Autor: Tõnis Migagu

Eellood

Heal lapsel on mitu nime. “Hea lapse” au sain küll harva, aga nime oli mul mitu. Ametlikult olin Joosep Tobias, Andrese poeg. Joosepi vastu ei olnud mul midagi. Piibli Joosepit seati meile, poistele, eeskujuks nii valla kui kihelkonnakoolis, ehkki Potivari naist meid kiusamas ei olnud. Poisikesena meeldis mulle ka võõras nimi Tobias. See oli midagi muud kui Kõiv, Kuusk, Vares, Harakas või teised loomade või asjade nimetused. Aga kui lugesin Apokrivast, et Tobias oli see loll, kes heitis murule magama lahtiste silmadega, nii et linnud võisid ta silmad ära reostada, siis hakkasin endale uut nime otsima, vähemalt koolis. Muidu võis juhtuda, et mõni poiss Tobiase nime Apokrivast üles leiab ja minult kaastundlikult küsib, kas mu silmad on juba puhtad.

Ja mis pärast juhtub, sellele oli jube mõtelda. Poisid narrisid üksteist, kuidas mõistsid ja ei jätnud selleks ühtki juhust kasutamata. Pealegi oldi mulle kui kooliõpetajate paipoisile kade. Ilusat nime on raske leiutada. Leidsin viimaks, et kõige parem on nimest kaks lõputähte ära lõigata ja saada nimi “Tobi”. Tobi tähendab piibunosu, ja piip seisis meeste keskel lugupidamises. Nime kehtimapanemiseks läks vaja diplomaatiat. Ütlesin ühele poisile nagu juhuslikult, et küll oleks hull, kui “Tobias” “Tobiks” muudetakse ja mulle piibusse tubakat pakkuma hakatakse. Sellest oli küllalt: juba järgmisel päeval olid poisid üksteise sabas mulle sammalt või muud puru piibu jaoks pakkumas. Teesklesin vihastamist. See otsustas. Varsti nimetasid mind õige nime järgi ainult kooliõpetajad. Kaaslastele oli “Tobi Joss”. Ja oli otse uskumatu, kui kiiresti see nimi ka ümbruskonnas levines. Alles jäi küll ka senine nimi “Mõisa Andrese poiss”. Vanematele olin lihtsalt “poiss”, ehkki kaks nooremat venda mulle järgnesid. Õdedele-vendadele olin “Joss”. Mõisa ametnike naised sõimasid mind “sepa jõmpsikaks” või “sepa kutsikaks”. Seisin sõjajalal nende ja nende hellitatud võsukestega. 

Olin üles kasvanud mõisas ja oma esimesed mängud mänginud mõisa õues. Mu isa oli nimelt mõisa sepp ja puusepp. Sepikoda ja tisleritöökoda oli mõisaõuelt veidi eemal. Isa saksa keelt ei mõistnud ja teised mõisaametnikud teda omavääriliseks ei pidanud ja oma seltskonda ei võtnud. Riid mõisa poistega algas sellest, et üks nimetas mu isa “matsiks, kes saksa keelt ei oska”. Selle eest sai ta mu käest nahatäie. Isale tuldi kaebama. Isa andis mulle õiguse: “Ära lase endale ülekohut teha!” Sest saadik karjusid poisid mu peale kooris: “Mats, mats, mats!” See eest sai mõnigi neist sepa rusikaid tunda. Mõisa mänguväljast oli mul siiski niipalju kasu, et õppisin saksa keelt prussima.

Jutustus mu seikluslikust teest algab sajandi esimese aasta maikuu 15. päevast. Tol päeval olin lõpetanud kihelkonnakooli puhtate viitega ja seisin köstri, (kes ühtlasi oli ka koolijuhataja), kirjutustoas koos isaga teda ta vaeva eest tänamas. Köster kiitis mind ja tuletas meile meelde, et me ei unustaks seiminari direktorile õigeaegselt sisseastumise palvet ära viia – direktor soovivat nimelt, et sellised palved postiga ei saadetaks, vaid talle isiklikult üle antakse.

Isa raputas pead: “See on ta viimane kool. Mul puudub jõud teda kõrgemasse kooli saata. Selle asemel õpetan ta sepaks.” – Oi, sellest oleks kahju! Nii hoolas ja sääraste vaimuannetega poiss peab tingimata edasi õppima. Kas usu või ära usu, aga tal on naljaasi terve piibel sõnasõnalt pähe õppida.

– Koolitamine nõuab raha.

– Saab läbi ka ilma rahata. Seminari võetakse ta kindlasti kroonu kulule. Ta teeb, kui ta paar aastat kooliõpetaja ametit on pidanud, vaevata gümnaasiumi lõpueksami ja läheb siis universiteeti kiriku õpetajaks studeerima.

– See nõuab palju raha.

– Kellelt nõuab, kellelt mitte. Kas oled õpetajast Rudolf Kallasest kuulnud? Tema tegi just nii, nagu ma Joosepile soovitan – lõpetas seminari, tegi eksami gümnaasiumis, läks ülikooli ja elatas end tundide andmisega. Suurte sakste poisid on nii laisad ja lollid, et nad ilma järeleaitamistundideta edasi ei saa. Headele tunniandjaile makstakse kõrget tasu. Ja nüüd on Kallas suur mees!

Köster oli kihelkonnas tähtis mees, kirikuõpetaja järgmine. Neid kumbagi ei soovitud vastuvaidlusega ärritada. Isa sõnas leplikult:

– Hea küll, peame naisega nõu.

– Pidage nõu jah! Kui teil on kahtlusi, siis tulge minu juurde.

Köstri abi vanemate kokkuleppeks ei olnud vaja. Vanemad õiendasid asjad üksmeelselt. Seejuures oli isa perekonnapea, ema aga kael, mis pead sinnapoole keeras, kuhu vaja. Käesoleval juhul ei olnud vaja neil isegi nõu pidada, sest otsus mu tuleviku kohta oli ammu tehtud. Teadsin, et jään isa juurde sepaks õppima ja lähen mõne aasta pärast kas Tartusse Faure tehasesse või Tallinna Voltasse ning toon sealt rauatöömeistri kutse, siis asutame kiriku juurde mehaanikatöökoja. Selle vastu ei olnud mul midagi. Mulle meeldis nii sepa kui tisleri töö. Ka olin juba küllalt vana mõistma, et perekonna hoolitsemiseks läheb minu abi vaja. Isal oli mõisast palgaks “tessätin” (umbes hektar) põldu, nii et võis pidada lehma ja mõne lamba. Lehm ja lambad käisid mõisa karjas, heina sai teha mõisa heinamaalt kahasse. Lisaks maksti viljaga moona ja veidi raha. Ka võis isa tol ajal, kui mõisal ei olnud tööd anda, ümbruskonda teenida. Isa pidas palka rahuldavaks, aga majas oli siiski kehvus. Söömas oli seitse suud, lastest mina kõige vanem, mulle järgnesid kaks õde ja kaks vend, kes kõik olid kanged rõiva lõhkujad. Perekond võis veelgi suureneda – vanemad olid võrdlemisi noored, ema kõigest 35-aastane. Kahju oli valmistada pettumust köstrile. Tema oli tuline isamaalane ja tema unistuseks oli, et temagi õpilastest mõni “eesti elu edendajaks” tõuseks. Minust lootis ta palju. Ta oli mulle kolme aasta kestel andnud tasuta saksa keele tunde, et mu vigane mõisakeel grammatiliselt õigeks muutuks. Viimasel aastal oli ta õpetanud mulle isegi ladina keelt. Terve ta raamatukogu oli mul läbi loetud.

Kodus kõneles isa naerdes emale, et köster oli talle nõu andnud koolitada Joosep kirikuõpetajaks. Ema näole jäi naeratus tulemata. Ta vaatas unistades aknast välja ja lausus nukralt:

– Ma ei tea kui õnnelik ma oleksin, kui kord kuuleksin oma poega Rõngu kiriku kantslist jutlust ütlemas. Aga kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale.

– Ei tea, kas universiteet see marjamaa ongi. Näe Saviga talu on poja tudeerimise pärast haamri alla minemas, pojast ei ole aga asja – tudeerimise asemel lakub linnas.

