Romaan

Ü. E. K. Orto 1952. a. romaanivõistlusel III auhinnaga kroonitud

Autor – Juhan Timmukuru

Esimene lugu

Inimese üürikesest elust ei jää harilikult muud järele kui näputäis põrmu ja tema tegude jäljed, kui ta on neid mõistnud jätta. Kustuma on kärmed need jäljedki. Ainult mõnel nende hulgast, kes on meestena teistest suuremad ja kellede teod rakselt mööda maad on käinud, tekivad tegude taha  lood, mis nende mälestust põlvest põlve edasi hoiavad, ühest habemikust vanaäti suust teise hambutu vanaeide kõrva pugedes ja sealt välja voolates lastele rõõmuks ning vanadele ajaviiduks.

Nagu teiste kadunutega, nii on ka lugu Peep Koordipojaga, kelle elukäik põlvest põlve on edasi liikunud inimeste meeltes ja mõtetes, aga kelle kõigist elujärkudest meil enam selget teadmist pole. Niipalju kui on, tahaksime aga siis siiski ette rääkida ja kirja panna, et lood selle mehe elust ja tegudest lõpuks päriselt inimeste meeltest ei kaoks, nagu liivapeotäis, mis käest pudenedes lõpuks muu mulla hulka laiali jookseb.

Peep Koordipoeg sündis vanarahva teadmist mööda ühel tuliselgel pakaseööl keset kõige kangemat talve, kui hanged olid end majaräästasse ajanud ja suurema osa aiateibaid juba lõhki raksatanud. Just sel ööl oli inimeste mäletamist mööda virmaliste vägi end kõrgele taevasse ajanud, otse lagipähe ja veelgi üle, nii et taolist kanget vehklemist ja välkumist polnud ka kõige vanemad mehed näinud. Taevas õhkus külmust nagu teras ja tähed taevas piilusid teravalt kui nõelad lumise maailma peale alla. Mitmedki kohkusid õhtul välja minnes ja tulevälke taevas nähes ära, põgenesid majadesse tagasi ja palusid käsi kokku pannes Jumala kaitset külma ja põhjatuule vastu.

Laratsi Koordi saun oli sel õhtul ja öösel tulikuumaks köetud, et perenaine Made saaks oma laulatud mehele ja peremehele esimest pärijat sünnitada. Külast oli Vaeluse Katt juurde kutsutud, et nurganaisele ta raskel tunnil abiks olla. Kõik läks hästi ja Katt võis pärast lapse puhtakspesemist korraks välja lageda taeva alla astuda, et sealt Laratsi noorele perepojale katsuda elumärke välja lugeda. Selle kombe olid küll õpetajad ammu ebausuks ja tühjaks pettuseks lugenud, aga rahvas sellest ei hoolinud, vaid pidas esi-isade kommetest hoolsamalt kinni kui pühapäeviti kantslist kuulutatud tarkusest.

Vaeluse Katt oli tüki aega väljas, tuli siis sisse tagasi, võttis suurrätiku ült ja soojendas oma vabisevaid liikmeid keriseahjus veel hõõguvate süte ees. Silitas juukseid musta siidrätiku all siledamaks ja kuulutas oma hambutu suuga sõnad, mida ei kuulnud mitte ainult perenaine Made, vaid ka tüdruk Kreeta, kes saunas sünnitamise juures oli:

“Laratsi perenaine, taevamärgid on täna öösel hoopis iseäralikud. Hädamärgid on õnnemärkidega segamini ja põhjakuninga mõõk välgub üle kõige. Kõik asjad on teist moodi kui muidu ja ma ei tea, mis ma sulle pean kuulutama. Või jätan hoopis kuulutamata?”

Perenaine Made kostis lavalt nõrga häälega, oma esimest poega kõvasti vastu rinda surudes:

“Räägi kõik, hädad ja õnned. Ega mina karda. Võtan vastu, mis antakse ja nagu taevast on määratud.”

