BALTI LUTERIUSU KIRIK XVIII—XIX SAJANDI VAHETUSEL
J. Kahk

Kirikutegelaste endi poolt antav pilt kiriku ajaloost on alati olnud kaugel ajaloolisest tõest. See kehtib täiel määral ka Eesti luteriusu kiriku kohta, mille ajaloo võltsimist püütakse jätkata kuni kõige viimase ajani. Alles 1956. aastal ilmus ühes koguteoses Lääne-Saksamaal spetsiaalne artikkel balti kiriku kohta XVIII—XIX sajandi vahetusel. Kui seda artiklit uskuda, siis oli kirik sel «valgustusajal» mingi «ligimeste» eest hoolitsev ühendus, mis oma tähelepanu pööras talurahvakoolide rajamisele. Selles artiklis väidetakse, et usupõhimõtet «… ligimeste teenimist võeti väga tõsiselt…».
Püüame alljärgnevas artiklis tuua mõningaid andmeid selle kohta, millisel positsioonil asus balti luteriusu kirik XVIII—XIX sajandi vahetusel ja millega ta sel ajal tõeliselt tegeles.
Käesolevas artiklis ei saa pikemalt peatuda talurahva olukorra juures XIX sajandi künnisel. Kuid spetsiaalsed arhiivimaterjalidel põhinevad uurimused näitavad, et sel ajal valitses mõisnike rõhumise tagajärjel talupoegade hulgas äärmine viletsus, mis periooditi (1789., 1800. ja 1808. aastal) paisus katastroofilisteks näljahädadeks. Sellest süngest ajast pärinevad dokumendid ja kaasaegsete mälestused avavad meile rea masendavaid pilte. Neis on juttu sellest, kuidas talupojad igal kevadel mõisast viljalaenu käivad palumas ja enne järjekordse «laenu- päeva» saabumist tervete päevade viisi täiesti söömata on. Nad jutustavad sellest, kuidas popsirahvas kevadise viljapuuduse saabudes maanteedele kerjama läheb ja kuidas väikesed lapsed meelt heitvate emade käte vahel nälga surevad.
Tolleaegsed pastorid olid külades valitsevast masendavast viletsusest — hulgalisest nakkushaigustesse suremisest alatoitluse tagajärjel ja näljasurma juhtudest —küllaltki hästi teadlikud. Ja seda nimelt oma otseste ametikohuste tõttu. Kirikuõpetajad pidid kõik surmajuhtumid (tavaliselt koos tõenäolise surmapõhjuse äranäitamisega) kirikuraamatutesse sisse kandma ja matused korraldama. Matused olid pastoritele kindlaks tuluallikaks. XVIII sajandi lõpus Eestis elanud ja demokraatlikult meelestatud kirjamehe J. Chr. Petri andmeil pidid talupojad pastorile ristimise eest maksma 12 kopikat, laulatamise eest 25—30, matuste eest aga 15—50 kopikat.
Selle tõttu teadsid balti pastorid XVIII—XIX sajandi vahetusel õige hästi, kas viljasaak oli õnnestunud või äpardunud, millised olid viljahinnad, kas külades valitses leivapuudus või levisid seal nakkushaigused ja kasvas järsult surmajuhtumite arv. Pastorite poolt peetud kirikukroonikad on seetõttu üheks paremaks allikaks sel perioodil esinenud viljaikalduste ja näljahädade väljaselgitamisel.
Kuid millisele seisukohale asusid kirik ja pastorid selle neile väga hästi teada oleva viletsuse ja nälja suhtes
Ei maksnud suurt vaeva poetada kirikukroonikasse mõned märkused selle kohta, kui raskesti kannatavad «vaesed koguduseliikmed» elukalliduse ja nälja all. Pärast seda oli vaikselt ohates nii mõnus mõelda selle üle, kui hea ja kaastundlik inimene ometi ollakse. Kirikukroonika ei sattunud ühegi teise inimese kätte enne, kui pärast pastori surma ta järeltulija kätte, kes siis kontrollis, kas kõik hõbedased armulauanõud alles on ning kes tegi siis ka vastava sissekande kirikukroonikasse. Nälja ja rõhumisega meeleheitele aetud talupoegi võis muidugi ka suusõnal lohutada ning kannatlikkusele manitseda.
Kuid kui XIX sajandi alguses kerkis üles vajadus võtta ametlik seisukoht talupoegade hulgas valitseva kroonilise toidupuuduse ja aset leidnud näljasurma juhtumite suhtes, siis astusid pastorid välja mõisnike solidaarsete ja kindlate abimeestena.
