Tutvustaks ühte raamatut, mis ilmus sellel aastal ülelahe. Räägib ta Sampost, müütilisest millestki, mis on Soome seppade, kangelaste poolt sepistatud. Ja nii lahedalt tehtud, et temast räägitakse siiani.
Mis ta on? Meile on see hetked kadedust, kui piilume ülelahe toimuvale. Olgu see, siis sõjatulemused, majandusvõidud, suutlikus hoida enda rahvast, enda ajalugu.
Nii mõnigi kord olen mõelnud, et miks Soomes on „Sampo“ au sees ja meil „Hansa“ – on see mingi diagnoos rahvusele? Et meie peame kiitma globalismi ja kõrval, ülelahe, hoitakse seda, mis on rahvasüdames või nagu tänapäevaselt nimetades „geenides“.
Aga ma olen lihtsalt kuri vanamehenäss, kes ei saa millestki aru, nii et ei tasu asja südamesse võtta.
Raamat on meil müügis ja samuti ka SKS (parim kirjastus ülemaailma) kodulehel.
SKS – https://kirjat.finlit.fi/sivu/tuote/sampo/5077754
Vanajahea – https://www.vanajahea.ee/toode/sampo/

Juha Hurme “Sampo” esimene peatükk

Mis on täpselt Sampo, idasoome mütoloogia müütiline keskus? Suve tähistamiseks avaldame autori Juha Hurmee uue romaani esimese peatüki, mis ilmub augustis 2024.

Esimene

Sünnimaa Sampo.

Kui 115 000 aastat kestnud Weichseli jäätumine 15 000 aastat tagasi taandus, hakkas Fennoskandia liustik Läänemere basseinist taanduma. Sulamisvesi moodustas esmalt jaheda Balti jääpaisjärve, millest sai Yoldiameri, kui ühendus Atlandi ookeaniga läbi Kesk-Rootsi katkes. Maapinnalõhe eraldas veed Antsülusjärveks, mille väljavool voolas esmalt läbi Kesk-Rootsi ja hiljem läbi Taani. Umbes 7 000 aastat tagasi avanes jõgi Taanis väinaks ja Läänemeri ühines taas Atlandi ookeaniga, kahanedes järkjärgult oma muhklikust algusest Litoriinamere praegusesse basseini.

Kiviaegsed inimrühmad, kalurid, munakogujad ja hülgeküttid jälgisid pidevalt taanduvat jääd ja tohutut Arktika basseini lähedalt. 3 500 aastat tagasi oli Läänemere kaldale jõudnud varasoomlaste ja saamlaste emakeel, mis võitis keelte võidujooksu varem selles piirkonnas kõneldud kadunud keelte vastu.

Jäise ürgse mere järkjärguline geoloogiline ja bioloogiline muundumine mitmekesise elu, sealhulgas inimelu kasvulavaks, on lugu, mis on jäädvustatud Ida-Soome rahvaste, “vesilindude rahva”, ürgsetes üleskirjutustes.

Muidugi võib see olla ka juhus. Seos mere, veelinnu, muna ja inimese saatuse vahel on ülemaailmne mood tegelikkuse alguse saladuse mõistmise püüdlustes.

Läänemeresoome müütides on maailm loodud, kui veelind ringleb laias ürgmeres, leiab lõpuks augu ja muneb sinna oma munad. Torm veeretab munad merre, need purunevad ja nende osadest tekivad inimelu jaoks sobivad maailma struktuurid. Rütmilise ja meeldejääva luule kaudu antakse müüte edasi põlvest põlve suulise pärimusena, mida säilitatakse, muudetakse ja muudetakse.

Mütoloogias räägiti kunagi ühest kummalisest olendist, mida hiljem nimetati Sampoks. See meisterdamise (sepistamise) teel loodud väeolend seisab inimese ja looduse vahel ning arvatakse, et see parandab eluvõimalusi karmides ja halastamatutes tingimustes.

See raskesti määratletav imesümbol, mida on suulises, püsivas traditsioonis mitmel erineval viisil edasi antud, kujunes Läänemere põhja pool asuvas autonoomses Soome suurhertsogiriigis pärast 19. sajandit varakristlikul ajastul riiklikuks sümboliks, poliitiliseks jõuks. Iseseisvas Soome Vabariigis on see jätkanud oma võidukäiku.

Nii nagu Soome kunstnikud tegid 1900. aastal Pariisi maailmanäitusel ja Soome laul järgmisel aastal Kesk-Euroopas toimunud tuuril kõik endast oleneva, et näidata tsiviliseeritud maailmale, et põhjapoolne riik on iseseisvuseks valmis, andsid Soome sportlased endast parima, et võita võite. Nii nagu Akseli Gallen-Kallela “Sampo sepistamine” ja “Sampo kaitsmine” freskod kõnelesid toona Soome rahva püüdlustest valguse poole, kõnelesid meie sportlaste võidud iseseisvuseks küpsest, elujõulisest noorest tsiviliseeritud põhjarahvast.

Nii kirjutas Helsingi ülikooli Soome ja Skandinaavia ajaloo professor Aimo Halila 1959. aastal oma raamatus “Soome meeste võimlemine ja spordiklubid kuni 1915. aastani”. Ta võrdsustas Soome varajase sportliku edu Gallen-Kallela sampovisio’ga ja ideologiseeris mõlemat: soomlaste lugu ja sportlaste edu rääkis põhjamaisest, elujõulisest, tsiviliseeritud rahvusest teel iseseisvusele.

