Romaan

Autor – Pedro Krusten

I peatükk

Kastanipuude alla sigineb vargsi pimedust, mis aga ei mõtlegi kollitama hakata. Loob ainult une-eelset meeleolu. Tõstab ka esile ümberringi lendlevaid putukaid või koiliblikaid, mis nad seal kõik on.

Saatnud pika päeva mööda üksi aias oma töö juures, teine toas toimetades, on kärnerirahval nüüd hea väljas teineteise kõrval istudes videvikku pidada. Ilm on nii soe, et kivitrepi jahedus tundub istujatele mõnusana. Aga kaap on aednikul truult peas, tõsi küll, nüüd terake rohkem kui muidu kuklasse tõugatud.

Martin on pärast suitsetamist piibu vastu kamassi nina tuhast tühjaks koputanud, kuid siis on see nagu ununenud ta pihku. Käsi ehk tahtiski taskusse poetada, aga tal ei ole ju pintsakut seljas. Martal on kollaseõieline pearätik kuklasse lükatud, nii et keskelt lahkukammitud pruunikad juuksed seisavad lagedal. Kaks kätt puhkavad teineteise kaisutuses rüpes, sinisetriibulisel põllel.

Vahel poetavad paar sõna, siis vaikivad jälle. Jutudki jäänud nagu õhtule. Nende kahe pärast võiks valitseda sügav vaikus, aga lapsed teevad eemal sirelipõõsaste vahel mürades valju häält. Suurt lusti täis, peavad Oskar ja Andres vanemate silma all hullates siiski piiri. Maja läänepoolse nurga ääres madalas hekis on pealt ümmarguseks tahutud üleni sile kivi. Seisab seal juba ei tea mis ajast saadik iluasjana. Marta on teinud sellest oma lastele piirikivi. Õues mängides ei tohi nad ühtki sammu sealt kaugemale minna, sest muidu on nad “liiga sakste akende all”. Just akende all, sest keeld maksab ka siis, kui saksad Kaldametsas ei elagi. Aga see on õige, et härrastemaja on sealt kiviviske kaugusel. Marta on õpetanud lapsi seda kohta kartma. Ja neil ongi hirm sees. Kuulevad nad sealtpoolt samme lähenevat, siis jooksevad ülepeakaela tuppa.

“Härra tuleb!”

Ema ei lausu neile: eks teretanud ja mänginud edasi. Olete ju oma kodu õues ega tee seal kellelegi kurja. Ei, Marta ei ole neil seda öelnud, nagu ei olekski temal mõisas ei kodu ega koduõue.

Poisid hullavad põõsastes, aga Ruhvi tahab kuuluda täiskasvanute kilda. Istub otse Marta jalge ees. Natukese aja eest ta püüdis näkkida hända purevat kirpu, siis ta rabeles keerelda nagu must kera. Nüüd vahib üksisilmi pargi puude tagant läbiminevale maanteele. See on oma müüritud kraavide vahel nagu surnud. Ei ilmu sinna jalakäijat, kelle peale saaks paar lõuatäit haukuda, ei sõitjat, kelle hobusega võidu joostes oleks hea käratseda. Teeäärseta puude tagant paistab välju, mille lagedusel ta on vahel näinud jänest hilpavat. Praegu aga on seal uniseks tegev liikumatus, nii igav, et viska end kas või ohates küljeli. Aga ei, ta tunneb huvi minna muruväljaku servale rohtu nilpima. Kaua ei lasta tal omaette rahus toimetada.

“Huist!” sõitleb Marta.

“Vaata, kus mul saks, tahab ka salatit,” muheleb aednik.

Kõverana koogutades on Ruhvi hädas pikkade rohuliblede sisseajamisega. Näha, et ta ei ole sugugi selle töö mees. Hobuse kõrval päris nannipunn. Aga peab pugima. Vahel läkastab nagu salaja suitsetamist prooviv poisipõnn.

Marta peletab käega, ja kui see ei aita, tõuseb ja läheb ajab koera rohelise kraami kallalt minema.

“Tänavu kevadel juba küllalt sadanud,” ütleb ta.

“Las olla, ega sa ta keelamisega vihma ära hoida. Ma nägin päeval altõuel, kuidas kanad tolmu sees siblisid, aga ega ma sellepärast neile midagi ütlema hakanud,” naerab aednik.

Marta hoiab silma koeral, kes eemal seistes peab nagu aru. Niisugune süüdlaslik, kuid jonnakas ilme teisel, et võib temast oodata keelatud töö jätkajat.

Aednik ütleb:

“Ega ta saa jätta, sest va öökimapanevad rohud on ju tema hea- ja kurjatundmise puuks. Näe, kuidas taeva varjatud nõu ta haledavõitu silmadest välja paistab.”