Jäin isa juurde tööpoisiks. Olin juba nii tugev, et ma enam ei olnud lõõtsa tõmbaja, vaid ka rasket sepahaamrit võisin keerutada. Isal oli minust juba suur abi ja mina tundsin käsivartes jõudu.

Pärast jaanipäeva tuli meile haruldane külaline – onu Jakup, kes pärast rikkakssaamist oma kehvadele sugulastele kõrgelt alla vaatas. Onu Jakup, ukse sildil “Advokaat Jakop Räpsei” oli ema sugukonnas tähtis mees. Ta oli suure praktikaga eraadvokaat, keda talupojad lugupidamisega “kavalaks Jakupiks” nimetasid. Ta üteldi konksusid, käänusid ja väänusid täis olevat nagu soku sarv. Tema olevat see õige “talurahva advokaat”, kelle vastu isegi saksa ja vene vannutatud advokaadid ei saavat. Ülikooliharidusega eesti advokaate, peale ühe kadakasaksa, Tartus veel ei olnud. Jakupit peeti omainimeseks, kellele võidi südamelt kõik ära kõnelda. Ka võttis ta enda peale pisikesi asju, nagu palvekirjade kirjutamise, millega suuri saksu tülitada ei võidud. Tema populaarsust suurendas eriti see, et ta oli mõistnud äkki rikkaks saada. Kuna onu Jakup minu elus tähtsat osa etendas, siis pean jutustama ta vägiteost, kuidas ta sai kahekordse kivimaja omanikuks ilma rahata. Onu oli saanud kliendiks ühe kuuekümneviie-aastase majaperenaise, lesknaise, kelle surma ta vend ja vennanaine ammu igatsusega olid oodanud. Tüdinenud ootamast andsid nad kohtule palve, et too “nõrgamõistusega naine” hooldamise alla võetaks ja “kuraatori” alla pannakse. Naine palkas advokaadiks onu Jakupi ning see viis protsessei võiduka lõpuni, isegi kahes instantsis. Onu ja lese vahel tekkis sõprus. Onu käis õhtuti igavust tundvat leske lõbustamas, mängis temaga kaarte, kuulas kannatlikult naise klatshi ning imetles ta klaverimängu. Tagajärg oli, et naine onusse armus. Kui onu teda küllalt oli kavalate pärandusehiilijate eest hoiatanud, müüs naine maja onule ära. Raha ta ei tahtnudki, vaid müügisumma arvel pidi Jakup talle jätma korteri alles kuni surmani, maksma talle iga kuu küllaldast elatisraha, hoolitsema tema kui oma lapse eest, surma korral ta matma ja hauale panema ilusa risti. Nüüd oli Jakup suure kahekordse maja omanik Peterburi uulitsal. Sinna viis ta oma kontori ja korteri. Sõprus naisega aina kasvas. Onu oli naise juures õhtuti alaliseks külaliseks. Ja kui ta ütles, et ta õhtuti peab all oma toas töötama, hakkas naine ise teda külastama. Onu istus kirjutuslaua taga ja lehitses pabereid, naige heegeldas. Siis toodi alumisele korrale klaver ning sellele järgnes väärtuslik mööbel. Lese igatsus abielluda Jakupiga ei täitunud. Tuli influensa, selle järgnes kopsupõletik ja surm. Pärijaid ei leidnud ta korterist muud kui kastitäie saksakeelseid romaane ja väikese väärtusega mööblitükke. Algas uus protsess. Jakupit süüdistati lese varanduse omandamises pettuse teel. Jakup pani kohtule ette notari poolt kinnitatud ostulepingud ja võitis protsessi.

Säärane mees oli onu Jakup. Meie perekonnas ta just lugupidamises ei seisnud. Mäletan isa ütlust: “Kelm mis kelm! Ennem saab kivi küljest kildu, kui sant tema käest armuandi!” Muidugi pidasin ka mina oma kohuseks teda põlata.

Külalise pärast katkestasime sepikojas töö ja läksime tuppa. Isa lausus teretamisel: “Kuhu peaksime risti tegema, et säärast suurt meest meie majas näha on!”

– Tead ise, kui kibekiire mul on: protsesse palju, abilist ei ole! Võõrast kirjutajat võtte ei või – õpeta ta endale võistlejaks. Kisu end tööga kas või lõhki! Nüüdki astusin siia sisse ainult veerand tunniks. Näe, Puna Tõnis on voodi heitnud, ei saa linna tulla, mis siis muud kui advokaat tulgu ise tema juurde protsessi üle nõu pidama.

Maal oli viisiks, et enne kui külaline oma asja ette tõi, kõneldi maailma asjust, tühjast ja tähjast. Onu asus aga kohe asja juurde. Mulle kätt andes ütles ta:

– Oled suureks poisiks kasvanud! Olid alles jõmpsikas, kui sind viimati nägin. Sa olevat isegi kooli lõpetanud. Mis siis muud kui näita onule tsensuur ette!

Onu uuris mu tunnistust: – Jah, ei midagi – tunnistus on aus! Aga leiba see veel ei anna. Nüüd tule kohe linna minu kirjutajaks! Õpetan sind advokaadiks. Siis tuleb ka leib.

Isa vastas minu asemel: – Teda läheb mul endal vaja. Ega ta maalgi leivata jää – õpib sepaameti selgeks ja siis on tal ka leiba küllalt.

– Kas sa hull oled! Niiviisi poja tulevikku ära narrida! Tunnistus näitab, et poisil on hea pea ja et ta on hoolas õppija. Ja sina tahad teha teda moonakaks!

Sooned isa laubal paisusid:

– Sepp ei ole moonakas!

– Paljukese ta parem on! Aga advokaat on hoopis teine tubakas.

Isa huulte ümber ilmusid pilkejooned:

– Kui ta sinu kirjutajaks läheb, palju sa talle siis palka maksad?

– Õigust ütelda ta ei tule kirjutajaks, vaid õpipoisiks. Nagu ise tead, meistri juures õpipoistele palka ei maksta. Aga ega sugulase poolest teda ilma jäta. Ta elab minu korteris ja minu ülalpidamisel, ostan talle selga viisakad riided ja maksan ka natuke taskuraha.

– Ja kui kaua säärane õppeaeg kestab?

– No nii – selle järele, kui hoolas ta on ja kui palju ta pea võtab: umbes neli- viis aastat.

Isa nägu läks naerule:

– Sina oled juba teine, kes Joosepi tuleviku eest hoolitseb. Köster soovitas talle astuda seminari ja hüpata sealt universiteeti.

– Seminari? Toda kooli ma tunnen! Viitsin seal ise kaks aastat ära, asja ees, teist taga, kuni aru sain, et see ei ole muud kui oma leivakotiga kerjamine. Seminar teeb temast koolmeistri, kes aastas vaevalt nii palju teenib kui advokaat poole kuuga. Võta aru pähe – viin Joosepi kas või täna linna kaasa.

– Küsime talt endalt, kas ta soovib linna minna.

Vastasin kõrgendatud häälega: – Ei lähe, mina jään maale ja õpin sepaks!

Isa naeratas: – Näed siis nüüd ise, et meil ei maksa selle üle suud kulutada.

Onu ei pidanud aga end veel võidetuks.

– Kas oled mõtelnud ka soldati hirmule? Seppa kroonu ei vaja. Joosep peab ligi neli aastat ilma palgata kroonut teenima ja vene purlakate keskel utsinat tegema. Aga kui ta minu juures on õpipoisiks olnud, võetakse ta kohe kantseleisse, tõuseb seal nagu redelit mööda kõrgele ning teenib ilusaid kopikaid. Ma ei tea, kas olen teile juba rääkinud, et ma just kroonuteenistuses oma rikkusele aluse panin. Kuni sõjaväkke minekuni olin Tartu kohtuurija kirjutaja ja tõlk. Selle tunnistuse põhjal pääsesin polgu kantseleisse. Seal oli mul kerge end üles töötada. Õppisin sõjaväelise asjaajamise koos vastavate seadustega pähe nagu kümme käsku ning murdsin tööd. Venelaste keskel ei olnud rakse ülemusele silma paista – vene kirjutajad olid hooletud, laisad ja mugavad, mina aga olin täpne nagu kellavärk. Kahe aasta pärast olin juba polgu kirjutaja, see tähendab adjutandi järgmine. Õppisin seal tundma, missuguste konksudega kroonut peteti ja kuidas ülemused soldatite kõhu arvel end rikastasid. Ega minugi suu sarvest olnud. Leidsin ka endale head tuluallikad. Missugused, seda ei tarvitse teil teada. Polgust tõin kaasa komandöri suurepärase atestatsiooni. Omavahel ütelda, valmistasin selle ise. Polgu nurgatempliga pabereid oli vabalt saada, komandöri pitsat oli polgukirjutajal ning komandöri ja adjutandi allkirjade järeletegemine oli lihtne. See atestatsioon avas mulle kohtuasutuste uksed. Mind võeti kohe prokuröri sekretäriks, sealt hüppasin rahukogu sekretäriks ning eraadvokaadi eksami õiendamine läks sama kergesti kui perenaisel käkitegu. Vaat säärast kiiret tõusuteed soovitan ka Joosepile.

