Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1961

VÄGIVALDSE RISTIUSUSTAMISE OSAST EESTI RAHVA AJALOOS

H. Palli

Keskaegse Euroopa ajaloo üheks iseloomulikuks nähtu¬ seks on ristiusu kujunemine üleeuroopaliseks usundiks. Üks rahvas teise järel võttis omaks ristiusu, ühelt maalt teise kandus uus usk ja muutus niiviisi samm-sammult kõigile Euroopa maadele ühiseks jooneks.
Järgnevate ridade ülesandeks pole jälgida neid põhjusi, mis soodustasid ristiusu võidukäiku Euroopas ja selle näh¬ tuse seost feodaalse korra tekkimise ja levimisega. Probleem on palju kitsam: vaadelda konkreetselt, kuidas hinnata ajaloolisest seisukohast meie esivanemate ristiusustamist.
On teada, et marksistlik ajalooteadus hindab ristiusu vastuvõtmist keskajal paljudel juhtudel (näiteks Vana- Vene riigis) positiivselt, peab seda antud ajaloolises olukorras progressiivseks nähtuseks.
Eesti nõukogude ajaloolaste poolt on — eesrindliku ühiskondliku mõtte ja progressiivse ajalookirjanduse traditsioonidele toetudes — antud eestlaste ristiusustamisele kindel hinnang: see oli feodaalne agressioon ristiusu lipu all, mis tõi kaasa eestlaste langemise võõrvallutajate raske ikke alla.
Kodanlikus historiograafias moonutatakse aga veel tänapäevalgi eestlaste ristiusustamise probleemi saksa imperialismi ja endiste baltisakslaste huvides. Üheks näiteks sellest on 1956. aastal Göttingenis ilmunud artiklite kogumiku «Baltische Kirchengeschichte» («Baltimaade kirikuajalugu») vaatekohad
H. Dörries ja A. Bauer püüavad kogumikus «Baltimaade kirikuajalugu» esitatud artiklites kõigiti esile tõsta «rahuliku missiooni elemente» «Maarjamaa» ristiusustamise käigus. H. Dörries arutleb tõsiselt, missugune tegur — mõõk või sõna — etendas Baltimaade rahvaste ristiusustamisel peaosa!
Püüame siis vaadelda, kuidas pakuti meie esivanematele seitse ja pool sajandit tagasi kristlikku «vennalikku armastust» — nagu ütleb Läti Henrik, preester ja kroonikakirjutaja, kes tegutses XIII sajandi esimesel poolel Baltimaadel ja kes kaasaegsena samm-sammult, aasta-aastalt jälgis eestlaste ristiusustamise käiku, mida ta üksikasjaliselt oma kroonikas kirjeldab. Seejärel vaatame, millised olid ristiusustamise lähemad tagajärjed.
Kõigepealt alustasid sakslased «paganate» ümberpööramise tööd eestlaste lõunanaabrite ja keelesugulaste liivlaste juures, kellega saksa kaupmeestel juba ammust ajast olid elavad kaubandussuhted.
Esimene misjonär ja piiskop liivlaste hulgas, Meinhard, püüdis pöörata liivlasi «õige jumala uskumisele» rahuliku jutlustamise ning mitmesuguste «soodustustega» (nagu näiteks kivikantside ehitamine kaitseks naabrite vastu). Kuid liivlased taipasid õige pea, et võõra usu lambanaha all varitseb neid võõra vallutuse oht. Ja nii oligi esimese Liivimaa piiskopi «lõikus issanda viinamäel» enam kui kasin. Rahuliku misjonitöö läbikukkumist kasutati teretulnud ettekäändena järgnevate ristisõdade organiseerimiseks. Ristisõda ja sellega kaasas käiv sundristimine muutusidki edaspidi Läänemere idarannikul elavatele rahvastele «hingeõnnistuse» pealesurumise põhimeetodiks. Peab muidugi tunnistama, et kõrvuti selle põhimeetodiga püüti vahetevahel uut õpetust ka muul moel suupäraseks teha. Nii viidi näiteks Kaupo, üks tähtsamaid liivlaste vanemaid, kellest sai sakslaste liitlane võitluses oma kaasmaalaste vastu, tema lõplikuks enda poole võitmiseks ning talle kristlike maade üleoleku näitamiseks Rooma. Ta sai siin paavstilt kingiks kallihinnalise piibli. Piiblilugude näitlikumaks esitamiseks korraldati «pärismaalastele» Riia turul vastavasisuline näitemäng jms. Kuid seesugused «rahuliku missiooni elemendid» olid vaid väheolulisteks abivahenditeks; peamiseks ristiusustamise abinõuks jäi ristisõda.
