljudest moodsatest teooriatest pälvib suuremat tähelepanu just portugali antropoloogi Mendes Correa seisukoht. Selle järgi olevat tänapäeva indiaanlaste eelkäijad tulnud Ameerikasse Austraaliast Kustkaudu? Vastus kõlas: austraallased ei rännanud Ameerikasse meritsi, vaid maitsi! Tasmaania kaudu olevat nad läbi tollal asustamata antarktilise «saartevöö» jõudnud Ameerika kõige lõunapoolsemasse tippu, Tulemaale. Seda kahtlemata originaalset mõtet tuletas teadus meelde mõne aasta eest, mil sir Vivian Fuchsi juhitud Inglise ekspeditsioon, kes läbis kogu Antarktika, avaldas arvamust, et niinimetatud Antarktika koosneb tegelikult kahest väikesest teineteisega tihedasti seotud mandrist, kusjuures üks neist olevat Ameerika Andide vahetu jätk. Kui see väide peaks tõestust leidma, siis oleks tõesti teoreetiliselt võimalik, et Correa austraalia emigrandid tulid Ameerikasse oma põliselt sünnimaalt oletatava maismaasilla kaudu. Professor Mendes Correa julgele ning kahtlemata huvitavale teooriale võime aga esitada kaks vastuväidet, mis selle kummutavad. Esiteks — perioodil, millal need indiaanlaste austraallastest eelkäijad pidid Tulemaale ja kogu Ameerikasse jõudma, valitsesid Antarktikas ilmselt juba samasugused klimaatilised tingimused nagu tänapäeval. Teiseks (ja see on veelgi tähtsam) — mitte kusagil selle rännaku trassil pole satutud ainsalegi arheoloogilisele leiule, mis kinnitaks portugali professori seisukohti.

Lõuna-Ameerika asustamisele kaks korda, mis olevat toimunud kahe laine näol (üks Austraaliast ja teine Okeaaniast), pööras suurt tähelepanu ka üks maailmakuulsatest amerikanistidest — Paul Rivet. Prantsuse uurija leidis mõningaid ühtelangevusi sõnavaras ühelt poolt Austraalia hõimude, teiselt poolt Patagoonia ja Tulemaa indiaani hõimude keelte vahel, mis kuuluvad tšoni (chon) keeleperekonda. Näiteks «hammas»: austraalia keeltes yorra, yarra, tšoni keeleperekonnas orr, horr. Taolisi ühtelangevusi tegi Rivet kindlaks ka Põhja-Ameerika hoka keeleperekonna ja mõnede Okeaania keelte vahel.

Kuid seesuguseid ühtelangevusi ei või üle hinnata. (Muide, taolisi enam või vähem põhjendatud ühtelangevusi ameerika keelte ja mitmesuguste teiste, eeskätt aasia hõimude ja rahvaste keelte vahel on püüdnud leida ka kümned muud amerikanistid, näiteks professor Sapir.) Paljusid «surmkindlaid» ühtelangevusi otsiti näiteks Kirde-Aasia tunguusi keelte ja mõnede indiaani keelte vahel, siis tiibeti keele, vähe sellest, isegi sumeri keele ja mõningate Peruu indiaanlaste keelte vahel! Sellelt seisukohalt pühendas erilist tähelepanu indiaani keeltele ka tuntud nõukogude lingvist N. J. Marr, kes leidis palju üsnagi problemaatilisi analoogiaid indiaanlaste keelte ja mitmete Kaukaasia rahvaste keelte vahel.

Ja nõnda peab ka P. Rivet teooria taanduma tõendite ees, mis kinnitavad, et tänapäeva indiaanlaste eelkäijate algkoduks on olnud viimane maailmajagu, mis meile veel on üle jäänud — Aasia.

Vääramatuid tõendeid indiaanlaste aasialiku päritolu kohta On meile andnud mitmed teaduslikud distsipliinid. Esiteks antropoloogia, mis rõhutab indiaanlaste kehaehituses leiduvaid paljusid selgelt mongoliidseid jooni; peale iseloomulikult esiletungivate samade veel erilist niinimetatud «mongoli laiku» — väikest pigmendilaiku seljal ristluu piirkonnas, mis on tüüpiline enamikule kollasesse rassi kuuluvatele inimestele, kes elavad Aasias (eriti sageli esineb jaapani lastel). Selle laiguga sünnivad tänapäevalgi väga paljud indiaanlased. Aja jooksul see «mongoli laik» — veel lapseeas — indiaanlastel jällegi kaob.

Teine teaduslik distsipliin, mis pakub meile palju väärtuslikke tõendeid indiaanlaste aasialiku päritolu kohta, on etnograafia. Kui Ida- ning Kirde-Aasia kaasaegsete asukate ja Ameerikas elavate indiaanlaste materiaalses kultuuris esinev analoogia mõjub vägagi veenvalt, siis analoogia vaimses kultuuris, eriti Siberi põliselanike ja indiaanlaste omas, nagu õigesti rõhutab saksa amerikanist Eva Lips, on sõna otseses mõttes «fastsineeriv». Mainigem tema ulatuslikust loetelust vähemalt imetlusväärseid ühtelangevusi usulistes kujutelma-des; näiteks austavad nii Siberi elanikud kui ka Põhja-Ameerikas asuvad indiaanlased ühtesid ning samasid loomi ja taimi; šamaanide loitsimised, mis on Ameerikas (näiteks isegi kaugel lõunas Tšüli aravakkide juures) tänapäevani väga sar¬nased Siberi šamaanide omadega; ühtelangev on nii Ameerikas kui Ida-Aasias ka number 4 austamine püha arvuna jne.