Onu hooplemine oma kelmustega pahandas mu õiglast isa. Ta lausus teravalt: – Jah, niisugust laia teed kõndides võib kaugele jõuda, aga mina olen käinud eluaeg kitsast teed. Jätame parem selle juttu – poiss jääb koju!

Onu solvus ja tal oli lahkumisega rutt. Ta sõnad mind ähvardavast “soldatihirmust” olid siiski mõju avaldanud. Ühel päeval ütles ema:

– On tõesti hirmus, et poiss kroonule peab neli aastat asjata ära raiskama! Olen kuulnud, et kooliõpetajad on väeteenistusest vabad – kas see on nii?

– See on õige!

Aeglase mõtlemisega isal kulus mitu päeva oma mõtete rittaseadmiseks. Viimaks jõudis ta otsusele:

– Ega see köstri nõuanne poissi seminari panna niiväga rumal olegi. Kui ta on juba valmis kooliõpetaja, siis ei ole tal ju vaja kihelkonnakooli õpetaja kohta otsida, vaid ta valigu endale vallakool hea taluga. Siis on tal eluaegne talu käes ilma rendita ja muude maksudeta. Asume sinna ka meie ja võtame talu enda kätte. Maal on osavatest seppadest puudus. Ehk saan kooli maa peale asutada sepakoja ja ehk valla rahvas tuleb ka selle juures abiks.

Ema ei vaielnud vastu. Isalt sain käsu:

– Mine palu köstrit, et ta järele kuulaks, millal sisseastumise palve peab ära viima. Ta aitab vahest ka vajalikud dokumendid muretseda.

Köster oli rõõmus, et tema nõu oli kuulda võetud. Kirjutasime koos palvekirja valmis ja ta tõi mulle pastoraadist ristimisetunnistuse. Siis kirjutas ta mulle uue lõputunnistuse, lisades selle lõppu: “Eeskujulik õpilane. Väga hoolas ja erakodselt andekas.”

2

Hommikune rong Palupera pooljaamast väljus pärast kella kümmet. Mõisast jaamani oli veidi üle kaheks versta. Selle ärakäimiseks ei kulunud mul tavaliselt üle pooleteise tunni – olin kiire kõndija. Seekord läksin teele juba enne kella kaheksat, pidades kinni vanarahva tarkusest, et aega on parem müüa kui osta. Ka ähvardas ilm minna liig kuumaks. Juba paar nädalat olid ilmad olnud kõrvetavalt palavad ja kuivad. Seetõttu sarnanesid maanteed tuhkhauale. Just enne mind oli seda teed mööda sõidetud vankriga ja kuna ei olnud vähimatki tuult, siis püsis tolm tee kohal. Tee viis mind läbi põldude, kus mõlemal pool töötasid tõuvilja koristajad. Maainimesel, kes looduse keskel üles kasvanud, ei ole töö juures silma looduse ilu, ega kõrva linnulaulu jaoks. Seda ei olnud seekord ka mul. Tuli vaid tähele panna, et tee ääres töötajaist ilma “jõudu!” ütlemata mööda ei läheks. Mu mõtted töötasid tuleviku plaanidega ja mineviku mälestustega. Onu Jakupi külaskäigu tagajärjel võttis mu elutee uue suuna. Köster võitis – mu tee suundus seminari kaudu ülikooli! Et ma selle tee ära käin, selles ma ei kahelnud. Olin endale ja oma heale mälule kindel. Väike pettumus ootas köstrit siiski – ma ei kavatsenud studeerida kirikuõpetajaks. Põhimõtteliselt ei olnud mul kiriku vastu midagi. Vanemad olid jumalakartlikud ja hoolsad kirikuskäijad. Vanaisa ja vanaema olid olnud ustavad hernhuutlased ning nende vagaduse vaim hõljus meie kodu kohal. Vallakoolmeister ja köster olid kiindunud kirikusse ja olid teinud ka minust veendunud kiriklase. Aga ma ei tahtnud saada pessimistiks, kes kantslist inimestega alalõpmata pahandab ja neid noomib. Mina armastasin rõõmu, nalja ja rabelemist. Oli valida loodusteaduse ja õigusteaduse vahel. Kaldusin õigusteaduse poole. Tahtsin maailmale näidata, et kõik advokaadid ei ole säärased õiguseväänajad nagu onu Jakup. Minule oli see endastmõistetav, et advokaadina võtan enda ajada ainult “puhtad” protsessid. Unistasin, kuidas ma õiguse võidule viin ka säärastes keerulistes protsessides, kus kõik teised on lootuse kaotanud.

Tuletasin meelde ka oma endisi tulevikuplaane. Eelmine plaan, saada osavaks mehaanikus, mis oli mul ühine isaga, oli soldatihirmu pärast ära langenud. Aga enne seda olid mul olnud kaks lapselikku plaani, millede üle nüüd ainut võisin naerda ja imestada, kui palju mul oli olnud fantaasiat. Kümneaastasena olin olnud kange seenekorjaja ja olin esitanud isale oma plaani: rentida suur mets, kuhu külvata seente seemneid ja siis varustada seentega kogu Venemaad. Isal ei olnud plaani vastu midagi, ütles ainult, et tal ei ole niipalju raha, et suurt metsa plankaiaga sisse piirata – kaitseks seenevaraste vastu. Sellest sain aru ja jätsin plaani. Siis tekkis geniaalne plaan kanadele odavat lihatoitu muretseda. Olin tähele pannud kaht asja: prussakate suurt siginemist ja kanade kanget jooksmist nende järele. Arutasin, et kui asutada kanala ja sinna ehitada suur ahi prussakate jaoks, siis kanadel lihatoit omast käest. Kõnelesin plaanist emale. Ema pahandas:

– Kuidas! Kasvatada prussakaid, seda jumalanuhtlust! Siis läheb ju mõis ja terve kihelkond prussakaid täis, ning meid kihutatakse siit koerapiitsaga minema. Sain aru, et emal oli õigus. Rohkem ma midagi välja mõtelda ei osanud ja jätsin plaanide vamistamise täiskasvanute hooleks. Hetkeks tekkis mul kahtlus, kas mu ülikooli tikkumine sama hea ei ole kui endised seente ja prussakate kasvatamise plaanid. Mida pingelisemalt mu aju käigul töötas, seda kärmemini kõndisid jalad. Kell Palupera pooljaama seinal näitas, et olin käinud tee tunni ja veerandiga. Olin tolmune ja higine. Aega rongi tulekuni jäi ligi tund. Jaam oli tühi. Ei olnud ühtki rongi ootajat, puudus ka jaamaülem. Istusin maha kuivatasin higi. Koos jalgade puhkusega lakkas ka fantaasia töötamast. Hakkas igav. Käisin paar korda ringi mööda jaamahoonet, et leida midagi, mis võiks mu tähelepanu köita. Silmad jäid peatuma tolmupilvel, mis kiiresti Rõngu poolt lähenes. Esiteks ei olnud tolmu seest midagi näha, siis ilmus vanker kahe inimesega. Jaama ette sõitis ilus kõrb hobune vedruvankriga. Vankrist hüppasid välja umbes minusuurune poiss ja väiksem plika. Mõlemal olid seljas hallid tolmukuued koos samast riidest peakotiga. Poiss sidus hobuse lasingu külge ja mõlemad vabastasid end tolmumantlist, mida raputades tekkisid tolmupilved. Plika võttis vankri istme alt rõiva- ja saapaharjad ja hakkas puhastama poissi tolmust. Astusin neile lähemale, et tütarlast lähemalt silmitseda. Ta oli minust lühem ja sale. Takseerisin ta vanust neljateistkümnele aastale. Iluduseks ei saanud teda just nimetada – oli pikerguse päikesest pruuniks põlenud näoga, väikses ninaga ja pruunikate juustega, mis olid jämedates patsides seotud ümber pea. Need pidid õige pikad olema. Astusin veelgi lähemale, et heita vargsi pilku ta silmadele. Tütarlaps lõi silmad minu poole ja muutus mulle kohe sümpaatseks – silmad olid rõõmsad, elavad ja kõnelevad. Jälgisin, missuguse hoolega ta venna riideid harjas ja kui õrnalt ta teda vaatles. Riided puhastatud, tuli järjekord saabaste kätte. Poiss laskis end teenida. Puhastustöö lõpetatud ja harjad vankri istme alla tagasi pandud, tõi plika sealt välja riidelapi ja ütles: Direktori ukse ees pühi saapad hoolega tolmust puhtaks!