Ristisõjad olid katoliku kirikule ja katoliiklikele riigipeadele juba ammu äraproovitud abinõuks oma võimupiiride laiendamisel, paganlike ja teiseusuliste maade allaheitmisel ja röövimisel. Huvitav on seejuures märkida, et kuigi ka kreeka-õigeusu kirik kiusas maades, kus tal oli valitsev positsioon, teiseusulisi taga, ei jõudnud ta ristisõdade korraldamiseni. IX sajandil alistas Frangi riigi kuningas (hiljem keiser) Karl Suur kolmekümneaastases verises sõjas saksilased ja sundis neid ristiusku vastu võtma
XI sajandil suundusid ristisõdijate väehulgad riisudes, põletades ja tappes «vabastama» ristiusu pühapaiku Palestiinas. XII sajandil pöörati samasuguse vaga ettekäände all relvad paganausuliste lääneslaavlaste vastu, kes elasid tollal tänapäeva Poola Rahvavabariigi läänepiirkondades ja Saksa Demokraatliku Vabariigi maaaladel. 1147. aastal andis Glairvaux Bernhard lääneslaavlaste vastu suunatud ristisõdadele juhtmõtte: pidi saavutatama, et «paganad» kas oma vanast usust loobuksid (s.t. ristiusu vastu võtaksid) või nad hävitada. XII—XIII sajandil kujunesid ristisõjad Saksa alade naabruses elavate slaavlaste vastu ja nende sunniviisiline ristiusustamine n.-ö. igapäevasteks nähtusteks. Samuti tekkisid rüütliordud vallutatud alade kaitsmiseks ja uute hõivamiseks Palestiinas. Seega ristiretkede organiseerimine Baltimaadele ja Mõõgavendade Ordu loomine kohapeal ei nõudnud enam uute meetodite väljatöötamist: kõik oli juba läbi proovitud, alates sõjalisest organiseerimisest ja lõpetades loosungiga: kas ristiusk või surm.
Ristisõdade meetodi kasutamine oli kasulik nii neile, kes seda organiseerisid, kui ka neile, kes sellest osa võtsid. Ristisõtta suunduvatele meestele anti rida soodustusi (võlgade tasumise edasilükkamine, varanduse kaitse, «pattude andeksandmine» jms.). Nad võisid peaaegu takistamatult röövida alistatavaid rahvaid, heal juhul teha karjääri uuel isamaal (kui ristisõdija alaliselt ümber asus), kusjuures võidi tunda veel moraalset rahuldustki, et kõik sünnib «jumala kiituseks ja meeleheaks». Kõik see meelitas kokku rohkel arvul igasugu avantüriste, kurjategijaid ja usuhulle. XIII sajandil kasvas Saksamaal suhteliselt kiiresti rahvaarv.
Kuna tootlikud jõud arenesid tollal võrdlemisi aeglaselt, hakkas maapuudus end juba tunda andma.
Seetõttu leidus ka rohkesti inimesi, kes olid valmis mujal õnne otsima. Ristisõdade organiseerijad said sel kombel endi käsutusse hulgaliselt sõjalisi jõude ja saavutasid sel teel ülekaalu «ebajumalakummardajate» üle. Niisugune oli mehhanism, mis XIII sajandi algul meie esivanemate vastu käiku lasti.
Piiskop Albhrt — Liivimaa kolmas piiskop, võimuahne kirikuvürst, kohalike rahvaste alistamise peamine organiseerija — asutas Riia linna, mis kujunes sakslaste peakantsiks edasises võitluses, alistas mitmeaastaste veriste võitluste järel liivlaste maa ning ristiusustas latgalid. Alles seejärel alustasid vallutajad süstemaatilist võitlust meie esivanemate vastu. Kuidas kulges järgnev heitlus
missuguse vaprusega võitles tunduvalt halvemini relvastatud ja killustatud eesti rahvas salakavala ja ülekaaluka vaenlase vastu, seda ei saa antud artiklis käsitleda. Vaatleme ainult lühidalt, missuguste abinõudega ja kuidas ristiusu pealesurumine toimus, ning toome vaid mõne näite eestlaste kangelasliku vastupanu kohta.
