Kõrb on kõigi loobumuste kodumaa .. . Valida on õieti vähesest: haliseda janu. Või otsida lätet.

KARAVAN

Kõrbeinstituudi ekspeditsiooni telgid paiknesid sügavale luitemaastikku kiiluva takõrri idapiiril. Ragunenud põudmaa takõrr võis linnulennult vaadatuna paista kortsulise maanäona, mida elustas ja millele andis mõtte inimese pealtnäha sihitult sagiv, siiski oma eesmärki taotlev liikumine. Takõrr, mis kevad- ja sügisperioodil kujutas endast luidetest pervitatud tohutut järvelagamikku, oli nüüd nii tilgatumalt kuiv, et oli võimatu kujutada siin muud elu kui kivis juurduvat, põuas õitsvat inimelu mõne harva kandörripõõsa ja saksauulitüve kõrval. Kivikuhjatisega märgistatud vee kalmekoht, kaev, kust ehk kunagi oli joodetud lamba- ja kaamelikarju, sisaldas nüüd üksnes soolast vett, millest membraanmagestaja varus neile kolmkümmend liitrit magevett ööpäevas. Vett, mida kusagil lagastati, ent mida siin oli vähe või mis puudus üldse. Muinasajast tänini oli vesi siin pühimus, millest rääkideski hoiti kokku. Lõpuks oli tulnud aeg, et seda ülekohut, mida inimene on igiammusest ajast loodusele ette heitnud, seda ühtede ülekuhjamist teiste arvel, nüüd korraga heaks teha. Kõrb janunes vee järele nagu lesk armastuse järele. Kohutavat lõõska mõeldi maha, jahutada põhjala suurte jõgede veega. See mõte võis kuuluda üksnes hullule või geeniusele. Looduse tasakaalu muutmine’ inimese tasakaaluks on nagu malemäng, kus 1 loodus mängib oma, inimene oma malenditega, ja iga inimese tehtud ‘käik võib tuua talle võidu, aga võib tuua ka hukatuse. Kõrbeinstituudi ekspeditsioon oli selle suure mõtte väike kõrvaluid, panus, et partii siiski lõpeks soodsalt inimesele. Grupi ülesandeks oli geomorfoloogiline kaardistamine ja eooliliste, tuulesunniliste reljeefimuutuste uurimine: kuidas surid ja sündisid luited ja barhaanid, mis kühmlesid silmapiiril nagu igavesti teel olev karavan, lastiks inimpilgu meeleheit või vaimustus. Grupi koosseis oli küllalt kirev: siia kuulusid geograafid, morfoloogid, botaanikud ja hüdroloogid — tulised ja muutlikud nagu kõrb, mis oli nad kujundanud, enne kui nemad jõudsid teda kujundama hakata. Kõik olid kohalikust instituudist, peale pikka kasvu, sarnaka noorepoolse mehe, kes põhjala jõgede vääramatu rahu ja varjatud vitaalsuse oli toonud siia enne noid jõgesid endid. Oma kõhnuse arvel laiaõlgne; silmad koobastesse taganenud, vaatasid nad maailma nagu temast eraldi, tõsiselt ja hindavalt. Nii olid nad vaadanud juba kakskümmend seitse aastat ja omandanud elukogemuse, lisaks tollele kogemusele, mis mõne inimesega juba kaasa sünnib. See kahetine kogemus tegi teda oma aastatest vanemaks. Tööalast juttu rääkis ta vähe, üksnes kõige vajalikumat, nagu oleks kartograafia ta elukutse, ja aega kestev jutlemine karjuste, karavanisaatjate, veesoonte- ja karjamaaotsija- tega, kellega nad kõrbes uuringuil kokku puutusid, tema kutsumus. Aga oma tööd ta tundis. Ta tegi seda endast-mõistetavusega, mis äratab kahtlust neis, kellel lugupidav suhtumine oma töösse langeb kokku vajadusega sellest lõputult rääkida. Kõrbes oli ta esimest korda, kuid orienteerus selle pealtnäha eksitavas tühjuses nagu kodulaanes. Kõrb oligi laas, äraspidine üksnes väliselt, kuid see, mida ta kõrbe vastu tundis, oli juba alguses ligilähedane sellele, mille abil ta võib-olla orienteerus laanes. Seda kõike mõtles temast grupivanem, verelt ja päikesest mustjaspruun nagu basaltrahn, pükniline mees, kes lagendikurahvale iseloomuliku avara pilguga nägi võrdselt hästi inimeste tööd ja inimesi töös, nagu ta tundis ja nägi kõrbet aja kolmes dimensioonis: minevikus, olevikus ja tulevikus. Oli vaja mineviku ja oleviku pingutust, et kõrbest saaks lilleneiu õitsev süli. Perspektiivi nägi ta eri ajastute püüdluste summana; siit tulenes, et ta teadis kõrbe muinasrahvaist rohkem, kui et nad olid välja surnud, ja nende niisutusrajatistest enam, kui et nad olid uitliivast neelatud ja kasutud. Lisaks olid tal põhjalikud teadmised Muinas-Hiiva, Margiana ja Misriani arhitektuurist ja kultuurist. Ühesõnaga, ta oli väike kuivetunud mees. Polnud paremat hetke, et neid kahte meest kõrvutada, kui nad nii — väliselt ja seesmiselt lähestikku — seisid ja grupivanem kartograafi kahe kaameli ja liivatormi rikutud optikariistadega teele saatis.