“Taevas määrab küll, aga inimese käes on viimne arupidamine ja otsus. Mina tean, sina, Made oled kõva hingega inimene, kes tühjast ära ei kohku ja hundile hundi kombel oskab vastata. Aga sinu süda ei ole kunagi lukus olnud, nagu paljude teiste oma viletsamate hädade vastu. See poeg on sul viimne taevakirjade järgi, aga mehi ja tütreid saad mitu. Poeg hakkab madalast peale, aga tõuseb ja lõpuks katsub kubernerigi kätt. Rohkem mul sulle ei ole ütelda.”

Mida perenaine Made sellest kuulutusest mõtles, seda me ei tea, sest inimese mõtteid loeb ainuüksi Jumal ja inimene ise, ja see viimanegi harutihti valesti. Made sussutas poega suu juures, andis talle rinda ja ootas peremees Koorti tagasi, et poega talle ette näidata.

Koort Laosepoeg, Laratsi peremees, oli selsamal ööl viinavooriga teel Riiga. Küll oli ta tahtnud voorist koju jääda, et raskel tunnil oma noore naise ligi olla, aga kilter Joosep, keda rahvas Rihmanärijaks kutsus, oli Koordi vana vimmamees nii perenaise Made kui veel muudegi asjade pärast ja ähvardas Laratsi peremeest mõisakohtuga. Koort pigistas hambad kokku ja rakendas hobuse viina-aami ette, omaette ja salaja kiltrile kättemaksu tõotades. Ta oleks oma tõotust täitnud, sest Laratsi tõug oli visa ja vihane tõug, aga kõik eluasjad pole siiski inimese enda kätte antud. Selsamal ööl, kui Koordile ja Madele sündis nende esimene laps, poeg Peep, sai Koort Laosepoeg kakluses vene kaubavoori meestega Võnnu ja Volmari vahel keset Lätimaad surma.

Viinavoor, milles oli kolmatkümmet hobust ja tosin aami viina, oli ööseks Krivaska kõrtsi juures peatunud. Hobused tõmmati eest lahti ja viidi reiale, mehed läksid moonakottidega kõrtsi, jättes järgemööda kaks meest vaatide juurde valvesse. Üks esimese valve mehi oli ka Koort, kes pikka lambanahast kasukasse mähitult ja piits käes tusaselt aamide ümber ringi käis, et poisikesi ja kerjuseid eemale peletada, kes kippusid reest üht-teist tühjatähja näppama. Tüki aja pärast sõitis kõrtsi ette Pihkva poolt tulev kaubavoor, kus oli paarkümmend venekat kanakorvi-regedega, mõne Pihkva või Peterburi kaupmehe sitsid või karusnahad peal.

Venelased tõstsid vene kisa, kui nägid reialuse hobuseid täis olevat, aga kõrtsimehe ja tema sulaste vahetalitusel mahutati viimaks nendegi omad sinna ja venelased kolisid kõrtsi sööma ja jooma. Aga viimasest kui ka rahast näis neil puudu olevat, sest ega muidu kolm meest neist peene oherdi-puuriga varsti välja poleks hiilinud ja viina-aamide kallale kippunud. Veomehed ise olid vanast ajast harjunud peenikeste puuridega aamidest matti võtma ja seda ei pannud keegi pahaks. Aga venelaste puur oli vähemalt pooletolline ja nende viinavõtmisest tekkis alati suurt kisa ja taplust, nii et jutt sellest kergesti oleks võinud koju jõuda. Teine vahimees märkas viinavargad ära ja ähvardas piitsaga.

“Tshuhna durak!” vastas venelane ja hakkas vene keeles eesti mehe ema teotama. Mees ei saanud sellest suuremat aru, aga kõssitas piitsaga venekaid vaadi mant eemale. Selle peale üks habemik vihastas ja tõukas eestlasele lahtise reeaisaga rindu, nii et see regede vahele maha kopsatas, kõhetu ja haiglane mees.