Hariliku röövretke pilt eestlaste vastu oli järgmine: sakslased koos juba alistatud rahvastest kokkukäsutatud vägedega (latgalid, liivlased ja vahel teisedki) tungisid suurte jõududega maale, külad põletati, mehed tapeti, naised-lapsed viidi orjadena kaasa ja pärast seda pöördusid ristisõdijad suure saagiga ja issandat kiites tagasi. Nii kirjeldab Läti Henrik üht niisugust röövretke 1215. aastal Ugandisse järgmiselt: «Ja kogunesid jälle kokku Bertold Võnnust (sama ordulinnuse ülem ehk komtuur — H.P.) oma meestega ja piiskopi (Alberti — H. P.) vend Theoderich oma rüütlite ja sulastega ja Talibaldi (latgalite vanem — H. P.) pojad oma latgalitega, nad läksid Ugandisse, võtsid kinni palju eestlasi, kes varemini olid pääsenud latgalite eest ja tapsid nad ja põletasid külad, mis olid alles jäänud… Ja nad läksid üle Emajõe ja jõudsid Vaigani välja ja rüüstasid samal viisil selle maa, mis oli jõe taga, ja põletasid külasid ja tapsid mehi, võtsid naised ja lapsed kinni, ja korda saatnud kõik kurja, mis nad suutsid, pöördusid tagasi Liivimaale.»
Kuid see oli vaid üksainus harilikest sõjakäikudest. Neid retki tehti kümneid, maad laastati süstemaatiliselt, püüti tappa kõik vastupanuvõimelised mehed. Linnuste piiramisel katsusid sakslased peale harilike «abinõude» nii mõnigi kord igasuguste kavaluste ja metsikustega sundida piiratuid alistuma ja uut usku vastu võtma. Nii piirati 1211. aasta märtsi algul sisse Viljandi linnus. Samal ajal kui sakslastest koosnev peavägi ümbritses raudrõngana linnust, rüüstasid nendega kaasas olevad latgalid ja liivlased ümbruskonda ning tõid maalinna alla kokku hulga vange. «Siis võtsid Bertold Võnnust ja Russin (latgalite vanem — H. P.) koos teiste latgalite ja vanematega kõik vangid, astusid linnusele lähemale ja ütlesid: «Kui te loobute oma väärjumalate kummardamisest ja tahate koos meiega tõelisse jumalasse uskuda, siis anname me need vangid teile elusaina tagasi ja ühendame teid endiga vennalikus armastuses rahu sidemega.»» Eestlased linnuses keeldusid. «Russin ja -latgalid haaravad kõik vangid, tapavad nad maha, heidavad nad kraavi ja ähvardavad neid, kes linnuses olid, sellesamaga.»
Eestlaste vabadusvõitluse lõppjärgus muutusid «vennaliku armastuse» toojad veelgi julmemaks. Põrganud meie esivanemate visale vastupanule, püüdsid nad seda iga hinna eest maha suruda. Kui ristisõdijad 1224.
aasta septembris vallutasid Tartu linnuse, tapeti seal maha kõik mehed ja koguni osa naisigi. Veel kurvemalt käis aga Muhu maalinna käsi. 1227. aasta algul liikus 20 000-meheline vallutajate vägi Saaremaad (mille kogu elanikkond ei ületanud 30 000) alla heitma. Üle jää jõudis vägi Muhusse. Muhulaste lubadust alistuda ning ristiusk vastu võtta ei võetud kuulda, ja nimelt ettekäändel, et muhulased võivat ristisõdijate väge selja tagant ohustada. Linnus vallutati tormijooksuga ja seal korraldati metsik veresaun, milles hukkusid mitte ainult kõik mehed, vaid ka naised ja lapsed (Vanema Riimkroonika järgi kokku 2500 inimest) .