Ent kõige tähtsamaid, kõige objektiivsemaid tõendeid pakub meile kolmas teaduslik distsipliin — arheoloogia. Tema pidi andma ka vastuse küsimusele: millal nad Ameerikasse tulid? Siin aitas amerikanistikat veel üks teaduslik distsipliin, mida varem polnud uurimistöös mitte keegi arvesse võtnud — füüsika.

Põhjaameerika teadlane doktor Willard Libby, kes oli tegelnud tuumafüüsikaga juba ammu enne sõda, tegi aastal 1933 kindlaks, et mõningad radioaktiivsed ained tekivad atmosfääri ülemistes kihtides kosmilise kiirguse toimel. Üks selliseid aineid on raske radioaktiivne süsinik C 14, mis erineb «normaalsest» süsinikust (selle aatomkaal on 12). Seda radioaktiivset süsinikku omastavad ümbritsevast keskkonnast kõik elusorganismid — inimesed, loomad, puud ja taimed. Kui nad aga on surnud, algab vastupidine protsess. Organism ei omasta enam radioaktiivset süsinikku, ent ladestunud süsinik hakkab aeglaselt lagunema. Füüsikud arvutasid välja, et 5568 aasta jooksul väheneb ladestunud süsiniku hulk poole võrra. Kahekordse ülalmainitud ajavahemiku, see tähendab 11136 aasta jooksul, laguneb 3/4 C 14-st, mis on orgaanilisesse ainesse ladestunud. Niimoodi võimaldasid need radioaktiivsed jäljed suure täpsusega dateerida indiaanlaste igivanu luustikujäänuseid või vanu loomakonte, mis olid leitud koobastest, Ameerika kõige vanemate asukate elupaikadest. Hiljem võis amerikanistika riskeerida ka selle ajamomendi fikseerimisega, millal esimesed «noorema paleoliitikumi» kütid jõudsid Aasiast Ameerikasse. Esmakordselt toimus see umbes. 30 000 aasta eest. Need väljarändajad Aasiast ei tulnud ilmselt ühekorraga, vaid järk-järgult mitme lainena.

Siin kerkib meie ette järjekordne tähtis probleem. Kas pärinevad indiaanlased, kes lahkusid mitme lainena Aasiast, ühest piiritletud Aasia piirkonnast, ühest etnilisest rühmast, või Ida-Aasia paljudest erinevatest piirkondadest ja etnilistest rühmadest? Et sellele küsimusele vastata, peame siin kõigepealt meenutama ühe järjekordse teadusliku distsipliini imetlusväärset avastust, mis võimaldas meil amerikanistika mainitud põhiprobleemi osaliselt lahendada. Teatavasti kuulub iga inimese veri kindlasse gruppi — A, B või 0 gruppi. Kuid nende kolme põhiveregrupi omavaheline suhe on üksikute rahvaste ja hõimude puhul kõikuv. Ameerikas aga satume huvitavale tõsiasjale: indiaanlased kuuluvad enamikus ainult ühte veregruppi — 0 gruppi. Osaliselt (kuid ainult vähesel määral) on esindatud veregrupp A, eeskätt just mõnedel Põhja-Ameerika indiaanihõimudel. Veregrupp B aga puudub indiaanlastel täiesti! Seevastu leidub kümnete kaupa hõimusid, kelle liikmetel on eranditult 0 veregrupp. Niisiis üks kolmest põhiveregrupist — grupp B— indiaanlastel ei esine. Ja see on meie uurimistöös väga tähtis. Pole kahtlust, et selle veregrupi kaotasid indiaanlaste eelkäijad juba oma vanal kodumaal -— Ida-Aasias. Et ühe veregrupi puudumine on täiesti erakordne nähtus, pealegi ka Aasias absoluutselt ebatavaline, siis tegi nõukogude teadlane professor Debets järelduse, et kõik indiaanlaste eelkäijad pärinevad tõenäoliselt ühest, suhteliselt väikesest Aasia piirkonnast, mille asukad täiesti kindlasti olid kaotanud B veregrupi juba Vanas Maailmas. Seda seisukohta muide paljud teised uurijad ei jaga.