Koort teisel pool kuulis kolinat ja venekeelset vandumist ning sai kohe aru, milles asi seisis. Ta oli mõne sammuga venelaste juures, sasis ühe tibla ühte, teise teise kätte, kopsatas mehikeste pead korraks kokku ja viskas nad siis vaadi juurest eemale. Kolmas mees katsus vastu pusida, aga temagi lendas kolinal reeaisade vahele pikali. Nüüd oleks kõik hästi läinud, kui mitte Koort ise poleks pimedas komistanud ja rebasenahast läki, mille paelad ja natukese aja eest lahti oli päästnud, peast poleks kukkunud. Üks venelastest rabas end püsti, haaras pihkupuutuva lauatüki ja lõi sellega seljatagant Koordile pähe.

Laratsi meestel olid kõvad pealuud ja hoop oleks Koordi-kõvaduse mehe vahest ainult uimaseks löönud. Aga lauaotsas oli roostetanud kuuetolline nael, mis läks Koordi pealuust läbi ja pani mehe igaveseks magama.

Venelane tundis, et lauatükk jäi kinni, nägi meest kukkuvat ja hakkas kartma. Nii teisedki. Tahtsid kõik koos minema putkata, aga kõrtsisulased olid kära kuulnud ja tulid vaatama, hulk teisi nendega, viimaks ka vene voorimehed. Kui kuuldi, et mõrtsukatöö sündinud, püüti ühisel jõul kaklejad kinni ja saadeti seotult Riiga. Mõisakirjutaja, kes vooriga kaasas oli, müüs ühe vaadi viina salamahti kõrtsmikule maha, pani Koord surnukeha ree peale ja laskis kahel mehel Laratsi peremehe koju viia, mis võttis kolm päeva aega.

Mis Laratsil juhtus, kui peremehe külm keha koju toodi, seda võib igaüks arvata. Made mõtles vist Kati kuulutusele, pigistas hambad kokku, aga pidas matused ära ja tõotas poega isa jälgedes kasvatada. Seda oli aga kergem lubada kui teha.

Ei olnud sel ajal talurahval Tallinna ega Riia kubermangus kuigi palju eluõigust ega iseenda üle määramist. Talupoeg oli ihuga, hingega, perekonnaga ja kõige ajaliku varaga mõisahärra oma, tema armu ja hirmu alune. Ja viimast jagatakse maailmas ikka enam kui esimest. Kõnelemata sellest, et mõisahärral on sama sabarakud ja sundijad, kes härra saapalt tolmu lakkudes veel omakorda kipuvad muu maarahva seljal liugu laskma.

Kevadel enne jüripäeva, kui Laratsi Koordi hauale hakkas kasvama esimest noort rohu-udet ja poeg Peep selili hällis lullitas, kutsuti Laratsi perenaine Made mõisasse opmani juurde.

“Sa oled leseks jäänud, Made” ütles opman ja keerutas oma teravaid vurrukihvu.

“Nii küll, opmani-isand” kinnitas Made maha vaadates. “Mees sai ju mõisa viinavooris surma, mõisa vara varjates.”

“Sul oli tubli mees,” kinnitas opman. “Natuke kange kaelaga, aga aus ja sõnapidaja ning täies rammus. Laratsi on suur talu, kolme paari härgade jaoks paras. Ega sina, lesk naisterahvas, jõua seda pidada.”

Seda juttu oli Made kogu aja kartnud ja tal oli vastus valmis:

“Koordi isa Laos on veel käbe mees ja mina olen alati täie naise eest väljas olnud, olgu heinakaarel või linavakamaal. Küll me kõik mõisakohad ära õiendame, opmani-härral ei ole vaja muretseda. Seni peame koha korras, kuni Peep kasvab.”

“Nii pika aja eest ei tea keegi hea seista,” arvas opman. “Talus peab peremees olema, kes on täis jõu sees mees. On sul enesel mõni välja vaadatud või peab mõisavalitsus selle eest hoolitsema?”

Made silmad hakkasid vett tilkuma.

“Kuidas opmani-isand võib niimoodi arvata? Koordi hauale ei ole veel rohigi kasvanud. Kuidas võiksin ma ringi hakata vaatama?”

“Tühi jutt!” ütles opman kärsitult. “Lese lein on lühem kui kuke laul. Aga see on sinu oma asi. Mõisale on peremeest vaja. Mõisahärra oma armust on Laratsi jüripäevaks kilter Joosepile lubanud. Kui sinul selle kohta midagi ütlemist on, võid Laose juurde sauna kolida ja su poeg Laratsi talust hoopis ilma. Sedaviisi käib mõisahärra tahtmine.”