Ristisõdade erakordset julmust Baltimaadel, eriti eestlaste vastu, on sunnitud tunnistama isegi saksa kodanlikud ajaloolased eespool nimetatud kirikuajaloolises artiklite kogumikus. Kuid nad vabandavad ristisõdijaid sellega, nagu oleks sama julm sõjapidamise viis olnud omane kohalikele rahvastele juba aastasadu enne ristisõdu. Viimast väidet ei saa pidada aga kuidagi õigustatuks. Muidugi, eestlased, liivlased, latgalid, leedulased, kurelased jt. naabruses asuvad hõimud ning rahvad sõdisid juba enne sakslaste sissetungi omavahel ja seejuures üksteist mitte just säästes (nagu see üldse tolleaegsetele sõdadele omane oli). Kuid kohalikud Baltimaade rahvad ei tundnud süstemaatilist vallutussõda: nende sõjad koosnesid peamiselt üksikutest röövretkedest. Seetõttu polnud nad nii laastavad ja kurnavad nagu see sõda, mille usuloojad eestlastele peale sundisid. Peale selle vaheldusid sõjad pikemate rahuperioodidega. Näib, et paljud rahvad Baltimaadel (näiteks liivlased ja eestlased) elasid omavahel pidevas rahus. Ka siin tõi ristisõda kaasa suure muutuse halvema suunas: uued isandad sundisid oma alamaid (1207. aastal määrati, et latgalid ja liivlased, kes vaenlaste vastu välja ei astu, peavad maksma 3 marka trahvi) veel alistamata rahvaste vastu sõjateele asuma. Koguni nendest Eesti maakondadest, kes olid pidanud vallutajatele alistuma, sunniti malevaid koos sakslastega minema veel alla heitmata maakondade vastu. Ka sõja- pidamisviis muutus võõrvallutajate ilmumisega Baltimaadele julmemaks. Läti Henrik märgib, et oma sõjaretkedel Ugandisse 1211. aastal sakslastega koos võidelnud latgalid ei halastanud ei rikastele ega vanematelegi. Sellest märkusest ja samuti sellest, et leedulased oma retkel latgalite vanema Thalibaldi ja tema poja Varibule elusalt kaasa viisid, nähtub, et kohapeal oli juba välja kujunenud tava viia elusalt vangi rikkaid ja vanemaid, keda siis hiljem arvatavasti lunamaksuga välja osteti. Kuid kõige olulisem: siinsete «metsikute paganarahvaste» sõjapidamises oli kindlaks reegliks halastada naistele ja lastele. «Armuõpetuse» toojad, nagu näitavad Tartu ja Muhu linnuses korraldatud tapatalgud — ei pidanud sellest reeglist kaugeltki kinni. Niisiis: ristisõda muutis sõjapidamise Baltimaadel julmemaks, kui see oli enne, «paganluse pimeduskütkeis».
Ristiusk oli hakanud imbuma eestlaste hulka (kuigi vähesel määral) juba enne seda, kui ristisõdijad tulid seda relva jõul peale sundima. Nii oli Virumaa edelanurga — Pudiviru — vanem Tabellinus ristitud Ojamaal. Eestlaste, peamiselt just ülikate hulgas leidus ka üksikuid, kes hoidsid kristlaste poole. Kahest neist — Viliemes’est ja tema naisest Emmest jutustab Vanem Riimkroonika. Kuid need olid vaid üksikud harvad erandid.
Eestlaste põhimass oli ristiusule vaenulik ja see võeti vastu ainult sõjalise jõu sunnil.
Eriti visalt võitlesid uue usu ja tema loojate — ristisõdijate vastu Eesti maakondadest Ugandi ja Sakala. Järgnevalt jälgimegi üksikasjalisemalt Ugandi võitlust.