Ja nõnda olemegi juba vastanud selles «amerikanistika põhiprobleemis» sisalduvatele mitmetele küsimustele. Me teame, kes olid indiaanlaste eelkäijad, teame ka, kust nad tulid. Niisiis jääb tegelikult üle veel ainult üks küsimus, kustkaudu ja kuidas jõudsid indiaanlased Ameerikasse Aasiast, mis asub ometi «mere taga». Pilk kaardile, ja vastus näib olevat ülimalt lihtne — loomulikult Beringi väina kaudu! Kuid nii lihtne on see muidugi ainult kaardil. Tegelikult on Beringi väin mitukümmend kilomeetrit lai ja kahekümne viie või koguni kolmekümne tuhande aasta eest ei tundnud indiaanlaste eelkäijad ühtegi veesõidukit. Kuidas siis ületasid selle veetõkke Aasia ja Ameerika vahel need asiaatidest emigrandid, kes ei tundnud meresõitu? Käesoleval juhul aitab meil vastata geoloogia. Ta õpetab meile, et perioodil, mil tänapäeva indiaanlaste asiaadist eelkäija esmakordselt tuli Ameerikasse, kattis kogu Põhja-Ameerika ulatuslikku territooriumi tohutu suur kompaktne jääkilp. See lõppes kaugel Ameerika Ühendriikide territooriumil Massachusettsi, Indiana, Illinoisi, Missouri ja teiste osariikide aladel. Sellele viimasele-Wisconsini jäätumisele oli Ameerikas eelnenud juba kolm «jääaega»-. Ja samuti teame, et selle- neljanda; Ameerika viimase «jääaja» lõpp langeb- ajaliselt kokku neljanda, Euroopa viimase- niinimetatud Würmi jäätumiselõpuga (umbes 9000 aastate: m: a:).

Niisiis pidid esimesed ameeriklased oma teekonnal lõunasse ületama selle hiiglasuure jääpantseri, mille kõrgus oli keskmiselt 1500 meetrit. Kuidas on see võimalik? Geoloogia vastab meile, et Wisconsini jääliustikus avanes mitu korda (esmakordselt juba 40000 aasta eest) suur koridor— «jalgrada» Kaljumäestikust lääne pool. Piki seda looduslikku läbipääsu — kuivõrd see «avatud» oli — võis siis esimene kütt Aasiast oma teekonnal lõunasse, jahiloomade kannul, läbida Põhja-Ameerika maitsi: Vähe sellest. Samuti on kindlaks tehtud, et tänapäeva- Alaskas lai rannikuvöönd Beringi väina kallastel polnud üldsegi jää all. Sellel viimasel jäätumis perioodil tekkisid maapinnale jõed, mis tänapäeval voolavad merre. Meri oli tollal mitukümmend meetrit (arvatavasti umbes 85 meetrit) allpool tänapäeva maailmamere nivood. Ja nõnda on enam kui tõenäone, et praegune madal Beringi väin polnud tollal, mil tänapäeva indiaanlaste asiaatidest eelkäijad. Ameerikasse tulid üleüldse veeall, vaid tänu maailmamere üleüldisele madalale nivoole kerkis üle ookeani pinna ja muutus niimoodi looduslikuks kuivamaasillaks, kindlalt tähistatud rajaks, mida mööda tulid Ameerikasse väljarändajad. Ida- ja Kirde-Aasiast ja «muutusid» siin asiaatidest «indiaanlasteks» — «ameeriklasteks». Alles umbes 11 000 aasta eest, millal soojenemine ära sulatas Wisconsini’ (ja Euroopas Würmi) jääliustiku, tõusis jällegi ookeani veepind, ujutas üle Beringi väina ja rebis niimoodi juba jäädavalt puruks selle, nabanööri Aasia kui emamaa ja Uue Maailma, indiaani Ameerika vahel.

Seda kõike võime tänapäeval tõestatuks pidada. Arheoloogia, antropoloogia, geoloogia ja kõik teised teaduslikud, distsipliinid, mis aitavad amerikanistidel avastada indiaanlaste esivanemaid, nende- aasialikku päritolu, nende Ameerikasse, jõudmise täpset aega, samuti väravaid ning teid, kustkaudu nad tulid, need distsipliinid kinnitavad tänapäeval üksmeelselt ülalesitatud järeldusi ja peale selle täiendavad neid pidevalt uute tõestusmaterjalidega. Kuid veel mõne aastakümne eest oli siin käsitletud probleemide kogum nii sügavalt teaduslike kui ka pseudoteaduslike diskussioonide ja vaidluste objektiks. Lõplikult lahendas selle põhiprobleemi ja terve rea teisi tähtsaid amerikanistlikke probleeme alles ameerika tšehh professor Aleš Hrdlička. Käesolev raamat käsitleb Indiaanlasi, mitte aga neid, kes indiaanlasi on uurinud. Kuid teeme siinkohal erandi ja jutustame, kes oli Aleš Hrdlička.

