Oma silmaringi laiendades leidsin uudise, millest ma mitte mõhkugi aru ei saanud.
“Jõustruktuurid tulid raamatupoodidesse Ursula Le Guini raamatu „Pimeduse vasak käsi“ pärast
Vastavalt „Oсторожно, новости“ andmetele tulid mõnes piirkonnas politseinikud nõudma raamatu müügist eemaldamist. Mõnes kohas vormistati see kontrollostuna, mõnes kohas koostati raamatupoodide kohta protokoll. Kirjastuse „Azbuka” pressiteenistus teatas „Oсторожно, новости”le, et nad said ka teavet kauplusteketist „Читай-город” õiguskaitseorganite pöördumiste kohta kauplustesse Naltsikis, Uljanovskis ja Tšitas seoses ulmekirjaniku Ursula Le Guini raamatuga. Õiguskaitseorganite töötajad väitsid, et selle aluseks olid FSB materjalid, sealhulgas ekspertide järeldused. Neid ei esitatud aga raamatupoodide esindajatele.
Kirjastus märkis, et romaan „Pimeduse vasak käsi” on pälvinud ulme valdkonna olulisimad auhinnad – žanri kõrgeimad auhinnad „Nebula” (1969) ja „Hugo” (1970), ning vene keeles avaldati see esmakordselt juba Nõukogude Liidus. „Me loodame väga, et see arusaamatus lahendatakse peagi. Eriti ebameeldiv on see intsident arvestades, et riik pöörab suurt tähelepanu ulmežanri populariseerimisele ja arendamisele,” märkisid kirjastuses. Samuti tuletati meelde, et 1975. aastal loobus Le Guin Ameerika ulmekirjanike ühingu poolt välja antavast Nebula auhinnast, protestides Stanislav Lemi liikmestaatuse äravõtmise vastu süüdistuse alusel koostöös Nõukogude eriteenistustega.”

uudis aadressilt – https://t.me/irenedrama/4857

Enda jaoks kõige täpsema seletuse olukorrast leidsin dvnovosti –

“Habarovskis konfiskeeriti tuntud kirjanike raamatuid mittetraditsiooniliste väärtuste propageerimise tõttu.
Konfiskeeritud raamatute hulgas on Fredrik Backmani, John Boyni ja Ursula Le Guini romaanid, milles õiguskaitseasutused nägid propaganda märke. Prokuratuur on juba koostanud protokolli kauplusteketi „Читай-город” kohta.
18 Venemaa piirkonnas, sealhulgas Habarovski krais, võeti LGBT-propaganda tõttu (rahvusvaheline LGBT-liikumine on Venemaal tunnistatud äärmuslikuks ja keelustatud) müügist maha välismaa kirjanike Fredrik Backmani, John Boyni ja Ursula Le Guini raamatud.
Sellest teatas Постньюс.
Iiri kirjaniku John Boyni raamatus „Südame nähtamatud raevud” ja Ameerika kirjaniku Ursula Le Guini teoses „Pimeduse pahem käsi” nägid õiguskaitseorganid märke ebatraditsiooniliste väärtuste propageerimisest.
Rootsi kirjaniku Fredrik Backmani romaanides „Beartown” ja „Us Against You” leiti lisaks sellele ka tsenseerimata sõnavara, sotsiaalsete rühmade solvamist ja teatud ideoloogia ülistamist, kirjutab väljaanne.
“Постньюс” andmete kohaselt levitas trükiseid raamatupood „Читай-город”. Kaubandusketti suhtes koostas Transbaikalski krai prokuratuur protokolli (Vastavalt Venemaa haldusõiguserikkumiste koodeksi artiklile 6.21). Poele ähvardab eraldi trahv kuni 1 miljon rubla iga raamatu eest.
Novembris sai teada, et Venemaa turul ja raamatupoodides võetakse müügist maha Ameerika kirjaniku Stephen Kingi kultusromaan „See”. Vene keeles versiooni ei ole enam võimalik leida ei Wildberries ega Ozonist, kuid originaal inglise keeles on endiselt müügil.
Meenutame, et varem teatati, et äärmusliku sümboolika demonstreerimine tõi Khabarovski elanikule kaasa trahvi. Mehele määrati trahv 1500 rubla. Ta on selle juba tasunud.”

