Eesti Raamat, 1977 Tõlkija – R. Toming

TÄNUAVALDUS

Seda raamatut kirjutades sain ma suurt innustust arvukatest kirjadest, mida mulle saatis mu vana sõber, Briti Kolumbia Jahindusinspektsiooni endine töötaja R. M. Robertson pärast seda, kui ta esimest korda oli koos minuga Meldrumi jõe ääres ja seda jõge ümbritseval kõnnumaal ringi rännanud. Mu tänu on pälvinud ka endine jahindusinspektor Mottishaw, kes veel hiljuti juhatas Briti Kolumbia Jahindusinspektsiooni Quesneli osakonda, nüüd aga viibib pensionil ja elab Vancouveri saarel; need neli plekk-kasti, mis ta kaheksateist aastat tagasi Meldrumi jõele tõi, tähendasid mulle võib-olla rohkem kui ükski teine kingitus, mis ma kunagi olen saanud. Ühtlasi tahan ma erilist tänu avaldada Bill Raele, ajakirja «Outdoor Life» toimetajale, kes on mind mu kirjatöös aastate vältel nii suuresti julgustanud. Just «Outdoor Life’is» ilmusid minu esimesed suuremad kirjutised oma elust Kanada kõnnumaal. Tänan ka Riske’i jõe kaubapunktis elavat Joan Scotti, kes aitas mul kaarti koostada ja käsikirja lõplikult ette valmistada.

Eric Collier

Esimene peatükk

Kogu maailm näis lõõmavat, kui ma esimest korda Meldrumi jõge nägin. Künkalt, kus ma ajutises julgeolus istusin, oli kuulda, kuidas tuli põhja poolt jõele lähenes. Kui ta jõudis künka jalamil oleva heinamaani, sööstsid leegid praksudes ja mühisedes purukuiva rohu kallale ning vaevalt kahe minuti pärast lõõskas kogu heinamaa. Ühe hüppega paiskusid leegid üle jõesängi ja tormasid teisel kaldal kasvavate kuuskede suunas. Pool tosinat minutit hiljem oli heinamaa must ja hõõguv. Ehkki kuuskede okkad veel põlesid, teadsin ma, et puud olid suremas. Ja äkki tuli mulle mõte: «Jõgi sureb, puud surevad, kogu maa ümberringi sureb.»

Ent just see oli maa, kus mul varsti oli määratud Lillianiga elada. Sellel paljakspõlenud primitiivsel kõnnumaal, mis on peaaegu 30 aastat meie kodu olnud, kasvatasime meheks oma poja Veasy. Siin saime täiel määral tunda suve kõrvetavat kuumust ja talve üdinitungivat vaenu, ainsateks naabriteks põdrad, karud, hundid ning teised soode ja metsade elanikud, kellest mõned näisid olevat alati valmis küsimusmärgi alla seadma meie õigust üldse siin viibida. Siin õppisime leppima sääskede ja parmudega, kes oma visa verejanuga ajasid meid, meie töö- ja ratsahobuseid sageli peaagu hulluks; ühtlasi võtsime omaks kõik, mis meid ümbritseval kõnnumaal oli head.

Siin jagasime vaikuse ja rahu momente — öölaagreid paksu samblavaibaga metsas või mõne tüüne sädeleva järvekese ääres, mille üksindust oli seni häirinud ainult rändavate veelindude parv või halvatujuline põdrapull. Suvel oli elu laantes ja järvede kallastel üsnagi meeldiv, kuid talvel, mil metsaalune magas sügavat und kolme või enama jala paksusest lumest surilina all, nõudis see spartalikku vastupidavust; siis külmus meie hingeõhk peaaegu otsekohe pärast kopsust väljumist ja külm lõikas meie liha nagu terav nülgimisnuga. Just sel ajal, kui talv hoidis kõnnumaad oma tugevas haardes, veetis Lillian palju hetki valvates ja oodates väljaspool onni, seistes väga vaikselt paljapäi kuuvalgel, ükskõiksena miinus temperatuuri õela näpistuse suhtes, ja kuulatades, kas ei kosta rajade tasast sahinat jääl või lumekoorikust läbivajuva ratsahobuse raskemat sammu, huuled hääletult sosistamas: «Miks ei ole nad veel kodus? Mis peab neid nii hilisel tunnil seal väljas lumes kinni?» Siin, sellel maal, mis otse minu silma all oli muutumas söestunud, hõõguvaks ahervaremeks, oli meil määratud läbi elada arvukaid trööstitu meeleheite helki, mil kõik meie lootused näisid hukatusttoovalt luhtunud olevat. Siin oli meil määratud tänulikult maitsta ülima õnne, saavutusrõõmu ja rahulolu momente, mis meile osaks langesid, kui mõned nendest lootustest lõpuks vilja kandsid.

See oli Meldrumi jõgi, mille äärde Liiliani indiaanlannast vanaema lapsepõlves põdra- ja hirvekarjad janu kustutama tulid, kus koprad sabadega vett plaksutasid, forellid putukate järele õhku hüppasid ning tuhanded pardid ja haned end penikeeltest täis sõid. Nüüd aga oli vesi seisev ja kohati polnud teda üldse. Tuli laastas metsa, puud olid juba surnud ja oma ohutust vaatekohast künkalt kogu seda agooniat jälgides võisin ainult mõelda, et maa oli suremas ning ei leidunud ühtki hinge, kes oleks võinud teda päästa.

Oli 1922. aasta hiliskevad, kui ma Meldrumi jõge esmakordselt nägin. See tähendab, nägin tema ülemjooksu. Kohta, kus ta Vancouverist otsejoones rohkem kui kolmsada miili põhja pool Fraseri jõkke suubub, ei näinud ma enne kui 1926. aasta sügisel.

Ma ratsutasin kuueaastasel laigulisel ruunal, kes pealtnäha oli süütu ja taltsas, kuid seesmiselt reetlik nagu õhuke jää. Ta võis pikkamööda ja laisalt piki rada sörkida, kõrvad pea ligi, silmad poolpilukil, kuid samas võis temast saada kiire ja äge tuulispask, kui mõni rabakana äkki tema jalge eest lendu tõusis või hirv rajaäärses noorte mändide tihnikus oma asemelt üles sööstis. Ta oli ennegi perutanud ja kahel juhul mind puhtalt sadulast maha visanud. Praegu olin ma lähimast inimolendist arvatavasti vähemalt kolmekümne miili kaugusel, ja kui me teineteisest lahku läksime, siis võis kesta palju pikki päevi, enne kui ma selle lurjuse nahka ja karva jälle näha sain. Seetõttu hoidis mu vasak käsi tugevasti ratsmeid, parem aga rippus otse sadulanuki kohal, valmis seda kahmama ja elu eest kinni hoidma.

