IVAN IV JA TEMA AEG

Inglise ajaloolane H. T. Buckle (1821—1862), kelle ajalookäsitlusest väärib tunnustust tema siiras viha kiriku pimestamis-poliitika ja üldse mõttetute eelarvamuste vastu, on kirjutanud XV ja XVI sajandi kohta Euroopa ajaloos järgmised tähelepanemist väärivad read: «Tavalisel lugejal, kes elab XIX sajandi keskpaiku, on raske ette kujutada, et mitte rohkem kui kolmsada aastat enne tema sündimist oli ühiskond uppunud kõige sügavamasse vaimupimedusse… Veel raskem on tal mõista, et selle vaimupimeduse kütkeis polnud mitte üksnes keskmiselt haritud inimesed, vaid ka suurepäraste vaimuannetega inimesed — inimesed, kes muidu igas suhtes oma ajast ette olid jõudnud.» Veelgi raskem on muidugi praegu neid aegu ette kujutada meil — sotsialistlikus ühiskonnas ja selle ideoloogia vaimus üleskasvanud inimestel.

XV ja XVI sajand olid Euroopa ajaloos sajandid, mil valitsejail ja valitsevail klassidel oli palju omavahelisi tülisid. Neid tülisid osati lahendada ainult jõuga. Ja kuigi suletuttide lehvides ja uhkete relvade helkides ning kõlisedes kokku läksid igasugused rüütlid ja aadlikud, kannatasid lõpptulemusena kõige rohkem siiski lihtsad nimesed. Kui 1412. aastal suri itaalia palgasõdurite pealik Capo, siis kirjutas üks Milaano kroonik selle puhul, et maailmas ei eksisteerinud ühtki kuriteo liiki, mida see inimene poleks sooritanud. Oma Euroopa ajaloo kohta koostatud konspektis märgib Karl Marx ühe 1440. aastal itaalia palgasõdurite (kondotjeeride) vahel asetleidnud lahingu kohta, milles langes ainult mõni üksik mees: «Ei olnud sugugi verised need kondotjeeride turniirid!»  Seda rohkem inimesi hukkus rüüstatud külades, põlevates linnades, võllastes ja tapapakkudel. Würzburgi piiskop saavutas 1400. aastal võidu temale vastuhakanud linnade üle ja hakkas siis neist demokraatlikke ideid välja ajama «võllaste, rattaletõmbamise, neljaks lõhkikiskumise ja hobusesaba taga surnuks lohistamise abil».   Kui 1449. aastal puhkesid võitlused Nürnbergi linna ja markkrahv Albrecht Achillese vahel, siis juba esimesel aastal hävitati üle 200 küla. 1460.—1463. aastail Bayeris möllanud feodaalsõdade käigus hävitati seal 600 lossi, linna ja küla.

1418. aasta mais avasid Burgundia hertsogi pooldajad ja käsilased tema vägedele Pariisi väravad. 12. juunil tungisid hertsogi pooldajad majadesse ja vanglatesse ning algas veresaun vaenlaste kallal — esimese kolme päeva jooksul tapeti ja uputati Seine‘i jõkke 1518 inimest. Kokku hukkus üle 3000 inimese — mõnedel tänavatel oli neil päevil veri ulatunud kederluudeni. Tapmisest võtsid energiliselt ja vaimustusega osa kõige suursugusemate aadliperekondade liikmed.

1553. aastal puhkesid ägedad võitlused Brandenburgi markkrahvi ja linnade ning piiskoppide vahel. Markkrahv sai alguses lüüa, kuid siis tungis tema metsik rüütlivägi läbi Nordhauseni. Mühlhauseni, Eislebeni ja Halberstadti Braunschweigi hertsogkonda, laastates kogu maa tule ja mõõgaga.

Kõige rohkem mõttetuid julmusi ja nurjatusi sooritati neil süngetel sajanditel ristimärgi sildi all. Ristiusu nimel toimepandud kuriteod ujutasid XV ja XVI sajandil vana Euroopa tema ühest otsast teiseni üle vereojadega ja katsid maa surnukspõletatud inimeste tuhaga. XV sajandi esimesel veerandil pidasid saksa ja ungari feodaalid paavsti õnnistusel verist võitlust rahvusliku ja majandusliku rõhumise pärast ülestõusnud tšehhi rahva vastu. Nende nn. ristisõdade käigus laastati nii Tšehhis kui Saksamaal, kuhu tšehhi hussiidid oma kättemaksuretki sooritasid, terved maakonnad. 1434. aasta 28. mail, kui tšehhid-taboriidid lahingus lüüa said, pandi umbes tuhat nende haavata saanud sõjameest kinni Pilseni linna aitadesse ja põletati neis elusalt. Inimesi ei põletatud elusalt neil sajandeil aga mitte üksi sõja ajal. Kirik organiseeris tema õpetuses kahelda julgevate inimeste massilist ja süstemaatilist põletamist. 1483. aastast kuni 1498. aastani Hispaania suurinkvisiitoriks olnud Torquemada poolt saadeti elusalt tuleriidale 10 220 inimest. 6860 juhul pidid hispaania inkvisiitorid nende 15 aasta jooksul leppima sellega, et konfiskeerisid oma ohvri varanduse, kuid põletasid ta enda vaid sümboolselt, kuna ta kas oli jõudnud enne tuleriita ise ära surra (enamasti piinamiste tagajärjel) või põgeneda. 97 321 inimesel kas konfiskeeriti nende varandus või heideti nad eluks ajaks vangi. Nende pooleteistkümne aasta jooksul tabas kirikliku inkvisitsiooni muserdav rusikalöök kokku enam kui 114 000 perekonda. Kogu tema tegutsemise ajal Hispaanias inkvisitsiooni ohvriks langenud inimeste üldarvu hinnatakse aga 350 000 peale, kellest 31912 põletati elavalt tuleriidal. Kui lisada neile juurde veel inkvisitsiooni poolt Hispaaniast väljaaetud või tema eest põgenenud inimeste arv, siis tõusevad selle maa inimkaotused 3 miljoni inimeseni. Inkvisitsiooni tuleriidad loitsid neil aastakümneil aga kõikjal Euroopas. 1487. aastal ilmus trükist kahe saksa inkvisiitori poolt koostatud käsiraamat «Malleus maleficorum» («Nõidade haamer») selle kohta, kuidas «nõidasid» kindlaks teha, nendega võidelda ja neid tuleriidale toimetada. Üksi ühe aasta jooksul, 1546. aastal põletati Šveitsis ühesainsas Genfi linnas 500 nn. nõida. Saksamaal Fuldas oli XVI sajandil üks inkvisiitorist nõiakohtunik kiidelnud, et ta on põletanud juba 700 inimest ja loodab viia selle arvu tuhande peale. Aastal 1558, samal aastal, kui Euroopa kauges kirdenurgas puhkes Liivi sõda, avastati Hispaanias inkvisitsiooni poolt Valladolidi linnas suurem grupp valitseva kiriku õpetust mittetunnustavaid inimesi — nn. ketsereid. 21. mait 1559. aastal leidis linna peaväljakul aset 14 ketseri, kelle hulgas oli 5 naist, avalik hukkamine. Enamus ketsereid oli küll oma «süüd» kahetsenud ja halastuse märgiks kägistati nad enne põletamist ära, ainult üks lõpuni kangekaelne põletati elusalt. Samas linnas ja samal aastal 8. oktoobril asetleidnud autodafeest, millel põletati 7 meest ja 6 naist, võttis kõrge külalise ja pealtvaatajana osa ka Hispaania kuningas Philipp II. Viimase kohta teatakse, et ta ütles kord — kui ta lihane poeg oleks ketser, siis kannaks ta ise oma kätega puid tema tuleriidale.

Alati, kui vähegi kergitada inkvisiitorite, paavstide, piiskoppide või kuningate õlgadelt allarippuvat usumantlit, on näha, et nende tegusid juhtisid tegelikult hoopiski maised kaalutlused, nagu näiteks püüe, võõraid rahvaid oma võimu all hoida ja rõhuda, kindlustada oma kõikuvaid troone jne. Inkvisitsioon ajas kokku suuri rikkusi, konfiskeerides oma ohvrite varanduse. Juba keiser Karl V ajal hukati Madalmaadel kaasaegsete andmeil 50 000 kuni 100 000 inimest, kes ei tahtnud enam alistuda ei Hispaania riigi ega ka tema kiriku rõhumisele. Samal aastal, kui tsaar Ivan IV asutas Venemaal oma opritšnina, millest meil tuleb juttu edaspidi, 1565. aastal kuulutas Hispaania kuningas Philipp II, et ta hävitab Madalmaadel võimust võtva ketserluse lõplikult tule ja mõõga abil. 1568. aastal asutas kuninga poolt Madalmaadele saadetud hertsog Alba seal ketserluse vastu võitlemiseks spetsiaalse nõukogu, mis ajaloos on tuntud verise nõukogu nime all. Juba järgmiseks aastaks oli hertsog Alba enese tunnistuse järgi Madalmaadel tema käsul hukatud 1800 inimest. Hiljem muutus hävitustöö veel julmemaks — mõnede kaasaegsete arvates hukati ja põletati igal aastal, mil hertsog Alba Madalmaadel tegutses, 8000 inimest ja ta valitsusaja ohvrite üldarv ulatus 40 000 inimeseni. Hispaania väed panid Madalmaadel toime ühe julmuse teise järel. Zütpheni linnas, kust Hispaania palgasõdurid leidsid vähem rõõvsaaki, kui nad olid lootnud, raiusid nad maha kõik elanikud, keda nad tänavail tabasid. Haavatud heideti jõkke. Naardeni linnas tapsid nad kõik elanikud ja põletasid pärast seda linna maha. Kui 1576. aastal vallutati Antverpen, langes kolme päeva jooksul palgasõdurite käe läbi 7000 või 8000 Inimest.

Üks Prantsusmaal nn. ususõdade ajal elanud aadlik de Thou kirjutab oma memuaarides: «Seadusi põlati ja… religiooni sildi all oli tunda raevu, kättemaksu, tapmiste ja tulesüütamiste tulist hingust.» 1562. aasta märtsis tapsid Franois Guise’i sõdurid Vassy linnakeses 60 protestanti. 1572. aasta 24. augusti varahommikul kella kahe või kolme paiku andsid kiriku Saint-Germain l’Auxerrois’ kellad oma helinaga märku katoliiklike feodaalide poolt organiseeritud jõukudele. Valgeid sidemeid käel ja valgeid riste mütsidel kandvate mõrvarite käe läbi Pariisis hukkasaanud ohvrite arvu hinnatakse vähemalt kolmele tuhandele. Samadel päevadel leidsid veresaunad aset ka Lyonis, Rouenis, Bordeaux’s, Toulouse‘is, Orleans’is, Bourges’is ja mujal. De Thou arvates tapeti neil päevadel kogu Prantsusmaal 30 000 hugenotti, hertsog Sully arvates isegi 70000. Paavst Gregorius XIII korraldas pärtliöö veresaunast teada saades Roomas hiilgavad pidustused tulevärgiga. Philipp II oli pärtliööst kuulda saades naernud. Üks inglise ajaloolane kinnitab, et see ori ainukene teadaolev juhus, mil see veidi sünge meelelaadiga Hispaania kuningas üldse oli naernud.

Inglismaal saadeti aastail 1555 kuni 1558 tuleriidale 277 inimest (nende hulgas 55 naist ja 4 last). Kui juurde arvata aga ka ülespoodud või mõnel teisel viisil hukatud, siis ulatub ohvrite arv neljasajani. 8. novembril 1520. aastal tähistas Christian II oma kroonimist Rootsi kuningaks nn. Stokholmi veresaunaga. Rootsi kõrgaadli silmapaistvamad esindajad kutsuti lossi, vangistati ja viidi lõuna ajal turuplatsile, kus neil üksteise järel päid maha raiuma hakati. Mööda turuäärseid rentsleid oli varsti hakanud voolama veri, nagu kirjutab seda oma silmadega pealt näinud kroonik Olaus Magni, ja turuplatsile enesele jäi vedelema rohkem kui 90 laipa, mis alles kolme päeva pärast linnast välja veeti ja ära põletati. Kuni aasta lõpuni hukati Rootsis üle 600 inimese.

XV sajandil ilmus Euroopa maalikunsti nn. surmatantsu motiiv. Kunstnikud kujutasid paavste, piiskoppe ja valitsejaid, kes koos võikalt irvitavate luukeredega keerlesid üksteise käest kinni hoides pöörases ringtantsus. Üks XVI sajandil maalitud surmatantsu pilt oli omal ajal ka Tallinnas Niguliste kirikus. Seda surmatantsu-maali võib lugeda teda sünnitanud ajajärgu väga omapäraseks ja küllaltki iseloomulikuks sümboliks. Tõepoolest olid paavstid, piiskopid ja ilmalikud valitsejad neil sajandeil toimepandud veriste julmuste peamised organiseerijad ja oskasid ise küllalt osavalt tantsida selles surma ringtantsus, tundes sellest isegi naudingut.

1405. aastal otsustasid paavst Innocentius VII ja tema sugulane Miglioratti oma võimu tugevdada mõnede Rooma poliitikategelaste teelt kõrvaldamise abil. Pärast audientsi paavsti juures arreteeriti paavsti ruumides 11 nimekamat Rooma kodanikku, nende pead raiuti kohe sealsamas maha ja surnukehad heideti akendest välja tänavale. 1492. aastal sai paavstiks kurikuulus Alexander VI Borgia. Selle paavsti tseremooniameistri Johann Burchardti poolt Alexander VI ja tema laste Cesare ja Lucrezia Borgia elu kohta peetud päevikud «külmavereliselt jutustavad Borgiate perekonna poolt toimepandud mõrvadest, mürgitamistest, röövimistest jne.»  Isegi sellised ajaloolased, kes nimetatud paavsti on püüdnud puhtaks pesta võimalikult kõigist tema kohta kaasaegsete poolt esitatud süüdistustest, peavad tunnistama, et ta korraldas oma paavstilossis metsikuid orgiaid, millest kord võttis osa 50 sellist naist, kes tolleaegset kommetelõtvust ära kasutasid endale ülalpidamise hankimiseks. Veelgi halvemas kuulsuses kaasaegsete juures olid paavsti ebaseaduslikust abielust sündinud lapsed Cesare ja Lucrezia Borgia. Kui pärast Lucrezia kolme esimese mehe hukkumist salapäraselt tapeti ka tema neljas mees hertsog Gandia, siis rääkis kogu Rooma, et hertsogi oli teelt kõrvaldanud tema peale oma õe pärast armukade Cesare.