Aleš Hrdlička ssündis 29. märtsil 1869 Humpoleois. Tema isa oli tisler. Kuid kohutavalt vaene sünnikoht ajas temagi kodust minema, nagu oli ajanud tuhandeid teisi tšehhe ja slovakke. Aleši vanemad otsisid endile ja seitsmele lapsele (Aleš oli neist kõige vanem) paremat elujärge «hüveolumaal» — Ameerika Ühendriikides. Aleš oli siis kolmeteistkümneaastane. Ta oskas juba kreeka ja ladina keelt ja valmistus parajasti vastuvõtueksamiteks, et Nemeckobrodi gümnaasiumi neljandasse klassi astuda. Kuid selle asemel sõitis ta koos vanematega üle ookeani Ameerikasse. Nad ei läinud Uues Maailmas kaugele. Nad jäid (New Yorki — tubakavabrikutesse. Ja nõnda näis, et nooruke Aleš matab maha oma erakordse talendi selles kümme tundi kestvas kurnavas töös tubakalehevirnade vahel. Kuid abitööline Hrdlička ei vandunud alla. Igal (õhtul käis ta koolis ja sooritas lõppude lõpuks ka küpsuseksamid. Keskkooli lõpetamise järel jätkas ta õppimist Eclectical Medical College‘is. Selle kolledži lõpetamisega oli temast saanud arst. Juba see saavutus oleks loomulikult võinud endise abitöölise endaga rahulolusse uinutada. Kuid Aleš Hrdlička tahtis teada, teada saada. Nõnda loobus ta tulusast arstipraktikast ja siirdus arstiteaduslikku uurimisinstituuti, kus ta võis pühenduda oma tööalal teaduslikele huvidele. See oli Middletownis (New Yorgi (osariigis). Ja siin Middletownis tutvus Hrdlička põhjalikumalt teadusega inimesest — antropoloogiga. Juba oli tema sulest paar esimest teaduslikku tööd ilmunud. Need äratasid tähelepanu. Ja peagi .järgnesid vastukajad. Aastal 1896 sõitis ta (õppima Pariisi. See oli tema esimene reis, millele järgnesid kümned samasugused kõikidesse maailmajagudesse, ja loomulikult kasutas ta seda ka oma armsa Tšehhimaa külastamiseks. Ameerikasse naasmise järel hakkas Hrdlička väga intensiivselt tegelema selle kontinendi põliselanike uurimisega. Ta külastas indiaani reservaate Ameerika Ühendriikides, sõitis indiaanlaste juurde, kes ‘elasid väljaspool ‘.Ühendriikide piire. Hrdlička uurimisreiside tulemuseks oli terve rida töid, näiteks «Tuberculosis among certain Indian Tribes of the United States» või «Physiological and Medical Observations among the Indians of South western United States and Northern Mexico».

Kuid peatähelepanu ei pööranud Aleš Hrdlička meditsiinilistele probleemidele, vaid amerikanistika põhiküsimuse lahendamisele — kust on tulnud Ameerikasse indiaanlaste eelkäijad. Ajal, mil ta hakkas selle probleemiga tegelema, valitsesid amerikanistikas täielikult professor Ameghino seisukohad. Ja nõnda sõitis Hrdlička kõigepealt Lõuna-Ameerikasse, et kohapeal otsus langetada nende «ürgse» ameerika inimese iidsete luustikuriismete kohta. Algul töötas ta Argentiinas, siis Peruus ja hiljem ka Kesk-Ameerikas, eriti Panama maakitsusel. Vanimate lõunaameeriklaste kaugest minevikust kirjutas ta ulatuslikus teoses «Early Man in South America». Aleš Hrdlička eitas teooriat indiaanlaste «autohtoonsest päritolust» ja püstitas oma teooria indiaanlaste aasialikust päritolust.

Nii lihtne see muidugi polnud. Alles aastal 1912 sõitis Hrdlička esmakordselt Siberisse ja Mongooliasse, et tundma õppida selle indiaanlaste algkodu kaasaegseid asukaid. Siis hakkas ta otsima esimeste indiaanlaste jälgi Põhja-Ameerikas. Nende Hrdlička uurimistööde hulgas on kahtlematult suurima tähtsusega tema väljakaevamised Ameerika värava juures — Beringi väina ääres Alaskal. Nendest informeeris Hrdlička maailma oma «Alaska päevikus». Alaska ekspeditsioonid andsid Hrdličkale nii palju materjali, et ta võis oma teooriat indiaanlaste aasialikust päritolust kinnitada selliste tõenditega, mille vastu polnud enam võimalik vaielda. Sellest ajast peale, mil Aleš Hrdlička oli oma seisukohad kokku võtnud oma põhiteostes «The Origin and the Antiquity of Man in America», uurimuses «The Corning of Man from Asia in the Lights of Recent Discoveries» ja veel mitmes teiseski, võis pidada seda amerikanistika sõlmküsimust lõplikult ning vastuvaidlematult lahendatuks.

Hrdlička panust amerikanistikasse ja maailma teadusesse üldse hinnati kõikjal kogu maailmas kõrgelt. Suurimat vastukaja tekitas Hrdlička saavutus loomulikult Ameerikas. Ühendriikide valitsus määras professor Hrdlička, tšehhi, kelle nime polnud võimalik hääldada ja kelle nimes oli c-tähe kohal «linnuke» (seda «linnukest» kirjutas Hrdlička järjekindlalt oma surmani, ja tänapäevalgi säilitavad kõik erialalised tööd, kus on Hrdličkat tsiteeritud, lugupidavalt selle «linnukese» Hrdlička nimes), Washingtonis asuva Ameerika Rahvusmuuseumi Antropoloogiaosakonna juhatajaks. Sellel tähtsal tööpostil oli Hrdlička kuni oma surmani. Professor Hrdlička saavutus leidis palju vaimustatud pooldajaid ka Nõukogude Liidus. Kui Hrdlička natuke aega enne Teise maailmasõja lõppu suri, pühendas NSV Liidu Teaduste Akadeemia tema mälestusele spetsiaalse sessiooni. Oma tohutu suure teadusliku autoriteedi rakendas Aleš Hrdlička võitluseks maailma ohustava fašismi vastu. Ja see on ka mõistetav: on ju teadus inimesest oma olemuselt täielik vastand rassiteooriale, millele tugines fašism. Aleš Hrdlička, vaene poiss Humpolecist ja hiljem maailmakuulus teadlane, milliseid on olnud vähe XX sajandil, jäi alati ustavaks oma sünnimaale. Antropoloogiliste uurimistööde edendamiseks Tšehhoslovakkias andis Hrdlička oma säästudest miljon krooni. Ja Ameerikas — kogu läänepoolkeral — tegi ta oma nime abil kuulsaks Tšehhoslovakkia, nii nagu oli seda teinud Euroopas Komensky,