Nüüd hakkas Made hoopis nuuksuma.

“Ära võtavad Peebult Laratsi, ära võtavad!” kurtis ta ja igaühel oleks võinud temast hale meel olla. Võib-olla opmanilgi.

“Laratsi ja kõik teised talud on mõisahärra omad!” ütles ta kurja häält tehes. “See on tema armust, kui ta kellelegi midagi annab. Aga kui sa Joosepile perenaiseks jääd ja Jumal teile poega ei anna, siis saab sinu poeg Laratsi peremeheks, kui mõisahärra nii tahab. Ja nüüd mine ning mõtle järele, mul on ka muud tegemist.”

Made tuli koju ja nuttis kolm ööd-päeva. Kaebas häda äiale, vanale Laosele, kes Laratsi vanatare juures ringi koperdas, valge habemeuit hambutu lõua ümber.

“Mõisameeste himud ja hundi nälg ei saa iialgi otsa,” kinnitas Laos ja kõpitses sõrmedega habet. “Meile on antud jänese kõrvad kuulata, aga ei ole jänese jooksu, et pääseks metsa pahategijate eest.”

“Kui lähekski metsa kõige Peebuga!” ähvardas Made. “Elan kas või metsas huntide hulgas ennemini kui selle rihmanärijaga!”

“Ära ütle, ära ütle, tütrekene!” manitses Laos. “Metsa elu on metsa elu, ei see inimesele sobi. Pärast suurt sõda, näe, oli metsas mehi ja naisi. Metsaliseks läksid käest ära, ei enam inimese nägugi. Viimaks peeti klaperjahti mõne peale.”

“Üteldakse veel olevat,” teadis Made.

“Mõni poologarakene – mis nendest. Ära nende kilda taha. Ei siis Peep talu näe. Hoia ikka kinni sellest, mis käes, see meiesuguste ainus abi. Meie sugu on Laratsil olnud juba sestsaadik, kui veel Rootsi kuningas siin poolakatega sõdis. Mõtle pojale, mõtle pojale!”

Made ei saanud pojale mõtelda kogu aja. Noor naine oli ja veri mässas Rihmanärija vastu. Käis ringi talus nagu koolja, näost valge ja silmad suured peas. Vana Laos kõndis tal kogu aeg kannul, ei lausunud sõna, aga silmist ei lasknud. Sirutas tudisedes kepi ette, kui Made ühel öösel tahtis Oidu lammikusse hüpata, kõige lapsega.

“Karista pattu, naine! Kui see oleks althõlmalaps, et ei taha inimeste silma vaadata, siis hüppa, kui jaksad patukoormat kanda võtta. Peep on peremehe poeg, õnnistatud abielust ja Laratsi õige peremees. Jõuad sa seda pattu oma vastutusele võtta? Mis tema on teinud? Kas sina ei ole tema ema?”

“Siis lähen üksi,” kiunus Made. “Kas ma ei tea, mis Rihmanärija Koordile eluaeg oli teinud. Nagu uss aia all teisel luuramas, et kust saaks torgata.”

Vanamees ei taganenud eest ja Made viis lapse jälle Laratsile tagasi, käis viimaks isegi Vaeluse Kati käest nõu küsimas. Katt vaatas pihku ja vahtis viina pealt.

“Hoia kinni, mis sul on,” ütles temagi. “Peebust saab peremees, see on selge. Ainult ei tea, kus. Ja kuule, kui Rihmanärija ei tõmba, siis on haigusi, mis söövad päevast päeva ja kuivatavad verd. Imevad mehe ööseti tühjaks ja näost kolletama. On sõnu kunste ja rohtusid. Tule minu juurde, kui häda tuleb. Peep aga kasvab ja hoiab Laratsi rohumättast küüntega kinni. Küll sa näed!”

“Peep ja Peep!” turtsus Made. “Mina oma verd sundida ei saa. Ennemini kas või mis.”