«Malatestade ajalugu Riminis, Manfredide ajalugu Faenzas, Bagiionide ajalugu Perugias,» kirjutab ajaloolane Pastor XV sajandi lõpus Itaalia vürstiriigikestes valitsenud aristokraatlike perekondade kohta, «kujutab endast verist metsikust, mis paneb judisema…» Pandolfo Petruccil, kes oli 1490. aastast alates… Siena türanniks, oli kombeks suvel kiviplokke Monte Amiata’lt alla veeretada, pööramata tähelepanu sellele, keda nad tabasid… Aga võib-olla veel kohutavamad olud valitsesid Ferrante õukonnas Napolis… Pontano jälgis õudusega Ferrante saatanlikku rõõmu, kes kihistas naeru ja hõõrus käsi, mõeldes tema kongides hästi valve all olevatele vangidele.. . Ferrante poja ja järglase, Kalaabria hertsogi Alfonzo kohta ütleb prantsuse kroonik Philippe de Comines, et ta oli «kõige julmem, halvem, pahelisem ja alatum inimene, kes kunagi on elanud». 1407.—1411. aastail Milaanos võimul olnud 18-aastane Johanna-Maria Visconti pidas buldoge, kes olid spetsiaalselt välja õpetatud inimeste surnukspuremiseks ja keda toideti ainult inimlihaga. Peale arvutute muude ohvrite pureti nende metsikute koerte poolt noore vürsti korraldusel surnuks kaks ta oma perekonna liiget — Antonio ja Francisco Visconti.

Selline olukord ei valitsenud aga mitte ainult Itaalia valitsejakodades. 1378.—1400. aastal Saksa kuningaks olnud Wenzelil oli samuti kombeks tema viha alla sattunud inimesi koerte poolt surnuks rebida lasta. 1386. aastal rebisid tema koerad surnuks ta esimese naise. 1396. aastal sõitis ta koos timukaga Praha tänavail ringi ja laskis kõik tema poolt reetmises kahtlustatud inimesed otse nende ukselävedel surnuks lüüa. Tema järglane Sigismund laskis 1420. aastal oma silma all 23 linnakodanikul pea maha raiuda.

Inglismaa XV sajandi kuningate ajalugu algab salapärase probleemiga, kas laskis 1399. aastal võimu haaranud Henry IV troonilt tõugatud Richard II vanglas tappa sel teel, et talle 15 päeva järgemööda süüa ei antud, või löödi tal lihtsalt kukal puruks. 1460. aastal saavutas Henry VI Wakefieldi lahingus võidu Yorki Richardi üle. Võidetud väepealiku pea raiuti maha ja viidi oda otsas kuninganna Margaretile, kes käskis talle pähe panna paberist krooni ning pea siis välja panna Yorki linna müürile. Richardi 12-aastane poeg tapeti samas lahingus, hoolimata sellest, et ta oli põlvili maas armu palunud. Kuninganna Margareti käsul pandi ka poisikese pea isa pea kõrvale linnamüürile. 1483. aastal haaras Inglismaa trooni Richard Gloster, kes võttis endale nimeks Richard III. Oma poliitilise vaenlase lord Hastingsi tapmisega oli sellel värskel kuningal nii kiire, et nõupidamise ettekäändel lossi meelitatud lordi ei viidud tapapakulegi, vaid ta pea raiuti maha lossi õuest toodud puuhalul. Richardi poolt troonist ilma jäetud Edward IV alaealised pojad, kellest vanem oli alles 10-aastane, kägistati 1483. aastal ühel juunikuu ööl mõrtsukate poolt, keda oli saatnud Richard III. Kõik see ei vähendanud sugugi küüraka Richard Glosteri veetlust tolleaegsete aadlidaamide silmis, 1484. aasta alguses andis ta oma surnud eelkäija Edward IV tütrele Elisabethile lubaduse, et ta abiellub temaga, kuna tema selleaegne naine pidavat varsti surema. Naiseliku kannatamatusega hakkas Elisabeth varsti Richard III-le kirju kirjutama, juhtides ta tähelepanu sellele, et varsti on juba veebruar läbi, aga tema naine pole ikka veel surnud. Veelgi vähem tseremoonitses abielusidemete ja abielukohustustega Henry VIII. Anne Boleyn‘iga abiellus ta 1533. aastal — kolm aastat pärast seda, kui see tema armukeseks oli saanud juba kolm kuud enne seda, kui Henry sai ametlikult lahutatud oma seaduslikust naisest. Kuid juba kolme aasta möödudes oli ta tüdinenud ka Boleynist ning laskis ta hukata 19. mail 1536. aastal pärast seda, kui eelmisel päeval olid tapakirve all kaotanud elu viis meest, keda süüdistati keelatud sidemeis Anne Boleyniga. Järgmisel päeval, 20. mail pidas Henry VIII kihlused oma kolmanda naisega. Nagu see sobis äsja surma läbi naise kaotanud lesele, kandis Henry VIII neil kihlusepeo päevadel valgeid leinariideid. 1538. aasta lõpus laskis Henry VIII vangistada kõik Courtnesi aadliperekonna liikmed, kes kõik peale ühe hukati järgmise aasta alguses. 1541. aastal laskis ta avalikult hukata Plantageneetide suguvõsa viimase esindaja — juba varem hukatud kardinal Pole’i 70-aastase ema. Sama aasta lõpus hukati kaks aadlikku, keda kuningas laskis süüdistada keelatud sidemeis oma naisega, ja nende sidemete varjamiseks süüdistatud 5 meest ja 6 naist. 19. veebruaril 1542. aastal järgnes neile ka kuninga kolmas naine Catherine Howard. Norfolki hertsog jäi ellu ainult juhuse tõttu. 27. jaanuaril 1547. a. kirjutas Henry VIII alla tema surmaotsusele, kuid suri ööl vastu 29. jaanuari, jõudmata seda otsust ellu viia.

Küllaltki võikad pildid avanevad meile, kui püüame laiali ajada seda romantilist hämarust, millesse mitmesugused kirjanikud on püüdnud mässida Šoti kuninganna Mary Stuarti kuju. Kuna kuninganna soosik itaallane Riccio oli korduvalt sunnitud keelduma raha väljaandmisest Mary Stuartiga abiellunud lord Darnleyle, kes kaldus ülemäära joomisele, siis otsustas viimane ta kõrvaldada. 1560. aastal kutsus ta Holyroodi lossi oma 18 käsilast. Darnley läks ise esimesena kuninganna tuppa, kes koos Riccioga õhtust sõi. Kui sinna varsti sisse tungisid ka tema käsilased, püüdis Riccio end päästa kuninganna trooni taha peitupugemisega. Pärast inetut rabelemist rebis aadlik Douglas kuninga vöölt pistoda, kummardus üle Mary Stuarti õla ja pistis pistoda Ricciole selga. Rabelemisega löödi söögilaud ümber ja lõpuks lohistati Riccio kõrvaltuppa, kus talle täiesti lõpp peale tehti. Tema kehas loeti hiljem ära 56 terariistahaava. Mary Stuarti kättemaks lord Darnleyle ei paistnud ka sugugi silma elegantsiga. 1567. aasta alguses tõi Mary Stuart oma rõugeisse haigestunud abikaasa enda juurde ja paigutas ta lossi õues olevasse aiamajakesesse. 9. veebruari õhtul lahkus Mary Stuart aiamajakesest ja öösel kell kaks lendas majakene õhku. Kuninga ja paaži surnukehad leiti aga hiljem lossi õuelt. Nad mõlemad olid ära kägistatud. Kolm kuud pärast seda lavastasid Mary Stuart ja šoti kõrgaadlik Bothwell Mary röövimise viimase poolt. Dunbari lossis kuulutas kuninganna, et ta abiellub Bothwelliga, kelle seaduslik naine sel ajal, muide, oli veel elus ja polnud temast veel sugugi lahutatud.

Inglise kuninganna Elisabethi valitsusaja kohta kirjutas saksa ajaloolane Schiosser: «On kohutav loendada neid hukkamisi, mis 1583. aastast 1593. aastani tabasid vaheldumisi katoliiklasi ja fanaatilisi puritaanlasi.» — «Sadu inimesi piinati loomalikult surnuks,» kirjutab K. Marx Elisabethi valitsusaja kohta, «… nad kõigepealt riputati võllasse, siis võeti veel elusatena sealt maha, lõigati neil kõhud lõhki ja rebiti siis neljaks.» 

«Sel ajal kui valitseva feodaal-aadli metsikud heitlused täitsid kogu keskaja oma võitluskäraga,» kirjutab Fr. Engels, «õõnestas rõhutud klasside väliselt märkamatu töö feodaal-süsteemi kogu Lääne-Euroopas, lõi sellise olukorra, milles feodaalile jäi üha vähem ruumi.»  Inimühiskond oli XV sajandil juba ammu seljataha jätnud selle aja, kus iga feodaalmõis, iga küla ja iga asula rahuldas põhiliselt ise kõik oma vajadused — kasvatas vilja, kudus riiet, valmistas tööriistu. Ühiskondliku tööjaotuse arenemine tõi endaga kaasa linnade ja kaubanduse arenemise. Läbi mandrite ja üle merede kulgevad kaubateed olid muutunud võimsaiks ja tähtsaiks veresoonteks, millede tuikamise sagedusest ja tugevusest sõltus ühiskondliku organismi areng. Kaubateed sulgusid või muutsid oma suunda ja terved õitsvad maakonnad või linnad hakkasid kiratsema või jäid hoopis tühjaks. Kuld ja raha olid muutunud võimsaks jõuks — nad tõstsid jalule ja panid liikuma terved palgasõdurite armeed, kukutasid ja püstitasid troone. «Veel ammu enne seda, kui rüütlilosside müürid löödi puruks uute tulirelvade laskudega, oli nende alusmüür õõnestatud rahaga.» Seoses ühiskonna majanduse arenguga oli tekkinud ka uus ühiskondlik jõud — linnakodanlus, kes oli huvitatud, et nimetatud progressiivne areng läheks edasi kiiremini. «Nii linnades kui ka maal, kõikjal suurenes elanikkonnas nende elementide hulk, kes soovisid kõigepealt seda, et oleks lõpp tehtud lõputuile ja mõttetuile sõdadele, et oleks lõpp tehtud feodaalide omavahelistele tülidele, mis viisid selleni, et maal käis lakkamatu sisesõda isegi sel ajal, kui välisvaenlane oli maale tulnud, et lõpeks see lakkamatu ja täiesti mõttetu laastamise olukord, mis oli pidevalt kestnud kogu keskajal. Olles veel liiga nõrgad, et ellu viia oma soov ise, leidsid need elemendid tugeva toe kogu feodaalkorra tipus seisva kuninga näol. Ja siin jõuame me selle punktini,» kirjutab Engels, «kus ühiskondlike suhete vaatlemine viib meid riiklike suhete vaatlemise juurde, kus me majanduse juurest läheme üle poliitika juurde.»

Nii kujunes Lääne-Euroopas liit kuninga keskvõimu ja tõusva linnakodanluse vahel. Kuningale oli linlaste rahaline toetus vajalik oma ainuvõimu laiendamiseks ja tugevdamiseks. Kuid objektiivselt viis see ka majanduse edasiarengule pidurdavalt mõjunud riikliku killustuse ja feodaalsete sisesõdade järkjärgulisele likvideerimisele. «Et selles üldises segaduses oli kuningavõim progressiivne element — see on silmaga näha,» kirjutab Engels. «Ta oli korra esindajaks korratuses, kujuneva rahvuse esindajaks vastandina killunemisele mässavaiks vasallriigikesteks.»

Veidi teisiti kulges areng Euroopa idaosas, kus majanduse areng ei viinud raharendi võidulepääsemisele, vaid teoorjuslike suurmõisate väljakujunemisele ja mõisnike võimu tugevnemisele. Linnade langus ja talupoegade lüüasaamine suures Saksa talurahvasõjas 1525. aastal, tööstuse ja kaubanduse üldine langus. 30-aastase sõjaga XVII sajandil löödud haavad, «väljaveo iseloom, mis koosnes suuremalt osalt põllumajandussaadustest ja selle tõttu kujunes peaaegu ainult aadlike-maaomanike materiaalsete ressursside suurenemise allikaks,» kirjutab K. Marx, kõik see viis selleni, et Saksamaal ja üldse ida pool Elbet tugevnes feodaalklassi võim ja feodalism püsis visamalt ja kauem kui Lääne-Euroopas. Kuid ka seal rajoonis mängis keskvõim ühiskonna edasiseks arenguks hädavajalikku tsentraliseerivat osa ja selles tsentraliseerimises, kriipsutab alla Marx, «seisabki tegelikult tema tsivilisaatorlik tegevus.. .»

Seda küllaltki kõrget hinnangut, mis me eespool andsime keskvõimule, ei ole meil aga sugugi põhjust laiendada neile sageli õige juhuslikele ning tühistele inimestele, kes seda keskvõimu kandsid. Marksismi ilmumine tähendas ajalooteaduses peale kõige muu ka seda, et valitsejates ja ühiskonnategelastes hakati sellest ajast peale nägema mitte ühiskondliku arengu käsuandjaid, vaid ühiskondlikmajandusliku arengu käsutäitjaid. «Tuleb välja», ironiseeris Engels 1893. aastal kodanlike ajaloolaste ja filosoofide üle, «et kui Richard Lõvisüda ja Philippe Auguste oleksid sisse seadnud vabakaubanduse selle asemel, et end mässida ristisõdadesse, siis oleks pääsetud 500 aastast viletsusest ja vaimupimedusest.» Marksism tunnistab ainult üht põhikriteeriumi ajalooliste tegelaste ja nende hulgas ka valitsejate tegevuse hindamisel. Kas toimis nende tegevus samas suunas kui ühiskondlik-majanduslik areng, või sellele vastu? Näitena võiksime võrrelda ühelt poolt Philipp II, kes tõuseb meie vaimusilme ette Hispaanias ja Madalmaadel leegitsevate tuleriitade valguses, ja teiselt poolt Vene tsaari Ivan IV, kelle käed olid määritud ta vürstide ja bojaaride verega. Philipp II võitlus nn. ketserluse ja Madalmaade tõusva linnakodanluse iseseisvuspüüete vastu oli juba ette nurjumisele määratud püüe ajaloo igavesti veerevat ratast seisma panna. Ivan IV verine võitlus reetmisega toimis aga samas suunas kui ajalooline areng — tugeva keskvõimuga, tsentraliseeritud Vene riigi kujunemise suunas.

Kui Karl Marx, kes oli väga põhjalike ja rikkalikult sügavaid mõtteid ja tähelepanekuid sisaldavate kronoloogiliste väljakirjutuste koostamiseks läbi tõotanud juba õige mitu köidet saksa ajaloolase Schlosseri «Maailma ajalugu» ja teisi raamatuid ning jõudnud inglise ajaloo käsitlemisel Mary I (1553—1558) valitsusaja juurde, siis ajas teda raevule inglise kodanlike ajaloolaste poolt ülesnäidatud silmakirjalikkus. Ta kirjutas oma konspekti väga iseloomuliku märkuse, mille ümbritses raamiga, et rõhutada nende mõtete tähtsust. «Inglismaal olid verine Richard II (rahva ja ketserite tapja, oma onu mõrtsukas), verine Henry IV, verine Henry V (ketserite põletaja), verine Edward IV, verine Richard III, verine Henry VII, koletis Henry VIII, verine Edward VI (raius maha ka oma mõlema onu pead). Siis järgnes ultra-verine kuninganna Bess (Elisabeth). Aga ainult Mary’t nimetatakse veriseks, sest ta on pinnuks silmas protestantlikel pappidel ja samuti rahvusliku kultuurivõitluse pooldajail nagu Hume ja kompanii.»