SISUKORD

1 INDIAANLASED ILMA TOMAHOOKIDETA .135   7

«Ameerika inimesed» — Kuidas nad välja näevad — Paleoameeriklased — Indiaanikeeled — Esimene indiaaniprobleem

2.            KUST NAD PÄRIT ON          12

Mida pajatavad oma päritolust varraud — Lord Klngsborough’ seisukohad — Kümme kadunud juudi hõimu — Esivanemad tulid Aasiast — Mis juhtus 30 000 aasta eest — Mida tõendavad veregrupid — Viimane ameerika «jääaeg» — Beringi väina mõlemal kaldal — Kustkaudu kulges teerada Ameerikasse — Ales Hrdlička otsib kõige vanemat ameeriklast

8.            PIKK TEE KESKKULTUURIDE JUURDE         26

Ameerika, indiaanlaste kodumaa — Kus on indiaani kultuuride algkodu? — Kütid Sandia koopast — Mööda ameerika mammutite jälgi — Folsomi inimesed — Cochise asukad, Põhja-Ameerika esimene põlluharijate kultuur — Kökenmöding ehk pilguheit kööki — «Korvipunujad» — Kaljulinnade elanikud — Esimesed pueblod ja esimesed puebloindiaanlased — Pikk tee keskkultuuride juurde

4.            VAHEMÄNG MAUNDIDEGA         36

Ameerika hauakünkad — Mis need maundid tegelikult on — Adena kultuur — Põhja-Ameerika esimesed linnad — Mississippi kultuur — Munkade maund, Cahokia — Natšesid — Päikesekultus — Kas siin viibisid mehhiklased?

5.            JAAGUARIINDIAANLASED             45

Kus indiaanlased Ameerikas elavad — Mehhiko, Kolumbuse-eelse Ameerika kultuuride sepikoda — Mehhiko järvede ääres — Tepex- pani inimene — Mais, indiaanlaste toitja — Mida pajatas Ixtlilxochitl — Indiaani maailma loomine — Esimene ameerika püramiid — Arheoloog Dupaix’ kummalised paksukesed — Saabub jaaguar — Hiiglaslikud kivlpcad — Olmeegid astuvad esile unustuse sügavikust — Kolumbuse-eelse Ameerika kõige vanem kõrgkultuur — Mida koike olmeegid oskasid — Olmeegi kultuuri eksport

6.            TOTONAAKIDEST MISTEEKIDENI 58

Kes tulid olmeekide asemele — Totonaagid Veracruzls — Läheme totonaakide linnadesse — Mis otstarve oli kivist ikkel — Milleks kasutati totonaagi «palmilehte» — Totonaakide asemele tulid huasteegid — Rahvas, kes trotsis isegi asteeke — Tagasi Mehhiko kiltmaale — Teotihuacan, jumalate asupaik — Linn, mille ehitasid hiiglased — Tolteegid, Mehhiko asukate õpetajad — Tula, millest mitte kellelgi polnud aimu — Quetzalcoatl esmakordselt — Aarete järele Mehhiko lõunaossa — Sapoteegi kalender — Monte Albäni hauad ja hauakambrid — Kuld kuulub misteekidele — Mltla, surma eluase — Mitla paleed — Misteegld kirjutavad raamatuid — Taras- kide kolmikliit — Kuningas Taricuri ja tema järglased — Tule- kultus — Yacatas — Tšitšimeegid — Enne kui jõudsid kohale asteegid

7.            MEHHIKO VALITSEJAD      .            71

Tagasi Mehhiko järvede äärde — Mexica — Seitsme koopa maa — Tenochtituni asutamine — Tenoch ja Huitzilihuitl — Kolmikliidu loomine — Asteekide ühiskondlik kord — Isandad ja töötajad — Põlluharijad, käsitöölised, kaubitsejad — Asteegi sõjandus — Kuldas ja mispärast pidasid asteegid sõdu — Mehhiko valitsejad — Axayacatl, Tlzoc, Ahuizotl, Montezuma — Mitte üksnes mõõk — Asteegi kooliasjandus — Asteegi filosoofia — Teadus muistses Mehhikos — Kalender — Asteegi kirjandus — Texcoco, «Ameerika

Pariis» — Nezahualcoyotl, valitseja ning luuletaja — Asteegi lin¬nad — Jalutuskäik Tenochtitlnis — Elu Montezuma Õukonnas — Asteekide jumalad — inimohvrid — Katse kehtestada monoteismi

8.            CHAVlNIST TIAHUANACONI          111

Kesk-Andides — Peruu mäed ja rannik — Esimesed inimesed Lõuna- Ameerikas — Punni leid — Palli .Äike — Andide esimesed maa¬harijad — Tšaviinlased, . Lõuna-Ameerika olmeegid — Andide esimene kõrgkultuur — Esimene indiaani linn Andides — Chavin de Huantar — Hauad Paracasis — Mida tõendavad trepaneeritud koljud — Paracasi muumiate mantlid — Nazca kultuur — Hiiglaslik galerii Pampa de Palpas — Sajameetrised linnud, kahesajameet- rised koletised — Mochica, püramiidid ja keraamika — Motšikaa- nide riiklik kord — Elu Chimü riigis — Chan-Chan, suurlinn mere ja kõrbe vahel — Chim riigi «Hiina müür» — Mida pajatavad Chimü legendid — Tiahuanaco, Ameerika «igavene linn» — Päikesevärav — Kes ehitas Tiahuanaco?

