Jah, me elame väga ilusal ajal ja tulevikul on õigus tõlgendada meie aega – “hullumaja reis rohelusse”. Isegi Moliere ei suudaks meie ajastuga midagi teha ega ka Erasmus Rotterdamist, sest ühiskond on kihistunud oma rumaluses nii erinäoliseks, et on võimatu kõike kokku võtta ühe sõnaga “debiilne”, sa lihtsalt kas loobud tõlgendamast või siis keeldud uskumast ümbritsevasse, kui reaalsusesse.
Meie ajastut iseloomustab – “faktikontroll”. Kusagil on keegi, kes arvab Sinust targem olevat ja oskab eksimatult lahterdada kõike “heaks” ja “halvaks”.
Nagu debiilses maailmas ikka, siis osa, kes soovivad võidelda selle nähtusega (faktikontroll) leiavad endale ainukese tee luua midagi samataolist. Jah, nad nimetavad oma “kontroll” mehhanismi küll „Meediavalvuriks“ või siis „Meediakriitikuks“ – kuid nad ise ei erine „faktikontrollist“ millegagi.
Ühte nende „kontrolli/valvet/parandust“ hakkangi enda jaoks lahkama. Üks nn „valvureid/kriitikuid/kontrollijaid“ tõstis üles väite, et „väejuht Georgi Žukovi lendlause iseloomustab kõige paremini Vene riigi suhtumist oma sõjaväkke“ – ja minu küsimus on selline – kui Žukov seda lendlauset ei öelnud, siis kas see (mida pole olnud) saab iseloomustada Vene riigi suhtumist sõjaväkke? Eriti kui meil on olemas Aleksandr III – kelle sõnul Venemaal on kaks liitlast – armee ja laevastik (jällegi, meil on vaid üks allikas selle tõestuseks ja tegelikult arvatakse, et see väljend on tulnud pähe Wilhelm II-le, kes ütles – „Riigi peamine tugi on armee ja laevastik“). Mis nüüd saab?
Olgu, ma püüan tänapäeva eitada, sest vaidlemine idiootidega ei ole tegus, ning nad viivad sind enda tasemele ja löövad oma kogemusega.
Tegelikult tahan ma rääkida hoopiski selle väljendi „Küll eided juurde sünnitavad“ ajaloost ja teooriatest, kes ja kunas midagi taolist ütles.

Esimesena avame vikipeedia –
“«Бабы новых нарожают» («бабы ещё нарожают»)” – on lennukas fraas, mis viitab sõjapealikute suhtumist inimelu väärtusesse ja sagedamini on külge kleebitud marssal Žukovile. Kuid see fraas on eksisteerinud juba XX sajandi alguses ja tal on analoog prantsuse keeles. Lausungi vene versioon võis tekkida prantsuse analoogi põhjal. Uurija Konstantin Dushenko on toonud välja, et fraas võib olla folkloorse päritoluga. Olemasolevad allikad ei võimalda üheselt kindlaks teha, kas marssal Žukov kordas seda fraasi või mitte.

Fraasi esinemine erinevates keeltes:
Vene keeles –

Marssal Žukovile viitav fraas “küll eided juurde sünnitavad” ilmus kirjanduses esmakordselt 1996. aastal ajakirjanik Maxim Sokolovi poolt ning seda populariseerisid hiljem Mihhail Veller, Aleksandr Bushkov ja mitmed teised kirjanikud. Kommersandi juhtiva ajakirjanikuna avaldas Sokolov marssal Žukovi 100. aastapäevaks artikli, mis hiljem lisandus tema ajaloopublikatsiooni kogumikku. Artikkel sisaldab järgmist avaldust:
Наполеон, — говорилось здесь, исходил из того, что пушечное мясо, chair a canon, не стоит ничего или почти ничего. <…> Жуков в этом смысле не был более гениален, чем Наполеон, ибо проблема сбережения своих солдат была отброшена им в принципе — «война всё спишет», а ровно бабы новых нарожают.

