Inglise keelest tõlkinud Helga Kross

Kirjastus “Eesti Raamat” Tallinn 1971

ÜKS

   Kui ma Finni end tänavanurgal ootamas nägin, teadsin kohe, et miski on viltu. Tavaliselt ootab Finn mind voodis või, silmad kinni, uksepiidale nõjatudes. Pealegi olin ma streigi tõttu hilinenud. Üldse ei meeldi mulle Inglismaale tagasi sõita; ja kuni ma pole jõudnud pead sügavale Londoni rüppe peites unustada, et ma siit eales eemal olen viibinud, ei suuda mind miski lohutada. Seepärast võite kujutleda, kui õnnetuks see mu teeb, kui ma, Prantsusmaa lõhn veel värskelt sõõrmeis, Newhavenis pean konutama ja ootama, et rongid jälle liikuma hakkaksid. Sel korral võeti pealegi veel konjakipudelid, mis ma alati konterbandina läbi toon, tolli peal ära, nii et kui baaride sulgemise aeg kätte jõudis, olin ma täielikult haiglase enesevaatluse piinade hooleks jäetud. Tõelise kontemplatsiooni kosutavat objektiivsust ei suuda minusuguse temperamendiga inimene võõrastes Inglismaa linnades saavutada isegi siis, kui ta rongide pärast ei pea muretsema. Rongid mõjuvad üldse närvidele halvasti. Missugused painajalikud nägemused inimesi küll siis vaevasid, kui ronge veel ei olnud? Seda kõike arvesse võttes tundus imelik, et Finn mind tänaval ootas.
   Niipea kui ma teda silmasin, jäin ma seisma ja panin kohvrid maha. Need olid prantsuskeelseid raamatuid täis ja väga rasked. Hüüdsin «Hei!» ja Finn hakkas aeglaselt minu poole loovima. Tal pole iialgi kiiret. Inimestele on raske selgeks teha, kes on Finn. Ei saa öelda, et ta oleks mu teener. Ta on rohkem midagi mänedžeritaolist. Kord pean mina teda ülal, kord tema mind; olenevalt asjaoludest. Mingil kombel on selge, et me ei ole võrdsed. Tema nimi on Peter O’Finney, aga sellest ärge laske end segada, sest teda kutsutakse alati Finniks; ta on mulle kuidagi sugulane, või vähemalt kinnitab, et on, ja ma pole eales vaevaks võtnud seda kontrollida. Inimestele aga jääb mulje, et ta on mu teener, ja mul endal on tihti sama mulje, kuigi on raske täpselt öelda, missugused küljed meie vahekorras sellele viitavad. Mõnikord pean ma selle põhjuseks asjaolu, et Finn on silmapaistmatu ja tagasihoidlik inimene ning jääb seetõttu nagu iseenesest varju. Kui meil voodeid ei jätku, on alati Finn see, kes põrandal magab, ja see tundub täiesti loomulik. On õige, et ma Finni alati käsutan, aga see tuleb sellest, et Finn ise ei näi oskavat oma ajaga midagi peale hakata. Mõned mu sõbrad arvavad, et Finn on peast põrunud, aga see pole õige, pea jagab tal väga hästi.
   Kui Finn lõpuks minu juurde jõudis, andsin talle märku, et ta ühe kohvri enda kätte võtaks, aga ta ei kergitanudki seda maast. Selle asemel istus ta sinna peale ja vaatas mulle kurvalt otsa. Ma istusin teisele kohvrile ja veidi aega olime mõlemad vait. Olin väsinud ega tahtnud Finnilt midagi pärida; küll ta peagi ise kõik ära räägib. Ta armastab hädasid, olgu enda või teiste omi, eriti aga meeldib talle halbu uudiseid teatada. Finn on oma nukralt vilajas laadis õige nägus poiss, sirgelt langevate pruunide juuste ja luise iiri näoga. Ta on pea jagu minust pikem (ma olen lühidat kasvu), aga käib pisut vimmas. Kui ta mulle niiviisi kurvalt otsa vaatas, läks mu süda raskeks.
   «Mis on?» küsisin ma lõpuks.
   «Ta viskas meid välja,» vastas Finn.
   Ma ei suutnud seda tõsiselt võtta; see oli võimatu.
   «Mine nüüd,» keelitasin ma Finni. «Mida sa sellega õieti öelda tahad?»
   «Ta viskab meid välja,» kordas Finn. «Meid mõlemaid, kohe praegu, täna.»
   Finn on raisakull, aga ta ei valeta, ta isegi ei liialda iialgi. Ometi kõlas see fantastiliselt.
   «Aga miks?» küsisin. «Mida me teinud oleme?»
   «Asi ei seisa mitte selles, mida meie teinud oleme, vaid selles, mida tema pärast seda teeb,» vastas Finn. «Ta abiellub ühe selliga.»
   See oli vast lops. Võpatasin, aga samas küsisin endalt: noh, ja miks ka mitte? Olen tolerantne ja õiglane inimene. Ning juba järgmisel hetkel arutlesin mõttes, kuhu võiksime üle kolida.
   «Aga ta pole mulle eales midagi rääkinud,» ütlesin ma.
   «Sa pole eales pärinud,» vastas Finn.
   See oli õige. Viimasel aastal polnud ma Magdaleni eraelu vastu enam huvi ilmutanud. Kui ta läheb ja kihlub mõne teise mehega — keda muud on mul tänada kui iseennast?
   «Kes see siis on?» küsisin ma.
   «Mingi bookmaker’i -tüüp,» vastas Finn.
   «On ta rikas?»
   «Jah, tal on auto.» See oli Finni kriteerium ja küllap tollal minugi.
   «Naiste pärast jään ma veel südamehaigeks,» lisas Finn. Väljaviskamine ei rõõmustanud teda põrmugi rohkem kui mind.