Vaikinud põrmukese aega, mõlgutab Martin:

“Äkki aga hakkab juba homme sadama. Saksad pidid ju homme linnast maale kolima.”

“Ega neil sellega nii suurt valu taga ole, et peavad sajuga tulema hakkama,” arvab naine. “Jäävad ilusat ilma ootama.”

“Vist jah,” on Martin ta mõttega kähku nõus. Natukese aja pärast aga ütleb ta nagu kurba tõde tunnistades: “Ei nad tulemata jää. Istuvad kinnises tõllas nagu toas. Mis sadu neile teha saab?

Nii et homme on nad siin. Ega midagi parata ole. Eks see ole igal kevadel niiviisi olnud. Mul ju niisugust kaupa ei ole, et seni kui mina Kaldametsas aednikuks olen, ei tohi saksad oma nägu siia näidata,” oskab Martin õhturahus oma murekese üle natuke nalja heita. Ning teeb siis hoopis teist juttu.

“Eks mulgi oleks tore kraamikoormaid linna viia, kui vankril on katus peal ja aknad ees. Las siis sadu trummeldab väljas nii palju kui tahab. Tulgu kas või nagu oavarrest. Ma olen kuiv ja sõidan justkui väikese triiphoonega ringi.”

Naine naeratab:

“Sa vist muudmoodi ei tahakski elada kui klaaside all.”

Inimese elus on vankreid, mis kannavad ta lühikeseks ajakski argipäeva muredest välja. Õhtuvidevikus võib niisugusega teinekord õige kaugele ära sõita.

See kord mitte. Pole vist vajagi.

Altõuelt hakkab ju kostma pillilugu, mis tuletab meelde, et täna on laupäeva õhtu oma rõõmudega.

Altõu ei ole kärnerimajast kuigi kaugel, vahest paarsada sammu, ei tea, kas on sedagi. Aga ta jääb maja taha, nii et aedniku õuest sinna ei näe. Martin tõuseb ja läheb toa nurga äärde. Seal on tema piirikivi. Mäletab selgesti, kuidas talle piir pandi.

See oli nende abielu esimesel suvel. Pärast Augusti haledat otsa oleks mõisarahvas väga kergesti ilma pillimeheta võinud jääda, aga näe, vedas. Just nagu oleks see kaubas seisnud, oli uus kärneripoiss Mõndu Sass kange lõõtspillimängija. Kus ta otsad praegu on, kes seda teab, aga tol õhtul ta seal mängis. Ja Martin seisis, nagu tänagi, maja nurga ääres. Ta süda kipitses sees, sest oli ju temagi eelmisel suvel seal teiste hulgas tantsinud. Oli see siis papiljonipolka, krakvojakk, padespann või mis tahes tants – keegi ei saanud ta vastu, kuigi ka kupjal on küll kerged jalad all.

“Kas lähme ka teiste lusti vaatama?” küsis aednik noorikult, kes istus edasi trepil, nagu ei oleks pillimäng temasse üldse puutunud.

“Vaeh, või veel!”

Tõtt ütelda, Martin ei olnud teist vastust oodanudki. Niipalju ta juba oma naist tundis: Marta ei tahtnud mõisainimestega seltsida. Altõuele ei tõstnud ta jalga muidu kui asja pärast. Oma sigadele süüa viies ajas ta sõnakese juttu pikapalgemeestega, aga ühegi mõisanaisega altõuel ta niisugustel käikudel rääkima ei jäänud. Mis ta endast õige arvab? Peab uhkeks? Talle hakati pahasti vaatama. Martinile ei meeldinud see, et naine hoidis end inimestest eemale, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Vaikis ja vaatas tol õhtul üksinda maja nurga ääres.

Pillilugu aga kutsus meelitavalt ja tahtmine teisi natuke lähemalt näha pani ta jalad pisihiljukesi astuma. Ta ei olnud kindlat nõu sinna minna, arvas ainult paar sammu teha. Ei jäänud aga enne seisma, kui oli altõuel. Naaldus seal õlaga vastu kastanitüve ja vaatas pealt. Seda on huvitav tähele panna, kuidas üks ja teine inimene tantsib. Mõnel on jalad nagu maa küljes kinni, ta peab neid rammu abil lahti kiskuma, aga teisele nad jälle vaevalt puudutavad tantsuplatsi, mõtleb nagu lendu tõusta. Martin kavatses ainult natuke aega vaadata ja siis jälle koju tagasi kõmpida. Saab see reinlender läbi, ta kuulab ära, mis on järgmine lugu. Kauemaks ta ei jää.

Ei jõudnud Sass reinlendrit õieti lõpetadagi, kui emand ta juurde astus ja midagi talle kõrva sisse sosistas. Sass siis kuulutaski kohe:

“Daamede valtser.”

