Autor Herbert Salu

Ülestähendusi Tartust Issanda aastal 1704

Oh! sa ausa Rahwa-Suggu

Ke mo Otsa näiwa tääl,

Pange kirja minno Luggu,

Egga omma Kele pääl:

Mes mul Wenne Wihha tennu

Kui ma olle hukka lännu,

Ning kui olli enne siin.

Oh! ma waene Tarto-Liin.

2. lehekuu päev, 1704

Kui ma ööpimeduses sadamasse jõudsin, lõõmas Prügimäe kallakul kõrge haoriit. Selle ümber käratsesid poisikesed, loopides tulle kaikaid, kuuseoksi ja tooreid kadakaid. Ümber mäe paistis tulekumas hulk rahvast, kõik hoidusid pealetuule linna poole, suits ja sädemed kandusid kaugele Ropka suunas.

Hommikune hahetus oli alles kaugel. Aga kui ükskord koidab, mõtlesin ma, on väljasõit ka minul, sest nüüd lõpuks ollakse nii kaugel. Tunsin nagu kergendust, et ometi ootamisest ja kogu sellest koormast vabanen. Vaatan siin nende pardale mineku ära, siis jõuan kodus veel mõned tunnid magada. Tuleme hommikuvalges tagasi koos Ongipa Tõnuga ja läheme laevadele, eks siis näe, kui palju meist kasu on ja kas saame laevad takistusteta Peipsile.

Pimeduses pahises tuul tohutu veelagendiku kohal, sest kogu luht seal pimedas oli kui meri, täis mühinat ja vingumist, mis puges riiete alla, pani ihu vabisema ja haaras nagu külma kooljakäega südamest kinni. Gilditoa soojuse ja heleda küünlavalguse järel oli siin õudne. Õudselt ja nagu tühjusest kajasid ka linna poolt tulevate sõdurite hõiked. Laternad vilkusid kaubakuuride vahel, seal kanti kiiruga pardale veel viimaseid püssirohutünne läbisegi viina- ja õllevaatidega. Madrused läksid kiiresti laevadele, teised ootasid juba ees ja seal käis neil kiire tegevus. Siin algab laevamehe argipäev. Küünlasära, tantsupõrand ja tüdrukud jäävad maha.

Sadamakäärus, kus jõgi ulatub ladude ja kuuride alla, kostis lobinat, ähklemist ja tuule oigavat ulgumist. Kui lõke Prügimäel kõrgemale tõusis, paistsid pimeda vee kohal õõtsuvad laevamastid. Näha võis küll ainult üksikuid, tulele lähemaid ähmaseid tikke, kuid seal pimedas seisis ridamisi neliteist laeva, need seal tuule käes ähkisid ja lobistasidki. Mõnel laeval vilksatas tõrvikutuli: näidati tuld varustuse kandjatele ja suurtükkide juures askeldajatele.

Prügimägi ja kõik kuivad kõrgemad künkad kogunesid rahvast täis, linna poolt ja alevitest voolas lisa. Saabus ohvitsere kaelastikku saksa neiudega, kes äsja gilditoas tantsu löönud, nüüd aga pidid rüütlid laevadele asuma. Nad ei raatsinud aga ikka veel oma südamedaamist lahkuda ja viivitasid poolhämarate kaubakuuride juures, et viimseni oma kahekesioleku silmapilke pikendada ja oodata lõplikku käsku pardale asumiseks. Saabus tule poole ikka uut alevirahvast, joobnud selle laulu jorutades, junkruid vilega ja rõvedate hõigetega.

Ka mina pugesin Prügimäel tule ligemale ja otsisin sooja.

Viimaks kostis pimedas hobusekapjade plagin. Kiire traaviga sõitis Prügimäe eest läbi salk ratsanikke – ees kapten Löscher ja leitnant Roselius, nende järel hulk ohvitsere, gildivendi, raehärrasid ja aadlimehi, kõik mulle nüüdsama gildisaalis nähtud.

– Linnukuningas! Linnukuningas! kostsid mõned hääled tule ümber. – Hurraa! Hurraa!

Kuid neil abitutel hüüetel siin pimedas ja tuule käes polnud enam nagu midagi ühist vaimustatud poolehoiuavaldustega peosaalis. Laevastiku ülem koos kutsutud külalistega kihutas edasi kaubakuuride poole. Härraste kannul saabus ratsahobustel trobikond daamisid, kõik tõttasid laevade poole. Kail hoidsid madrused tunglaid kõrgel ja valgustasid teed. Seal oli juba näha, kuidas Löscher hobuse seljast maha hüppas ja esimesena laevale läks. Sealsamas kõlas ka tema mürisev käsklus:

– Tuld!

Tulekeel välgatas pimeduses, kajas kõrvulukustav mürtsatus. Siis kohe teine tulekeel ja teine kärgatus. Rahvas Prügimäel võpatas, oli kuulda karjatusi ja vandesõnu. Kaks suurttükipauku – see on tuntud rootsi signaal. Uus pidu algas.

Prügimäel lisati hagu tulle, kuuride juures noolisid tungalde keelede tuule käes siia-sinna. Külalised sadamakail hakkasid üksteise järel minema lipulaev “Caroluse” pardale. Laevamastides süttisid laternad, nagu jaaniussid pimedal metsarajal särasid valgustäpid vee kohal. Kogu jõekäär kaugele Ropka poole sai neist elavaks, nad liikusid edasitagasi tuules õõtsuvate laevade taktis. Nagu looka tõmbunud hiigellohe jõekalda ääres tõusis nüüd laevastik kogu oma pikkuses esile. Tuul vingus mastides ja lained lobistasid vastu küljelaudu. Lohe ähkis ja kangutas ankrukette, kuid ei pääsenud ometi jõekäärust.

Juba alustas orkester “Caroluse” dekil lõbusat laevastiku marssi, kuid tuul kiskus kõik vaiksemad helid eemalseisjate käest ja kandis need lageda veevälja pimedusse.