Selgus oli käes: poiss sõidab palvekirjaga seminari! Astusin lähemale ja küsisin:

– Kas kah seminari?

– Lähen küll. Kas sina kah?

– Siis on meil üks tee. Kust koolist.

– Aluste veneusu kirikukoolist.

– Kas oled vene usku?

– Olen luterlane, aga luteri kihelkonnakool ja Priimetsa ministeeriumikoolid on kaugel, Aluste kirikukool aga külje all. Nimi on Mikk Uibu ja see on mu sõsar Maarja.

– Mis Maarja! hüüdis plika. – Maarja olen siis, kui saan viiekümneseks. Nüüd olen veel Mann.

– Mina olen Kambja kihelkonnakoolist ja minu nimi on Joosep Tobi.

– Kuidas? Tobe? kilkas tüdruk!

– Mitte Tobe, vaid Tobi! Tobi tähendab väikest piipu. Mann turtsatas: – Siis saab ka minust kord “tobi”. Olen kuulnud, et piibud treitakse uibust (õunapuust).

Mikk õiendas: – Seda peab kaua ootama. Enne peab uibupuu sada aastat kasvama ja ahju peal kuivama, kui tast piipu saab treida.

Minagi ei tohtinud nalja solkida: – Arvan, et me olemegi juba sugulased. Kui piibud uibust treitakse, siis olen vahest mina ka uibust valmistatud.

Mann silmitses mind: – Kas oleme sugulased või saame sugulasteks, sel ei ole praegu tähtsust. Tähtis on see, et sind on vaja harjata. Kes niisuguste tolmuste riietega tohib linna sõita ja direktori silma ette minna.

Ta tõi vankri istme alt mõlemad harjad välja ja hakkas mind sama hoolsasti puhastama kui varem venda, ise seejuures naljakastl mossitades: – Missugune hooletus! Tulla välja säärase tolmuse teega ilma tolmumantlita!

Nüüd võisin teda lähedalt vaadelda. Oli plika mis plika – kõik on nad ju selles eas nägusad. Aga Mann oli veetlevam kõigist, keda enne olin näinud. Ta oli temperamentne, ja täis elu. Kui rõivad puhtad, tahtis ta ka mu saapaid puhastada, aga see käis mehe au pihta. Iga mees puhastab oma jalavarjud ise! Võtsin saapaharja enda valitsuse alla. Kõnelesime veel üht ja teist ning rong tuligi. Mann hüüdis meile järele: “Saage siis sõpradeks!”

Mõtlesin, et kui poisil on nii kena õde, ei ole raske temaga sõbraks saada. Kui olime Tartusse jõudnud ja rongil kõik maailmaasjad läbi arutanud, tundsime end vanade kamraadidena.

Seminari direktori juurde astusime koos. Ta vaatas meile teravasti otsa ja ütles: “Eksamid algavad esmaspäeval kell kümme ja kestavad kolm päeva. Kaasa ei ole vaja võtta muud kui sulepea ja sulg. Paberi saate siin.”

Eksamite algus meile ei sobinud: kell kümme jõudis meie rong alles Paluperra. Oli vaja sõita linna juba pühapäeva õhtul. Aga ma kartsin, kas ma siis onu juurde veel sisse pääsen, sest ta võis kodunt ära olla. Kaebasin häda Mikule. Tema trööstis, et üheks ööks võivat ma öömaja saada ka tema sugulase juurde, kuhu tema minevat. Ta viis mind sinna endaga kaasa, lahendas seega mu ööbimise probleemi. Tagasi jõudes Paluperra oli Mann meid jaamas ootamas. Vestlesime veidi. Mann sidistas nagu värvuke. Koju sammusin rõõmsalt. Hea algus – tõotas ka head lõppu.

3

Pühapäeva õhtupoolikul kohtasin jälle Manni Palupera jaamas. Seekord ei tulnud meil rongi kaua oodata. Teel Tartusse kaebas Mikk, et tal on matemaatika eksami ees hirm. Koolipreili olevat olnud õpetamisel pealiskaudne ja andnud lahendada ainult kergeid ülesandeid. Trööstisin teda, et ehk saan teda kirjalikul eksamil aidata. Panin ette, et istume kõige tagumisse pinki, kuhu õpetaja silmad ei pääse meid nägema, ning võtame kaasa küllaldaselt paberit.

Tagumise pingi kindlustamiseks enestele läksime kohale juba enne kella üheksat. Olime esimesi. Avar saal oli tulvil täis kaheistmelisi pinke. Vist olid kõik seminari pingid kasutusele võetud. Loetlesin neid viiskümmendüks. Varsti täitusid pingid kodukootud rõivastes maapoistega. Nendega oli kaasa tulnud pooletosina võrra õpetajaid oma õpilaste julgustamiseks. Need jäid seisma ja vestlema koridorisse. Saal täitus kõnekõminast. Oli poisse, kes valjusti hooplesid oma suurte teadmistega. Selgus ka, et esitatud oli mitu kuulsat kihelkonna- ja ministeeriumikooli. Mõistsin, et kroonukulu pärast tuleb kõva võistlus.

Kell kümme ilmus habemik direktor kahe õpetaja saatel ja tegi loenduse. Selgus, et kohal olid kõik, kes olid esitanud palve. Direktor informeeris meid, et tulevad kirjalikud katsed, enne vene keeles, milles tuleb kirjutada diktaat ja ümberjutustus, siis matemaatikas, kus tulevat lahendada kaks ülesannet. Iga katse jaoks antavat kaks lehte paberit, üks mustandi, teine puhtatöö jaoks. Mustandi äraandmine koos puhta tööga olevat sunduslik. Töö aeg ei olevat piiratud.

Vene keele diktaat oli üsna raske, eriti kirjavahemärkide poolest. Teadsin, et ma vigu ei teinud. Heites vargsi pilgu Miku tööle õnnestus mul mõni ta viga ära parandada ja mõni koma õigesse paika seada. Ümberkirjutuse teemaks oli juut Sheiloki lugu draamast “Venedigo kaupmees”. Minu jaoks oli see lapsemäng ja selleks ei vajanud ma mingit mustandit. Kirjutasin mustandi Miku jaoks ja tegin oma töös mõnesuguseid muudatusi. Matemaatika alal kirjutati tahvlile kaks rasket ülesannet. Miku ahastavast pilgust paistis, et need käisid tal üle jõu. Lahendasin oma tagavarapaberil ülesanded ära ja lükkasin paberi naabri ette. Mikk asus kohe tööle. Et meie ülesanded täpselt ei ühtiks, kirjutasin oma lahendusele lisaks ka ülesannete analüüsi ja seletuse.

Töö ära antud, läksin onu poole. Emalt oli käsk, et võõraste juurde võin ainult pühapäeva õhtul öömajale minna, aga kaks ööd pidavat oma onu juures magama. Muidu võivat onu pahaseks saada. Onu ei olnud kodus. Vastu võttis mind ta teenija, vanem naisterahvas. Kui ta kuulis, kes ma olen, milleks ma linna tulnud ja et vajan korterit kaheks ööks, halises ta – Te vaeneke, härra teid küll ööseks siia ei jäta. Tema juures ei ole minu ajal veel keegi maganud. Ta on kaval: tal on üksainus säng, ja oma kallile diivanile ta kedagi magama ei lase. Aga ega ma teid hätta jäta. Mängime talle ninanipsu. Ega teil selle vastu midagi ole, kui ma teid enda juurde kööki magama võtan? Onule ninanipsu mängimise vastu ei olnud mul midagi. Naine jõudis mulle enne, kui onu koju jõudis, süüagi anda.

