Autor: Tõnis Migagu

Proloog 

Rist maantee ääres

Pikkade vurrudega koljat, kunagine vene keiserliku kaardiväe veebel, pärast seda politseikordnik, nüüd Sakermuse kõrtsmik Jaaksaar seisis pilvis näol leti taga. Oli küll laupäeva õhtu, kõrts poisse täis, kemplemist ja müra küllalt – kõrts mis kõrts! – aga lärmitseti kuivalt. Poisid hoidsid oma janu ja rahapungi naaberkõrtsi jaoks, kuhu oldi minemas sealsete poistega jõudu katsuma. Oodati veel ainult Tõhu Villemit, ilma kelleta kaklus ei olnud kaklus.

Villem saabus, läks leti äärde ja käratas: “Kuus õlut! Kel janu, tulgu jooma!”

Tekkis üldine janu – kes asusid Villemi õlle kallale, kes tellisid seda ise. Jaaksaare taevas selgines: tekkis lootus, et poisid täna sõjaplaanid jätavad ja tema õllele au andma jäävad.

Äkki kõlas väljas pauk ja natukese aja pärast teine. Need ei häirinud kedagi – Rekutaooma suur mets oli läheduses ja salaküttidest ei olnud puudus. Pea kuuldus metsa poolt kanget aisakellade plärinat, mis kiiruga lähenes. Poisid ruttasid õue vaatama, kes, kurivaim, nii ülejala ajab. Mõõdukal sammul läks neile järele ka kõrtsmik.

Ei olnud vaja oodata. Postvanker kihutas kõrtsi ukse ette ja peatus seal nõksuga. Postipoiss pukis karjus: “Röövlid, mõrtsukad!” Poisid vaatasid kohkudes metsa poole. Kõrtsmik pahandas: “Kus need röövlid ja mõrtsukad sul on? Püksis või?

Postipoiss kogeles lõdisedes: “Metsas lasti meie peale kaks pauku!”

Kõrtsmik hüppas vankri juurde ja hüüdis: “Issand Jumal! See on ju tapetud!” Vankris lamas verine mees linnunahkses kasukas.

Jaaksaares ärkas politseinik. “Poisid eemale!” käratas ta. “Mõrtsukatöö ei ole naljamäng! Politsei tulekuni peate kuulama minu sõna!” Komandohäälega tegi ta korraldused: “Jaan, jookse tuppa ja too mu naiselt puhas voodilina surnule pealelaotamiseks! Juhan, rakenda hobused lahti, vii hoovi ja too lakast neile ristikheinu ette!”

Postipoiss hüppas pukist ja ütles, et ta hobuste eest ise hoolitseb. “Ei, pojuke!” käratas kõrtsmik, astudes talle ette. “Nüüd oled sa kogu oma värgiga minu käsualune! Ilma minu loata ei liigu sa sammugi!” Järgnesid uued käsklused: “Ruudi, sinu määran karauliülemaks. Vali kaheksa poissi ja pane nad kahekaupa vankri juurde valvama, et keegi sinna juurde ei pääse! Tanel, too hoovist minu jalgratas ja kihuta politseikordniku järele! Ah kordnik haige? Jookse siis läbi metsa vallavanema järele! Ah sina ei tea, kes Rekutooma meestest on vallavanem? Vastse-Rekutooma Toomas on peremees ja Vana-Rekutooma Tõnis pops? Vallavanemaks võib olla ainult peremees! Kas said aru? Ja nüüd, poisid, ritta! Kirjutan teie nimed üles, ja siis kõik, kel ei ole ametit, tuppa! Lahkuda ei tohi keegi!”

Korraldused tehtud, käsutas kõrtsmik postipoisi tagatuppa ja ütles: “Seleta nüüd, kes on tapetu ja kuidas see juhtus!”

Poiss, kes oli jõudnud juba rahuneda, jutustas: “See on viinapoodide kassameister Borissov. Olen temaga ka varem sõitnud. Sõitsime välja Vaiblast. Siin lähedal metsa vahel kargasid kaks püssimeest põõsast välja. Üks laskis kaks pauku, teine hüppas hobuste nina ette. Andsin hobustele piitsaga kaks kõva laksu. Need kargasid jooksma ja raputasid röövli maha. Tagasi vaadates nägin, et röövlid mulle järele jooksid.”

“Kas nad raha kätte said?”

“Kuidas nad võisid saada, kui nad vankri juurde ei pääsenud? Ütlesin ju, et ma nad maha raputasin. Portfell rahaga on vankris istmepadja all, kuhu Borissov ta Vaiblast väljasõidul peitis.”

Jaaksaar hüüdis ettetuppa: “Toogu üks poiss hoovist jalgratas ja kihutagu minu telegrammiga postkontorisse, nagu oleks tal kümme kuradit kannul!” Ta rebis taskuraamatust lehe ja kirjutas:

“Väga kiire! Tartu kreisiülemale. Kroonu viinapoodide kassameister Borissov täna õhtul kell pool üheksa Kooguaru vallas maanteel tapetud. Laip Sakermuse kõrtsi ees minu valve all. Kordnik haige. Vallavanem kohale kutsutud. Ettevaatusabinõud minu poolt tarvitusele võetud.

Sakermuse kõrtsmik Jaaksaar.”