Virtin oli kopsti aedniku nina all, kutsus tantsima. Martin tundis, et nüüd oli ta igavesti pigis. Ei tulnud ta ju siia jalakeerutamiseks, pealegi inimesega, kelle kohta Marta oli mitmel korral tähendanud, et see õelus tahab meie elu õnne nahka panna. Oma kimbatuses ei mõistnud Martin muud kui kohmata:

“Ma ei oska tantsida.”

Niisugune jutu oleks iga mõisainimene võinud välja naerda, aga virtin sõnas vaikselt:

“Ei ma usu, et te nüüd ainult oma naise pilli järgi tantsida oskate.”

Tulisema pihta, säärast ara mehe kuulsust ei tahtnud Martin endale saada. Ega see minult tükki küljest võta, kui ma sinuga selle ühe korra tantsin, mõtles ta. Oli ju ka selgesti näha, et emand ei tahtnud teda tantsulekutsumisega teiste ees narrida või ta noorikule kiusu teha. Ta armastab mind ikka veel edasi, ütles aedniku sisehääl ja ega tema naljalt  eksi. Ja niiviisi ta siis tantsiski virtinaga usus, et see valtser võib saada nende lepitajaks. Emanda pilgu õrnus ütleski nagu, et nüüdsest peale olgu vaenukirves maha maetud. Seda teab ka üks ja teine omast käest, et tantsijate rinnus ärkab mitmesuguseid tundeid, milledel mõnikord on otsustav tähtsus nende edaspidise elu kohta. Kui mina siin täna õhtul selle õnnetu inimese hingest tigeduse välja tantsin, eks tähenda see siis mu oma elujärje kindlustamist Kaldametsa mõisas, mõtles Martin. Ja niiviisi ei tundnudki ta end suure süüdlasena, kui kodu poole pilku heites nägi Martat maja nurga ääres seisvat ja üksisilmi altõue poole vaatavat.

Lõpetanud tantsu, mõtles aednik: mis ta vahib seal üksi ja kurvastab omaette? Tulgu ometi teiste inimeste hulka. Siis hakkavad nad talle sõbralikuma pilguga vaatama.

Aednik andis käega märku, tõmbas teda. Naine pidi seda kindlasti nägema, aga ta ei liikunud paigast. Ainult vaatas üksisilmi. Ning Martinile tundus äkki, et naine vaatab süüdistavalt või kutsuvalt, et tule sealt ära. Ta hakkas siis kodu poole astuma ja kuulis, kuidas mõned inimesed ta selja taga naersid.

Noorik võttis ta vastu etteheitega:

“Naisemees, lähed sinna alpima.”

“Noh? Kubjas on ka naisemees, aga ta lööb seal tantsu.”

“Kellega?”

“Oma naisega.”

“Sa jätsid oma naise üksi ja läksid sinna ei tea mis õnne otsima.”

“Õnne …”

See oli esimest korda, kus ta nii valusasti tundis, et abielu armastatud inimesega teeb su mõnes mõttes nagu vangiks. Midagi ta sees tahtis vabaduse kärpimisele vastu hakata, kuid tülist ta püüdis kodurahu pärast hoiduda. Ütles naeratades:

“Ma ju kutsusin sind kaasa, aga sina oled niisugune inimene, kes tahab mõisakohas elades ikka edasi metsataguseks jääda.”

“Olengi mõnikord vaimus seal. Kevadel, kui ma trepi peal kuulatasin, kuidas tedred Pikalaskme metsas kudrutasid, olin nagu kodus.”

“Kodus … Siin sul seda ei ole?”

“Mis kodutunnet mul siin saab olla, kui va õelus käib seina taga kiusunaeru kihistamas.”

Kutsar elab kärneriga ühes majas, nende kortereid lahutab õige paks sein, millest häälte kõmin küll läbi kostab, kuid sõnust aru ei saa. Emand on kutsari maadamiga suur sõber, käib teda tihtilugu vaatamas.

“Seda sa mõtled ilmaasjata, et nad sinu üle irvitavad. Inimesed ju naeravad ikka, kui on heas tujus.”

“Arvad sa, et mu süda seda ära ei tunne, mis kiusunaer on?”

Mine siis pane talle teine mõte pähe. Martinile ei ole siiamaani päris selge, ons naise kahtlus põhjendamatu või tahab virtin tõesti irvitamisega ta südamerahu rikkuda.