«Noh, hüva,» süleles väike mees pikka nagu kandõrripõõsas laanepüüd. «Loodan, et nelja päeva pärast jõuad

sa tagasi… Kui neil optikariistu vahetada pole, siis tuleb lasta lihvida — nagu me rääkisime.»

«Hea küll, Ali. Jää ka sina terveks,» sõnas kartograaf.

«Ja siis need medikamendid ja mootoritükid Glebi jaoks*… kui ta üldse teab, milleks tal neid vaja on,» rääkis grupivanem. Jutt oli laagri ainukese roomikauto juhist Glebist, kelles võis kindel olla, et ta seda ei teadnud. Auto oli tal alati katki, ja kui see vahel terve oli, siis ei läinud seda vaja. «Oleks pidanud Glebi kasutama, kui neid kaameleid ei oleks,» ütles Ali.

Kartograaf muigas, ent tõsines samas, kas eelseisva teekonna pärast või mingist veel kaugemast mõttest, kuigi enamasti oligi ta nii tõsine. Siis küsis ta kõheldes:

«Ali, kui sa mulle veel ühe päeva annaksid?»

«Aga kas ma siis ei… Nende nelja päeva sees,» grupi- vanem vaikis — teine oli näo ära pööranud ja vaatas kaugemale. «Olgu,» ütles grupivanem, ilmselt polnud seda päeva temale vaja. «Kui see sulle ära kulub, siis olgu.»

«Ole tänatud, Ali,» ütles kartograaf.

«Mina ei anna päevi kellelegi,» ütles grupivanem. «Noh, oga kanda!»

Kartograaf tõmbas kapuutsi pähe ja hakkas tuubil väli- taskut käega kinni hoides kaamelite poole minema. Kaamelid, need loomademaailma stoikud, ootasid teda rahulikult ja liikumatult nagu kaks jalgadele tõusnud luidet; pikad kaelad nagu üleskaaratud sillad juba avakõrbe suunas. — Ei ole maailmas inetumat ilusamat looma kui kaamel, tema hägustes, põletikulistes silmades paistab ennastsalgav abivalmidus kogu elusmaailma vastu. Ei ole vajalikumat, asendamatumat looma. Vesi ja kaamel, ilma nendeta on kõrbe läbija määratud teranema liivaks liiva. Pole vähenõudlikumat looma: ta vajab vaid kaameli koormat ja inimlikku kohtlemist. Kerinud ohelikupiu randme ümber, häälitas kartograaf loomad liikuma; roomikauto ülestõstetud kapoti alt saatis teda süüdlaslik pilk, ent teeline viipas lohutavalt: temale sobis alati, kui mehhanismid olid katki, aga neid asendavad elusolendid terved. Lausjalt takõrrilt tõusis ta üles barhaaniseljandikule. Siin peatas ta loomad, vinnas end juhtkaameli sadulasse ja sundis neid edasi minema; edasi mööda sirpjat püsiluidet, vastu päikesele, mis müstilise ja kaunina nagu kobra kuklamuster tõusis tolmuvinusest idahorisondist. Ta võttis sadulataskust kaitseprillid ja pani need ette; päevaloodel, mil päike siin nagu plahvatus jõusse astus ja kuumad õhumassid öist jahedust embasid, sündis sellest üsna varsti tuul ja tolmutuisk. Ent see möödus niisama äkki ja pealtnäha põhjendamatult nagu kõik kõrbe meeleolud. Päike oli nüüd ümberaetud vaskmaht, millest lähises alla sulatuld. Talle meenusid päevalooded laane kohal, seal tulid need kohale aeglaselt nagu head ended, et inimest ootamatult ei tabataks. Ta riputas juhised sadulakonksu ja laskis kaamelil umbes veerand tundi omapead minna, kontrollis siis ning tõdes ootamatult, et loom pidas täpselt sihti, nagu võiksid ta pika kaela pärast kaugel ees olevad silmad näha läbi tohutute liivalasumuste, eristada sellest maailma värve salgavast kollasest kauget tumerohelist’ oaasilaiku. Ta pidi sinna jõudma järgmisel päeval, kui ei tule liivatormi, peale selle tolmuvihuri, mis tõusis päevavaringul. Ta pidi sinna jõudma optikariistade pärast, medikamentide ja mootori-osade pärast. Taatseks muud põhjused, mis kõik võisid mõnest hetkeuiust või meelesügavusest üles kohuda. Lisaks neile põhjustele, miks ta oaasi pidi jõudma, oli aga veel üks teine põhjus, mis ei tunnistanud midagi tähtsamaks. (Igasugune ränd, igasugune retk oli mulle ikka usuränd, millegi mälestus- või pühendusretk — üksnes välisest vajadusest ajendatud keha kandmine oli mulle võõras, vaene ja rusuv.) Niisiis selle pärast,-mida ta hoolsalt väli- laekasse pakituna kaasa vedas, oli see vajadusretk. Kuid selle pärast, mida ta endas kandis, oli see mälestusretk.