Kuulnud, et olen vastu tema keeldu seminari eksamile tulnud, sai onu väga pahaseks ja kurjustas mu kangekaelse isa üle, kes targemalt õpetust ei võta. Katsusin teda lepitada, seletades, et võistlejate suure arvu pärast eksamitel ei ole mul mingit lootust kroonu kulule. Onu muutus leplikumaks, aga öömaja ta mulle anda ei tahtnud:

– Öökorterit ma sulle anda ei saa, mul ei ole sind kuhugi maga panna.

– Noorhärra võib minu juurde kööki magama tulla, ütles vanainimene köögiukselt.

– Mis jutt see on! Kuhu see kõlbab!

– Kui härra ise tahaks mu juurde magama tulla, siis see küll ei kõlbaks, aga noorehärra on niisama hea kui mu oma poeg.

– Idioot! pomises onu ja enam ta ei vaielnud vastu.

Järgmisel hommikul kell üheksa kogunesime jälle eksamisaali. Nüüd tuli direktor kahe õpetaja, preestri ja kirikuõpetaja saatel. Direktor luges ette poiste nimed, kes olid kirjalikud eksamid õiendanud. Selgus, et läbi kukkunud olid pooled. Mikk oli läbi saanud. Algasid suulised katsed vene keeles, matemaatikas ja usuõpetuses. Meil Mikuga tuli kaua oodata, kuni järg meie kätte jõudis, sest “T” ja “U” on tähestiku lõpus. Mina katsusin vene keele alal võistlejaist ette saada. Igaüks meist pidi peale muu deklameerima ühe luuletuse. Mina valisin “Boris Godunovi” pika ja dramaatilise monoloogi Pushkini samanimelisest draamast. Õpetaja küsis, kas ma ei tahaks ka veel mõnd teist Pushkini luuletust deklameerida. Vastasin, et ma võin “Poltava” ja “Vaskse ratsaniku” algusest lõpuni ette kanda. Õpetaja valis kummagi töö keskelt koha ja laskis sealt edasi lugeda, mis mul ka õnnestus. Nüüd tundis õpetaja huvi, mida ma tunnen Lermontovi luuletustest. Lugesin talle ette “Saatana monoloogi” poeemist “Demon”. Sellest jätkus. Õpetaja ütles: “Horosho!”. Matemaatikas esitati mulle ainult kolm kerget küsimust. Usuõpetuses sain muidugi viie. Miku vastuseid ma ei kuulnud, sest olime ühel ja samal ajal ees, mina ühes, tema teises aines. Ta tõendas, et ka kõik esitatud küsimused rahuldavalt oli ära vastanud.

Läksime heas tujus linna vaatama. Toome pealt Lossi uulitsat mööda alla tuules nägin ühes õues hulga naisi ja peatusin. Mikk seletas: – Siin peetakse juba nädalapäevad oksjonit. Pool linna olevat juba ostmas käinud. Selle maja omanik ei olevat olnud täie aruga. Tal olnud tarvitatud asjade kogumise kirg. Ta sõitnud mööda linnu ja otsinud üles pärandustompe ja ostnud kalli raha eest ära kõik, mis olnud saadaval. Selle peale kulutanud ta kogu oma varanduse. Pärast ta surma leiti, et ta kahekordne maja, pööning ja kelder igasuguseid asju olnud täis. Pärijad müüsid suurema osa ise ära ja lasksid siis selle, mis üle jäi, oksjonile. Paremad asjad olevat juba otsas ja järele olevat jäänud pudipadi, mis enam kedagi ei huvita ja mis tihti jumalamuidu inimeste kätte minevat. Mina ei olnud varem oksjonit näinud ja kutsusin ka Mikku seda vaatama. Õues oli paarkümmend naist. Laua taga seisis paks habemik vanamees, haamer käes ja pakkus kähiseva häälega asju. Nähtavasti oli ta juba tüdinud, sest järjest kõlas laua tagant: “Esimest, teist ja kolmandat!” ning vasaraga plaks vastu lauda. Olime juba lahkumas, kui vanamees hüüdis: “Teie, noored mehed, ärge minge veel ära! Siin on midagi teie jaoks!” Ta tõi laua alt välja viiulikasti, võttis sealt välja viiuli, tõmbas paar korda üle keelte ja hüüdis: “Kas näete, mis see on? Ehtne stradivaarius, väärt julgesti sada rubla! Ärge naerge – vanade meistrite viiulitest makstakse tuhandeid! Tulge kas või ise vaatama, et see on vana! Kes pakub?”

Pakkujat ei olnud.

– Nohoh, mis siis see on – niisugune haruldane mänguriist ja keegi ei paku! Selle riistapuuga panete pulmades eitede ja taatide jalad kekslema, ja uulitsa nurgal lauluviisi käätsutades teete inimeste südamed nii haledaks, et rublad mütsi aiva lendavad.

Naiste näod läksid süngeks: väljavaade minna uulitsanurgale sandikesena viiuliga kerjama ei meelitanud kedagi.

– Noh, kas olete tummaks jäänud! Tehke algust! –

– Rubla! – hüüdsin mina.

– Jah, rubla on suur raha ja selle eest saab sada kringlit, aga mitte seda viiulit. Rubla esimest! Kes paneb juurde? Te kahetsete, kui lasete pilli odavalt käest minna! Rubla esimest, rubla teist! Kui kaua pean ma teie rumaluse pärast siin suud kulutama! Rubla esimest, rubla teist, ja – (lühike otsus) rubla esimest, teist – kas keegi ei paku enam – rubla kolmandat! Käis vasaraga kolks, ja mina olin viiuli omanik. Mikk noomis mind: Kas see mitte kergemeelsus ei olnud? Mis sa teed viiuliga? Seletasin talle, et viiulimäng on seminaris sunduslik õppeaine ning et mul on nüüd oma viiul.

Viisin pilli onu juurde. See pahandas: “Mis sa selle krapiga teed?

– Maksin ta eest oksjonil ainult rubla.

– Kui asja ei vajata, siis on kõige odavam ost pillamine! Pea seda meeles!

Ta võttis viiuli, mängis ta peal lühikese loo ja jäi mõttesse. Siis lausus heatahtlikult:

– Ega maksa sellepärast veel meelt heita! Säh sulle rubla! Panen ta riiulile ja katsun mõnele lollile kaela sokutada.

– Jäägu ta pealegi mulle enesele. Hakkan tema peal ise käätsuma.

– Et selle rumaluse eest sind hoida, maksan ta eest viis rubla.

Ütlesin, et küsin enne nõu isa käest.

– Ma ei tea, kas ma teda siis enam tahangi. Kui isa kuuleb, et sa tema eest viit rubla vastu ei võtnud, saad ta käest nahatäie. Tean, et ta ei mõista nalja. Kuule Joss, mul on sinust tõesti kahju, eksamil kukud sa läbi, millega tahad sa vanemaid rõõmustada? Annan sulle kümme rubla, siis oled pahandusest lahti.

Nüüd teadsin, et olin hea ostu teinud, ja et onul oli kange himu mind tüssata. Ütlesin, et lükkan müügi seniks edasi, kuni selgub, kuidas mu eksamid on läinud.

– Samasugune põikpea kui isa! pomises onu ja läks teise tuppa.

Järgmisel päeval kell 11 olime jälle seminari saalis. Direktor tuli ja luges ette kolmkümmend nime, kes olid vastu võetud. Nende hulgas olid Mikk ja mina. Järgnes kõige põnevam moment: leoti ette kroonu kulu saajate nimed. Neid oli viis. Mina oma nime “T” tähega olin kõige viimane.

Olin nende hulgas ainuke luterlane.

Me Mikuga otse lendasime trepist alla. Läksin viiulit ära tooma. Õnneks ei olnud onu kodus. Viisin pilli Miku sugulaste juurde – onu ei võinud ma usaldada.

