Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1961

EESTLASTE VÕITLUSEST RISTIUSU VASTU XIII—XVI SAJANDIL
A. Vahemetsa

Eestlaste ristiusustamine XIII sajandil toimus vägivaldse ristimise teel. Sellega koos ja käsikäes alistati meie esivanemad võõrale võimule. Nii vallutajad ise kui ka alistatud eestlased käsitasid ristimise vastuvõtmist alistumissümbolina. Tuli tunnistada uute isandate — sakslaste ja taanlaste ülemvõimu, sest nad olid tugevamad, ning koos sellega tunnustada ka nende jumala ülemvõimu, kes neid (tolleaja inimese arusaamise järgi) tõhusamalt aitas kui eestlaste jumalad oma rahvast ja seega oli nendest vägevam. Võõras võim oli algusest peale rängaks ikkeks, millest iga hinna eest püüti vabaneda, ja võõras jumal jäi samuti kurjaks võõraks jumalaks, kelle veega pealepiserdatud salapärast võimu püüti vastuhakkude puhul samuti veega maha pesta.
Vallutuse tagajärjel halvenes tunduvalt eestlaste materiaalne ja õiguslik olukord. Meil pole kindlaid andmeid selle kohta, kas eestlastel-talupoegadel tuli maksta mõningaid makse oma esilekerkivatele tippudele; on kindel, ei linnuste ehitamise, valve organiseerimise (teedel ja rannal vaenlaste lähenemise õigeaegseks kindlakstegemiseks) ja maleva (ehk sõjakäigu) kohustustest pidid nad osa võtma. Ning juhul, kui neil (vähemalt osal, kes oli sattunud suuremasse sõltuvusse) tuligi tasuda makse vanematele ja parematele, olid need maksud kindlasti tunduvalt väiksemad kui uued maksud, mis vallutajad endiga kaasa tõid.
Kiriku heaks kantavate koormistega tutvusime eelmises artiklis. Missuguseid makse pidid eestlased kandma oma ilmlike isandate heaks pärast alistamist, sellest annab tunnistust Saare-Lääne piiskop Hermanni ürik 1284. aastast. Selle järgi tuli maksta kümnist kõigelt, millelt «jumalik õigus» seda nõudis. Igalt adramaalt tuli maksta 2 1/2 marka ja üks noorloom. 3 päeva aastas tuli omal kulul töötada isandate põldudel (1 päev künda ja 2 päeva vilja lõigata). Igalt vikatilt tuli tuua 2 koormat heina. Adramaa pealt pidi toodama üks kuupsüld puid. «Odraveinist» (s. t. õllest), kui seda pruuliti, pidid ka isandad osa saama. Talupojad olid kohustatud vedama kümnise sinna, kuhu neid kästi, kuid mitte väljapoole piiskopkonna piire. Peale selle olid eestlased kohustatud uuesti üles ehitama linnuseid ning maju oma isandatele juhul, kui tuli või vaenlane need hävitas. Sõjakäikudeks ning maa kaitsmiseks tuli talupoegadel piiskopi kutsel valmis olla. Kui eestlased peale ülalmainitu veel vallutajate heaks mingi suguseid koormisi kanda tahtsid, siis jäeti neile see vabadus. Võimalik, et sellega viidatakse vakusokombele, mille järgi talupojad maksude tasumise tähtpäevadel korraldasid kostitamise isandatele omal kulul, kusjuures nad algul ka ise sellest osa võtsid. Muudele koormistele lisandusid veel rängad kohtutrahvid.
Asjaolu, et nn. vastristitute (nii tavatsetakse ürikutes nimetada allaheidetud rahvaid Baltimail ja Preisimaal isegi veel mitu sajandit pärast nende ristimist) olukord kristlike isandate ikke all ilmselt ja kiiresti halvenes, tekitas isegi ‘kõrgemates kiriklikes ja ilmalikes võimumeestes teatud rahutust. Sel ajal polnud leedulased, kurelased (kursid), semgallid ja semaitid veel ristiusku vastu võtnud. Ning «vastristitute» olukorra liiga ilmne, järsk halvenemine võis ainult innustada alistamata rahvaid veelgi visamalt võitlema ristiusu levitamise püüete vastu. Leedut, mis jäi paganlikuks XIV sajandi lõpuni, ei suutnudki Saksa ordu ja selle liitlased-piiskopid vallutada ega talle ristiusku peale suruda. Kõik see ähvardas häirida paavsti kavatsusi suunata ristisõdijaid «väärusklike» — venelaste ümberpööramiseks.
Seetõttu püüdsid paavstid, sekka ka paavstivõimuga võitlev Saksa-Rooma riigi keiser Friedrich II, manitseda kohalikke sakslasi leebemalt käituma vastristitutega. 1222. aastal andis paavst Honorius III välja rea bullasid, milles ta käskis hoiduda vastristitute rõhumisest ja keelas rauaproovi rakendamise nende kallal. Rauaproov seisis nimelt selles, et kohtuasjade lahendamisel lasti süüalust või vaidlevaid pooli kanda käes tulist rauda ja hiljem, olenevalt tekkinud põletushaava paranemisest, otsustati, kes on süüdi või kellel on õigus. Huvitavaks näiteks selles manitsuste ja lubaduste seerias on sama paavsti kiri vastristituile Preisi- ja Liivimaal 3. jaanuarist 1225. aastast. Väljendanud Rooma kiriku rõõmu selle üle, et Liivimaa ja Preisimaa elanikud on ristiusku pööratud, teatas Honorius III, et ei olevat kohane, et vastristitud on enam rõhutud seisundis, kui nad olid enne ristimist. Seejärel lubas ta neile kaitset ja isegi vabadust; nad alluvat üksnes Kristusele ja Rooma kirikule.
Samal aastal saabus Liivimaale paavsti eriesindaja Alodena Wilhelm. Ilmselt paavsti käsul manitses ta kohalikke sakslastest võimukandjaid mitte rõhuma oma alamaid — eestlasi — liiga suurte koormiste ja mittevajalike maksudega. Ordurüütlitele Viljandis pani ta südamele, ei nad poleks liiga nõudlikud eestlaste vastu kümnise kogumisel jm. asjades, et viimastel ei tuleks tahtmist oma vana usu juurde tagasi pöörduda. Analoogiliselt Honorius III kirjale teatas ka tema järglane paavst Gregorius IX 1227. aastal, et vastristitud olevat võetud Rooma kiriku kaitse alla ning neile olevat tagatud isiklik vabadus. Viis aastat hiljem deklareeris sedasama ka Saksa-Rooma keiser Friedrich II.