Ta oli teel olnud juba üle kahe tunni; kaamelit peatamata sadulast maha hüpanud, käis ta nüüd looma lahedas varjus. Ent peaaegu koormata, puhanud kaameliga oli raske sammu pidada ja lauskõrbes jäi ta korraks neist maha. Tuiskvirgudes lauskõrb oli kurdunud kollane riie, millel rändas figuurne paik — kaamelite vari. Kuid juba oli päike tõusnud oma lemmikkõrgusse ja nüüd olid kõrbe ainsad varjud need, mida heitsid ränduri mõtted. Ülestähendatuna võisid need kõlada nõnda:

«Too, kes ütles, et rännak läbi kõrbe on nagu rännak läbi meeleheite, polnud kas kõrbes rännanud või meeleheidet tundnud.»          . .

«Askees on kõrbe privileeg: puudustes ja kannatustes elutunnetus aina teravneb. Vaimustus endast ja rahulolu iseendaga kahaneb… neist tunnetest ei saa enam nördimust ja etteheidet ligimese .vastu.»

«Kõrb on täis koldset vaikust ja meie südamelööke —

midagi täiesti vastupidist, kui süda on täis kõrbet ja kõrbe koldset vaikust.»

«Lambad on nagu mustvalged kuhikpilved, kes, kaotanud sidemed, taevaga, uitavad maad mööda.»

«Neid on haaranud nagu mingi kahetine nõutus: nad oleksid nagu kaotanud karjused ja karjused nagu oleksid kaotanud lambad.»

«Paanika on sündinud lambakarjast. Võib muide väita ka vastupidist.»

«Miks peaks üksindustunne just kõrbes end tunda andma?»

«Kui kogu inimkond tunneks end korraga lastena, saaks kõrbest neile liivakast, kus nad võiksid õnnelikult mängida.»

«Kaamelid — neljajalgsed quasimodod, kui sa näed neid väljast ja tead nende sisse.»

«Isegi koormatud kaamel ei jäta liivasse nii sügavat jälge kui inimese jalg … See näitab, kui erinevad on nende koormad.»