“Napoleon,” öeldi siin, “lähtus sellest, et kahuriliha ei ole midagi või peaaegu midagi väärt. <…> Žukov ei olnud selles mõttes geniaalsem kui Napoleon, sest oma sõdurite päästmise probleemi jättis ta põhimõtteliselt kõrvale – “sõda kirjutab kõik maha”, ja naised sünnitavad uusi.
– — Соколов М. Жуков. Бей, барабан, и военная флейта громко свисти на манер снегиря // Коммерсантъ. — М., 1996. — 30 ноября. С. 11

Nõukogude ajal ringles see väide venekeelses kirjanduses, mainimata ühtegi ajaloolist isikut, ja seda kasutati juba enne Teist maailmasõda. Näiteks kirjanik Aleksandr Misjurevi jutustuses “Bergalad” (1936), mis räägib Altai kaevandustöölistest, on mainitud järgmist:
Господа офицеры нашими шкурами не дорожат. Намедни взялись мы крепи уделывать, а штейгер вопит: — Такие-сякие, долбите руду, плевать, коль обвалится, вашего брата много, бабы ещё нарожают….

— Мисюрев А. Бергалы // Сибирские огни. — 1936. — № 3. — С. 44

Üks esimesi mainimisi selle fraasi kohta on kroonikas “Port Arthuri kirglikud päevad” (1906) ja see on omistatud vürst Pavel Petrovitš Uhtomskojale, kes teenis kontradmiralina. On esitatud järgmine vestlus ühe sõjaväe koloneli ja Uhtomski vahel:
Полковник спросил, <…> выйдет ли наш флот к бухте Киньчжоу в том случае, если из северной армии прибудет к нам помощь, которая должна будет пробиваться Киньчжоуским перешейком <…>.
— Нет
— Почему же нет? — горячился полковник, — ведь это значит дать возможность избить лишний наш полк, бригаду, а то и целую дивизию! Лишние жертвы.
Адмирал ответил, что такая потеря для него ничего не значит. Дивизия — это 16000 человек, а как статистика показывает, русские женщины рождают это количество детей в течение двух недель; следовательно, урон восполнится скоро…
— Если же, — закончил адмирал свои доводы, — при этом погибнет даже одна канонерская лодка, её уж родить нельзя — на постройку её потребуются годы…

— Ларенко П. Страдные дни Порт-Артура: Хроника военных событий и жизни в осажденной крепости c 26 января 1904 г. по 9-е января 1905 г. По дневнику мирного жителя и рассказам защитников крепости: в 2 ч. — СПб.: 1906, С. 170

Nii jõudis väide Vene-Jaapani sõja ajal keelelisse käibesse.

Analoogid itaalia keeles –

Küll ajaloolaste poolt kahtluse alla seatud legendi kohaselt, 1488. aastal, kui Caterina Sforza põgenes Ravaldino kindlusse, saatsid vennad Orsi-d talle ultimaatumi, et ta alistuks oma laste nimel (kes olid vendade pantvangid). Vastuseks ronis Caterina linnuse müürile ja tõmbas üles oma kleidi ääre ja paljastades oma suguelundid ütles:
Fatelo, se volete: impiccateli pure davanti a me … qui ho quanto basta per farne altri! – Tehke seda, kui soovite: pooge nad minu ees… Mul on kõike piisavalt, et teha rohkem!“

Analoogid prantsuse keeles

Venekeelse versiooni analoog ilmus prantsuse keeles palju varem ja kõlab järgmiselt: “Üks öö Pariisis korvab (parandab) kõik” (lühiversioon: “See on vaid üks öö Pariisis”). Mõeldud on seda, et ühe Pariisi ööga sünnib nii palju tulevasi sõdureid, et see korvab personali kaotuse. Prantsuse ütlust on traditsiooniliselt omistatud Prince de Condé’le. Arvatakse, et de Condé lausus need sõnad 11. augustil 1674, kui ta vaatas surnukehadega kaetud lahinguvälja peale Seneffe lahingut. Joseph Desormeaux, de Conde’i biograaf, esitab järgmise versiooni:
Bon, bon, ce n’est qu’une nuit de Paris / Olgu, olgu, see on ainult üks öö Pariisis
— Desormeaux J.-L. Histoire de Louis de Bourbon, Second de Nom, Prince de Condé, Premier Prince Du Sang, Surnommé Le Grand, Vol. 4: Ornée de Plans de Sièges Et de Batailles. — Paris: Desaint, 1768 — С. 409

