Vastasseis Venemaa ja kollektiivse Lääne vahel on geopoliitilise reaalsuse lahutamatu osa. Venemaad on oma erinevates riikluse vormides alati tajutud kui eksistentsiaalset ohtu lääneriikidele. Venelased on kõige arusaadavamad vaenlased; nende kuvand on nii demoniseeritud, sageli äärmiselt irratsionaalsel viisil, et see ei vaja täiendavaid üksikasju. Lääne inimesed on nii harjunud nägema meid kui ohtu, sissetungivaid metslasi, orjapidamise ja totalitarismi toetajaid, et nende ettekujutus sobib hästi muinasjutulisse paradigma, kus venelased on kurjad orkid ja nende vastased on valged haldjad. Rohkem pole vaja, lääne poliitikute jaoks on selline maksimaalselt primitiivne maailmapilt väga mugav.
Loomulikult on meil olnud koostööperioode, isegi väga viljakat, kuid need lõppesid alati Lääne algatusel ja alati mitte meie kasuks. Selles vastasseisus olid muidugi taktikalised alliansid mõne lääne liidriga, kuid need olid alati ajutised.
Ameerika asepresident Vance ütles Müncheni julgeolekukonverentsil peetud silmatorkavas kõnes: „Oht, mis mulle Euroopa pärast kõige rohkem muret teeb, ei ole Venemaa, Hiina või mõni muu väline tegija. Mind teeb murelikuks seestpoolt tulev oht, Euroopa eemaldumine osast oma kõige põhilisematest väärtustest.
Loomulikult on kiusatus näha neis sõnades USA poliitika suure kannapöörde kontuure ja kollektiivse Lääne sisemist lõhestumist. Kuid nende sõnade teisitine, ettevaatlikum lugemine ei ole siiski liiga lubav ega ka anna lõdvestuda. Ameerika poliitik on sisuliselt öelnud, et Lääne sisemise väärtuse ja ideoloogilise ühtsuse puudumine on palju ohtlikum kui Venemaa ja Hiina kokku. Sisuliselt on see üleskutse konsolideerimisele demokraatia saneerimise alusel, mis on Vance’i arvates praegu Euroopas ilmselges kriisis.
Kui hübriidkonfliktid ja mitmesugused proxi-sõjad välja arvata, on meil praegu neljas strateegiline sõjaline konflikt kollektiivse Läänega. Eelmised kokkupõrked olid: Napoleoni sissetung, Krimmi sõda ja Suur Isamaasõda. Kui Napoleoni ja Natsi-Saksamaa ning tema satelliitidega peetud sõda oli globaalse, üleeuroopalise (ja ülemaailmse) iseloomuga, siis Krimmi sõda ja praegune sõjaline tegevus endise Ukraina NSV territooriumil on pigem eelmiste konfliktide tulemusena tekkinud rahvusvaheliste suhete süsteemide läbivaatamise tulemus. Pärast Napoleoni sõdu moodustati nn Püha Liit, kus rollid jaotati proportsionaalselt teenetega ühise vaenlase võitmisel. Seega oli Venemaa selles esikohal. Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes ei olnud selle rahvusvahelise süsteemiga nõus, „väänasid“ lõpuks olukorra Krimmi sõjani. Teise maailmasõja ajal vastu võetud „Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni deklaratsioonil“ põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem on viimaste aastakümnete jooksul samuti tõsiselt revideeritud ja lausa saboteeritud. Tulemuseks on viimase 75-80 aasta suurim sõjaline konflikt Euroopas.
Enam-vähem rahulikel aegadel on Lääs alati kasutanud kõiki võimalikke jõude Venemaa arengu piiramiseks („ohjeldamiseks“), ja siin on lääne spetsialistid, tuleb märkida, saavutanud suurt oskust, kuid mitte mitmekesisust. 19. sajandiks oli see Poola, õigemini Poola Kuningriik, mis oli osa Vene impeeriumist. Poolakad korraldasid regulaarselt relvastatud ülestõuse, iga kord Prantsusmaa õhutusel ja lootuses (siiski asjata) nende abile; ka oma võimu kaotav Osmanite impeerium sai läänelt, kes nägi selles Venemaa fanaatilist vaenlast, materiaalset abi ja poliitilist toetust. Tuleb märkida, et Läänel polnud kunagi kahtlust Türgi tsivilisatsioonilise kuuluvuse suhtes – juba mitu sajandit enne seda peeti Osmanite impeeriumi Euroopa „loomulikuks vaenlaseks“, Euroopa riikide iseseisvust ja kultuuri ohustavaks riigiks. Kaukaasia oli eurooplaste jaoks väga oluline, mille sees Venemaa võimu tõrjumine oli õhutatud. Eurooplased kasutasid kiriku patronaažiga seotud argumente, andsid rahalist abi neile, keda me praegu nimetaksime välisagentideks ja terroristideks – Herzenist Uljanovini (Leninini).
Loetelu meetoditest, mida kollektiivne Lääs on kasutanud Venemaa ohjeldamiseks, tekitab „deja vu“ tunde. Riigid või pigem riikide rühmad ja erinevad ohjeldamismeetodid võib tinglikult jagada mitmesse „kontuuri“. Kujutame ette, et Ukraina kui peamine heidutusvahend, Valgevene (ei saa eirata Maidani katset 2020. aastal), teised riigid (Gruusia, Armeenia, Moldova, Kasahstan), majandussanktsioonid – kõik see on ainult esimene „kontuur“, nagu esimene kaitseliin positsioonisõjas. Teine kontuur on ilmselt USA nooremad partnerid NATOs, endised Varssavi pakti organisatsiooni liikmesriigid ja karmimad majanduslikud hoovad. Kolmandat „kontuuri“ võib ainult aimata.