Elanud nüüd juba terve aasta Briti Kolumbia sisemaal, kauges Chilcotini distriktis, ning imanud oma verre suure osa selle kummalise taltsutamata maa olemusest, olin ma ebamugavalt teadlik asjaolust, et enamikus metsatulekahjudes, mis tõkestamatult möllasid nii suurtel maa-aladel, ei olnud süüdi jumala käsi, vaid inimese enese tikutoos. Siinkandis oli üsna tavaline asi, et kui keegi tahtis mõnelt senikasutamata heinamaalt oma karja jaoks heina niita, siis ratsutas ta hiliskevadel ühel päikesepaistelisel päeval kohale ja loopis maha põlevaid tuletikke, mis vabastasid maa eelmise aasta kulust, nii et see hiljem suvel, kui hein oli niitmisvalmis, ei ummistanud niidumasina vikatit ega takistanud niitmist. Maaala, millelt heina kavatseti tegelikult niita, ei tarvitsenud olla suurem paarikümnest aakrist, kuid selle puhastamine kulust ja prahist nõudis ohvriks sadu aakreid ümberkaudset metsa.

Ent see ei tähendanud midagi. Maal, kus nulu-, männi- ja kuusemetsad laiusid miil miili järel ja keegi ei teadnud päris õieti, kus need lõpevad, oli puit loodusvara, millel ei olnud majanduslikku väärtust, kui vahest ehk aialatid, kiiresti püstitatud muldkatusega onni seinapalgid ja talvine kütus välja arvata.

Ma arvan, et see mõte tuli mulle esmakordselt siis, kui ma hobuse ülemjooksul läbi jõe juhtisin ja piki kallast allavoolu ratsutama hakkasin. See sugenes suurel määral samuti nagu inimesel, kes loodab ühel päeval omaenese kodu luua, silmitseb tühja krunti mõne tänava või allee ääres ja mõtleb unistades: «Siia sooviksin ma oma maja ehitada.» Minu peaaegu alateadlik mõte oli: «Kunagi tahaksin selle jõe äärde elama tulla.» Mõni aasta hiljem, kui sellest põgusast mõttest oli saanud kaine ja konkreetne fakt, lamasin ma palju öid ärkvel ja vähkresin voodis, pidades aru, kui tark see kõik oli ja kas see ikka tasus ennast ära. Kuid siis oli minuga Lillian ja tegelikult ka Veasy. Ja nemad kahekesi moodustasid ankru, mis hoidis mind jõe ääres paigal nii hea kui ka halva ilmaga.

Teisel pool jõge oli väike, võib-olla pooleaakrine aas, mida ümbritsesid pikad ja peenikesed pajud. Nende taga astusid oma õigustesse jällegi igipõlised männid. Aasa serval libistasin oma kuue jala ja poolteise tolli pikkuse kõhna kogu sadulast, sidusin lasso päitsete külge, vabastasin kõririhma, võtsin valjad ära ja lasksin ruuna põlvekõrgust rohtu sööma. Aasal olid hiljuti lebanud hirved. Pärast jõe lähedusse jõudmist olin korduvalt näinud värskeid hirvejälgi ning üllatasin ka ühte suurt musta karu, kes oli nii ametis puunoti pilbasteks lõhkumisega ja mahlakate tõukude otsimisega, et ei haistnud ega kuulnud mu lähenemist. Ma jätsin ruuna seisma, kui karu lõpuks mu juuresolekut tajus, istusin väga vaikselt sadulas ja jälgisin, kuidas loom kohmakalt galopeeris lähima noorte puude tihniku poole, kus tal oli võimalik ennast kiiresti peita. Tol hetkel ei pakkunud karu mulle eriti palju huvi. Kunagi pidi tulema päev, mil suurel ja rasvast ümmargusel karul oli tõeliselt suur ja eluline tähtsus. Kuid hirvede jäljed ja asemed aasal olid midagi kaineks kaalumiseks: sellel, kes oskas küttida, ei olnud siin lihapuudust karta.

Kui ruun oli mõnda aega söönud, järgisin jõesängi pool miili vastuvoolu. Jõgi väljus vargsi kitsast, poole miili laiusest ja võib-olla kolme miili pikkusest järvesiilust, nagu oleks tal häbi, et ta üldse seal on, sest järv oli nii madal, et vesi ainult nirises temast välja. Päike, mis nüüd oli kõrgpunkti jõudmas, nägi välja nagu veripunane kera, mida näis ülal hoidvat põlevast metsast kerkiv tihe suits. Just suitsu terav maitse mu keelel oli see, mis mind hoiatas, et varsti pean tagasi pöörduma. Ma ei olnud enam leekidest kaugel.

Uudishimu tõmbas mind nüüd kaugemale allavoolu. Vesi nirises kruusas ja kivirahnude vahel, nagu ei oleks tal jäänud peaaegu mingit lootust ega püüdu oma teekonnal lõpuks kuhugi välja jõuda. Umbes üks miil ülekäigukohast allpool saabus jõgi vana kopra-aasani, siin oli vesi seisev ja haisev ning suutis vaid vaevu katta jõesängi põhjas olevat musta kõntsa. Ma juhtisin oma hobuse aasale; selle pulstunud tuhk- kuiv rohi krabises ruuna kapjade all nagu paber.

Aasa lõpul oli näha lagunenud kopratamm ja teisel pool selle varemeid jätkus jõesäng läbi suurte kuuskede lopsaka salu. Tammi murdekoha juures oli jões vähe elu. Vesi üksnes nirises üle kruusa ja immitses pikkamööda väikesesse lompi. Jõgi oli haige, selles polnud mingit kahtlust.

Just siis kuulsin ma, kuidas tuli põhja poolt jõele lähenes, ja ettevaatus ütles mulle, et parem on ratsutada aasalt kõrgele künkale, kust on võimalik jälgida tule lähenemist ja ühtlasi ka kähku minema pääseda. Nagu see mõne minuti pärast osutuski vajalikuks.

Ülal männikus, kus hõre alusmets tulele vähe toitu andis, ei suutnud leegid tekitada küllalt kuumust, et puulatvadesse hüpata. Alles aasal, kus neid ootas purukuiv kütus, demonstreerisid nad hirmuärataval kombel oma täit hävitusiha.

Ma ei teadnud tollal, kui kaua aega kulub loodusel, et kasvatada ühte kuuekümne jala kõrgust ja kaheteistkümnetollise tüveläbimõõduga kuuske, kuid teisel pool aasa seisis palju niisuguseid puid, millest igaüks oli vajaduse korral võib-olla

suuteline andma sada viiskümmend jalga saematerjali. Nende vaigused oksad sirutusid madalale maapinna kohale ja nad seisid üksteisele nii lähedal, et nende varjus jahedust otsival põdral või hirvel oleks kahtlemata olnud raskusi nende vahelt läbipääsemisega.