Imelikul kombel ei ole emand Martinile enesele oma tigedust näidanud. Alati sõbralik, kui on temaga harva kokku puutunud. Oskar oli siis paariaastane, kui Marta ühel pühapäeval ei tea mis tarviliku asja pärast vanemate koju läks. Laps jäi isa hoole alla. Esiotsa tundis Martin end lapsehoidjana üsna abitult, aga pärastpoole said kaks meesterahvast omavahel üsna hästi läbi. Ometi hakkas Martin ootama naise kojujõudmist nagu suurt silmapilku, mil ta vabaneb endale võetud koormast. Väikemees käekõrval, läks ta äraolijale natuke maad vastu. Papli all võttis istet, jäi ootama. Vana tuttav koht, kus ta poissmehepõlves oli ikka mõnikord pühapäeviti maganud ja vahel unes tumedat vaeva tundnud, nagu oleks kirikukella hääl teda metsa tagant kutsunud. Nüüd on see kutse juba ammugi kuulda võetud. Näe, ta istub siin oma pojaga, ootab Marta kojutulekut. Ei ole saatusel talle ette heita midagi, mis oleks tegemata.

Pärastlõunane päike paistis õige armsasti, nii et mõlemal mehel oleks pidanud hea tuju olema, aga noorem hakkas äkki virisema. Ei tea, kas jäi uniseks või mis tal viga oli. Silmi ta igatahes kahe rusikaga hõõrus, ise pikali maas, põlved püsti. Martin pani talle näo üsna lähedale ja püüdis teda vaigistada mingi lapseliku pudikeelega, mida ta oma hädas oskas habeme varjust välja tuua. Aga ei maalutamine aidanud ühtigi.

“Meesterahvas nüüd mõni lapsehoidja,” ütles virtin, kelle tulekut ta ei olnud märganudki.

“Päike paistab talle silma sisse,” oli seletus, miks laps on rahutu.

Ning abivalmina seadis virtin end kärneri kõrvale istuma, nii et ta vari langes lapse näole. Ja ennäe imet: Oskar rahunes jalamaid. Jäi varsti magama. Emand vaatas siis aednikule silma sisse. Ja Martin vaatas virtinale. Ja emand pani oma käe ta käe peale.

Uinunud lapse kõrval nad kõnelesid küll sosinal, kuid olid vist oma jutusse niivõrd süvenenud, et ei kuulnudki Marta lähenemist. Nägid teda alles siis, kui ta kahmas emanda varjust lapse sülle ja tõttas pikkade sammudega toa poole.

“Ah mind rumalat küll, ei võtnud last kaasa. Mõtlesin ikka, et raske kanda, aga on see mul nüüd kergem kanda,” kahetses ta pisarsilmil.

“Mis see?”

“Lasksid kurjal silmal lapse ära teha.”

“Tal ei ole ju viga midagi.”

“Ta elu alles ees, kust sa tead, kuidas ta käsi käima hakkab. Paha inimese vari jääb ta peale eluajaks.”

Äärepealt oleks aednik vastanud, et minu arust vaatas emand lapsele sõbraliku pilguga ja ta vari tegi Oskarile koguni head. Aga Martin ei hakanud seda ütlema. Naine tundis niigi, nagu oleks emandaga papli all istumine mehe poolt omamoodi äraandmine. Mees on vaenlase leeris.

“Andsid neile nüüd hea kondi hammaste vahele,” heitis ta Martinile ette, kui samal õhtul emad ja kutsari maadam seina taga naerda kihistasid. Ei tahtnud ega tahtnud lõpetada. Isegi Martin pidi viimaks imeks pannes tähendama:

“Mis asja küll inimestel nii palju naerda peaks olema?”

“Sa küsid veel.”

Siis lõi aednikule kahtlus sisse, et vahest nägi emand Martat üle Veskimäe tulevat. Ruttas meelega papli juurde ja poetas end ootajate kilda, puges ta külje alla.

Mine sa teda mõista. Pahandus oli igatahes käes.

“Kui see tõesti nii on, nagu sina arvad, et ta meid vihkab, siis oleks ta ammugi mind koha pealt lahti võinud kangutada,” püüdis Martin naise mõtet kõigutada.

“Lahti kangutada? Kui sa midagi halba ei ole teinud?”

“Halba teinud … ” pomises Martin ja jäi vait. Vana süü tegi südames häält. Siis jätkas mees: “Ta seisab sakstele lähedal, asi see tal oleks ükskõik mis kaebust ette susida.”

“Mis ta sellest saab, kui sind lahti lastakse?” küsis naine vastu. “Ta võib arvata, et meie kolime mujale ja hakkame seal õnnelikult elama. See ei käi tema plaanidega kokku. Siin ta saab mind päev vaevata, pole mul ta käest mingit pääsu.”

Kes seda teab, ehk ongi Martal õigus. Naisterahvas mõistab teist omasugust kõige paremini, jäi Martin siis mõttesse. Tahab emand niiviisi kiusata, eks Marta peaks siis näitama, et seinatagune naer on temale nagu hane selga vesi. Peaks oma toas laulma ja seega neile kuulutama, et minu süda on rahu ja rõõmu täis, ma olen aielus õnnelik. Aga ebausklikuna ja kahtlustajana on ta, kahju küll, viljakas pinnaks kiususeemnele.