Varsti jõudis kohale vallavanem Toomas Kuningas, kes ettevaatuse pärast oli kaasa võtnud oma venna Tõnise. Jaaksaar hüüdis talle vastu: “Noh, vallavanem, pane aga kohe raha kaela! Sinu vallas on kõrge kroonuametnik tapetud ja pealegi su oma metsa vahel! Nüüd esindad kuni politsei tulekuni siin valitsusevõimu! Pead kõigepealt postipoisi läbi otsima ja hoolitsema, et ta põgenema ei pääseks!”

Vallavanem laskis postipoisil mõrvaloo ära jutustada ja tahtis teda läbi otsida. Poiss tõmbas pussi ja karjus, et ta igaühe surnuks pistab, kes talle lähenema tikub. Tema olevat elu kaalule pannes päästnud riigi raha ja nüüd tahetavat teda läbiotsimisega häbistada! Läbiotsimine jäigi teostamata; aga seda ei saanud poiss takistada, et ta vallavanema ja ta venna valve alla jäeti.

Politsei jõudis kohale koidikul. Sõideti nelja vankriga: kreisiülem, ta noorem abiline, maakonnaarst, politsei rajooniülem ja kolm kordnikku. Vallavanem ja kõrtsmik ruttasid neile vastu ja Jaaksaar raporteeris kreisiülemale. Kreisiülem näitas näpuga vallavanemale, kes seisis, ametiraha kaelas.

“Mispärast raporteerib sina ja mitte tema?”

“Vallavanem ei mõista vene keelt.”

“Mis vallvanem ta on, kui ta riigikeelt ei oska!”

Kreisiülem koos arstiga astusid vankri juurde. Arst vabastas laiba voodilinast, heitis surnu peale pilgu ja ütles: “Pea on kuuliga läbi lastud. Muu selgub linnas lahkamisel.”

“Kas raha on alles?” küsis kreisiülem Jaaksaarelt.

“Postipoiss tõendab, et raha olevat vankris istmepadja all.”

“Kas röövleid on taga ajama saadetud?”

“Kordnik on haige ja vallavanem pidi postipoissi valvama.”

“Missugustest “ettevaatusabinõudest” sa telegrafeerisid?”

Jaaksaar seletas, missugused korraldused ta oli teinud.

“Väga hea! Kus sa seda õppisid?”

“Olin kaardiväe veebel ja pärast seda politseikordnik.”

“Miks sa ametist lahkusid?”

“Palk oli perekonna toitmiseks liiga väike.”

“Sinusuguse tubli mehe toome politseisse tagasi!”

Surnu taskud ja vanker otsiti läbi. Istmepadja alt leiti lukustamata portfell. Laip tõsteti postivankrist välja ja asetati linnast tulnud vankrile. Kreisiülem ruttas kõrtsi tagatuppa raha üle lugema. Seal leidus kaks pakki paberraha, kummaski sada rubla ja pung peenrahaga. Surnu taskust leitud esemed pandi portfelli ja see pitseeriti. Sõideti koos postipoisiga metsa vahele kuritöö kohale. Aga sellest ei olnud kasu. Poiss täpset kohta ei mäletanud ja külmanud maa peal ei olnud jälgi näha. Tagasi jõudes nõudis kreisiülem vallavanemalt, et see koostaks nimekirja kõigist valla piirides elavaist nihilistidest, sotsiaaldemokraatidest ja muist kaabakaist. Vallavanem vastas, et Kooguaru vallas sääraseid ei leidu. Talle käratati peale, et kui kahe nädala jooksul nõutav nimekiri ei ole koostatud, siis saadetakse ta Siberisse. Vallavanem sai veel kõik valla täisealised mehed teisipäevaks kella kümneks vallamajja kokku kutsuda. Kreisiülem tänas postipoissi kroonu raha päästmise pärast ja andis talle loa tagasi sõita. Siis sõitis ta saatjaskonna ja laibaga tagasi linna, jättes rajooniülema koos kahe kordnikuga röövleid otsima. Koju võisid minna nüüd ka poisid, kelledel üsna lõbus oli olnud kroonu käsul kõrtsis õlut juua ja kaarte mängida.

Teispäeva hommikul laskis kreisiülem inimesi kaks tundi oodata, enne kui ta kohale jõudis. Tume nagu kõuepilv pidas ta meestele vihase kõne, milles ütles, et riigiametniku tapmise pärast olevat vastutav kogu vald, ja ähvardas mõrvarite mitteleidmise korral karistada valda tuhande rublaga. Siis kutsus ta ette postipoisi, kes ka oli vallamajja käsutatud, ja ütles: “Vaata hoolega, kas sa siit nende meeste keskel ei leia röövlid üles!”

Poiss laskis silmad käia üle rahva ja näitas esimeses reas seisvale vallavanemale ja ta vennale:

“See siin kargas hobuste ette ja too laskis püssiga härra maha!”

“Vaata hoolega, et sa ei eksiks!”

“Ei eksi! Võin vanduda, et nemad nad olid.”

“Miks sa mulle seda kohe ei ütelnud, kui sind kõrtsis üle kuulasin?”

“Olin kohkumisest nii segane, et ma neid tähele ei pannud.”

Märguande peal lükkas kordnik vallvanema kreisiülema ette. See kiskus tal ametiraha kaelast ja virutas talle rusikaga hoobi näkku. Vennased viidi raudus kätega minema.