See Karl Marxi vihapuhang kodanliku ajalooteaduse variserlikkuse aadressil on väga õpetlik. Marksistlik ajalooteadus kahtlematult pühendab tähelepanu sellele, kui hästi teatud ajaloolised tegelased suudavad mõista ühiskondlik-majandusliku arenguga nende ette püstitatud ülesandeid ja kui hästi nad neid täita suudavad. Kuid peamiseks jääb siiski küsimus, kas need ajaloolised tegelased toimisid ühiskondlik-majandusliku arengu suunas või selle vastu. Ja täiesti võõras on tõelisele marksistlikule ajalooteadusele mõnede ajalooliste isikute silmakirjalik kujutamine ainult mustas valguses ja teiste puhtakspesemine igasugusest «süüst».

Vene ajaloolane Kljutševski arvutas omal ajal välja, et 234 aasta jooksul, 1228. aastast kuni 1462. aastani, leidis Põhja-Venes aset 90 sisesõda ja 160 sõda välisvaenlasega. 1533. aastal, kui suri suurvürst Vassili III, polnud sisevaenude või välissõdade oht veel sugugi kadunud. Seetõttu on arusaadav see murelikkus, millega surev suurvürst manitses temale lähedalseisvat vürst Mihhail Glinskit, et see tema «poja suurvürst Ivani ja suurvürstinna Jelena eest ja poja Juri eest valmis oleks oma verd valama ja keha tükkideks rebida laskma». Ja vaevalt oli Vassili III oma silmad sulgenud, kui keskvõimu tugevnemise üle rahulolematud vürstid ja bojaarid püüdsidki troonile tõsta oma käsilast, surnud valitseja venda vürst Jurit. Juba järgmisel, 1534. aastal rüüstas Poola hetman Radziwill oma ja temaga liitunud Krimmi tatarlaste vägedega Tšernigovi, Novgorod-Severski, Radogoštši, Starodubi ja Brjanski ümbruses. Samal ajal saabusid Poola kuningale Moskvast, Pihkvast ja mujalt igasugused reetlikud teated. Kuningale teatati, et Moskvas on bojaarid omavahel kõvasti tülis, et Pihkvas on vähe sõjavägesid ja pealegi on sealne alamrahvas väga rahutu. Nähtavasti julgustasid need teated poolakaid. Igatahes ilmusid Poola väed 1535. aastal uuesti — vallutasid Gomeli linna ja pärast ägedat võitlust ning osa linna õhkulaskmist ka Starodubi, mille juures kaasaegsete andmeil hukkus 13000 inimest linna kaitsjaid. 1536. aasta sõjakäik lõppes aga Poola-Leedu vägede lüüasaamisega Sebeži linna all.

Kuid ka neil suure välisohu aastail ei lõpetanud osastisvürstid ja bojaarid oma võitlust keskvõimu vastu. 1537. aastal astus regent-valitsejanna Jelena Glinskaja vastu avalikult välja Vassili III teine vend vürst Andrei. 2. mail lahkus ta osastisvürstkonnast Staritsast ja hakkas oma vägedega liikuma Novgorodi poole. Mõisnikele ja bojaarivasallidele saatis Andrei laiali üleskutseid, milledes oli kirjutatud: «Suurvürst on noor ja riik on bojaaride käes ja keda te siis õieti teenite. Aga mina oleksin valmis teile suurt armu osutama.» Kuid mõisnikke ruttas mässu tõstnud vürsti lippude alla õige vähe. Samal ajal aga hakkasid tema enda sõdurid laiali jooksma. Üks vürst Andrei väest ära joosta kavatsenud vasall võeti kinni, pisteti järve ja seoti teiba külge, nii et tal suu hädavaevalt veest välja ulatus. Niiviisi piinatud mehelt hakati pärima, kes veel kavatses ära joosta. Kuid piinatu olevat nimetanud nii paljusid, et vürst Andrei, nagu kirjutab kroonik, käskis kogu asja saladuses hoida, sest niikuinii poleks jõudnud kõiki reetureid üles puua. Kui Moskva sõjaväed talle järele jõudsid, andis vürst Andrei ilma võitluseta alla ja ta heideti vanglasse, kus ta juba poole aasta möödudes suri.

Nii mõnedki osastisvürstid, kes tahtsid oma kadumaläinud sõltumatust tagasi võita, panid sel ajal lootused välisvaenlaste peale. 1535. aastal oli üheks väepealikuks, kes Poola-Leedu vägesid vene linnu ja külasid põletama ja riisuma viis, vürst Semjon Belski, kes alles hiljuti oli Venemaalt Poolasse «ära sõitnud». Kui viimasele tundus, et Poola valitsus ei sõdi Moskva riigiga küllalt energiliselt, siis pakkus ta oma teeneid Türgi sultanile, lootes tema abil taastada oma võimu Rjazani vürstiriigis. Konstantinoopolist saatis Belski kirju Poola kuningale Sigismundile, kutsudes teda üles uutele sõjakäikudele Moskva vastu ja teatades, et sultan on valmis saatma Moskva vastu Silistria ja Kafa pašad 40000 sõduriga ja samuti Krimmi tatarlased. Aasta aasta järel õhutas see oma kodumaa reetmises väsimatu vürst Poola kuningat Moskva vastu uuesti sõda alustama. Ühes oma 1541. aastal kuningas Sigismundile saadetud kirjas loeb vürst Belski tähtsalt üles kõik oma vägiteod: ta oli kolm korda ässitanud Nogai tatarlasi Moskva riigi kallale, oli ässitanud sõjakäigule Krimmi khaani ja sõdinud ka ise Moskva vastu, «võtnud vange, põletanud maju, inimesi välja ajanud, vara ära vedanud, suurt kahju teinud, linnu ära võtnud ja maha põletanud, nad paljaks röövinud, suurtükid ära võtnud, kahel korral Moskva väe üle võitu saanud…»

Samal ajal kui bojaaride ja vürstide reetmine ähvardas riiki nii seest kui väljast, polnud tema valitsemisega asjad sugugi korras. Niipea kui Jelena Glinskaja 1538. aastal suri ja võimu faktiliselt haaras Suiskite vürstiperekond, muutus vürstide ja bojaaride omavoli nii riigikassa kui ka elanikkonna suhtes õige suureks ja hoolimatuks. Nagu jutustab üks selleaegne kroonik, olid Suiskid, nende poole hoidvad vürstid ja bojaarid ja isegi nende igasugused madalast soost käsilased talupoegi laostanud sagedaste ja ülejõukäivate küüdikohustuste nõudmisega. Paljudelt mõisnikelt oli nende maid omavoliliselt ära võetud, aga paljud suurfeodaalid ja kloostrid, kellelt eelmised valitsejad osa nende maid riigi kasuks olid ära võtnud, said need nüüd tagasi.

Neil aastatel kasvas Moskvas tsaarikojas üles valitseja, kes tunduvalt erines kõigist tema eelkäijaist Moskva troonil. «Sageli pannakse Moskva riigi tõusu seletamisel peamine rõhk tema vürstide isiklikele omadustele …, kirjutas vene ajaloolane Kljutševski. Pole põhjust liialdada küsimuse selle külje tähtsusega, arvata, et Moskva vürstiriigi poliitiline ja rahvuslik võimsus oli eranditult tema vürstide kätetöö, nende isikliku loomingu tulemus, nende andekuse tagajärg.» Kui tutvuda XIV ja XV sajandist rääkivate ajalooallikatega, jätkab Kljutševski, siis näeme, et Moskva suurvürstid «on üsna kahvatud kujud, kes järgemööda asendavad teineteist suurvürsti troonil, kandes Ivani, Semjoni, veel kord Ivani, Dmitri, Vassili, veel kord Vassili nime. … Kõik Moskva vürstid kuni Ivan III-ndani on üksteisele sarnased nagu kaks tilka vett, nii et vaatlejal on mõnikord raske otsustada, kes neist on Ivan ja kes Vassili.» Võrreldes kõigi oma eelkäijatega ilmub Ivan IV näol Moskva troonile väga originaalne ja omapärane kuju.

Ivan IV ammutas oma lapseea muljed kahest allikast — ühelt poolt teda ümbritsevast tegelikkusest ja teiselt poolt raamatutest. Kõige varasematest eluaastatest peale oli ta tunnistajaks tema ümber õukondlaste ja bojaaride vahel käivale ägedale ning inetule võitlusele võimu pärast. Inimesed, kes olid talle südamelähedaseks saanud, heideti nende üle võidu saavutanud poliitiliste vaenlaste poolt vangi ning mõne aja möödudes sai ta kuulda nende vägivaldsest surmast. Samal ajal ümbritsesid bojaarid ja õukondlased teda silmakirjaliku ja orjaliku alandlikkusega. Saadikute vastuvõttudel ja muude tseremooniate ajal istus ta hiilgavalt ehituna troonil. Kuid kui needsamad võimumehed, kes lossi saalis tema ette silmili maha olid heitnud, tsaaripojaga üksi jäid, siis ei pidanud nad teda millekski. On väga iseloomulik, milline oli Ivan IV esimene meeldejäänud mälestus oma noorusest. Peale ema Jelena Glinskaja surma «hakati meid vend Juriga üles kasvatama nagu välismaalasi või kerjuseid», kirjutab Ivan IV oma kirjas Vürst Kurbskile. «Mis häda meil kõik ei tulnud kannatada riiete ja toidu osas! Mitte üheski asjas ei antud meile voli, mitte üheski asjas ei käidud ümber nii, nagu tuleb ümber käia lastega. Üht asja ma mäletan. Oli kord nii, et meie mängisime, aga vürst Ivan Vassiljevitš Suiski istub polutil ja toetub küünarnukiga meie isa voodile ja on isegi jala selle peale pannud. Mida aga veel rääkida vanemate poolt mahajäetud riigikassast? Nad tassisid kõik varga kombel laiali kavala ettekäändega, et annavad palgaks bojaarivasallidele, aga tegelikult võtsid kõik endale…»

1542. aastal, ööl vastu 3. jaanuari, haarasid Suiskid võimu tagasi vürst Belskilt, kes vahepeal oli esimesele kohale tõusnud. Metropoliit Joasaaf, kelle olid üles äratanud vaenlaste poolt tema aknasse pillutud kivid, põgenes suurvürsti lossi ja seal noore suurvürsti magamistuppa. Kuid ka sinna tungisid vandenõulased talle järele ja ajasid 12-aastase suurvürsti une pealt üles. Kuna metropoliit ei suutnud varju leida ka selle surmani hirmunud lapse juurest, siis pidi ta edasi põgenema.

Samal aastal 9. septembri! õiendasid Suiskid ja nende pooldajad otse noore suurvürsti silmade all arveid tema soosingu osaliseks saanud Fjodor Vorontsoviga. Nad peksid ta läbi ja lohistasid vanglasse Kui noor Ivan saatis metropoliit Makari Vorontsovile armu paluma, siis oli üks Suiskite käsilastest «astunud tema mantlile ja selle lõhki rebinud»

«Lapse pea oli kogu aeg täis mõtteid sellest võitlusest,» kirjutab vene ajaloolane Solovjov, «tema enda õigusest ja vaenlaste ebaõiglusest. Ta juurdles selle üle, kuidas jõuga maksma panna oma õigused, tõestada vaenlaste ebaõigus, süüdistada neid. Lapse otsiv mõistus nõudis toitu, ta luges ahnelt läbi kõik, mis kätte sai, uuris pühakirja, kiriku ja Rooma ajalugu, vene kroonikaid, pühade isade teoseid. Kuid kõigest, mida ta luges, otsis ta kõikjal argumente enda kasuks; mõeldes kogu aeg võitlusest, otsis vahendeid, kuidas tulla sellest võitlusest välja võitjana; otsis kõikjal, eeskätt aga pühakirjas tõestusi oma võimu kaitseks ja nende seaduserikkujate sulaste vastu, kes olid selle tema käest ära võtnud.»

Omavoli Vorontsovi kallal oli aga ühtlasi viimaseks bojaaride omavoli ja võimutsemise aktiks. 29. detsembril 1543. aastal haaras 13-aastane suurvürst võimu enda kätte. Tema käsul anti esimene nõunik Andrei Suiski koerapoiste kätte, kes ta vangla poole lohistamise ajal ära tapsid. Suiski käsilased ja abilised saadeti Moskvast välja. 14. detsembril 1546. aastal laskis 16-aastaseks saanud suurvürst enda juurde kutsuda metropoliidi ja kõik bojaarid ning teatas, et kavatseb abielluda ning mitte välismaalasega, vaid naisega oma maalt. Metropoliit ja bojaarid olid rõõmu pärast nutma hakanud, kirjutab kroonik, nähes, et tsaar on veel nii noor, aga ajab juba riigiasju ilma nendega nõu pidamata. Aga nende hämmeldus kasvas veelgi, kui Ivan edasi teatas: «Sinu, mu isa metropoliit, õnnistusel ja teie, bojaaride nõul tahan enne abiellumist uurida esiisade tiitleid ja seda, kuidas meie esiisad, tsaarid ja suurvürstid ja meie eelkäija Vladimir Vsevolodovitš Monomahh oma tsaari- ja suurvürstiriigi troonile astusid — ka mina tahan seda kommet täita ja tsaari ning suurvürsti troonile istuda.» 16. jaanuaril 1547. aastal kroonitigi Ivan IV pidulikult Moskva esimeseks tsaariks. Samal ajal saadeti mööda maad vürstidele ja bojaarivasallidele laiali käsk: «Kui teil on vallalised tütred, siis peate kohe koos nendega sõitma linnadesse meie asevalitsejate juurde ülevaatusele ja ärge varjake oma vallalisi tütreid mitte mingil ettekäändel.» Noore tsaari valik langes lõpuks ühe Moskva kõige kuulsama ja vanema bojaarisugukonna — Zahharinite sugukonna esindajale, Anastassia Romanovnale.

Teoloogilistest teostest ja kroonikatest kogutud teadmisi armastas tsaar Ivan lagedale tuua pikkades kõnedes või isegi kirjatöödes. 1570. aastal Poola-Leedu saadikuid vastu võttes pidas Ivan IV selle aja kohta väga pika kõne — see võtab enda alla 44 lehekülge välisasjade prikaasi raamatus. Kui ta oli oma kõne lõpetanud, siis teatasid saadikud, et kuna nad kõigist venekeelsetest sõnadest hästi aru polnud saanud, paluvad nad endale see kõne anda kirjalikult. Kui Ivan IV selle peale vastas, et nende kirjutaja sai ju kõigest aru ja võivat neile edasi jutustada, siis oli viimane väga ehmatanud ja hüüdnud: «Armuline valitseja — niisuguseid suuri asju on võimatu meeles pidada — sinule jumala poolt antud valitseja-mõistus on palju kõrgem inimeste mõistusest.» Saatkonna kirjutaja sõnad tunnistavad aga ainult seda, et ta oli saanud hea koolituse diplomaatilises viisakuses. Tegelikult seisis asi selles, et kuigi Ivan IV armastas kõnesid pidada, ei saa sugugi väita, et ta neid oleks osanud pidada. Tema poliitiline ja kirjanduslik vastane vürst Kurbski on õigusega kritiseerinud Ivan IV stiili. «Sinu laialt kuulutava ja palju kära tegeva kirjutuse sain ma kätte…», kirjutab vürst Kurbski ühes oma vastuses tsaari kirjale. «Väga palju on temas seda, mida on haaratud pühakirjast, ja need sõnad on toodud suure raevu ja metsikusega; mitte ridades ja värssides, nagu see on kombeks osavatel ja tarkadel inimestel, kes mahutavad palju mõistust vähestesse sõnadesse, vaid sul on kõik üle mõõdu ja segane…» Kuid mis puutub nende kirjade sisusse, siis selles osas oli Ivan IV vürst Kurbskist vaieldamatult üle. Tuliste hobustena ja sageli nagu üksteise otsa hunnikusse tormavad argumendid ja väited olid kõik suunatud siiski ühte kohta, mõjusid usutavalt ja veenvalt. Meisterlikult oskas Ivan IV üles leida oma vastase nõrku kohti, kasutada tema sõnu tema enese vastu ja külvata ta selle juures üle raevuka iroonia mürginooltega. Kuigi vürst Kurbski kirjutas oma kirju rahulikumas stiilis, osutuvad tema väited juba pealiskaudsemalgi vaatlusel ja analüüsil üksteisele vasturääkivaiks, tema mõttearendused hädakaitseks või isegi hädavaledeks. Samal ajal purustab tsaari raevukate sõnade vool kõik tema teele jäänud vastuväidete tõkked nagu tormitsev jõgi.

