Itaalia ajaloolane ja ökonomist Carlo Cipolla võttis inimrumaluse olemuse küsimust väga tõsiselt. Aastaid kestnud inimrumaluse uurimine viis teadlase sõnastama viit universaalset seadust, mis töötavad mistahes ühiskonnas. Nendest nähtus, et lollus on iseenesest palju ohtlikum, kui me seni oleme arvanud.

1. Esimene rumaluse seadus:

Inimene alahindab alati teda ümbritsevate pooletoobiste arvu.

Kõlab küll banaalselt ja snobistlikult, kuid elu tõestab, et see on tõsi. Pole vahet, kuidas sa inimesi hindad, aga sa seisad pidevalt vastamisi kahe järgmise olukorraga:

• Mees, kes alati tundus tark ja ratsionaalne osutub uskumatuks idioodiks.

• Lollid ilmuvad alati kõige ootamatumatesse kohtadesse ent sobival ajal, et su plaane rikkuda.

2. Teine rumaluse seadus:

Tõenäosus, et inimene on loll, ei sõltu tema teistest omadustest.

Aastatepikkused tähelepanekud ja kogemused on näidanud, et inimesed ei ole võrdsed, ühed on rumalad, teised mitte nii väga ja selle kvaliteedi tingib loodus ise, mitte kultuuritegurid.

Inimene võib olla loll täpselt nii nagu ta võib olla punapea või kuuluda esimesse veregruppi. Ta sündis selliseks Saatuse tahtel, kui nii võib öelda. Haridusel pole mingit pistmist teatud hulga lollide võimalikkusega ühiskonnas. Seda kinnitavad katsed ülikoolides viies grupis: üliõpilased, kontoritöötajad, tugipersonal, administratsioon ja õppejõud.

Kui analüüsisin vähekvalifitseeritud töötajate gruppi, oli lollide arv suurem kui ma ootasin (Esimene seadus). Panin selle sotsiaalsete tingimuste nagu vaesus, segregatsioon, hariduse puudumine, arvele.

Aga minnes sotsiaalsel redelil kõrgemale, nägin sama suhtumist valgekraede ja õpilaste seas. Veelgi muljetavaldavam on näha lollidena sama arvu õppejõude. Pole vahet, kas tegevus toimub väikeses provintsikolledžis või suures prestiižikas ülikoolis, ikka selgus, et sama palju professoreid olid lollid.

Olin tulemustest nii hämmastunud, et otsustasin teha eksperimendi intellektuaalse eliidi – Nobeli laureaatide peal. Tulemus kinnitas Looduse ülivõimeid: sama hulk laureaate olid rumalad.

Teise seadusega väljendatud ideed on raske aktsepteerida, kuid arvukad eksperimendid kinnitavad selle paikapidavust.

Feministid toetavad muidugi Teist seadust, sest selles on kirjas, et naiste seas ei ole lolle rohkem kui meeste seas.

Kolmanda maailma riikide elanikke lohutab see, et arenenud riigid ei olegi nii kõrgelt arenenud. Teise seaduse leiud on hirmutavad: pole vahet, kas satud Briti kõrgseltskonna liikmeks või kolid Polüneesiasse ja sõbrunedes kohalike peaküttidega, kas sulged end kloostrisse või veedad ülejäänud elu reeturlike naistega ümbritsetud kasiinos, sa pead tegelema sama hulga idiootidega igal pool ja Esimese seaduse paikapidavus ületab alati kõiki ootusi.

3. Kolmas rumaluse seadus:

Loll inimene on inimene, kes põhjustab kaotusi teisele inimesele või inimrühmale, kuid ta ei saa kasu ja võib isegi kahjusid kannatada.

Kolmas seadus soovitab, jagada kõik inimesed 4 gruppi: lihtsameelsed, kavalad, röövlid ja lollid.