Tegelikult polnud seesugustest manitsustest ja garanteerimistest kasu. Kõigepealt ei hoolinud kohalikud võimud kuigivõrd kaugelt tulnud üldsõnalistest korraldustest, teiseks ei taotlenudki paavstid tõsisemaid muutusi kohapeal. Ja pole loomulikult nende teeneks, et möödus paar sajandit, enne kui eestlased suudeti pärisorjuslikku sõltumusse suruda; see oli tingitud väljakujunenud konkreetsest olukorrast. Ühelt poolt oli Vana-Liivimaa, kes alalõpmata püüdis oma naabreid — Novgorodi, Pihkvat ja Leedut — alistada või nende käest maid tükikaupa ära kiskuda, esialgu liiga ebakindlas olukorras, et võtta kohalikelt elanikelt nende liikumisvabadus või muuta nad lausa orjadeks. Teisest küljest polnud tollal veel välja kujunenud avarat turgu, mis oleks vastu võtnud suuremal hulgal põllumajandussaadusi. Seetõttu polnud kohalikel võimumeestel veel erilisi majanduslikke stiimuleidki rohkearvuliste ja suurte mõisate loomiseks ning talupoegade kinnistamiseks maa külge. Kolmandaks takistasid eestlaste rahutused ja ülestõusud ning nende passiivne vastupanu (ümberasumine, põgenemine Novgorodi- ja Pihkvamaale ning mujale) omakorda kohalike maaisandate ja teiste feodaalide edasist pealetungi talupoegadele.
Edaspidigi leidub paavstide läkitustes manitsusi kohalikele võimumeestele käituda eestlastega leebemalt. Rooma jõudsid igasugused kaebused seoses kohalike maaisandale — ordu ja piiskoppide — omavaheliste tülidega. Omavahelises nägeluses süüdistati teineteist muuhulgas ka «vastristItute» liigses koormamises ning türanniseerimises. Piiskopid, kes olid sõjaliselt nõrgemad kui ordu ja kellele viimane oma üleolekut selles suhtes üha uuesti valusalt tunda andis, olid seetõttu agarad ordu «patte« välja tooma. Piiskopi kaebustest lähtudes süüdistas näiteks paavst Bonifacius VIII 1299. aastad Saksa ordut vastristitute türanniseerimises. Nagu selgub Franciscus de Moilano — paavsti eriesindaja — poolt teostatud tunnistajate ülekuulamisest, oli ordu 1300. aasta paiku rüüstanud Saaremaad, tuues selleks kaasa ka kurelasi. Omavahelistes sõdades olid niisugused meetodid nii ordul kui ka piiskoppidel täiesti tavalised.
Nagu ülaltoodust selgub, pidid koguni Rooma paavstid ise korduvalt tunnistama, et eestlaste olukord pärast vallutust halvenes, et kohalikud vaimulikud võimukandjad ja teised feodaalid rõhuvad ning türanniseerivad oma uusi alamaid. Need ülestunnistused, mis tehti üksnes faktide rõhuval survel, on üheks tõendiks meie esivanemate olukorra halvenemisest.
Pole siis ime, et röövimise ja türannia ohvriks sattunud eestlased suhtusid uutesse võimudesse ja nende poolt kaasatoodud ususse vaenulikult. Preestrite ahnus, madal moraalne ning vaimne tase mõjusid samuti mitte just soodustavalt ristiusu levimisele. Rängad maksud ning muud kohustused kiriku heaks tõukasid talupoegi-eestlasi omakorda eemale uuest usust.
Kristliku õpetuse juurutamise asemel panid vaimulikud pearõhu väliste kristlike kommete pealesundimisele. Olid ju kombetalitused seotud vastavate lõivudega vaimulikele. Tõsi küll — XIII—XIV sajandist pole meil teateid, nagu oleks ristimise ja laulatamise eest raha nõutud; selle põhjal arvab soome uurija E. Kuujo, nagu oleks vastavaid lõive hakatud nõudma alles hiljem, XV—XVI sajandil; aga ka see pole päris kindel. Juba 1241. aastal saarlastega sõlmitud lepingus on «paganlik» ohverdamine keelatud. «Kes ohverdab paganliku tava järgi või laseb ohverdada. maksab l/2 marka hõbedat; ohverdaja saab aga 3 pühapäeva järjest alasti kirikuaias peksta.» Liivi talupoegade õiguse, mis arvatavasti on koostatud XIII sajandil, 32. ja 33. paragrahvis nõutakse, et nõidu ja ketsereid tuleb põletada. Viimase sätteid ilmselt eriti sagedasti rahvausundiliste kommete vastu kohapeal siiski ei rakendatud. Samas lepingus saarlastega on loetletud terve hulk paastupäevi, millal liha söömine oli samuti karistatav 1/2 marga hõbeda suuruse rahatrahviga. Varakult on samuti teada trahvimisjuhtumeid kristlikust talitlusest kõrvalehoidumise eest abiellumisel. XIV sajandist on säilinud Tallinna piiskopi Virumaal asuvate külade vakuraamatu katkendid. Selles vakuraamatus on loetletud talupoegade võlad, suuremalt osalt maksuvõlad. Ja säilinud katkendis on seejuures kahel korral märgitud sisse trahvid kristliku laulatuse ärajätmise eest. Seega oli niisugune trahvimine tollal ilmselt igapäevaseks nähtuseks. Toome näitena ära ühe nendest sissekannetest. «Meeldo — selle [eest] et ta polnud ühendatud (kristliku abielu kaudu — A. V.) oma naisega 3 1/2 veeringut [trahviraha võlgu jäänud — A. V.].» Veelgi rängem karistus on samasuguse «süüteo» eest ette nähtud hiljem koostatud nn. «Läänemaa talurahva õiguses» Saare-Lääne piiskopi valduste kohta: «Kui mees naise võtab, siis peab ta kiriku tulema kaheksa päeva jooksul peale laulatamist ja laskma end abiellu panna ja andma [tasu selle eest]. Kui ta seda ei tee, peab ta oma isandale andma viiskümmend marka.» Vaatamata trahvidele elasid talupojad isegi XVII sajandil nii mõnigi kord koos ilma kristliku abielupühitsuseta.
Kõrvuti surveabinõudega pidi katoliku kirik tegema esialgu ka mõningaid mööndusi «vastristituile» kiriklike eeskirjade täitmise osas. Paavst Innocentius III lubas vastristitutel Liivimaal astuda ka niisugustesse abieludesse, mis muidu kiriklike eeskirjade järgi olid keelatud. Samuti lubati matta surnuid mitte kirikukalmistutele, vaid ka endistele külakalmistutele. Need mööndused olid mõeldud ajutiste järeleandmistena, mis pidid aitama esialgu üle saada mõningatest küsimustest, mis oleksid põrganud kohalike rahvaste kõige tugevamale vastupanule.