Nagu tema vanaisa Ivan III, oli ka Ivan IV väga pikka kasvu, hea kehaehitusega, laiade õlgade ja rinnaga. Välismaiste allikate andmeil oli ta paks, vene allikate andmeil aga kõhnavõitu. Silmad olid tal väikesed ja elavad, nina kumer ja vurrud pikad. Elu teisel poolel oli ta näol alati sünge ilme, kuigi ta peaaegu vahetpidamata kihistas naerda. Tal oli väga hea mälu ja oma iseloomult oli ta väga energiline. Kõik palvekirjad vaatas ta ise läbi ja igaüks võis tema poole pöörduda kaebustega kohalike ülemuste peale. Ta tegeles vähe küttimisega ja pühendas peaaegu kogu aja riigiasjadele. Kord vastates Poola kuninga Stefan Bathory küsimusele teatas Ivan IV, et talle meeldivad kõige rohkem järgmised asjad: head hobused, raudkiivrid ja kerged ning head musketid.

Ivan IV valitsusajal olenes riigi võimsus kõigepealt sellest, kui palju inimjõudu oli tema sõjalise ja riigiaparaadi käsutuses. Riiki sõjameestena või ametnikena teenivad aadlikud said riigimaadest mõisad. Neid mõisaid said nad kasutada ainult teenistuse eest, mõisad läksid pärast nende surma poegadele edasi ainult siis, kui need samuti riigi teenistusse astusid. Tsaar ei saanud sugugi alati kindel olla, et oma maid pärusõiguse alusel valdavad vürstid ja bojaarid koos oma družiinlaste ja sõjasulastega tema käsul sõjaväkke ilmuvad. Hoopis teine asi oli mõisnikega. Nad pidid alati valmis olema riiki relvaga teenima, sest vastasel korral, isegi väikese viivitamise puhul oleksid nad oma mõisast kohe ilma jäänud. Teiselt poolt nägid ka mõisnikud riigis ja tsaaris oma huvide kaitsjat võimsa suurmaavaldajast naabri — bojaari või osastisvürsti — rõhumise ja tagakiusamise eest. Mõisnikud olid huvitatud sellest, et nad saaksid rahulikult ekspluateerida nendele riigi poolt antud talupoegi ja linnadesse oma põllusaadusi müüa. Nad ei tahtnud sugugi, et neid selle juures oleksid seganud osastisvürstide ja bojaaride omavahelised tülid ja vaenud või nende poolt kaubateedele või sildadele rajatud tolli- ja piiripunktid. Nii kujunes mõisnikest teenistusaadel tsentraliseerimise eest võitleva tsaarivõimu loomulikuks liitlaseks ja sotsiaalseks baasiks.

Nii mõisnikele kui linnadele olid bojaaridevalitsuse ajal hakanud liiga tegema bojaaridest asevalitsejad. Need asevalitsejad olid julmad nagu lõvid, aga nende teenrid olid nagu tigedad kiskjad, kirjutab Pihkva kroonik. Nad olid Pihkvas ja selle eeslinnades nõudnud trahvi juba ammu aegunud kohtuasjade eest, määranud trahvi 100 rubla ja enamgi, sundinud käsitöölisi endale kõike tasuta tegema ja suursuguseid linlasi endale kingitusi andma. Asevalitsejate süsteem oli kohalikule elanikkonnale eriti rõhuv selle pärast, et asevalitsejad ei saanud keskvalitsuselt mingit palka, vaid elasid neist maksudest ja andamitest, mis nad ise elanikelt välja nõudsid. Kuna asevalitsejate kohad olid enda kätte haaranud bojaarid, siis oli see jälle üks küsimus, kus teenistusinimeste ja linlaste huvid põrkasid kokku bojaaridega, ja nad toetasid keskvalitsuse poliitikat bojaaride-asevalitsejate võimu nõrgestamisel.

1539. aastast on pärit esimene nn. gubaa-õigustekiri (ryбная грамота), millega linlastele või maaelanikele anti õigus ise kinni püüda vargaid ja teisi kurjategijaid ning lasta nende üle kohut mõista nende endi poolt valitud gubaa-vanemail. Varem oli kurjategijate tagaajamise ning nende üle kohtumõistmise õigus olnud ainult bojaaridest asevalitsejatel. Need olid aga, nagu on näha mitmesugustest kaebustest, seda õigust kuritarvitanud — süütuid inimesi kinni võtnud, kurjategijaid taga ajades talupoegadele liiga teinud, vargaid ja röövleid altkäemaksu eest minema lasknud jne. Mõnedes kaebustes räägitakse, et asevalitsejate ja nende ametnike poolt sooritatud vägivalla pärast olid terved külad tühjaks jäänud ja ka eeslinnadest inimesed minema jooksnud mõne võimsama feodaali või kloostri kaitse alla. Kõige selle tõttu ostsid paljud külad ning linnad endale gubaa-õigustekirja — s. t. kohustusid riigile maksma kindlat rahalist maksu, aga vabanesid selle east asevalitsejate võimust ning võisid kohtuasju ajada endi hulgast valitud ametnike abil. Samal ajal võitlesid ka teenistusinimesed — mõisnikud selle eest, et vabaneda asevalitsejate kohtuvõimust ja saada erilised kaitsekirjad, mille järgi oli õigus nende üle kohut mõista ainult Moskva suurvürstil ja tema ametnikel. Ja jällegi viis mõisnike klassi võitlus oma huvide eest samal ajal ka Moskva keskvõimu tugevnemisele.

Ükski neist küsimustest polnud Ivan IV tsaaritroonile tõusmise ajal veel lahendatud. Ainult osa linnu ja külasid olid endale ostnud gubaa-õigustekirjad, paljud teenistusmeestest polnud veel kaitsekirjade omanikud. Võitlus alles käis, kui Moskva 1547. aasta tulekahju ajal puhkes leegitsema ka rahvahulkade viha.

1547. aasta aprillis oli Moskvas teineteise järel kaks suurt tulekahju. Kolmas, kõige suurem tulekahju algas 21. juunil Arbatil ja haaras varsti kogu Moskva. Novgorodi kroonika andmeil põles linnas ja eeslinnades maha 25 000 maja ja 250 kirikut. Elavalt ärapõlenud inimeste arvu hindavad kroonikud 1700, 2700 ja 3700 peale. Viis päeva pärast suurt tulekahju, 26. juunil 1547. a. puhkes Moskvas ülestõus. Moskva lihtrahvas nõudis surma tsaari sugulastele Glinskitele, kes olevat oma nõidumistega ja majadele inimvere pritsimisega kutsunudki esile kohutava tulekahju. Ülestõusnud tungisid Kremlisse ja bojaarid olid sunnitud neile välja andma Juri Glinski, kellele tehti lõpp peale. Kuid mitte kõik Glinskid polnud veel kätte saadud, ja 29. juunil läksid relvastatud ülestõusnud Vorobjovosse, kuhu oli varjule läinud tsaar. Relvastatud linlaste ootamatu ilmumine hirmutas noort tsaari. Ainult suure vaevaga said tsaar ja bojaarid rahustada ülestõusnuid, näidates neile, et Glinskid olid juba ammu lahkunud teistesse linnadesse.

1547. aasta juunis sai Ivan IV oma nahal tunda, et pahameel ja rahulolematus valitseva olukorraga on võtnud juba liiga ohtliku iseloomu. Reformidega ei tohtinud enam viivitada.

27. veebruaril 1549. aastal pidas Ivan IV kõne bojaaride duuma ja kõrgemate vaimulike ees. Tsaar süüdistas oma kõnes kibedalt bojaare, kes tema noorust ära kasutades olid omavolitsenud ja kuritegusid toime pannud. «Tead ise,» ütles tsaar, pöördudes kohalviibiva metropoliidi poole, «et pärast isa surma olin ma nelja-aastane, aga pärast ema surma — kaheksane. Minu sugulased jätsid mu hooletusse, aga mu kõrgest soost bojaarid ja suurnikud ei kandnud mu eest hoolt ja omavolitsesid, võtsid endale, küll minu nimel, aga omavoliliselt auastmeid ja nõudsid austusavaldusi ja tegid palju omakasupüüdlikku, varastasid, solvasid inimesi, nagu oleksin mina kurt ja ei kuuleks midagi ega võiks midagi paljastada oma nooruse ja abituse tõttu — aga nemad võimutsesid. Oo, ebaõiglased altkäemaksuvõtjad ja vargad ja ebaõiglased kohtunikud — mis vastust te meile nüüd annate kõigi nende pisarate pärast, mis teie pärast on valatud!» Vaevalt lõpetanud selle raevuka süüdistuskõne bojaaride aadressil, läks noor tsaar ühte teise lossisaalidest ja pöördus kõnega sinna kogunenud teenistusinimeste-mõisnike ja bojaarivasallide poole. Ta kordas oma kõnes neile põhiliselt samu mõtteid sellest, et on lõppenud bojaaride omavolitsemise aeg ja tuleb kord maksma panna. Kuid kui bojaaridele see kõne oli kostnud hirmsa ähvardusena, siis mõisnikud ning bojaarivasallid võtsid selle vastu vaimustusega. Samas kõnes teatas tsaar, et nüüdsest peale alluvad kõik teenistusinimesed tsaari kohtule ja bojaaridest asevalitsejail nende üle selles küsimuses võimu enam pole. Ivan IV rääkis oma kõnedes, et on otsustanud lõpu teha samuti sellele omavolile, mida bojaarid on tarvitanud talupoegade suhtes. Ka oma hilisemates kõnedes oskas Ivan IV rääkida talupoegade kaitsmisest. Kõik see tunnistab aga ainult seda, et tsaar oli juba õige noorelt õppinud kasutama seda rahva petmise ja temale puru silmapuhumise kunsti, millele on antud kõlav võõrkeelne nimi — demagoogia. Rahva huvide kaitsmisest võis küll rääkida, aga tegelikult võeti midagi ette ainult mõisnike-teenistusinimeste kasuks. 27. veebruaril rääkis tsaar oma kõnes küll talupoegadest, aga kui järgmisel päeval, 28. veebruaril, anti välja seadus, siis polnud seal talupoegadest sõnagi. Vastupidi — seaduses räägiti sellest, et bojaarid ja riigiametnikud ei tohi mõisnikele ülekohut teha neile maade, talupoegade ja holoppide jagamisel.

Üheaegselt sisepoliitiliste probleemidega tuli aga lahendada ka edasilükkamatuid välispoliitilisi küsimusi. Nagu vihatud tatari ikke ähvardav meeldetuletus seisis Moskva läheduses Kaasani vürstiriik, sulgedes Venemaale tee lõuna poole. 1547. aasta detsembris alustas noor tsaar oma esimest sõjakäiku Kaasani vastu ja sõitis välja Vladimirisse. Kui 1548. aasta alguses hakkasid liikuma sõjaväed ja suurtükivägi, siis polnud ikka veel lund ja sadas vihma. Suurtükid jäid teele kinni, kukkusid jõgede! läbi jää. Nähes, et see sõjaretk on juba ette nurjumisele määratud, pöördus 17-aastane tsaar Moskvasse tagasi, nuttes, nagu kinnitab kroonik.

1549. aasta novembris asus Ivan IV uuele sõjakäigule Kaasani vastu. Kuid juba järgmisel kuul, detsembris algasid Vladimiris, kuhu kogunesid sõjaväed, suured tülid bojaaride ja vürstide vahel selle pärast, kes neist milliseid sõjaväelisi auastmeid ja ametikohti omama peab. Tsaar ei saanud ühtki sõjalist ametikohta või sõjalist ülesannet usaldada sellele, kes tema arvates selleks kõige võimelisem või osavam oleks olnud. Kõik see oli juba vanadest aegadest täpselt ette nähtud vürstide ja bojaarisuguvõsade tähtsuse astmetes. Iga vürst ja bojaar jälgis kramplikult, et kedagi temast madalama päritoluga inimest sõjakäigu ajal kas või ajutiseltki temast kõrgemale auastmele või ametikohale ei pandaks. Ivan IV oli sunnitud Vladimirisse välja kutsuma metropoliit Makari, kes tuletas vürstidele ja bojaaridele meelde, et just enne sõjakäiku oli valitsus võtnud vastu otsuse, mis keelas sugukondlike auastmete tülidega teha kahju sõjalistele üritustele ja kohustas vastuvaidlematult täitma tsaari poolt antud käske. Kuigi ka Vladimiris kõik bojaarid ja vürstid pidulikult lubasid, et täidavad seda valitsuse käsku, jätkusid tülid. Nižni-Novgorodis tuletati bojaaridele ja vürstidele teist korda meelde seda otsust, kuid vaatamata sellele jõudis sõjavägi Kaasani alla sellises olukorras, et ta juhtimine oli sisetülide tõttu täiesti desorganiseeritud. Tuli pöörduda Moskvasse tagasi midagi saavutamata.