Kartograaf astus mööda kaamelite jäljejada; silmad, mis nägid, süda, mis tundis, ja mõtted, üksikud, kuid eredad nagu teda saatev kõrbelõoke, mis püüdsid seda kõike avardada, üldistada, et need poleks üksnes tema silmad, tema süda ega tema mõtted. Kõrb hõngas ta ümber kuumust. Leekivas õhus kuivas higi juba poorides; kurk kirvetas tolmust ja neel nagu kuivanud arõkk igatses märja järele. Kuigi nahklähkris oli vett küllaldaselt ning piinav janu oli ta teravaim tunne, ei joonud ta rohkem kui mõne lonksu tunnis, kuid ka sellest sai viltkaetisega plasku jälle tühjaks ja ta pidi oma karavani peatama — ikkagi karavani, sest selle alammäär, kaks kaamelit, oli olemas. «Kuigi mõnikord aitab ühest kaamelist… kui ajaja on eesel,» muiatas ta keset tõsist tegevust, lastes soojenenud vett nahkburdjukist vooliku abil plaskusse. Sellega toimes, võttis ta yälitaskust kaardi ja laotas selle liivale; kuigi ta oma asendit teadis — ta oli seal, kus ta oli, ja kõikjal ja igal pool —, polnud tal ka kahtlus teadmata. Värvides kiretaval aerofotokaardil oli peal iga kaev ja barhaan, iga sulkir ja kaljutahk ja isegi lambakari, kuigi viimase järgi orienteerudes võis pügada saada. Ta pidi läbima veel lugemata luitevaaranguid ja liivaseljandikke, et õhtuks jõuda kõrvendikule, kus kaardi järgi pidi mõni põõsas olema, ju siis ka muud kirvetunud haljust kaameli toiduks. Kuigi need loomad võisid teda ka peatumata kohale viia tänu neid inetavale küürule, mis õnneks oli edasiviiv küür, aga mitte paigal lahvivad tiivad. Puhu pärast istus ta jälle kaameli seljas ja oli teel ida poole. Ärevusega jälgis kartograaf väikest valget pilve, mis, kirdehorisondist lahti rebinud, talle kiiresti nagu lehvitav rätt lähenes. Ta lootis, et see kedagi teist silmas peab. Kuid vana koormakaamel ei lasknud end suigutada — tema juba teadis, et selline lehvitamine on kõrbe strateegia, allaandmisemärk, et siis ootamatult rünnata. «Ja see on siis aus,» mõtles kartograaf, nähes, kuidas pinnatuisk juba liivasiuge äratas. Samas ta mõtles, et kui kõrb aus oleks, siis ei oleks keegi kunagi neid liivu läbinud. Tuul üha tugevnes; kaamel ümahtas hoiatavalt, ja ta kiirustas loomi, läbimaks punaka jämedateralise liivaga ahelbarhaane — tormis tulistasid need liivaterad nagu haavlid. Kõrbepüüparv möödus neist madalal lennul, kõrgemal kiirustas harksabakull nagu elukindlustusagent, kellele meenub äkki ta kindlustamata elu. Liivahiired lõpetasid oma vilesoolod, vilkasid urgudesse; torm tõusis äkki ja põhjendamatult nagu lihtsameelse vaimustus. Hetke pärast kees kõrb nende ümber pöörlevas katlatormis. Liivaterad olid saanud äkki tiivad: see oli neid sünnitanud mägede miljonaastate unest ärkamine. Kaamelid tardusid harkseisus paigale; ta otsis varju nende müürja külje alt, kuigi teadis, et kõrbes võib varju leida ainult kõrbest. Liiv lihvis ta keha, ihus ta nägu — ta tundis end nagu laevakere dokis, keda uhtis võimas liivaprits, kuigi roostet ei tarvitsenud ta tunda. Liivatorm: kollase kotka vihisev sööst ja resivate-ratkuvate küüniste kõigepurustus… Ja niisama äkkine kõigehalastus. Päikese kollane hüäänisilm viisamas läbi tolmuhõlje vigaste ja vaevatute järele. Sadulakaare külge seotuna lohises ta liikuma hakanud kaameliga mõned meetrid kaasa; loom tegi need sammud, et teda toibutada. Kaamelina on võimatu midagi inimlikumat teha. Siis jäi ta kellatorni rahus seisma. Kartograaf sidus end sadula küljest lahti; nägu ja käed õhetasid nagu tulekahjust väljajooksnul ning suu oli täis liiva nagu kääpakuningal. «Kõrb võib matta ja taas ellu sünnitada,» mõtles ta, poolpimedana ja -kurdina rändu jätkates. Iga sammuga üha enam toibudes adus ta võimalust, mis tal äsja oli olnud, ja võimatust, mis talle osaks sai. Tema saatus oli teda jälle katsunud, murdnud ta keha nägu sepp mõõka ja usutlenud ta südant ustavuses avar- ilmale.

Tolm, punakas nagu päevatõusude udu, langes maha ja üleköetud õhk virendas endiselt, kujutades kord imeõhukesi kokkulangevaid klaasseinu, kord sajus kiiri heitvaid kastetilku. See pole tühjus, mis ruumib kõrbet, vaid veelgi suurem hõredus; silmapiirid nagu kisuvad rändurit endasse — kindlasti on see üks põhjus, miks kõrberahvad on olnud nomaadid, mõtles kartograaf. Ta oli peatanud kaamelid kõrge ringluite harjal — maar, lehternõgu, mille põhi oli muust liivast pool tooni tumedam. See vihjas peit- veele — harvad veesooned tõusid vahel pinnasehorisondi ülemistesse kihtidesse, ja kõrberändur, kes sattus sellisele veesoonele, oli õnnest märgitud nagu kaotatud usu tühi- maal Allika leidja. Ja kuigi see maar oli juba leitud ja kaardile kantud, tundis ta sellest osanikurõõmu. Ta kühveldas nõo põhja kaks auku; üsna pea täitusid need veega, mida kaamelitele jätkus vaid mõneks sõõmuks, ent kõrb oli õpetanud neile ülimat kannatlikkust, ning päid tõstmata, mingis ebaloomalikus harduses, ootasid nad ära kõik neile määratud kasinad sõõmud. Ta vaatas kaamelite joomist pealt, õppis neilt Janu Kustutamist.