XIII ja XIV sajandil oli ristiusu mõju alistatud eestlaste hulgas veel täiesti tühine. Rahva põhihulk jäi oma vana usundi juurde; ka neid, kelle teadvuses muistsed usulised kujutelmad olid juba osaliselt, mõnevõrragi seostunud ristiusu elementidega, oli tollal veel võrdlemisi vähe. Mälestused ajast, millal elati ilma võõramaiste isandateta, ilma ränkade -maksude, häbiväärsete karistusteta ning ilma võõra usuta, säilisid veel elavalt rahva keskel. Korduvalt tõusid eestlased üles, veel enam esines vähemaid rahutusi, millest -meieni on säilinud vaid napid teated ja vihjed. Eestlaste vabanemiskatseid soodustas asjaolu, et neil oli säilinud oma vana sõjaline korraldus — malevakorraldus — ja et nad kuni XVI sajandini võisid kanda relvi. Kõige soodsamas olukorras olid saarlased: neid kaitses igast küljest meri. Kuna saarlased olid ühtlasi osavad meremehed ja neil oli suur laevastik, ei julgenud ordu ja piiskopi sõjaväed Saaremaale ilmuda siis, kui vesi veel lahti oli. Saaremaale tehti alistamis- ja karistamisretki üksnes talvel, kui pakane oli katnud Suure väina tugeva jääga. Nagu teame, alistati Saaremaa 1227. aastal. Kuid ristivägi lahkus maalt kiiresti ja kuni sajandi kuuekümnendate aastate lõpuni polnud Saaremaal veel ordu ega piiskopi kivikantse. Kõik see soodustas saarlaste võitlust. XIII sajandil seisid nad oma ülestõusudega teiste eestlaste seas esirinnas. Võõrvallutus puudutas kibedasti saarlaste majanduslikke huve: seni olid saarlased agaralt osa võtnud merekaubandusest ja käsikäes sellega ka mereröövist Nüüd aga koondasid Baltimaadel asuvad linnad Tallinn, Riia, Tartu, Pärnu jt., kus juhtiv osa oli sakslastel, kaubanduse põhiliselt endi kätte. Samuti tõkestasid vallutajad oma kaupmeeste huvides saarlaste mererõõvi.
22. septembril 1236. aastal lõid leedulased Saule lahingus hävitavalt Mõõgavendade ordut. Lahinguväljal langes ka ordumeister Volquin. Mõõgavendade ordu pidi liituma seejärel Preisimaal preislasi alistava Saksa orduga ja jäi tema autonoomseks osaks. 1236. aastal toimus ka saarlaste esimene ülestõus. H. Wartberge oma kroonikas jutustab sellest ülestõusust järgmiselt: «Aastal 1241 oli Liivimaal ordumeistriks Andreas Velven. Tema ajal langesid saarlased uuesti ära, tapsid kõik kristlased ja vaimulikud, kes seal elasid, maha. Nende isand piiskop Henrikus pääsis vaevu surmast.» Et ülestõus oli puhkenud siiski varem, mitte krooniku poolt märgitud aastal, selgub sellest, et 1241. aastal olid saarlased sunnitud ordumeister Velveniga sõlmitud lepingu kohaselt alistuma. Lepingu sissejuhatavas osas märgitakse, et saarlased langesid ära ristiusust ja tegid suurt kahju kristlastele nii maal kui ka merel. 1241. aastaks oli olukord muutunud: ordu väed olid tollal saavutanud suurt edu Novgorodi vastu, vallutanud Pihkva ja Kaporje. See seadis saarlased ohu ette, et järgneval talvel võib järgneda ka nende ülestõusu mahasurumine võidukate rüütlivägede poolt. Ilmselt seepärast pidasidki nad paremaks, saavutanud mõningaid mööndusi, sedapuhku võitlus lõpetada. Nii selles ülestõusus kui ka hilisemates tolle aja ülestõusudes pöördus ülestõusnute viha nii vaimulike kui ka ilmlike feodaalide vastu. See oli üheks eestlaste ülestõusude iseloomulikumaks jooneks XIII—XIV sajandil.
Õige pea järgnes sellele uus saarlaste ülestõus. Selle kohta pole küll säilinud muud materjali kui üksnes 1255. aastal sõlmitud leping ordu ja saarlaste vahel. Lepingus on märgitud, et saarlased olid usu rüpest ära langenud. Millal see uus ülestõus puhkes, pole kindlasti teada; arvatavasti XIII sajandi viiekümnendate aastate algul. Mõningate järeleandmistega ja ilmselt ähvardades uue rüüsteretkega Saaremaale saavutasid kohalikud võimukandjad saarlastelt nõusoleku sedapuhku võitlus katkestada. Kuid mitte kauaks.
13. juulil 1260. aastal toimus ordule õnnetu Durbe lahing. Selles lahingus purustas leedulaste vägi täielikult ordu väe, kusjuures abivägedena kaasa tulema sunnitud kurelased ja eestlased taandusid enne kokkupõrget lahinguväljalt ja jätsid raudrüütlid silm silma vastu leedulastega. Tekkinud olukorda kasutades tõusid saarlased jälle üles. Kuid seekord oli saarlaste vabadusaeg üürike. Vaatamata suurtele raskustele — peale saarlaste tõusid üles ka kurelased ja osa preislasi, samal talvel lõid leedulased orduvägesid Liivimaal — kogus ordu kokku suure sõjaväe. Siia kuulusid ordu enda sõjalised jõud, Saare-Lääne ja Tartu piiskopi väed ning taanlaste abiväed Tallinnast. 1261. aasta alguses tehti retk Saaremaale. Kuigi saarlased panid ülekaalukale väele ägedalt vastu, otsustas vaenlaste ilmne ülekaal saarlaste peamise tugipunkti — Kaarma maalinnuse saatuse: see vallutati tormijooksuga ja rööviti tühjaks. Seejärel palusid saarlased rahu ja andsid pantvange. Pärast seda ülestõusu ehitas ordu Saaremaale Pöide kivilinnuse ja ilmselt ka teisi, väiksemaid kindlustusi.
XIII -sajandi lõpul (aastail 1299—1300) püüdis ordu haarata ka piiskopile kuuluvat Saaremaa osa. Jäetud Saare-Lääne piiskopi poolt endi hooleks, pidasid saarlased võitlust orduga ilmselt üksi ja taastasid selleks ajaks ka oma vabaduse. Seda kasutati muidugi selleks, et minema pühkida ka ristiusk. 1301. aastal räägib üks rüütel oma tunnistustes, et orduväed pidid usust taganenud saarlaste vastu võitlema. Paistab, et selles võitluses sai koguni mõnevõrra kannatada Pöide orduloss ja et saarlastel õnnestus vallutada ja hävitada ordu väiksemaid kindlustatud tugipunkte. Ega siis asjata lubanud Saare- Lääne piiskop hiljem ordul kindlustused vana viisi, nii nagu nad enne olid, üles ehitada.
Näib, et XIII—XIV sajandi vahetusel levisid rahutused ka Harju- ja Virumaale, mis olid kuni Jüriöö ülestõusuni Taani kuninga võimu all. Nii näiteks kõneleb paavst Bonifacius VIII oma kirjas 18. märtsist 1299. aastast Riia, Saare-Lääne ja Tartu piiskopile paganate (niisiis ilmselt eestlaste) korduvatest ülestõusukatsetest Taani kuninga Eriku ja tema vasallide vastu. Seejuures nõutakse piiskoppidelt, et nad Taani kuningat kõigi oma jõududega toetaksid. Ühes 1310. aastast pärinevas ürikus kõneldakse paganate korduvatest kallaletungidest Tallinnale. On võimalik, et nende rahutuste tagajärjel olidki Harju-Viru vasallid 1314. aastal sunnitud kergendama talupoegade makse.