Tegelik riigielu praktika ise oli Ivan IV ette seadnud ülesande murda osastisvürstide ja bojaaride võim nii valitsusaparaadis kui ka sõjaväes. 1549. aastal väljaantud määrustega ja 1550. aastal väljaantud seadustekoguga võeti asevalitsejailt ja üldse kõigilt feodaalidelt ära õigus ise kohut mõista neile alluvate inimeste üle. Keskvõimu kontroll kohalike valitsusasutuste üle tugevnes. Bojaaridest asevalitsejate võim muutus nii nõrgaks, et oli kätte jõudnud aeg selle institutsiooni täielikuks likvideerimiseks ning tema asendamiseks uuema-aegsete, keskvõimust otseselt ja tugevasti sõltuvate administratiivasutustega. Aegamööda hakkas üha rohkem külasid ja linnasid endale välja ostma gubaa-õigustekirju, hakates sellest ajast peale ise valima endale kohtunikke ning ametimehi ja maksma maksusid otseselt keskvalitsusele. Tulles 1552. aastal tagasi seekord võidukalt lõppenud Kaasani sõjakäigult, kuulutas Ivan IV, et ta kavatseb kogu riigis ära kaotada asevalitsejate «toitmise», s. t. kõik linnad ja külad saavad õiguse kindlaid makse maksta otse keskvalitsusele ja see juba ise hakkab «toitu» andma asevalitsejatele. Hoolimata bojaaride duuma visast vastupanust hakkaski Ivan IV seda reformi järk-järgult ellu viima. Eriti suurt tähelepanu pühendas Ivan IV valitsus aga mõisnike-teenistusmeeste olukorrale. 1550. aasta maakogu poole pöördudes püstitas Ivan IV ühe tähtsaima riikliku ülesandena nõude seada kord jalule maaga varustamise küsimuses. Mõnedele teenistusmeestele oli maad liiga palju kogunenud, teised olid sellest aga peaaegu või hoopis ilma jäänud. 1550-ndail aastail viidigi kogu riigis läbi teenistusinimeste maade ümbermõõtmine ja ümberjaotamine ning kehtestati uus maade hindamise süsteem, mis oli soodsam mõisnikele. 3. oktoobril 1550. aastal anti välja määrus 1000 bojaarivasalli varustamise kohta maavaldustega Moskva lähemas ümbruses. Need 1000 teenistusmeest pidid muutuma tsaarivõimu kõige usaldatavamaks ja kergesti kättesaadavaks toeks. Samal 1550. aastal tõstis Ivan IV üles ka küsimuse kohalike feodaalide poolt nende valduste piiridel võetava eratolli ärakaotamisest ja selle asendamisest üleriikliku tollisüsteemiga.

1552. aastal kroonis Ivan IV visasid pingutusi lõpuks ometi hiilgav võit Kaasani vürstiriigi üle. 3. juulil asus tsaar sõjakäigule ja 18. augustil ilmus oma vägede järel Kaasani piiridesse. 23. augustil asusid polgud neile määratud kohtadele Kaasani müüride all. Tsaar ilmus vägede juurde lipuga, millel oli kujutatud sama rist mille all Dmitri Donskoi omal ajal oli saavutanud võidu tatarlaste üle. «Ärge hoidke oma elu õilsas ürituses,» ütles Ivan IV oma kõnes vägedele, «kui me langeme, siis pole see õieti surm, vaid igavese elu algus; kui me nüüd ei sure, siis sureme ju kunagi hiljem ikkagi… Ma tulin ise koos teiega — parem ma suren siin, kui et peaksin edasi nägema, kuidas minu pattude pärast teotatakse Kristust ja minu hoole alla usaldatud kristlasi teotatakse jumalavastaste Kaasani inimeste poolt. Kui halastaja jumal meile saadab oma armu, siis annan ma rõõmuga teile suurt tasu, aga keda peaks tabama surm, selle naise ja laste vastu saan ma alati rõõmuga üles näitama suurt armu.» Samal 23. augustil alustas 150000-meheline ja 150 suurtukiga varustatud sõjavägi Kaasani ründamist. 4. septembril lasti sakslasest inseneri juhtimisel ülesseatud maa-aluse miiniga õhku osa Kaasani müüridest. 1. oktoobril tulistati piiratud linna vahetpidamata terve päev. Kõigil sõjameestel kästi pihil käia ja võtta vastu viimane võidmine. Järgmisel päeval algas otsustav tormijooks. Kui polgud koidu ajal linna peale läksid, palvetas tsaar kirikus. Jumalateenistuse ajal vapustas kogu kirikut uue miini lõhkemine, ja kui tsaar kiriku ukse ette vaatama läks, nägi ta, et osa Kaasani müüridest oli jällegi õhku lennanud. Tsaari juurde tulid teineteise järel kaks käskjalga teatega, et ta peab tulema vägede juurde, et neid julgustada. Kuid Ivan IV ei lahkunud kirikust enne, kui jumalateenistus oli täiesti lõppenud, ja ta jõudis koos oma isikliku polguga Kaasanisse alles siis, kui linna kaitsjate vastupanu oli juba murtud ja võitlus käis linna sisemuses.

Seoses Ivan IV poolt nii sisepoliitikas kui ka välispoliitikas saavutatud edusammudega on juba ammu ajaloolaste ette kerkinud küsimus — keda lugeda nende tõeliseks autoriks? Kas tsaari ennast või tema selleaegseid lähemaid nõunikke — tsaari isiklikku preestrit Silvestrit ja nõuandjat Adaševit? Ja nagu paljud ajaloolased murelikult on märkinud, tõi sellesse küsimusse kõige rohkem segadust tsaar ise. Ivan IV pooldas nii fanaatiliselt õpetust sellest, et tsaari ainuvõim ei tohi olla millegagi piiratud ja on ka eksimatu, et ta kõigist pattudest kõige hirmsamaks pidas eksimist selle põhimõtte vastu. Ja sellepärast, kui ta kirjades Kurbskile ründab sel ajal tema poliitilisteks vastasteks muutunud Adaševit ja Silvestrit, siis kõige raskema süüdistusena paiskab ta nende vastu järgmise — nad olid tema tsaarlikku võimu naeruks teinud, seda piiranud. Temale omase taltsutamatu stiiliga heidab tsaar nende aadressil ühe süüdistuse teise järel ja jõuab lõpuks nii kaugele, et kujutab asja nii, nagu poleks Silvester ja Adašev lasknud tal endal midagi iseseisvalt teha, püüdnud teda muuta oma tahtetuks mängukanniks. Hilisem ajaloouurimine on tsaari selle liialduse paljastanud ja näidanud, et Adašev ning Silvester olid küll väga mõjuvõimsad riigimehed, kuid siiski nende seljataga seisnud poliitiliste rühmituste ning tsaari tahte ja käskude täitjad.

Preester Silvestri oli tsaari lähikonda toimetanud metropoliit Makari, kes esindas vene kiriku neid ringkondi, mis olid huvitatud tsaari keskvõimu tugevnemisest. Kõik, mida me teame tsaari usaldusmeheks tõusnud Silvestri edasisest tegevusest, näitab, et ta täitis tsaari nimel ja soovil tegutsedes nii olulisi kui ka hoopiski ebatähtsaid ülesandeid. Tervelt kolm aastat, 1551 kuni 1554, käis diplomaatilisel alal silmapaistvat kohta omav djakk Viskovatõi ringi ja süüdistas Silvestrit selles, et ta kaldub ketserlusse. 1554. aastal tuli Silvestril isegi astuda kirikunõukogu ette ja vastust anda. Süüdlaseks tunnistati küll Viskovatõi ja tal tuli kanda karistust kirikliku patukahetsuse näol. Kuid ikkagi poleks see kõik olnud mõeldav, kui Silvester neil aastail tõesti oleks olnud nii võimas, et tsaar muutus tema käes tahtetuks mängukanniks.

Aleksei Adašev oli pärit Kostroma teenistusinimeste-mõisnike hulgast. 1530-ndail aastail teenis ta diplomaadina, käis saadikuna Kaasanis ja Türgis. Hiljem tõotas ta õukonna-prikaasis djakina. 1548. aastal muutis valitsemisohjad äsja enda kätte haaranud Ivan IV, kes otsis uusi ja võimekaid abilisi, Adaševi õukonnaprikaasi dvoretskiks. Sellest ajast peale muutus ta tsaarile õige lähedaseks — võttis osa eranditult kõigist tsaari sõjakäikudest, pidas läbirääkimisi välismaa saadikutega, võttis osa «lähedase duuma» nõupidamistest seaduste koostamisel. Kuid kõikjal, kus me näeme Adaševit tegutsemas, on kroonikates alati rõhutatud, et ta tegutses tsaari nimel või korraldusel — tõi väepealikuile või ametnikele tsaari käsu või andis välismaa saadikuile edasi tsaari arvamuse.

Peale Adaševi ja Silvestri ümbritsesid Ivan IV ka teised mõjukad poliitikud ning õukonnategelased. Kõigepealt tuleb märkida tsaarinna sugulasi bojaare Zahharineid, diplomaati Viskovatõid ja metropoliit Makarit. 1553. aastal leidis aga aset sündmus, mis lõi sügava kiilu nende seni suhteliselt ühes rindes tegutsenud poliitikute ja õukonnategelaste vahele.

Kaasani alt võidukalt tagasipöördunud tsaar jäi äkki raskesti haigeks. Tema olukord muutus nii raskeks, et ta otsustas koostada testamendi ning lasta bojaaridel ning vürstidel truudust vanduda troonipärijale — kolmeaastasele Dmitrile. Bojaaridele, vürstidele, poliitika- ning õukonnategelastele avanes hoopis uus perspektiiv. Bojaaridele ja vürstidele tundus, et keskvõim on ootamatult jälle nii nõrgaks muutunud nagu pärast Vassili III surma ning pole enam vajadust varjata oma pahameelt selle vastu. Oli oodata uut pikaajalist regendivalitsuse perioodi ja see oli küllalt meelitav väljavaade sellistele tsaarinna lähedal seisvatele isikutele nagu tema sugulased bojaarid Zahharinid. Hoopis ohtlikumasse olukorda võisid sattuda sellised poliitikud nagu Adašev ja Silvester, kelle kogu mõjuvõim oli baseerunud otseselt tsaar Ivan IV enda soosingul. Kas võisid nad olla kindlad ka regentide soosingule? Kas polnud kasulikum kasutada oma olemasolevat mõjuvõimu uute isikute võimuleupitamiseks ja kindlustada sellega endale soosing nende juures? Ja neil tsaar Ivan IV jaoks nii kriitilistel päevadel reetsid tema ta kõige lähedasemad sõbrad ja usaldusmehed.

Niipea kui välja kuulutati, et bojaarid ja vürstid peavad ilmuma ja andma truudusevande troonipärijale Dmitrile, kuulutasid paljud neist avalikult, et nad sellele maimukesele truudust ei vannu ja tahavad troonil näha hoopis Ivan IV onupoega, vürst Vladimirit Staritsast. Haigele tsaarile truuks jäänud Viskovatõi ja Zahharinid hakkasid veenma vürst Vladimirit, et ta ise truudusvannet andes oleks teistele eeskujuks ning murraks ühtlasi nende vastupanu. Tsaarilossi saalides tõusis bojaaride ja vürstide vahel nii suur kära ja riidlemine, et seda oma haigetuppa kuulis ka Ivan IV ise. Ta laskis bojaarid ja vürstid enda juurde kutsuda ja teatas neile, et kui nad Dmitrile truudust ei vannu, siis loeb ta, et nad on truudust murdnud temale ja tahavad hoopis kedagi teist valitsejaks. Kuid mitmed bojaaridest ja vürstidest vaidlesid isegi siin ja otse tsaarile endale vastu. Nende hulgas, kes haige tsaari vastu avalikult häält tõstsid, oli ka Aleksei Adaševi isa okolnitši Fjodor Adašev. Kära ja tüli jätkus, kuid õhtuks osa bojaare siiski andis truudusevande. Kui need bojaarid kutsusid truudusevannet andma ka teisi, vastasid need jälle kisa ja sõimuga: «Teie tahate valitseda, aga meie peaksime teid teenima — ei taha me teid teenida.» Staritsa vürsti Vladimiri poole läks nüüd peaaegu avalikult üle ka Silvester, tehes seda küll haige tsaari ja vürsti «lepitamise» sildi all. Aleksei Adašev ise hoidis end tagaplaanile. Kuid selle mõjuka riigitegelase tegevusetus oli võrdne reetmisega. Järgmisel päeval kutsus Ivan IV enda juurde temale truuks jäänud bojaarid ja palus neid vähemalt ta naise ja laste elu päästa. «Nii et kui ma jumala tahtel suren, siis palun ärge unustage minule ja mu pojale antud truudusevannet ja ärge laske bojaaridel mu poega ära tappa, vaid põgenege nendega võõrale maale, sinna, kuhu jumal teed näitab. Aga teie, Zahharinid,» jätkas tsaar, «mida te ehmatasite, või arvate, et bojaarid teile armu heidavad. Teid löövad nad kõigepealt surnuks. Nii et parem juba surge minu poja ja tema ema eest ja ärge laske mu naist häbistada.»

Kuid samal päeval bojaaride vastupanu vaibus ja kõik bojaarid ning vürstid ruttasid andma truudusvannet. Nad olid küll avalikult üles näidanud oma pahameelt ja truudusetust, kuid et suutnud organiseerida avalikku võitlust võimu pärast. Ei läinud mõõda palju aega ja oma haigevoodilt tõusis ka tsaar, kes oli saanud uue õppetunni selle kohta, kui suur vaen ja reetmine teda ümbritsesid. Oige varsti tabas teda aga veel uus raske kaotus. Tagasiteel palverännakult Možaiskisse suri Ivan IV esimene naine Anastassia. Kõik kroonikakirjutajad ja ajaloolased on ühel meelel, et tsaar oma esimest naist sügavalt armastas. Oma kirjades Kurbskile võrdleb Ivan IV teda süütu lambukesega ja meenutab kibeda raevuga, et Silvester ja Adašev olid julgenud Anastassiale «halbu sõnu» öelda isegi siis, kui ta oli juba suremas haige.

Varsti pärast Kaasani vallutamist langes õige kergelt Moskva võimu alla ka Astrahani vürstiriik. Nende kaotuste üle ehmatanud ja sisetülidest lõhestatud Krimmi khaaniriik muutus ajutiselt tagasihoidlikumaks. Venemaad lõuna poolt meredest äralõikavad kammitsad hakkasid mõranema. Seda tugevamini püsisid nad aga läänes. Ühelt poolt Rootsi ja teiselt poolt Liivimaa piiskopid, ordu ja linnad valvasid kadedalt, et Moskva riik ei tungiks välja Läänemerele ja ei looks otseseid kaubanduslikke sidemeid Lääne- Euroopa riikidega. 1548. aastal kirjutas Rootsi kuningas Gustav Vasa Riia peapiiskopile ja manitses teda hoolt kandma selle eest, et Venemaale ei saaks minna ükski välismaa relva- või suurtükimeister. 1550-ndail aastail kogus üks avantürist Hans Schlitte Saksa keisri Karl V toetusel Saksamaal spetsialiste Ivan IV jaoks. Ta saigi kokku 123 inimest, kuid Lüübeki raad, kes tegutses Balti, linnade õhutusel, laskis Schlitte vangistada ja tema poolt värvatud spetsialistid jooksid laiali.

Tegelikult ei hoidnud sellelaadiline isoleerimine muidugi ära sõjakunsti arenemist Venemaal. Venelaste endi hulgas tõusis esile andekaid sõjainsenere ja suurtükimeistreid. Viimastest üheks kõige tuntumaks võib lugeda Andrei Tšohhovit, kelle sünniaeg ja koht on teadmata ja kes suri 1630. aasta paiku. Andrei Tšohhov töötas Moskva Suurtükiprikaasis üle 60 aasta. Oma esimesed suurtükid valmistas ta 1568. aasta paiku, mil ta oli veel meister Kašir Gnussovi õpilane. Tema kõige silmapaistvamaks tööks on 1586. aastal valminud «Tsaar-suurtükk», mis veel praegu seisab Moskvas Kremli õuel ja kutsub esile vaimustust oma toreda ja rikkaliku ornamendiga.