Kohtu-uurija käes läks asi segi nagu takukoonal. Borisovi leselt Riiast saabus teade, et ta mehe asjade hulgas puuduvat kulduur, mille ta oli saanud ametivendade poolt kingituseks 50-nda sünnipäeva puhul ja millest ta millalgi ei lahkunud. Oletades, et ese oli röövitud laibalt Sakermuse kõrtsis, kutsus uurija ülekuulamisele kõik, kes olid kuritöö öö viibinud kõrtsis. Nüüd selgus, et Jaaksaar oli targasti talitanud, pannes laiba juurde kindla valve. See vabastas ta enese kui ka poisid kahtluse alt. Postipoiss, kes uuesti kutsuti ülekuulamisele, seletas, et tema ei võivat teada, kas sõitjal uuri oli või ei olnud. Härra olevat istunud vankrisse kasukas ja jäänud kasukasse kuni kõrtsini. Pöörde uurimusse tõi ekspertiis, mis avastas, et Borissov ei olnud surmatud püssi-, vaid revolvrikuuliga. Poiss kutsuti Tartusse täiendavale ülekuulamisele. Aga ta jäi tulemata. Ta riided koos rahakotiga ja jalgrattaga leiti Võrtsjärve lähedalt Emajõe kaldalt. Arvati, et mees oli läinud suplema, saanud külmas vee krambid ja uppunud. Ta laipa otsiti, aga ei leitud. Arvati, et veevool oli ta alla Peipsisse viinud.

Kohtu-uurijat häiris veel, et Borissovi taskust ega portfellist ei leitud kassaraamatut ega märkmeid, kus ja kui palju raha ta oli sisse kasseerinud. Aeganõudva uurimisega tehti kindlaks, et tal Vaiblast välja sõites pidi palju rohkem raha kaasas olema kui leidus portfellis. Selle põhjal otsustas kohtu-uurija, et Borissovi mõrvariks oli postipoiss. Asi lõpetati, ilma avalikkust oleks uurimuse tulemustest informeeritud.

Rekutooma mehed pidid kogu uurimise aja kinni istuma. Viimaks kutsuti nad vangla kantseleisse ja seal anti teada, et nad on vabad ja et neid milleski ei süüdistata ega kahtlustata. Möödus aga aastaid, enne kui nad rahva lugupidamise tagasi said. Ikka leidus inimesi, kes targutasid, et nad on vanglast vabanenud ainult peatunnistaja, postipoisi äkilise surma tõttu.

Sügisel tekkis Rekutooma metsa maantee äärde marmorist rist Borissovi emailipildiga ja venekeelse kirjaga:

Sel kohal langes jultunud mõrvari käe läbi riigiametnik Andrei Petrovitš Borissov, sünd. 3. märts 1853, surmatad 21. aprillil 1905.

Esimene osa

1. Ärijuhi valimine

Nimetame linna, mille elanike tegevust ja saatust romaan kirjeldab, Lõhavaks. Sellenimelist linna ja maakonda Eestis küll ei olnud. Aga kuna viimaseil aastakümneil mõnedki asulad ja tänavad nime on muutnud, mõned isegi mitu korda, miks ei või siis autor endale seda vabadust võtta, et loob linna uue nimega. Sellega saab ta vabamad käed ja pääseb etteheidetest, et ta tegelasi kujutades ja sündmusi kirjeldades tihti tõest kõrvale kaldub ja faktid fantaasiaga segi paiskab. Nii siis Lõhava ja lõhavlased.

Heidame pilgu Lõhava majandusühingu juhatuse tuppa. Seal istuvad nahksetes tugitoolides ümmarguse laua ümber kolm direktorit ja peavad koosolekut. Päevakorras on üksainus punkt – ärijuhi valimine. Seepärast on neljas tool, kus peaks istuma ärijuht, tühi. Endine lahkus juba nädalat kolm tagasi, ja ta kohustetäitja, riideosakonna juhataja Tiilmann, on ise üks kandidaate.

Juhatusetoa sisustus on luksuslik. Seina ääres seisab nahkne diivan ja selle ees väiksem laud kolme tugitooliga. Teise seina ääres asetseb suur stiilne kapp, mille ühes pooles ühingu arhiiv, teises ühistegelik kirjandus. Mõlemate laudade all vaibad. Seintel ripuvad Eesti riigimeeste pildid ja juhatuselaua kohal suur kroonlühter nagu kirikus. Sisustatus on veel üsna värske. See muretseti alles kahe aasta eest, mil ärijuht Suiake juhatusele selgeks tegi, et juhatusetoa sisustus peab vastama äri suurusele ja rikkusele.

Päris vaba omakasust see ettepanek just ei olnud – endise mööbli sai ju endale tema kontor alumisel korral. Laiutamise vastu vaidles ainult sekretär Lilep, aga sellega oldi juba harjutut, et tema ikka ja alati kokkuhoiuvajadusest kõneles. Suiake viis ka selle läbi, et juhatuseliikmed end direktoreiks tituleerima hakkasid, esimees muidugi peadirektoriks. Ka selle lõbu solkis ära Lilep, kes direktori nime vastu ei võtnud ja end edasi sekretäriks nimetas. Rahva keskel see uuendus siiski läbi ei läinud. “Direktorid” jäid endiselt “juhatuseliikmeteks”.

Iga juhatuseliige esindas eri tüüpi. Esimeest Andres Anipaju oleks võidud ta välimuse järgi pidada endise aja külakoolmeistriks. See oli veidi kühmus ja kuivetu pikk mees, peenikese kaela ja ettetikkuva kõrisõlmega. Ta kandis halvastiistuvat ülikonda ja pani oma riietusele üldse vähe rõhku. Ta oligi endine vallakoolmeister, kes oli jõudnud tõusta trükikoja juhatajaks ja ajalehe “Lõhava” toimetajaks. Teda tunti käreda ajakirjanikuna ja paatosliku rahvakõnemehena, kes teadis, kuidas ja kus tarvitada demagoogiat.