Niisugune on see eluke.

Ja palju mul neid kokkupuutumisi emandaga pärast seda veel on olnud? küsib Martin täna, lastes maja nurga ääres seistes oma Kaldametsa aastad üksteise järele vaimusilma eest mööda minna.

Mullu sügisel tuli emand triiphoonesse, kus ta juba ei tea mis ajast saadik ei olnud käinud.

“Kas kärner ei soovitaks mulle mõnd lille, mis mu aknale passiks? Pikk talvine aeg ees, ma tahaksin oma tuppa ka nagu eluvaimu, kelle eest hoolitseda ja kes mulle seltsiks oleks.”

“Võtke juudihabe.”

“Teil ikka endist viis naljasõna käepärast. Ma tahan niisugust potilille, mis õitsema hakkab, nii et üksiku naisterahva silmal oleks ilu ja südamel rõõmu.”

Seal triiphoone üksinduses küsis aednik eneselegi ootamatu otsekohesusega:

“Kuulge, ma imestan ikka oma südames vahel, mispärast teie mulle augu kaevamata olete jätnud.”

“Mõtelge mu sõnade üle hästi järele, mis ma teile kunagi ütlesin,” kostis emand, keda aedniku küsimus ei näinudki üllatavat.

“Mul ei ole muud meeles kui teie ähvardus.”

“Soh, ainult see. Aga ma ju ütlesin, ükskord te saate aru, et ma olen kuldaväärt inimene.”

Martin jäi keeletuks. Trumbid olid käes, aga ta ei mänginud neid mu vastu välja, sest ta tahtis mulle näidata, et on hea inimene. Tahtis mu südames nagu valusat kahetsust äratada, et näe, missuguse kullatüki sa oled ära põlanud. Martini mõte ei olnud kunagi selle peale tulnud, et inimene võib olla ka niisugune. Seepärast tundus see talle väga võõrana, ühes tükis nagu lapsikuna, aga ka liigutavana. Ta kohendas mütsi peas, vaatas emandale otsa ja see oli kõik, mis ta tegi. Temast ju oleks võinud arvata, et ta muigab teise üle nende sõnade pärast, kuid see jäi tegemata. Küll aga küsis ta hiljem üksijäänult endamisi: aga mu naise silmis sa vist ei püüagi ingel olla?

Nojah, niisugune on see eluke siin Kaldametsas olnud, mõlgutab aednik, seistes täna jälle maja nurga ääres ja vaadates altõue poole, kus teised inimesed tantsivad. Küllap nad näevad teda, aga ega nad enam naera ta üle sellepärast, et ta nende hulka ei tule. Inimesed harjuvad kõigega.

II peatükk

Siiski, siiski, täna tahab Martin korraks altõuele minna. See on tal jälle üks neid äkki nii tugevaks paisuvaid tunge, millele ta ei suuda vastu panna. Eks pärast siis selgu, mis selle taga oli.

“Ei saanudki ei tea mis soolast söödud, aga ajab kangesti janutama,” ütles ta naisele. “Lähen õige kaevule ja toon värsket vett.”

“Vett toas küll.”

“See nii soe, et ei aja janu ära.”

Toob toast ämbri ja viskab vee laksatades välja. Muidu on neil ikka vana vesi tilgatumaks ära tarvitatud ja alles siis uut tooma mindud, aga täna on aedniku suu nõudlik nagu mõnel saksa hellitsal.

Kaev asub talli taga, sinna tuleb minna üle altõue, kus rahvas on parajasti koos, pill mängib ja üks paarike lõhub suure hooga tantsida. Eemalt vaadates seisavad õu, inimesed ja hooned ümberringi hämaruses, mis on kõigi asjade värvi välja võtnud. Aga kui Martin nüüd ligemale astub näitab vasakul asetsev pikk maja, et ta punane katus on ikka alles. Selle varjus elab kubjas oma suure perega, karjatüdrukud, aedniku tööpoisid, karjaserahvas ja piimamees oma naisega. Põhja poolt õue piiraval tallide ja tõllakuuride hoonel on ka endist viis must tõrvapapist katus. Ainult lõunapoolse ilmatu pika aidahoone katus jääb aedniku lähedalegi tulles halliks, sest see on luitunud pilbastest. Kanade ja partide reostatud õuekummelis tuhmleb tükk paljast maad tantsuplatsina, kus sepa naine lööb praegu karjatüdruk Maaliga polkat. Aednik ei saa naeru pidada, sest kaks karglevat naist on nii ülemeelikult lõbusad, nagu pakuks neile kõige suuremat rõõmu just ilma meesterahvata tantsimine.