XVIII—XIX sajandi vahetusel tegi elanikkonna toiduainetega kindlustamise küsimus tsaarivalitsusele tõsist peavalu. Aktiivne välispoliitika nõudis suure armee ja laevastiku ülalpidamist. Tsaarivalitsus teadis, et külades valitsev leivapuudus võib viia ohtlike rahutuste tekkimisele. Eriti tõsised signaalid tulid sajandivahetusel Balti kubermangudest, kus läbiminevad väeosad kannatasid toidupuuduse all, ei saanud küllaldaselt küüthobuseid, haigestusid talupoegade hulgas levivaisse nakkushaigustesse. Kui 1808. aastal Peterburi saabusid teated järjekordse näljahäda puhkemisest Balti kubermangudes, siis saadeti Eestimaale asja uurima senaator Zahharov, Liivimaale kindraladjutant Beklešov.
Nii Eestimaa mõisnikud kui ka kohalik kubermanguvalitsus püüdsid senaator Zahharovile ning tema kaudu ka tsaarivalitsusele selgeks teha, et 1808. aastal kubermangus mingit näljahäda, veel vähem näljasurma juhtumeid polevat olnud. Nii kujunes 1808. aastal situatsioon, et Eestimaa kubermangu sõitnud tsaariametnikud tahtsid kindlaks teha näljasurma juhtumite esinemist, kohalikud mõisnikud aga tahtsid neid varjata. Selles olukorras aitasid balti pastorid mõisnikke, salates maha mõisnike südametuse ning julma ekspluateerimise tagajärgi.
Kui mõni meeleheitele aetud talupoeg 1808. aastal tuli kirikuõpetajale teatama oma lapse või sugulase näljasurmast, siis kõigepealt manitseti teda sellest asjast vaikima ja rahustati «lohutustega». Kui asi siiski teatavaks sai, siis abistasid pastorid energiliselt kohtuvõime, kes «tõestasid», et talupoeg oli nälga kannatanud «oma lohakuse» pärast ja karistasid teda selle eest. Talupojad mõistsid sel ajal küllaltki hästi, mida neil kirikuõpetajalt oodata on.
Virumaa kreisikomissar Bileam teatas 1808. aasta kevadel, et Lüganuse kiriku juures oli maetud üks nälga surnud laps, ilma et vanemad sellest näljasurmast kirikuõpetajale midagi oleksid julgenud teatada, kuna nad kartsid raskeid karistusi.
Niisama vähe kui kirikult oli selleaegsetel talupoegadel abi oodata ka kohtutelt. Need mõned kohtulikud uurimused, mis 1808. aastal talupoegade näljasurma asjus aset leidsid, lõppesid alati sellega, et süüdlasteks tunnistati talupojad ise. Ja kui lõpuks vastavate meeskohtute poolt langetatud otsuste põhjal nälga surnute sugulasi karistati, siis kirik mitte üksnes ei sanktsioneerinud neid otsuseid, vaid võttis energiliselt osa ka nende otsuste elluviimisest. Üht kroonu mõisa popsinaist Madlit, kelle laps oli surnud, karistati kirikliku noomitusega. Karitsa mõisa vabadikunaise Mari suhtes oli kohus «armulikuni» ja jättis ta karistusest ilma, -leides, et jumal on teda lapse surmaga juba «küllalt nuhelnud». Võivere vallas oma kolm last surma läbi kaotanud popsidele Jaanile ja Kaiele anti aga kohtuotsusega kummalegi kirikutulbas 10 paari vitsu. Rõhumine ja mõnitamine mõisnike pooit kutsusid esile vihkamise ja vastuhakud talupoegade poolt. Talupoegade vaoshoidmiseks ja nende tagasundimiseks mõisatööl kasutati feodaalide poolt kõikjal peksu ja muid kehalisi karistusi. Eesti alal võttis seesugune talupoegade piinamine ja tagasundimine XVIII—XIX sajandi vahetusel eriti suure ulatuse ning julmad vormid, kuna siin talupoegi rõhuti võõrrahvusest feodaalide poolt.
Talupoegade peksmine polnud sel ajal iseloomulik aga mitte üksnes balti mõisale, vaid ka balti kirikule. Kui talupoeg tuli toime «kuriteoga», mille puhul peksmist mõisas peeti liiga «pehmeks» karistuseks, siis karistati teda selleaegsete politsei- või kohtuasutuste poolt ja karistus leidis aset kiriku õnnistusel ja avalikult kiriku ees. XVIII sajandi keskpaiku viidi paljude Liivimaa kirikute juures läbi sagedase kasutamise tagajärjel kannatadasaanud peksupostide ehk kirikutulpade remont. Rannu kiriku peksusammas oli rahvamälestuste järgi püstitatud 1750. aastal. Neist kirikutulpadest on praeguse ajani rahvamälestuste kaudu ulatunud ainult kirjeldused. Urvaste kiriku must peksupost oma kahe rõngaga oli rahva suus kandnud «lüllitulba» nime. Vaivaras oli kirikupostiks «ristikujuline puuehitus, millel augud sees, kust pandud nuheldava käed läbi, nii et inimene olnud näoga posti poole. Post pandud karistamise korral üles, harilikult olnud ainult posti auk kohal. Põltsamaal olnud kirikupost «must (verstaposti taoline) terava otsaga tulp, mille külge kaks nahast rihma kinnitatud sidumiseks, üks kaela, teine keskkeha kohal. Olla pekstud kolme kimpu seotud kepiga paljale pihale. Löödud kahelt poolt.» Ühe rahvamälestusi jutustanud inimese ema oli veel oma silmaga näinud peksu kiriku tulbas. «Löödud kahelt poolt vitstega, mille otsad tunginud ihusse ja purustanud selle koledasti.» Keila kirikul oli veel eriline piinavanker, millega nuheldav kirikumäele peksuposti juurde sõidutati. Kirikusambas peksmisest on rahva hulgas säilinud mälestused ka Vigalas, Raplas, Suure-Jaanis, Märjamaal, Kadrinas. Viitna kirik olevat rahvamälestuste järgi sellest isegi oma nime saanud (Viitna = viid naha).