Nüüd olid ka daamid hobuste seljast maha aidatud, proua Hasenfelderi kogukas hall kasukas oli kaugele tunda, proua liikus tulevalgel “Caroluse” poole. Härrased pardal tõstsid reelingu taga peekrid kõrgele, oli kuulda hüüdeid:

– Proua Hasenfelderi terviseks! Proosit!

– Tuld! möirgas kapten.

– Kristine Rotkirchi terviseks! Skool!

– Tuld! Tuld!

Suurtükid mürtsusid ja tervitasid aukülaliste saabumist. Uued tulekeeled sähvisid “Caroluse” ahtrist, eemalt pimedusest kärgatasid sekka ka naaberlaeva suurtükid.

Rakette tõusis üles pimedasse taevalaotusse, esiteks “Caroluselt”, siis ka mujalt – valgeid, punaseid, rohelisi. Mõni neist lagunes üleval tugeva kärgatusega paljudeks heledateks tulejugadeks, mis nagu peened väädid tuule käes kisti otstega Ropka ja Peipsi suunas, kuni kustusid. Jälle sähvisid suurtükid, kord lähemale, kord kaugemal, õhk põrus ja naised kiljatasid. Laevastik Tartu all seisis juba nagu ägedas lahingus vene lotjade vastu. Aga veelagendikul polnud näha ühtegi vaenlikku alust, kui suurtükikeeled ümbruskonda laialt valgustasid või raketid nagu kesköised päikesed särasid.

Tulesähvatuste järel oli pimedus ümberringi seda pilkasem, kostis ainult lainete lobistamine vastu laevakeresid, tuule vingumine mastides ja lippude plagin. Hiigellohe nagistas ja ägas ööpimeduses, laternate ja tungalde valgusel õõtsutas ta oma  mastide turris harjaseid. Ta ootas ja varitses pimedas veerajal. Aga niipea kui kajas ta peremehe, kapten Löscheri hääl, turtsatas ta tuld üles taeva poole, nii et kaldalseisjad hirmunult võpatasid. Ainult ühe mehe sõna kuulas see elukas, isand Löscheri sõna, kes aeg-ajalt viinapeekriga ilmus tungalde valgusse või keda ei nähtudki, kelle läbilõikav hääl aga “Caroluse” dekil aeg-ajalt ainult müristas: Tuld!

Võimas ja kardetav sõjamasin on usaldatud selle mehe käsu alla, mõtlesin ma, kogu laevastik saja suurtükiga ja viiesaja mehega. Kas suudab ja tahab tema seda küllalt hoolikalt ja kohusetruult kasutada? Kas töötab ta tõepoolest oma ohvitseritõotuse kohaselt, ainult kuninga ja Rootsi suurriigi auks, või mõtleb ta esijoones oma lõbudele? Minul oli tunne, et ma vabatahtlikult ei sooviks selle laevastiku madruseks saada, olgu kapten kuitahes vapper mere- ja sõjamees. Ikka enam olin ma südames pahane endale, et olin seekord kergesti järele andnud Lepiku Mihkli soovile ja lubanud nendega kaasa sõita. Kord-korralt muutus palju ülistatud Tartu laevastik mulle üha vastumeelsemaks.

– Issand, see puu ei kõlba, selle süda on mäda ja ta pindki on läbi järatud!

Kui ma olen kusagil tähele pannud pehkinud südamega puud, mõtlesin ma, siis küll kõige enam siin. Laevade suurus, nende sada suurtükki, ohvitseride mundrite toredus – kas pole kõik see ainult petlik väline koor. See võib pudeneda esimesel tugevamal puudutusel, kui süda on pude. Ennem olgu koor krobeline ja pind okslik, kui ainult sisemus oleks tugev.

Parem, kui mul siin laevadel poleks midagi tegemist. Ja mis oleks siin praegu näha? Rahvamurd on kokku joosnud teiste joomapidu ja rumalusi vaatama, mina olen üks neistsinastest!

Hakkasin parajasti linna poole kõndima, kui keegi seljatagant mulle käe õlale pani ja ütles:

– Ennäe, Hans! Meie värske laevamees! Kuhu siis nii kiire?

See oli Peebu Rein, kes ka oli tulnud pidu ja põmmutamist kaasa elama.

– Pidin minema koju magama, mida siin ikka vahtida.

– Ise meremeheks hakanud, aga nüüd ei kõlba laevu mitte vaadatagi! Tore ilutulestik ja suurtükid pauguvad.

– Eks hommikul päevavalges jõua näha.

– Ole veel silmapilk, ajas Rein peale. – Lähme kaeme ligemalt, sealt kuuride juurest. Näeb, kes seal ka on ja mis nad laevalael teevad.

Rahvas oli enamikus juba Prügimäelt sadamakaile valgunud ja jälgis seal piduliste toiminguid lähedusest. Ma andsin Reinu soovile järele ja lubasin jääda ootama, kui temagi silmapilgu pärast tuleb, et siis koos alevisse minna. Laeval mürtsus orkester, pidulised hõikasid pardal, teisi oli näha veel aeg-ajalt üles ronimas.

– Kas oled tähele pannud, rääkis Rein, – et linna komandant pole niisuguse suure sündmuse juures üldse väljas?

– See on tõsi, vastasin mina. – Skyttet ei ole ma näinud, teda polnud isegi gildisaalis peol.

– Ja kas tead, miks?

– Arvan, et tean.

– Muidugi. Niisugust joomist ja põmmutamist ei peaks ju siin praegu olema, komandant seda ei salli. Aga ta ei suuda ka takistada, sest laevastik ei allu tema võimule. Sellepärast hoidub ennem eemale. Linnasaksad ja Löscher on aga omaette jälle suured sõbrad ja ühed joomavennad, nemad töötavad igal pool komandandile risti vastu. Raadil olen ma mõndagi neist asjadest kuulnud.

– Ega ole need aleviski päris saladuseks.