Ta vastas istus suurtalunik Joakim Paap, keda ta mõnuleva näo ja naerujoonte järgi silmade ümber võis pidada humoristiks. Seda ta omaväärilises seltskonnas oligi, aga alamaid inimesi armastas ta teravasti pilgata ja mõnikord üsna valusasti salvata. Ta kandis muidu alati, nii kodus kui väljas tärgeldatud kõva kraed, musta ristilipsu ning kuldketti vestil. Ülikond oli kallist inglise riidest, aga vanamoelise lõikega, millega ta tahtis alla kriipsutada oma konservatiivsust. Täna oli ta riietatud pidulikult, sest ta oli tulnud Tallinnast erakonnajuhtide koosolekult.

Anipaju ja Paap olid ühevanused mehed, mõlemad juba aastates, üle viiekümne. Kolmas juhatuseliige, sekretär Meinhard Lilep ei olnud veel jõudnud neljakümnesse. Sellest elegantsest härrasmehest hästihoolitsetud soengu, väikeste vurrudega ja iseteadva hoiakuga ei oleks küll keegi võõras võinud ütelda, et tegemist on algkoolijuhatajaga. Aga see oli linnaalgkool ning Lilep oli ühtlasi teatriühingu esimees ja segakoori juhataja. Köstri pojana oli ta juba kodunt toonud kaasa peened seltskondlikud kombed. Kord ja distsipliin olid talle maast-madalast verre imbunud ning nüüd nõudis ta seda nii koolis kui ka seltskonnas ja äris.

Kõik kolm olid igaüks ise erakonnast. Põhimõtteliselt oli seda küll ainult rahvaerakondlane Lilep, kes ikka ja alati armastas rõhutada rahvusliku põhiheli ja ühiselulise õigluse vajadust. Teised kaks olid erakondlased isikliku kasu pärast. Anipaju oli läinud tööerakonda alles siis, kui see talle ettepaneku tegi hakata nende häälekandja toimetajaks. Paap hoidis end kaua eesti erakondadest eemale. Säärast konservatiivset erakonda, mis temale oleks sobinud, eestlastel ei olnudki. Aga häda ajas härja kaevu. Ta naine oli igavast maaelust tüdinud ja tikkus linna. Ka talle enesele meeldis etendada tähtsat osa seltskonnas, aga maal oli selleks võimalusi vähe. Seepärast oli vaja ringi vaadata, kas ei leiduks tema võimetele vastavat ja hea sissetulekuga teenistuskohta. Ta leidiski selle – maavanema koht oli tema jaoks nagu loodud. Sinna aga oli võimalik pääseda ainult mõne erakonna kukil. Võimsaimaks erakonnaks maakonnas olid põllumeestekogud. Paap muutuski südiks põllumeeste kasude kaitsjaks, kes koosolekuil nüpeldas ja naeruvääristas teisi erakondi. Aga sellest oli vähe. Vaja läks midagi erakordset, et tähelepanu enesele tõmmata. Ta ostis ära mõisa kuivatise ja kinkis selle põllumeestekogudele seltsimajaks. Õhutades peremehi viis ta ühistööga läbi ka hoone ümberehituse. Vaalamäe põllumehed said kuulsaks – nemad olid maakonnas esimesed, kes muretsesid enesele ulualuse, koondades selle ümber ka teised kohalikud organisatsioonid. Kuulsaks sai ka asja algataja ja helde annetaja Joakim Paap. Ta valiti valla põllumeestekogu esimeheks ja varsti pärast seda ka maanõukogu liikmeks. Talu majapidamise eest ei olnud tal vaja hoolitseda. Seda tegi ta isa Jüri, ning pealegi tasuta ja omal toidul.

Juhatuse koosolek oli kestnud juba kaks tundi negatiivsete tagajärgedega – kõik kaksteist kanditaati olid läbi kukutatud. Anipaju ja Lilep olid ägedasti vaielnud ja Paap oli ainult mõne salvava lause vahele pistnud. Anipaju oli tahtnud vägisi läbi viia oma kandidaati, riideosakonna juhatajat Tiilmanni, ja oli teistele kandidaatidele vastu hääletanud. Lilep Tiilmanni ei usaldanud ja temaga ei nõustunud. Paap, keda koosoleku algul teised kaks olid solvanud, oli vastu hääletanud kõigile – pelga jonni ja ulakuse pärast.

Esimees lükkas dokumentide virna enese eest eemale ja lausus:

“Rohkem mul kandidaate ei ole. Mis me nüüd teeme – kas kuulutame välja uued valimised või sorime läbikukkunud kandidaadid veel kord läbi?”

Paap muigas: “Pane karussell käima! Jumalal aega ja peremehel leiba!”

Lilep haavus: “Sina, Paap, oled mul see õige mees parastajaks! Kelle süü see on, et me siin veiderdame ja valimisi mängime? Kui sina mitte nagu jonnakas laps kõigile ei oleks vastu hääletanud, oleks meil ammu ärijuht käes olnud. ”

Paabu silmad läksid pilule: “Pühakirjas seisab küll, et pead ka vasaku kõrva ette keerama, kui sind paremale lüüakse, aga seda võivad teha ainult vabad koolipapad, kas nüüdsed või endised – peremees virutab vastu! Kas ei olnud see Meinhard Lilep, kes koosoleku algul torkas, et potipõllumehed ei kõlba ärijuhtideks? Ja pärast seda tahad sa veel, et mina peaksin hääletama linnavurlede poolt!”