Mann oli Palupera jaamas vennal vastas. Mikk jooksis ta juurde ja langes kaela. Esimene rõõmuhoog möödas, ütles ta:

– Pead suudlema Jossi, mitte mind! Tema oli see, kes mu matemaaika ülesanded valmis tegi ja diktaadis mu vead ära parandas!

Mann ruttas mind tänama ja mu kätt suruma. Mikk hüüdis ülemeelikult: – Kuhu jäi musu?

Mann vastas punastades: – Musu jäi pannile küpsema.

– Noh, Joss, mis sa veel ootad? naeris Mikk, – ole mees ja tee pann puhtaks!

Minust ei olnud panni puhastajat.

4

Meid kogunes klassi 34 poissi, neist 30 uut ja neli möödunudaastast istumajäänud. Olime kõik maapoisid kodukootud ja maarätsepa õmmeldud rõivastes. Olime kehvadest perekondadest. Varsti selgus, kes meist oli tulnud tugevast, kes nõrgast koolist. Ühtedel oli õppimine kergem, teistel raskem, aga kõik asusid suure innuga tööle. Mõned õppisid isegi öösiti magamistubade koridoris nõrgal lambivalgusel. Kõik teadsid, et võistlus on suur. See olenes klassiruumide kitsikusest. Koolimajaks oli ostetud omal ajal ühe mõisniku kolmekordne maja, kus toad ei olnud ühesugused. Maja teisel korral oli neli suurt ruumi. Neist mahutas meie klass 36 inimest, järgmine 26, kolmas 22 ja neljas 18. Seepärast võis normaalselt lõpetada ainult viimane klass, teised kolm pidid tihedast filtrist läbi minema. Igast klassist pidi mitu nõrgemat välja langema. Internaadi elu võimaldas süvenemist töösse. Linna müra ja kiusatused ei pääsenud mõtteid laiali kiskuma. Linna võidi minna ainult pärast lõunat, äripäeval kaheks ja pühapäeval kolmeks tunniks. Sedagi luba kasutati ainult siis, kui oli midagi poest osta. Mikk tuli nõrgast koolist. Minu ülesandeks sai teda aidata. Õppisime koos. Mina seletasin, mis talle õpikutes jäi segaseks. Matemaatikas tuli talle alles alus panna. Olime koha valinud tagumisse pinki, kus oli võimalik teda aidata. Tagajärjed olid head. Juba esimese veerandi tunnistusel ei olnud tal ühtki hinnet alla kolme, – neljasid aga mitu.

Ootasin põnevusega esimest viiulitundi, et näha, mis mu rublane viiul väärt on. Viiuliklasse oli meil viis ning need ei ühtunud õppeklassidega. Tuli ette, et lõppklassi kasvandik alles kolmandas viiuliklassis mängis, kolmanda õppeklassi õpilane aga juba viiendasse oli jõudnud. Õpetajaks oli kirglik viiuldaja Karl Linnamägi. Tunnid peeti pärast lõunat kelle viiest seitsmeni ning iga õhtupoolik oli maja täis viiulihelisid. Esimene klass oli muidugi kõige suurem. Väliselt meenutas see suurt orkestrit. Avar saal oli ringjooneliselt täis noodipulte ning iga ühe taga seisis poiss viiuliga. Sisse astus Linnamägi ja häälestas poiste viiulid. Minu juurde jõudes tõmbas ta poognaga paar korda üle keelte, tõstis pea ja vaatas imestusega mulle otsa. Siis häälestas ta kiiresti pilli ja mängis väikese loo. Jättes viiuli enda kätte, küsis ta:

– Kas see on teie oma viiul?

– Oma jah. Ostsin ta oksjonil rubla eest.

– Hm! Lühike vaikus. – Algajal ei ole luba sel viiulil mängida! Jätan ta enda hoiu alla, kuni olete jõudnud viiendasse klassi. Teie saate kroonu viiuli. Minge ja laenake endale tänaseks viiul.

Ta läks mu viiuliga õpetajate tuppa ja mina ruttasin endale mänguriista laenama. Algasid mängu harjutused, alguses väga igavad ja kannatust nõudvad. Linnamägi kutsus mind oma korrapidamise päeval õpetajatetuppa ja küsis, kas ma luban temal kasutada hoiulevõetud viiulit kontsertidel. Muidugi lubasin. Küsisin, mis viiul on väärt. Vastus oli rabav: “Mina teda igatahes osta ei jõuaks.”

Nüüd läks elu ilusaks. Kõik vaheajad täitusid mu viiuliharjutustega. Pidin kiiresti nii kaugele jõudma, et võiksin mängida oma viiulil. Juba pärast jõulut viidi mind teise mänguklassi. Kolmandal aastal jõudsin viiendasse, aga Linnamägi viivitas veelgi, nii et oma viiulil sain mängida ainult pool aastat.

Järgmise aasta sügisel oli meie arv tublisti kahanenud. Esimesest klassist viidi üle teise ainult 22, neile tuli lisaks kaks istumajäänut ja kaks uut. Õnnelike keskel oli ka Mikk, kes kevadel oli eksamid nii hästi õiendanud, et ta võeti kroonu kulule. Kaks uut olid endised Riia vaimuliku seminari kasvandikku, kes sealt joomise ja ulakuste pärast oli välja heidetud. Kohanud neid esimest korda, ei mõistnud ma aimatagi, missugust tähtsat osa need mu elus etendavad ja missugustesse seiklustesse nad mind kisuvad. Need kaks osutusid juuretiseks, mis taigna kerkima ja käärima pani. Eelkõige tõid nad meie klassi joomise. Seni meil joodikuid ei olnud ja kui mõnel selleks vahest ehk kalduvusi oli, siis pidid nad klassi avaliku arvamise pärast ettevaatlikud olema. Riiast tulnud poisid kuulutasid, et iga mehine mees peab jooma. Ja ega nad kurtidele kõrvadele kõnelnud.

Mõlemad poisid kuulusid vaimulikku seisusse. Üks Paavel Apostolov, oli preestri, teine, Nikolai Kullasaar, köstri poeg. Mõlemad olid segaverelised aga nimetasid endid venelasteks. Kullassaarel isa oli eestlane, ema venelanna. Apostolovi isa oli samuti eestlane, aga ema ristiusku läinud juuditar. Poiss vaikis oma perekonnast, aga ta sõbralt kuulsime huvitavaid asju. Apostolovide endine nimi oli olnud Paka. Paavli vanaisa, õigeusu köster, oli pannud poja Riia vaimulikku kooli. Kui kooli rektor oli teada saanud, et Paka on eestlastel koera nimi, ehmunud ta ja ütelnud, et nimi tulevat muuta, muidu võivad luterlased mõnitada, et “Paka haugub õigeusu kirikus”. Poisi isa oli kutsutud Riiga ja talle oli valitud ilus nimi Apostolov, mis tähistavat nimekandja kutset. Keisrile oli saadetud palvekiri ja seal oli nime muutus kinnitatud. Poisi esimeseks misjonitööks oli olnud ühe juuditari ristiusku pööramine. Poiss ja tüdruk olid armunud. See oli tekitanud Riia juudi seltskonnas suurt ärevust. Tüdruk oli kindlasse kohta varju viidud, aga poiss oli ta asukoha välja nuhkinud ja kaaslaste abil ära röövinud. Tüdruk oli salaja salvitud õigeusku ja laulatatud oma kange peigmehega. Selle eest oli nooriku ema pannud tütre kõige raskema needmise alla, et ta peab jääma sigimatuks. Needusel ei olnud aga jõudu – abielupaaril oli sündinud kaks poega ja kolm tütart. Mälestus sellest julgest seiklusest oli püsinud Riia seminaris aastakümneid. Kui ta poeg Paavel oli seminari astunud, oli ta isa endine nimi, Paka, kohe üles kerkinud ja poiss oli saanud aunimeks “koerapoeg – sobakevitsh”. See tuli temaga Riiast kaasa ka Tartu seminari. Ja kuna vene kirjanikul Nikolai Gogolil on sellenimeline jutukangelane, siis ei olnud poisil selle vastu midagi. Ta valis selle koguni oma varjunimeks revolutsionääride parteis.