See avaldus sai avalikuse terava hukkamõistu osaliseks. Gabriel Henri Gaillard kirjutas oma traktaadis “Rahu eelised” (1767): “…soovin, et mul oleks võimalus kustutada Suure Condé elust see ebainimlik lause, mis sai lausutud Seneffe veresaunast joobudes”. Paul Holbachi traktaadis “The Social System, or the Natural Foundations of Morals and Politics” (1773) on öeldud järgmist: “Räägitakse, et Suur Condé, kes oli lahingus palju mehi kaotanud, ütles, et üks öö Pariisis korvab kõik. Kuid ükskõik kui suur see vürst ka ei olnud, arvas ta halvasti. Üks öö Pariisis ei anna riigile täisväärtuslikke mehi: kümnest sündinud lapsest ei ela rohkem kui üks 30-aastaseks.”. Ühes prantsuse sõjateaduse käsiraamatus on justkui vastukaaluks de Condé väitele tsiteeritud komandör Turenne’ile viidates järgmine lause: “Sõduri loomiseks kulub 30 aastat.”.

De Conde’i autorlus ei ole vaieldamatu. Desormeaux märkis: “Neid sõnu on omistatud nii paljudele Prantsuse väejuhtidele, et ei saa otsustavalt väita, et need pärinevad printsi [de Condé] suust.” Hiljem omistati “de Condé fraas” Napoleonile, seostades seda Preisi-Eylau, Friedlandi ja Borodino veriste lahingutega; 20. sajandil sai see versioon valitsevaks nii Prantsusmaal kui ka välismaal.

Vene ja prantsuse variantide vaheline seos

Venekeelsele publikule oli prints de Condé fraas tuttav tänu Nikolai Kurganovi vene keele grammatikaõpikule, mis oli oma aja enimmüüdud raamat ja mida trükiti aastatel 1769-1837 11 korda uuesti. Selles on see lause omistatud de Conde’i kaaslasele marssal Luxembourg’ile:

Люксенбургскаго маршала увѣщавалъ одинъ изь его прїятелей, чтобъ онъ не всѣмъ войскомъ чинилъ приступъ. Ахъ, государь мой! сказалъ онъ: въ томъ есть слава нашего непобѣдимаго Монарха. Знаете ли, что податныя дѣвушки въ Парижѣ не меньше того въ одну ночь надѣлать могуть.

— Курганов Н. Письмовник. — СПб.: Типография И. Глазунова, 1818. — С. 183

Tegemist on moonutatud ümberjutustusega lõigust tragikomöödiast “Marssal Luxembourg surivoodis” (1696), mis on satiir Prantsuse õukonna ja Prantsuse poliitika kohta. See viitab järgmisele dialoogile marssal Luxembourgi ja Madame de Mentenoni vahel tragikomöödia originaaltekstist:
Luxembourg: Dequoife plaignent-ils donc, Madame?
Madame de Maintenon: De ce que vous les avez sacrifiez sans pitie & sans misericorde dans toutes les batailles que vous avez donnees, plutot pour vous faire un pont a la glorie que pour le service de Sa Majeste.
Luxembourg: Le Prince de Conde avoit coutume de dire, Madame, qu’il n’en coutoit qu’une nuit aux filles filles de joye de Paris pour lui donner dix mille Soldats, quand il les auroit perdus a un Siege ou a Combat.