9.            INKAD — KUIDAS LUUA INDIAANI IMPEERIUMI… 133

Tahuantinsuyu, inkade riik — Nelja osa maa — Kuidas tülid Inkad siia maailma — Manco Capac ja Mama Ocllo — Riigi sünd — Ketšuad, «inimesed .soojast orust». — Kolmteistkümmend inkat — Ayllü-inka põllundus — Kes harisid Peruus põldu — Mita — Cuzco, maailma naba — Inkade paleedes ja templites — Machu Plcchu, Ollantaytambo, Sacsahuaman — inkade maanteed — Kirja probleem — Kipu, «sõlmkiri» — Ollantay — Missugune oli inkade impeerium

10.         KULDKUNINGA MAA      159

Kus asub kuldkuninga maa — Kes oli El Dorado — Muiskad esitlevad ennast — Kolumbia vanim kultuur – Lauakesed ja kujud San Agustinist — Tierradentro kultuur — Kuld, kõikjal kuld — Kvim- bajad — Taironad, Kolumbia kullassepad — Tagasi munkade juurde — Kolumbia kiltmaal — Muiskadest talupojad ja käsitöölised — Muiskade väliskaubandus ja kuldmündid — Muiskade üheksa riiki — Tunja maa ja Bogot maa — Zipa ja zaque — Guatavit, El Dorado järv — Pilk Kesk-Ameerikale

11.         AMMU ENNE KOLUMBUST          169

Kõrgkultuuride teed — Ameerikas käidi ammu enne Kolumbust — Kas olid mõned indiaanlased ka Euroopas käinud? — Indiaanlased Vana-Rooma riigis — Hiinlased Kolumbuse-eelses Ameerikas — Angkor, Pagan, Ameerika — Polüneeslased Ameerikas — Normannide esimesed mereretked Ameerikasse — Erik Punane, põhjamaalaste Gröönimaa asulate rajaja — Vinland — Thorfinn Karlsefnl ekspeditsioon — Esimesed eurooplaste kolooniad Ameerikas — Kus need asusid? — Helge Ingstad ja tema uurimistöö kalurikülas L´Anse aux Meadows — Kensingtoni kivi — Ruunikirjad ja kaardid

12.         VÕTI INDIAANI KULTUURIDE JUURDE       178

Kolumbus ja need teised — «Ameerika ametlik avastamine» — Esimesed teated indiaanlastest — Lehekülg Kolumbuse päevikust — Eurooplased tutvuvad indiaani kultuuridega — «Vana Maailm» tutvub «Uue Maailmaga» — Guanahani, esimene eurooplaste «valdus» Ameerikas — Kuuba ja Haiiti — Tordesillase leping ja Ameerika jagamine — Portugallased Uues Maailmas — Olematute indiaani- riikide otsimine — Vend Bartolom tunnistused — Esimene tšehhikeelne teos indiaanlastest — Amerigo Vespucci, itaallane, kes andis uuele kontinendile oma nime

13.         VALGETE JUMALATE TAGASITULEK            190

Konkistadoorid saabuvad — HernAn Corts, mees Estremadurast — Cortes Espanolal — Ekspeditsioon purjetab merele — Corts Mehhiko rannikul — Malinche — Asteegid kohtavad esimesi 

hispaanlasi — Vcracruzi asutamine — Tlaskalaanide maale — Lahing Cholulas — Cortõs Tenochtitlnis — Viimaks ometi kuld — Hispaanlased hispaanlaste vastu — Narvaezi lüüasaamine — Tenochtitlanl Asteekide ülestõus — Indiaanlased kaitsevad ennast — Montezuma, Araks kutsutu — Põgenemine Tenochtitlnist — «Kurb öö» — Otumba lahing — Cuitlahuac asteekide eesotsas — Kangelane Cauthemoc — Corts pöördub tagasi Tenochtitlani — Võitlused Mehhiko järvedel — Tenochtitlani vallutamine — Cauthemoc! surm — Valged jumalad jäävad maale

14.         KUIDAS HÄVITATI INDIAANI KULTUURID ….            206

Uuesti indiaanlaste riikide vastu — Francisco Plzarro — Pizarro Panamal — Dlego de Almagro ja Bernardo de Luque — Algab ekseditsioon Piru maale — Tumbez, hispaanlased esimeses inkade riigi innas — Pizarro pöördub tagasi Hispaaniasse — 1531, uus katse

Peruud vallutada — Huascar ja Atahualpa — Hispaanlased Peruu mägedes — Taplus Cajamarcas — Atahualpa vangistamine — Lunaraha Tahuantinsuyu valitseja eest — Pizarro hukkab viimase tõelise inka — Hundid purelevad edasi — Francisco Pizarro mõrvamine — Mägiindiaanlased ei alistu