   Jäin hetkeks istuma, sisimas ebamäärane füüsiline valu, milles tükike armukadedust ja haavatud eneseuhkust segunes sügava kodutusetundega. Siin me nüüd istusime tolmusel päiksepaistelisel juulihommikul kahe kohvri otsas Earls Court Roadil ega olnud meil kuhugi minna. Nii oli see alati. Ma näen kurja vaeva, et oma universumis korda luua ja seda tiksuma panna, kui see äkki jälle armetuks kilduderäguks laguneb ja me Finniga oleme lageda taeva all. Ma ütlen minu, mitte meie universum, sest mõnikord näis mulle, et Finni tundeelu on õige kesine. Nagu ta kellelgi on, ega ma sellega ei taha Finni vastu lugupidamatust avaldada. See on seotud tema tõearmastusega. Peenema koega inimesed nagu mina näevad liiga palju, et eales sirgjoonelist vastust anda. Ma maadlen alailma aspektidega. Ühtlasi on see seotud tema võimega tulla lagedale objektiivsete väidetega siis, kui sul neid kõige vähem tarvis on, nagu eredat valgustki peavalu korral. Võib ju ka olla, et Finn tundeelust puudust tunneb ja just seetõttu mu ümber jõlgub, et see minul nii komplitseeritud ja ülimalt diferentseerunud on. Igal juhul loen ma Finni oma universumi asukaks ega suuda kujutleda, et tal oleks enda oma, mis sisaldaks mind; seesugune asjade jaotus näib vastuvõetav meile mõlemale.
   Baaride avamiseni oli jäänud veel üle kahe tunni ja ma ei tahtnud mõeldagi sellele, et peaksin Magdaleniga kohe kokku saama. Ta ootab, et teeksin stseeni, minul aga puudus stseeni tegemiseks energia, rääkimata sellest, et mul aimugi polnud, missugust stseeni ma oleksin pidanud tegema. Seda tuli alles nuputada. Kui sind välja tõrjutakse, hakkad sa jalamaid juurdlema, kust sind siis õieti välja tõrjuti. Vajasin aega, et oma staatuse üle järele mõelda.
   «Kuidas oleks ühe tassi kohviga «Lyonsi» juures?» küsisin ma Finnilt lootusrikkalt.
   «Ei hooli,» vastas Finn. «Ma olen omadega täitsa läbi: muudkui oota sind tagasi ja lase tal enda kallal iriseda. Tule räägi ise temaga.» Ning ta hakkas tänavat mööda alla sammuma. Finn tarvitab inimeste kohta ainult asesõnu ja vokatiivvorme. Järgnesin talle aeglaselt, püüdes selgusele jõuda, keda ma endast kujutan.
   Magdalen elas ühes neist vastikuist raskekaalu-majadest Earls Court Roadil. Tema käes oli maja ülemine pool; ja seal olin elanud ka mina üle poolteise aasta, samuti Finn. Meie Finniga elasime viiendal korrusel katusekambrite rägastikus, Magdalen aga elas neljandal korrusel, kuigi ma ei väida, et me päris tihti kokku ei puutunud, vähemasti alguses. Ma olin hakanud seda siin oma koduks pidama. Mõnikord käis Magdaleni juures meessõpru, ma ei hoolinud sellest ega pärinud midagi. Käigu, nii jäi mul rohkem aega tööks, või õigemini teatud unistlevaks mõtiskeluks, mis ei too midagi sisse ja mida ma üle kõige maailmas armastan. Olime elanud seal kenasti nagu kaks pähklit oma koores. Olime elanud seal ühtlasi ilma üürita, see luges ka midagi. Miski ei ärrita mind nii kui üüri maksmine.
   Olgu seletuseks öeldud, et Magdalen on city’s masinakirjutaja, või õigemini oli, kui algasid sündmused, millest selles loos jutustatakse. See siiski vaevalt annab temast õige pildi. Tema peamine tegevus seisab selles, et olla tema ise, ja sellele pühendab ta tohutu palju indu ning oskust. Tema jõupingutused on suunatud liine mööda, mida dikteerivad naisteajakirjad ja kino, ning lihtsalt tänu temas peituvale sünnipärase ja hävimatu vitaalsuse allikale pole tal õnnestunud oma isikupära kaotada, kuigi võrgutamiskunstis valitsevad reeglid on olnud ta pidevaks uurimisobjektiks. Ta pole ilus, selle omadussõnaga käin ma säästlikult ringi, aga ta on kena ja veetlev. Tema kenadus seisab korrapärastes näojoontes ja heas jumes, mille ta katab virsikukarva make-up`i maskiga, kuni kõik on sile ja ilmetu nagu alabaster. Soeng on tal alati moe järgi, mida parajasti loetakse kõige sobivamaks. Juuksed on värvitud kuldkollaseks. Naised arvavad, et ilu seisab mingile harmoonilisele normile lähenemises. Ainus põhjus, miks neil ei õnnestu muuta endid eristamatult ühenäolisteks, seisab selles, et neil puudub aeg, raha ja tehnika. Filmitähed, kellel see kõik on olemas, on eristamatult ühenäolised. Magdaleni veetlus peitub ta silmades. Silmad on see osa näost, mida ei saa millegagi, või vähemasti millegi seni leiutatuga maskeerida. Silmad on hinge peegel ja sa ei saa neid üle võõbata ega isegi kuldse tolmuga piserdada. Magdaleni omad on suured, hallid ja mandlikujulised ning säravad nagu kivikesed vihma käes. Magdalen teenib aeg-ajalt head raha, mitte kirjutusmasinal klõbistamisega, vaid fotograafi modellina; ta vastab täielikult tavalisele ettekujutusele ilusast tüdrukust.
   Magdalen oli parajasti vannis, kui me tema poole jõudsime. Läksime elutuppa, millele elektrikamin ja nailonsukkade ning siidpesu pisikesed kuhilad koos puudrilõhnaga hubase ilme andsid. Finn prantsatas segamini aetud diivanile, kuigi Magdalen selle ära oli keelanud. Mina läksin vannitoa ukse taha ja hüüdsin: «Madge!»
   Veepladin lakkas ja Madge küsis: «Oled see sina, Jake?» Paak tegi põrgulärmi.
   «Muidugi mina. Kuule, mida see kõik tähendab?»