Luksemburg: Mille üle nad kurdavad, proua?
Madame de Maintenon: Sest te olete neid ohverdanud halastamatult kõikides lahingutes, mida olete pidanud, pigem selleks, et ehitada silda enda au juurde, kui soovis teenida Tema Majesteeti.
Luxembourg: Prints de Conde tavatses öelda, proua, et Pariisi lõbusatel neidudel kuluks vaid üks öö, et anda talle kümme tuhat sõdurit, keda ta kaotas piiramisrõngas või lahingus.

Teised analoogid

Kastiilia kodusõja ajal olid Trastamari Henriku väed pikka aega edutult piiranud Zamora linnust, mida aastatel 1369-1371 kaitses garnison, mida juhtis Pedro Julma lojaalne senjoor Alfonso López de Tejeda. Piirajad pidasid kinni Alfonso kaks poega ja tütre, keda nad ähvardasid tappa, kui Tejeda ei alistu. Viimane aga keeldus seda tegemast. Portugali krooniku Fernão Lopesi sõnul ütles Alfonso, et tema poegade tapmisel ei ole mõtet, sest “tal on ikka veel sepikoda ja vasar, millega ta oli neid teinud, ja ta võib sama teha uuesti” (que ainda ell tinha a forja e o martello com que fezera aquelles, e que assi faria outros).

Tuleb märkida, et sellel lool on paralleele varasemate Hispaania sündmuste näol. Aastal 1294 piirasid Tarifa linna Marinide väed, kes toetasid Hispaania troonile pretendenti Infante Juani. Nad võtsid pantvangi linna kaitsekomandöri poja Guzman El Bueno, kes oli lojaalne Kastiilia kuningale Sancho IV-le. Vastuseks ähvardusele tappa tema laps, viskas Guzmán kindluse müürilt oma noa, teatades, et ta eelistab, et tal poleks ei poega ega häbi, kui et tal oleks mõlemad. Nii 1294. kui ka 1371. aastal täitsid piirajad oma ähvarduse; Guzmán aga ei rääkinud nn uute poegade “tootmisest” midagi.

Selline oli wikipedia arvamus

Lähme edasi, teised allikad („googeldades“ – küll eided juurde sünnitavad) –

Dwight Eisenhoweri mälestused.

On öeldud, et „Žukovi“ fraasi mainides on viidatud hoopiski liitlaste kindralile Dwight Eisenhoweri mälestustele.
Näiteks nõukogude filmirežissöör Eduard Volodarski väitis ajalehele Moskovski Komsomolets antud intervjuus: “Kindral Eisenhower kirjutas oma mälestustes, kuidas ta nägi Potsdami lähedal suurt põldu, mis oli kaetud vene sõdurite laipadega. Täites Žukovi käsku, tormasid nad sakslaste kuulipilduja tule all linna. Selle põllu nägemine hämmastas Eisenhowerit. Ja ta küsis Žukovilt: “Mille kuradi pärast teil seda Potsdami vaja oli?”. Ja Žukov vastas: “Pole midagi. Vene naised sünnitavad juurde””. Kuid vastupidiselt režissööri väitele ei ole Eisenhoweri mälestustes midagi sellist kirjas.

Vaatleme Eduard Volodarski esitatud versiooni selle fraasi päritolust. Oma intervjuus räägib ta Potsdami rünnakust. Siin tekib aga kohe tõsine vastuolu. Fakt on, et tegelikult kohtus Georgi Žukov oma ameerika kolleegi Eisenhoweriga pärast võitu Saksamaa üle 1945. aasta juuni alguses Berliini Wendenschlossi linnaosas. Siin on see, mida Žukov ise selle kohta kirjutab:

„Kohtusime nagu sõdurid, võiks öelda, et isegi sõbralikult. D. Eisenhower võttis mu käest kinni, vaatas mind pikalt ja ütles siis: “Nii et selline sa oledki!”

