Tõin ära meie blogis (https://vanajahea.news/2026/10/22/ivan-groznoi-valentin-kostoljov-juhan-kahk-ivan-iv-ja-tema-aeg/) eessõna, mille kirjutas Juhan Kahk ja esimene lõik, millele koheselt kulmud kerkisid oli:

Kõige rohkem mõttetuid julmusi ja nurjatusi sooritati neil süngetel sajanditel ristimärgi sildi all. Ristiusu nimel toimepandud kuriteod ujutasid XV ja XVI sajandil vana Euroopa tema ühest otsast teiseni üle vereojadega ja katsid maa surnukspõletatud inimeste tuhaga. XV sajandi esimesel veerandil pidasid saksa ja ungari feodaalid paavsti õnnistusel verist võitlust rahvusliku ja majandusliku rõhumise pärast ülestõusnud tšehhi rahva vastu. Nende nn. ristisõdade käigus laastati nii Tšehhis kui Saksamaal, kuhu tšehhi hussiidid oma kättemaksuretki sooritasid, terved maakonnad. 1434. aasta 28. mail, kui tšehhid-taboriidid lahingus lüüa said, pandi umbes tuhat nende haavata saanud sõjameest kinni Pilseni linna aitadesse ja põletati neis elusalt. Inimesi ei põletatud elusalt neil sajandeil aga mitte üksi sõja ajal. Kirik organiseeris tema õpetuses kahelda julgevate inimeste massilist ja süstemaatilist põletamist. 1483. aastast kuni 1498. aastani Hispaania suurinkvisiitoriks olnud Torquemada poolt saadeti elusalt tuleriidale 10 220 inimest. 6860 juhul pidid hispaania inkvisiitorid nende 15 aasta jooksul leppima sellega, et konfiskeerisid oma ohvri varanduse, kuid põletasid ta enda vaid sümboolselt, kuna ta kas oli jõudnud enne tuleriita ise ära surra (enamasti piinamiste tagajärjel) või põgeneda. 97 321 inimesel kas konfiskeeriti nende varandus või heideti nad eluks ajaks vangi. Nende pooleteistkümne aasta jooksul tabas kirikliku inkvisitsiooni muserdav rusikalöök kokku enam kui 114 000 perekonda. Kogu tema tegutsemise ajal Hispaanias inkvisitsiooni ohvriks langenud inimeste üldarvu hinnatakse aga 350 000 peale, kellest 31912 põletati elavalt tuleriidal. Kui lisada neile juurde veel inkvisitsiooni poolt Hispaaniast väljaaetud või tema eest põgenenud inimeste arv, siis tõusevad selle maa inimkaotused 3 miljoni inimeseni. Inkvisitsiooni tuleriidad loitsid neil aastakümneil aga kõikjal Euroopas. 1487. aastal ilmus trükist kahe saksa inkvisiitori poolt koostatud käsiraamat «Malleus maleficorum» («Nõidade haamer») selle kohta, kuidas «nõidasid» kindlaks teha, nendega võidelda ja neid tuleriidale toimetada. Üksi ühe aasta jooksul, 1546. aastal põletati Šveitsis ühesainsas Genfi linnas 500 nn. nõida. Saksamaal Fuldas oli XVI sajandil üks inkvisiitorist nõiakohtunik kiidelnud, et ta on põletanud juba 700 inimest ja loodab viia selle arvu tuhande peale. Aastal 1558, samal aastal, kui Euroopa kauges kirdenurgas puhkes Liivi sõda, avastati Hispaanias inkvisitsiooni poolt Valladolidi linnas suurem grupp valitseva kiriku õpetust mittetunnustavaid inimesi — nn. ketsereid. 21. mait 1559. aastal leidis linna peaväljakul aset 14 ketseri, kelle hulgas oli 5 naist, avalik hukkamine. Enamus ketsereid oli küll oma «süüd» kahetsenud ja halastuse märgiks kägistati nad enne põletamist ära, ainult üks lõpuni kangekaelne põletati elusalt. Samas linnas ja samal aastal 8. oktoobril asetleidnud autodafeest, millel põletati 7 meest ja 6 naist, võttis kõrge külalise ja pealtvaatajana osa ka Hispaania kuningas Philipp II. Viimase kohta teatakse, et ta ütles kord — kui ta lihane poeg oleks ketser, siis kannaks ta ise oma kätega puid tema tuleriidale.

Alustades uurimist, et mis värk on – sain netivaimudelt vastuse –

Lõik kujutab endast ehedat näidet stalinlikust nõukogude ajaloopropagandast, kus reaalsetele ajaloolistele sündmustele on juurde poogitud võimendatud numbrid ja Nõukogude Liidus levinud Lääne-Euroopa ning kiriku mustamise narratiivid.