Teisel poolpäeval langes päike kiiremini; kaotanud sonmuvines piirjooned, oli ta oma kujutuses kuju võtnud punane antiloop, kes mõne tunni pärast kalpsab luidete taha. Hoolimata liivatormis kaotatud ajast, jõudis kartograaf õhtuks kõrvendiku veerde. Kõrvendikuks oli murenenud mäeahela, rusukõrbe ja liivakõrbe vaheline lausk ala. Pruunikashall liivmuld sünnitas, siin haibakat kasvustikku: mõned harvad rohulibled, oma haljuse säilitanud kangelaslikkuse obeliskid; mõni sooforapuhmik, karuohakatukk; paar saksauulinääri nokitsemas sulkiri seemneid — kogu elu. Millele nüüd lisandusid inimese ja kahe kaameli omad, ning aimus teades, mida kujutasid endast need kolm elu, võis seda kõrvendikku pidada üheks vähem pettetõotuslikuks mannersaareks. Ta kiirustas, et enne ööplahvatust — nii võis kõrbes näha päevapagu ja öö- hakku — jõuda kaamelid kandamist vabastada ja endalegi mõni koduvarjukam luide leida. Tema käsule kuuletudes heitsid kaamelid maha; nad tegid seda kuidagi järguti, peast kaela ja kere poole; selles kehaosade autonoomsuses avaldus terve looma haruldus — talitsematu iseseisvusepüüd. Välilaegast lahti päästes nägi ta kaameli karvumata

õlas hõõrdehaava (ning ta kahetses, et selle retkega ei aidanud oodata septembrini, mil need lihumata, kõlekülgsed loomad, peaaegu vennalikud olendid, juba täiskarvikus olid), mida võiks ajada hingetu asja, laeka terava raud- nurga süüks, kui asjade süü poleks juba eos olnud inimeste süü. Teades, et nad kaugele ei lõõda, laskis ta teisegi kaameli kõrvendikule vabaks, jättes sadula loomale selga, selles peaaegu kindel, et kui pole kaamelit, siis palja sadulaga ka kaugele ei sõida. ‘

Kõrbes võib öelda, et kui haripäev on möödas, siis on õhtu käes, ja kui barhaani vari on juhtkaameli pikkune, on karavani lõpus juba öö. Tema karavan oli lühim, seetõttu öö veel viibis, ja tal jätkus parajasti aega, et laagrisse heita. Kahe põõsatüü vahele tõmbas ta telgiriide, heitis selle alla korkmati ja villase teki. Siis pakkis ta lahti kaks viltvaipa, ühele neist istus, teisele pani üles väliköögi: vajutas gaasiballooni liivasse ja ühendas selle tillukese pliidiga. Varsti suhises sellel vasktrummel, millest ühmas rohelise tee aroomi, õnnestavat ja ärakandvat nagu nargileesuits. Teed juues olid ta pilgud kõrbes uitel; äkki ta nägi seal jadamisi nagu laskudest tõusvaid tolmupahvakuid, mis kadusid ühte luiteorgu, ja kui need selle harjal jälle nähtavale tulid, kuulis ta juba pinnatolmu tummuvat kappamist ja nägi varsti ka hobuseid: saledat kõrgejalgset hiiru ja kollakasmusta — nagu õlilaikudes luide — lühijalgset teldrit. Ratsakarjuseid oligi kaks, — neid oli kakskümmend, kui nad, hobused omapead jätnud, suuresti lärmates ja kätega õhku raiudes läbi liiva lähemale varpisid. Ta valmistus end juba kaitsma, kuid jõudis teekruusi kohalt vaid kulme kergitada, kui nad juba päral olid. Avarais hõlmikuis, luidrad näod musta saksauuli jumet, kukutasid nad end põlvili liiva, rääkisid talle midagi niisama palavalt, kui end väljendas kõrb, illustreerides oma juttu saabelvahedate liigutustega, nagu nende esihõimlased oma pruute Iraani haaremivarustajate eest kaitsesid. Kartograaf kuulas nad ära, kehitas õlgu ja viitas igaks juhuks peaga läände; kuigi ta nende jutust vinugi ei oimanud, teadis ta täpselt, kellest oli jutt — nii palju kui meestel sõnu, võis olla ka tolles karjas lambaid. Karjuste näod selginesid, lõid toonike heledamaks, nii et mõttes saatis ta nad juba teele: «Kuu ja vesi olgu teiega!» (Kõrbes soovid sa halba, kui ütled: päike sinuga!) Ja niipea kui ta kõike head oli soovinud, jäid karjused seisma, nagu oleksid nad tarantlile astunud. Pöörasid nagu üks mees ringi ja võtsid ta oma teravate pilkude otsa. «Ei,» väärutas ta pead. «Siin neid ei ole.» Tõenduseks tõstis ta telgiriide üles, ja karjuste silmist haihtus seegi põgus lootus. Tujutult, nagu kurvastaks karja asukoha teadmine neid nüüd enam kui hiljutine teadmatus, laatsisid nad hobuste suunas.