15.         ELDORADOT OTSIMAS

Kuldkuninga maad otsimas — Sakslased «hispaania» Ameerikas —- Welserid ja Fuggerid — Ehinger saab teateid kullarikkast maast — Hohermuthl ekspeditsioon — Kapten Belalcazari ekspeditsioon — Ekuadorl indiaanlaste lüüasaamine — Belalczar Lõuna-Kolumbias — Jimnez de Quesada mulskade maal — Muiskade vabaduse lõpp — Zipa maal — Muiskad surevad

16. MAAJAD

Maajade maa — Maajade nimi — Vanaameerika kultuuride tipuks on maaja kultuur — «Kõige geniaalsemad indiaanlased» — Maaja ajaloo kolm etappi — Maajaeelne. periood, «Vana riik», «Uus riik» — Dlego de Landa tunnistused. — Olmeegid, maajade õpetajad — Esimesed hispaanlased maajade maal — Montejod — Yucatan — Maajad Petenis — Maaja ühiskond, selle kihistumine — Elu «Vanas riigis» — Selle häving — Tolteegid maajade maailmas — Maaja renessanss — Mayapani liiga — Maajade jumalad ja riitu¬sed — Matemaatika, astronoomia, kalender — Maaja kirjandus ja maaja «koodeksid» — Popol Vuh — Pilk maajade linnadesse — Copan, Tikl, Uxmal, Chichen Itz — Püramiidid Palenques — Maalitud templid Bonampakis — Dzibilchaltun

17. TULEMAAST KARIIBI MERENI

Mapuche — «Maarahvas» — Araukaanide kultuur — Kus elavad araukaanld — Araukaania Kolumbuse-järgsel perioodil — Rankeled, Argentiina pampade araukaanidcst ratsanikud — Tšiili Mapuche — Araukaanidest lõuna pool — Pakaseline Tulemaa — Tšonod — Alakalufid — Jagaanid ja onad — Patagoonia — Argentiina pampade indiaanlased — Vahvad kverandid — Gran Chaco lihtsad indiaanlased — Brasiilia sisemaa — Amazonase bassein ja Mato Grosso — Tupii-guaranii hõimud — Indiaanlased ürgmetsades — Kütid, kalurid ja lihtsad maaharijad — Montana indiaanlased — Hivarotest pealuukütid — Antillide indiaanlased — Aravakid ja kariibid — Jaterad, Antillide viimased indiaanlased

18. PREERIAINDIAANLASED

Tagasi Põhja-Ameerikasse — Indiaani kontinendi põhjaosa tundmaõppimine — Cabot, Cortereal, Coronado, Verazzano — Pilk preeriale — Hobune ja piison — Preeriaindiaanlaste kultuuri tekkimine — Preeriaindiaanlastest sõdalased — Preeriaindiaanlaste religioon — Preeriaindiaanlaste materiaalne ja vaimne kultuur 

19.         ALASKAST FLORIDANI    

Algonkini ja atapaski keeli kõnelevad hõimud Põhja-Ameerikas — Põhjakütid — Suure järvistu indiaanlased — Looderanniku indiaanlased — Kalurid ja puunikerdajad — Kus on tootemvaiade sünni¬maa —Vaesed ja rikkad looderanniku indiaanlaste ühiskonnas — Kalifornia indiaanlased — Kaguosa indiaanlased — Kriikide konfö- deratsioon — Kirdeosa indiaanlased — Irokeesid — .Irokeeside Liiga — Irokeeside ühiskondlik kord

20.         SKALP, SKVOO, VIGVAM                

Väike indiaanileksikon: tomahook — kalumet — peyotl — skalp — skvoo — žestide keel — tee-pee — vigvam ja veel muudki

21.         SURM MISSISSIPPIL                        

Põhja-Ameerika indiaanlaste esimesed kokkupuuted eurooplastega — Kolonialism Põhja-Ameerikas — Metacom — Pontiaci ülestõus — Pealik Tecumseh — Tšerokiid — Indian Removal — Tšerokiid kait¬sevad ennast — Florida seminolid — Indiaanlased Oklahomas — Igaveseks ajaks üle Mississippi

22.         ISTUV SÕNN JA                 

Uued võitlused Mississippist lääne pool — Trapperid ja kaubitsejad — Kauba- ja karusnahakompaniid — «Viimane piir» — Buffalo Bill ja need teised — Union Pacific — Sluud sõjateel — Saieenide võitlused — Custer ja tema kaaslased — Apatsid — Võitlused Arizonas — Geronimo, Mangas Coloradas, Cochise — Indiaani vabaduse lõpp Põhja-Ameerikas

23.         KAS VÕÕRAMAALASED OMAENDA MAAL? . . . .

Võõramaalased omaenda maal — Esimesed reservaadid indiaanlastele — «Viis tsiviliseeritud hõimu» — «Indiaaniterritooriuma — Indiaaniamet — Põhja-Ameerika Indiaanlased Esimeses maailmasõjas — Indiaanlaste vastu suunatud rassism — Esimesed katsed rehabiliteerida indiaanlasi Ameerika Ühendriikides — Indiaanlased ja Ühendriikide kodakondsus — Roosevelti reformid indiaanlaste kasuks — Collier — IRA — Indiaanlased Teises maailmasõjas — Indiaanlaste «term matsioon» ja «relokatsioon» — Vaesed ja rikkad indiaanlased — Indiaanlased turiste lõbustamas — Chicago konverents — Mida tahavad Põhja-Ameerika indiaanlased