Nii kääris eestlaste maa uute isandate võimu all, rahulolematus kasvas — eriti Saaremaal ja Harju-Virumaal. Viimases kaksikmaakonnas olid kohalikud vasallid haaranud enda kätte läänidena peaaegu kõik maad ja asutanud rohkesti mõisaid. Sel kombel oli talupoegade ekspluateerimine siin julmem kui teistes Eesti osades. Vasallidest ei jäänud muidugi maha ka katoliku kirik. Tekkisid eeldused uueks suureks ülestõusuks — see on tuntud Jüriöö ülestõusu nime all. Ülestõus algas Harjumaal ööl vastu 23. aprilli 1343. aastal. Väljaastumise signaaliks oli ühe maja süütamine künkal. Seda ajajärku on kujutanud üksikasjaliselt oma nn. Liivimaa nooremas riimkroonikas kaasaeglane Hoeneke. Kahjuks pole noorem riimkroonika meie päevini säilinud ja me saame seda kasutada ainult teiste kroonikate (eeskätt Renneri «Liivimaa ajaloo») ümberjutustuste kaudu. Kroonikas kirjeldatakse ülestõusnute tegevust niiviisi: «Padise kloostris lõid nad (s. o. ülestõusnud — A. V.) 28 munka surnuks ja põletasid maha kloostri. Nad põletasid maha kõik aadlikkude mõisad, käisid maa risti ja rästi läbi ja tapsid kõik sakslased, keda nad kätte said … Kes naistest ja lastest meeste käest pääses, need lõid mittesaksa naised surnuks, põletasid maha kirikud ja (munkade) onnid.» Koos kõige muuga pühkisid ülestõusnud minema ka vallutajate poolt kaasa toodud ristiusu. Eestlased piirasid ümber Tallinna ja ootasid pikisilmi kutsutud abivägede saabumist: Rootsi vägesid Soomest ja Pihkva vägesid Venemaalt.
Kuid nüüd segas end sündmuste käiku vahele uus jõud — ordu. Ordumeister, kes oli ülestõusu puhkedes sõjakäigul Pihkva vastu, pöördus koos vägedega kiiresti Paidesse. Sinna kutsus ta läbirääkimistele ka ülestõusnud eestlaste juhid — neli «kuningat». Need ilmusidki 4. mail Paidesse. «Meister küsis jällegi [kuningailt — .4. V.], mis põhjusel on nad vaesed mungad Padisel surnuks löönud. Nad vastasid: Neilgi olnud küllalt süüd, ja kui oleks veel leidunud küünrapikkune sakslane, oleks seegi pidanud surema . ..» Eesti kuningad, kes hakkasid vastu orduvendade katsele jätta nad pantvangidena Paide, tapeti puhkenud käsikähmluses. Seejärel liikus ordu vägi Tallinna alla, kus purustati ülestõusnud eestlaste peajõud. Harjulaste järel olid üles tõusnud läänlased, kes piirasid ümber Haapsalu. Tallinna alt siirdus ordumeister koos vägedega Haapsalu alla ja hajutas seal asuvad ülestõusnute sõjalised jõud. Vaatamata neile löökidele ülestõus jätkus ning koguni laienes: «Üks päev enne Püha Jakobuse [jaagupipäeval] (24. juulil) samal 1343. aastal lõid saarlased maha kõik sakslased, noored ja vanad, nii nagu see Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid samal päeval Pöide linnuse alla .. .» Pöide linnuse meeskond alistus. Kuid juba samal talvel tegid ordu väed retke Saaremaale ja sundisid ta alistuma. Lõplikult suruti ülestõus veriselt maha 1345. aastal.
Sangarlik Jüriöö ülestõus oli eestlaste viimaseks grandioosseks katseks oma jõududega minema ajada võõrvallutajad. Järgnevatel ülestõusudel puudub Jüriöö ülestõusule omane suurejoonelisus ja oma aja kohta küllaltki hästi läbi mõeldud tegevuskava.
Näeme, et eestlaste ülestõusud olid alati võitluseks nii feodaalse ikke kui ka selle ideoloogia — katoliku usu vastu. See joon läbib punase niidina kõiki ülestõuse, mille kohta meil on andmeid. Ülestõusnud tapsid harilikult maha kõik vaimulikud, keda õnnestus kätte saada, ja hävitasid kirikud. Kuigi meil pole täpsemaid andmeid selle kohta, mis juhtus «pärast ristiusu rüppest äralangemist», ei valmista erilisi raskusi seda ette kujutada. Ilmselt pesti nii inimestelt kui ka majadelt maha ristimine, taastati täielikult vanad rahvausundi kombed. Erilise isuga söödi just paastupäevadel keelatud liharooga. Need üürikesed vabadusajad sisendasid omakorda lootust, et tuleb aeg, millal võõrvallutajad koos oma usuga lõplikult minema pekstakse ja «vana hea aeg», nagu ta oli enne vallutust, jälle tagasi tuleb. Paraku ei läinud need lootused tollal mitte täide: jõudude vahekord oli liiga tugevasti eestlaste kahjuks. Kuid seda visamad olid eestlased omaks võtma ristiusku.
XIII—XIV sajandile oli iseloomulik eestlaste majandusliku olukorra halvenemine, mis oli otseses seoses võõrvallutusega. See oli niivõrd järsk, et paavstidki, lähtudes oma kaugematest eesmärkidest, pidid korduvalt manitsema kohapealseid võimukandjaid mitte liiale minema. Kirikukombeid püüti trahvide ähvardusel rahvale (kas või mõnevõrragi) peale suruda. Kuid võõras usk ise ei tahtnud esimese saja, saja viiekümne aasta jooksul üldse juurduda. Eestlased jäid truuks oma vanale usundile ega omandanud ristiusu välist võõpagi. Nii kiriku, ristiusu kui ka võõrvõimu vastu peeti aktiivselt võitlust, mis kasvas tihti ülestõusudeks. Nagu nägime, oli ülestõusude puhul eestlaste üheks esimeseks mureks hävitada kõik ristiusu välised tunnused: tappa papid, teha maatasa kirikud jms.
Konkreetsed andmed on meil ülestõusude kohta Saaremaal (1236—1241, 1250—1255, 1260—1261, 1299—1301, 1343—1345). Mandri-Eesti osas võib vaid oletada rahutusi Harju- ja Virumaal XIII ja XIV sajandi vahetusel. Mujalt Eestis pole rahutusi ja ülestõuse teada. Ainult Jüriöö ülestõus haaras peale Harjumaa veel Läänemaa ning arvatavasti ka Virumaa. Mõned viited lubavad aga oletada rahutusi samal ajal mujalgi, nimelt Tartu piiskopkonnas ja Sakalas. Kuid võib üsna kindlasti väita, et nendes Eesti piirkondades, kus XIII—XIV sajandil ülestõuse pole teada, oli suhtumine katoliiklusse niisama vaenulik nagu nendes maakondadeski, kus ülestõusud toimusid. Lõuna-Eesti osutas võitluses vähem aktiivsust seetõttu, et seal asusid ordu sõjalised jõud; pealegi oli Lõuna-Eesti muistse vabadusvõitluse käigus saanud palju rohkem kannatada kui Põhja- ja Lääne-Eesti.