«Mis halba ma siis ütlesin,» mõtles kartograaf neile järele vaadates. «Ehk ikkagi… Et üks inimese taak, kellel on neli jalga, seega kõik võimalused ära kaduda, tänu minu siirale püüdlikkusele siiski kuhugi ei kadunud. Või kurvastasin ma neid sellega, et soovisin neile küllaga jahedat kuupaistet ja vett, kuna puudust on kergem taluda kui küllastumist?» Veest mõeldes langes ta pilk korraga tee- trumlile ja ta taipas otsekohe kõik. «Jäta neile ütlemata, kus asub nende kari ja kallis, jäta nad ilma igast teisest õnnest, aga ära jäta neid ilma teest…» mõtles ta ja hõikas karjustele järele: «Aga tee! See jahtub ära, kuni te tagasi tulete…»

Nad näisid nõustuvat. Pöörasid kannal ringi, ning valgete hammastega rõõmsalt mängeldes, erutatult kätega rehmides, ära salanud oma karjasepõlve, ruttasid nad tagasi.

«Hea küll, Kõzõm,» nõustus ta pärast esimest trumlitäit, «aga kuidas sinu nimi on?»

«Omar.»

«Ja te olete kaksikud?»

«Ei saa aru,» vaatasid nad teineteise otsa.

«Kaksikud?» küsis ta kõrvutatud väikesõrmedega üle.

«Kaksikud!» noogutasid nad ühte, siis üks eraldi: «Omar sündis kaks aastat hiljem.»

«Arusaadav,» ütles tema. «Kas tee on paras kange?» «Võib valada küll,» noogutas Kõzõm.

«Tühi!» ütles tema.

«Tühi,» vangutasid nad pead, et neil, kes nii palju teed joovad, pole küll kõrbes kerge elada.

«Kas veel üks trumlitäis?»

– Nad kahtlesid, aga mitte endas — tema veetagavaras. ‘«Pean ehk vastu,» kõmpis ta mõõtvalt oma lähkrit.

Siis nad enam ei kahelnud; jagasid omavahel tema ainukest kruusi, nagu nad vahest jagasid ühte saatust, karja ja teenistust, naist ja elu ja surma, kuni ka see trummel oli otsa saamas. Polnud mõnusamat trooni kui omaenese kannad ega mugavamat mõtet, kui et alamate päralt on ääretu kõrb, piiritu vabadus.

«Liivatorm ajas nad lahku, kuidas te nad kokku saate?» küsis ta vastu vendade muretusele.

«Hobuste asi,» viitas Kõzõm sinnapoole, kus ratsud põõsaid jusisid.

«Meid ei aja ükski liivatorm lahku,» võttis Omar vennalt teekruusi vastu.

«Aga kui mõni neist ikkagi ära kaob?» mattis ta oma sõrmedel mõned lambad liiva alla.

«Preemiast ilma!» koputas Omar kaukale.

«Kui sa teda pole saanud, siis teda ei märkagi,» lohutus Kõzõm kerges õlatõstes. Omar vaatas venda imetlevi silmi: sellepärast siis!

«Kõrbekarjase elu on nii tulus ja hõlp,» nägi tema, «kui vaataks mujale…»

«Kas mujal ongi kõrbet?» küsis Omar lihtsameelse ilmega. .

 «Mis me mujal või muud teame… Karjusest ära minnes peame karjuseks minema,» näitas ettevaatlikum Kõzõm tolmulippudes läände — nende teega võõrustaja näis oma usutlustega mingit tasu taotlevat.

«Kuratlik amet!» vaimustus kartograaf.

«Et põrgut armastada, peab omajagu kuratlikkust olema,» läitus ta küljest Omar.

«Igasugune pisar kuivab kõrbes kiiresti,» ütles Kõzõm viibivas kulmutõstes. Niipalju oli ta vennast vanem.

Kartograaf lootis, et Omarile määratud pilkest mõni varjund ka temale langes. «Ja mina arvasin, et vennasteni, kes nii pikalt teed joovad, on lühikese jutuotsa maa!» — oli ta nüüd valmis teetrumli oma viimase veega üles panema. Ent vennased keeldusid otsustavalt ning pärast seda, kui nad kumbki olid käinud lähkrit kompimas, ka lõplikult. Kõzõm ütles hüvasti jättes:

«Leidku vesi su kaevu!»