Kui tuli jõudis kuuskedeni, sööstis ta nende latva. Hõõguvad sädemed kerkisid suitsusesse õhku, kandusid tuulega edasi ning langesid saja või enama jardi kaugusel maha. Ja igal pool, kuhu kukkus säde, süttis varsti leek.

Ma nõjatusin sadulas ettepoole, mõlemad käed sadulanuki ümber, ja silmitsesin läbi suitsu kopratammi jäänuseid. Selles olev murdekoht, millest jõe vesi läbi voolas, näis mulle meenutavat aiaauku, mida oli kunagi sulgenud värav.

Hetk varem oli aas olnud haljas, nüüd aga oli temast järele jäänud must vare, tema turvasmuld oli jäetud paljana loodusjõudude meelevalda. Ma istusin väga vaikselt sadulas, pilk suunatud kopratammi murdekohale. Kui ühelainsalgi koprapaaril oleks lastud aasale jääda, mõtlesin, siis oleks värav suletud olnud. Ja tammi taga ning aasa kogu pikkuses ja laiuses oleks kergesti süttiva kuiva rohu asemel nüüd olnud vesi. Veepiiril oleksid leegid peatunud ja välja surnud ning teisel pool aasa kasvavad kuused oleksid olnud päästetud. Kuid tammis ei olnud väravat, sest koprad olid juba ammu kadunud, ja koos kobrastega näis sellelt maalt olevat kadunud kogu lootus.

Teine peatükk

Tütarlast, kes oli määratud minuga jagama elu kõnnumaal, nägin ma esmakordselt üle piirimaa-kaubapunkti höövelda- mata plankudest leti. Ta tuli kauplusse, talutades kättpidi uskumatult vana indiaanlannat. Just see indiaanlanna, kes oli pime ja kirjaoskamatu, kuid kel oli kõnnumaa kohta niisuguseid teadmisi, mida leidus ainult mõnel üksikul, kui üldse ühelgi valgel mehel, jutustas mulle hiljem Meldrumi jõest sellisena, nagu see oli siis, kui sellele ei olnud veel pilku heitnud ükski valge mees, ning just tema õhutas mind minema koos Lillianiga jõe äärde ja andma sellele tagasi selle koprad.

Minu tööandja oli tollal Becheri-nimeline inglane, kes oli umbes viisteist aastat enne minu sündimist ületanud ookeani, et põhjamaa indiaanlastelt odavate ehteasjade vastu väärtuslikke karusnahku vahetades rikkaks saada. Ta oli sokkides

kuus jalga ja kaks tolli pikk ning oli veidi üle kuuekümne aasta vana, kui ma tema juures tööle asusin. Ent hoolimata aastate koormast, mida ta oma laiadel õlgadel kandis, leidus tema võimsate lihastega kehal vähe ülearust liha, kui seda seal üldse oli. Tema ülahuult varjasid hästihoolitsetud vurrud ja kui ma teda esimest korda nägin, siis mõtlesin, et see on ilmselt mees, kes alles eile võttis seljast kaardiväelase mundri.

Becherile kuulusid Riske‘i jõe ääres võrdlemisi suur võõrastemaja ja kaubapunkt, mille palkhoonete segadik paiknes kahel pool ainsat valitsuse maanteed, mis pidi teenindama kogu ulatuslikku Chilcotini platood. Riske oli käredavooluline jõgi, mis sai alguse sügaval kõnnumaa südames, ja ka tema vesi voolas Fraseri jõkke.

Lisaks teistele ülesannetele, mis mul kaubapunktis täita tuli, vaatasin ma hobusetalli järele ja seisin leti taga, kui inglasel oli muud tegemist. Üle selle plankudest leti sain alghariduse karusnahakaubanduse alal. Hilissügisel ja talvel tulid lähedasest reservaadist indiaanlased oma koiotinahkadega ning vahetasid need jahu, tee, tubaka, kalinguri ja teiste kaupade vastu. Vahetevahel tõmmati džuutkotist välja ning visati letile peotäis ondatranahku, kuid harva oli neid korraga rohkem kui tosin. Selleks ajaks, kui mina hakkasin karusnahakaubanduse alal esimesi samme astuma, oli jõgedesse ja järvedesse jäänud vähe ondatraid.

Haruharva tõsteti mu silmade ette sile tumedakarvaline naaritsanahk. «Kui palju see annad?» küsis naha tõmmu omanik. Ja hind, mida kaupmees mul käskis naaritsanahkade eest maksta, ei olnud kunagi rahas, vaid alati kaupades. Sellises ärimeetodis oli ka oma mõte, sest kui indiaanlased said oma karusnahkade eest sularaha, siis vahetasid nad viimase kui sendi tingimata kaupade vastu. Rahal ei olnud indiaanlase jaoks mingit väärtust, kui ta ei saanud seda otsekohe kulutada.

Inglismaast lahutas mind ainult kaks aastat, kui ma kaupmehe juures tööle asusin. Üheksateistkümneaastasel küpsel ja auväärsel eal on omad eelised, sealhulgas eriti võime heita eneselt üks rüü, tõmmata kähku selga teine ja harjuda sellega suurepäraselt. Mina võtsin Briti Kolumbia hõredasti asustatud sisemaa, omaks nagu päevalill päikese. Inglismaa hekid ja ojad olid alati köitnud mu tähelepanu palju suuremal määral kui tüütu algebra ja ladina keel, mida niisama tüdinud koolmeister Northamptoni gümnaasiumis püüdis mu vastuvõtmatusse pähe taguda. Northampton oli Midlandi tööstuslinn. Kui ma olin neliteist aastat vana, kuulus mulle juba igivana eestlaetav haavlipüss, mille kahtlase mehhanismiga ma olin põhjalikult tuttav ja mis niisama tõenäoliselt võis pikali paisata minu enda kui küüliku või jänese, kelle pihta ma sihtisin.

Kuid see mind ei heidutanud. Küülikute ja jäneste ning sekka ka mõne faasanikuke küttimisest sai varsti minu tõeline kool, ainus, mida ma soovisin, ja ainus, kus mul oli midagi õppida.

Kui mu isa oleks oma tahtmist saanud, siis oleks ta minust teinud advokaadi. Tegelikult panigi ta mind 1919. aastal õpilaseks ühte silmapaistvasse Northamptoni advokaadifirmasse ning kaksteist kuud kulutasin ma iseenda aega, tema raha ja firma kahe omaniku kannatust, pühendades murdosa oma tähelepanust notariaalaktidele, hüpoteekidele, lahutustele ja vallaslastele.