Kui usuksin, et nett on eksimatu ja olen avastanud Stalini järjekordse kuriteo, ei oleks seda postitust olemas. Kuid ei… ei, siin on miskit sügavamat.

Kust need arvud tegelikult pärinevad?

Kui Napoleon Hispaania vallutas ja inkvisitsiooni ajutiselt likvideeris, sai Llorente juurdepääsu inkvisitsiooni arhiividele. Tema kirjutatud raamat “Historia crítica de la Inquisición de España” (1817–1818) oli esimene mastaapne ülevaade sellest institutsioonist.
Kuna tema arvutustehe oli vigane, sai ta hiiglaslikud summad (31 000+ põletatut).
Kuni 20. sajandi keskpaigani olidki Llorente arvud paljudes maailma tsitaadikogudes ja ajalooõpikutes (ka Läänes) “ametlik” standard. Modernne kvantitatiivne ajalooteadus ja arhiivide leht-lehelt läbiuurimine teadlaste poolt algas alles 1970.–1980. aastatel (Raamat avaldati 1961).

500 nõida ühel aastal Genfis – ei ole samuti Nõukogude Liidus välja mõeldud tsitaat, vaid pärineb otseselt 19. sajandi prantsuse ja saksa populaarteaduslikust ning antiklerikaalsest kirjandusest, eelkõige seoses Prantsuse valgustusfilosoofia ja katkuajastu müütidega.

Esitatud numbril on ajaloolises kirjanduses kaks peamist allikat, mida 19. sajandil ja 20. sajandi alguses laialdaselt tsiteeriti:

Katkupuhang Genfis (1545–1546) ja “katkumäärijad” (engraisseurs)

545.–1546. aastal ründas Genfi järjekordne laastav katkulaine. Linnas puhkes paanika ning võimud süüdistasid rühma linlasi ja haiglatöötajaid teadlikus katku levitamises (nn engraisseurs ehk rasvaga ukselinkide määrijad maaagilise kuriteona).
Selle protsessi käigus vahistati ja hukati tegelikult umbes 30–40 inimest (teistel andmetel kuni 150 kogu katkuperioodi jooksul mitme aasta peale).
Kuid Prantsuse ja Šveitsi varases historiograafias hakkas see sündmus elama oma elu:
Jules Michelet (19. sajandi mõjukas prantsuse ajaloolane) ja teised valgustusjärgsed autorid kirjutasid oma populaarsetes käsitlustes (La Sorcière, 1862) Genfi katku- ja nõiaprotsessidest tugevalt emotsionaalses ning paisutatud võtmes.
Prantsuskeelses populaarkirjanduses tekkis legend, kus samastati teatud piirkondade (nt Valais’ oru või Genfi ümbruse) aastakümnete jooksul toimunud protsessid üheainsa “verise aastaga Genfis Jean Calvini võimuloleku ajal”.

Saksa 19. sajandi antiklerikaalne nõiajahikirjandus

Saksamaal ilmus 19. sajandi teisel poolel hulgaliselt nn Kulturkampf’i ajastu ja vabamõtlejate teoseid (nt Wilhelm Gottlieb Soldan ja Heinrich Heppe autoriteetne “Geschichte der Hexenprozesse”), kus koguti kokku varasemate sajandite kroonikate ja retsensioonide andmed.

Need teosed sisaldasid tihti kontrollimata teateid ja “ümardatud” arve:
Mõnes 18.–19. sajandi Saksa teatmeteoses satuti segadusse kohanimede ja arvudega, liites kokku kogu Lääne-Šveitsi (Vaud, Genf, Neuchâtel) mitmekümne aasta nõiaprotsesside ohvrid ning omistades selle liidetud summa ühele konkreetsele linnale ja aastale.

Šveitsi ajaloolase E. William Monter’i põhjalikud arhiiviuuringud Genfi kohtuprotokollidest (Witchcraft in France and Switzerland) näitavad täpset reaalset pilti:
Kogu ajavahemikul 1537–1662 (ehk 125 aasta jooksul) viidi Genfis läbi umbes 150 nõiaprotsessi, millest hukkamisega lõppes kokku umbes 68–80 juhtumit.

Seega oli Kahki kasutatud arv “500 inimest ühel aastal” tüüpiline 19. sajandi populaarteaduslik müüt ja faktiviga, mis tekkis katkuajastu paanika paisutamisel ja mitme piirkonna andmete valesti liitmisel.