Peks kiriku ees oli «harmooniliselt» ühendatud kiriku- sees toimuva jumalateenistusega. Neil päevadel, mil pärast jumalateenistust talupoegi peksti, lauldi jumalateenistuse ajal spetsiaalseid «ettevalmistavaid laule». «Üks mees võtnud vihahoos mõisahärra rinnust kinni,» mäletati Vaivaral, «ja tõmmanud särgi lõhki. Siis meest pekstud 3 pühapäeva kirikupostis, kuna kogudus pidanud laulma koraali «Ma vaene hing, kes pattu teinud». Siis põletatud mehel tulise rauaga otsaesist ja ninasõõrmeid.» «Kui kirikus lauldi: «Ma vaene muld, kes pattu tein’d», siis teati, et kedagi postil pekstakse. Kui lauldi: «Halasta ja hoia», siis oli mõni piinapingis,» mäletati Keilas.
On säilinud ühe kirikuõpetaja, nimelt Viru-Nigula pastori Hasselblatti poolt 1816. aasta lõpus kiriku ees aset leidnud karistamise puhul peetud «vaimuliku kõne» eestikeelne tekst. Ilmselt on meil tegemist sellesama juhusega, millest on juttu ka eespool toodud Vaivarast pärinevates rahvamälestustes. Oma kõnes kurjustab pastori- härra haagikohtunikule vastu hakanud Kalvi talupoja Ado Mäe (ehk Nulli) Jaaniga, kes oli julgenud «kett kohto wannema külge panna ja ollet ennast isse selle uhke ja tiggeda meiega hukkatusse sisse ajannud. .. senno ihho langeb kohto kaessode möda surma trahfi alla. Perrast jutlust pannakse keigi kihelkonna koggodusse silma nehhes sinnule Rauga merkid otsa ette ja mollematte pallede peale, sinno Ninna Sermet (s. t. ninasõõrmed) kistakse lehhki…» Pärast seda pidi Jaan kolmel üksteisele järgneval pühapäeval saama kokku 40 paari vitsu ja «wiimseks wiakse sind tuhhia made peal, kus sinna ello aja weel pead rasket Rudjalla teod teggema». Sama karistus tabas ka talupoega Kimsi Jaani, kelle ainukeseks süüks oli, et ta Nulli Jaanile esimesena appi ruttas selle heitluses haagikohtunikuga (viimane muide ei saanud võitluse ajal üldse vigastada).
Kuid kirik mitte üksnes ei võtnud osa mõisnike vastu sooritatud «kuritegude» eest karistamisest — tema kohuseks oli ka hoolitsemine selle eest, et need «kuriteod» üldse võimalikult harva aset leiaksid.
30. juunil 1805. aastal saadeti Eestimaa pastoreile laiali politseiliste korralduste ja teadaannete täpne nimekiri, mis kantslist talupoegadele teatada tuli. Kokku tuli neid aasta jooksul teada anda vähemalt 160, seega tuli iga pühapäeva peale vähemalt kolm politseilist teadaannet. Kord kuus pidi pastor kogudust manitsema, et keegi ei tohi enda juures pidada põgenenud talupoegi ja eranditult iga pühapäev talupoegi hoiatama, et nad ei varjaks sõjaväejooksikuid. Igal «kevadel ja sügisel pidi ta neile meenutama, et jahti pidada metsloomadele võivad ainult mõisnikud. Neil kuudel, mil vesi oli jääst vaba, tuli kirikukantslist ette kanda spetsiaalsed määrused, mis olid koostatud võitlemiseks Soome põgenemise vastu. Kord aastas tuli teatada, et ilma võimude vastava loata ei tohi ükski nälgiv inimene kerjama hakata. Sageli tuli talupoegadele (kantslist meenutada, et viinamüük kõrtsides on pühapäeval kirikuteenistuse ajal keelatud. Iga kuu tuli talupoegi hoiatada, et see, kes sõjaväejooksikut abistab teise kubermangu minemisel, saab raskesti karistada. Kirikukantslist loeti ette talupoegade nimed, kes oma mõisnike juurest ära olid põgenenud, ja kästi nad kinni püüda.