Mulle olid hästi teada linnasakste ja komandandi vahelised tülid majutamise pärast, kaebusi ja kohtukäimisi olid toonud ka sõdurite ja linnakodanikkude vahelised kaklused, kus komandant sakste üleliigset upsakust püüdis vaos hoida. Kindlasti soovisid saksad ja Löscher nüüd koos näidata, et võimsa komandandi keeld ei suuda neid takistada pidutsemast nii, nagu nad ise heaks arvavad, ega isegi tarvitamast laevastiku laskemoona, kui kapten Löscher tarvilikuks peab. Nende seljataga seisab ju kogu Liivi- ja Eestimaa sõjavägede ülem ja sakste hea sõber kindral Schlippenbach.

Seisime Reinuga ühe laonurga taga tuulevarjus. “Caroluse” dekil kõndisid külalised, kus neile tõrvikutega teed valgustati. Rahva hulgast haigutasid suurtükitorud, nende ümber askeldasid sõjamehed. Kutsutud härrad olid peaaegu kõik õnnelikult dekile jõudnud, kui trobikond daame seisis alles edvistades kail – Palmbachi preilid, Stina Sternfeld ja raehärra Tabori tütar. Ohvitserid nende ümber manitsesid ja julgustasid, aga daamid ei julgenud täbarat teekonda ette võtta. Lõpuks pidid ohvitserid neid kordamööda süles laevale kandma: ühed upitasid alt, teised võtsid üleval vastu. Neitsikesed kilkasid, aga kandjad rahustasid neid ja palusid usaldada ohvitseride rüütellikkust ja lihasejõudu. Ka mitmed tüsedama kaaluga mamslid upiti üles, sama sündis paljude prouadega ja alevitüdrukutega. Neid asetati mitte üksnes “Carolusele”, vaid ka kõigile teistele laevadele. Lõpuks võeti samal viisil käsile ja loobiti üles rida gildihärrasid ja raeametnikke, kes olid viinaga end niivõrd koormanud, et omad jalad sõna ei kuulanud. Kogu see tegevus sünnitas pealtvaatajate ridades palju lõbu.

Kapten Löscher ilmus aeg-ajalt “Caroluse” dekil nähtavale ja tegi korraldusi. Vajaduse järgi andis ta ka mõned paugud suurtükkidest ja määras orkestri programmi. Raketid sähvisid ja mastilaternad piki jõekallast õõtsusid, kostsid sekka valjud hüüded: Proosit! ja Skool! Tõsteti usinasti veinipeekreid ja õllekanne.

Nüüd paistis laevastiku koorem olevat täielik ja pidu kestmiseks vähemalt hommikuse koiduvalgeni vajalikud eeldused olemas. Kuid oma ehmatuseks kuulsin “Caroluse” pardalt maakeelset hüüet:

– Kus on alevi kalamehed?

– Mis seal nüüd lahti on? ütles Rein.

– Teevad vist nalja, vastasin mina.

Aga laevalt hüüti uuesti:

– Kas on kalameestest mõni siin?

Seal oli tõsi taga. Üks homseks määratud lootsidest juhtus leiduma pealtvaatajate hulgas laeva läheduses ja see astus ette. Ta kutsuti laevale. Silmapilk hiljem ronis noormees uuesti alla. Läksin ta juurde ja sain kuulda põrutava teate: Löscher on otsustanud kohe välja purjetada. Alevi kalamehed, kes lubanud kaasa sõita, kõik üles otsida ja jalamaid laevadele! Seda olevat isand Hasenfelderi vahetalitusel talle praegu laeval teatanud.

Ma läksin kiiresti Ongipa Tõnu äratama. Endine kokkulepe, et väljasõit ei toimu enne päevatõusu, kaotas seega kehtivuse. Mind paigutati “Narva pardale, Ongipa Tõnu laevaks sai “Skytte”.

“Narva” oli väike uus abilaev nelja suurtükiga ja kaheksateistkümne mehega, aga siingi oli nüüd rahvast palju rohkem. Kuigi meid ei austanud oma juuresolekuga kauba- ja raehärrad või gildivennad, siis leidus siin ometi terve hulk naisi – sõjameeste perekonnaliikmeid ja alevitüdrukuid, kes polnud unustanud ka väikese “Narva” vaprat meeskonda. Istuti käratsedes kaelastikku meeskonnaruumides, lasti viinal ja õllel hea maitseda, sest vägijooke näis täna öösi igal pool külluses leiduvat.

“Caroluselt” kajas kapteni vali käsklus: Purjed üles! ja varsti selle järel: Ankrud hiivata! “Narva” madrused kargasid püsti ja jooksid dekile. Purjed kerkisid ja laev vabanes. Leidsime oma paiga laevastiku hanereas, mis pimeduses liikuma hakkas. Vähene hommikuhahetus oli idapoolsel silmapiiril märgatav ja jõekallastel võis üksikute väljaulatuvate põõsaste ja roopuhmade järgi aimata jõesängi lookeid. Asusin tüürimehe kõrval veeteed silmas pidama, et vajaduse korral teda abistada.

Nii sõitsime allavoolu ja hea pärituulega välja Peipsi poole, täie orkestrimänguga ja suurtükkide mürtsudes, nagu läheksime kõige kibedamale lahingule vastu.

***

Meie sõit ei ulatunud aga kaugemale kui Luunja mõisa alla, kus tõrvikud ees loitsid. Purjed lasti alla ja ankrud heideti välja. Siin läks lahti veelgi ägedam kanonaad kui Tartu sadamas. Mõisast tuli pardale uut rahvast – mõned aadlimehed ja kapten Löscheri muud head tuttavad, kes Tartust veiniankrutega ette sõitnud, et laevastikku uues suures koosseisus ta reisul tee ääres kinni pidada ja marjamärjukesega õnnistada. Luunja mõisa omanik seisis tervitajate keskel, temale tõsteti pardal esimesed peekrid ja kõlasid esimesed elaguhüüded läbisegi suurtükkide raksumisega. Vähehaaval said ka kõik teised oma tervisejoogid ja aupaugud. Pardale ilmus ka mitmeid uusi daame. Alevi lootsid käsutati kokku lipulaeva pardale, kus kapten soovis hommiku saabudes anda meile mõned vajalikud juhtnöörid, esialgu aga lonksu õlut.