   «Ma ei kuule sind,» vastas Magdalen. «Oota üks hetk.»
   «Mida see kõik tähendab?» karjusin ma. «See jutt sinu abiellumisest selle bookmaker’iga? Sa ei või seda ju ilma minult nõu küsimata tehal»
   Korraldasin oma arust seal vannitoa ukse taga päris kenakese stseeni. Põrutasin koguni vastu uksepaneeli.
   «Ma ei saa ühestki sõnast aru,» hüüdis Madge. See oli vale, ta tahtis aega võita. «Jake, kallis, ole hea pane kann tulele, keedame kohvi. Olen kohe valmis.»
   Kui ma kohvi keetsin, lipsas Magdalen koos kuuma lõhnava õhupahvakuga vannitoast välja, põikas aga kohe riietumistuppa. Finn krapsas kiiresti diivanilt püsti. Süütasime sigaretid ja jäime ootama. Alles tüki aja pärast ilmus Magdalen kogu oma hiilguses välja ja jäi mu ette seisma. Vahtisin talle vaikses imestuses otsa. Kogu tema välimuses oli toimunud silmatorkav muutus. Tal oli seljas tihedalt keha ligi liibuv kallis ja keerulise lõikega siidkleit ning hulk ehteid, mis ei paistnud just odavate killast olevat. Isegi ta ilme näis olevat muutunud. Alles nüüd sai mulle selgeks, mida Finni sõnad õieti tähendasid. Tänavat pidi alla sammudes olin ma iseendaga liialt ametis, et taibata, kui veider ja koletu oli Madge’i plaan. Nüüd seisis see kogu oma rahalises väärtuses minu ees. Mulje oli tõepoolest rabav. Seni oli Madge läbi käinud tüütute, kuid inimsõbralike ärimeestega, boheemlaslikult meelestatud riigiametnikega või halvimal juhul minutaoliste sulerüütlitega. Huvitav, milline kummaline nihe sotsiaalses kihistuses oli viinud ta kokku mehega, kes teda sel kombel riietuma inspireeris. Käisin aeglaselt ümber Madge’i, teda tähelepanelikult silmitsedes.
   «Ega ma mõni Alberti monument ole!» mossitas Magdalen.
   «Selliste silmadega nüüd küll mitte!» vastasin mina ja vaatasin nende tähnilisse sügavusse.
   Siis läbis mind harjumatu valusööst ja ma olin sunnitud pilgu kõrvale pöörama. Oleksin pidanud seda tüdrukut paremini hoidma. Küllap selleks metamorfoosiks oli juba ammu kõik valmis, ainult mina oma tuimuses ei märganud midagi. Magdaleni-taoline tüdruk ei muutu üleöö. Keegi oli tõhusat tööd teinud.
   Madge vahtis mind uudishimulikult. «Mis viga?» küsis ta. «Oled sa haige?»
   Ütlesin oma mõtte välja: «Madge, ma oleksin pidanud su eest paremini hoolitsema.»
   «Sa ei hoolitsenud minu eest ju üldse,» vastas Madge. «Nüüd hakkab seda tegema keegi teine.»
   Ta naer kõlas lõikavalt, aga silmad olid heitunud ja mul oli äkki tahtmine, kas või nüüd veel, mingi tormaka ettepanekuga välja tulla. Kummaline valgus, mis nüüd tagantjärele meie sõprusele langes, tõi reljeefselt esile asju, mida ma varem polnud märganud, ning hetkeks püüdsin ma taibata, miks Magdalen mulle õieti nii vajalik on. Ent ma tõmbasin sügavalt hinge ja jäin truuks oma põhimõttele mitte kunagi meeleliigutuse mõju all naistega avameelselt rääkida. Sellest ei tule midagi head. Pole minu loomuses teiste inimeste eest vastutada. Mul on tegemist, et iseendagagi toime tulla. Ohtlik hetk möödus, signaal vaikis, kuma Magdaleni silmades kustus ning ta ütles: «Vala mulle kohvi.» Valasin talle kohvi.
    «Nii, Jake,» ütles ta, «sa ju taipad, kuidas lood on. Sul tuleb nii ruttu kui võimalik kogu oma kraamiga välja kolida, veel täna, kui saad. Viisin kõik su asjad sinu tuppa.»
   Tõepoolest, minu asjad, mis tavaliselt elutuba ehtisid, puudusid. Tundsin juba, et ma ei elagi enam siin.
   «Ma ei taipa, kuidas lood on,» vastasin ma, «ja mul oleks huvitav seda kuulda.»
   «Jah, sa pead kõik kaasa võtma,» jätkas Magdalen. «Ma maksan takso kinni, kui tahad!» Ta oli nüüd jahe nagu jää.
   «Ära ole südametu, Madge,» ütlesin ma. Mu saatus hakkas mulle jälle muret tegema ja ma tundsin end hulga paremini. «Kas ma ei võiks üleval edasi elada? Ega ma ei sega.» Aga ma sain isegi aru, et see ei kõlba.
   «Oh, Jake!» hüüdis Madge. «Õled sa ikka tobu!» Seni polnud ta midagi nii südamlikku öelnud. Pinge meis mõlemas lõtvus.
   Kogu selle aja oli Finn nõjatanud ukse najale, vahtides äraoleval ilmel kuhugi kaugusse. Oli raske öelda, kas ta me juttu kuulas või ei.
   «Saada ta ära,» ütles Magdalen. «Ta ajab mulle judinad peale.»
   «Kuhu ma ta saadan?» küsisin mina. «Kuhu meil kummalgi minna on? Sa tead ju, et mul pole raha.»
   See polnud just päris õige, aga ettevaatuse mõttes teen ma alati näo, nagu poleks mul pennigi hinge taga, sest iial ei või teada, millal sellise mulje jätmisest kasu võib olla.
   «Te olete täiskasvanud inimesed,» ütles Magdalen.
   «Vähemalt peaksite olema. Eks te ise otsusta.»
   Kohtasin Finni unist pilku. «Mida me teeme?» küsisin ma temalt.