Jüriöö ülestõusu verine mahasurumine ja XV sajandil alanud talurahva sunnismaiseks muutmine tõid kaasa olulisi muutusi rahva võitluses katoliku kiriku pealetungi vastu. Kõigepealt tugevnes kohalike võimude administratiivne surve. Veel intensiivsemalt kui enne püüti rahvale peale sundida ristiusu välist kesta. Niisuguses olukorras kujunesid soodsamad tingimused ristiusu üksikute elementide järkjärguliseks sissetungiks eestlaste vaimumaailma. Põimudes endiste rahvausundiliste kujutelmadega moodustasid nad omapärase kaootilise segu. Kõrvuti kristlike kujutelmadega jäid veel kauaks püsima vanade uskumustega seotud kombed ja tõekspidamised. Peale selle tuleb silmas pidada seda, et nii mõnedki kristlikud-katoliik- likud kombed (näiteks pühakute-kultus) olid sisult lähedased muistsele haldjatekultusele.
XV sajandist peale tugevnes kristliku ideoloogia surve eestlastele järsult. Üha resoluutsemalt püüdsid nüüd kiriklikud võimukandjad juurutada kristlikke kombeid rahva seas. Hakati nõudma üksikute palvete selgeksõpetamist «mittesakslastele» — nagu sakslased-vallutajad üleolevalt tavatsesid nimetada Vana-Liivimaa päriselanikke, s. o. eestlasi, lätlasi ja liivlasi. Üheks etapiks selles katoliku kiriku pealetungis olid Valga maapäeva otsused 1422. aastast ja Riia provintsiaalkontsiili statuudid kuus aasta hiljem. Veel 1504. aastal — Valmiera maapäeval — lasti Valga maapäeva otsused uuesti ette lugeda.
Valga maapäeva otsustes nõuti, «.. .et nad [s. o. eestlased — A. V.] oma lapsi ristida laseksid kristliku viisi järgi ühe kuu jooksul pärast nende sündimist. Samuti et keegi kristlikust ristimisest ei hoiduks või seda ära ei peseks surmanuhtluse ähvardusel» ja «… et suurtel pühadel ja pühapäevadel nad oma kihelkonnakirikusse tuleksid missale jumalasõna kuulama ja jumalateenistust kaasa elama». Maapäeva otsuses nõuti edasi, et talupoegadele õpetataks «Meie isa» ja «Ave Maria» palved, ristiusu kahtteistkümmend peatükki ning kümmet käsku. Samu nõudeid korrati 1505. aastal Saare-Lääne piiskopi Johan III Orgase sinodaalstatuudile lisatud manitsuskirjas. Nagu näha, oli piiskop kindlasti veendunud, et «heaga» «mittesakslastele» ristiusu õpetamisel kaugele ei jõua ja seepärast kirjutas ta ette, et vaimulikud pihil või vakusel nõuaksid «kümne käsu» tundmist vitsahirmu või mõne muu parandusabinõu ähvardusel. 1521. aastal püüdis sama piiskopkonna uus piiskop Kyvel tõhustada palvete, usutunnistuse ja kümne käsu teadmist, nõudes, et iga mõisnik peaks omal kulul mõisas ülal üht «vaest», kes siis talurahva lastele õpetaks katoliku usu põhitõdesid. Kuna «vaest» pidi ülal pidama mõis, siis leidsid mõisnikud-vasallid kohe, et selline uuendus on «ülearune».
Igalt «mõistlikesse ja arukaisse aastatesse» jõudnud talupojalt nõudis 1422. aasta maakorraldus vitsakaristuse ähvardusel pihil käimist vähemalt kord aastas. Ka Kyveli visitatsioonieeskirjades oli püstitatud samasugune nõue.
Nagu me eespool nägime, lubati ajutise mööndusena elanikel endile ise matusepaika valida. XV sajandil paistis aga see järeleandmine olevat juba liiga suur. Riia provintsiaalkontsiili otsustes märgiti, et «… mõnede selle maa [s. o. Liivimaa — A. V.] vastristitute ja talupoegade juures valitseb veel tänini vana paganlik komme ja sobimatu nähtus põlata pühitsetud surnuaeda ja eelistada end matta lasta metsade üksindusse ühes kiskjate loomadega, samuti mõnedesse pühitsemata kohtadesse, kus vanemad ja sõbrad paganluse ajal on maetud, sageli koguni kirikuis ja pühitsetud matusepaikades korraldada joomapidusid ja tuua surnud vanemaile ja sõpradele süüa ja juua, uskudes, et see tuleb neile troostiks, ja toime panna seal veel muid paganlikke kavalusi». Edasi tehti mõisnikele ja preestritele ülesandeks talupoegadest niisugused paganlikud kombed «välja arstida», kasutades selleks kõiki võimalikke vahendeid manitsustest ning ähvardustest alates ja trahvidega lõpetades. Samas nõuti ka, et talupoegade «ebausklik puuslikuteenistus» välja juuritaks. Piiskop Kyveli visitatsioonieeskirjades on paganlike kommete väljajuurimiseks ette nähtud veelgi karmimate abinõude kasutamine. Piiskop nõudis, et visitaatorid välja nuhiksid, «kas austavad mõned kõue, juues tema auks või täites muid ebausukombeid, lootes sellelt vihma ja suuremat viljakust». Juhul, kui leiti mõni niisugune, kes «ei pane oma lootusi jumalale, vaid haldjale, nagu kõuele, nimetades kõue pühaks jne., need tuleks ärateenituit ära põletada kui uskmatud ja väärusulised». Nagu me juba käesolevas artiklis eespool märkisime, oli nõidumise ja ketserluse eest tolleaegsetes talurahvaõigustes ette nähtud surmanuhtlus põletamise teel.
Vaatamata sellele, et kirik algusest peale püüdis rahvale peale sundida kristlikku abielu ja sellega seotud kombeid (koos sellega aga muidugi ka vastavat tasu papile «püha talituse» eest), tuli veel XV sajandilgi võidelda mitmesuguste abiellumisega seotud rahvausundiliste tavade vastu. 1422. aastal — Valga maapäeval — keelati naiste ja tütarlaste «tõmbamine». Ja veel sada aastat hiljem kutsus Saare-Lääne piiskop Kyvel oma vasalle üles kõigiti mõjutama talupoegi, et nad end kristlikult laulatada laseksid.