Martin seisatab silmapilguks ja läheb siis jälle edasi. Aga kaevult tagasi tulles paneb ta veeämbri kastanipuu kõrvale maha ja jääb vaatama. Las see lugu saab otsa, ta kuulab ära, mis järgmiseks tuleb. Siis hakkab minema. Kauemaks ta ei jää.

Ometi läheb nii, et ta jääb sinna kauemaks, kuid järgmist lugu ei kuulegi. Hakkab ju üsna ootamatult kostma ähvardavat häält, mis kohutab kõiki, sest see on neile tuttav Kaesma Otu kisa. Tema ikka tuleb lakku täis peaga Põlmakülast välja suurele teele karjuma. Otsib endale vastast ja peksab selle puudumisel pussiga teeäärseid puid. Mõnegi vahtra või pihelga täkkearmid sees. Harilikult on ikka niiviisi olnud, et ta hakkab juba kodunt välja tulles kuraasitama. Siin on see mõnele mõisainimesele tundunud, nagu ajaks küla poolt üles must piksepilv, mis ikka valjemini müristades tuleb ligemale, kuid läheb viimaks ometi mööda. Mitte kunagi ei ole Ott mõisa sisse pöördunud, vaid ikka maanteed kaudu mööda läinud.

Täna on ta tulek mitmes tükis teistmoodi, nii et paneb kohe küsima, mis ta sisse nüüd on läinud. Ta on ilmunud nagu salaja. Seisab äkki kärnerimaja lõunapoolse akna all ja teeb alles sealt häält. Sõnust ei saa Martin kauge maa pärast aru, aga viisist, kuidas külamees oma kõri pruugib, on talle selge, et palvetundi seal just ei peeta.

Aednik on suures kimbatuses. Süda ütleb talle, et nüüd peaks ta oma perekonna juures olema, sest nad võivad seal hirmu tunda. Aga mingit võimalust tal sinna minna ei ole, sest muidu satuks ta ju Otuga vastamisi. Ega niisugune küsi, teeb tüki ära ja siis oled valmis, kardab Martin.

Mis sa hing tahad peale hakata? Ruhvi haugub käredasti, ta hääl tuleb vist kojast. Küllap Marta kutsus nad kõik sisse, lapsed ja koera ka. Pani vist enda järel kojaukse riivi. Hea, et koer õue ei jäänud. Muidu oleks ju tema väljakutse vastu võtnud ja mine sa tea, mis tants siis nende kahe vahel lahti oleks läinud. On see nüüd hea või halb, et ma ise kodus ei ole? küsis Martin ärevust põledes. Tal on toas püss …

Lõpetanud kärneri akna all oma jutukese, oli see siis mis ta oli, hakkab Ott edasi astuma – altõue poole. Tal ei näi ruttu olevat. Kõnnib aeglaselt, nagu tunneks ta suurt mõnu igast sammust, mis ta mõisaõuel astub.

Kui hirm ei oleks praegu altõue elanike meeli segamas, siis võiksid nad teda isegi ilusaks pidada. Uhke on ta oma olemuse poolest küll. võimsa kere ja julge vaimuga, eks tal ole, millega suurustada. Hakkab küll ka juba vanaks jääma, meelekohad hallid, aga karuramm näikse tal alles olevat. Nagu ikka niisugustel kraaplemiskäikudel, on ta ka täna palja peaga ja vestiväel. Otsmikul tolkneb tal tumedaid juuksesalku, need ulatuvad paksude kulmudeni, mille alt suured hallid võitlushimulised silmad kohkumatult vaatavad ja vahel põlastavalt naeravad.

Altõuel ei hakka keegi talle pohlavartest vanikuga auväravat ehitama. Kui ta sinna jõuab, on õu nagu välja surnud. Küllap ta eemalt märkas, missuguse kihina-kahinaga mitte ainult naised-lapsed, vaid ka mehed kadusid kojauste varju nagu hiired urgudesse. Ei jäänud Martinilgi midagi muud üle, kui paari teise kannul karjase kotta pugeda. Oma veeämbri võttis ta kaasa, sest üksipäini õuel seistes võiks seegi külameest ärritada ja jalaga hea põraka külge saada.

“Kuhu te kadusite? Ma tahan mõisamamslitega tantsida,” hõikab Ott.

See ei jää kellelgi kuulmata, aga ühestki uksest ei astu ei neidu ega naist välja, käed lahkelt laiali. Mees seisab üksinda, vaatab altkulmu ja naerab. Äkki tühjaks jäänud õuel näeb ta vist päris selgesti oma vägevust. Naisi on ta juba kutsunud, nüüd hõikab:

“Kus mehed on? Tulge lagedale!”