Ent isegi siis, kui ma istusin linna politseikohtus ja kuulasin, kuidas hageja advokaat püüdis sõnaohtralt tõestada, et kostja on ilma igasuguse mõeldava kahtluseta ikka tõepoolest selle väljaspool abielu sündinud lapse isa, otsis mu vaim mingit kaalukat vabandust, mis oleks mul võimaldanud pääseda välja nurmedele või uitama hekkide äärde.

Ühel hommikul 1920. aasta maikuu keskel pöördus isa oma avaras kabinetis minu poole. Northamptoni põhiline tööstusharu oli saabaste ja kingade tootmine ning isa oli ühe jalatsivalmistajaid masinatega varustava kompanii direktor.

Ma laskusin polsterdatud nahktugitooli, mis seisis tema oma vastas, ning istusin seal väga sirgelt ja vaikselt. Isa silmitses mind mõne hetke vältel sõnatult.

«Mul oli ükspäev Tim Kingstoniga sinust juttu,» ütles ta siis veidi liiga sundimatult. Ta näis mõnevõrra ebamugavust tundvat ja õnnetu olevat. Mina istusin väga vaikselt tugitoolis. «Willams ja Kingston» oli advokaadifirma, kuhu mind oli õpilaseks pandud. «Ta ütles mulle,» jätkas isa, «et tema arvates on täiesti rumal ajaraiskamine, kui sa veel edasi õigusteadust õpid. Sul ei ole selle elukutse vastu lihtsalt mitte mingisugust huvi.»

Mul oli tahtmine nördinult hüüatada: «Vallaslapsed!», kuid ma hoidsin suu kõvasti kinni. Püüdes minust advokaati teha, oli isa kulutanud kenakese summa raha ja oli vaevalt tema süü, et mul oli vähe himu selle elukutse järele.

«Sa võiksid muidugi siia tulla,» jätkas isa, kuid ta häälest ei kostnud kuigi palju entusiasmi. «Aga ma arvan, et ega see amet sulle ka ei meeldi.»

Ma teadsin suurepäraselt, et see oli nii. Mu kaks vanemat venda töötasid sel alal, kuid mind masinate tootmine ei ahvatlenud.

Pärast hetkelist vaikust ütles isa mõtlikult: «Su nõbu Harry Marriot on Kanadas. Ta läks sinna 1912. aastal, õppis karja- pidamist ja nüüd on tal oma kari.»

Ma ärkasin järsku ellu, nõjatusin huviga ettepoole, toetasin lõua peopesadele, surusin mõlemad küünarnukid tugevasti vastu lauda ja küsisin: «Harry Marriot on Briti Kolumbias, eks ole?» Ma nõjatusin veel kaugemale. Ehkki ma ei teadnud Kanada läänepoolseimast provintsist peaaegu mitte midagi, olin koolis suure huviga lugenud Mackenzie teekonnast üle mandri Vaikse ookeani äärde ja Simon Fraseri ohtlikust laskumisest mööda jõge, mis nüüd kannab tema nime.

Tajudes minu äkilist huvi, tagus isa kiiresti rauda. Ta noogutas: «Marriot on Big Bari järve ääres Clintoni lähedal Briti Kolumbias. Seal saad tublisti jahti pidada. Ja kala püüda ka. Tema karjafarmi ümbruses on suurepärased hirvejahimaad. Karusid peaks seal ka olema. Ja forelle ojas, mis tema ukse eest mööda voolab. Muidugi õpiksid sa karjapidamist ja võibolla nelja-viie aasta pärast…» Ta katkestas, pigistas mõtlikult ühe silma kinni (isa vaatas asju alati ärimehe pilguga), avas selle siis kiiresti ja lõpetas: «Sulle advokaadipraksise muretsemine oleks maksma läinud rohkem kui paar ginit. Võib-olla ei oleks farmi ja väikese veisekarja hind liiga kõrge, kui see investeering ennast õigustaks.»

Nüüd oli sellest kaks aastat möödas, ehkki mulle tundus neid olevat möödunud kakskümmend kaks. Ma olin jäänud aastaks Harry Marrioti juurde, kelle farm asus kahekümne viie miili kaugusel Clintonist, väga väikesest puumajadega, ühe võõrastemaja ja üüri-hobusetalliga farmeriasulast kahe mäestikuahela vahel umbes kolmkümmend miili põhja pool Kanada Vaikse Ookeani Raudtee pealiinil paiknevast Ashcroftist. Ma olin seal peatunud küllalt kaua, et kaheteralise kirve varrest peopesadesse algul rakke ja hiljem sarvnahka saada, küllalt kaua, et võrdlemisi hästi omandada koorma- hobusele pakkide selgaseadmise ja kindlalt kinnisidumise keerulist kunsti. Küllalt kaua, et õppida ära tundma isapõdra jälge, kui ma seda Big Bari jõe mudasel kaldal nägin. Ja küllalt kaua mõistmaks, et minu jaoks ei leidunud kindlat ankru- paika Big Bari järve ääres ja tegelikult üldse kogu karjakasvatuses. Asi ei olnud põhiliselt selles, et ma ei tahtnud tööd teha. Karjakasvatus, samuti nagu õigusteaduse õppiminegi lihtsalt ei huvitanud mind. Niisiis saduldasin 1921. aasta hiliskevadel oma ruuna, laadisin peaaegu kogu oma varanduse koormahobuse selga, ütlesin Harry Marriotile nägemiseni ja suunasin ruuna ratsmete abil põhja poole. Ma olin kindel, et selles ulatuslikus metsiku loodusega provintsis peab kusagil leiduma mõni koht, kus ma võiksin elada ja juuri ajada, mõni tegevusala, mis mind köidaks. Sada miili Big Bari järvest põhja pool, Fraseri jõest läänes, Briti Kolumbia sisemaal Chilcotini distriktis leidsin lõpuks mõlemad..

Tütarlapsel oli seljas sinine sitsseelik, mis minu arvates ei olnud ostetud ühestki kaubapunktist ega ka valitud tellitavate kaupade kataloogist. See oli nähtavasti omatehtud, kuid nägi siiski välja väga kena, oli laitmatult puhas ja istus nagu valatult. Pluus aga võis küll olla kataloogi järgi tellitud. See oli žoržetist ning rõhutas oma valgedusega tütarlapse poisipea tumedust. Ma panin tähele, et tütarlaps lonkas veidi, ja arvasin algul, et üks tema musti nahkkingi on võib-olla tema kanna katki hõõrunud. Tegelikult ei põhjustanud seda lonkamist katkihõõrutud kand. Tütarlapse nägu oli veidi ovaalne, kiivitaja muna kujuline ja niisama tedretäheline. See nägu oli minu jaoks nii ligitõmbav, et mõjus mu silmadele nagu magnet.