“Carolusel” valitses täielik segadus. Rahvast olid täis kõik meeskonnaruumide pingid, narid ja põrandad, mõned külalistest ja omadest väsinult ja jõuetult kokku vajunud, teised jälle südilt peekreid ja kanne tõstmas, üksteisega vaidlemas või õrnema sooga naljatamas. Laevastiku ülem ise tõmbus tagasi oma kaptenikajutisse ja suurtükitule eest hoolitsemine usaldati leitnant Roseliuse kätte.

Ongipa Tõnu ja teised kaks kalameest leidsid endile peagi korralikud kannud õlut ja toobi viina. Minulegi ulatati õllekann pihku. Meeste meeleolu paranes, Tõnu unustas pahameele, et teda öö ajal oli õlgedest välja aetud, ja kiitis sõjameeste kangeid jooke, mida nüüd heldesti ja maksuta usaldatakse isegi alevimehe kätte.

Lipulaeva dekil kohtasin ma tõrvikute valgel ka Lepiku Mihklit, kes oli kaunis kaines olekus.

– Ega see päris mõistlik ole niiviisi esimest laevasõitu alustada, rääkis Mihkel, – joomisega ja hirmsa põmmutamisega. Aga ohvitseride asi, nemad armastavad lõbu. Sinul ju nende hulka pole kauaks jäämist, nii et kannata välja. Küllap õhtuks oled jälle kodus.

– Pidu kestab siin ehk kaua, ütlesin mina tüdimust varjamata. – Võib-olla õhtuni ja ehk veel homsegi päeva tagantjärele?

– Nii hull see asi ka pole. Las nad valge tulekuni mässavad, pimedas nad kaugemale minema vist küll ei hakka, siiagi tuldi läbi häda. Küllap päeva peale tuleb lõpp, sest viin lõpeb ju ka ükskord vaatidest ja õlu aamidest, kauaks needki vastu peavad. Kahju ainult püssirohust, seda läheb jumalamuidu palju läbi. Skyttega olnud laevameestel enne suur pahandus, kui ta laskemoona välja andis, kindluse tagavarad on vähesed ja sõja ajal ei tea vaenlase plaane kunagi ette. Tänaöine põmmutamine on suur kuritegu kroonu laskemoona ja meremääruste vastu. Sõja ajal ei põmmutata jumalamuidu. Skytte ei anna seda Löscherile iialgi andeks ja ta vaevalt jätab kuningale endale kaebamata.

Minule ei läinud praegu korda, kas laevamehed hoiavad püssirohtu Peipsil venelase laskmiseks või põmmutavad lõbu pärast kõik ära juba Emajõel. Mind huvitas ainult, et kord koju tagasi pääseksin. Uni vaevas ja külmavärinad käisid üle selja. Ongipa Tõnu ulatas viinatoobi ja sundis külma vastu paar lonksu rüüpama, kuid ma lükkasin ta pakkumise tagasi, sest et ma selle tulijoogiga tegemist ei taha teha, ennem juba külmetan.

Mihkel kõneles veel, et niisugune põmmutamine on lausa kardetav Löscherile endale: pidada joomapidu siin, kui venelased viibivad Peipsil! Kas ei pane see kogu laevastikku hädaohtu? Venelane on osav rootslaste pidudele kontvõõraks tulema, niipea kui ainult põmmutamist ja pillihäält kuuleb. Eks olnud nii paari aasta eest Erastvere all, kui Schlippenbach viinaga, aupaukudega ja naistega pidas suurejoonelisi jõulupühi. Venelane tuli jaole, purustas Schlippenbachi väed ja hädavaevalt pääses ta ise naistega tervelt välja. Ja see pole ainus kord, kus rootslasi keset ülevate pidutuju on üllatatud.

– Et venelane oma pisikeste lotjadega julgeks Rootsi suure laevastiku vastu tulla, seda ma küll ei usu, lisas Mihkel. – Kuid laevastikul peaks olema vähemalt luure väljas, aga ka sellest ei taha Löscher midagi kuulda. Ta tunneb oma üleolekut Vene laevaväest ja peab seda enda haavamiseks, kui temale rääkida niisugustest ettevaatusabinõudest.

Ma ei andnud Mihkli sõnadele suuremat tähendust, mõtlesin ainult sellele, et mul on külm ja soovin magada. Tundsin vastikust siinse ujuva kõrtsi ees, kus kõik põrand oli täis joobnuid kui laipu.

Pikkamisi tuli hommikuvalgus. Luunja mõis oma härrastemajaga ja talumeeste osmidega võsa ääres kerkis nähtavale. Ümberringi aga laius Emajõgi oma kevadises tulvavees kui tohutu meri. “Caroluse” pardal jäi kord-korralt vaiksemaks, sest ka kõige vapramad napsivennad vajusid rammestusse, laulud ja kiljatused vaibusid, suurtükid mürtsusid ainult harva. Peale minu liikus dekil aeg-ajalt ainult leitnant Roselius, kes haigutades ja silmi hõõrudes kontrollimas käis, kas suurtükimehed on ärkvel. Siis kadus temagi ja kahurite juures tõmmati kasukad üle pea või mindi meeskonnaruumi magama. Hommikuvalgus tõi laevastikule öörahu ja vaikuse.

Vaikus ei saanud aga kaua kesta.

Kössitasin dekil masti najal istuda ja vaatasin, kuidas laevad reas mööda jõekallast tuule käes õõtsusid. Olin üleni suure kasuka sees, uni ja rammestus tegid mu keha tuimaks, aga süda oli paha, sellepärast ei läinud ma meeskonnaruumi magama. Äkki kuulsin võsa poolt hüüdmist. Kaks meest jooksis kiiresti “Caroluse” poole, mis oli ankrus just mõisa kohal.