Kui ka see väljakutse ei pane kojauksi lahti prahvatama ja meesperet võitlusesse tormama, läheb Ott õige aeglasel sammul perekella posti juurde. Vaata, mis mõte talle pähe tuli: hakkab kella lööma! Võõrana kõlab see niisugusel tunnil, mil lokulaud ega perekell pole kunagi varem häält teinud. Räpakas ja rahutu kõla nagu kuulutaks, et siin on juhtunud midagi, mis ei ole õige asi. Mõisa põline kord äkki segi ja rikutud. Ei tea, mida väljade taga teomajas elavad moonakad arvavad, kui nad oma kojaukse ees kobaras istudes mõisa poolt seda mõistatust kuulevad? Ja mida imelikku võib nüüd viirastuda koplis nosivate teohobuste peades?

“Kuradi mõisamehed, nad ei ärkagi üles,” vannub Kaesma Ott, kui ta on omateada küllalt kaua kella löönud. Midagi siin peale hakata ei ole, läheb siis laisavõitu sammul kangialuse kaudu minema. Astub edasi linna poole, aga võib päris kindlasti öelda, et varsti ta pöörab otsa ümber ja hakkab küla poole tagasi kõmpima. Mitte kunagi pole ta niisugustel käikudel reheäärsest teekäänust kaugemale läinud.

Nüüd hakkab altõu pikkamisi jälle toibuma. Esimesena tuleb välja tallmeistri Aleks. Tugev poiss, ta surub ühe käega kahepuudase kaaluvihi üles. Oli üksvahe sepa abiliseks, aga nüüd käib mõisapõldudel tööl. Pale paksult tedretähti täis, nina all rebasekarva vurrud.

“Minu arust on see äbiasi, et meie seda sündida laseme,” ütleb ta, kui ka muud rahvast on õuele tulnud. Lükkab nokatsi kuklasse, sülitab pikas kaares ja vaatab siis oma helesiniste silmadega inimestele otsa.

“Janoh, eks mu süda kihvatand sees ka küll, kui ta perekella lööma akkas, aga mis ma tehja sain,” ütleb kubjas ja nuuskab punase taskurätikuga nina.

“Tuleks teist utsitada.”

“Mine utsita, kus Sibergi teda teiseks põle suut tehja.”

“Me siin tantsime ilusasti, aga tema, saadana silmamuna, tuleb ja paneb inimeste lauba õhta nahka. Seda ei tohi talle kogunisti kinkida.”

“Janoh, mis sa talle tehja saad?”

“See´p see asi on, et kõik muudkui arvavad, et talle ei soa kedagi tiha. Aga soab.”

“Janoh …”

“Ää ellitud. Kiski vasta ei akka.”

“Vasta ei akka … Kui tal on puss,” mühatab sekka Aleksi isa, tallmeister Kotlep.

“Ei sao ta oma pussiga kedagistki tiha, kui me ulgakeisi ta kallale kargame,” on Aleks kindel.

“Janoh, oleks enne isekeskis nõu pidanud, eks siis oleks teda, niru, öövahi püssiga irmutada küll võind,” arvab kubjas. “Kärneril ka püss.”

Aednik on seni teiste hulgas seisnud ja kuulanud, aga nüüd võtab ta veeämbri käe otsa ja tahab koju minna.

“Kärneril jänes põues,” tögab Aleks. “Kussa joosed? Piame ometigi kõik koos nõu, kuda teda õpetada, nii et ta eluaeg määletab.”

Aednik paneb veeämbri jälle maha, kuid tähendab pilkemoel:

“Teie hakkate alles siis püssi otsima, kui lind on juba ära lennanud.”

“Ta tuleb tagasi,” on Aleks kindel. “Iga mees võtku kas toobripuu, anguvars või ükskõik, mis tümikas kätte. Peidame talli ää. Tuleb ta kangi alt sisse, tormame nagu üks mees ta piale. Mina ta pussi ei karda. Ennegu ta sellega kedagi tiha soab, valan ma talle kaikaga, nii et ta pealuu kõliseb. Tohoo pime, me oleme ometigi näind, kuda suur loom kohe pikali prantsatab, kui talle ia põrakas sarvede vahele põrutakse. Egas Otu kolu kõvem põle. On ta kord siruli moas, siis kupatame ta kurjavaimu kere nii tümaks, et tal imu inimeste irmutamiseks suutumaks ää kaub. Siin on mu isa, ta on teda eluaeg kart, kui on Pikalaskme küünist einu käind toomas.”

“Mis asja mina nii kart olen, aga … sial olen ma ainumas mõisamees, kui ta tahab kätte maksta.”

“Ää karda, kui anname, siis nii, et tast tõusjat änam põle.”

Mõnigi mees võtab Aleksi sõnust tuld. Kogunevad kangi alla ja passivad seal. Siit-sealt kähku pihku kahmatud löögiriistad on neil käes. Aga Martini käes on ainult ta veeämber. Selle on ta jälle maast üles tõstnud. Seisab keset õue, koju ei või hakata minema. Peab ju ära ootama, mis selles asjast välja tuleb.