   Finnil on mõnikord häid ideesid, pealegi oli tal olnud rohkem aega järele mõelda kui minul.
   «Lähme Dave’i juurde,» ütles ta.
   Kuna see oli igati mõistlik ettepanek, ütlesin ma: «Hästi!» ja hõikasin talle järele: «Võta kohvrid!», sest ta sööstis nagu nool minema. Mõnikord jääb mul mulje, et Finn ei salli Magdaleni. Ta tuli tagasi, võttis ühe kohvri ja kadus.
   Vaatasime Magdaleniga teineteisele otsa nagu poksijad teise raundi algul.
   «Kuule, Madge,» ütlesin ma, «sa ei või mind ometi asja ees, teist taga välja tõsta.»
   «Sa kolisid ju samuti asja ees, teist taga sisse,» vastas Madge.
   See oli tõsi. Ohkasin.
   «Tule siia,» ütlesin ma ja sirutasin käe välja. Ta ulatas mulle oma, aga see jäi mu peos jäigaks ja tundetuks nagu praevarras ning mõne hetke pärast lasksin ma selle lahti.
   «Ära tee stseeni, Jakie,» ütles Madge.
   Ma poleks sel hetkel isegi tillukest stseeni teha suutnud. Tundsin end nõrgana ja heitsin diivanile pikali.
   «Nii, nii!» ütlesin ma õrnalt, «sa tõstad mu siis välja, ja kõik mehe pärast, kes elab teiste inimeste pahede arvel.»
   «Me kõik elame teiste inimeste pahede arvel,» ütles Madge mingi ülimoodsa künismiga, mis talle ei sobinud. «Mina elan, sina elad, ja sina elad veel hullemate arvel kui tema.» Sellega vihjas ta teatud liiki raamatutele, mida ma mõnikord tõlkisin.
   «Mis tüüp ta niisugune siis ikkagi on?» küsisin ma.
   Madge silmitses mind teraselt, et näha, millist mõju ta sõnad avaldavad. «Tema nimi,» ütles ta, «on Starfield. Oled ehk kuulnud?» Võidurõõmus pilk lõõmas häbitult ta silmist.
Tõmbasin näo pingule, et ilme mind ei reedaks. Tähendab Starfield, Samuel Starfield, Püha Sammy, see kalliskivi bookmaker’ite hulgas. Finn pakkus pisut üle, kui ta teda mingiks bookmaker’i-tüübiks nimetas, kuigi Sammy büroo asus ikka veel Piccadilly ligidal ja valgusreklaam seal ta nime kuulutas. Praegu tegutses Starfield tasapisi neil aladel, kuhu ta maitse ja raha talle juurdepääsu võimaldasid: naisterõivad, ööklubid, filmiasjandus, restoranid.
   «Selge,» ütlesin ma. Ma ei kavatsenud Madge’ile oma tundeid demonstreerida. «Kus sa teda kohtasid? Küsimus on puhtsotsioloogilist laadi.»
   «Ma ei tea, mida see tähendab,» vastas Madge, «aga kui sa just teada tahad, siis kohtasin ma teda bussis number üksteist.» See oli ilmne vale. Vangutasin pead.
   «Oled kutsumuselt mannekeen,» ütlesin ma. «Pead kogu oma aja kulutama selle peale, et sümboliseerida ränka rikkust.» Ja kui ma neid sõnu laususin, käis mul peast läbi, et selline elu polegi ehk see kõige hullem.
   «Jake, koli välja!» ütles Magdalen.
   «Igal juhul,» ütlesin ma, «ei hakka te ometi Püha Samiga siin elama, eks?»
   «Seda korterit on meil vaja,» vastas Magdalen, «ja ma tahan, et sa siit nüüd kaoksid.»
   Minu meelest oli ta vastus põiklev. «Kas sa ütlesid, et te abiellute?» küsisin ma. Vastutustunne tõstis minus jälle pead. Lõpuks ei olnud tal ju isa ja ma tundsin end in loco parentis . Muud locus‘t polnud mulle õieti jäänudki. Ja nüüd, kus ma selle üle hakkasin järele mõtlema, tundus mulle kuidagi fantastiliselt ebatõenäone, et Starfield abielluks Magdaleni-taolise tüdrukuga. Madge kõlbas karusnahksete kasukate ülesriputamiseks nagu iga teinegi naissoost riidepuu. Aga ta polnud toretsevalt efektne, nagu ta polnud ei rikas ega kuuluski. Ta oli kena terve inglise tüdruk: lihtne ja armas nagu maipidu Londoni botaanikaaias. Starfieldi maitse pidi aga minu arust olema sootu eksootilisem —> abielu polnud põrmugi tema ideaal. «Jah,» vastas Madge rõhuga, endiselt värske nagu rõõsk koor. «Kas sa ei hakkaks nüüd pakkima?» Aga südametunnistus vaevas teda, taipasin seda sellest, kuidas ta mu pilku vältis.
   Ta hakkas raamaturiiulite juures kohmitsema. «Siin peaksid mõned sinu raamatud olema,» ning ta võttis välja «Murphy» ja «Pierrot mon ami».
   «Teed seltsimees Starfieldile ruumi,» ütlesin ma. «Oskab ta lugeda? Muide, teab ta, et ma olemas olen?»
   «Eks ikka,» vastas Magdalen põiklevalt, «aga ma ei taha, et te kohtute. Sellepärast sul tulebki kohe oma kolid kokku pakkida. Ülehomsest alates hakkab Sammy tihti siin käima.»
   «Üks on kindel,» ütlesin ma, «ühe päevaga ei saa ma kõike ära viia. Võtan praegu mõned asjad kaasa, aga ülehomme pean tagasi tulema.» Ma ei salli kiirustamist. «Ja ära unusta,» lisasin ma innukalt, «et radioola on minu oma.» Mu mõtted tiirlesid üha Lloydi panga ümber.
   «Hästi, kallis,» vastas Madge. «Aga kui sa homme või ka hiljem tagasi tuled, helista enne, ja kui vastab mehehääl, pane toru hargile.»