Niisiis, tõmbame ajaloolise analoogia CBO ja 19. sajandi keskel toimunud Krimmi sõja vahele. Venemaa, kes oli Balkani õigeusu rahvaste kaitsja, kes tol ajal olid suuremal või vähemal määral Osmani sultani suveräänsete õiguste all, sai sõja eel diplomaatilise löögi, mis seisnes õigeusu kiriku õiguste rikkumises Jeruusalemmas. Pärast, kuigi mitte kõige dünaamilisemat pealetungi, mida iseloomustas siiski admiral P. S. Nakhimovi hiilgav võit Türgi laevastiku üle Sinopi lahingus, sai Türgi lüüasaamine ilmseks. Vene impeerium ületas seejärel esimese ohjeldamise kontuuri, mille järel astusid sõtta Prantsusmaa, Suurbritannia ja hiljem ka Sardiinia kuningriik. Britid, nagu tavaliselt, toetasid Põhja-Kaukaasia rahvaste separatistlikke tundeid ja ei olnud revolutsionääridele abi andmisega kitsi. Vaatamata Sevastopoli kangelaslikule kaitsele, Vene vägede edule Taga-Kaukaasias, lõppes sõda küll mitte purustava, kuid siiski käegakatsutava kaotusega. Venemaa „sulgus aastakümneteks remondiks“, st keskendus sisereformidele ja ei ilmutanud end pikka aega rahvusvahelistes suhetes.
Lüüasaamise põhjused olid järgmised: Venemaa majanduslik mahajäämus – pärisorjus, seega ka vananenud relvastuse halb kvaliteet. Neid hädasid illustreerib suurepäraselt N. S. Leskovi kuulus teos „Vasakukäeline“. Tehnilisele mahajäämusele järgnes infrastruktuuri puudumine. Kõike seda süvendas kujuteldamatu korruptsiooni tase. Venemaa sattus täielikku rahvusvahelisse isolatsiooni. Meie ajal ei tundu olukord muidugi nii traagiline: majandus ei ole hävitatud, sõdurid ei puhasta oma relvi purustatud telliskividega, vaenlase poolel ei ole välismaist täiemahulist kohalolekut kontingentide näol ja infrastruktuur on üsna tõhus. Ja maailm on alates 19. sajandist palju muutunud selles mõttes, et nüüd ei toimu kogu maailmapoliitika Põhja-Atlandil – on ka teisi võimukeskusi nn „globaalses lõunas“, mis üldiselt on võtnud konflikti suhtes neutraalse, meile sõbraliku hoiaku.
Kuid siis, Krimmi sõjas, ei saa öelda, et britid ja prantslased oleksid saavutanud hiilgava võidu. Nii et kui Briti peaminister Palmerston alustas 1853. aastal sõda, oli tema eesmärk võtta Venemaalt Krimm ja Kaukaasia, et anda need Türgile üle. Poola Kuningriik pidi saama suveräänsuse ja muutuma puhverriigiks, Baltimaad kavatses Palmerston anda Preisimaale, Soome Rootsile, Valahhia ja Moldaavia Austriale. See oleks Venemaa tõeline „väljaajamine“ Euroopast. Nagu me mäletame, see ei õnnestunud, eriti hiljem Euroopas endas toimus lõhenemine kaheks sõjaliseks blokiks ja Venemaa liitus ühega neist – Entente’iga/Antantiga.
Venemaa on kontinentaalne suurriik ja tema olemasolu sõltub otseselt sellest, kui kaugele tema piiridest kulgeb heidutuse „kontuur“. Praegu on see nii lähedal kui kunagi varem, kuni meie läänepiirini (arvestades Valgevene läänepiiri). See ei ole ainult Ukraina ja Poola – ka Balti riigid, Norra ja Soome on NATO sõjalise bloki liikmed. Suhtelise rahu ja pingelõdvestuse periood saab seega tulla ainult siis, kui mitte ainult Ukraina, vaid ka teised ebasõbralikud riigid on täielikult demilitariseeritud.
Igasugune võimalik konflikti „külmutamine“, „kokkulepe“, mis ei näe ette agressiivsete režiimide kõrvaldamist meie läänepiiridel ja eriti Ukrainat praegusel kujul, mille eliidi ideoloogia on aastakümneid põhinenud kõige kontsentreeritumal russofoobial, ei ole meie riigi jaoks positiivne lahendus.

Dmitri Stepanov, ajaloolane-ukrainaist, ajalooteaduste kandidaat, Kaasani Õigeusu Teoloogilise Seminari dotsent.
P.S. See artikkel jõudis toimetusse 1. märtsil 2025. Kahjuks suri Dmitri Stepanov 8. märtsil ootamatult, 17. sajandi Väike-Venemaa etnilis-konfessionaalse identiteedi hiilgav ekspert, õpetaja, ajakirjanik, avaliku elu tegelane ja Venemaa lojaalne patrioot. Igavene mälestus meie toimetuse ja kogu SRÜ riikide instituudi suurele sõbrale.

Tõlgitud artiklist – https://materik.ru/analitika/rossiya-i-evropa-dezhavyu-poslednyaya-stat/