Selleaegsed pastorid tegid kõik, et talupojale selga ajada kirikliku moraali vammust, mis oleks ta käsi kammitsenud iga kord, kui ta tundis vajadust väljendada protesti oma rõhujate vastu. Seda püüti saavutada eeskätt kirikliku katekismuse pähetuupimise teel. Iga talupoega kohustati täiskasvanuks saamisel nn. leeriõpetuse korras katekismust pähe õppima. Et selles sisalduvad «elureeglid» talupoegadel kunagi meelest ei läheks, selle eest hoolitseti nende sagedase meeldetuletamise ja kordamise teel pühapäevastel kirikuteenistustel.
Millised need kiriklikud elureeglid siis olid? Nad baseerusid muidugi kristliku religiooni üldpõhimõtetel. Nad õpetasid «eluraskustest» väljapääsu otsima mitte rõhumisele vastuhakkamise, vaid sellele alistumisega, «kannatliku meele» ja lootuste panemisega kannatuste ja raskuste heakstegemisele «tulevases elus» (s. t. pärast surma). Et need tõed olid kasulikud valitsevatele klassidele, seda püüti muidugi hoolikalt maskeerida. Seepärast ei ole ka eesti talupoegade jaoks koostatud katekismuses otseselt öeldud, et ta ei tohi balti-saksa mõisnikule vastu panna. Siiski on nõndanimetatud neljanda käsu juurde, mis tegelikult räägib ainult sellest, et peab oma vanemaid austama, balti pastorite poolt koostatud katekismuses lisatud järgmine seletus: «Et meie ei pea omma wannemid ja issandid (minu sõrendus — J. K.) põlgma egga wihhastama.» Kuid ei tohi unustada, et need elureeglid olid ette nähtud rakendamiseks Balti kubermangude rõhuvas pärisorjuslikus tegelikkuses. Kui eesti talupoja elu oli raske, kui ta loomad lõppesid, lapsed ja sugulased nälga ja haigustesse surid, siis pidi ta kiriklike elureeglite järgi jumalat «keige hädda sees … appi hüüdma, palluma, kiitma ja tännama». Kui taluperemees muret tundis selle üle, kuidas ta talu alla käis ega teadnud, mis järgmisel kevadel põllule külvata, siis oli see patt, sest «ei pea mitte tullewa aasta ette murretsema, waid rahhul ollema sega, mis meile igga pääw tarwis lähhäb». J. Chr. Petri kirjutab, et kui ta eesti talupoegi nägi, siis pani ta sageli tähele, kuidas nende silmad olid mõisnike «rikkusele, paleedele, jõudeelule, mööblitele ja luksusele…» vaadates viha täis olnud. Julmad karistused mõisas ajasid talupoegi sageli vihale. Kõik see oli aga kirikliku moraali järgi suur patt, sest «ligimest» pidi armastama. Katekismus keelas talupojal kategooriliselt ükspuha kelle peale südames viha kanda, teda vihaselt vaadata, sõimata või teotada, teda peksta või surnuks lüüa. Kui mõisnik talupojale kurja tegi, siis ei tohtinud «vaga talupoeg» selle peale pärast enam «mõtteida, vaid… veel peälegi omma kurjateggijattele head tehha, kui se tarvis lähhäb». Mõisas orjates pidi aga talupoeg kogu aeg mõtlema sellele, kuidas oma mõisnikust ligimese «varra ning peatoidust kasvatada ning hoida».
XVIII sajandi lõpus hakkasid balti pastorid otsima uusi teid ja vahendeid kirikumoraali levitamiseks rahva hulgas.
Juba omal ajal on Eesti silmapaistev revolutsionäär ja marksist Hans Pöögelmann hästi iseloomustanud neid maailmavaatelisi mõjutusi, mis Eesti alale osaks said XVIII sajandi lõpus. «Nende võitluste, eriti Prantsuse revolutsiooni sisuks oli tõusva kodanluse, kapitalistliku valmistamisviisi mäss vana feodaalse korra vastu, mille ta purustas, ja kapitalistlikule arenemisele tee vabaks tegi,» kirjutas Pöögelmann. «Nende poliitiliste võitluste eel käis eriti Prantsusmaal laialine ja sügav ideoloogiline ettevalmistus, ratsionalismi ja materialismi ajajärk.. . Ka Saksamaal leidis see liikumine vastukaja, kuid seal ei olnud kodanlus veel niikaugele arenenud, et feodaalset korda hävitada; sinna ulatas seepärast ja leidis vastuvõtmist peamiselt ainult vaimline võitlus… Saksamaal arenes see idee mõtteteaduslikkudeks vooludeks ja avaldas sügavat mõju ka usuteadusele; ja kuna Eesti pastorid oma kõrgema vaimuliku ettevalmistuse kõik Saksamaal said, siis jõudis see revolutsiooniline virvendus, kuigi mitme vaheastme kaudu, Eestissegi, kus ta usulise ratsionalismi näol esines.»