Varsti jooksevad varitsejad suure rüsinaga kangi alt õuele ja sealt tulistvalu karaaeda. Pealtvaatajad mõistavad, et Kaesma Ott ei kavatse üle mõisaõue koju minna, vaid on valinud selleks karjaaiataguse maantee. Seal ei puutu ta enam kellessegi. Aga nüüd tahetakse teda natuke puudutada. Rutatakse talle ette. Ei kulu kuigi palju aega, kui sealt hakkab suure käratsemise saatel kostma taplusmüdinat. Tallmeistri naine paneb käed risti, sülitab tubakajunni suust ja pomiseb palvesõnu. Tulgu aga vanajumal nüüd kähku platsi ja hoidku hoolega, et Aleksi magu pussiga maha ei tõmmataks.

Naiste kannatus kipub varsti lõppema, juba ohataksegi:

“Mis nad sial nii kaua ometigi … Tulgu ükskord juba ää.”

Iga asi võtab omajagu aega, ega taplustki nii ruttu talitatud saa. Läheb veel tükk aega, enne kui nad õhinal läbisegi rääkides karjaaia väravast sisse sammuvad.

“Kus ta jäi?” tahavad naised kohe teada.

“Kus majale kui kroavi,” suurustab Aleks. Ise hoiatab: “Ärgu aga kiski oma jalga sinna tõstku.”

“On ta inges?”

“On mis on, me tia sest kedagistki. Põle kuulnd ega näind.”

“Nojanoh …”

“Ei me tia, kust ta oma keretäit korjamas käis.”

Nüüd viimaks läheb Martin koju ja kõneleb seal, mis altõuel juhtus. Lapsed seisavad kõrval, kuulavad, kõrvad kikkis. Olekust näha, et nad on vahepeal hirmu tundnud. Nüüd on ahnelt huvitatud igast sõnast, mis isa suust tuleb. Ema ei ütle tükil ajal midagi Viimaks siis küsib:

“Kus ta nüüd on?”

“Karjalauda taga kraavis,” vastab isa. Teades, mis seal kasvab, lisab ta: “Hull on seal hullukoerarohu sees pikali maas.”

Olgu Andresega kuidas on, aga Oskar märkab küll, et ema jääb mõttesse. Isa läheb eestuppa ja hakkab piipu tegema. Muidu on ikka selle popsutamine nagu kodust rahu tähendanud, aga nüüd valitseb tubades edasi pinevus, mis ei taha kuidagi järele anda. Ema otsaesine on kipras. Niisugune ilme on tal ikka siis, kui ta mõne asjaga rahul ei ole. Poiss teab väga hästi, et temagi vempude puhul on mamma kulmude kohal samad kirjad seisnud. Nendele on ikka järgnenud mõned sammud. Kas ta nüüd ka midagi ette võtab?

Natukese aja pärast tõusebki ema ja läheb kapi kallale. Toob sealt nuuskpiiritusepudeli välja, hoiab kaelapidi peos. Siis võtab nagist käterätiku ja läheb eestuppa. Seal äratab ta kohe isa tähelepanu.

“Noh? Mis see on?”

“Tinkpiiritus.”

“Mis su arus on?” käratab isa.

Vastamata sõnagi seab ema end siiski minekule.

“Katsu sa!” keelab isa.

Nüüd pöörab ema end ringi ja vaatab isale otsa. Tunnistavad niiviisi teineteist tüki aega. Toas valitseb nii suur vaikus, et võiks kuulda nööpnõela kukkumist, kuid ometi tundub, nagu käiks siin kahe inimese pinev heitlus, mis varsti peab näitama, kuma kummale alla jääb.

Aeglaselt pöörab ema viimaks selja ja sammub ukse poole.

“Oled sa kurt või?” karjub isa.

Ema pilk on valus ja etteheitev, kui ta ukse alt tagasi tuleb. Pannud siis rätiku ja pudeli käest lauale, mitte veel tagasi sinna, kus on nende õige koht, istub ta akna alla. Mingit juttu vanemate vahel enam ei ole. Ei taha ka pärastpoole sigida.

“Mamma,” usaldab Oskar häält teha.

“Kasige teie magama,” ütleb ema.

Voodis seisavad Oskari silmad kaua aega lahti. Ta näeb, et ema istub liikumatult hämara koguna akna all ja valged kardinad on ikka veel ööseks ette tõmbamata. Maantee, mille poole ema üksisilmi vaatab, seisab hilisõhtu üksinduses tühi. Ei ole seal kedagi küla poole komberdamas.

…

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1962

Vaata välis-eesti kirjandust meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/eesti-kirjandus/valis-eesti/