Need faktid annavad tunnistust sellest, et katoliku kirik püüdis järjest agressiivsemalt eesti talupojale peale suruda ristiusku. Ristiusu survele vastasid eestlased nüüd passiivse vastupanuga: ülestõusudeks ei jätkunud neil enam jõudu. Paljud maapäevade jm. otsused jäid seega ainult paberile. Juba igasugu paganlike kommete ja muude taoliste «väärnähtuste» vastu suunatud otsused ja nende sagedane kordamine näitavad, et nende tulemused olid kasinad, et rahvas ei tahtnud kuigi kergesti omandada seda, mida talt trahvide ning karistuste ähvardusel nõuti. 1422. aasta maapäeval nõuti, et talupojad külastaksid pühadel ja pühapäeviti kirikut. Nagu näha, suudeti seda mõnel määral läbigi suruda. Ent missuguseks kirikuskäimise kohustuse täitmine kujunes, sellest jutustab kroonik B. Russow juba pärast reformatsiooni järgmist: «Ja kui jutlus peale pidi hakkama, läksid talupojad poolpurjus päi kiriku, vadasid ja pragasid nõnda, et pastorit nende kisa tõttu näha ega kuulda ei võinud.» Krooniku jutustusele leiame kinnitust Kyveli visitatsioonieeskirjadest. Piiskop käsib neis järele uurida, kas talupojad «peavad pühasid kiriku määruste järgi, ilma et nad neil päevil töötaksid ja purjutaksid ja muid keelatud asju teeksid». Trahvide, vitsahirmu jms. ähvardusel püüti talupoegi sundida ära õppima kümmet käsku ja mõnda palvet. Eriti agarad olid selles suhtes Saare-Lääne piiskopid. Mida aga näitavad piiskop Kyveli visitatsioonimaterjalid 1519.—1521. aastast? Visitatsiooniprotokollides puuduvad «rõõmustavad teated» selle kohta, et mõni talupoeg oleks ära õppinud «Meie isa» palve, usutunnistuse või kümme käsku. Peaaegu igas kihelkonnas võis leida abielupaare, kes elasid koos ilma eelneva kristliku talituseta.
XV ja XVI sajandil võib veel igal sammul leida vanade rahvalike uskumuste säilimise märke. Asjata pole piiskop Kyveli visitatsioonieeskirjade 63. ja 64. punktis nõutud, et järele uuritaks, «kas pöörduvad mõningad [talupojad] haiguse või õnnetuse ajal nõidade, linnutarkade ja [teiste] selliste poole». 64. punktis nõutakse, et visitatsioonil selgitataks välja need, kes koduloomade haiguste vastu otsivad abi nõidadelt. 1519.—1521. aasta visitatsioonimaterjalid näitavad, et peaaegu igas kihelkonnas Saare-Lääne piiskopkonnas leidus nõidu ja ennustajaid.
Talurahva vastupanu kohta kiriku pealetungile võib teha huvitava järelduse olukorra põhjal Märjamaa kihelkonnas. Rahaliselt ja luksusliku sisseseade poolest oli siinne kirik kõige jõukam kogu visiteeritud rajoonis. Järelikult oli kirik siin talupoegadelt eriti suuri summasid välja pressinud. Samal ajal ei olnud üheski visitatsioonipiirkonnas nii palju nõidujaid, ennustajaid ega kiriklikult laulatamata talupoegi kui Märjamaal. Näiteks kaebas Vaimõisa kubjas, et selles külas elab enamus abielupaare ilma kristliku talituseta. See näitab selgesti, et katoliku kiriku kohustuslike «rituaalide ignoreerimine oli üheks talupoegade võitlusvahendiks kiriku vastu.
Leidub ka mõningaid andmeid talupoegade otsesest keeldumisest kirikliku rendise maksmisest. Nii kaebas piiskop Kyvel Saaremaa vasallide meespäeval 1520. aastal, et mõisnike talupojad ei tahtvat aidata ehitada preestrite elamuid ega kirikuid ning keelduvat täitmast kiriklikke kohustusi.
Hoolimata eesti talurahva visast vastupanust katoliku kirikule ja ristiusule, võib siiski märgata kristlike kujutluste tungimist rahva teadvusse. See oli paratamatu. Eesti talurahva rõhutud, orjastatud seisund tekitas eeldusi ristiusu ideede vastuvõtuks, mis kõnelesid maise maailma põlgamisest ja lootustest taevasele paradiisile. Seejuures segunesid, nagu juba eespool rõhutatud, vanade uskumustega seotud kujutelmad ristiusu kujutelmadega; mitmed vanad tavad ja kombed said väliselt katoliikliku kesta.
Nii teatab näiteks kroonik Russow suurte «saksa ja mittesaksa» hulkade kokkuvoolamisest jaanipäeval Pirita kloostri juurde. Talupoegade kokkutuleku põhjusteks peab kroonik patukustutuskirja ja ebajumalateenistust. Edasi kuuleme totemistlike uskumuste ühendamist kristliku jumalateenistusega või õigemini nende üleviimist kirikusse. «Kui talupojad ja nende, naised ja tüdrukud,» kirjutab Russow, «oma ohvrid, vahast tehtud küünlad, hobused, härjad, vasikad ja lambad altarile olid pannud, et nende loomad hästi kosuksid ja terved oleksid, siis keerutasid naised ka ühe killingu või penni kolm korda ümber pea ja viskasid siis altarile ja läksid «minema.»
XV sajandil algas ka rahva hulgas vanade rahvapäraste jumaluste segunemine katoliku pühakute ja nende kultusega. Juba 1428. a. kirikukontsiili otsustes kästi «mitte enam kirikuid ega kabeleid [ehitada], kuhu püha Antoniuse ehk muude pühakute pilte pannakse, ka mitte [sallida] korve ega puutüvesid, kus ohvreid alal hoitakse, eriti mitte linnade ega alevite juures, maanteede ääres ja põldudel». Nimelt sidus rahvas katoliikliku Antoniuse kultusega oletatavasti oma vana haldja — Tõnni kultuse. Hiljem on aga katoliku kirik Tõnni kultusega leppinud ja seda oma huvides kasutama hakanud. Nii saatsid Liivimaa piiskopid Antoniuse populaarsust kasutades talupoegade hulgas erilise Antoniuse ordu mungad mööda oma diotsööse almuseid koguma.
Kui 1428. a. provintsiaalkontsiili otsustes oli pööratud suurt tähelepanu kalmetesse matmisele, siis XVI sajandi alguses kuuleme peamiselt talupoegade kaebustest seoses matmisega kirikuaiale. Ka arheoloogilised leiud näitavad, et mitmed suured kalmistud, mis olid rajatud juba enne saksa röövvallutajate sissetungi, jäid kasutuselt ära XV sajandi paiku.