Siis silmitsesin niisama häbenematult ka vana indiaanlannat, kes tütarlapsega kaasas oli. See oli kahtlemata vanim inimolend, keda ma kunagi olin näinud. Ta nägu oli kortsuline nagu kuivatatud ploom ja peaaegu niisama tume. Peas oli tal kübara asemel must siidrätik ning selle alt ulatusid välja kaks pikka halli juuksepatsi, mis rippusid peaaegu vööni.; Ta kandis musta kalingur kleiti ja samasugusest materjalist jakki, ning ehkki päev oli soe — just samal hommikul oli kaupluse kalendrist tõmmatud juunikuu leht —, oli ta Õlgadele heidetud paks villane sall. Tema väikesed, peaaegu lapselikud jalad olid nahkkingade asemel kängitsetud lihtsatesse indiaani mokassiinidesse.

Ma heitsin veel kord pilgu tütarlapse poole. «Kes see on?» küsisin ebaviisaka uudishimuga.

Tütarlaps vaatas mulle hetke vältel otsa ja vastas siis: «Minu vanaema.»

«Teie vanaema!» pahvatasin mina. Ja siis, suutmata tagasi hoida sõnu, mis mu keelele tõusid, hüüatasin: «Aga ta on ju täisvereline indiaanlanna!»

Uurivad pähkelpruunid silmad ei pöördunud mu näolt kõrvale. «Jah,» tuli tasakaalukas vastus, «ma ise olen ka osaliselt indiaanlanna.» Ja suunurgis mängleva põgusa naeratuse saatel: «Minus on üks neljandik indiaani verd.»

Ma olin tegevuses vana naise kortsulise näo silmitsemisega. «Ta on vist väga-väga vana,» märkisin.

Kerge noogutus: «Laia on üheksakümne seitsme aastane.» «Laia?» See nimi kõlas musikaalselt, ehkki võõralt.

«Laia on indiaani nimi,» seletati mulle kiiresti.

Ma võtsin letilt pliiatsi ja sooritasin kuivatuspaberitükil lihtsa aritmeetilise tehte. Vastus ütles mulle, et Laia pidi olema sündinud 1830. aasta paiku. Tollal ei saanud siin maal palju valgeid olla, sest ka nüüd ei olnud neid kuigi palju.

Noorusel on oma sirgjooneline tee asja tuumani jõudmiseks. Selles tütarlapses oli midagi, mis äratas minu uudishimu ja ühtlasi ka ajendas mind temaga lähemalt tutvuma. Niisiis küsisin ma: «Kus te Laiaga elate?»

«Paari miili kaugusel künkal,» ütles tütarlaps ja osutas kauplusest põhja pool kerkivale künkanõlvale.

Mu pilk pöördus tagasi Laiale. See kõik oli väga arusaamatu, sest indiaanlaste reservaat asus kaubapunktist kolm miili lõuna pool.

Nähtavasti oli vana naise lapselapsel kerge mu mõtteid lugeda, sest ta seletas rahulikult: «Üks valge mees viis Laia tema perekonna juurest ära, kui ta oli viisteist aastat vana. Pärast seda ei ole ta enam teiste indiaanlastega koos elanud.»

Mul oli karjamaal ratsahobune, kes ei saanud nii palju liikuda, kui oleks tarvis olnud. Vana indiaanlanna avas võimaluse, ma haarasin sellest kinni ja küsisin: «Kas ma võiksin mõnel õhtul künkale ratsutada ja Laiale külla tulla, kui mu töö siin tehtud on?»

«Ma ei usu, et Laia seda pahaks paneks,» vastati mulle naeratades. «Laia on nüüd juba liiga vana, et veel midagi pahaks panna. Te võib-olla hakkate talle isegi meeldima, kui te talle vahetevahel kotitäie tubakat kaasa toote.»

Nõnda kohtusin ma esmakordselt Lillianiga, kes nüüd on nii suure osa eluajast minu kõrval seisnud ja minuga niihästi head kui halba jaganud, ilma et tema suust oleks kunagi kuulda olnud mingit nurinat. Mida rohkem ma teda nägin, seda sagedamini mõtlesin jõe ülemjooksule, kus ma olin käinud 1922. aasta kevadel. Ma tahtsin selle jõe äärde tagasi minna, ja mitte lühikeseks ajaks, vaid alatiseks. Ühtlasi soovisin, et Lillian minuga kaasa tuleks, ja mu] oli rohkem kui põgus aimus, et tal ei oleks midagi selle vastu. Laia oli see, kes siin otsustavat osa mängis.

Laia vana targa aju soppides leidus terve varamu teadmisi sellest maast niisugusena, nagu see oli siis, kui siia tulid esimesed valged mehed. Ta ei teadnud küll midagi bioloogiast, millest kirjutati raamatutes, kuid ajal, mil tema ja ta hõimukaaslased täielikult sõltusid kohalikest ulukiressurssidest, viis igapäevane elu ta peaaegu pidevasse kokkupuutesse keerukate loodusseadustega. Laia oli hästi teadlik seitsmest rammusast ja seitsmest lahjast aastast ning see teadmine ei pärinenud piiblist. Kõikide loodusrahvaste elus nii määravat osa etendavate tsüklite vastastikune mõju oli Laiale niisama tuttav kui tsivilisatsiooni lapsele tähestik. Kui Laia oli oma bioloogiaalased teadmised saanud kõnnumaalt eneselt, siis oli see võib-olla tema jaoks parim kool.

Mul oli raske Laiaga vabalt vestelda ja temast kõiki teadmisi välja pumbata, sest ainult primitiivses inglise-indiaani segakeeles oli ta suuteline andma tuhandet ja ühte vastust mida minu teadmishimuline vaim temalt nõudis. Tema sõnade vool oli ladusaim ja mälu parim, kui me Lillianiga küsitlesime teda läbi lõkketule suitsu. Ehkki tal oli omaenese väike palk- onn, palus ta Liiliani sageli väljas lõke süüdata. Selle juures veetis la palju pikki tunde, popsutas pikkamööda piipu ja silmitses mõtlikult leeke, ehkki ta neid ei näinud. Viimased kaksteist aastat oli Laia olnud täiesti pime.

Nende sagedaste lõkete, juures jutustas Laia mulle palju sellest, missugune oli jõgi siis, kui tema oli veel väike tüdruk, enne kui kohale ilmus Meldrumi-nimeline inglane, kes andis jõele nime, mida see praegu kannab.