Nn. kristlik ratsionalism, mis levis Eestis XVIII—XIX sajandi vahetusel,, kujunes tegelikult ennekõike mõisnike ja pastorite klassihuvide kaitsmise ning eespool iseloomustatud kirikliku moraali juurutamise vahendiks. Juba Saksamaal, mida võime õigusega pidada balti pastorite «ratsionalismi» vaimseks kodumaaks, oli filosoofia allutatud teoloogia huvidele. Kui Voltaire oma elu lõpuni ründas kirikut, siis tema kaasaegne, saksa filosoof Wolf (kelle teooriaid Preisimaal alates 1739. aastast kohustuslikult õpetati ka tulevastele pastorihärradele) ülistas jumalat, kes olevat varustatud absoluutse kõikvõimise ja mõistusega.
Selle teoloogilise suuna esindajad balti luteriusu kirikus arvasid, et talupojale ei tule jutlust lihtsalt ette lugeda, vaid et talle tuleb «jumalasõna» lihtsas vormis, mõistusele ja arusaamisele apelleerivate argumentidega püüda selgeks teha, et see mõisniku poolt valitsetav maailm, milles ta elab, pole sugugi mitte «hädaorg, vaid võib olla õige rõõmus asukoht». Kirikliku ratsionalismi pooldajate üheks eesmärgiks oli kirikuõpetuse mõjukust tõsta, kiriklikku ideoloogiat ratsionaalsemalt levitada. Juba 1780-ndail aastail hakkasid paljud balti pastorid viima sisse mõningaid muudatusi kirikuteenistuste korras. Pikad ja rahvale tegelikult arusaamatud jutlused asendati lühikestega, kuid selle asemel hakati suurt osa kirikuteenistuse ajast kasutama katekismuse õpetamiseks. Kuna pikkade jutluste ärakaotamisega seoses ilmselt vähenesid võimalused kirikus magamiseks, siis kaotati mitmes kirikus ära ka vastava kepi otsa kinnitatud korjanduskotikeste kasutamine, mis seni olid kirikuteenrite käes olnud tõhusaks vahendiks magajate äratamisel (sellega ulatas mõnes kaugemas pinginurgas magamajäänud talupoega torkima). Et kõik talupojad aga igal pühapäeval kirikus käiksid, selleks oli paljudes kirikutes juba ammust ajast sisse seatud selline kord, et kirikuvöörmündrid pidid kirikuteenistuse lõpus pastorile teada andma, kes talupoegadest olid kirikusse tulemata jätnud. Kui mõni talupoeg seda tegi, siis karistati teda kahel esimesel korral rahatrahviga, kolmandal korral aga anti ihunuhtlust.
J. Chr. Petri andmeil tehti juba 1790-ndail aastail Eestimaa konsistooriumis plaane, kuidas tõlkida ja eesti talupoegadele kättesaadavaks muuta saksa kirjaniku F. E. Rochowi töid. F. Engels on selle autori teoste ja üldse niisuguse kirikliku «valgustustegevuse» kohta väga tabavalt öelnud, et nende raamatute ülesandeks oli «talupoegade ja käsitööliste noortele võsudele selgitada nende missiooni elus ja kohustusi ühiskonna ja riigi ülemuste vastu, aga samuti sisendada neisse heatahtlikku rahulolu oma maise saatusega, musta leiva ja kartulitega, teoorjusega, madala palgaga ja isalike kepihoopidega ning teiste selletaoliste mõnusustega, ja seda kõike tol ajal nii tavalise valgustustegevuse abil».
Käesoleva artikli alguses tsiteeritud kirikuajaloolane I. Neander väidab, et XVIII—XIX sajandi vahetusel olevat kohalik iuteriusu kirik suurt tähelepanu pööranud talurahvakoolidele. Kuid ta jätab targu näitamata, kust see kirikumeeste suur huvi «rahvapedagoogika» küsimuste vastu nii äkki tuli. Küsimusega tutvumine näitab, et need kirikuringkondade aktsioonid olid tegelikult mõeldud vastumürgiks sel ajal esinenud katsetele anda talupoegadele tõelist ilmlikku haridust.
Kui 1802. aastal asutati Tartu ülikool, siis hakkasid mõned ülikoolis töötavad ja valgustuslikult meelestatud haritlased (ülikooli esimene rektor Parrot jt.) taotlema, et ülikooli juhtimisel loodaks Liivimaal rahvakoolide võrk, mis annaks talupoegadele tõelise hariduse algeid. Tartu ülikooli haritlaste ringkondade vaenlaseks selles küsimuses osutus peale mõisnike ka kirik. Vaevalt oli Tartu ülikool esitanud valitsusele oma plaani rahvakoolide võrgu loomise kohta, kui Liivimaa kiriku kindral superintendent K. G. Sonntag tõstis pahameelekisa, et selles küsimuses on kirikust mööda mindud. 1804. aastal kogus Sonntag ringküsitluse teel pastoreilt andmeid kooliküsimuses. Oma vastustes rõhutasid pastorid, et kool ei tohi eesti ja läti talupoegadele anda mingit «kõrgemat kultuuri», kooli ainsaks ülesandeks olgu kasvatada talupoegades «piibli- ja talurahvamoraali». Kindral-superintendendi poolt 1805. aastal kooliküsimuses koostatud märgukirjas, mille põhimõtetega hiljem sisuliselt ühinesid ka Liivimaa aadelkonna organid, rõhutati, et talurahvakool peab jääma aadli ja kiriku kätte. Kuna tsaarivalitsus Tartu ülikooli ringkondadele mingit finantsabi ei andnud, siis lõppes nende kavatsus hakata talupoegadele tõelist, ilmlikku haridust andma mõisnikkonna ja kiriku ägeda vastuseisu tõttu nurjumisega.