– Kus on laevastiku ülem? Kus on kapten? hüüdsid mehed hingeldades.

Need oli eestlased. Ma toibusin oma esialgsest unesegasest ehmatusest. Tundsin teises koguni ära ühe alevi kaluri, kellega koos möödunud sügisel Peipsil käisime. Ajasin enda püsti ja läksin reelingu poole. Kedagi teist ärkvel hinge polnud laeval näha, Roselius ja valvesõdurid olid kadunud.

– Kus on laevastiku ülem? kordas mees lähemale jõudes.

– Mis on vaja? küsisin mina vastu. – Kapten magab.

– Nüüd magavad, kuradid! vandus kalamees. – Nii kaua joovad ja magavad, kui venelane tuleb ja lööb teid viimseni maha enne kui ärkategi!

– Kus on venelane? küsisin mina kohkudes.

– Ega ta kaugel ole. Niisugune põmmutamine, mis siin kogu öö käib, kutsub venelase kas või Moskvast välja.

Kuigi mul polnud mingeid volitusi ega kohustusi, jooksin ma kiiresti kaptenit äratama. Midagi halba võis olla oodata ja niisuguses olukorras pole silmapilkugi asjata kaotada.

Et mu koputamisele mingit vastust ei tulnud, tungisin omapead kapteni kajutisse. Kitsale narile oli end ära mahutanud ka paks proua Hasenfelder ja seal nad kahekesi magasid valge kasuka all. Ma ei tohtinud tagasi kohkuda. Karjusin valju häälega ning kogu oma vähest saksa keele oskust kokku võttes:

– Venelased tulevad!

Kapten norskas rahulikult edasi, aga proua Hasenfelder pööras end vaevaselt teisele küljele ja jäi pärani silmil minule otsa vahtima.

– Venelased tulevad! kordasin mina.

Proua kiljatas ja hüppas narilt maha. Kuigi ta oli särgiväel, ei häbenenud ta minu ees, vaid hakkas meeleheitlikult kapten Löscherit narilt maha rebima.

– Karl Gustav! kisendas ta. – Karl Gustav!

Mina aga astusin välja ja jäin põnevuses ootama.

Tuul vingus ja plagistas mastides, lained peksid vastu laevakülgi. Kapteni kajuti pool jäi aga kõik vaikseks. Kuulsin kalamehi kaldal valjusti kõnelevat ja vanduvat, nad kahlasid oma pikkades säärikutes kõrgemaid mättaid pidi ligemale ja tulid nüüd päris kalda äärde, kus laev seisis.

Kui kapten lõpuks tusasel näol välja ilmus ja vaevaks võttis kalameeste jutu ära kuulata, kus mina jõudumööda tõlgiks olin, selgus kohutavaid asju.

Kalamehed olid viiekesi kahe paadiga väljas ja kavatsesid varahommikul minna korraks Peipsile. Valvemeeskonda neil kaasas ei olnud, sest teati Rootsi laevastiku peatsest jõudmisest Peipsile, mis hädaohu iseendast oleks kõrvaldanud. Mehed ei jõudnud aga Kastrest palju edasi, kui pimedas ootamatult venelaste keskel sattusid. Sõudsid küll kiiresti kaldale, kui lotje märkasid, ja püüdsid võsasse joosta, aga venelased piirasid nad sisse. Kõik metsaalune oli vene vägesid täis. Teine paat kolme mehega jäi nende saagiks, nemad kaks, kes tulnud loost siia kõnelema, pääsesid välja. Kolme õnnetut naabrimeest hakati aga kohe piinama, kaugele oli kuulda nende appihüüdeid ja hädakisa. Venelasi on seal allpool Kastret paksult mõlemal kaldal, jõgi on täis paate ja lotje. Keegi teised ei suudaks vaeseid kalureid aidata, tõstaku isand Löscher oma laevastikuga kohale, purustagu venelaste väed ja päästku kolm kalameest. Nende meeste päevad võivad olla loetud, kui abi hilineb.

Kalameeste jutustus ja kapten Löscheri vaheküsimused ning nende tõlkimine võttis aega. Proua Hasenfelder jooksis dekil hädaldades ringi ja nõudis, et teda viibimata maale aidataks. Kära peale oli suur osa rahvast ärganud ja dekile ilmunud, enamik neist oli olukorrast aimu saades end viinauimast selgeks ehmatanud. “Caroluse” dekil pääses lahti tõeline hirmusegadus, nagu seisaksid vene lodjad ja sõjaväed juba Luunja mõisa taga. Jooksmine ja hädakisa laeval muutus üldiseks. Mitmed nõudsid, et kapten Löscher jalamaid laeva ümber pööraks ja tagasi Tartu sõidaks, teised soovisid siinsamas maale pääseda. Mehed vandusid ja naised nutsid.

Lasti alla nöörredelid ja rahvas hakkas põgenema, nagu oleks laev siinsamas vajumas. Kellelgi polnud aega ootama jääda laia põhjaga paati, millega Luunja saksad öösi olid peale tulnud, vaid selle asemel hüpati redelit otsekohe kaldale, kus tuli tugevasti sada sammu kahlata põlvini vees, enne kui kuivale maale jõuti. Mõned härradest püüdsid daamide allatulekut kergendada või neid koguni kuiva jalaga üle luha kanda. Isand Hasenfelder püüdis oma noort kabuhirmu sattunud abikaasat õhust tabada, kui see redelilt hüppas ja apteeker ise põlvini jääkülmas vees seistes teda ootas. Kuid tugeva keha kukkumishoog oli nii suur, et apteeker oma prouaga üleni vee alla langes ja nad siis läbimärgadena mõisa poole pidid jooksma.

Surmahirmus karjudes ja vahete-vahel komistades sumasid naised kaldale. Alevitüdrukud aga lasksi vees kahlates hirmsa sõimuvalangu lahti kapten Löscheri ja tema meeskondade arvel, neid austasid naised nüüd kõige inetumate nimetustega.