Omar omalt poolt:

«Kasvagu su kari kolmekordseks!»

Nüüd soovivad nad mulle seda, mida mina neile soovisin, mõtles ta. Kui mu kari kolmekordseks kasvab, siis alles on mul midagi! «Olge te tuhandest terved!» ütles ta. Kordamööda puudutasid nad parema käega kartograafi õlga ja lahkusid. Järgmise kohtumiseni teetrumli juures!

Ta kuulis ratsakarjuseid eemaldumas lääne suunas, kuigi ka ida suunas poleks nad kuigivõrd ringi teinud. Päike oli äsja loojunud; hämarusest ja tolmuhõljest koosnev paigalseisev sumu müüris teda maalt ja taevast… See määratu raskus, nimetu paine, mis vangub sisemaid teid, murd- maks inimvaimu habrast toestikku, mis siiski imekombel vastu peab — inimesest olenematu, justkui ebaisikliku jõu vastuseisust. Mis määrab selle jõu? Võib-olla miski tähtsusetu ja ebaoluline: kiindumus kellessegi, usk millessegi; omand, mis tuleb loobumise kaudu; ülendus, mis tuleb alanduse kaudu? Või sootuks ühendamatu — mõne ammumöödunud, märkamatuks jäänud näo või äreda tähe kiirgus, mis ladeneb selleks vastuseisvaks jõuks? — Igati tundus, et selle jõu toel oli ta vaimumarduse painest üle saamas. Tolmutuisk vaibus ja taevas selgines ning ta nägi tähti vilgendamas nagu ahhaate setteliival. Ja hiljemgi, tihedalt villasesse tekki mähkununa korkmatil lamades nägi ta taevast, sest kõrbes, kuhu sa ka ei vaata, ikka näed sa taevast. Lugemata kordi, ükskõik kust avarilmast, oli ta nõnda lamades näinud taevast, kuid kunagi polnud taevahorisont talle nii lähedal olnud, et silmi pilgutades võisid ripsmed seda riivata. Lõpuks, võimetu nähtut taluma, sulges ta silmad, ent ikkagi oli see taevas; see lõhnas nagu vastleitud märjad teemandid. Siis ta mõtles, et see kõik on poeesia, aga vaat, ta võtab endale vajaliku julguse ja suu- ruse olla inimkonnaks ja küsib taeva poole pöördudes, müües seisab tema maagiline võime taluda sellist üleasustust ja sealjuures ikka jääda taevaks?!

«Kõrbeöö võib olla külm nagu talvine laevakülg. Skorpoionid ronivad ööseks jahedale liivale, aga kui ma raskelt magan, ei pruugi ma neile viga teha… Kui tasa lamada, libiseb tuulekaer nagu sukavardad vana naise käes.» Ta magas …