Köstripoeg Nikolai Kullassaar võitis kohe kaaslaste sümpaatia. Ta oli väheldast kasvu heleda käharpeaga poiss, õrnade näojoontega ja nii ilus, et teda Riia seminaris oli “neitsiks – devitzaks” nimetatud. Ka tema tõi Riiast oma aunime Tartusse kaasa. Teda nimetati ka “põliseks seminaristiks”, sest ta isa Aleksander Kullassaar oli seminari esimese lennu lõpetajaid ning pidas kuskil Rõngu kandis köstri ja koolijuhataja ametit. Too pika pruuni habemega temperamentne vilistlane oli selle poolest kuulus, et ta püüdis süvendada kõigi seminaristide, endiste ja nüüdsete, sõprust. Kus ta iganes seminari kasvandikku või vilistlast kohtas, suudles ta teda. Ta nõudmiseks oli, et kõik seminaristid, noored kui vanad, peavad üksteist sinatama. Ta poeg, meie Nikolai, oli armas poiss, ainult nõrga iseloomuga. Ta oli oma seltsimehe Apostolovi küljes kinni nagu “hobutita” oma ema küljes. Sellega käis ta läbi paksust ja vedelast. Joomises ei mõistnud ta pidada piiri. See pidi ikka olema Apostolov, kes sellele lõpu tegi, üteldes: “Noh, Kolja, tänaseks jätkub.”

Teistsugune poiss oli Apostolov, minu pikkune, tüse, tõmmu näo ja süsimustade käharatega. See oli auahne brutaalse valitseja tüüp, kes nõudis, et kõik peavad temale alistuma. Algul oli ta nii kõrk, et ta meist, maamatsidest, midagi ei hoolinud. Olime talle “tuupijad”, “ülemuse lakeid” ja “tallalakkujad”, “reaktsionäärid” ja “arad memmepojukesed”. Aga ta vajas “alamaid”, keda käsutada ja kantseldada. Ta oli tugeva jõuga ja osav võimleja ning tal ei olnud raske kokkupõrgete korral end kehaliku jõu abil maksma panna. Kui ta kord minu kallal oma jõudu katsus, sai ta sepapoja rusikaid tunda. Hoiatasin teda, et kui ta veel kord mõnele nõrgemale peaks liiga tegema, siis on tal minuga tegemist. Poiss oli tark küllalt taanduma, aga ma sain temast vaenlase.

Apostolov ega Kullassaar ei hoolinud õppimisest. Nemad “lootsid looja peale”. Nemad seminari ruumides ei püsinud. Hoolitsesid ainult selle eest, et oleksid loenduste ajal kodus, siis kadusid aga tihti jälle linna. Pärast magamaminekut ronisid nad keldri aknast välja. Millal nad tagasi jõudsid, seda me ei teadnud. Sagedasti tulid nad linnast koju nokastanult. Sellest võis direktoril ja õpetajail mõndagi teada olla, aga nendega oldi kannatlik. Nad olid vaimulikkude isade pojad, seega eesõigustatud seisusest, olid meie klaasis ainukesed venelased ning mõlemad olid oivalised laulumehed. Kullassaarel oli ilus kõrge tenor ja Apostolovi sügav bass tuli nagu tõrrepõhjast.

Apostolov tüdines peagi oma üleolevast eraldumisest. Tema vajas imetlejaid, kummardajaid ja massi, keda saaks valitseda. Ta koondas enda ümber suitsetajaid ja asutas “suitsetajate klubi”. Suitsetamine oli seminaris lubatud, aga ainult kolmandal korral pesuruumis. Suitsetajaid oli algul vähe, sest see oli kallis lõbu, rahast oli aga poistel alati puudus. Apostolov rikka isa pojana pakkus kõigile, eriti algajatele, paberosse. Klubi peamiseks tõmbejõuks olid ta lõbusad jutustused Riia vaimuliku seminari kasvandike seiklustest ja vägitegudest ning pikantsed armulood. Eriti hooples ta oma võitudega tütarlaste gümnaasiumi kasvandike juures. Vene rasvaseid anekdoote raputas ta nagu varrukast. Alatiseks kõneaineks oli tal ka vene revolutsiooniliste üliõpilaste koosolekute kirjeldamine. Ta ümber koondus hulk pooldajaid, eriti noorematest klassidest, keda ta tahtis koolitada revolutsionäärideks.

5

Üliõpilaste rahutused vene ülikoolides olid kestnud juba mitu aastat enne minu minekut seminari. Taotleti revolutsiooni, mis viiks Vene pehkinud riigikorra muutmisele. Streigiti, korraldati avalikke meeleavaldusi, levitati revolutsioonilist kirjandust ja organiseeriti tööliskonda. Valitsuse karmidest karistustest ei hoolitud. Need tekitasid ainult vabaduse sangareid ning revolutsioonilist romantikat. Teistest ülikoolidest ei tahtnud maha jääda ka Tartu, kus enamus oli vene, juudi ja kärarikaste kaukaaslaste, grusiinlaste ja armeenlaste käes. Need kõik olid kas sotsiaaldemokraadid või sotsiaalrevolutsionäärid. Nende kampa lõid ka meie Apostolov ja Kullassaar, kes mõlemad nimetasid end sotsiaalrevolutsionäärideks. Et pääseda üliõpilaste koosolekutele ehk “shodkadele”, Apostolov pani pähe üliõpilaste vormimütsi, mille ta päeval peitis pesemistuppa mustapesu sahtlisse. Mis noil kärarikastel koosolekutel kõneldi ja kuidas seal vaieldi, sellest informeeris ta hoolega kaaslasi. Aga sellest ei lausunud ta sõnagi, mis ta tegi noil öödel linnas, mil üliõpilaste koosolekuid ei olnud. Selle lobises purjuspäi välja ta sõber Kullassaar. See tõendas, et mõnikord on viibitud õllepoodides lõbusas seltskonnas, aga enamikul öödest on võetud osa üliõpilaste ühiselumajas peetavatest propaganda kursustest, kus õpetatud agitatsiooni tehnikat, dokumentide võltsimist, valedokumentide valmistamist, ja pommide meisterdamist.

Vene-Jaapani sõja ajal – olime siis juba kolmandas klassis – elavnes Apostolovi tegevus. Ta pidas suitsetamise toas kihutuskõnesid. Klassides ei julgenud ta seda teha – korrapidaja õpetaja oli liiga ligidal. Jagunesime kahte leeri – valged ja punased. Punased avaldasid oma meelsust peamiselt revolutsiooniliste lauludega, mida Apostolov neile kätte õpetas. Valged püüdsid neid naeruvääristada ja parodeerida. See ei olnud kerge, sest revolutsioonilised viisid olid kaasakiskuvad. Katsuti siiski. Kõige paremini õnnestus ühe võitluselauluga, mida lauldi vene ja eesti keeles. Eestikeelne tekst algas sõnadega:

Kauem raudu me kanda ei taha,

ike kaelast ja köidikud käest!”

Sellele vastati üldtuntud paroodiga:

“Kauem maniskit kanda ei taha,

krae kaelast ja mansetid käest!”

Tihti mürtsutati seda laulu koos – punased oma ja valged oma sõnadega. Revolutsioonilaulude helinaid oli seminaris nüüd palju. Vaikse ilmaga avati tihti aknad ja põrutati laulu nii, et linn kajas.

Pärast jõulu kaotasime mõlemad oma südamesõbrad, mina Miku ja Apostolov Kullassaare. Mikk haigestus raskesti ja viibis tõvevoodis ligi kaks kuud. Kooli tagasi tulnud, oli ta väsinud ja kurnatud ning õpingutes teistest niipalju maha jäänud, et tal ei olnud lootust kevadel järgmisse klassi saada. Teiseks aastaks klassi istumajäämine oleks toonud talle kroonukulu kaotuse. Mikk muutus kurvameelseks, minu lohutuskatsed ei aidanud. Siis tuli ootamatu lahendus. “Postimehes” ilmus kuulutus, et Volossovo eesti asundus Jamburgi kreisis otsib oma koolile õpetajat, kes võiks ka juhatada laulukoori ja õiendada vaimulikke talitusi. Andsin talle nõu kandideerida, kooliõpetaja töö kõrval iseseisvalt edasi õppida ning komisjoni ees kooliõpetaja kutse õiendada. Olin kuulnud, et Vene sisemaal olevat kooliõpetaja kutse omandamine märksa kergem kui Baltimail. Mikk kõhkles, kartes, et ta vaimulike talitustega hätta jääb. Läksin pidama nõu seminari usuõpetaja Klaassepaga. See oli kohe valmis talle lihtsad vaimulikud talitused nagu lapse ristimise, surnu puusärki panemise ja matmise, kätte õpetama. Seda ta tegigi ning varustas Miku vastavate käsiraamatutega ja jutluseraamatutega, mida ta palvetundides võiks ette lugeda. Nüüd Mikk kandideeris lisades oma kirjale juurde usuõpetaja soovituse. Ta valiti ja sõitis kohale.