XIX sajandi alguses Liivimaa kiriku kindral-superintendendiks saanud pastor K. G. Sonntagi on balti-saksa ajaloolaste poolt kujutatud talurahva olukorra parandamise eest võitlejana või isegi selle ürituse, märtrina.40 Eriti on tõstetud esile tema poolt 1795. aasta maapäeva avamise puhul peetud jutlust, mille järgi «vapustatud ja liigutatud» aadel olevat kohe asunud talupoegade olukorra parandamisele. Tõepoolest meenutas Sonntag selles jutluses Riia Maarja kirikusse kogunenud mõisnikele, et nad on juba kuus sajandit rõhunud sadu tuhandeid talupoegi ning et nüüd tuleb kiiresti midagi ette võtta, et nende rõhutute pahameel mitte liiga ohtlikku kuju ei võtaks. Kuid juba mõnele balti-saksa ajaloolaselegi oli rüütelkonna selline käitumine 1795. aastal tundunud veidi arusaamatuna. Kolm aastat enne seda, 1792. aastal karjuvad Liivimaa mõisnikud oma maapäeval sõna tõsises mõttes maha Koknese mõisa omaniku Bayeri, kui see umbes samas vaimus teeb ettepaneku «talupoegade olukorda parandada». 1795. aastal lähevad nad Maarja kirikus äkki härdaks, otsustavad Sonntagi jutluse trükkida lasta ja kingivad talle kullast tubakatoosi. Läinud aga kirikust rüütelkonna majja, piirduvad nad sellega, et matavad talupoegade olukorra parandamise küsimuse vastavas komisjonis kalevi alla.
Võib-olla muutub kõik see aga veidi arusaadavamaks, kui meenutame seda, mis just selle maapäeva eelõhtul oli aset leidnud Sonntagi ja mõni aasta pärast seda pärisorjuse-vastase publitsistina üle-euroopalise kuulsuse omandanud Garlieb Merkeli vahel.
1795. aasta sügiseks jõudis, võttes selleks sageli abiks uneaega, Annamuiža noor kodukooliõpetaja Garlieb Helwig Merkel valmis oma raamatu käsikirja, mis paljastas balti parunite julma kiskjanäo. Pärast seda läks ta Riiga ja otsis seal üles temast ainult neli aastat vanema Johannese kiriku pastori kohale tõusnud ja humanisti ning liberaali kuulsust omava K. G. Sonntagi. Merkel andis talle oma raamatu eessõna koopia ja kutsus teda üles koostööle selles rõhutud läti ja eesti talupoegade kaitseks plaanitsetud publitsistlikus rünnakus.
Pärast Merkeli tagasipöördumist oma teenistuskohale hoidis Sonntag tema raamatu eessõna koopiat kaua aega enda käes. Ta vastas Merkelile alles pärast oma kuulsat maapäevajutlust ning maapäeva töö lõppemist. Oma 9. jaanuaril 1796. aastal dateeritud kirjas avaldab ta arvarmist, et kuna mõisnikud juba ise on asunud oma talupoegade olukorra parandamisele, siis polevat raamatu järgi enam vajadust ja soovitab Merkelil raamatu käsikiri saata küsimust uurivale rüütelkonnakonvendile materjaliks.
Tõenäoliselt oli Merkeli raamatu valmimisest teadasaamine Sonntagile viimaseks tõukeks, mis sundis teda välja astuma manitsustega, et mõisnikud peavad ise midagi ette võtma talupoegade olukorra reguleerimise küsimuses, kui nad ei taha, et asjaolud neid lõpuks selleks sunnivad. Liivimaa mõisnikele ei maksnud aga midagi mängida kirikus härdameelset ja minna siis rüütelkonnamajja, et seal plaane arutada, kuidas oma seisuslikku erikorda ja võimu talupoegade üle tugevdada. Silmakirjalikud lubadused talurahvaküsimuses midagi ettevõtta olid aga vajalikud relvad poliitilises ja publitsistlikus võitluses.