Anipaju silmad välkusid: “Ah need kõik olid siin linnavurled! Sa arvad ikka päris tõsiselt, et ärijuhtideks kõlbavad ainult hallparunid või… või…”

“Mis “või-või”! Ütle aga julgesti välja “opmanid”, nagu sa mind sõimad! Olen olnud jah mõisavalitseja ja ma ei häbene seda sugugi.”

“Paabuga ei maksa vaielda,” arvas Lilep. “Ta on täna jälle uhkust täis nagu ülespuhutud kalkun. Lähme parem asja juurde. Sa küsid, kas kuulutada välja uued valimised või hääletada endisi. Mis kasu on meil ühest või teisest, kui sina peale Tiilmanni kellestki kuulda ei taha, vaid ühingule oma kandidaati peale surud? Kutsume parem juba üldkoosoleku kokku ja teatame talle, et juhatus ei saa hakkama säärase lihtsa toiminguga kui ärijuhi valimine.”

“Tubli! Võime ju asja ka üldkoosoleku ette viia, kui sa seda nii väga soovid. Aga nii kauaks, kui me koosolekutega edasi-tagasi jändame, jääb äri juhtimine ikkagi Tiilmanni kätte.”

Lilep pigistas pahema silma kinni ja muigas: “Ah nii on siis need asjad! Loodad, et nii võib Tiilmann jääda ilma valimata ärijuhiks igavesest ajast igavesti! Oled unustanud, et Tiilmannil ei ole mingit õigust ärijuhi kohusetäitja nimele. Juhatus ei ole teda valinud, vaid sina ise oled ta selleks omavoliga määranud. Seepärast teen ettepaneku asuda kohe ärijuhi kohusetäitja valimisele. Panen selleks ette saapaosakonna juhataja Tudre.”

Anipaju oleks nagu naaskliga torgatud: “Kas sa hull oled! Mis ärijuht on Tudre!”

“Kui Tudre, siis Tudre,” suskas Paap Anipaju ärritamiseks, “mina olen poolt.”

Anipaju märkas hädaohtu: kui need kaks kokku heidavad, siis on tema laul juhatuses lauldud. Ta lausus kiiresti: “Kuulutan koosolekule vaheaja. Peame sinuga, Lilep, veel nõu.”

Esimees ja sekretär jäid istuma. Paap, kes kaua oli kannatanud suitsunälga, läks diivanile ja pani sigari tossama. Teised kaks ei olnud kumbki suitsumehed ja nad ei lubanud ka teda juhatuselauas suitsetada. Temal oli ükskõik, mis teised otsustavad ja kes ärijuhiks valitakse. Sadagu vihma või rahet, löögu välku ja müristagu, tema utekesed on kuival! Teda on siin vaid tänaseks-homseks! Riigikogu valimisteks on veel ainult kuud kaks, siis raputab ta Lõhava tolmu jalgadelt ja asub pealinna. Tallinnas üleriigilisel erakonnajuhtide koosolekul, kust ta alles öösel tagasi jõudis, otsustati, et Lõhava võib kandidaatide nimekirja koostada lõhavlastest. Täna vara hommikul oli Lõhava esindus koos olnud, kandidaatide nimekirja koostanud ja kolmandaks kandidaadiks määranud tema, Joakim Paabu. Ning see oli surmkindel, et erakond viib läbi kolm kandidaati. Nimekiri tuli küll veel kinnitamisele valdade esindajate koosolekul, aga see oli ainult vormiasi. Joakim võis enesega rahul olla. Mis tähendasid selle kõrval väiklased kisklemised ühingu ärijuhi pärast! Äkki meenus talle, et ta erakonna sekretäri, karjakasvatuse konsulenti Eduard Nammu ta toetuse pärast veel ei olnud tänanudki. See mees tuli hoida soe, vähemalt kuni valimisteni. Ta ruttas alla ärisse, võttis telefoniühenduse maavalitsusega ja kutsus Nammu külla Paabujaagule. Kutse võeti vastu – Nammul eneselgi oli sinna asja.

Tagasi jõudnud, nägi ta kahjurõõmuga, et teised kaks ikka veel vaidlesid, näost punased. Ta astus tagasi koosoleku lauda ja tahtis juba nõuda, et ärijuhi küsimus nii või teisiti kiiresti ära otsustataks, kui koputati uksele. Tuppa astus müüja ja teatas, et alla on tulnud veel üks kandidaat, kes soovib esitada juhatusele oma dokumendid.

“Ei saa!” kähvas esimees. “Kus ta varem oli – koosoleku aja uusi kandidaate vastu ei võeta!”

Lilep vaidles vastu: “Meie kuulutuse järgi võib kandidaate esitada kuni tänase õhtuni. Sina määrasid koosoleku varem, enne tähtaja lõppu. Ka ei ole praegu koosolek, vaid vaheaeg. Las tuleb kandidaat üles!”

Esimehel ei sobinud teenistuja juuresolekul sekretäriga vaidlusse astuda. Viivu pärast avanes uks ja sisse astus tõmmu käharpeaga noormees, kes kiiresti lähenes juhatuselauale. Paap jahmus. Seda temperamentset käharpead ta ju tundis! See oli ühe põllumeestekogu esimees Tartumaalt, kellega ta talvisel üleriiklikul kongressil sinasõprust oli joonud. Ainult ta nimi oli ununenud – oli midagi naljakat. “Asi läheb huvitavaks,” mõtles ta. “Annaks Jumal mehele ometi meelt ja mõistust, et ta siin teiste ees mind sinatama ei hakkaks – see oleks mulle halvim rekomandatsioon!”