1208. aastal tegid sakslased ja latgalid esimese retke Ugandisse. Uued röövretked järgnesid 1209. ja 1210. aastal. Järgmisel aastal riisusid ja tapsid latgalid Ugandis kolmel korral. Koos sakslastega tegid nad 1211.
ja 1212. aastal kaks uut retke. 1215. aastal pidi Ugandi üheksal korral kannatama vaenuvägede rüüstamise all. Ja alles pärast seda murti ugalaste vastupanu ning nad lasksid end ristida. Kuid juba 1223. aastal haarasid Ugandi elanikud taas relvad ja heitsid endilt ristiusu ikke. Oli vaja latgalite korduvaid retki 1223.
aastal, sakslaste ja liivlaste retke 1223. aastal, asjatuid Tartu piiramisi kahel korral ja lõpuks Tartu metsikut vallutamist 1224. aastal, et sundida Ugandit teistkordselt alistuma.
Tuleb tähendada, et ka ugalased ise võitlesid vaenlaste vastu aktiivselt: 1208. aastal tegid nad koos sakalastega vasturetke. Koos sakalastega olidki nad vist need eestlased, kes 1210. aastal piirasid Võnnut ja lõid vaenlasi Ümera lahingus. 1211. aastal tegid ugalased korduvalt retki latgalite maale ja piirasid Beverini linnust. 1215. aastal asusid ugalased taas sõjateele latgalite vastu. Vabadusvõitluse viimasest järgust (aastad 1223—1224) on teada, et ugalased sooritasid jälle mitu vasturetke.
Nii kaitsesid ugalased visalt ja ennastsalgavalt oma vabadust ning alles verest tühjaks jooksnuna olid nad sunnitud alla andma vaenlase tohutule ülevõimule ning kaela võtma ristiusu ikke.
Ka piiratud linnused kaitsesid end tarmukalt ning alles siis, kui olukord oli muutunud lootusetuks, lasksid piiratavad end ristida. Nii kaitses 1211. aasta kevadtalvel Viljandi linnus end 6 päeva, lüües korduvalt edukalt tagasi vaenlaste tormijooksud. Alles kuuendal päeval, kui linnuses oli juba palju surnuid, peaaegu kõik kaitsjad haavatud ja pealegi puudus veest, pidid sakalased armu paluma ja sõnama: «Me tunneme, et meie jumalaist on suurem teie jumal, kes on meid võitnud ja pööranud meie vaimu teda kummardama.
Seepärast palume me, et te meid säästaksite ja nagu liivlastele ja lätlastele, nõnda ka meile paneksite armulikult peale ristiusu ikke.»
Nii jäi ristiusk eestlastele olemuselt võõraiks, väljastpoolt pealesunnitud usundiks, mida vihati kõigest hingest ja millest esimesel soodsal võimalusel püüti vabaneda. Uue usu vastuvõtmine tähendas uute isandate (nende, kellelt ristimine vastu võeti) ülemvõimu tunnustamist.
Nende uute isandate üheks esimeseks mureks oli oma alamatelt viljamaksu-hinnuse nõudmine, mis hiljem, pärast eestlaste 1223. aasta ülestõusu mahasurumist, asendati kaks korda suurema kümnisega. Peale selle tuli allaheidetuil ehitada kirikuid, teid ja linnuseid ning maksta makse preestreile. Võidetud pidid taluma alavääristavat suhtumist ja igasugust otsest vägivalda.
Ka vallutajad ise ei tundnud mingit huvi kristliku õpetuse tõelise juurutamise vastu. Ristiusu toomine ja «väärusuliste paganate» ümberpööramine oli neile ettekäändeks ja abinõuks, mis aitas vallutada maid ning neid enda käes hoida. Nii kujuneski ristimine lihtsalt väliseks protseduuriks. Läti Henrik ja preester Theoderich jõudsid 1220. aastal Nurmekunnas ristida 300—400 ja Mõhus 300—500 inimest päevas! Üksnes vanematele ja parematele (s.o. ülimatele ja rikastele) püüti sealjuures mõnevõrra ja väga pealiskaudselt tutvustada kristlikke kombeid. Nõnda jutustab Läti Henriku kroonika Valjala linnuses (Saaremaal) rahva ristimisest 1227. aasta veebruaris: «Nad (s.o. preestrid — H. P.) pühitsevad allika keset linnust ja, täitnud vaadi, ristivad enne ristiusus õpetust saanud vanemaid ja paremaid, seejärel teisi, naisi ning lapsi.»