Paari minuti jooksul olid külalised laevalt maal. Meeskonnad seisid dekkidel laskevalmis musketitega, lõdiseti külmast ja magamatusest, mõnede nägudel peegeldus surmahirm.

Kapten laski suurtükid laadida. Selgus, et laskemoona leidub ainult “Carolusel”. Kuule ja püssirohtu oli, tõsi küll, välja jagatud ka “Vivatile”, kuid seal polnud enam midagi üle jäänud, kõik oli aupaukudeks ära kulunud. Kõigil oli selge, et ainsaks pääseteeks ootamatult täbarast olukorrast jääb tagasisõit linna. Seal laskemoon kiiresti peale võtta ja jagada meremääruste kohaselt kõikidele laevadele, vastavalt nende suurtükkide arvule. Terve miil vastutuult ja vastuvett tagasi loovida võtab muidugi aega, see võimaldab vaenlasel jõge pidi kaugemale üles tulla, aga ka temal tuleb niisamuti vastutuult ja vastuvett sõita.

Lootsideks võetud kalamehed saadeti igaüks oma laevale, minul tuli “Narva” pardale tagasi asuda ilma mingite lubatud juhtnöörideta. Oodati ärevuses kapteni käsklust, valitses pooleldi lahingumeeleolu. Minule pidi aga see tooma vabanemist kogu seiklusest juba peatselt, olin üks vähestest, kes suutsid rahulikuks jääda. Kui kaua võiks meie tagasiminek aega võtta? arutasin ma. Igal juhul lõunaks oleme kohal. Poole päeva pärast vaba, just nagu Lepiku Mihkel ennustanud, kuid preagu veidi teistel põhjustel.

Juba kajaski kapteni räme hääl “Caroluselt”:

– Purjed üles! Ankrud hiivata!

Kuid järgmine komando pani kõiki jahmatama:

– Täies purjes edasi!

– Kuidas? Mida ta ütles? küsiti arusaamatuses.

– Täies purjes edasi Peipsi poole! kisendas kapten ja käsklus anti hüüetega laevast laeva, mööda kogu ikka laevade rida.

Musketärid ja suurtükimehed vahtisid juhmilt üksteisele otsa. Kas polnud tegu mingi eksitusega? Kas tüürimehed ja laevakaptenid on käsust õieti aru saanud? Kuhu jääb siis laskemoon? Mida hakkavad need joobnud sõjamehed tegema palja käsi, kui venelane laseb suurtükkidega? Mitte üksnes laskemoona ei oleks vaja linnast, vaid ka abivägesid, kui vaenlast on nii paksult koos. Kas ei peaks komandant Skyttet oma vägedega abiks kutsuma? Tema on ju mitmel korral suuri vene vägesid taga ajanud, nendega Petseri alla ja Vene piirile läinud, mõnesaja mehega tuhandeid venelasi maha löönud. Linna ratsavägi on venelasele mitmel korral tuska valmistanud, kas ei oleks ka praegu ratsaväest kasu? Mida suudaks “Carolus” üksinda oma kümne suurtükiga, kui venelasi on võib-olla musttuhat koos?

Kui mehed käratsedes niiviisi arutasid, sõitis “Vivat” juba Luunja käärust välja, täied purjed tuulest pingul ja vahujuga järel, kuid ikkagi ei uskunud mehed “Narva” pardal oma silmi ega kõrvu. Siis hakkas liikuma lipulaev “Carolus”. Kapten Löscher seisis dekil, kuuehõlmad laiali, hoidis viinapeekrit kõrgel pea kohal ja hüüdis:

– Venelaste matusele! Tervist, poisid!

Siis kummutas ta peekri suule, jõi lõginal ja viskas tühja nõu üle parda vette. Ta läks tuikudes ahtrisse ja tõmbas oma käega masti sini-kollase lahingulipu. Tuul kandis “Caroluse” kiiresti “Vivatile” järele.

Polnud kahtlust, et kapten Löscher on otsustanud venelasi rünnata samas olukorras, kuidas laevastik ja meeskonnad parajasti olid. Kolmandana asus Luunjast teele “Narva”, kus mina lootsi ülesandeid pidin täitma. Varsti liikus kogu laevastik kiiresti allavett. Tuul oli valjenenud ja vool tundus siin Luunjast allpool nagu veelgi kiirem. “Narva” neli suurtükisuud sihtisid Peipsi poole, kust varsti pidi nähtavale ilmuma vaenlase laevastik. Dekil polnud mingit askeldamist ega laadimist, sõitsime tühjade suurtükitorudega. Ainult musketimehed seisid oma relvadega reelingu ääres laskevalmis ja silmitsesid süngelt ettepoole. “Carolus” purjetas meie ees paisunud purjedega, oli lihtne järgneda tema vahuses päravees, minul polnud mingeid erilisi ülesandeid.

Kastre taga on venelased! vasardas mõte mu peas. Kas jälle kistakse mind nende sekka? Mu silmade ette kerkisid karvaste nägudega ratsanikud tulekumas öisel Puhja külatänaval. Ma vehklesin okasnuiaga nende keskel. Praegu olin ma laskemoonata sõjalaeval keset suurt vett, luhad lainetasid ümberringi. Valendavad kasetüvedki kahel pool seda tohutut lagendikku näisid välja kasvavat otse veest. Põõsastesse oli kokku kandunud risu ja kõrkjaid, võib-olla varsti loksutab veevool samade põõsaste vahel meie elutuid laipu.

Päikeseketas idataevas tõukas oma veretava serva üle metsalatvade, pilvetükid punasid ja kogu tumedalt lainetav vesi meie ees sai verekarvalise helgi.