XVI sajandi alguseks oli toimunud eesti talupoegade teatud varanduslik kihinemine. Mõisamajanduse arenemisega oli mõisnikel pärisoriste talupoegade vaoshoidmiseks tarvis ka senisest rohkem talupojaseisusest ametnikke ja sundijaid: kupjaid, kümnikke, vardjaid jt. Suur osa mõisa teenistuses olevaid talupoegi-ametnikke kuulus jõukamate talupoegade hulka. Sellised mõisa teenistuses olevad talupojad võtsid kergemini vastu katoliku kiriku õpetust kui teised. On iseloomulik, et Kyveli visitatsioonieeskirjades 1519. aastast nähakse küsitlusalustena ette vaid «vanemat või kümnikku või mõnda teist usaldusväärsemat talupoega».
On koguni andmeid kirikufeodaali püüetest teha mõningaid talupoegi erisoodustuste abil endale truualamlikeks tööriistadeks. Nii läänistas Saare-Lääne piiskop Johann von Münchhausen kilter Ullele tema eluajaks Kaina külas üksjalakoha «tema truu teenistuse eest, mida ta meile ja meie stiftile on teinud ja veel edaspidi tegema peab ja teha võib». XVI sajandi vakuraamatutes leiame talupoegi köstreid.
Kiriku ideoloogilise mõju tõhustamiseks talupoegade hulgas püüdis kõrgem vaimulikkond nõuda preestritelt eestikeelsete palvete õpetamist ja jutluste pidamist, kuigi mitte-ladinakeelsete kiriklike rituaalide kasutamine oli katoliku kirikule põhimõtteliselt võõras. Saare-Lääne piiskopi Johan III Orgase sinodaalstatuutide 6. punktis 1505. aastast nõuti preestritelt igal pühal ja eriti pühapäeval «Meie isa», «Ave Maria» palvete ja usutunnistuse õpetamist rahva keeles. Edasi nõudis piiskop: «Eestlastele ja teistele vastristituile õpetatagu palve: «Jeesus Kristus, elava jumala poeg, kes sa oled sündinud neitsist Maarjast, halasta minu peale.»» Tähelepanuväärne on, et ligi 300 aastat pärast maa lülitamist katoliku kiriku otsesesse võimupiirkonda nimetati eestlasi ikka veel «vastristituiks». Kuidas õnnestus eestikeelsete palvete õpetamine ja nende omandamine talupoegade poolt, sellest oli juba juttu eespool.
Et preestrid mingil määral seda piiskopi eeskirja olid sunnitud täitma, seda näitab eestikeelsete palvete säilimine nn. Kullamaa vakuraamatus. Selles XVII sajandist pärinevas ja kohaliku preestri koormusi ja muud arvepidamist sisaldavas märkmikus leiduvad lõpus ka meie isa palve, usutunnistuse ja Ave Maria eestikeelsed tekstid. Kuid need tekstid on väga puudulikud ja arvatavasti ei osanud umbkeelsed preestrid neid kuigi arusaadavalt talupoegadele esitada. Teistsugune oli asi muidugi siis, kui eestikeelne jutlus tõotas kirikule mingisugust lisakasu. Nii esines 1503.—1506. aastal ordupreester Wetberg eestikeelsete «Suure Liivimaa patukustutuse» jutlustega Rakveres ja Narvas.
Kodanlikus ajalookirjanduses üldiselt tunnistati, et «ristiusk leidis eestlaste vaimuelus väga visa ja aeglast vastuvõttu». Samal ajal kaitsevad aga kõik tähtsamad kodanlikud ajalookäsitlused, mis tegelevad katoliku kiriku tegevuse ja reformatsiooni probleemidega Eestis, absurdset teesi mingist kirikliku elu langusest XVI sajandi alguses. Selle põhjusena esitatakse «vaimulike halba eeskuju», «kiriku ilmlikuks muutumist», «hooletut hingehoiu tööd ning jutluse puudumist», «talupoegade ‘kiriklike koormiste omavolilist kergendamist». Et rääkida langusest, tuleb eeldada eelneva tõusu olemasolu. Ometi näitavad ajaloolised faktid, mida ka kodanlikud autorid ei eita, et kõik need «kiriku languse» tunnused on esinenud Eestis ristiusu vägivaldsest importimisest alates. Kodanlikele ajaloolastele pole siin aga tähtsad mitte ajaloolised faktid, vaid nende üldistest klassihuvidest lähtuv vajadus kaitsta ristiusku, näidata selle mõju eesti talurahvale võimalikult tugevana. Selleks püütakse kujutada katoliku kirikut tema tegevuse algperioodil Eestis progressiivsena ja manduvana alles enne «päästvat» luterlikku reformatsiooni. Et aga reformatsiooni järel talupoegade huvi ristiusu vasta ei kasvanud, seda nägime juba eespool toodud Balthasar Russowi tsitaatidest.
Hoolimata katoliku kiriku oletatavast mandumisest, olevat kodanlike autorite arvates just käsitletaval perioodil samal ajal suurenenud «meeleparanduse tahe ja õndsakssaamise igatsus talurahva hulgas». Selleks olevat andnud erilist tõuget 1501.—1503. aasta Vene-Liivi sõda ja 1503.—1506. ning 1508. aastate patukustutusjutlused. Ajaloolane P. Johansen on püüdnud seda väidet isegi faktilise materjali alusel tõestada. Oma «Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu» eessõnas väidab ta, et «me võime kiriklikkuse kasvu maaelanikkonna hulgas lihtsal viisil mõõta: kirikuwöörmündrite väljaminekute järgi veinile ja kirikuleivale, mis annavad osavõtu suuruse armulauast». Vakuraamatu andmete alusel tehtud arvutuste põhjal, mille käiku käsitletavas “teoses ei esitata, arvab Paul Johansen end olevat õigustatud rääkima 100- ja 1000-kordsest armulaua külastajate kasvust.
Vakuraamatu andmete analüüs annab järgneva tabeli Keila kiriku väljaminekutest veinile ja kirikuleivale [oblaatidele]:

Kui pidada kiriku väljaminekuid veinile ja oblaatidele tõesti proportsionaalseks «talupoegade kiriklikkusega», siis tuleb seda ajavahemikus 1474—1521 pidada enam-vähem stabiilseks, sest langus väljaminekutes XVI sajandi algul võib ühelt poolt olla seletatav Keila alevi elanikkonna vähenemisega — siin oli XV sajandi 90-ndail aastail 9—10, XVI sajandi algul 6—8 majakonda. Mõningane tõus 1519. aastal on vahest sõltuv sel aastal maad tabanud viljaikaldusest ja epideemiast, mille tekitatud abituse ja meeleheite tunnet oli kirikul kergem enese huvides realiseerida. Mingisugust talupoegade usklikkuse avaldumise kasvu Keila kiriku vöörmündri vakuraamat seega ei näita. Võib pigem väita, et just pärast 1501.—1503. aasta sõda ja «Suuri patukustutusjutlusi» 1503.—1506. aastal toimus armulaualkäijate arvu kahanemine (1506. aasta väljaminekud küündisid 31 toobi veini ostmiseks, 1508. aasta väljaminekud 14 toobile). Nii või teisiti — üldiselt tuleb pidada Johanseni katset võtta sellise keerulise nähtuse, nagu seda on religioosse ideoloogia omandamine talupoegade poolt, mõõdupuuks väljaminekuid veinile ja kirikuleivale liiga juhuslikuks ja hüpoteetiliseks.
