“Ernst Enno tütretütar debüteeris luuletajana”
Viimases “Tulimulla” numbris debüteerib uus luuletaja Elin Toona, kes ühes luuletuses ms.
ütleb:

”Ma otsin oma nägu —
aga mu juured on mulla all
ja taim, mis kasvab,
on mulle võõras.”

Avalikkus ei teagi, et see ”näootsija” on meie tuntud luuletaja Ernst Enno tütretütar, kes 8 aasta vanuselt üldises põgenike voolus kodumaalt koos ema ja vanaemaga põgenes Saksamaale, kus peale laagripäevi tuldi Inglismaale. Nii ema kui vanaema pidid algul siin tööskeemi all haiglas töötama ja paratamatult pidid nad Elina andma kasvatada kveekerite lastekodusse, kus ta elas ja haridust sai 11. kuni 15. eluaastani, mil tööskeemi alt vabanenult nad said Leedsi linnavalitsuse kaudu üürikorteri kus pere sai koos elada. Vanaema jäi nüüd kodulliseks, aga ka Elin pidi elu ülalpidamist teenima, kõigepealt ketrusvabrikus, õhtuti bürootöö kursustel käies. Ta saigi tööd büroosse, aga see ei rahuldanud andekat neiut. Eluõigust nõudis vanematelt pärit näitlejaanne. Enn Toona on praegugi näitleja Eestis ja Liki Toona üksnes mitte näitleja, vaid paguluses on ta kirjutanud mitu näidendit, millistest “Sõlmjaama” on mängitud ka rootsi eestlaste näitetrupi poolt. Polnud siis ime, et tütar Elin Toona, kaasa mängides Bradfordi” eestlaste näitetrupis, ühtlasi veetis kõik õhtutunnid Bradfordi “Princess” teatris kulisside taga, lagul kasvõi ainult näitlejaile teed keetes. Aga sealt muidugi tung pääseda üle poolesaja teatriga keskusesse — Londoni. Näitlejaiks tahavad tuhanded saada, aga hoolimata neiu yorkshire’i murrakuga inglise keelest (mis tal kõigepealt välja treeniti), leidis ta heatahtlikku tähelepanu juba tuntud teatriinimeste seas, ta tutvus mitmes pealinna teatris tööga, soovitati teatrikooli ja õpib praegu Stanislavski meetodit kasutavas “Stage Corner Centre” teatrikoolis. Elin Toona on juba esinenud väiksemates osades inglise televisioonis ja mitmed inglise lehed on avaldanud tema, kui tulevase tähe, foto. Sest asjatundjad arvavad, et Elin Toona ilmekas nägu on eriti sobiv televiisori jaoks.
“Aga õieti tahtsime teie luuletaja-andest kõnelda!” tuletame Elin Toonale meelde, kui jutt on kogu aja keerelnud teatri ümber.
’’Luuletusi ja jutte olen ma õieti lapsest saadik kirjutanud,” vastab usutletav, “mäletan, lapsena kirjutasin esimese jutu kärbsest, kellel oli tuhat silma. … Oma viimaste aastate n.ü. rahutuse perioodil olen luuletamist ja kirjutamist püüdnud tõsisemalt võtta. Londonis ergutati mind “Eesti Hääle” poolt, kus ilmusid trükis mu esimesed luuletused ja jõulujutt… olen ka inglise keeles püüdnud kirjutada … Kool võõrsil, inglise teatrimiljöö … tunnen puudust eesti keeles sõnadest … Kui ma jälle kodus olen, jõuluvaheajaks, sõidan kaheks nädalaks koju, tean, seal saan jälle eesti keeles kirjutada… kodu õhkkond, vanaema, ema, võtab mind oma rahulikku müstilisse hõlma … jajah, seal saan luua. Aga ma kirjutan Londoniski, teatritöö vaheajal, üksinda, see aitab kuidagi ennast koos hoida, ennast leida ….”
“Kas olete mõjutatud oma vanaisa luuletustest?”
“Arvan mõistvat vanaisa luuletusi paremini kui ühegi teise eesti luuletaja luuletusi, keda ma olen lugenud. Olen neid esitanud luuleõhtutel, vanaema on mulle palju vanaisast kõnelenud, mõnikord ema leiab, et ma räägin nagu vanaisa. Aga ma ei usu, et see tähendaks seda, et ma oma luuletustes kuidagi jäljendaksin vanaisa. Luuletused kasvavad mul siiski välja iseendast, mu enda meeleoludest.”
“Aga südamelähedasem on ikkagi teater?”
“Ma olen mõelnud, et kui minuga peaks mingi õnnetus juhtuma, kehaliselt vigaseks jääma — siis saaksin end rahulikult pühendada kirjutamisele … Aga mitte praegu, veel mitte praegu,” ütleb Elin Toona mõtlikult aga veendunult.
Soovime Elin Toonale, kes järgnes julgelt oma kutsumusele, palju õnne tulevikuks. Loodame teda kuulda-näha näitlejana, aga ühtlasi lugeda ka heitlikus ja saatuslikus ajas võrsunud eesti noore värsse, kelles otsekui elab edasi vanaisa Ernst Enno taassündide järele vaimsele täiusele — “kadunud kodusse” igatsev vaim.