Kuivõrd ristimine oli esmajoones poliitiliseks teguriks, seda näitab sakslaste ja taanlaste «ristimisvõistlus» 1220. aastal. Suutmata murda ainuüksi oma jõududega eestlaste vastupanu, pidi piiskop Albert appi kutsuma ka Taani kuninga Valdemar Teise. Viimane maabuski oma vägedega 1219. aastal Tallinna lahe kaldal ja ehitas senise eestlaste kantsi asemele Toompeale oma linnuse — Taani linna. 1220. aastal, kui eestlaste vastupanu mandril oli juba üldiselt maha surutud ja algas «karunaha jagamine» — vallutatud maade jaotamine, püüdis kumbki pool ristida võimalikult paljusid eestlasi. Võiduristimist taanlaste poolt kirjeldab sakslaste huve kaitsev Läti Henrik (kes, muide, ise võttis samuti sellest «võistlusest» osa sakslaste poolel) järgmiselt: «Kuid taanlased, tahtes seda oma naabermaad ennakalt hõivata, läkitasid preestrid nagu võõrale viljalõikusele. Need ristisid mõned külad ja saatsid oma inimesi teistesse küladesse, kuhu nad nii kiiresti ise ei suutnud minna, ja käskisid kõigisse küladesse püstitada suured puuristid, saatsid talupoegade kaudu pühitsetud vett, käskides sellega piserdada naisi ja lapsi, ja püüdsid niiviisi ette jõuda Riia preestreist ja taotlesid sel kombel kogu maa ennakalt haarata taanlaste kuninga kätte.» Osa virulasi võttis ristimise vastu sakslastelt, suurem osa taanlastelt, sest “…mõtlesid virulased, et on üks jumal kristlastel, niihästi taanlastel kui ka sakslastel ja üks usk ja üks ristimine». Paraku tuli naiivsetel eestlastel peagi kogeda kristlike võimumeeste hoopis teistsugust arvamust: taanlased lasksid nende virulaste vanemad, kes sakslastelt olid ristimise vastu võtnud, üles puua. Niiviisi tutvustati siis «metsikutele paganatele» uut «armuõpetust» praktikas ja hoolitseti selle eest, et nad kiiremini oma hingeõnnistuse kätte saaksid.
Nagu juba märgitud, vihkasid eesti hõimud neile peale sunnitud võõrast võimu ja selle sümbolit — ristiusku — kõigest südamest. Esimesel soodsal võimalusel püüdsid nad seda endalt maha raputada. Kõige suuremaks niisuguseks katseks, mis haaras terve Eesti ja kujunes ühtlasi muistse vabadusvõitluse võimsaks lõppakordiks mandril, oli 1222.—1223. aasta ülestõus. Ülestõusnud haarasid enda kätte tähtsamad linnused ja puhastanud maa (peale Tallinna linnuse, kus asusid taanlased) vaenlastest, valasid nad ülestõusu käigus välja ka juba oma ammu kogunenud viha preestrite vastu. Varbola linnuses Harjumaal tapsid saarlased, ridalased ja harjulased teiste taanlaste kõrval ka oma preestrid. Sama tegid järgmise aasta jaanuaris sakalased. Ugalaste preester Hantwig, paks nagu kõige rasvasem härg, taheti ohverdada vanadele jumalatele. Ta pääses ainult tänu sellele, et liisu heitmisel tema ja kõige rasvasema härja vahel langes liisk härjale. Pärast ülestõusu ruttasid eestlased oma vanu rahvausundlikke tavu taastama. «Ja nad võtsid oma naised tagasi, kes olid ristiusu ajal ära saadetud (eestlastel oli enne ristiusustamist kombeks mitme naise pidamine — H. P.) ja kaevasid oma kalmistuile maetud surnukehad haudadest välja ja põletasid need endise paganate kombekohaselt ja pesid endid ja oma maju ning linnuseid veega ja pühkisid neid luudadega, püüdes sel viisil ristimise sakramenti oma maal täiesti hävitada.» Ning missugust viha võõrvallutajate ja nende usu vastu hõõgub Sakala saadikute esinemistest Riias selsamal 1223. aastal! Läti Henrik jutustab: «Ja sakalased läkitavad saadikud Riiga, kes teatasid, et nad küll meeleldi uuendavad rahu, kuid et nad edaspidi enam kunagi ristiusku vastu ei võta, seni kuni maal leidub veel aastavanune või küünrapikkune poisike.» Kuid, paraku, veel samal aastal sundisid ülekaalukad ristiväed sakalasi jälle alistuma. Ja aasta hiljem langes ülestõusu viimane tugipunkt — Tartu.