Kandidaat ei andnud mingit märku, et ta Paapu tunneb. Ta ulatas esimehele dokumendi ja esitles: “Ärireisija Toomas Kuningas!”

“Mis pagan,” mõtles Paap, “oma nimegi on ta muutnud – kongressil ei olnud ta nimi igatahes mitte Kuningas!” Sellest mehest ei olnud karta, et ta mängu solgib.

Anipaju soris kandidaadi dokumente ja pomises: “Nii et teie nimi on Toomas Kuningas, olete olnud Tallinna Majandusühingus osakonna juhatajaks ja pärast seda kaks aastat ärireisijaks?”

Kandidaat noogutas. Paap lausus vahele:

“Ah Kuningas? Kas te ei tea, et nüüdsel demokraatlikul ajastul kuningate kurss mitte kõrge ei ole?”

“Kui auväärt nimi teile ei meeldi, viis võite mind ka “Rekuks” nimetada. See on mu esivanemate nimi, Kuningaks ristis kihelkonnakohus alles mu vanaisa. Nüüd olen “Kuningas” ainult dokumentides, rahvas nimetab mind endiselt Rekuks.”

“Olgu siis Reku!” nõustus Paap, kellele nüüd meenus, et kandidaat kongressil tõesti Rekuna oli esinenud.

“Miks te Majandusühingust lahkusite?” küsis esimees. “See oli ju küll hea koht.”

“Kuri kiusas – tahtsin rohkem teenida.”

“Ja miks te sellest proovireisija “heast teenistusest” nüüd jälle tahate lahkuda?”

“Tarkus tuli tagantjärele – mis kasu on rahast, kui pead mustlase kombel mööda maailma rändama. Ka hakkas alaline reisimine tervisele.”

Lilep sirvis dokumente, vaatas siis teravasti kandidaadi otsa ja lausus: “Kuna te ise siin olete, siis võime vahetada mõtteid ka selle kohta, millest paberid vaikivad. Mis erakonnast te olete?”

“Ärierakonnast – alla oma hinna müüa ja sendile sent juurde teenida!”

“Aga kuidas jääb põhimõttega: natuke valetada ja natuke varastada?” nõudis Paap kelmikalt silmi kinni pigistades.

“Noh, kui saksad sõitvad saaniga, siis mina kehva kelguga!”

Lilep raputas pead: “Seda au peab teile andma, et suu peale te kukkunud ei ole. Kust te pärit olete, maalt või linnast?”

“Tartumaalt Kooguaru vallast. Mul on seal isegi pisike popsikoht Rekutooma.”

Paap seadis huuled vilistamiseks. Ta peas valmis silmapilkselt geniaalne plaan, kuidas erakonnakaaslast läbi viia ja vastastele pussakut mängida. Ta lausus pilgates. “Ah nii! Tartumaa pops tikub Lõhava peremeeste majandusühingu ärijuhiks?” Ta tõusis aeglaselt toolilt ja lausus üleolevalt: “Arutage seda asja popsiga ise, minul on vähekese linnas õiendamist. Hääletamise ajaks olen tagasi.” Ta sammus uhkelt toast välja. Teised vaatasid talle vaikides järele.

“See härra vist popse ei salli?” ütles Reku.

“Teadagi, hallparun! Talu nagu karjamõis!”

Paap ruttas telefoni juurde, mitte aga oma ärisse, vaid samas majas asuvasse ühispanka, võttis ühenduse Tartuga, kutsus välja ringkonnakohtu kinnistusosakonna juhataja ja ütles:

“Siin Lõhava peremeeste ühispank. Palun andmeid Kooguaru valla Rekutooma talu kohta.”

Natukese aja pärast tuli vastus: “Meil on kaks Rekutoomat – Vana-Rekutooma nr. 198 ja Vastse-Rekutooma nr. 199. Esimene kuulub Tõnis Kuninga pärandustombule, teise omanik on Toomas Kuningas.”

“Palun andmeid Vastse-Rekutooma kohta.”

“Talu suurus 313 hektarit. Sellest suurem osa mets ja turbaraba. Kaardi järgi on põldu vähe, aga seda on hiljem metsast juurde tehtud.”

“Kas te juhtumisi ei tea, mis mets see on?”

“Rekutooma metsa tunneb iga Tartumaa jahimees. Enamasti madal lehtpuumets, palgimetsa on kümne hektari ümber. Väärtuslik mets!”

“Kuidas on lugu obligatsioonidega?”

“Talu peal ei ole kinnistatud mingisuguseid kohustusi.”

Paap oli saadud andmetega ülimalt rahul. “Vaat kus pisike popsikoht!” pomises ta. “Ei siis muud kui piljardi keeles “duplee nurka”: sihid ühele poole, pall lendab teisele poole.”

Samal ajal jätkus juhatusetoas kandidaadi eksamineerimine.

“Ega te sotse ole?” päris Lilep.

“Sots ma ei ole. Ma ei kuulu ühessegi erakonda. Minu arusaama järgi peaks juhtiv ärimees olema erapooletu, muidu peletab vastsed ärist eemale.”

Järgnevas vestluses katsuti selgitada kandidaadi maailmavaadet. Tulemustega jäädi rahule: mees võis sobida nii rahva- kui ka tööerakonda.