Kui keegi kaob kõrbesse, on teda luidete labürindis raske leida. Ka jälgede järgi ei leia — siin on need nähta- vaod, seal laotub nende üle kollane teadmatus. Inimene kaob milljardisilmse uudishimu eest, kuid mitte kunagi enda silmist. Kõrbeerakud oma ätlaga, ärge norutage, on loota, et varsti arvatakse teid inimkonna liikmeteks!… See oli lihtsalt juhus, et kartograafi tema kahe kaameliga sellelt luitemaalt veel leida võis. Ööbimiskohast kõrvendikul oli ta juba kaamelipäevateekonna kahe tunni kaugusel. Oli varahommik koidutähe nagu lapsepeoga dromedari lakas. Villane tekk ümber õlgade, istus ta sadulas, ümisedes mingit viisi unetäiteks. Uni oli tal külmatundest katki jäänud. Kaste läikles liiva tahkudel. Paremalt pervitas vaatevälja madal murenenud mäepeenar, millele ta nüüd silmsi orienteerus. Mäeseljandik oli kaugemate kõrgmägede üks tuuldunud harudest; igaveses võitluses kõrbega oli ta kaotajaks pooleks, tuhande aasta pärast oli ta määratud saama liivahangeks liivahangede seas. Kartograaf võinuks juba retke alguses mööda sellesama murend- mäestiku orgu minna, kui tal poleks loomusunnilist, toeks kogemuslikku tarmu eelistada otseteedele kaudteid. (Mõned neist viisid paremini kohale, vältides teekäija kiirustamist, kõiki selle satelliite.) Sellepärast eelistas kartograaf soolasoid ja teravaid murendrahne täiskülitud orule ringjamat kõrbet. — Kaamelitele jäid alles nende jalad ja temale too maailmavanune, kuid vahepeal äratuisanud teadmine. Enam ta kivimägede poole ei vaadanud; aitas, kui ta pidas silmas neid halle, valust ja vajadusest kühmlevaid selgi kui etalone, mille järgi hoida oma hoiakut. Mägedelt pööras ta pilgu endasse ja nägi seal esimesena kohustust — sedasama optikariista oma raudses raamis ja neid masinatükke, mille ümber, sadris nii palju töökaid mõtteid, et riistad ei vajanudki enam lihvimist ega masinaosad parandamist. Kohustuse ümber jagades meenus talle äkki kohus, mis kandis ta teekonna teist eesmärki. Kohus, kõige kergem, mis inimesele peale pandud, ent kõige raskemini täidetav: kohus mäletada kadunuid. «Me lihtsalt laseme neil minna. Meelest ära. Ja unustusest pole veel kedagi leitud… Aga Tema, Tema pidi olema alles. Pidi olema minuga kaasas. Igal pool ja alati. Võibolla oli Ta peidetud kõige kaugemale kui kõige kallim, pühim Asi, et hoida teda eemal vähemväärsete asjade puutest. Aga ei… Olla autu üks kord tähendab olla autu. Tema, kes kahtles meie tões, peaks uskuma nüüd meie valet?! Ma olin ta unustanud, kõigi teiste meelespidamist alla matnud, nagu muld poleks seda juba teinud.» Kartograaf mõtles, kui kahetsetav on inimsüdame ehitus; kihiline nagu järispäevi üksteisele kuhjuvad ajalehed — päevakajaliste tähtsate sõnumite alla ununevad inimolemuslikud. «Ja kui poleks hädatarvet ette võtta seda rändu oaasilinna, milles leidus nii palju pühenduslikku Temale, kas oleks Ta mulle veel kunagi meenunud? Ja kui oleks, siis lükkuks see edasi nagu võidujoovastuses sõduril haava sidumine.» — See oli, mis kartograaf siis nägi, kui ta pilgu mägedelt ära pööras. Nüüd, peatanud kaamelid, pidi ta jälle oma vaate pikksilma abil sinna ulatama. Ta nägi järsult nagu oma põrmust kõrgeks tõusvaid mägesid ja neid nõnda kõrgmägedena edasi kulgemas. Mägede jalamil võis näha tumedaid laike, kõrbeunistuse täitumise lubadust — kasinat kahetunud rohelust. Siit kõrgmägedest astus maha vesi, täitmaks ühte kõrbe harvadest soontest… Kesk surmaaimelisi liivu laotus rohelisi laike. «Paistab, et siit,» ütles ta endati, «aga peab järele vaatama.» Langetanud pikksilma, hüppas ta sadulast, ja laotanud kaardi liivale, jäi seda püsti seistes silmitsema. Polnud kahtlust: orograafilised tähised olid õiged, siit pidi ta ära pöörama. «Maolikult mahedast liivakõrbest kõledasse kivikõrbe… müriaad rusikaid, igaüks valmis sind jalust lööma,» meenusid talle kohtumised selle vaenlasliku kõrbealaga. «Aga peab selle läbima… Peab läbima kogu vaenu ja vastuseisu, kui tahad jõuda uue juurde või oaasi.» Kaardi kokku pinnanud ja ära pannud, tahtis ta teha need paar sammu, mis teda ratsakaamelist lahutasid, ent kõrb nagu hoidis teda paigal, takistas tema lahkumist. See, mis teda aupaklikku poosi jäikas, oli kaktuse kroonitud pea otse kaameli jalgade ees. Ta tundis selles kaktuses ära tolle haruldase liigi, mille kevadsuvel oli leidnud ühe luiteneelu nõlvast nende botaanik Sija. Naine, kelle kõigest-vaimustuse-iga oli kaugel seljataga, põlvitas liivas ja rääkis kaktusega nagu oma armastusega, mitte sellega, mis tal oli, vaid sellega, mis tal oli olnud: ta õitseb üks kord saja aasta sees j a ainult ühe öö. Kartograaf, kelle kõigest-vaimustuse-iga polnud möödas ega möödunud ka hiljem ega saanud mööda kunagi, ei põlvitanud — ta seisis ilmetu ogas- keera ees, kuid kordas samu sõnu: üks kord… õitseb… ühe öö.

Kaktus ei õitsenud, oli sügis. Polnud see aastaaeg. Polnud see hariöö. Ja tema polnud see äravalitu, kellele oli määratud selle juures viibida. Miski muu ei keelanud tal näha kaktust õitsvana.