Nii tõi siis Eesti vägivaldne ristiusustamine meie esivanematele kaasa sakslaste ja taanlaste ikke, uued maksud ja kohustused, mõnituse, vägivalla ja omavoli uute isandate poolt.
Ristiusk suruti peale laastavas sõjas: kümneid tuhandeid eestlasi hukkus võitluses, tuhandeid viidi vangi, külad olid maha põletatud, põllud söötis. Järgnevatel aastakümnetel ja aastasadadelgi kestsid uute võimude omavahelised võitlused ning sõjad naabritega (Venemaa vürstiriigid Novgorod ja Pihkva ning Leedu) milles samuti said kõige rohkem kannatada alistatud talupojad. Veel 1288. aastast pärinevas ürikus räägitakse mitmest tühjast külast Järvamaal.
«Ristiusu toomine Läänemere idarannikul elavatele rahvastele on «saksa» kiriku teene»,» väidab uhkusega A. Bauer. Niisuguse «teenega» uhkeldamine veel XX sajandil on küll tervele inimmõistusele täiesti arusaamatu.
Otsides Baltimaade rahvaste ristiusustamises XIII sajandil «rahuliku missiooni elemente», püüavad «Baltimaade kirikuajaloo» autorid teiselt poolt vallutuse õigustamiseks appi võtta selle vaatlemist «laiemas ajaloolises aspektis». Näiteks H. Girgensohn arendab mõtet, et kuna nüüd on võitlused rahvaste vahel Baltimaadel vajunud minevikku ja endisel rahvuslik-ajaloolisel seisukohal pole seega enam erilist tähtsust, siis tuleks Baltimaade ajalugu vaadelda «Euroopa (s.t. Lääne-Euroopa) aspektist».
Selline demagoogiline argumentatsioon ei tähenda muud kui saksa röövvallutuse õigustamist praeguse lääne- saksa imperialismi huvides. Taolist mõtet arendades tõmbab A. Bauer «ajaloolise perspektiivi» XIII sajandi ristisõdade, XVI -sajandi Liivi sõja ja 1917. aasta sündmuste vahele. On silmanähtav, kuivõrd väär, ebaajalooline ja reaktsiooniline on niisugune «ajaloolise perspektiivi» taotlus, sest kõik nimetatud sõjad ja võitlused toimusid järsult erinevas ajaloolises olukorras, neist võtsid osa erinevad ühiskondlikud jõud, erinevad riigid, kelle taotlused ja eesmärgid olid sügavasti lahkuminevad.
R. Wittram püüab näidata, et saksa-taani vallutuse «teeneks» olevat «lääne kultuuri sissetoomine». Baltikumi XIII sajandil, et see olevat positiivseks nähtuseks Baltimaade rahvaste ajaloos, põhjendades seda sellesama «ajaloolise perspektiiviga». Just tänu «lääne vallutusele» olevat Eesti ja Läti olnud majanduslikult enam arenenud kui iseseisvaks jäänud Leedu ja Valgevene alad. Et Eesti ja Läti olid Leedust ja Valgevenest majanduslikult enam arenenud, seda ei saa pidada hoopiski mitte saksa «’kultuuriloojate» teeneks.
Juba sajandeid enne seda, kui esimese ristisõdija jalg Baltimaade pinnale oli astunud, kulgesid läbi tänapäeva Eesti ja Läti kaubateed, mis ühendasid Idamaid, Bütsantsi ja Ida-Euroopa alasid läänepoolsete rahvastega. Siit läks omal ajal kaubatee läbi Ida-Euroopa jõgede-süsteemi Araabia kalifaati; siit kulges samuti kuulus tee «varjaagide juurest kreeklaste juurde». Ka pärast maa vallutamist XIII sajandil oli suur osa kohalike linnade rikkusest pärit transiitkaubandusest Soodus asend tähtsal kaubateel oli kohalike rahvaste armutu ekspluateerimise kõrval teguriks, mis hõlbustas siin teravilja väljaveol põhineva mõisamajanduse tekkimist XV—XVI sajandil ja selle edasist arenemist XIX sajandini välja.