Oleme mõnevõrra iseloomustanud olukorda, mis eelnes reformatsiooni kandumisele Saksamaalt Liivimaale. Alanud 1517. aastal Saksamaal Lutheri tuntud 95 teesiga, saavutas uus, katoliku kiriku vastu suunatud liikumine kiiresti suurt edu. Iga klass tõlgendas reformatsiooni omamoodi: vürstid lootsid saada endale kiriku maid, rüütlid taotlesid ühtse riigi loomist Saksamaal. Talupojad aga haarasid kinni kõigi inimeste võrdsuse ideest, mida mõned jutlustajad nüüd esile tõstsid, ja lootsid, et uue usu vastuvõtmine päästab neid ekspluateerimisest. Sündmuste arenedes puhkes Saksamaal 1525. aastal ulatuslik talupoegade ülestõus — saksa talupoegade sõda. Võitluse käigus esitasid ka talupoegade eri kihid erinevaid programme. Talupoegade sõda lõppes nende lüüasaamisega.
Liivimaal algas reformatsiooniliikumine ennekõike linnades, kus linnabürgerluse, eriti aga alamkihtide seas oli juba ammu käärinud opositsioon katoliku kiriku vastu. Üldjoontes jäi maa aga XVI sajandi keskpaigani katoliiklikuks. Huvitav on jälgida, kuidas suhtusid eesti talupojad reformatsiooni-õpetusse. See aitab omakorda kindlaks teha, kuivõrd olid eesti talupojad omaks võtnud ristiusu. Kui kristlus oleks olnud talupoegadele täiesti võõras, poleks kristliku reformatsiooni ideed neid üldse suutnud mõjutada.
Leidubki andmeid, et reformatsioon leidis mõningat vastukõla ka talupoegade juures. Nii kaebas ordumeister oma kirjas 8. märtsist 1524 Tallinna raele, et evangeelsed jutlustajad ässitavad talupoegi oma isandate vastu, väites, et talupojad pole kohustatud neile alluma. Analoogilisi teateid on säilinud mujaltki. Nii kaebasid Harju-Viru vasallid 1525. aastal ordumeistrile: «Kui meie talupojad vilja, põletispuudega ja teiste maasaadustega linna tulevad, viivad linlased neid oma majadesse, kauplevad nendega seal kitsendamatult ja õpetavad neile uut usku, et talupojad ei tarvitsevat enam oma isandaile kuulekad olla. Nad seletavad talupoegadele, et need pole sugugi oma isandaist halvemad ja annavad neile reedel liha süüa. Kui nüüd talupojad koju tulevad, pole enam võimalik neid sundida kuulekusele isandate ja ülemuste suhtes. Kui neid aga karistada, põgenevad nad linnadesse, kus nad hea vastuvõtu leiavad.»
Rakvere foogt teatas 1524. aasta kevadel, et Narva evangeelsed jutlustajad õpetavad talupoegadele, et isandatele pole enam vaja tegu teha ega makse maksta. Ordumeister andis foogtile nõu, et see mõjutaks jutlustajaid ohtlikku õpetust tagasi võtma ja tegema talupoegadele selgeks piibli alusel ülemate olemasolu hädavajalikkust. Kuid evangeelsete jutlustajate mõju talupoegadele kestis edasi. 1525. aasta suvel Valmiera maapäeval puhkes selle küsimuse ümber äge võitlus. Kui Riia jutlustaja Tegetmeyer püüdis linnakirikus alustada evangeelset jutlust, tormas talle kallale jõuk Harju-Viru rüütleid. Need rebisid ta kantslist maha, ähvardasid nugade ning rusikatega ja hüüdsid: «Sa reetur, sa petis, sa tahad meid maast ja talupoegadest ilma jätta! Sinu kelmusele tuleb nüüd lõpp teha!» Vaid sõprade vahelesegamine päästis jutlustaja surmast. Seega avaldas ka eesti talupoegadele teatud mõju reformatsiooniõpetusest nende kiassinõuetele vastav inimeste võrdsuse idee. Meil on teateid ka talupoegade rahutustest 1524. ja 1525. aastal Harju-Virumaal ja Tartu ümbruskonnas. Rahutuste põhjuseks oli tihti kiriklik ekspluateerimine. Isegi mõisnikud kartsid, et nendel ärevatel aegadel võiks kiriklike koormiste edasine suurendamine esile kutsuda talupoegade ülestõusu. Nii teatas 18. augustil 1524. aastal Saaremaa rüütelkond Saare-Lääne piiskopile, et kui talupojad mõisnikule veel edaspidi kaebavad raskete koormiste üle, mida neilt katoliku vaimulikud nõuavad, siis mõisnikud on sunnitud vastavalt oma «kristlikele kohustustele» vahele segama. Seepeale käskiski Saare-Lääne piiskop oma foogtidel jälgida, et kirikutalupoegi ei koormataks liiga suurte koormistega ega nõutaks neilt vanu makse. Analoogilise lubaduse andis Tartu piiskop Blankenfeld ka oma stifti seisustele.
Talupoegade kirikuvastased väljaastumised ei lakanud. 1526. aasta aprillis manitses ordumeister mõisnikke valvsusele, .kuna saksa talupoegade sõjas olevat talupojad kõik vaimulikud minema kihutanud. Veel 1547. aastal kutsus ordumeister rüütelkonda üles määrama iga koguduse juurde kaks kuni neli isikut kirikuvaranduste kaitseks.
Ometi ei toimunud Eestis niisugust suurt ülestõusu, nagu seda oli talurahvasõda Saksamaal. Kodanlik ajalooteadus on seda seletanud sellega, et talupoeg elas Liivimaal paremini kui Saksamaal. Nagu näitavad H. Ligi kandidaadidissertatsioonis toodud andmed, ei vasta tees talupoegade suhteliselt heast olukorrast Liivimaal tegelikkusele. Nagu näitavad ka käesolevas artiklis esitatud faktid, peitus üks põhjusi kindlasti selles, et eesti talupoeg polnud XVI sajandiks kristlikku ideoloogiat veel nii sügavasti vastu võtnud, et selle lipu all välja astuda oma rõhujate vastu. Teatavasti hoiti vanadest tavadest ja uskumustest kinni veel järgnevatelgi sajanditel. Kõneleb ju näiteks veel XVII sajandil Eestist läbi rännanud A. Olearius oma reisikirjelduses vanade uskumuste ja kommete säilimisest eestlaste hulgas.
Eestlaste visa vastuseis kristlikule ideoloogiale näitab, kuidas meie esivanemate seas aastasadu püsis nagu tuli tuha all viha võõrvallutajate vastu, leppimatu klassivaen feodaalsete kurnajate vastu ja koos sellega viha ka ristiusu kui julma rõhumist õigustava usundi vastu.