«Mõni vapiti tuleb siis,» meenutas Laia. «Palju korda mina vaatan, tema seisab kopra vees, joob.»

Jah, kunagi oli siinmail olnud vapiteid, neid oli leidunud suurte karjadena. Ma olin oma silmaga näinud nende mahaaetud sarvi, mis pleekisid ja murenesid metsades, kus nad piid maha aetud. Keegi ei paistnud teadvat, mis oli juhtunud Chilcotini vapitikarjadega ja miks nad olid kadunud. Kuid Laial oli võimalik seletus.

«Mina mäletan üks talv, mina alles väike tüdruk, lumi sajab kõik kaks kuud. Pärast ainult väikse puu latv väljas.» Ja Laia näitas selle lume sügavust, hoides oma kondist kätt kõrgel pea kohal. «Hulk indiaani näljas, sureb see talv,» rääkis ta edasi, «sest et varsti kuiv kala, marjad kõik söödud, hirve keegi ei leia. Viis kuud see lumi üldse ei sula, kui soe ilm tuleb, ligi pool rahvast surnud.»

Ma oletasin, et see erakordselt pikk ja käre talv lõi oma õelad küüned siinsesse maasse 1835. või 1836. aasta paiku.

Nii või teisiti, aga kui valged aasta või paar hiljem hakkasid Chilcotini imbuma, ei näinud nad enam mingit märki elusatest vapititest.

Kui Laia rääkis jõest, voolasid ta sõnad vabalt. Tema lapsepõlves oli igal indiaani perekonnal hõimu tava kohaselt oma jahiala, kus selle perekonna liikmed püüdsid karusloomi ja küttisid mustsabahirvi, kes suurte karjadena rändasid suurematelt laiustelt oma talvituspaikadesse Fraseri jõe ääres. Meldrumi jõe ülemjooks oli Laia perekonna pärilik jahipiirkond, ja pikad ning muutlikud aastad, mis lahutasid toda aega päevast, mil mina Lalat esmakordselt nägin, ei olnud isegi osaliselt suutnud tumestada tema mälestust kõigest tolleaegsest.

Ta pööras oma viljaka mälu lehekülgi ning jutustas tuhandete rändavate, järvedel oma võimsaid tiibu puhkavate kanada laglede kaagutamisest, sinikaelpartidest ja teistest partlastest, kes silmapiiri varjavate parvedena päikeseloojakul soodest lendu tõusid. Kopratammide all kubises jõgi tohutu suurtest forellidest, kes puhkasid seal hetke, et koguda jõudu pingutuseks, mis viis neid tammi taga olevasse vaiksemasse vette. Laia imes huulte vahelt õhku sisse ja laksutas keelt, rääkides kobraste kärarikastest sabaplaksudest jahedas ja vaikses õhtuhämaruses, ning vehkis kätega, püüdes anda õiget ettekujutust ondatraurgudest jõekallastes või kopra- pesadel päevitavatest tumedakarvalistest naaritsatest ja saarmastest.

Ühel õhtul, kui ma istusin tema lõkke ääres ja silmitsesin tema kortsulist nägu, ütlesin talle: «Nüüd ei ole ühtegi forelli, Laia. On ainult imikarbid ja hiidteivid. Ja nüüd ei too indiaanlased kunagi kaubavahetuseks kopranahku.»

Laia raputas pead. Tema kondine käsi leidis kobamisi minu käsivarre, sõrmed puurisid lihha. Ta vaatas oma tühja pilguga mulle otsa ja ütles kiiresti: «Ei, nüüd ei ole mitte midagi.» Tema sõrmede haare lõtvus. Äkki küsis ta: «Sina tead, miks?»

Ma mõtlesin hetke järele ja pakkusin siis: «Kas kobraste pärast?»

«Aijaa, kobras!» Ma täitsin Laia piibu tubakakotist, mille olin tema jaoks kauplusest kaasa toonud, ulatasin piibu temale ja hoidsin selle kaha kohal hõõguvat raagu. Laia imes tugevasti piibuvart, hoidis suitsu suus ja puhus selle siis pikkamööda välja. «Enne kui valge mees tuleb,» jätkas ta seletust, «indiaan tapab kobrast üks ja teine kord, kui liha vaja või nahka teki jaoks. Ja siis jõgi ikka kobrast täis. Aga valge mees tuleb, annab tubakas, suhkur, paha jook iga kord, kui indiaan toob jõest kopranaha. Indiaan hull, tapab kobrast kõik aeg.» Tema sõrmed pigistasid uuesti mu käsivart. Kareda häälega küsis ta: «Miks valge mees ei ütle indiaanile — mõni kobras tuleb jätta, siis teine aasta väiksed koprad? Miks valge mees ei ütle indiaanile — kui võtad kõik koprad, kõik vesi ka läheb? Ja kui vesi läheb, ei ole forelli, ei ole nahka, ei ole mitte midagi?»

Mõni hetk mõtisklenud, soovitas ta: «Miks sina ei lähe jõe äärde, ei anna koprad tagasi? Sina noor mees, jahti armastad. Kui jõgi jälle kobrast täis, võib-olla forell tuleb tagasi. Ja pardid ja haned tulevad ja suured sood jälle ondatrat täis nagu siis, kui mina väike tüdruk. Ja kus on ondatra, seal naa¬rits ja saarmas ka. Ai j aa! Miks sa ei lähe Lilyga jõe äärde, ei ela seal kõik aeg, ei anna koprad tagasi?»

Niisugust loogilist nõu andis mulle see igivana kirjaoskamatu indiaanlanna, kes oli näinud, kuidas tema maale tulid esimesed valged mehed, kes oli ühega nendest meestest magamisaset jaganud, kui ta oli ainult viisteist aastat vana, ning kes suri kaksteist kuud pärast saja-aastaseks saamist, ilma et oleks suust kaotanud ühtki hammast või kordagi tundnud hambavalu. Kui surm lõpuks kutsuvalt viipas, ei teadnud Laia sellest žestist midagi. Tema väsinud kortsulist keha ei läbinud ükski valusööst. Ta suri nagu igipõline tammepuu, mis on liiga kaua metsas seisnud. Hetk või paar varem lesis ta mugavasti oma õlgkotil ja popsutas rahulikult piipu. Kui tubakas lakkas hõõgumast ja piibukaha jahtus, pani ta piibu ettevaatlikult järile, mis seisis tema voodi kõrval, ja ohkas: «Mina nüüd väsinud, varsti magan.» Ja nõnda Laia surigi.