   «Küll on vastik,» ütlesin ma.
   «Jah, kallis,» nõustus Madge. «Kas tellin takso?»
   «Ei!» hüüdsin ma toast lahkudes.
   «Kui sa tuled tagasi ja Sammy on siin,» hõikas Magdalen mulle trepile järele, «murrab ta sul kaela.»

*

   Võtsin teise kohvri, pakkisin käsikirjad pruuni pakkimispaberisse ja läksin jala minema. Mul oli tarvis mõelda, taksos aga ei saa ma iialgi mõelda, sest pean kogu aja taksomeetrit jälgima. Läksin seitsmekümne kolmanda marsruudi bussi peale ja sõitsin mrs. Tinckhami juurde. Mrs. Tinckham peab Charlotte Streeti lähedal ajalehekioskit. See on tolmune, must ja räpane nurgapood, mille välisseinal ripub odav kuulutustahvel ja kus müüakse mitmesugustes keeltes ajalehti, naisteajakirju, vesterneid, teaduslik-fantastilisi romaane ja «Hämmastavaid lugusid». Vähemasti on see kaup segamini hunnikus ostmiseks välja pandud, kuigi ma pole näinud, et keegi oleks mrs. Tinckhami poest ostnud midagi peale jäätise, mida siin samuti müüakse, ja «Evening Newsi». Enamik sellest kirjandusest vedeleb siin juba aastaid, pleekides päikese käes, ja raamatuvirnu liigutatakse ainult siis, kui mrs. Tinckhamile endale lugemistuhin peale tuleb — aegajalt seda juhtub. Siis tirib ta välja mõne pikaajalisest seismisest koltunud kauboiloo, ainult selleks, et pärast lugemisega poole peale jõudmist kuulutada, et ta on seda juba lugenud, aga hoopis unustanud. Arvatavasti on ta nüüd juba läbi lugenud kogu oma kasina raamatutagavara, mis on visa kasvama. Olen näinud teda mõnikord prantsuse ajakirju sirvimas, kuigi ta väidab, et ta prantsuse keelt ei oska, aga võib-olla vaatab ta lihtsalt pilte. Peale jäätisekonteineri on poes veel väike metall-laud ning kaks tooli, ja üleval ühel riiulil punased ja rohelised alkoholivabade jookide pudelid. Olen siin veetnud nii mõnegi rahuliku tunni.
   Teine mrs. Tinckhami poe iseärasus seisab selles, et see on täis kasse. Terve üha kasvav hallivöödiliste kasside perekond, kõik ühest hiiglasuurest esiemast võrsunud, on istet võtnud letil ja tühjadel riiulitel; unised ja mõtlikud, pilgutavad nad päikese käes oma merevaigukarva pilusilmi, mis tõrksate niiskete pragudena läigivad kesk sooja karvakuhilat. Kui ma poodi astun, kargab mõni neist mulle tihti põlve peale, istub seal väärikalt ja osavõtmatult veidi aega ning hiilib siis tänavale poeakende alla. Aga veel kordagi pole ma ühtki neist elajaist kohanud kaugemal kui kümme jardi poest. Poe keskel istub mrs. Tinckham ise, sigaret hambus. Ta on minu tutvusringkonnas ainus inimene, kes on sõna otseses mõttes ahelsuitsetaja. Eelmise sigareti otsast süütab ta järgmise; kuidas ta hommikul esimese sigareti süütab, on jäänud mulle mõistatuseks, sest kui ma tikke palun, pole tal eales ühtki majas. Kui ma kord tema poole jõudsin, oli ta suures hädas, sest ta järjekordne sigaret oli kukkunud kohvitassi ja tal polnud millegagi teist süüdata. Võib-olla suitsetab  ta öö läbi või on tal kustumatu sigaret, mis magamistoas igavesti põleb. Emailpesukauss ta jalge ees on konisid täis, enamasti kuhjaga; ja tema kõrval letil -seisab väike raadioaparaat, mis alailma mängib, väga mahedalt ja vaevukuuldavalt, nii et mingi sosisklev muusika ümbritseb mrs. Tinckhami, kui ta sigaretisuitsust pärjatuna oma kasside keskel istub.
   Ma astusin sisse, istusin nagu harilikult metall-laua äärde ning tõstsin ühe kassi lähimalt riiulilt oma põlvele. Nagu käivitatud mootor hakkas see kohe nurru lööma. Kinkisin mrs. Tinckhamile oma selle päeva esimese spontaanse naeratuse. Finn nimetab teda veidraks vanaks eksemplariks, aga minu vastu on mrs. Tinckham olnud väga lahke ja lahkust ei unusta ma eales.
   «Noh, jälle tagasi,» ütles mrs. Tinckham «Hämmastavaid lugusid» kõrvale pannes ja keeras raadio pisut vaiksemaks, kuni see vaibus kustki tagaplaanilt kostvaks pominaks.
   «Jah, kahjuks,» vastasin mina. «Kuidas oleks ühe klaasiga, mrs. Tinck?»