Kuid kõik need kitsendused ja tagakiusamised olid Moskva riigile siiski talumatud ja seetõttu pidi tema valitsus sellest olukorrast väljapääsu otsima. Kui 1557. aastal Moskva riik pärast lühiajalist ja võidukat sõda Rootsiga viimasega rahu sõlmis, nähti rahulepingus ette, et vene kaupmehed saavad õiguse vabalt kaubelda Rootsis ja Venemaale minevad saadikud lastakse sealt vabalt läbi. Lõuna pool Soome lahte asuvad Moskva vaenlased ei piirdunud sellega, et takistasid venelaste kaubandust, vaid korraldasid nii palju ja nii sageli, kui nende jõud lubas, sinna ka sõjaretki. «Pärast seda laastas ordumeister suurt osa Moskva maast röövimise ja põletamisega,» kirjutab kroonik Balthasar Russov ordumeister Wolter von Plettenbergi poolt 1502. aastal korraldatud sõjaretke kohta, «rüüstas Ostrova, Krasnova ja Irboska lossid ning lõi Ivanovgorodis palju inimesi maha ning põletas kõik tühjaks.»

1554. aastal pidi sisemistest lahkhelidest nõrgestatud ja täiesti üksi jäänud Liivimaa pidama oma võimsaks muutunud naabriga diplomaatilisi läbirääkimisi juba õige raskes olukorras. 28. aprillist kuni 1. juunini Moskvas toimunud läbirääkimiste ajal heitis Aleksei Adašev liivimaalastele ette, et «nad ei lase tsaari juurde välismaiseid meistreid ja inimesi, rikkudes lepingut ei luba venelastel osta vaske, seatina ja inglistina ning sõjavarustust, keelavad kaubelda otseselt välismaa kaupmeestega ja laevade peal, mille tõttu vene kaupmeestel tuleb maksta kaupade eest kaks korda kallimat hinda, aga vene kaupadele määravad omavoliliselt hinnad ja vene kaupmehed kannatavad kahju, eriti maaklerite poolt…» Liivimaalaste saadikud olid end vabandanud sellega, et seda kõike nõudvat neilt Hansa seadused. Siis aga oli, nagu jutustab oma kirjades Diedrich Kaver, läbirääkimistest osa võttev djakk Viskovatõi võtnud põuest ühe kirja ja varjates käega allkirja näidanud kirja sisu saadikutele. Ja saadikud nägid oma suureks imestuseks, et kirjas palusid teised hansalinnad, et Moskva püüaks saavutada, et nende kaupmehed võiksid kaubelda Liivimaa linnades otseselt vene kaupmeestega, kasutamata kohalike kaupmeeste vahetalitust.

Kuigi Liivimaa esindajad 1554. ja 1557. aastal asetleidnud läbirääkimiste ajal esialgu olid valmis lubama kõike, et ainult sõda ära hoida, lõppes asi lõpuks siiski 1557. aastal järjekordse saatkonna Moskvast minemaajamise ja suhete katkestamisega. Liivimaalased ei suutnud maksta nende poolt 1554. aastal lubatud suuri andameid ja olid pealegi sõlminud sõjalise liidu Poola-Leeduga, mis neil 1554. aasta kokkuleppega oli keelatud. Kuid kõik need küsimused olid Moskva valitsusele tegelikult muidugi ainult diplomaatiliseks ettekäändeks ja abinõuks poliitilises võitluses väljapääsu eest Läänemerele, samasuguseks ettekäändeks, nagu ka jutud «ajaloolistest õigustest». Nimelt kuulutas Adašev läbirääkimiste ajal saadikutega, et Liivimaa kuuluvat ajalooliselt tegelikult Moskva riigile, juba Jaroslav Targa ajast peale, ja nüüd pidavat Liivimaa tsaarile uuesti maksu maksma hakkama. «Moskva tsaarile pole üldse tähtsad liivimaalaste andamid,» kirjutasid 1558. aastal Rootsi agendid Liivimaalt oma kuningale, «ta hakkas ainult sellest ettekäändest kinni. Narva ja Tartu — vaat need on tema Liivimaa poliitika lõppeesmärgiks.»

1558. aasta jaanuari lõpus tormas 40- või 60-tuhandeline Moskva vägi lõuna pool Pihkva järve üle Liivimaa piiri, sooritas sügava retke kuni Tartuni välja, liikus veel edasi isegi Tallinna suunas ja pöördus siis kaares tagasi, möödus Rakverest ja Narvast ning tuli tagasi Vene territooriumile. Pärast neid kiiresti liikuvaid ja kergeid ratsaväeüksusi tulid jalavägi ja suurtükivägi. Pärast lühikest piiramist alistus Tartu 19. juulil vene väepealikule Pjotr Suiskile. «Selle järel laskis ta ihulise karistuse ähvardusel välja kuulutada, et ühelegi linna elanikkudest ei pea tehtama mingit häda,» kirjutab kroonik Nyenstedt vürst Suiski käitumise kohta pärast Tartu alistumist. «Ka laskis ta kuulutada, et kodanikud ei tohi oma majades müüa sõjameestele mingisuguseid jooke, et ära hoida pahandust. Ka määrati bojaarid mõnede streletsidega, kes iga päev linnas ringi sõitsid; need lasksid kõik purjus mehed ja need, kes ennast sündmatult ülal pidasid, kohe vanglasse viia. Kui kodanikud seda nägid, leppisid nad oma õnnetusega, ei olnud neil ka mingi kallaletungimise või mingi vägivalla üle kaevata.» — «Võitnud venelaste käitumine Tartus on ainulaadne kogu XVI sajandi kohta,» kirjutab vene ülikoolides töötanud ajaloolane Forsten, kes ise rahvuselt oli rootslane. «Kõik allikad räägivad üksmeelselt Pjotr Ivanovitš Suiski ebatavalisest humaansusest…»

Liivimaa ordurüütlid ja piiskoppide ning linnade sõjasulased ei julgenud esialgu vene vägede vastu üldse välja minna. Kui Liivimaa rüütlivägi seda 1560. aastal lõpuks Oomuli juures teha söandas, siis löödi ta täiesti puruks vene vägede poolt, keda vaenlase seljataha olid juhatanud kohalikud talupojad. Üksteise järel andsid alla kindlused ja linnad. Viljandi alistumisel langes venelaste kätte vangi ka ordumeister Fürstenberg. Kroonik Russov kirjutab, et kuni 1560. aastani polnud «moskvalased veel ühtki Liivimaa kindlust ära võtnud rünnaku, nälja või kauaaegse piiramisega, vaid nad kõik anti talle ära suure arguse pärast üpris kergesti ja ebatruult, ilma hädavajaduseta.»

Kõik Liivi sõda põhjalikumalt uurinud ajaloolased on rõhutanud, et sõja alguses on selgesti näha kohalike elanike, lätlaste ja eestlaste poolehoid vene vägedele, kes kihutasid minema vihatud saksa mõisnikud, ja vene võimudele, kes näiteks Narva ümbruses jagasid talupoegadele külviseemet ja loomi ning Viljandis andsid neile välja kaitsekirju. «Talupojad olid alguses üsna venesõbralised,» kirjutab Liivi sõda põhjalikult uurinud Hans Kruus selle sõja algperioodi kohta. «See venesõbralikkus oli harilikult passiivse iseloomuga. Ent tihti ei puudunud sellel ka aktiivne avaldus. Talupojad olid venelasile teadete muretsejaiks, teejuhtideks, salakuulajaiks. Ei puudunud juhuseid, kus nad venelastega ühiselt Saksa väesalga kallale tungisid.» 1560. aastal puhkes Harjumaal ja Läänemaal eesti talupoegade ülestõus ja isegi Saaremaal värisesid saksa feodaalid hirmust, kartes, et talupojad nad koos kõigi lossidega venelastele välja annavad.

Moskva riigi ootamatult suur edu, kes oli kohe sõja alguses vallutanud nii tähtsad linnad, nagu Narva ja Tartu, ajas ärevusse tema naabrid. «Erik tahtis vallutada Eestimaad (s. t. Põhja- Eestit — J. K.), Sigismund Liivimaad,» kirjutab. Forsten Rootsi ja Poola kuningate kohta, «— nad mõlemad võtsid Liivimaa segadustest osa ühesuguste eesmärkidega, milliseid nad asjatult püüdsid varjata juttudega omakasupüüdmatusest, siirast kaastundest õnnetute liivimaalaste vastu, keda õgivad idast tulnud barbarid jne.» 1560.—61. aastal sekkusid Poola-Leedu, Taani ja Rootsi võitlusesse Liivimaa pärast. Poola-Leedu kinnitas kanda Riias ja Liivimaa lõunaosas, Rootsi Tallinnas ja Taani, kes esialgu Moskvaga liidus tegutseda püüdis, Saaremaal ja Läänemaal. Samal ajal tõstsid Saksamaal igasugused kirjamehed hädakisa oma mõisnikest ja linnapürjeritest kaasmaalaste õnnetuste üle, keda Moskva väed ja sõjaolukorda kasutades ülestõusnud eesti ja läti talupojad maha lõid. Ilmusid lendlehed, mis kandsid selliseid pealkirju, nagu «Väga kohutav, hirmuäratav, ennekuulmatu, usutav ja uus ajaleht sellest, mis hirmsat türannitööd moskoviit Liivimaal teeb…» Kui «usutavad» nende lendlehtede teated tegelikult olid, sellest tunnistab kas või seegi asjaolu, et nende andmeil oli 1562. aastal Moskva vägesid Liivimaal 200 000 meest, kuna sel ajal kinnivõetud vene sõjavangide tunnistuste andmeil polnud seal vene vägesid üle 2000 mehe. Liivi sõda oli nende sensatsiooniliste lendlehtede koostajaile tõeliseks kullaauguks. On välja arvutatud, et kogu XVI sajandi teisel poolel Lääne-Euroopas ilmunud 26-st sellisest lendlehest olid 23 pühendatud Liivi sõjale. Kõigi nende lendlehtede autorite armastatuimaks võtteks oli igasuguste «venelaste hirmutegude» kirjeldamine, mida nad kas ise välja mõtlesid või üksteise pealt maha kirjutasid.

Liivi sõda oli laastav ja hävitav nagu kõik XVI sajandil peetud sõjad. Kuid oleks täiesti ebaõige veeretada kõigi Liivimaa poolt selle sõja ajal kantud kaotuste süü ainult vene vägede õlgadele, nagu seda püüdsid teha XVI sajandil koostatud lendlehtede autorid ja hiljem nii mõnedki ajaloolased. 1563. aastal puhkes Taani ja Rootsi vahel sõda, mida peeti ühesuguse halastamatusega nii Lõuna-Rootsis kui ka Põhja-Eestis. «Erik pidas sõjas kinni sellest põhimõttest,» kirjutab ajaloolane Forsten selleaegse Rootsi kuninga kohta, «et piiriäärsed alad tuleb tühjaks laastata ja sellega võtta taanlastelt ära võimalus tungida Rootsisse sisse. Rootslased jätsid endist maha rusuhunnikud, põletasid maha terved linnad ja külad, lõid viimaseni maha kõik võidetud.» Kui Rootsi väepealik Horn oli 1566. aastal rüüstanud Saaremaad, siis kirjutasid Saaremaa kapiitli liikmed oma piiskopile, et «see (rootslane) oli käitunud palju raskemini, väljakannatamatumalt ja kahjulikumalt kui too (moskvalane)». Samal ajal pidasid rootslased ägedat võitlust ka lõuna poolt peale tungivate poolakatega. «Pärast Haapsalut langes Lihula… Kogu Läänemaa põletati tühjaks ja laastati rootslaste poolt,» kirjutab Forsten «— nad tahtsid, et neid eraldaks poolakatest tõeline kõrb. Oli jõudnud kätte aeg teatada ka rootslaste vandaalsusest, oma julmuses ületasid nad …» teisi sõdivaid pooli.

Aasta aasta järel nelja riigi vahel Liivimaa territooriumil peetud sõda paiskas maa metsikusse ja segadusse. Endised ordurüütlid, piiskoppide sõjasulased ja oma mõisatest ilma jäänud mõisnikud moodustasid kutseliste röövlite ja palgasõdurite jõuke, keda tunti mõisameeste salkade nime all. Röövima ja sõdima hakkas ka osa laostunud talupoegi ja linlasi. Ja Tallinnas elav kroonikakirjutaja Russov pidi oma kroonika lehekülgedel kirjeldama üht õnnetust ja häda teise järel. «Selsamal ajal rüüstasid saksa ja rootsi sõjamehed maid Haapsalu ümber ja kogu Läänemaad nii armetult, et mõned vaesed talupojad pidid pärast ise atra vedama ja nende naised atra juhtima, sest neilt olid röövitud kõik nende härjad ja hobused,» kirjutas Russov 1563. aasta kohta. «Aastal 1572, 7. septembril,» kirjutab Russov ühes teises kohas oma kroonikas, «tuli üks ratsanikkude ja sõjasulaste vägi, nii rootslasi kui sakslasi, Tallinnasse, ja pärast seda kui nad olid ennast varustanud, läksid nad Rakvere alla, pidasid pisilahinguid venelastega ja röövisid Virumaal ning said suure röövsaagi härgi ja lehmi.»

Kui mõisameeste jõugud 1574. aastal «… Rakvere linnuse all kõhklesid,» kirjutab Russov, «panid nad oma lootuse riisumisele ja röövimisele ja rüüstasid ja laastasid maad palju hullemini kui ennem ja ei laastanud ega riisunud selle piiramise ajal Liivimaa maid, nimelt Tartu piiskopkonda. Virumaad, Järvat ja teisi kohti mitte vähem kui…» nende vaenlased. Üks mõisameeste jõuk «liikus Kose-Uuemõisa ja olid jälle seal laagris ja käitusid seal rüüstamise ja laastamisega…, nõnda et kõik sealsed talupojad tunnistasid, et venelased ja tatarlased, kes sellest kohast olid tihti ja paksult üle läinud, ei olnud teinud vaeseid inimesi nii täiesti paljaks ja lagedaks, kui oli sündinud saksa mõisameeste poolt nende mõne päevaga.»