Ta maeti rohututtidega kaetud künkaharjale ülalpool väikest palkonni, milles ta oli elanud nii palju oma eluloojaku aastaid. Kui hööveldamata laudadest kirst köitega hauda lasti, tuli haua ümber seisvate liikumatu näoga indiaanlaste hulgast väike tüdruk, jooksis haua juurde, vaatas alla ja ütles lihtsalt: «Laia nüüd päris läinud.» Mina olin haua ääres ja pidasin Inglismaalt kaasatoodud palveraamatu abil matusetalitust. «Mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama .. . Kuninglikust soost printsesski poleks võinud rohkem soovida.

•

Laia surma ajal oli Chilcotinis vähe registreeritud jahialasid ja tegelikult ei olnud neid kogu provintsis kuigi palju. Karusloomade püügi alal oli seni valitsenud vaba jahi põhimõte, mille järgi iga mees pidi ise enda eest väljas olema ja kurat võis võtta seda, kes viimaseks jäi. Karusnahakaubanduse leksikonis ei leidunud sõna «looduskaitse». Kõigile oli selgesti näha, et veekogudes langes vee tase pikkamööda, kuid järjekindlalt, ent mitte kellelgi ei jätkunud selget pilku seostamaks seda murettekitavat asjaolu kobraste täieliku hävitamisega arvukates veekogudes. Vahest ehk ainult Laia ja mõned teised vanad inimesed tema rassist mõistsid seda, kuid indiaanlastelt ei küsinud keegi niisuguses asjas nõu ja kõige vähem tegi seda valitsusasutus, kelle ülesanne oli provintsi veeressursside eest hoolitsemine. Kui nad aga oleksidki nõu andnud, ei oleks seda muidugi mitte keegi kuulda võtnud — välja arvatud ainult Lillian ja mina.

Koos kaalusime asjaolusid, mis rääkisid niisuguse küsitava ettevõtte poolt ja vastu. Minu jaoks oli siin tegemist väljakutsega ja võimalusega elada elu, mida ma armastasin. Tasapisi olin juba püüniste seadmisega tegelnud, ehkki mu saak oli piirdunud koiottidega, kes öösiti tulid metsast kaubapunkti ümbrusse jõe äärde uitama. Lillianile tähendas see omaenese kodu ja kõike, mis naisel on koduga seotud. Kaubapunktis teenisin ma küll koos kostiga ainult nelikümmend dollarit kuus, kuid lootsin kahe-kolme aastaga nii palju kokku hoida, et sellest jätkuks kõige hädavajalikuma varustuse jaoks, mida meil alguseks vaja oli. Takistustest ei olnud puudust, kuid mida tähendavad noortele inimestele takistused! Niisiis küpses meil kindel otsus: me läheme koos jõe ülemjooksule ja jätame kõik muu jumala hooleks.

Ma taotlesin ja sain Briti Kolumbia Jahindusinspektsioonilt ainuõiguse püüniste seadmiseks umbes saja viiekümnel tuhandel aakril kõnnumaal, mis hõlmas kogu Meldrumi jõe vesikonna, algas jõe ülemjooksust ja lõppes ligikaudu ühe miili kaugusel suudmest. Omataoliste hulgas ei olnud see halb tehing. Vastutasuks niisuguse jahiõiguse eest pidin maksma Jahindusinspektsioonile tervenisti kümme dollarit aastas ja lisaks sellele teatava summa iga saagiks saadud karusnaha kohta. Ühtlasi pidin «hoidma ja kaitsma kõiki karusloomi sellel maa-alal». Kuid kahjuks tuli meil Lillianiga varsti tõdeda, et sinna oli jäänud vähe loomi, keda hoida ja kaitsta.

Ühe lühikese hetke vältel lubasin oma mõtetel kanduda Inglismaale ja sealt rahalise abi saamise võimalusele. Mu isa oli kahtlemata vihjanud, et ta võiks välja panna rahasumma, mis oleks vajalik väikese karjafarmi ostmiseks Briti Kolumbias. Karjafarm! See oli midagi materiaalset ja kaalukat, millest õige majandamise korral võis loota teatavat kindlat aastatulu. Minu mõtteis mõlkuv plaan oli aga niisama pentsik ja ebamäärane kui hiirejahil oleva nirgi jäljerida. Mu isa oli oma naelte, šillingite ja pennidega alati ettevaatlik olnud. Kui ta investeeris kas või ühegi farthing’i mõnesse näiliselt kergemeelsesse ettevõttesse, mis ei tõotanud mingit tulu, siis tegi ta seda vastu tahtmist. Ma heitsin Inglismaalt rahalise abi hankimise idee peaaegu niisama kiiresti kõrvale, kui see mulle pähe oli tulnud.

Septembris 1928 pani üks anglikaani rändvaimulik meid Lillianiga paari. See oli trullakas, lühikest kasvu ja laia vöökohaga mees, kes oli niisama heatujuline ja enesega rahul kui puuladvas päevitav okaslane. Kui ta laulatustseremooniat alustas, oli tema siledal ümmargusel näol soe naeratus, ja tseremoonia lõpul püsis see veel ikka seal. Laulatus toimus kauplusehoone ruumikas elutoas ja miski ei häirinud seda, kui ehk välja arvata hetk, mil kaupmehe punane kokkerspanjel oma isandat otsides ukse taga kraapis ja vingus. Becher ja tema naine võtsid mõlemad laulatusest osa, seljas pühapäevarõivad.

Lillian oli oma tualetile ülisuurt tähelepanu osutanud. Tema pulmakleit oli mingist õhukesest valgest pitsmaterjalist ja piha ümber oli tal seotud kahvatusinine vöö. Ta kandis valget loori ja ma kuulsin, kuidas missis Becher oma mehele sosistas: «Taevake, kui võluv ta välja näeb!» Hiinlasest kokk Joe oli teinud ülimaid kulinaarseid jõupingutusi, et valmistada nii tähtsa sündmuse väärilist pidusööki. «Elikil (see tähendab Ericul) nüüd naine käes,» ütles ta hiinlasest irrigaatorile Wongile. «Bossi naine (missis Becher) räägib mulle: «Joe, sina tee suuled söömad.»»

Me sõime külma kanapraadi, salatit ja kartuleid ning otse aiast loodud suhkrumaisi. Ja laual oli ka suur roosa nerka, kes ei maitsenud sellepärast sugugi halvemini, et ta oli illegaalselt välja õngitsetud Chilcotini jõest, kui ta parajasti oli süütult teel oma kudemispaika jõe ülemjooksul. Meile pakuti mustikapirukat, kõrvitsat ja kodustehtud jäätist ning lõpuks tuli suur pulmakook, mis pärast kana, lõhet ja magustoite jäi peaaegu lahti lõikamata. Becher oli kusagilt välja koukinud kaks pudelit šerrit, ja pärast seda, kui olid rüübatud kõik tavakohased tervisenapsid, oli pastor lustiline nagu kaks puuladvas päevitavat okaslast.