Ja kui lõpuks XIX sajandi alguses tegelikult asuti reformide läbiviimisele, siis olid pastorid jällegi mõisnikele ja tsaarivõimudele truudeks abimeesteks. Kirikuõpetajad manitsesid talupoegi rahulikult ootama, kuni mõisnikud ise «uue seadusega» nende olukorda parandavad. Kui siis aga «uus seadus» ilmus ja see talupoegades äratatud ootustele ja lootustele sugugi ei vastanud ning talupojad oma pahameelele voli andsid, panid kirikuõpetajad kogu oma kõneosavuse mängu, et neid mõisnike poolt ja nende huvides koostatud seadusi talupoegade õigustatud pahameele eest kaitsta ja talupoegi siiski kõigest hoolimata rahule manitseda. Et talupoeg ei haaraks kaigast, püüti talle pastori poolt pihku sokutada palveraamatut — seda nii piltlikus kui ka otseses mõttes. Just 1805. aastal, kui nii Eesti kui Liivimaal leidsid aset ägedad talurahvarahutused, anti valitsuse poolt kindral- superintendent Sonntagile 3000 rubla, et ta saaks muretseda ja jagada talupoegadele välja palveraamatuid.
Kuid kõik need n.-ö. profülaktilised vahendid ei aidanud. Talupojad ei hoolinud mõisnike petlikest lubadustest ja pastorite manitsustest ning tõusid korduvalt avalikule võitlusele. Ja kui rahutused puhkesid, siis olid balti evangeeliumi-luteriusu pastorid jälle oma võitluspostil kaitstes energiliselt mõisnike võimu ja vara rahutuste puhkemise hetkest kuni viimaste «süüdlaste» karistamiseni. Toome selle kohta mõned konkreetsed näited 1805. aastast.
1805. aasta sügisel olid Põhja-Eesti talupojad veendunud, et hiljuti väljakuulutatud uus talurahvaseadus pole «õige keisri seadus», vaid nende mõisnike poolt koostatud võltsing. Mõisnikele oli väga tähtis, et see laialt levinud arvamus võimalikult kiiresti kummutataks, sest pannes lootusi «õige keisriseaduse» peale, keeldusid talupojad mõisnikele allumast ja mõisatööde tegemisest — öisest rehepeksust jne. Kohe ruttasid mõisnikele appi pastorid. Eestimaa kubermangu kirikute kantslitest loeti talupoegadele ette eestikeelsed teadaanded selle kohta, et väljakuulutatud seadus on õige seadus ja et nad peavad vastuvaidlematult mõisnike sõna kuulma. Esimest korda loeti see teadaanne ette 1. oktoobril. 1805. aastal ja nimelt Kose kirikus, kuhu ta oli eelmisel päeval toodud Tallinnast kohalekihutanud kiirkäskjala poolt. Nagu on märgitud vastavas dokumendis, olid Kose kirikusse kogunenud teomehed selle teadaande ettelugemise vastu võtnud sünge pahameelekäraga.
Ka hiljem, kui Kose kihelkonnas puhkes siiski ülestõus ja mõisnike palvel väljasaadetud tsaariametnikud selle sõjaväe abil veriselt maha surusid, ei jäänud kirik kõrvaltvaatajaks. 2. oktoobril Kose-Uuemõisa mõisaväljal asetleidnud kokkupõrkes sai raskesti haavata Ravila teomees Viluallika Hindrik. 5. oktoobril toodi ta Kose-Uuemõisa ja kuna varsti selgus, et ta oma haava kätte sureb, siis kiirustati tema ülekuulamisega. Hindrik viidi 6. oktoobril kõigepealt ära teiste haavatute juurest, et need tema sõnu pealt kuulata ei saaks ning nende juuresolek ülekuulatavat ei mõjutaks. Mõisavalitseja Zeibigi toas hakkasid surmavalt haavatud teomeest üle kuulama Kose pastor Striedter ja Tallinnast kohalesõitnud fiskuse komissar Holtz. Ülekuulamist alustas pastor, kes Viluallika Hindrikut manitses, et kuna tal varsti tulevat astuda «kõige kõrgema ja viimse kohtujärje» ette, siis oleks tal parem kõik ära rääkida. Ja kuna jumal ning mõisnike kohus olid nähtavasti ühtviisi huvitatud ülestõusu ja eriti selle juhtide kohta andmete saamisest, siis püüti neid andmeid haavatult välja pressida. Just viimases küsimuses haavatud teomees aga pastori ja ametniku lootusi ei täitnud — ta ei andnud neile uusi andmeid ülestõusu juhtide kohta, kuigi ta tõenäoliselt nende tegevusest nii mõndagi teadis. Pärast ülekuulamise lõppemist viidi Viluallika Hindrik tagasi ruumi, kus olid teised haavatud. Samal päeval, 6. oktoobril, ta suri.