«Talupojad, kes olid röövitud ja riisutud paljaks kõigist loomadest ja viljast,» kirjutab kroonik 1577. aasta kohta, «ei teadnud ühes oma poegade ja sulastega muud nõu, kui et nad läksid riisujate juurde ja röövisid ja riisusid nende moodi teisi talupoegi, kellel oli veel midagi alles. Siis oli kogu Eestimaal niisugune röövimine, häda, viletsus, ohkamine ja kaebamine, et on võimatu kõike kirjeldada… Ja on võimatu kirjeldada, kui tihti ja sagedasti needsamad talupojad Harjust ja Läänemaalt, vahest Rootsi ülemuse nõul, vahest ka nende tahtmise vastu röövisid ja riisusid mõnda aastat peaaegu igal kuul ja nädalal, nii talvel kui suvel, vahetpidamata kogu Eestimaad kuni Peipsini ja Aluksneni. Ja Liivimaa pühiti sel ajal tõesti tema oma elanike, sakslaste ja mittesakslaste, samuti ka teiste võõraste rahvaste poolt nii puhtaks, et paljudesse kohtadesse ei jäänud ei loomi ega inimesi…»

Kuigi Liivi sõja algus Moskvale õige edukas oli, oleksid tsaar Ivan IV arvates edusammud võinud olla veel suuremad, kui asju paremini ja energilisemalt oleks aetud. Kuid Liivi sõja algusest peale kohtas tsaar selles küsimuses väga visa vastupanu Adaševi ja Silvestri poolt, kes teda sellest üritusest tagasi hoida püüdsid. «Kuidas ei peaks ma mäletama papp Silvestri. Aleksei ja kõigi teie vastuvaidlemist sõjakäigule saksa linnade vastu,» kirjutab selle kohta Ivan IV oma kirjas vürst Kurbskile, «ja kuidas Taani kuninga salakavala ettepaneku tõttu te andsite liivimaalastele võimaluse terve aasta uuesti jõudu koguda.» Tsaar mõtleb siinjuures seda, et märtsis 1559. aastal andis Moskva valitsus Taani kuninga saadikute palvel Liivimaale kuuekuise vaherahu. Taanlaste palvekirja andis tsaarile üle Aleksei Adašev. «Pärast saatsime me teid koos teie ülema Alekseiga ja väga suure arvu sõjameestega sõjaretkele,» jätkab tsaar, «aga teie võtsite hädavaevalt ära Viljandi linna ja selle juures saatsite veel palju inimesi hukka. Hakkasite kartma leedu vägesid nagu väikesed lapsed. Aga Paide alla läksite vastumeelselt, alles meie käsu peale, vaevasite ära sõjaväe ning ei saavutanud midagi… Kui poleks olnud teie kuratlikku vastupanemist, siis oleks kogu Liivimaa olnud sel aastal õigeusu kiriku alla heidetud.»

Liivi sõja algus viis lõpliku lõheni tsaar Ivan IV ja tema endiste nõuandjate vahel. Silvester saadeti ära kloostrisse, kus ta 1561. aastal suri. Aleksei Adašev saadeti 1560. aasta mais Liivimaale vojevoodiks, kuid vangistati Tartus, kus ta ka varsti suri. 1564. aasta aprillis põgenes tsaari lähikondlane väepealik Andrei Kurbski Tartust pärast seda, kui ta eelnevalt oli kokku leppinud Poola kuningaga.

Neil aastail asusid Ivan IV sise- ja välispoliitika vaenlased otsese riigireetmise teele, astudes ühendusse Poola-Leeduga. 1563. aastal viidi edukalt läbi sõjakäik Poola-Leedu vastu ja vallutati strateegiliselt tähtis Polotsk. Sõjakäigu plaani oli välja tõotanud tsaar ise. Kuid juba sõjakäigu ajal sai tsaar teada, et mõned vojevoodid tahavad leedu vägedele ära anda strateegiliselt tähtsa Starodubi kindluse. Kiiresti tuli saata Starodubi uusi vägesid. Kindluses olnud Adaševi sugulased toodi Moskvasse ja hukati.

Kuid tsaarini ei ulatunud teated ainuüksi tema vaenlaste leerist. On teada, et Ivan IV raamatuhoidlas-arhiivis olid muude teoste kõrval ka kellegi «Ivaška Peresvetovi» pamfletid. Selle XVI sajandi publitsisti isiku kohta ei tea me peaaegu mitte midagi. Oma teostes, mis käsikirjaliselt levisid selleaegses Moskvas, kutsus Peresvetov tsaari üles halastamatult arveid õiendama «laiskade ja rikaste» bojaaridega ning toetuma «sõjameestele» — s. t. teenistusinimestele — mõisnikele. Ta soovitas tsaaril «laisad ja rikkad» kõrgelt kaljult alla surnuks visata või neilt elusalt nahk maha tõmmata. Samal ajal ilmus veel üks anonüümne pamflett, mille autor oli pühendanud tsaar Ivanile ja milles ta hoiatas seda «päikesena säravat ja vastastele hirmsat» valitsejat halbade nõuandjate eest, kes teda ära nõiduda tahtvat. Neil aastail täitsid tsaari pead mõtted suurest ja põhjalikust riiklikust reformist, mis pidi tema võimu tohutult tugevdama ning bojaaride ja osastisvürstide võimu nõrgendama. 1563. aastast alates sõitis ta ringi mõõda Moskva riigi provintse ja tutvus eriti põhjalikult ühelt poolt Moskva tsaarile otseselt kuuluvate «lossikülade» ning teiselt poolt osastisvürstide valdustega. Nende sõitude ajal «vahetas» ta temale vürstide juures meeldima hakanud külasid oma külade vastu. Pärast seda, kui Ivan IV oli tutvunud sellega, kui hästi said osastisvürstid valitseda ja majandada neile otseselt kuuluvaid ning läheduses asuvaid linnasid ja külasid, oligi tal ajaloolase Sadikovi arvates tekkinud opritšnina loomise plaan. Moskva tsaarile kuulus küll võim kogu riigis, kuid kui raske, kohmakas ja killustatud oli see võim! Kui raske oli maast välja pigistada kõik need tohutud inim- ja majanduslikud ressursid, mida nõudis üha kulukamaks muutuv välispoliitika. Ja tsaaril tekkis plaan kasutada oma valitsejavõimu selleks, et koondada otseselt enda kätte kõige paremad maad ja nimelt otse Moskva ümbruses ning hakata neid siis valitsema nagu täievõimuline peremees ilma igasuguse bojaaride duumata. See oli omapärane plaan saavutada uueaegse poliitika eesmärke õige vanamoeliste abinõudega. See sisemine vastuolulisus oligi üks põhjustest, mis opritšnina loomise ürituse lõpptulemusena nurjumisele määras.

3. detsembril 1564. aastal sõitis tsaar Ivan IV Moskvast välja, võttes endaga kaasa ikoonid ja kalliskividega kaunistatud ristid, kullast ja hõbedast lauanõud, rõivad, raha ja kogu riigikassa. Temaga kaasasõitnud bojaarid ja õukondlased pidid kaasa võtma perekonnad, teenistusinimesed pidid sõitma oma hobuste ja sulastega ning liikuma sõjalise rännaku korras. Moskvas kutsus see kõik esile suure segaduse ja arusaamatuse. 3. jaanuaril 1565. aastal saatis aga Aleksandrovas viibiv tsaar Moskvasse jäänud metropoliidile kirja, mis selgitas kõik. Selles kirjas rääkis ta bojaaride poolt kordasaadetud reeturlikest tegudest ning sellest, kuidas nad olid riigi vara ja maid laiali tassinud ja endale varastanud. Tsaar aga ei võivat kõike seda enam pealt näha, kirjutas ta oma kirjas, jätab sellepärast riigi maha ja läheb elama sinna, kuhu jumal juhatab. Kaupmeeste ja lihtrahva peale ta aga mingit viha ei kanna, kirjutas tsaar teises samal päeval saadetud kirjas, mis tema korralduse) linna lihtrahvale ette loeti. «Oh häda!.. » olid kroonikakirjutaja sõnade järgi hüüdnud seda kuuldes lihtinimesed. «Kelle juures me nüüd abi otsime, kes meile armu heidab, kes kaitseb meid võõraste rahvaste kallaletungide eest? Kuidas võivad lambad olla ilma karjaseta?» Kroonikakirjutaja iseloomustus on ilmselt liialdatud ja ülespuhutud. Kuid vaieldamatu fakt on see, et Ivan IV oskas kasutada juba sellist osavat poliitilist manöövrit nagu populaarsuse loomine oma sisepoliitiliste sammude ümber ja tahtis oma üritusi esitada nagu rahva soovil toimepandud tegusid.

Moskvalaste nimel läksid bojaarid ja vaimulikud Aleksandrovasse paluma, et tsaar troonile tagasi tuleks. Ivan IV oli nõus seda tegema, kuid ainult tingimusel, et ta võib kõiki reetureid halastamatult karistada surmanuhtlusega ning varanduse äravõtmisega ja luua endale täiesti eraldi õukonna, kuhu ta kõik ametimehed ja aukandjad määrab ise. Määrati kindlaks 20 linna koos maakondadega, kust tulud pidid tulema otseselt tsaari käsutusse ja millede maid ta jagas oma teenistusinimestele. Moskva ümbruses bojaaridelt ja vürstidelt äravõetud maade asemele anti neile uued maad riigi ääremaadel. Kõik tsaarile otseselt mittekuuluvad maad moodustasid endast nn. maiskonna, mis jäi bojaaride duuma valitsuse alla. Tsaarile otseselt kuuluvaid valdusi hakati kutsuma opritšninaks, teda teenivaid ja talle erilise truudusvande andnud inimesi opritšnikuteks. Nende hulka sattus ka üksikuid lihttalupoegi. Opritšnik oli riietatud peast jalatallani musta ja sõitis hobusel, kelle rakmed olid samuti mustad. Hobusesadula külge olid seotud koerapea ja luud — opritšniku kohus oli välja nuhkida ja välja pühkida riigist kõik reetmine.

Kui Ivan IV 1565. aasta veebruaris pidulikult Moskvasse tagasi sõitis, siis ei tuntud teda seal esialgu ära — «väikesed hallid läbitungivad silmad olid nagu kustunud, muidu alati elav ja lahke nägu oli sisse vajunud ja vahtis maailma nagu võõrastades, peas ja lõual olid endistest juustest ja habemest säilinud ainult haledad riismed», kirjutab tuginedes kroonikate andmeile ajaloolane Kljutševski. «Nähtavasti oli tsaar need kaks eemalviibimise kuud veetnud hirmsas hingelises seisundis, teadmata, millega lõpeb ta ettevõte.»            –

1567. aastal töötasid üha vihasemasse opositsiooni taganevad vürstid ja bojaarid välja uue vandenõu plaani Ivan IV vastu. Sügisel pidi aset leidma sõjakäik Poola-Leedu vastu. Vandenõulased leppisid kokku, et niipea kui Moskva väed kohtuvad vaenlasega, võtavad nad tsaari kinni ja annavad välja Poola-Leedu kuningale. Sigismund-August läkski 1567. aasta sügisel Moskva vägedele vastu 60 000-lise armeega. Kuid vandenõulaste hulgas valitsesid lahkhelid. Osa neist tahtis Moskva troonile panna Sigismund-Augusti, teised tahtsid Moskva riigi küljest osa territooriumi lahti kiskuda ja Poola-Leedu külge liita. Oktoobri alguses 1567. a. asus tsaar Ivan koos poja ja suurvürst Vladimir Andrejevitšiga sõjakäigule ja liikus koos opritšnina vägedega Novgorodi. Pärast maiskonna vägede kohalesaabumist hakkasid väed liikuma Poola-Leedu piiri poole. Kuid 12. novembril kutsus tsaar äkki kokku sõjanõukogu ja pani ette liikuda hoopis Liivimaale või sõjakäik seekord hoopis ära jätta. Suurtükivägi oli kaugele maha jäänud, ratsavägi raskete teeolude tõttu hoopis ära kurnatud ning sellises olukorras oleks vaenlasega kokkupõrkamine juba ette tähendanud lüüasaamist. Mõistes, et vandenõu on seekord läbi kukkunud, ja kartes, et see varem või hiljem välja tuleb, tunnistas suurvürst Vladimir Andrejevitš, kes ise oli vandenõu osaline, kõik tsaarile üles. Posthobustel kihutas tsaar Ivan koos pojaga läbi Velikije Luki Aleksandrovasse varjule.

Osa vandenõulast püüdis end päästa sel teel, et andis tsaarile kõigi vandenõust osavõtnute nimekirja. Algas vandenõulaste piinamine ja hukkamine. Vandenõu eesotsas seisnud bojaar Fjodorovi küladest läks opritšnina vägi üle tule ja mõõgaga.

1569. aasta jaanuaris sattus reetmise teel vaenlaste kätte Irboska. Kindlus võideti küll tagasi, kuid ühtlasi selgus, et reetmine oli ähvardanud ka Viljandi, Tarvastu ja Aluksne kindlusi ning et selle niidid ulatusid oma kunagist sõltumatust mitte unustada suutnud Novgorodi. 1569. aasta detsembris läks tsaar opritšnina vägede eesotsas karistusretkele Novgorodi vastu. Paljusid kunagi Novgorodile kuulunud külasid ja linnu, mis jäid tee peale, laastati karmilt. 2. jaanuaril 1570. aastal jõudsid Novgorodi alla opritšnina eelväed ja piirasid linna sisse, laskmata kellelgi sealt lahkuda. Kui tsaar kohale jõudis, heitis ta peapiiskop Pimenile ette, et see oli kavatsenud Novgorodi Moskvast lahti kiskuda ja Poola-Leedu võimu alla anda. Siis algasid hukkamised. Pärast laskis tsaar Ivan IV hingepalveid lugeda 1505 novgorodlase hinge eest. Niisiis langes üle kuu aja kestnud hukkamiste ohvriks umbes kaks korda vähem inimesi kui kakskümmend aastat hiljem Pariisis üheainsa Pärtliöõ jooksul.

Novgorodi reetmise uurimise ajal selgus aga, et seda olid soodustanud paljud kõrged riigiametnikud Moskvast. Oma ametikoha kuritarvitamises osutusid süüdlasteks paljud seni tsaarile lähedal seisnud isikud, nagu opritšnikud isa ja poeg Basmanovid, djakk Viskovatõi ja teised. 25. juulil 1570. a. leidis Moskvas aset süüdlaste avalik hukkamine, millest võtsid timukaina osa sellised mõjuvõimsad opritšnikud nagu Maljuta Skuratov ja ka mõned maiskonna esindajad, kes sellega püüdsid tõestada oma süütust. Esimesena hukati pärast julma piinamist djakk Viskovatõi, keda süüdistati, et ta oli reetnud diplomaatilisi saladusi Poolale, Krimmile ja Türgile. Piinamised ja hukkamised kestsid mitu päeva.

Mais 1571. aastal tungis Moskva piiridesse Krimmi khaan Devlet Girei. Juba stepis jooksid tatarlaste poole üle bojaarivasall Tišenkov ja teised reeturid, nende hulgas isegi mõned opritšnikud, kes näitasid Krimmi vägedele kätte tee, mida mõõda nad kohtamata oma teel vägesid või valveposte, said ilmuda ootamatult Moskva alla. Moskva väed, kelle seljataha khaan oli läinud, ruttasid nii kiiresti kui jõudsid Moskva poole ja jõudsidki sinna üks päev enne tatari vägesid. 24. mail ilmusid Krimmi khaani sõjamehed Moskva eeslinnade alla ja neil õnnestus need põlema süüdata. Tugev tuul muutis tulekahju kohutavaks katastroofiks. mille tagajärjel Moskvas hukkus välismaalaste hinnangute andmeil 800 000 sõjameest ja elanikku. Kuigi see arv on ilmselt liialdatud, pidid kaotused Moskvas, kuhu tatari vägede lähenedes oli varjule põgenenud palju inimesi, olema siiski õige suured. Tsaar ise oli seekord, nagu tavaliselt sellistel kordadel, tõmbunud varjule paremini kindlustatud Aleksandrova alevikku.