Raske on ette kujutada kahju ulatust, mida lollid võivad tekitada juhtorganitesse pääsemisel ning poliitilise või sotsiaalsee võimu saamisel. Küll aga tuleb täpsustada, mis teeb lolli ohtlikuks.

Rumalad inimesed on ohtlikud, sest mõistlikud inimesed suudavad vaevu ette kujutada nende põhjendamatu käitumise loogikat. Tark inimene suudab röövli loogikast aru saada, sest röövel on loogiline – ta tahab ainult rohkem hüvesid ja pole piisavalt tark, et neid välja teenida. Me ennustame röövli käitumist ette, et saaksime endale ehitada tema vastu kaitse. Lolli tegusid pole võimalik ette ennustada, ta teeb sulle haiget põhjuseta, eesmärgita, plaanita, kõige ootamatumas kohas, kõige ebasobivamal ajal. Sa ei oska kuidagi ennustada, millal selline idioot ründab. Lolliga vastamisi seistes annab tark mees end täielikult lolli halastuse alla. Loll on juhuslik reegliteta olend, millest tark mees aru saab.

Lolli rünnak tabab tavaliselt kõiki üllatusena. Isegi siis, kui rünnak saab ilmsiks, on end selle vastu raske kaitsta, sest sellisel rünnakul puudub loogiline alus.

4. Neljas rumaluse seadus:

Mittelollid alahindavad alati lollide hävitavat potentsiaali.

Nimelt unustavad mittelollid pidevalt, et lolliga tuleb tegeleda igal ajal ja igal pool ning mistahes asjaoludel vea tegemine läheb tulevikus kalliks maksma. Lihtsad inimesed ei suuda tavaliselt lollide ohtu ära tunda, mis pole ka üllatav. Üllatav on, et lolle alahindavad ka targad inimesed ja röövlid. Lolli juuresolekul nad lõdvestuvad ja naudivad oma intellektuaalset üleolekut selle asemel, et võtta ennast kokku ja olla valmis lolli ootamatuks tegutsemiseks. Levinud stereotüüp on see, et loll teeb liiga ainult endale. Ärge ajage lolle segamini abitute idiootidega. Ärge kunagi astuge ka liitu lollidega, arvates, et saate neid enda kasuks ärakasutada – kui te seda teete, siis on ilmselge, et teil puudub igasugune arusaam rumaluse olemusest. Nii annate te hoopis lollile tegutsemisvälja ja võimaluse „areneda“.

5. Lolluse viies seadus:

Loll on kõige ohtlikum isiksuse tüüp.

Seega on loll ohtlikum kui röövel. Täiusliku röövli tegevuse tulemuseks on lihtne asjade üleminek ühelt inimeselt teisele. Ühiskonnal tervikuna ei ole sellest sooja ega külma. Kui kõik sellise ühiskonna liikmed oleksid täiuslikud röövlid, mädaneks ühiskond küll vaikselt, aga katastroofi ei oleks. Kogu tegevus seisneks rikkuse ülekandmises neile, kes röövi ette võtavad. Ja kuna kõik oleksid täiuslikud röövlid, oleks süsteem stabiilne. Seda on lihtne näha igas riigis, kus võimud on korrumpeerunud ja kodanikud lähevad pidevalt seadustest mööda.

Aga kui tegutsema asuvad lollid, muutub pilt täielikult. Nad tekitavad kahju saamata sellest kasu. Heaolu hävitatakse, ühiskond vaesub.

Ajalugu näitab, et riik edeneb igal ajal, kui võimul on piisavalt tarku inimesi, et aktiivseid lolle kinni hoida ja takistada neil hävitamast seda, mida on tootnud targad inimesed.

Taandarenevas riigis on lolle sama palju kui teistes riikides ent riigi ladvikusse on kogunenud üha kasvav hulk rumalaid röövleid ja ülejäänud elanikkonna seas võimutsevad naiivsed pooletoobised. Selline olukord võimendab alati lollide tegude hävitavaid tagajärgi ja kogu riik käib alla.