Nikolai Kullassaare lahkumine seminarist oli dramaatiline. Ühel õhtul oli ta läinud linna omal käel ilma Apostolovita ja oli end nii täis võtnud, et õhtuseks loenduseks koju ei jõudnud. Apostolov käis teda asjata tuttavates joomakohtades otsimas. Ühest kohast sai ta teate, et poiss on hilja õhtu tuigerdades ära läinud. Hommikul tuli direktorile teade, et üks seminaristidest olevat leitud tänaval meelemärkuseta ja viibivat politsei arestimajas. Poiss vabastati arestimajast ja paigutati seminari haiglasse, kust ta enam klassi ei tulnud. Õpetajate nõukogu heitis ta joomise ja seminari au teotamise pärast koolist välja. Kui Peeter Speek asutas sotsialistliku “Uudised”, läksid poliitilised vaidlused seminaris nii ägedaiks, et nad juba õpinguid segasid. Vaieldi gruppide viisi. Valged said oma argumendid “Postimehelt”, punased “Uudistelt”. Apostolov ajas nooremad klassid nii keema, et ainult veel meie lõppklass “Postimehele” truuks jäi. Ilma sõnagi meie klassile lausumata koostati direktori nimele terav märgukiri, milles nõuti paremat toitu, suuremat vabadust ning “inimlikumat käitumist” kasvandikega. Kõik kolme klassi kasvandikud olid tähestiku järjekorras sellele alla kirjutanud ja see toodi ka meile alla kirjutamiseks, olles kindlad, et meie kogu koolile ei julge vastu panna. Arvustasime ta pihuks ja põrmuks ja näitasime, et see on toonilt nii häbemata, et sellele peab järgnema kooli sulgemine. Sellele võimalusele ei olnud aga ükski mõtelnud – märgukiri jäi saatmata. Apostolov raevutses, pidades mind kõige kurja juureks. Kord läks meie vahel käsitsi lööminguks. Lugesin talle ette “Postimehest” lause, milles Tõnisson hoiatas eestlasi vene revolutsioonisse sekka löömast: “Kas peame meie need olema, kes vene kasukast täid välja klopivad? Tehku seda venelased ise!”

– Lähen ja sülitan Tõnissonile näkku! – karjus Apostolov.

Mina kargasin püsti: – Mis sa ütlesid? Sina sülitad Tõnissonile näkku? –

– Sülitan jah!

Hüppasin ta juurde ja virutasin rusikaga vastasele pähe. Apostolov lõi vastu. Tekkis eht külapoisilik kaklus, ehkki meid kooliõpetaja kutsest veel ainult mõni kuu lahutas. Teised kogunesid sõõrina meie ümber. Karjuti läbisegi. Kaklus lõppes sama järsku kui oli alanud, keegi pistis pea uksest sisse ja hüüdis: “Direktor!” Silmapilkselt olime kõik oma kohtadel, raamatud laual. Oli ainult hirmutamine direktoriga. Pärast seda me enam käsitsi teineteise kallale ei läinud, vaid leppisime vängete sõnadega.

Kord ütles üks saarlane: “Kõige puhtam rõõm on kahjurõõm.” Seda “puhast rõõmu” sai ka meie klass tunda, kui kuulsime, kuidas Apostolov ja ta sõber Markus Priimets, keda omavahel nimetati lihtsalt Markuseks, kabuhirmus politsei eest olid põgenenud. Üliõpilased olid korraldanud Tähtvere pargis suure rahvakoosoleku, millest muidugi ka meie kaks revolutsionääri ei võinud puududa. Äkki oli mõisa heki tagant salk ratsapolitseinikke välja tormanud, rahva massi sekka kihutanud ning paremale ja vasakule poole kantsikutega hoope jaganud. Rahvas oli kabuhirmus laiali jooksnud. Põgenenud olid ka meie kaks revolutsionääri. Seejuures oli juhtunud õnnetus. Markus Priimets oli komistanud ja jala nikastanud ning Apostolov oli temast üle jooksnud. Poisil ei olnud siiski muud suuremat häda kui et ta mitu nädalat lonkas.

Suurimaks sündmuseks pärast mu lõppklassi jõudmist oli leppimine onu Jakupiga. Ta kutsus mind appi ühe keerulise palvekirja redigeerimisel. Lugenud ta mustandi läbi, kirjutasin talle kiiresti uue ja parema. Onu kiitis: “Seda peab sulle jätma, et sulg on sul väle!”

– Keel on veel väledam.

– Tuline kahju, et sa koolmeistriks hakkamisega oma elu ära rikud! Sa oleksid tõesti pidanud minu õpipoisiks tulema. Nüüd oleksid varsti valmis advokaat.

– Ole mureta, ega ma selleks jää. Astun ülikooli, õpin juurat, hakkan advokaadiks ning võistlen su vaese omaks.

– Kas sa hull oled! Tahad võistelda oma lihase onuga!

– Mis kasu on mul sinu sugulusest!

– Kuidas sa ülikooli pääsed – sul ei ole ju raha?

– Ära karda – selle eest on juba hoolitsetud.

See oli küll selge hooplemine, aga mõjus. Onu tõusis üles, käis tükk aega mööda tuba ja mõtles. Siis ütles ta mahedalt:

– Sul ei ole vaja raha võõrastelt laenata. Seda saad sa minult. Aga mul on selle juures tingimus: sa ei hakka minuga võistlema, vaid tuled minu kompanjoniks. Asutame advokaadikontori “Räpsei ja Tobias”. Siis võistleme kõik teised advokaadid surnuks.

Ta kõneles pikemalt, miks tal ülikooli haridusega kompanjoni hädasti vaja minevat – tal olevat raske keeruliste tsiviilasjadega hakkama saada, aga just tsiviilprotsessid olevat need, mis suurt sissetulekut andvat. Vastasin, et sellest on veel vara kõnelda.

–  Ei ole vara! Hakkan sind kohe välja õpetama. Tule iga vaba tund minu juurde tööle. Mul on niipalju kirjatöid, et neisse upun. Seejuures õpetan sulle juba enne ülikooli astumist advokaadi konksud kätte.

Ettepanek tuli nagu tellitult. Mul oli raha puudus ja onult lootsin natuke teenida. Vastasin:

– Ilma palgata ma ei tule.

– Ütleme: viis kopikat tund!

– Kümme!

– Teeme vahe pooleks – seitse ja pool!

– Ega ma juut ei ole, et tingin. Kümme!

– Olgu peale – saad kümme, aga pool sellest jääb minu hoiule tagavarakapitaliks seks puhuks, kui hakkad kooliõpetaja kohta otsima.

Nõustusin – lõime käed kokku.

Viibisin onu kantseleis äripäeviti kaks ning pühapäeviti ja kroonupühadel kuus tundi. Onu ei olnud õpetusandmisega kitsi. Ta otse hooples oma elutarkusega. Ta õpetusi võib kokku võtta kümnesse “advokaadi käsku”.

1. Kriminaalseadustik peab sul peas olema nagu katekismuse kümme käsku.
2. Loe ainult seda kirjandust, mida vajad advokaadiametis.
3. Õpi võõraid keeli, et iga kliendiga saaksid kõnelda ilma tõlgi abita.
4. Harjuta kõnepidamist ja vaidlemist.
5. Ära jäta oma õigust ka siis, kui tead, et sul seda ei ole.
6. Õigus on ainult sinul ja sinu kliendil.
7. Südametunnistus on veniv mõiste ja seadusel on nahkne nina – seda võib keerata paremale ja vasakule, üles ja alla.
8. Kõver tee viib tihti kiiremini sihile kui otsene.
9. Ära lobise välja oma saladusi. Usalda ainult iseennast, ei kedagi muud!
10. Maadluse kuldne reegel: vastasele jalg taha!

*****

Orto, 1969

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/