Pärast seda, kui nii korduvalt oli ilmnenud, et ka opritšnina süsteem ei suuda kindlustada, et tema käsutuses oleksid lõpuni truud käsutäitjad, pettus tsaar selles ürituses. Alates 1572. aastast nimetust opritšnina enam ei tarvitata ja räägitakse ainult tsaari eraldi õuest või õukonnast. Ka opritšnikuid hakati karistama ja hukkama. Samal ajal, jätkusid karistused ja hukkamised ka «maiskonda» kuuluvate bojaaride ja vürstide hulgas. Umbes 1576. aasta paiku vandenõulaste süstemaatiline jälitamine ja nende massiline hukkamine aga lõppes.

Kui palju inimesi langes tsaar Ivan IV valitsuse ohvriks, on väga raske hinnata. Vürst Kurbski loeb oma süüdistavates kirjades tsaarile neid üles umbes 400. Välismaalaste liialdatud andmed räägivad kümnest tuhandest ohvrist. Küllalt usaldusväärseiks võib aga lugeda Ivan IV enda poolt koostatud nimekirjade andmeid. Nimelt laskis Ivan IV aeg-ajalt koostada tema käsul hukatud inimeste nimekirjad, mis siis saadeti kloostreisse, et nende eest seal hingepalveid loetaks. Ajaloolaste poolt on välja arvutatud, et neis nimekirjades on juttu 3478-st inimesest, kellest 986 on märgitud nimepidi, kusjuures 46 neist kannavad vürstitiitlit.

Neil aastail pani tsaar Ivan IV, kes ei paistnud just silma oma tasakaaluka meele poolest, toime ka teisi tegusid, mis vanaga harjunud kaasaegseile tundusid veidrate ja arusaamatutena. Juba noorusest peale meeldisid tsaarile lõbusad peod ning maskeraadid, kusjuures ta ei kartnud pilgata ka selleaegsetele inimestele kõige pühamatena tunduvaid asju. Oma opritšninatki kasutas ta mõnikord grotesksete karikatuuride korraldamiseks kloostrielu teemadel. Siinjuures on kohane märkida, et selleaegsetes vene kloostrites oskasid kõrgemast soost mungad üsnagi mittemungalikku elu elada. Oma pearesidentsi, Aleksandrova alevisse koondas tsaar kolmsada opritšnikut ja kuulutas nad kõik munkadeks. Ise ta oli kloostriülem, vürst Vjazemski aga kellalööja. Kõik käisid mungarõivais ja pidasid kinni tsaari enda poolt koostatud kloostri põhikirjast, kusjuures korraldati aga ka üsnagi lõbusaid joomapidusid.

1574. aastal kuulutas Ivan IV äkki avalikult, et tõstab Moskva tsaaritroonile endise tatari vürstiriigi Kasimovi khaani Simeon Bekbulatovitši, kes juba pikemat aega oli teeninud teda sõnakuuleliku vasallina. Ise sõitis Ivan IV Kremlist välja, asus elama Moskva eeslinna Petrovkasse ja teatas, et on nüüdsest peale vaid Moskva suurvürst Ivan, kes allub tsaar Simeonile. Kuid kui 1575. aastat, saabus saatkond Saksa keisri poolt, võttis neid vastu siiski Ivan IV ise, «kodust tsaarikest» neile üldse ei näidatud. Samal ajal Ivan IV ise kirjutas alandlikke kirju «tsaar» Simeonile, paludes teda läbi viia uus maade ümberjagamine. Ja «tsaar» Simeoni nimel tegutsedes võttiski Ivan IV nüüd bojaaridelt ja vürstidelt veel uusi maid ära.

Pärast oma esimese naise Anastassia surma abiellus Ivan IV 1561. aastal tšerkessi vürsti Temrjuki tütre Mariaga, kes suri 1569. aastal. 1571. aastal otsustas tsaar kolmandat korda abielluda ja valis naiseks Novgorodi kaupmehe Sobakini tütre Marfa, kes aga juba kuu aega pärast pulmatseremooniat suri. Nagu kinnitas tsaar ise, olid kõik kolm esimest naist tema vaenlaste poolt mürgitatud. 1572. aastal abiellus Ivan IV hoolimata kirikumeeste vastupanekust neljandat korda ja seekord Anna Koltovskajaga. Kolme aasta pärast saatis ta aga Koltovskaja kloostrisse. Viiendat ja viimast korda abiellus Ivan IV 1580. aastal ja seekord Maria Nagoiga.

Elu täis pinget ja liialdusi murdis Ivan IV tervise. Juba 1573. aastal kurtis 43-aastane tsaar Poola saadikule Charaburdale, et ta olevat juba täiesti vana mees. Vähene enesevalitsemine tõi tsaarile kaela suure õnnetuse. 1581. aasta novembris lõi tsaar sõnavahetuse ägeduses, oma vanemat poega Ivani kepiga, mille tagajärjel viimane suri. Mis põhjusel puhkes see nii traagiliselt lõppenud tüli, seda pole praegusenigi saadud selgitada.

1570-ndatel aastatel tegi Ivan IV uusi meeleheitlikke pingutusi tungida välja Läänemere avarustele. Moskva vägede poolt vallutatud Narva sadamat, kuhu innukalt hakkasid sõitma Inglise ja Madalmaade kaupmehed, hakati blokeerima Rootsi ja Poola laevade poolt, kes röövisid ja lasksid põhja Narva sõitvaid või sealt tagasi pöörduvaid laevu. 1570. aasta 30. märtsil andis tsaar Aleksandrovas välja oma kaitsekirja laevakaptenile Karsten Rodele. Viimasele anti õigus sõdida merel tsaari vaenlastega tingimusel, et ta võetud saagist iga kolmanda laeva ja iga kolmanda suurtüki annaks tsaarile. Karsten Rode kohta teatakse ainult seda, et ta oli pärit endisest talurahvavabariigist Dittmarkenist ning oli varem teeninud korsaarina Taani kuninga juures. Kuressaares värbas Karsten Rode endale 35 meremeest ja läks merele laevaga, mis oli relvastatud kolme suure suurtükiga, kümne väikese suurtükiga, kahe «sõjakirkaga» ja kuue või kaheksa musketiga. Juba 1570. aasta augustis võttis Rode tsaarilt saadud volituse põhjal oma teenistusse ka teisi korsaare koos nende laevadega. Tema teenistusse astusid Klaus Tode ja Hans Dittmarsen. Juba sügisel alustas aga ka Taani energilist võitlust Läänemerele ilmunud vene korsaaridega. Karsten Rode ja ta abiliste peale alustasid ajujahti ka Saksa keiser, kes andis välja korraldusi tema , kinnivõtmise kohta, ja hansalinnad. 1570. aasta oktoobri alguses langeski Karsten Rode taanlaste kätte vangi ja sellest ajast peale lõpevad temast igasugused teated.

Kuid mida kauem kestis Liivi sõda, seda ebasoodsamaks muutus Moskva riigi välispoliitiline olukord. Poola-Leedu kinnitas kindlalt oma kanda Liivimaa lõunaosas. 1570. aastal sõlmisid Rootsi ja Taani omavahel rahu ja Rootsi sai nüüd võimaluse jälle täie jõuga pöörduda Moskva riigi vastu. Ivan IV otsis liitu Inglismaaga, kuid ei saavutanud seda. Viimast suurt sõjaretke 1577. aastal Liivimaale ei krooninud hoolimata kõigist pingutustest Riia vallutamine ja kogu territooriumi kindel allaheitmine.

Ühes oma läkituses Krimmi khaanile ütles tsaar Ivan IV, et kunagi olid Moskva riiki ähvardanud neli mõõka — Kaasan, Astrahan, Nogai hord ja Krimm. Moskva valitsusel õnnestus enne Liivi sõja algust maha raiuda kolm neist mõõkadest. Kuid viimane mõõk jäi püsima ning andis Moskva riigile 1571. aastal hävitava sõjaretke ja pealinna mahapõletamise näol kohutava hoobi. Kuid ilma selletagi oli maa Liivi sõja lõpuks viimase võimaluseni välja kurnatud. Opritšnina kujutas endast sõjaks vajalike ressursside väljapressimise sellist meetodit, mille puhul vahendeid ei valitud. Opritšnikest mõisnike võimutsemise tagajärjel jooksid talupojad laiali, opritšnikute maksukogumisretkede või maksu mittemaksmise puhul korraldatud kättemaksuretkede tagajärjel jäid inimtühjaks terved maakonnad. Ajaloolane Grekov on välja arvutanud, et ühes Novgorodi maakonnas, nn. Seloni pjatinas, oli 1571. aastal tühjaks jäänud talusid 56,01% talude kogu-arvust, 1576. aastal 66,36%, 1582.—83. aastal aga juba 83,58%. «Talupojad kurtsid ka sõja üle,» kirjutab Grekov, «aga mitte nii sageli kui maksude raskuse, nälja ja katku üle. Ja me peame ütlema, et maksud kasvasid ennekuulmatult sellepärast, et käis raske sõda, et põllupinna vähenemine elanike laialijooksmise tagajärjel kutsus esile nälja, aga sellele järgnesid möödapääsmatult katk ja surm.»

1582. aastal oli tsaar Ivan IV sunnitud sõlmima rahu Poola- Leedu uue kuninga Stefan Bathoryga, kes eelmisel aastal oli saanud raske lüüasaamise osaliseks Pihkva piiramisel. 1583. aastal, tehti yaherahu Rootsiga. Liivi sõja peamine eesmärk — vallutada mõni Läänemere-äärne sadam— jäi saavutamata, sest isegi Narva tuli rootslastele ära anda. Alles mõni aasta tagasi lükkas ajaloolane Šaskolski ümber kaua aega valitsenud eksiarvamuse, nagu oleks Venemaa Liivi sõja tagajärjel üldse kaotanud väljapääsu Läänemerele. Orešeki linn koos tema juurde kuuluvate Läänemere kaldal ja mõlemal pool Neeva jõe suuet asuvate maakondadega: jäid ka Pljussa rahulepingu tingimuste põhjal Venemaale ja kaotati rootslastele hoopis hiljem.

18. märtsil 1584. aastal, kui juba mitu kuud väga raskesti haige olnud tsaar Ivan IV tundis end ajutiselt veidi paremini ning tahtis mängida malet, tabas teda surm. Kui ta testament avati, siis leiti sealt õpetussõnad lastele, mis olid omapärases vastuolus tema enda eluga. «Harjutage end ka selles, kuidas end inimeste eest hoida ja kuidas neid enda poole võita. Inimeste vastu, kes teid ausalt teenivad, näidake üles armu ja armastage neid, kaitske neid kõigi teiste eest, et neid keegi ei rõhuks, siis teenivad nad teid ausalt, aga kes on halvad — need pange põlu alla. Aga ärge tehke seda kiirustades, vaid pärast järelemõtlemist ning ilma ägeduseta.»

Ivan IV on nii temale kaasaegsete inimeste kui ka ajaloolaste poolt saanud kõige vasturääkivamate hinnangute osaliseks. XVI sajandil Saksamaal ilmunud lendlehtedes ja paljude Moskvat külastanud ning seal bojaaride pahameelesosinast oma andmeid ammutanud välismaalaste poolt kujutatakse teda inimliku näo kaotanud verejanulise koletisena. Aga Venemaal käinud saksa kaupmehed seletasid, et Vene tsaar «ei ole mingi türann ega ka kristlaste vaenlane … Kui ta kohe võidu saavutab ja vaenlase vangi võtab ning enda kätte saab, siis pole ta kättemaksuhimuline, mida ilma põhjuseta tema kohta kinnitatakse…»

Ivan IV isiksust ja tegevust iseloomustades ei tohi kunagi unustada ajaloolase Forsteni sõnu, et tema «hindamisel peab teda vaatlema selles ümbruses, milles tal tegutseda tuli, mõõta teda temale kaasaegse maailma moraali mõõdupuuga…» Ivan IV oli valitseja, kes pani toime palju ebaõiglasi ja veriseid tegusid. Kuid võrreldes teiste XVI sajandi valitsejatega ei pannud ta toime midagi eriti erakorralist, polnud ta sugugi silmatorkavalt verejanulisem kui teised. «Ei saa ajaloolane öelda õigeksmõistvaid sõnu sellise inimese kohta,» kirjutas Solovjov ja jätkas, vihjates Ivan IV õnnetule noorusele, mis oli vorminud ta iseloomu, «ajaloolane võib rääkida ainult kaasatundvaid sõnu, kui vaadates tähelepanelikumalt seda kohutavat kuju märkab piinaja süngete näojoonte all ka ohvri kurbi näojooni. Sest ka siin nagu kõikjal peab ajaloolane näitama nähtuste omavahelisele seosele. Šuiski ja ta kaaslased külvasid omakasupüüdlikkust, ükskõiksust üldise asja vastu, põlgust lähedase inimese elu ja au vastu — ja kasvaski üles Groznõi.»

Juba eespool rõhutasime, et ajalooliste isikute tegevuse hindamisel tuleb eelkõige silmas pidada, mis suunas see tegevus toimus. Kas toimus see ühiskondlik-majandusliku arengu progressiivses suunas või mitte? Ivan IV sisepoliitika oli suunatud tsentraliseerimisele ja seega vähemalt oma suunalt kahtlematult õige. Tema sihikindlale välispoliitikale on andnud väga kõrge hinnangu Karl Marx. «Ta oli püsiv oma pingutustes Liivimaa vastu,» kirjutab ta oma kronoloogilistes üleskirjutustes Ivan IV kohta, «nende teadlikuks eesmärgiks oli anda Venemaale väljapääs Balti merele ja avada ühendusteed Euroopaga. Vaat see on põhjus, miks Peeter I temast nii vaimustatud oli»

Küsimused, kas kasutas Ivan IV nende õigete eesmärkide saavutamisel ka õigeid vahendeid ja kui kaugele ta üldse jõudis oma teel nende poole, ootavad veel lahendamist ajaloolaste poolt. Üks on aga juba praegu selge. Kui ka Ivan IV suhtes me veel kahtleme, kas teda lugeda võitjaks või kaotajaks, siis selle perioodi tõelise kangelase suhtes selliseid kahtlusi pole. Kui Stefan Bathory võidukad väed Pihkva juures tungisid Venemaa piiridesse ja näis, et miski ei pea neid enam kinni, siis sulges nende tee isegi veel, linnarusudel kangelaslikult oma võitlust jätkav vene rahvas. Pärast Ivan IV surma selgus õige varsti, et feodaalse ülemkihi reetlikkus polnud veel sugugi lõpuni välja juuritud. Pärast Boriss Godunovi surma haaras Venemaa trooni Poola-Leedu feodaalide marionett Vale-Dimitri, kellele vürstid ja bojaarid kohe truudust vanduma ruttasid. Kogu see nn. segaduste aeg XVI sajandi alguses kubiseb vürstide ja bojaaride reetlikest tegudest, kes veedavad need aastad ühe valitseja juurest teise juurde ja ühest õukonnast teise ülejooksmisega. Ja jällegi päästis Venemaa sel raskel ajal, kui tema riiklik sõltumatus ja ühtsus rippusid juuksekarva otsas, rahvas, kes kõigist maanurkadest kogunes suureks rahvamalevaks ja kihutas võõrad sissetungijad minema. Venemaa ühtsuse nagu ka tema võimsuse lõid tema rahva väsimatu ja visa töö ning võitlus.

1960. a. J. Kahk,
ajalooteaduste kandidaat