   Tükk aega juba hoian ma mrs. Tinckhami juures viskitagavara, juhuks kui peaksin vajama lonksu arstirohtu vaikses miljöös, Londoni südames, siis kui baarid on juba suletud. Praegu olid nad küll, lahti, aga ma vajasin mrs. Tinckhami poe vaigistavat rahu koos nurrulööva kassi, sosiskleva raadio ja maajumalannana viirukisuitsu mähkunud mrs. Tinckhamiga. Algul, kui ma selle plaani kavandasin, tegin ma pärast igakordset tarvitamist pudelile märgi peale, aga see oli siis, kui ma mrs. Tinckhami veel hästi ei tundnud. Usaldatavuse poolest on ta võrdne looduseseadusega. Ka oskab ta saladust hoida. Juhtusin kord pealt kuulma, kuidas üks ta veidrikust klient, kes oli tahtnud ta käest midagi välja pumbata, hüüdis: «Te olete otse patoloogiliselt peenetundeline!» Ja seda ta tõesti on. Mul on kuri kahtlus, et siin peitubki mrs. Tinckhami edu saladus. Tema pood on mingiks «nõudeaadressiks» ja kohtamispaigaks inimestele, kes tahavad oma tehinguid hästi salajas hoida. Oleks huvitav teada, mil määral on mrs. Tinckham kursis oma klientide asjaajamistega. Kui ma temast eemal viibin, olen veendunud, et ta ei saa olla nii naiivne, et ei taipaks, mis ta nina all sünnib. Kui ma ta juures viibin, näib ta nii matsakas ning laialivalguv ja pilgutab silmi just nagu ta kassidki, et hakkan selles kahtlema. Mõnikord silmanurgast seirates mul nagu õnnestuks näha ta näol terast arusaavat ilmet, aga kui kiiresti ma siis ka ringi ei pööraks, ikka ei taba ma seal midagi peale lahke emaliku hoolitsuse ja enam-vähem mõttelageda osavõtu. Milline mrs. Tinckham tegelikult ka poleks, üks on kindel — keegi ei saa seda teada. Politsei on ammu lakanud teda käsitlemast. See on mahavisatud aeg. Kui palju või vähe ta ka teab, eales ei ole ta, nii palju kui mina mäletan, olgu kasu või sensatsiooni pärast, millegagi ilmutanud, et ta tolle tillukese maailmaga, mis ta poe ümber tiirleb, lähemalt tuttav oleks. Naine, kes ei lobise, on kalliskivi sametil. Olen mrs. Tinckhami truu austaja.
   Ta täitis papptopsiku viskiga ja ulatas selle üle leti minule. Ma pole eales näinud, et ta ise oleks midagi joonud.
   «Konjakit seekord ei toonud, kullake?» küsis ta.
   «Ei, seal neetud tolli peal võeti ära,» vastasin ma, ja rüübanud lonksu viskit, lisasin žestiga, mis haaras tolliametit, Madge’i, Starfieldi ja mu pangaagenti: «Et kurat neid võtaks.»
   «Mis on juhtunud, kullake? Kas ajad on jälle kehvad, mis?» küsis mrs. Tinckham ja oma joogi kohale kummardudes jõudsin ma märgata, kuidas ta pilgust välgatas arusaamine.
   «Inimestega on nii palju tüli ja pahandust, eks?» lisas ta häälega, mis pidi olema teed tasandanud nii mõnelegi pihtimusele.
   Olen kindel, et inimesed on mrs. Tinckhamiga hirmus avameelsed. Mõnikord, kui olen tema juurde sisse astunud, on seda selgesti õhus tunda. Olen ka ise talle pihtinud ning paljude oma klientide elus mängib mrs. Tinckham arvatavasti ainsa täiesti usaldusväärse inimese osa. See positsioon vaevalt aitaks, kui ta teatud määral ka sisse ei tooks, ja raha mrs. Tinckhamil kindlasti on, sest ükskord laenas ta mulle sõnagi lausumata kümme naela, aga ma olen kindel, et kasu peal mrs. Tinckham väljas ei ole. Ta lihtsalt tahab olla kursis teiste inimeste asjaajamise või õigemini eluga, sest «asjaajamine» viitab liiga kitsale ja mitte nii inimlikule huvile kui see, mida ma praegu tundsin, või kujutlesin, et tunnen õige pingeliselt endale keskenduvat. Õieti võib tõde selle kohta, kas mrs. Tinckham on või ei ole naiivne, peituda kuskil vahepeal, ja ta elab ehk mingis teiste inimeste draamade maailmas, kus tegelikkus ja luule pole enam selgesti eraldatavad.
   Kostis mahedat pominat; selle allikas võis olla raadio, võis aga olla ka mrs. Tinckham, kes seal loitsis, et mind rääkima panna; keegi nagu keris vaikselt peenikest õngenööri, mille otsas siples haruldane kala. Mina aga surusin hambad risti, et mitte rääkida. Tahtsin oodata, kuni võin oma loo dramaatilisemalt ette kanda. Asi oli paljutõotav, aga praegu puudus tal veel vorm. Oli karta, et kui ma nüüd rääkima hakkan, kõnelen tõtt; ootamatult tabatuna kõnelen ma alati tõtt; ja mis on igavam kui tõde. Kohtasin mrs. Tinckhami pilku, ja kuigi ta silmist ei saanud midagi lugeda, olin ma kindel, et ta mu mõtteid teadis.
   «Inimesed ja raha, mrs. Tinck,» ütlesin ma. «Milline õnnelik paik oleks maailm ilma nendeta.»
   «Ja seksita,» lisas mrs. Tinckham. Ohkasime mõlemad.
   «Kas viimasel ajal on poegi olnud?» küsisin ma.
   «Veel mitte,» vastas mrs. Tinckham, «aga Maggie on jälle tiine. Varsti on sul su pisikesed käes, eks ju!» ütles mrs. Tinckham letil lebavale lihavale hallivöödilisele.
   «Mis te arvate, kas seekord on õnne?» küsisin mina.
   Mrs. Tinckham püüdis kogu aja oma hallivöödilisi keelitada, et nad seltsiksid ilusa siiami kassiga samalt tänavalt mõni maja allpool. Ta jõupingutused, tõsi küll, piirdusid ainult sellega, et tassis oma loomad sinna ukse taha ja osutas umbes seesuguste sõnadega elegantsele kõutsile: «Vaata ometi seda armast kiisut!» Seni polnud veel mingeid tulemusi. Kui olete eales proovinud kassi tähelepanu millelegi tõmmata, teate ise, kui raske see on. Too elajas vahib igale poole, ainult mitte sinna, kuhu teie sõrm näitab.
   «Vaevalt,» vastas mrs. Tinckham kibestunult. «Kõik nad on narrid selle musta-valgekirju Tomi järele sealt hobuselihakarnist. Eks ole. tõsi, mu kena neiu,» lisas ta järglasi ootavale hallivöödilisele, kes oma raske uhke käpa välja sirutas ja küüned «Nouvelles Litteraires’i» virna lõi.