Ka edaspidi võttis pastor Striedter kohaliku uurimise tööst (kuni selle lõppemiseni 11. oktoobril) aktiivselt osa. Selle tõttu panebki teatud määral imestama see jultumus, millega sama pastorihärra, kes ometi oli pealt kuulanud kümnete talupoegade ülestunnistusi ülestõusu tõelise käigu kohta, seda ülestõusu kirikukroonika veergudel võltsis. Isegi mõisnikud ja tsaariametnikud olid nende poolt koostatud ametlikes dokumentides sunnitud tunnistama, et võitlus talupoegade ja soldatite vahel puhkes 2. oktoobril Kose-Uuemõisas stiihiliselt ja et esimestena tulistasid soldatid. Aga pastor Gottfrid Wilhelm Striedteri poolt kirja pandud Kose kiriku kroonikas kujutatakse asja nii, nagu oleks võitlus alanud talupoegade reetliku püssilasuga heasoovlike valitsusametnike ja ohvitseride pihta. «2. oktoobril, ühel esmaspäeval, liikus talupoegade jõuk Kuivajõe kõrtsi juurest mõisa poole…» Neile läks vastu parun Rosen soldatitega. «Kubermanguvalitsuse nõuniku heasoovlike sõnade peale vastati talupoegade poolt aga ühe püssilasuga ja see tappis leitnant Philippowi, algas tõeline lahing…»
Kose pastor ei kujutanud endast mingit erandit. Kirikhärrade aktiivne ja energiline osavõtt talupoegade üle korraldatud juurdlusest oli XIX sajandi alguses igapäevane nähtus. Kui Viru-Järva meeskohtu liikmed Karinil ülestõusu uurimise ajal raskustesse sattusid, sest kaks talupoega andsid teineteisele vastukäivaid seletusi, siis kutsuti otsekohe kohale üks pastor, et see «jumalasõnaga nende südant liigutaks… ja nad vaimulike manitsustega üles “tunnistama paneks”. Antud korral aga jäid pastori manitsused mõjuta — mõlemad talupojad jäid oma sõnade juurde kindlaks.
Ka Karinu ülestõusu ajal oli kohalik pastor algusest peale mõisnikest ametnikke abistanud. 12. septembril soldatitega Karinule saabunud haagikohtunik Baer piirati sama päeva õhtul ülestõusnud talupoegade poolt ümber. Järgmise päeva hommikul teatas pastor Mickwitz ümberpiiratud haagikohtunikule, et ülestõusnuile ruttavad appi ka naabermõisate talupojad. Kui haagikohtunikul õnnestus 13. septembril ülestõusnud laiali ajada, siis ruttas pastor Mickwitz juba järgmisel hommikul ülestõusu keskusesse, Karinu külasse, ja teatas talupoegadele, et kui nad oma juhid võimudele välja annavad, siis kergendatakse nende karistust.
1805. aasta rahutuste julma ja verist mahasurumist kroonisid kohalikud võimud Kose-Uuemõisa ülestõusust osavõtnud talupoegade avaliku peksmisega Tallinnas Raekoja ees turuplatsil. Kuid enne seda tuli neil mõisnike rõhumise vastu võitlusele tõusnud talupoegadel sealsamas Tallinnas läbi teha «kirikliku noomituse» häbistav tseremoonia.
Üsna hea iseloomustuse balti evangeeliumi-luteriusu kiriku poliitilisele missioonile leiame Ledurgas-Turaida kirikuõpetaja pastor J. J. Loppenowe ülestähendustest. Oma kirikukroonika veergudel räägib ta suure kurbusega sellest, et uute vakuraamatute väljajagamise ajal 1804. aastal hakkasid kohalikud talupojad vastu mitte üksi võimudele ja mõisnikele, vaid ka temale. Vakuraamatud saadi välja jagada alles pärast seda, kui kohale oli ilmunud sõjaväekomando. «Need, tavaliselt head, vaiksed, sõnakuulelikud ja mõistlikud maainimesed olid seekord nagu haiged lapsed, kellele nende terveks saamise huvides peab andma vastu nende tahtmist vägisi tervendavat arstirohtu ja kes alles siis, kui nad juba terveks saanud on, suudlevad kätt, mis tarvitas vägivalda.»
Nagu näeme, seisis balti kiriku põhiline tegevus XVIII—XIX sajandi vahetusel mõisnike huvide, nende võimu ja varanduse kaitsmises. Ja selles tõsiasjas ei suuda küll midagi muuta kirikuajaloolaste püüded kujutada seda kõike omakasupüüdmatu hoolitsemisena «ligimese» eest. Balti pastor kaitses mõisniku huve igal sammul. Ta õpetas talupoegadele «alandlikku meelt» ja keelas neil mõisahärra «kurjale kurjaga vastamast». Et need «elureeglid» talupojal kunagi meelest ei läheks, tuletas ta talle neid igal pühapäeval meelde. Ta käskis tal mõisnikele ja haagikohtunikele välja anda teist talupoega, kes põgenemisega oli püüdnud pääseda rõhumisest. Pastor seisis vankumatult mõisniku kõrval ka nende keeruliste poliitiliste manöövrite läbiviimisel, mis ajalukku on läinud XIX sajandi alguse agraarreformide nime all. Kui aga kõik need «õpetused» ja manöövrid ei aidanud ja talupojad siiski julgesid mõisnike ja nende võimu vastu «kätt tõsta», siis peksti neid poolsurnuks ja kisti neil ninasõõrmed lõhki jällegi kirikute ees pastorite «õnnistussõnade» saatel.