24.         INDIAANI LIPU ALL          

Ameerika Ühendriikide Indiaanlased kuuekümnendate aastate lõpul — Indiaaniprobleem Põhja-Ameerikas — Indiaaniprobleemi lahendamise kolm varianti — Tšerokiid muutuvad — Navahod, Ühendriikide suurim indiaanirahvas — Navahode maa majanduslik muutumine — indiaanlane, aita end ise — Navahode kultuuriline areng — indiaani kooliasjandus Põhja-Ameerikas — indiaani intelligents — Irokeesid ehitavad pilvelõhkujaid — Indiaani kvartal Ameerika suurimas linnas — Moodne indiaani kunst — Indiaani revolutsionäärid ja indiaani radikaalid — Indiaanlased hõivavad Alcatrazi — Indiaani lipu all — Indiaanlased Alaskas — Naasmine Wounded Kneesse — Indiaanlaste võitlus seitsmekümnendatel aastatel — Punane mees kolmanda aastatuhande künnisel

25.         KOLONIALISM INDIAANLASTE VASTU, INDIAANLASED KOLONIALISMI VASTU         

Uuesti Ladina-Ameerikasse — Indiaanlased Hispaania ja Portugali koloniaalvõimu Ikke all — Repartimiento ja eneomiendad — Lõuna-Ameerika Indiaanlased «reduktsioonides» – Indiaanlased ja maavaldus — Kuninglikud indiaanlased — indiaanlased koloniaal- linnades — Indiaanlastest kaevurid — Ameerika vaimne konkista — Indiaanlased jesuiitide riigis — Kalifornia indiaanlased ja frantsisklaste misjonid — indiaaniprobleem Ladina-Ameerikas — Indigenismi tekkimine — Indigenismi eelkäijad ning isad — Montesinos ja Bartolom de Las Casas — Burgose seadused — Vasco de Quiroga taraskide juures — Indiaanlaste rahvusliku vabastusliikumise sünd Hispaania Ameerikas — «Neo-inkad» — Mehhiko indiaanlaste vastuhakud — Tupac Amaru ülestõus — Aimaraade ülestõus ja nende juht Tupaj Ca tari — «Andke meile tagasi Ameerika!», «Valged, kasige koju!» ja «Ameerika indiaanlastele!» — Indiaanlaste vastuhakk Oruros, mäetööstuskeskuses — Indiaanlaste suhtumine võitlusesse, mida pidasid kreoolid koloniaalvõimu vastu

26.         REVOLUTSIONÄÄRID, REFORMISTID JA INDIGENISTID 391

Indiaanlased ja Mehhiko revolutsioon — Hidalgo ja Morelos — Indiaanlased Ladina-Ameerika noortes vabariikides — Uus indiaanlaste ülestõus — Benito Juärez, indiaanlane, kes sai presidendiks — Jällegi röövitakse indiaanlastelt põllumaad — Rasside sõda Yucatanil — indiaanlased Mehhiko rahvarevolutsioonis — Tekib indigenism — Indigenism ja amerikanistika

27.         TEE PATZCUAROSSE

Lõuna-Ameerika indiaanlased XX sajandil — Indiaaniprobleem Andides — Mägiindiaanlaste relvastatud ülestõus — Ketšuate vastuhakk — Mägiindiaanlased raamatulehekülgedel — Manuel Gonzlez Prada — «Proindiaanlik assotsiatsioon» Peruus — Valcrcel — APRA ja Indiaanlased — «Indoameerika» — Jos Carlos Maritegul — Amauta — Cardenas — indiaani ejido— Plan de Tepecua- cuilco — Patzcuaro kongress

28.         PILGUHEIT HOMSESSE

Uuesti indlaanlprobleemist — Sõna on statistikal — Kui palju on tänapäeval indiaanlasi — «Indoibeeri-Ameerika» — Indiaani comunidades — Ladina-Ameerika indiaanlane maal ja linnas — indiaani proletariaadi ekspluateerimise vormid — Indiaani tööstusproletariaat — Mida indiaanlased söövad — Tänapäeva indiaanlaste tervishoidlik olukord — Koka — Ofitsiaalse indigenismi areng — Panameerika Indigenistlik Instituut — Rahvuslikud indigenistlikud Instituudid — Indigenistlik keskus — Indiaanlased, ÜRO ja rahvusvahelised organisatsioonid — Ladina-Ameerika indiaanlaste sotsiaalne ning rahvuslik vabastamine — Indiaanlased Ladina-Ameerika suurtes revolutsioonides — Kuuba revolutsioon — Tšiili Rahvaühtsusrinde valitsus ja indiaanlased — indiaanlased uues Peruus — Maareform Ja mäestikulndiaanlased — Ketšua keel Peruu koolides — J. C. Marlätegui testament — indiaanlased ja sotsialism — Pilguheit homsesse

INDIAANI NIMEDE KIRJUTAMISEST JA HÄÄLDAMISEST. 444