Madli, kus oled sina praegu? Mina sõidan veretavale päikesetõusule vastu, sõidan surmasõitu. See on ehk viimne päikesetõusule vastu, sõidan surmasõitu. See on ehk viimne päikesetõus mu silmadel näha. Emajõgi on lai ja luhad üle ujutatud metsast metsani, kuid see ei päästa meid, ka vaenlasel on laevad. Olgugi venelase lodjad mannetud, kuid nendel haigutavad vastu laetud suurtükkide suud, neid on ehk pealegi lõpmata palju. Needsamad metsakaared seal päikesetõusu kohal kihavad täis nende jalaväge, kõik varitsevad ja ootavad meie tulekut. Olgu kaptne Löscher kuitahes vapper ja hulljulge, kõik ta julgus ja lahingulust on praegu ainult viinahullusest. Meie neliteist laeva sõidab paratamatule hukatusele vastu.

Mu pea huugab, kogu öö olen olnud magamata, ma ei suuda enam. Tunnen otsegu külmtõve värinaid kehas.

Päikesetera punab metsaviirul, aga minu silmade ees viirastub, nagu sõidaksime praegugi veel pilkases öös Tartu all või Luunja kohal. Punavad pilveservad ja vee verekarvaline helk on mulle kui tulikajude kuma. Kogu maa on tules ja veres. Noor Rootsi kuningas sõdib kusagil Poolamaa põhjas. Sama riigi kuningas, keda kord kutsuti talurahva kuningaks, on talupojad ja Liivimaa maha jätnud. Ta on kogu oma riigi jätnud Issanda hoolde ja läinud võõrsile au ning kuulsuse jahile. Sinikollane ristilipp plagiseb “Caroluse” mastis, laevastik tormab ööpimeduses tundmatule saatusele vastu. Madli, mulle tundub, et ühes minuga ka sina ja meie kõik, kogu maa kihutame ööpimeduses otsegu tüürita laeval allatuult ja allavett. Sinikollane ristilipp plagiseb mastipuus surma haardes, hingemaru ise plagistab teda võib-olla viimast ööd.

Kuju me välja jõuame? Kes ootab meid tundmatus sadamas, kuhu poole triivime?

– Issand, see puu ei kõlba! Selle süda on mäda ja pinnagi on toonesepad läbi järanud!

Kastre all sügavas hauakohas lebab endise mõisavanema tõld nelja hobusega. See on neetud paik, sest Kastre härra oli pimedusvürsti enda teenistuses. See paik on kui põhjatu kuristik, mis neelab inimelusid igal aastal ega saa kunagi täis. Kas täna on minu kord? Meie kõikide kord, kes siin hanereas alla kihutame?

***

Kell võis seitse olla, kui Kastre künkad ja hooned paistma hakkasid. Majade vahel, põldudel ja võsa all liikus musti kogusid, eemal vee peal valendasid lodjad. Kapten Löscher ei andnud ikkagi mingit käsklust ümberpööramiseks või kiiruse vähendamiseks. Sõitsime sisse jõe sellesse ossa, mis kitsa sügava hauana ja tükk maad peaaegu ilma käärudeta mõisast mööda kulgeb. Tormasime sellele vastu, mis tulema pidi.

Mis edasi juhtus, läks väga kiiresti. Poole tunni jooksul oli kõik möödas.

Kõige ees purjetas “Vivat”, sadakond sammu selle järel kapten Löscher ise oma “Carolusega”, kolmandana “Narva”. Meie järel tuli “Skytte”, mille pardal ma silmas pidasin Ongipa Tõnu rässakat kuju vööris. Tagumised laevad olid alles üsna kaugel, nende rida väänles jõe lookeid mööda, kui kõik sõitsid nobedasti meile järele. Mu mõte töötas kiiresti ja selgesti, just nagu Puhjas tol õnnetul ööl. Nagu vist iga kord ja igaühel, kui oodatakse saatuslikku silmapilku, mis peab otsustama inimese elu või surma küsimuse. Meie all oli Kastre kitsas hauakoht, kus mingit võimalust pole teisel laeval oma naabrile abiks tulla. Siin leidub vaba ruumi hädavaevalt ühele suuremale sõjalaevale läbipääsuks, siin peab igaüks lootma ainult endale ja Jumala abile.

Juba mürtsusid põõsastes venelaste suurtükid, need suitsesid otse meie ees. “Vivatit” lasti vaevalt paarisaja sammu kauguselt, silmapilk hiljem veelgi ligemalt.

Kuulid paiskasid vett laeva kõrval kõrgele, üks kuul tabas sõdureid ahtris. Musketimehed lasksid laevalt kartmatult vastu, nende omad suurtükid vaikisid.

“Carolus” lähenes tagant. Kapteni käsklus kõlas ja siis kuulutasid lipulaeva suurtükid kõrvulukustava mürinaga, et ka rootsi poolelt tuld antakse. Nüüd raksusid vene suurtükid piki kogu võsaserva meie ees, vesi kattus mustade suitsupilvedega. “Vivati” purjed rebenesid, uued kuulid tekitasid ta pardal segadust, aga laev kandus kiires voolus edasi allavett. Ta vajus paremale poole natuke kaldu, kuid vaatamata sellele ja purjede kaotusele jätkas ta teekonda ja võib juba arvata, et ta varsti venelaste patareidest kõrgete küngaste vahel õnnelikult möödub. Seisaks ees võitlus lotjadega, mis allpool varitsevad.

Kuid täiesti ootamatult pööras “Vivat” äkilise nõksuga ja raginaga külje veevoolu suunas, kõikus ja peatus. Vool oli kiire, aga laev ei liikunud enam paigast.

– Mis on juhtunud? karjuti järeltulevatel laevadel.