Kui Lillian oli kaks aastat vana — see oli 1906. aastal —, sidus üks ta vanemaid õdesid padja vagura poni selga, upitas Liiliani üles, pistis ratsmed tema töntsakate käte vahele ja hüüdis: «Nõõ!» Poni, kes omal ajal oli palju hirvi laagripaika kandnud, hakkas laisa ja rahuliku sammuga liikuma, .sai siis pajuvitsaga tubli nähvi vastu tagumikku ja alustas vastumeelselt sörki. Kõik oleks võinud hästi minna, kui just samal hetkel ei oleks kaks indiaani ratsanikku vajalikuks pidanud üle lähedaloleva künka galopeerida. Ratsanikke nähes ajas Lilliani poni kõrvad kikki ja jäi järsult seisma, nii et pisike džoki lendas üle tema turja ning patsatas selili porri. Pehme beebi- keha ja kõva maapinna kokkupõrke tagajärg oli see, et ringi- tatsav Lillian tugevasti lonkas, kuid tollal ei pööranud sellele keegi tähelepanu. Pealegi ei olnud arsti lähemal kui Ashcroftis, rohkem kui saja viiekümne miili kaugusel, ning selleks et hobuste ja vankriga sinna ja tagasi sõita, oleks kulunud vähemalt kaksteist päeva.

Aja jooksul jäi lonkamine küll vähemaks, kuid päriselt ei kadunud see kunagi. Kukkumine oli vigastanud Liiliani selgroogu ja ka paremat puusa. Ehkki hiljem (varsti pärast meie abiellumist) vaatasid ta läbi niihästi arstid kui ka osteopaadid, oli nüüd juba hilja nii ammu tekkinud vigastust ravida. Kukkumise momendist peale jäi Lillian eluajaks lonkama.

Just see väike selgroodefekt lõi segamini meie plaani asuda 1930. aasta kevadel elama jõe ülemjooksule ja lükkas kõike veel aasta võrra edasi. Me olime arvestanud, et kui ma 1930. aasta aprillikuuni töötan Riske‘i jõe kaubapunktis ja panen oma palgast kõrvale iga võimaliku sendi, siis on meil piisavalt raha ja me saame osta kõike vajalikku vähemalt oma ettevõtte alguseks. Kuid kuus nädalat pärast meie abiellumist toimus sündmus, mis ähvardas ohvriks nõuda olulise osa minu kokkuhoitud rahast. Lillian jäi rasedaks.

Seedinud seda vapustavat uudist, ütlesin kainelt: «Sa pead minema haiglasse, hea arsti hoole alla.»

«See maksaks liiga palju raha,» vastas Lillian rahulikult. «Siinmail sünnitavad paljud naised lapsi kodus ja…»

«Aga sina seda ei tee,» katkestasin teda. Ja tagajärjetult otsinud õigeid sõnu: «Kas sa siis ei saa aru, et oma seljaga ei ole see sul võib-olla nii kerge kui mõnel indiaani naisel?»

Varsti pärast seda viisin Liiliani väikesesse Quesneli asulasse Fraseri jõe ääres Riske‘i jõe kaubapunktist üheksakümmend miili põhja pool, kus lisaks arstile oli ka* võrdlemisi ajakohane haigla. Vaadanud Liiliani läbi, tegi meedik selgesõnalise otsuse. Vähemalt kuu aega enne sünnitust peab Lillian olema Quesnelis tema järelevalve all. Selgroo- ja puusadefektide tõttu ei tule sünnitus kerge. On üsna võimalik, et osutub vajalikuks keisrilõige.

Asi kujunes siiski nii, et tänu jumalale ja arsti osavusele tuli Veasy Eric Collier 28. juulil 1929 loomulikul viisil ilmale.

Kuid järgmisel aastal kohtasin ma arsti Riske‘i jõe ääres, kuhu ta oli tulnud parte ja hanesid küttima. Pärinud just nagu möödaminnes Liiliani ja meie lapse tervise järele, vaatas ta mulle otse näkku ning ütles: «Noormees, teil vedas. See ei olnud kaugeltki mitte kerge sünnitus.» Ja siis hoiatas ta täiesti tõsiselt: «Ma arvan, et kõige parem on teil piirduda üheainsa lapsega.»

Veasy ilmaletoomine läks meile maksma peaaegu sada viiskümmend dollarit sularaha, ent kuigi see lükkas kõike aasta võrra edasi, tegi see viivitus meid palju-palju rikkamaks.

Teine juuni 1931. Täpselt üksteist aastat tagasi oli Inglismaast saanud mälestus. Nüüd juba neli tundi paistnud päike põrnitses küüniliselt peaaegu pilvitust taevast alla. Uusi pesi ehitavad või möödunudaastast parandavad pääsukesed liuglesid hobusetalli kõrgesse lakka ja sealt jälle välja. Eemal tänava ääres üksiku papli varjus tukkusid mõned veel pügamata lambad, kellele kangejalgsed talled püüdsid selga hüpata. Seasulgude juures palkidest karjaaias lakkus lehm äsjasündinud vasikat.

Kauplusehoone ees seisis veovanker, kõrge kere täis toidumoona, tööriistu ja muud varustust, mida me olime nii kaua kogunud. Becher istus verandal ja silitas kokkerspanjeli kõrvu. «Kui sul on kunagi tööd vaja, siis tule minu juurde,» ütles ta lahkelt.

«Küllap tööd jätkub mulle sealgi, kuhu me läheme,» heitsin vastuseks.

Becher noogutas. «Aga kuidas on palgaga?»

Asja sellest küljest ei teadnud ma ise ka kuigi palju.

Ma rakendasin hobused ette, tõstsin Veasy Ericu vankri- keresse ja aitasin siis Liiliani kõrgele istmele. Ise ronisin tema kõrvale, ütlesin «nõõ» ja sähvasin piitsaga. Hobused surusid kaelad vastu range ja pingutasid vastumeelselt trenge. Pikkamööda, protesteerivalt kriiksudes hakkasid vankrirattad pöörlema. Ma sõitsin miili suurel Chilcotini maanteel, pöörasin siis hobused hästi tihendatud kruusalt kõrvale ja suunasin nad mööda peaaegu üleni rohtu mattunud rada otse põhja, kõnnumaa poole. Me pöördusime Lillianiga oma istmel ringi ja heitsime paljudeks kuudeks viimase pilgu all orus seisvatele kaubapunkti hoonetele. Siis vahetasime uuesti asendit ja vaatasime jälle põhja poole.