“Hoia maha ja madalasse!” õpetas Katt. “Maarahvas on nii ligi maad, et mõisamehi ainult kanda jaksab salvata. Oota parajat aega, ja kui salvad, salva sügavasse. Tule minu juurde, minul on rohud ja sõnad ja kiltriga on mul õiendamist vanast ajast.”

“Sinu rohte ma ei taha,” kinnitas Made. “Kui salvan, siis salvan näkku, see on minu veri niisugune.”

Made tuli niisama targalt Kati juurest koju kui läkski. Käis oimetult ringi, hulkus metsas ja anus vanadelt hiiepuudelt abi. Aga keeled olid siis juba lahku läinud, ei mõistnud inimene enam metsa keelt ega mets inimese mõtet. Vereteod ja metsaroojastamised olid vahel. Peep ainult ei teadnud sellest midagi, siples hällis ja imes pöialt kui piipu, nagu täismees kunagi.

Jüripäeval sõitis kilter Joosep raginal Laratsile sisse, kolme hobusekoormaga. Läks kohe Made ette harkisjalu ja kinnitas:

“Peremeheks mind on siia pandud, aga meheks ma ennast ei saa sundida. Kolm nädalat on sul aega mõtelda, siis olgu tare puhas sinust ja su sugust. Nõnda on armulise opmani ja mõisahärra käsk ja tahtmine.”

Joosep oli pikk ja mustajuhti mees, tigedate silmadega ja sitke seljaga. Temale vastu vahtida, see oli nagu vahid metsas hunti, ei armu ega halastust.

“Perenaiseks võin ma sulle olla, kui mõis käsib,” vastas Made ega löönud temagi silmi maha. “Aga naist minus sulle ei saa. Olgu see sulle teada.”

Joosep lõi piitsaga lartsatades vastu saapasäärt ja käskis sulastel kraami sisse kanda. Koera Pauka, kes ta peale haukus ja larises, viskas kiiniga surnuks ja tõi mõisast uue koerakutsika, verekoera tõugu ja terava hundininaga. See laksutas igaühele hambaid vastu, ainult peremeest laskis ligi.

“Saab talule vaht,” ütles Joosep. Talu vanad sulased, teopoisid ja piigad katsusid ruttu minema pääseda, kes kuhu sai. Kilter ei andnud armu inimestele ega loomadele, seda oli näha esimesest päevast. Laksutas piitsa tüdrukute seljas, nagu oleks mõisa põllul. Ainult sulast Matti ei usaldanud puudutada. Ärgitas korra, aga Matt tuli juurde, sasis kiltril rinnust kinni ja viskas mehe üle pea hingetuks maha. Kilter tõusis, oli näost valge, mõisa kaebama ei läinud. Põrnitsesid üksteist päevad otsa. Matt oli ainus, kes talusse jäi.

“Mina hoian talu õigele peremehele.” ütles neile, kes küsisid, miks ta endale paremat peremeest ei otsi.

Kaks nädalat pärast jüripäeva läksid Laratsilt kõik kirmesele peale perenaise, Joosepi ja Mati. Joosepil oli pudel viina, sellel võttis ta korgi pealt, mekkis ja pakkus Matilegi. Jõi veel lonksu ja jättiski pudeli Mati kätte. Matt kadus varsti pudeliga metsa ja Joosep läks tarre, kus perenaine Made Peepu mähkis.

Kui talurahvas teisel hommikul kirmeselt tuli, nähti, et kiltril oli nägu pikki veriseid kriime täis. Aga perenaine Made käis silmad maas ega vaadanud kellelegi näkku. Astus tasakesi ja keeras end kangelt ega läinud kolm laupäevaõhtut järjest teistega koos sauna.

“Ütle üksainus sõna, perenaine,” lausus Matt, kui nad kord kahekesi jäid, “ja ma löön ta maha nagu kärbse. Ainult ütle: löö!”

Perenaine Made vaatas maha ja vangutas pead.