Nii et siis Le Guin propageeris aastal 1969 ilmunud raamatuga LGBTd ja Nõukogude Liit oli nii rumal, et ei saanud sellest aru (kus homoseksuaalne tegevus oli kriminaal kuritegu)? Eesti keelde tõlkis selle teose Krista Kaer ja aasta oli 1981 – Vene keeles 1992 ja Lätis 1991.
Et siis kallid ametnikud miks? Miks peab olema ametnik alati debiilne alaarenenud, kuhugi sobimatu (kui siis ainult riigitööle, sotsiaalabi töökohale, ilma vastutuse ja nõudmisteta) inimene?
Milles on süüdi tavakodanik, et kõik ametnikud tahavad vaid trahve teha (valimata ja hinnates asju oma olematu IQ järgi) ja kõik ära keelata?
Miks riigid, kelle jaoks on mingi tähtis konnasilm (venelased, juudid ja muu rahvus või usk) – keerab oma ajuvaba ärakeelamisega kõik nii absurdi, et normaalne inimene tunneb end selles riigis nagu eksinud vaimuhaiglasse?
Ja miks peab kannatama kirjandus, ma ei saa sellest aru. Surnud kirjanik ei saa end kaitsta? Pronks Puškin ei saa anda vastu molli neile, kes räägivad temast kui suurvene propagandistist luuletajast? Püha müristus, kallis poliitik või ametnik, loe raamatuid ja proovi tegeleda asjadega, mis toovad kasu. Natukenegi…

Ja veel – ooo õudust, “Pimeduse pahemale käele” on ka järg “Talve kuningas” – ilmus 1969, lühiloona, irw :). Ambiseksuaalsus on kurjast:), raamatud on pahad, kui nad on vene keeles jne…

Ursula K. Le Guini kõne National Book Awardsil (2014): „Raamatud ei ole lihtsalt kaubad”
“Selle kauni auhinna andjaid tänan ma südamest. Minu pere, minu agendid, minu toimetajad teavad, et minu siinviibimine on nii nende kui ka minu enda teene ja et see kaunis auhind kuulub neile sama palju kui mulle. Ma võtan selle rõõmuga vastu ja jagan seda kõigi kirjanikega, kes on nii kaua kirjandusest välja jäetud – minu fantaasia- ja ulmekirjanikest kolleegidega, kujutlusvõimega kirjanikega, kes on 50 aastat vaadanud, kuidas kaunid auhinnad lähevad nn realistidele.
Tulevad rasked ajad, mil me vajame kirjanike häält, kes näevad alternatiive meie praegusele elule, kes näevad läbi meie hirmust läbi imbunud ühiskonna ja selle obsessiivsete tehnoloogiate teistmoodi olemise viise ja suudavad isegi ette kujutada tõelisi lootuse aluseid. Me vajame kirjanikke, kes mäletavad vabadust – luuletajaid, visionääre – suurema reaalsuse realistid.
Praegu vajame kirjanikke, kes teavad vahet turukaupade tootmise ja kunsti praktiseerimise vahel. Müügistrateegiatele sobiva kirjandusliku materjali väljatöötamine ettevõtte kasumi ja reklaamitulu maksimeerimiseks ei ole sama asi kui vastutustundlik raamatute kirjastamine või autorlus.
Siiski näen, kuidas müügiosakonnad kontrollivad toimetust. Näen, kuidas minu enda kirjastajad, rumalas paanikas, mis tuleneb teadmatusest ja ahnusest, nõuavad avaliku raamatukogult e-raamatu eest kuus või seitse korda rohkem, kui nad nõuavad klientidelt. Me nägime just, kuidas kasusaaja üritas karistada kirjastajat sõnakuulmatuse eest ja kirjanikke ähvardas korporatsiooni fatwaga. Ja ma näen, kuidas paljud meist, loojaid, kes raamatuid kirjutavad ja kirjastavad, sellega leppivad – laseme turundajatel meid müüa nagu deodoranti ja öelda, mida avaldada ja mida kirjutada.
Raamatud ei ole lihtsalt kaubad; kasumimotiiv on sageli vastuolus kunsti eesmärkidega. Me elame kapitalismis, selle võim tundub vältimatu – aga nii oli ka kuningate jumalik õigus. Inimvõimu saab inimene vastu seista ja muuta. Vastupanu ja muutus algavad sageli kunstist. Väga sageli meie kunstist, sõnade kunstist.
Mul on olnud pikk ja edukas kirjanikukarjäär, heas seltskonnas. Nüüd, selle lõpus, ei taha ma vaadata, kuidas Ameerika kirjandus maha müüakse. Meie, kes me elatume kirjutamisest ja kirjastamisest, tahame ja peaksime nõudma oma õiglast osa tuludest; aga meie kauni tasu nimi ei ole kasum. Selle nimi on vabadus.