   Hakkasin oma pakki laua peal lahti harutama. Kass kargas mu põlvelt maha ja hiilis, külg ees, uksest välja. Mrs. Tinckham ohkas: «Jah, eks ta ole,» ning sirutas käe «Hämmastavate lugude» järele.
   Lappasin kiiresti käsikirjad läbi. Kord varem, ühes vihahoos oli Magdalen lõhki kiskunud kuus esimest salmi eepilisest poeemist «Ja mr. Oppenheim pärib Maa». Poeem pärines ajast, kui mul oli veel ideaale. Tollal pealegi polnud mul veel selge, et käesoleval ajal ei saa poeeme kirjutada. Tollal kujutlesin ma naiivselt, et pole põhjust, miks inimene ei peaks kirjutama seda, milleks tunneb endal kalduvusi olevat. Miski aga ei halva niivõrd kui ajaloolise perspektiivi tajumine, eriti kirjanduses. Teatud momendil võibolla tuleks lihtsalt lakata juurdlemast. Mul õieti õnnestus teha seda just enne, kui mulle oleks selgeks saanud, et käesolev aeg pole kohane romaanide kirjutamiseks. Aga tulgem tagasi «Mr. Oppenheimi» juurde: mu sõbrad olid arvustanud pealkirja, kuna see kõlas juudivastaselt, kuigi mr. Oppenheim muidugi lihtsalt sümboliseeris suuräritsemist. Madge aga ei kiskunud poeemi katki mitte sellepärast, vaid vimmast minu vastu, et ma ei läinud temaga lantšile, nagu oli kokku lepitud, vaid kohtusin ühe naiskirjanikuga. Kohtumine ise oli selge ajaraiskamine, aga tagasi tulles leidsin eest tükkideks kistud «Mr. Oppenheimi». See juhtus ammu. Ometi kartsin ma, et see võiks korduda. Kes teab, mis mõtted sellele tüdrukule pähe võisid tulla, kui ta mu väljaviskamise plaani haudus? Miski ei aja naist su vastu rohkem vihale kui teadmine, et ta su vastu ülekohtune on olnud. Tean omast käest, kuidas see ärritab, kui pead inimeste vastu ülekohtune olema. Seepärast uurisin käsikirju hoolikalt.
   Kõik paistis korras olevat, ainult et üks käsikiri puudus. See oli «Le rossignol de bois» tõlge masinakirjas. Pärast «Puuööbikut» on Jean Pierre Breteuil kirjutanud veel kaks romaani. Lõin «ööbiku» otse masinasse; olen seda Jean Pierre’i kraami nii palju tõlkinud, et kõik oleneb nüüd ainult sellest, kui kiiresti jõuan tippida. Kopeerpaberiga ei viitsi ma jännata — mu käed on võrdlemisi kobad, mida aga kopeerpaber tähendab, teate ju isegi — nii oli tõlkest olemas ainult üks eksemplar. Ometi ei tundnud ma käsikirja pärast hirmu. Sest ma teadsin, et kui Magdalen oleks tahtnud midagi hävitada, oleks ta hävitanud mõne mu enda töö ja mitte tõlke. Jätsin endale meelde, et käsikiri tuleb järgmine kord ära tuua; küllap jäi see alla kirjutuslaua sahtlisse, «ööbik» tõotas saada bestselleriks, mis tähendas raha minu karmanis. See on lugu noorest komponistist, kes teeb läbi psühhoanalüütilise ravikuuri ja avastab siis, et ta loominguline ind on kadunud. Romaan meeldis mulle, kuigi see pole suurem asi nagu kõik, mida kirjutab Jean Pierre.
   Dave Gellmani arvates spetsialiseerun ma Breteuil` tõIkimisele seetõttu, et tahaksin ise just samasuguseid raamatuid kirjutada, aga see pole tõsi. Tõlgin Breteuil´d, kuna ta on kerge ja ta teosed lähevad nagu soojad saiad ükskõik mis keeles. Pealegi — see võib tunduda küll loomuvastane — tõlkimine lihtsalt pakub mulle lõbu. Sa nagu avaksid suu ja kuuleksid sealt kellegi teise häält. Eelviimane romaan «Les pierres de l’amour», mida olin lugenud Pariisis, paistis kujunevat samasuguseks «naelaks». Üsna hiljuti oli ilmunud veel romaan «Nous les vainqueurs», mida ma polnud lugenud. Otsustasin oma kirjastaja juurde minna ja «Puuööbiku» eest avanssi võtta; ühtlasi tahtsin katsuda talle maha müüa idee, mis mul Pariisis tekkis: anda välja prantsuse novellivalimik minu tõlkes ja minu eessõnaga. Sellepärast mu kohvrid olidki nii pungil. Valimik peletaks nälja esialgu eemale. Kirjuta, mida tahad, ainult mitte algupärandit, nagu ütleb Dave. Minu arvestuse järgi pidi mul pangas olema veel seitsmekümne naela ümber. Aga ilmselt oli nüüd, kus Earls Court Road oli minule suletud, esimeseks ja kõige pakilisemaks probleemiks leida elamiseks ja töötegemiseks kena odav paigake.
   Võib-olla te arvate, et Magdalenist oli südametu mind niiviisi ilma igasuguse tseremooniata välja visata ja et mina omalt poolt olin liiga leebe, kui ma seda nii rahulikult võtsin. Tegelikult pole aga Magdalen mingi kaabakas. Ta on elurõõmus, meelas tüdruk, lihtne ja südamlik, valmis igaühele vastu tulema, kui see talle endale tüli ei tee; ja kelle kohta meist saaks enamat öelda? Mis minusse puutub, siis oli mul Madge’i suhtes halb südametunnistus. Ütlesin äsja, et ma peaaegu mingit üüri ei maksnud. Noh, see pole just päris õige; tegelikult polnud ma üldse üüri maksnud. See teadmine ärritas mind pisut. Naise armust elamine kahjustab mehe locus standi´t. Ka teadsin ma, et Madge tahtis abielluda. Ta andis seda rohkem kui ühel korral mõista; ja ma arvan, ta oleks abiellunud pealegi veel minuga. Ainult et minul olid teised soovid. Seega siis mõlemaid süüdistuspunkte arvesse võttes polnud mul Earls Court Roadi peale mingeid õigusi ja mul tuli ainult iseennast tänada, kui Madge mujalt kindlust otsis, ehkki ma oma arust olin päris objektiivne, leides, et Püha Sammy ei tähendanud mitte ainult kindlat otsa, vaid ka õige kaugeleulatuvaid plaane.