“Mis ütleja mina olen,” vastas ta tasase häälega. “Kedagi ei ole teise elu üle isandaks pandud. Isegi mõisahärra ei tohi tappa talurahvast. Kõige parem on seda koormat kanda, mis kellelegi peale on pandud. Aga kui ta peaks Peepu puutuma, siis ei ole vaja küsida. Siis võid lüüa.

Joosep, keda varsti hakati Laratsi Joosepiks hüüdma, ei puutunud Peepu. Ei vaadanud hälli poolegi. Jaanipäeval viis Made voodi tagakambrisse ja sinna see jäigi. Peepu häll jäi tarre ööseks tüdrukute valvata.

Mihklipäeval peeti Laratsil pulmad. Kaksteistkümmend hobust oli pulmarongis ja mõisarätsep Hints oli oma viiuliga pillimeheks. Teisi mõisamehi ei olnud, küll aga olid kõik naabrid, kes olid kutsutud, tulnud, sest igamees tahtis uue Laratsi peremehega sõbraks saada, et see mõnikord mõisas kostaks ja seletaks.

Tantsu taheti lüüa reheall, aga peremees käratas: “Mina tahan tares tantsida! Koristage see kolk ära!”

“Häll jääb siia,” ütles perenaine. “Hälli koht on siin tares ja siia see jääb.”

“Korista häll ära!” nõudis Joosep ja plaksutas piitsa. “Muidu ma viskan selle ise uksest välja kõige värdjaga.”

“Ise oled värdjas!” kähistas Made ja tahtis oma laulatatud mehele silmi karata. Joosep laksatas piitsaga ja tekkis sagin, sest Matt tormas peremehele suisa kallale. Kes teab, kuidas Joosepil oleks läinud, kui koer, kes kutsikast juba vasikasuuruseks oli kasvanud, talle appi poleks tulnud. Naabritest ei tulnud keegi ja Matil oli jõudu kolme mehe eest. Koer kiskus Mati selja puruks ja Matt pidi kiltri lahti laskma. Sai tagantkäe kirve pihku ja lõi koera pea lõhki. Oleks Joosepigi tapnud, kui Made poleks vahele hüpanud ja kiljatanud:

“Ära tapa! See on minu mees. Ma viin ise hälli ära Laose juurde.”

Matt viskas kirve maha ja läks tarest välja. Made tassis teopoisi abiga hälli Laose juurde, keda pulma ei oldud kutsutud. Joosepki sai ähkides maast üles ja käsutas rätsepa mängima, aga arg mehike oli ammu sääred teinud ja pulmalisedki kadunud, üks siia, teine sinna. Suurem jagu läks kiriku juurde kõrtsi pulma jätkama, teised koju. Seal siis peeti pulmad ilma pruutpaarita ja tantsiti torupilli saatel teise hommikuni.

Pärast kuuldi, Matt tulnud teisel hommikul Laratsile tööle nagu harilikult, aga Joosep olnud väravas ees, tulilukuga püss peos, ja ähvardanud lasta, kui Matt peaks õue astuma. Seal polevat mõrtsukate koht.

“Peremees jättis mind tallu valvama ja mina valvan seni kuni peremees tagasi tuleb,” kinnitas Matt ja astus edasi, rind juba vastu püssitoru.

“Loll!” hüüdis Joosep. “Peremees tapeti ju Lätimaal ära.”

“Tapeti ära, aga tuleb tagasi. Hälli viskas välja, aga tuleb tagasi. Tuleb alt sauna juurest, tuleb kas või metsast. Seni valvan mina talu. Kui sina ei puutu peremeest, ei puutu mina sind. Perenaisega tee mis tahad, selles asjas ei ole minul enam ütlemist.”

Joosep oli väravalt ära taganenud. Matt hakkas Laratsil tööle kui ennegi. Perenaise sõna ta enam ei pannud mikski. Ja Joosep tõi Laratsile uue verekoera kutsika ning õpetas selle kõigile hambaid näitama. Seda kartsid kõik, ka perenaine Made, kes pärast jõulu tütrega maha sai. Tüdrukule pandi nimi Eeda ja Laratsi Joosep jõi kõrtsis kolm päeva järjest. Läks koju ja peksis terve maja segamini. Käis korra sauna ukse ees ära, aga seal istus Matt läve kõrval ja vestas pika pussiga rege Peebule.