Mis puutub eespool nimetatud Dwight Eisenhoweri memuaaridesse, siis neid käsitles tuntud ajakirjanik ja ekspert Anatoli Wasserman oma artiklis “Küll eided juurde sünnitavad”: kust ja miks see russofoobne võltsing tuli”:

“Nagu arvata võis, ei ole midagi sarnast ka Eisenhoweri mälestustes. Samuti ei ole seal episoodi, kus Žukov väidetavalt rääkis Eisenhowerile, kuidas ta ajas oma sõdureid jalgsi miinivälju puhastama. Tegelikult meenutab autor, kuidas ta arutas Žukoviga mõningaid lahinguid, milles nad pidid osalema, ja kuidas nad mõlemad jõudsid järeldusele, et mitte ainult sõjateooria, vaid ka nende enda lahingukogemus tõestab, et kui väed jõudsid miinivälja piirile ja vastaspoolelt tulistab vaenlane, siis kohene rünnak läbi miinivälja toob kaasa vähem ohvreid kui katse peatuda ja oodata sapööride lähenemist. Ja nad mõlemad rõõmustasid, et neil on harva tulnud nii raskeid otsuseid langetada.“

Tõepoolest, kui me vaatame Eisenhoweri mälestuste tõlkes (vene keelne tõlge) peatükki “Venemaa”, ei näe me seal midagi kahtlast. Täpsemalt öeldes, seal puudub isegi ülal olev lõik, millest Wasserman kirjutab, rääkimata Žukovi küünilisest fraasist. Kui aga pöördume originaali poole, siis selgub, et peatükk “Venemaa” on palju mahukam kui selle venekeelne tõlge. Eelkõige sisaldab see järgmisi katkendeid:

“Suureks ilmutuseks oli minu jaoks tema kirjeldus venelaste rünnakumeetodist läbi miiniväljade. <…> Marssal Žukov märkis mulle: “On kahte liiki miine: jalaväemiinid ja tankide ning sõidukite vastu. Kui me satume miiniväljale, jätkab meie jalavägi pealetungi nii, nagu seda ei olekski. Me peame jalaväemiinide tõttu kantud kaotusi võrdseks nendega, mida oleksime kandnud, kui sakslased oleksid otsustanud miiniväljade asemel kaitsta seda piirkonda oma üksustega. Jalaväe tõttu ei detoneeri  masina- ja tankitõrjemiinid, nii et pärast seda, kui sõdurid läbivad miinivälja ja kindlustavad end vastaspoolel, järgnevad neile sapöörid ja puhastavad läbipääsuteed, mida mööda sõidukid saavad läbi sõita”.

Mul tekkis elav pilt sellest, mis juhtuks iga ameerika või briti komandöriga, kes üritaks sellist taktikat kasutada, ja veel elavam pilt sellest, mida meie sõdurid ütleksid, kui me üritaksime sellist praktikat oma taktikalise doktriini osaks teha.”

See oli siis Eisenhoweri mälestused, mida arvatakse olevat tõestuseks, et Žukov kasutas oma leksikonis väidet „küll eided juurde sünnitavad“.

Ja nii las ta jääb😊.

Ja me jõudsime oma rännakuga härra Conde’ni välja, kes oli aga sellise tegelase nagu Louis XIV teenistuses. Louis XIV oli mees kes ütles (võib olla😊 – on olemas 2 versiooni millal ja mis kontekstis ta seda ütles, kuigi jälle tuuakse välja Wilhelm II – kes lausus „Peastaap see olen mina“) – „Riik, see olen mina“ – Ja järsku peaks seda ajastut rohkem käibesse laskma, kui Žukovit ja tema poolt mitte öeldud lauseid.
Lully – „C’est lui dont les dieux ont fait choix“ – kas saavad tänased kontrollijad/valvurid/kriitikud öelda, et „meie peaminister oleks nagu Louis XIV“ või „et sa poed Putini ees nagu Lully oma Isisega Louis XIV ees“😊 – oleks vahelduseks parem või hoopiski õigem, tuues oma sappi lugejate lauale?