Paap jõudis uurimisretkelt tagasi, istus laua äärde ja küsis: “Kas olete niikaugel, et võime juba hääletamisele asuda?” Pöördudes Reku poole ütles ta üleolevalt: “Härra Kuningas või Reku, mis teie nimi ka oleks, meil on väga kahju, et olete kandideerimisega kulu kandnud ja oma kallist aega raisanud – “Suure Vankri” ärijuhiks me teid ei vali!”

Anipaju võpatas ja Lilepil tõusis puna näkku. Aeglaselt, iga sõna rõhutades küsis Anipaju: “Kas sa ei tahaks nii lahke olla ja ka seda teada anda, kes see “meie” on, kelle nimel sa kõneled?”

“Teadagi kes – mina, Joakim Paap, sina, Andres Anipaju, ja sekretär Meinhard Lilep!”

“Kas sa ei tahaks meid ka selle poolest valgustada, mille põhjal see “meie” oma otsuse on teinud?”

“Ma ütlesin juba ennist, et Tartumaa pops ei kõlba Lõhava peremeeste majandusühingu ärijuhiks. Peaks olema selge!”

Esimees pööras järsku pea sekretäri poole ja küsis temalt midagi silmadega. See noogutas vastuseks. Reku poole pöördudes lausus Anipaju: “Meil on veel veidi kõnelemist – arutame koos lepingu tingimused läbi. Koosolek jätkub. Palun sekretäri lepingu projekt ette lugeda ja sinna juurde lisada punkt, et lepingu lõpetamiseks ükskõik kumma poolt vajatakse kolm kuud ülesütlemist.” Kandidaat vastu ei vaielnud.

Kandidaati paluti viivuks lahkuda. Esimees lausus: “Kas kõik on lepingu tingimustega nõus? Vasturääkimist ei ole? Asun hääletamisele: kes on selle poolt, et ärijuhiks valitakse Toomas Kuningas, teise nimega Reku? Kaks! Kes on vastu? Üks! Seega oleme ärijuhi kriisist üle.”

Paap lausus ülemeelikult: “Palun protokollida, et see oli Joakim Paap, kes vastu hääletas.”

Uus ärijuht kutsuti tuppa. Talle anti hääletamise tulemused teada ning lepiti kokku, et Reku astub ametisse alles kahe nädala pärast ning et äri seniks jääb Tiilmanni juhtida. Pärast uue ärijuhi õnnitlemist lausus Paap: “Lahing on nüüd läbi, aga kes maksab sõjakulud?”

Esimees ja sekretär tõendasid, et muidugi kaotaja, sest seda ei olevat kuuldud, et sõjakulud võitja kanda jäävad.

“Kui kaotaja, siis kaotaja! Seekord olen mina kaotaja, sest mina hääletasin vastu. Palun seepärast härraseid restorani!”

Reku vaidles vastu, et liigu tegemine olevat tema kohus. Lilep pani talle käe õlale: “Te ei tunne veel Lõhava kodulugu: lauas, kus istub Joakim Paap, jäävad teised rahapungad tasku.”

Paap tundis end kukena katusel, kes vastased läbi rookinud. Aga unustas sootuks, et oli naisele telefoni teel lubanud lõunaks koju jõuda.

2. “Suur Vanker”

Majandusühing, mille ärijuhiks sai Toomas Reku, oli paisunud suureks sõja ajal. Enne seda oli tal kõrvalises tänavas väike põllutöömasinate ja kunstsõnniku ladu. Korralike äriruumide omandamiseks soodsas kohas ostis ta ära põlise talurahvakaupluse, mille omanik oli jäänud vanaks ja põduraks. Ostutingimused paistsid olevat soodsad, seepärast lepiti ka nõudmisega, et ühing peab odava hinna eest ära ostma ka need kaubad, mis aastate kestel oli jäänud keldreisse ja kuuridesse vedelema.

Oldi nii kergemeelne, et ei mindud vaatamagi, mida need keldrid ja kuurid sisaldavad, peeti ju selle hinda naeruväärt odavaks. Kui aga pärast lepingu sõlmimist asuti äri üle võtma, kohkuti. Endisel omanikul oli olnud varanduste kogumise maania – kõik, mis rikki läks või vanadusest kõlbmatuks muutus, oli pandud hoiule. Panipaigad olid laeni täis igasugust roostetanud rauarämpsu ja mitmesuguseid moest läinud toidunõusid. Vana kauba “naeruväärne” hind ähvardas ühingu pankrotti viia – tema realiseerimiseks ei paistnud mingisugust lootust. Aga pea selgus, et ühingu juhatusel oli olnud rohkem õnne kui mõistust. Sõja ajal lõppesid kaubad ja tõusid hinnad. Lähedalt ja kaugelt käisid inimesed ühingu vanarauda ja muud rämpsu kalli raha eest ostmas. Sõja lõpul olid keldrid ja küünid tühjad, kapid aga paberraha täis. Ka sellest saadi õnnelikult lahti.

Enne sõda oli Lõhava Põllumeeste Seltsi esimeheks kange advokaat Peterson, kellele Jaan Tõnissoni loorberid ei andnud hingerahu. Lõhava ei tohtinud jääda Tartu sabas sörkijaks. Ta koostas julge plaani. Näituseplatsiks osteti linna äärest hektar maad. See ümbritseti kõrge taraga, platsile püstitati näituse paviljonid ning alustati kolmekordse telliskivist maja ehitamist. Selle alumisele korrale pidid tulema ühingu äriruumid ja peremeeste pank, teisele teater ning kolmandale hotell restoraniga. Kõik  see tehti pankadest laenatud rahaga, vekslite žiirod tulid peremeestelt.