“Teen peremehele kirikuree,” lausus ta Joosepile. “Siis ei ole muud kui täkud ette panna ja kihutada, nii et lumi tuiskab. Kõik lähevad Laratsi peremehe täkkude eest kõrvale, jooksevad suisa lumehange, et mitte alla jääda. Kiltrid, kupjad ja aidamehed on vööni lumehanges ja lõdisevad, et vahest Laratsi peremees äigab piitsaga. Aga ei äiga ühti, ei vaatagi sinnapoole, muudkui aga sõidab.”

Joosep sülitas ja läks koju tagasi.

Kevadel juhtus veel üks imelik asi:

Peep hakkas juba oma jalgadel kõndima, hoidis käega saunaseinast ja taradest ja kõndis Mati ja vana Laose silma all ringi. Sai pikapeale aiast ja seinast lahti ja käis juba keset õue. Värvamulgust õue poole teda ei lastud. Joosep oli Peebu lubanud maha lüüa, kui see jala taluõue peaks tõstma. Või Jõuril – nii oli kurja koera nimi – maha murda.

Aga ühel õhtupoolikul, kui muru oli juba üleni haljas ja kullakarva võililli täis, oli vana Laos väravamulgu lahti unustanud. Ja kui mõlemad lõunaund puhkasid, läks Peep väravast välja ja suurele õuele luusima. Joosep tuli omakorda lõunavahet pidamast õuele, et sulast äratada ja kündma saata, nägi äkki keset õue Jõuri, kes oli end kerasse tõmmanud. Ja kera keskel, Jõuri jalgade vahel, oli pisike valge peaga poiss ja magas magusasti, pea Jõuri pehmel kõhul.

Joosep kohkus esimesel silmapilgul ära, nagu oleks ta vaimu näinud. Sai siis jälle meelemõistuse kätte ja käratas:

“Jõur, võtta poissi!”

Peep ärkas üles, kohkus kisast ja hakkas nutma. Jõur puges ettevaatlikult poisi alt välja ja seadis ennast Peebu ja Joosepi vahele.

“Jõur, kas sa sunnik ei kuule, võta poissi!”

Joosep astus sammu poisi poole. Aga siis tõmbas Jõur oma pikad kollased hambad paljaks ja urises täie rinnaga. Joosep põrkas tagasi, varjas käega silmi ja hakkas tare poole taganema. Peep aga märkas end võõras kohas olevat ning hakkas kodu poole tagasi tatsuma.

Keegi seda pealt ei näinud peale Mati, kes oli poisi otsimisega aiamulgule tulnud. Tema ei lausunud oma nägemistest kellelegi midagi. Teise hommikul oli kuulda püssipauku õues, enne kui veel keegi ärganudki oli. Joosep tuli suitsva püssiga tarre ja kuulutas, et oli Jõuri maha lasknud.

“Tuli teine, hambad irevil, mulle vastu ja ilastas. Hulluks läinud vist. Ega niisugust tohi elus hoida, mõisast on ka selle kohta käsk.”

Uut koera enam Laratsile ei tekkinudki.

Kõik see juhtus enne, kui Peep Koordipoeg ise hakkas maailma elust midagi märkama või mäletama. Ja paljudest asjadest, mis siis juhtus või juhtumata jäi, ei ole enam mingit mälestusmärki kuskil juttudes. Vaeluse Katt oli enne surma käinud Laratsi Laose sauna juures ja tahtnud Peepu näha, aga vana Laos pelgas kurja silma ega lasknud vanaeite lapse näole. Ise ta pojapoega toitis ja pani riidesse, ise ta tema üle valvas Mati abiga, niikaua kui Peep ise hakkas rääkima ja tähele panema nii inimeste jutte kui ka loomade ja lindude tahtmisi. Neid viimaseid ta märkas õige vara, sest Laose onn oli just suure metsa servas ja linnud laulsid kevadel uksest ja aknaunkast otse sisse.

****

Orto, 1953

Vaata välis-eesti kirjandust meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/eesti-kirjandus/valis-eesti/