„Ma olen alati jaganud inimkonna kaheks. On inimesed-aiad ja inimesed-kodud. Viimased tassivad oma kodu kõikjal endaga kaasas ja sa lämbud nende nelja seina vahel. Pead nendega vestlema, et vaikust murda. Vaikus kodudes on rõhuv. Aga aedades saab jalutada. Seal võib vaikida ja õhku hingata. Seal tunned end vabalt. Ja õnnelikud leiud tekivad ise sinu ette. Pole vaja midagi otsida. Siin on liblikas, siin on mardikas, siin on jaaniuss. Jaaniusside tsivilisatsioonist pole midagi teada. Selle üle võib mõtiskleda. Mardikal on selline ilme, nagu ta teaks, kuhu ta suundub. Ta kiirustab väga. See on hämmastav ja selle üle võib taas mõelda. Liblikas. Kui ta istub suurele lilleõiele, ütled endale: tema jaoks on see nagu kõikuv terrass Babüloni rippaedades… Ja siis märkad esimesi tähti ja jääd vait.
—Antoine de Saint-Exupéry, kirjas proua Françoise de Rose’ile.