Vaevalt aga oli saadud valmis maja alumine kord, kui algas sõda. Seltsi esimees Peterson langes lahingus. Teist temasugust kanget esimeest ei olnud leida. Liikmeid, kes vekslitele alla kirjutanud, haaras hirm, et nende talud lähevad haamri alla. Ei olnud lootust maja valmisehitamiseks ning ei olnud väljavaateid ka näituste pidamiseks. Paluti majandusühingut, et ta seltsi kinnisvara ära ostaks ja võlad kinni maksaks. Kuna suur hulk seltsi liikmetest kuulus ka ühingusse, siis võeti ettepanek vastu. Ühing pääses lahti paberraha uputusest ja sai suure kinnisvara omanikuks, ilma et tal vaja oleks tulnud kopikatki laenu teha.

Saksa okupatsioonivõimud aitasid ühingut omakorda. Nad asutasid paviljonidesse oma sõjaväelised laod, vedasid kokku materjali maja valmisehitamiseks, kuhu nad kavatsesid paigutada oma staabi. Kui nad sügisel kiiresti taganesid, jäi suur osa tagavaradest maha, – paar paviljoni oli näiteks laeni täis okastraati. Paari aasta pärast oli kolmekordne maja valmis. Selle endises plaanis oli aga suuri muudatusi tehtud. Ärile anti kogu alumine kord. Pank sai teise korra otsa, muu osa jättis ühing endale. Sinna aeti sisse juhatuseruum, üldkoosolekutesaal, teenistujate söögituba ja köök. Korterikitsikuse pärast linnas korraldati kolmas kord teenistujate eluruumideks, misjuures ühing ka mööbli muretses. Nende jaoks seati sisse ühistoitlustamine. Kõik see nõudis suurt jõupingutust ja tõi ühingule võlad kaela. See ei teinud siiski muret. Linn oli kiiresti kasvanud ühingu suunas, nii et ühingu plats asus juba linna sees.

Kui maja valmis sai ja äri sinna üle viidi, otsustati ühingule võtta uus nimi. Valiti “Suur Vanker”. Kui olid ärialal olemas nimetused “Vanemuine”, “Ilmarine”, “Põhjanael”, “Kalevipoeg” ja nii edasi, miks ei võinud olla ka “Suur Vanker”? Nimi tähistas ühistegevuse kõrgeid ideaale, võis aga tähendada ka suurt kaubamaja. Äri paisus suureks hulga osakondadega ning kujunes Lõhava ja ümbruse kõige tähtsamaks kaubamajaks. Hoogu võttis ta eriti kahe aasta eest, kui ärijuhiks tuli suure energiaga ja kõrge fantaasialennuga noormees Suiake. Tema ettepanekul asutati maja keldrikorrale leivatööstus ja vorstitööstus ning täiendati äri toiduaineteosakonnaga.

Aasta tagasi tekkis ühingule võistleja. Asutati uus majandusühing “Concordia”, mis töötas Lõhava Krediitpanga rahadega ja mille üldjuhiks oli miljonär Nemetzi temperamentne naine Magda. “Concordia” sai enesele suurepärased äriruumid keset linna Krediitpanga uude majja. Ühingute vahel tekkis kibe võistlus ja võitlus.

“Suure Vankri” juhatuseliikmed Anipaju, Paap ja Lilep olid olnud ametis juba üle kuue aasta. Igal aastakoosolekul oli otsustatud: “Vanad tagasi!” Esimestel aastatel sobisid mehed üsna hästi ja erakondlikud tülid ei seganud nende tegevust. Väljaspool olid nad küll nagu kuked üksteise harjas kinni, aga juhatusetoas muutusid nad kaineteks ärimeesteks. Paap ei saanud küll jätta oma naljadega teisi torkimata ja Lilep pidas vajalikuks moraali õpetada, aga see kõik oli nagu sool ja vürts toidule. Aga viimasel kahel aastal oli esimees närviline ja pahur ning Paap suhtus kolleegidesse üleolevalt ja kõrgilt. Vist närisid Anipaju mingisugused salajased mured ja Paabule oli maanõukogu liikme au pähe hakanud. Tülid juhatuselaua taga üha tihenesid. Siis tuli äkiline prahvak, nagu oleks välk majja sisse löönud. Lilep, uurides kulude kviitungeid, avastas, et ärijuht Suiake oli ühingu reklaami arvel maksnud “Valguse” trükikojale suured summad tööerakonna propagandakirjanduse trükkimiseks. Suiake lahkus päevapealt ametist ning viis “Suure Vankri” ärisaladused “Concordiasse”. Seal määrati ta ärijuhiks. Anipaju vandus kõigi pühakute nimel, et tema sellest loost midagi ei tea. Aga kuna ta ise oli “Valguse” trükikoja juhatajaks ja ühtlasi ka tööerakonna juhtivaks jõuks, siis seda ei usutud. Suurem skandaal jäi seetõttu tulemata, et trükikoda “ekslikult sissemakstud” summad ühingule tagasi maksis. Aga kui Anipaju Suiakese sõpra Tiilmanni väigis tahtis ärijuhiks teha, tekkis tema ja Lilepi vahel tõsine konflikt. Uue, poliitiliselt erapooletu ärijuhi valimisega paistis see nüüd olevat kõrvaldatud.

*** ***

Orto, 1964

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/