Ehk me ei saa süüdistada Stalinit vaid tavalist nähtust – „faktide laisk kopeerimine“

Efektne arv müüb paremini: 19. sajandi publitsistile või romantilisele ajaloolasele (nagu Michelet või Llorente) tundus arv “500 põletatut aastas” või “300 000 inkvisitsiooni ohvrit” tuhat korda dramaatilisem ja haaravam kui igav arhiiviprotokoll, mis ütleb “38 kohtuasja, millest 12 lõppes hukkamisega”.
Kui keegi tahtis 19. sajandil tõestada, et keskaeg või renessanss oli pime ja verine, haarati lennult kinni esimestest ettejuhtuvatest arve kirjeldavatest tsitaatidest. Keegi ei viitsinud sõita Genfi või Madriidi arhiivi tolmuseid kaustu lehehaaval üle lugema.
Akadeemiline “telefonimäng”: Kui üks autor kirjutab vea raamatusse, tsiteerib seda järgmine autor õpikus, kolmas teeb sellest entsüklopeediaartikli ja neljas kordab seda loengus. Nii muutuski 19. sajandi arvutus viga või liialdus 20. sajandiks “kõigile teadaolevaks faktiks”.

Ja seos Staliniga või mõne muu poliitilise liikumisega – seda pole, on vaid aeg, kus mõeldi sedasi.
Nii et otsus – Kahk kasutas materjali, mis oli toona Lääne ja Ida üldajaloolises kirjanduses ning entsüklopeediates laialdaselt kättesaadav. Ta ei mõelnud arve ise välja ega üritanud teadlikult võltsida.

Lisaks –
Väide, et Ivan Julm tapis oma poja, ei ole tänapäeva ajalooteaduses lõplikult ja üheselt ümber lükatud, kuid selle traditsioonilise versiooni ümber on väga tugev teaduslik skepsis ja tõsine alternatiivne hüpotees: tsaarevitš suri tõenäoliselt haigusesse või mürgitusse.

Kust pärineb müüt poja tapmisest?

Lugu sellest, et Ivan IV lõi oma poega Ivani raudotstega kepiga pähe (kas nördimusest poja raseda naise “sündmatu” riietuse tõttu või sõjaliste erimeelsuste pärast Liivi sõja teemal), pärineb kahelt kaasaegselt Lääne allikalt:
Antonio Possevino: Paavsti legaat ja jesuiit, kes viibis Venemaal vahendamas rahu Poola ja Venemaa vahel (Rahu Jam-Zapolskis). Ta pani loo kirja oma mälestustes.
Jacques Margeret: Prantsuse palgasõdur, kes teenis hiljem Venemaal.
Mõlemad autorid olid Lääne vaatlejad, kes ei viibinud sündmuse ajal tsaari õukonnas ja tuginesid kuuldustele. Possevino eesmärk oli maalida paavstile Moskva valitsejast pilt kui ettearvamatust ja julmast türannist.
Vene kohalikud kroonikad nimetavad tsaarevitši surma põhjusena lihtsalt “rasket haigust” («преставился от болезни»).

Mida näitasid tsareevitši säilmete uuringud?

1963 aastal (Raamat Ivan Groznõist ilmus eesti keeles 1961) avati Moskva Kremli Arhangelski katedraalis nii Ivan IV kui ka tema poja Ivan Ivanovitši hauakambrid. Luustikele tehti põhjalikud kohtumeditsiinilised ja keemilised ekspertiisid:
Koljul puudusid mehaanilised vigastused: Tsaarevitši kolju oli aja jooksul märgatavalt lagunenud, kuid säilinud osadel ei leitud ühtegi luumurdu ega löögijälge, mis kinnitaks surmavat hoopi raudotstega kepiga.
Ülikõrge elavhõbeda sisaldus: Keemiline analüüs näitas, et tsaarevitš Ivani luustikus oli elavhõbeda tase kordades kõrgem normist (samuti leiti normist kõrgemat plii ja arseeni taset).

Kaks peamist tänapäevast teooriat

Tänapäeva ajaloolased ja meditsiinieksperdid jagunevad peamiselt kaheks:
Mürgitamine või ravimimürgistus (kõige tõenäolisem):
16.–17. sajandil kasutati elavhõbedat laialdaselt ravimina (nt süfilise, naha- või liigeshaiguste raviks). Samas oli mürgitamine Moskva õukonnas tavaline võimuvõitluse vahend. Suur elavhõbedakogus võis olla kas kroonilise ravi tulemus või tahtlik mürgitamine.
Kehaline kokkupõrge toimus, kuid ei olnud otsene surmapõhjus:
Mõned ajaloolased leiavad, et tüli tsaari ja poja vahel võis tõepoolest aset leida ning tsaar võis poega tõugata või lüüa, kuid see ei põhjustanud vahetut koljutraumat. Tsaarevitš jäi päevi hiljem raskelt haigeks ning suri (kas mürgistuse, nakkuse või muu sisehaiguse tagajärjel).

Kujutluse Ivan Julmast, kes raevuhoos oma poja tapab (mida sümboliseerib ka Ilja Repini kuulus maal), muutsid populaarseks Lääne diplomaatide mälestused ning 19. sajandi ajalooraamatud.