Hiljem, XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses hakkasid siinse majanduse arenemisele mõju avaldama uued tegurid: heale asendile mereteede ääres, mida mööda oli võimalik odavalt juurde vedada tooraineid, lisandus võimalus paisata kaupa ilma tollita Vene impeeriumi ammendamatule siseturule.
Kui sellele veel lisada, et kohapeal polnud puudu odavast tööjõust, on täiesti selge, miks Eesti ja Läti ala kujunesid tsaristliku Venemaa üheks arenenumaks tööstuspiirkonnaks, jättes maha Leedu ja Valgevene, kellel polnud neid majanduse arendamist soodustavaid tingimusi, mis Eestil ja Lätil olid, ega ka erilisi maapõuevarasid. Majandusliku arenemisega oli seotud ka eesti ja läti rahva kultuuriline arenemine, eriti XIX sajandi teisel poolel. Ühelgi neist tegureist, mis tingisid Eesti ja Läti majanduse kiirema arenemise Leedu ja Valgevenega võrreldes, pole mingit seost XIII sajandi ristiusu toojate «kultuuriga».
Nagu nägime, toimus ristiusu pealesurumine eesti rahvale verise ristisõja abil, millega anti maa majandusele ränk hoop. Ristiusk oli üheks abinõuks, mis aitas kindlustada võõrvallutajate koloniaalset ja feodaalset võimu. Sellega suruti eesti rahvas järk-järgult üldisesse pärisorjusesse; suurem osa eesti -tekkivast ülikkonnast hävitati pikkades võitlustes võõrvallutajate vastu, kuna väiksem osa sulas uute isandatega kokku. Omaette riigi kujunemise eod, mida võib selgesti märgata vabadusvõitluse käigus, lämmatati ja selle asemel tekkis siin võõra päritoluga; keelelt ja kultuurilt kohalikust rahvast erineva valitseva klassiga koloniaalriigile sarnanev moodustis. Ja hiljemgi, kui kohalikud Vana-Liivimaa riigikesed kokku varisesid, jäid uute peremeeste ülemvõimu all kohapeal valitsema samade vallutajate järeltulijaist (ja peamiselt Saksamaalt juurde tulnud ümberasujaist) koosnevad kõrgemad klassid. Niisugune oli vallutuse ühiskondlik tulemus.
Eestlaste ristiusustamine ei toonud kaasa eesti kirjakeele, kirjanduse ja haritlaskonna tekkimist. Alles sajandeid peale vallutamist, seoses reformatsiooniga ja koos sellega tekkinud võitlusega «vana ja uue usu» — katoliikluse ja luterluse — vahel, ilmus esimene eestikeelne raamat ja hakati sagedamini pidama eestikeelseid jutlusi. Tekkisid seega kirikukirjanduse alged. Ning kulus omakorda tublisti aega, enne kui kirikukirjanduse kõrvale ilmusid ka esimesed ilmliku sisuga teosed. Oma haritlaskond hakkas eestlastel -tekkima alles XIX sajandil. Sidemete tekkimisest üleeuroopalise kultuuriga ja selle varasalvedest osasaamisest tänu ristiusu vastuvõtmisele ei saa juttugi olla. Just vastupidi: võõrvallutus XIII sajandil oli selleks teguriks, mis põhjustas pikkadeks sajanditeks eestlaste kultuurilise mahajäämuse, takistas nende kirjakeele, omakeelse kirjanduse tekkimist ja arenemist ning samuti oma haritlaskonna kujunemist.
Niisiis oli eestlaste vägivaldne ristiusustamine XIII sajandil meie rahva ajaloo seisukohalt negatiivseks nähtuseks. Olles toimunud võõrvallutuse teel, lõikas see järsult läbi eestlaste ühiskonna seesmise arenemise joone. Võimule pääsenud balti-saksa aadel ja linnakodanikud ekspluateerisid halastamatult eesti rahva laiu hulki, hoidsid neid õigusetuses ja tõkestasid nende ligipääsu maailmakultuuri varasalvedele.