   Siinkohal peaksin ehk rääkima paar sõna endast. Mu nimi oli James Donaghue, aga sellest ärge laske end segada, sest Dublinis olen ma ainult üks kord käinud, maani täis, nii et päevavalgust nägin seal ainult kahel korral, siis kui nad mu Store Streeti politseijaoskonnast välja lasksid ja siis kui Finn mu Holyheadi sõitvasse paati sokutas. See juhtus tollal, kui ma veel jõin. Olen pisut üle kolmekümne, andekas, aga laisk. Elatun igasugu juhuslikust suletööst, algupärase loominguga tegelen nii harva kui võimalik. Tänapäeval võib kirjutamisega ära elada, kui teed seda peaaegu hommikust õhtuni ja oled valmis kirjutama kõike, mida turg nõuab, ütlesin eespool, et olen lühidat kasvu, aga õigem oleks öelda, et olen kõhn ja hea kehaehitusega. Mul on heledad juuksed ja fauni meenutavad näojooned. Džuudos olen tugev, aga poksist ei hooli. Selle loo seisukohalt on olulisem see, et mu närvid on täitsa läbi. Pole tähtis, kuidas see juhtus. See on hoopis teine lugu ja ma ei hakka teile kogu oma elu ümber jutustama. Läbi nad on ja selle üks tagajärg on see, et ma ei suuda pikemaks ajaks üksi jääda. Seepärast ma vajangi Finni. Istume tundide viisi koos, mõnikord ei lausu sõnagi. Alina mõtisklen võibolla jumalast, vabadusest, surematusest. Millest aga võiks mõelda Finn, pole mul aimugi. Aga veel rohkem kui üksiolemist vihkan ma võõras majas elamist, mulle meeldib olla kaitstud. Olen seetõttu parasiit ja elan tavaliselt sõprade juures. Ka rahalisest küljest on see mugav. Mind võetakse meeleldi vastu, sest olen vaikse eluviisiga ja Finnist on majapidamises abi.
   Oli tõepoolest probleem, kuhu nüüd minna. Kaalutlesin kas Dave Gellman annaks meile peavarju. Hellitasin seda mõtet, kuigi mul oli kuri kahtlus, et see ei kõlba. Dave on mu vana sõber, aga ta on filosoof, mitte sihuke, kes räägib sulle su horoskoobist ja elajate arvust, vaid tõeline, nagu Kant ja Platon, seetõttu pole tal muidugi raha. Tundsin, et ma ehk ei tohiks Dave’i käest midagi nõuda. Pealegi on ta juut, tõeline pesueht juut, kes paastub ja usub, et pattu ei saa lunastada, ja keda šokeerib lugu kallihinnalise salviga alabasternõu purustanud naisest, nagu paljud muudki lood Uuest Testamendist. Sellest poleks veel midagi, aga alailma vaidleb ta Finniga küll kolmainsuse, küll tunnete tühisuse, küll halastuse tähenduse üle. Midagi ei vihka Dave rohkem kui halastusekontseptsiooni, mida ta näib samastavat vaimse petmisega. Dave’i meelest viib see mõiste lihtsalt kahepalgelisuseni ja mõtteni, et sa igast olukorrast terve nahaga välja tuled. Inimesed peavad elama selgete, praktiliste seaduste järgi, ütleb ta, ja mitte kõrgelennuliste mõistete ebamäärases valguses, kus kiputakse andestama igasuguseid veidrusi. Dave on üks väheseid inimesi, kellega Finn pikemalt juttu ajab. Pean lisama, et Finn oli omal ajal katoliiklane, kuigi ta hingelt on metodist — vähemalt näib mulle nii —, ja püüab seda nüüd Dave’ile kirglikult selgeks teha. Finn kinnitab kogu aja, et läheb Iirimaale tagasi ja hakkab elama maal, kus usk veel midagi tähendab, aga temast pole minejat. Seepärast võis arvata, et Dave’i juures ei kujuneks elu just eriti vaikseks. Näen parema meelega, et Finn liiga palju ei räägiks. Varem rääkisin ma ise Dave’iga tihti abstraktsetest asjadest. Kui ma teda esimest korda kohtasin, oli mul hea meel, kui kuulsin, et ta on filosoof, ja ma mõtlesin, et kuulen ta käest olulisi tõdesid. Lugesin tollal Hegelit ja Spinozat, kuigi pean tunnistama, et ma neist suurt ei taibanud, ja lootsin, et saan Dave’iga nende üle rääkida. Aga millegipärast jooksis me jutt alati ummikusse ja kogu me keskustelu seisis selles, et mina ütlesin midagi ja Dave ütles, et ta ei saa aru, mis ma sellega öelda tahan, ja siis ma kordasin oma sõnu ja Dave muutus väga kärsituks. Võttis aega, enne kui ma taipasin, et kui Dave ütleb, et ta ei saa aru, siis tähendab see seda, et see, mis mina ütlen, on totrus. Hegel ütleb, et Tõde on suur sõna, nähtus ise aga veelgi suurem. Dave’iga ei paistnud me iialgi sõnast kaugemale jõudvat; lõpuks ma loobusin. Sellegipoolest armastan ma Dave’i väga ja me võime ju muudest asjadest rääkida, seepärast ei matnud ma mõtet tema juurde elama asuda päriselt maha. Muid mõtteid, muide, mul polnudki. Kui ma lõpuks sellele arusaamisele jõudsin, võtsin ma kohvrist mõned raamatud ja jätsin nad koos käsikirjade pakiga mrs. Tinckhami leti alla. Seejärel lahkusin poest ja läksin «Lyonsi» juurde.