Aga siis oli näha, et üle jõe käib rida palke. Üleöö oli Kastre alla tekkinud purre või sild, millest kellelgi aimu polnud. Venelased olid selle pimeduse varjus ehitanud. Sellepärast siin ka kalamehi kimbutati, et need saladuste jaole ei saaks ega teateid enneaegu linna ei kannaks. “Vivat” oli esimene ohver, ta oli lõksu tugevasti kinni joosnud ega pääsenud enam paigast. Tema ümber tormas nüüd paatidel ja parvedel kokku venelasi kui sipelgaid, mõned ronisid lihtsalt purret mööda, musttuhat valgus neid oma ohvri ümber kokku. Nad ronisid pardale, musketid paukusid ja mõõgad välkusid. Sama saatus ootas paratamatult kogu laevastikku. Kas suudad “Carolus” võitluse käiku mingit muutust tuua? Manööverdamine ja laevade ümberpööramine siin kitsas paigas ja vaenlase tule all oleks aga täiesti lootusetu.

Teistel laevadel, kus “Vivati” masendavat heitlust hinge pidades jälgiti, pääses lahti kisa ja kabuhirm. Sõdurid heitsid käest musketid ja hakkasid üksteise järel jõkke hüppama, et end ujudes kaldale päästa.

Lipulaev lähenes tõkkele, kus vihane taplus käis mees mehe vastu. Löscher laskis tulistada kõigist suurtükkidest kogupaugus. Silmapilguks näis verepulm tõkkelgi peatuvat. Siis võis näha, kuidas kapten oma käega haaras sõdurilt suurtüki süütelondi. Aga süüdata polnud midagi, suurtükid olid tühjade ja nende laadimiseks polnud aega. Kaptenil polnud suurtükkide juures tulega midagi tegemist, vaid ta tormas sellega alla laevaruumi.

– Ta viskab tule püssirohutünnidesse! kosti sõduri läbilõikav hüüe.

Paar meest hüppas ülepeakaela vette.

Siis järgnes kohutav prahvatus, suits kattis kogu jõge.

Kisa ja võitlusmöll kostis nagu kusagilt kaugelt, kõrvades kumises ja kogu maailm oli äkki nagu muutunud. Kui suits hõrenes, oli “Carolusest” ja kõigest, mis ta pardal olnud, järel ainult risu ja lauatükke siin-seal allavett ujumas.

Kõik see kestis ainult silmapilgu, sel ajal kui “Narva” tõkkele ja venelaste positsioonidele kiiresti lähenes.

– Hüppa kaldale! Paremale kaldale! kuulsin ma nagu läbi une enda taga. See oli Ongipa Tõnu hääl, meile järgnes “Skytte”, Tõnu pidi olema alles pardal.

Minule oli see õpetus ülearune. Kogu aeg olin ma pingutatud tähelepanuga silmas hoidnud laeva liikumist jõesängis. Kui ta nüüd lähenes kõrgele kaldaservale, kus teadsin vee olevat kõige enam poole sääreni, võtsin tugeva hoo ja hüppasin. Kukkusin, kuid olin jääkülmas vees kohe jälle jalul. Vesi polnud sügav, ma ei tundnudki selle külmust, nagu ei märganudki ta olemasolu. Jooksin nagu kuiva jõekallast pidi soojal heinaajal, ei pannud tähele ka seda, et riided kukkudes läbimärjaks olid saanud.

Meeleheitlikult jooksin kõrget kallast pidi edasi vastuvoolu, jälgides jõelookeid. Mõisaalused künkad jäid kaugemale, luhad mõlemal pool jõge laienesid. Märkasin, et mu ümber oli kahlamist, kisa ja musketite paukumist. Viimased laevad libisesid mööda, need olid peaaegu tühjad ja läksid omapead allavett, külgedega ees ja kord-korralt vastu kaldaid põrgates. Tõke ja suurtükkide müra olid juba mitme kääru taga. Hingeldasin ja jooksin. Märkasin, et olin kukkudes kaotanud mütsi, mu juustest tilkus külma vett silmnäole.

Kogu luht oli kahlajaid täis. Enamik neist püüdis otsemat teed kuivale jõuda, kus meelitas võsastik ja mets. Nad ei aimanud aga, kui sügavast veest nad pidid läbi minema – mitmed olid rinnuni vees ega teadnud, kas edasi minna või jõesängi ja kõrgema kalda poole tagasi pöörata. Venelased ajasid neid taga lameda põhjaga paatidel ja lasksid võsastikust musketitega. Püssikuulidest tabatud langesid sinnasamasse rinnuli. Mitmed põgenejad aga järgnesid minule kõrget jõekallast pidi, vesi sumas ja vahutas ümberringi.

Mul oli teada, et jõgi varsti teeb käänaku metsa äärde, nii kaua on vaja vastu pidada. See ka õnnestus. Samal käänakul kohtasin Ongipa Tõnu, kes rääkis, et temagi on joosnud kui poisike.

Olime jälle kuival maal. Tõnu hingeldas ja köhis, pühkis vett näolt ja habemest ning vajus siis oimetuna ja vandudes mättale. Puhkasime silmapilgu ja jätkasime läbimärgadena teekonda Tartu poole.

Tartu laevastik, mida kogu aeg oli suurendatud, mille kallal viimane talv läbi hulk Rootsist toodud laevameistreid raiunud ja ehitanud, millele linnas ja kogu maal suuri lootusi pandud, langes vähem kui pooletunnise võitluse järel venelaste kätte. Meeskonna kaotused olid tohutud – vaevalt kolmandik neist, kes öösi orkestrimänguga ja suurtükkide paukudes sadamast välja sõitsid, tuli linna tagasi. Suur osa langes venelaste kätte, teistele said Kastre hauakoht või luhapealsed viimseks puhkepaigaks. Pääsenute hulgas oli palju haavatuid.

Veel sama päeva lõunal, kohe, kui esimesed teated katastroofist olid Tartu jõudnud, tõttas komandant Skytte kogu linna ratsaväega ja viiesaja jalamehega kohale. Kuid päästa polnud enam midagi. Paatidega oleks tulnud sõita isegi jõeäärsetel teedel, kuidas võidi palja käega vaenlaselt ära võtta laevad, milledega ta sõitis keset poole miili laiust veelagendikku?

Venelane jäi üheksa tuhande mehega Kastre alla laagrisse.

….

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1954

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/