1912. aastal sündinud Halila, nagu kõik teisedki soome lapsed, oli varakult saanud patriootilise sampo ristimise ja kui tal oleks olnud kõrva meloodiaks, oleks ta võib-olla pääsenud koolikoorisse laulma järgmisi sõnu:

„Meie, pimeda põhja valvurid, meie, kasvav Soome rahvas, me sepistame Sampo sünnimaa, uue homse päeva jaoks. Aatelik, kõrge on meie eesmärk, meie ülesanne meie kõige kallim töö. Ja see Sampo on Soome õnn! Nüüd, õilsa innuga, asume tööle! Sina Soome eest laula oma laulu, laula seda kogu südamest! Kui me külvame lootuse seemet, õnnistagu Jumal meie tööd. Ja nii tuleb Soome õnn!“

Nii laulsid lapsed Otto Kotilaineni järgi noore Soome Vabariigi koolides alates 1920ndatest aastatest. Sisukalt ja tabavalt: “sisukalt”. Ta võis olla ka teine meisterlik helilooja, Leevi Madetoja, kes armastas Kalevala teemasid ja oli lisaks muusikakomponistile ka originaalne sõnade ja mõtete organiseerija, s.t. luuletaja.

Laulul on tugev ideoloogiline laeng, mis kanti sellisena üle professor Halila võimlemisraamatusse kolm aastakümmet hiljem.

Soome kasvava rahva ülesanne on hoida pimedat Põhja, st igasugust pimedust, eemal. Sampo, ja mitte mis tahes Sampole, vaid Soome, meie sünnimaa Sampole, on parim viis tagada uue koidiku algus. Ei ole paremat tööd.

See sünnimaa Sampo on Soome õnn. Idee on korraga selge ja läbitungimatult ebamäärane. Sellega lõpeb esimene salm.

Teine ja viimane salm julgustab eriti meessoost kodanikke, “seppasid”, tegema oma tööd kirglikult, isegi fanaatilise pühendumusega. Samal ajal peavad nad töö tuhinas laulma, mitte mingeid multinatsionaalseid laule, vaid siiraid laule Soomele. Külvates sel moel lootustandva tuleviku seemneid, tuuakse ka kristluse Jumal soomlaste kõrvale patriootilise töö tagatiseks.

Ja nii, ja mitte mingil muul moel, oli see “Soome õnne koidik”.

Otto Kotilaineni “Soome õnn” ilmus Wilho Siukoneni lauluraamatus 1929. aastal, samal aastal, kui paremäärmuslik Lalli-Liit nõudis Soome pealinna nime muutmist Sampolaks.

2020. aastatel on salapärase Sampo aktsiad endiselt tugevates positsioonides.

Helsingin Sanomat pealkirjastas oma artikli 15.2.2023 järgmiselt: “Björn Wahlroos läheb sel kevadel pensionile ja see võib tähendada Sampo viimast röövimist”.

“Kas me laseme Sampo nimel kaduda ajalukku ja selle peakontor kolib Stockholmi?”, kurtis finantsajakirjanik Anni Lassila. Tänapäevane kindlustushiid Sampo, millest siinkohal juttu on, on pärinud oma nime 1909. aastal Turus asutatud kindlustusseltsilt Ömsesidiga Försäkringsanstalten Sampo. Lassila oskab öelda, kuidas see oma nime sai: “Sampo on muidugi algselt masin, millega jahvatati Kalevala, rahvuseepose rikkusi, ja seda tegi Wahlroos Sampost.”

Kuid 2023. aasta kevadel, ütleb Lassila, näis, et Pime Põhi streigib ja Sampo rüüstatakse Stockholmis ning temast saab rahvusvaheline „IF“.

“Seega on Antti Mäkineni ja ülejäänud juhatuse liikmete ülesanne tagada, et Sampo varade rüüstamine ei oleks täielik. Kas „Sampo“ tulevik saab olema ainult „IF“ või on varanduse veskile muid kasutusvõimalusi?” küsib murelik Lassila.

Hesari Sampo on palju mahedam ja sisukam kui Kotilaise Sampo. Ometi tunduvad juured emamaale ikka veel tugevad ja sügavad. Hesari lugu viitab ka sellele, et Sampol on traditsiooniliselt omadus rüüstamiseks.

Sampo jõudis pealkirjadesse vähemalt teist korda septembris 2023, kui Timo Valjakka arvustas Erkki Pirtola kunstinäitust pealkirja all “Erkki Pirtola oli ammendamatu ideede Sampo, kuid tema kaootiline eluviis tekitas lähedastele halle juukseid”.

1984. aastal kutsusin Pirtola Jyväskylä ülikooli üliõpilasseltsi nimel loengut pidama etenduskunstist. Pärast suurepärast loengut jagas Pirtola auditooriumi täis publikule paar tosinat muna ja palus neil end nendega pommitada. Pärast hetkelist kõhklust hakkasid munad lendama, kõigepealt ükshaaval ja peagi paksu kuhjana. Pirtola kaitses end loengumaterjalidega, kuni ta varjus, kateedri puldi taha ja irvitas, ülejäänud munad purunesid auditooriumi seinale. Minu ülesanne oli see jama ära koristada, kuid ma tegin seda hea tujuga.

Ideesampo, tõepoolest. Erkki Pirtola, kes oli jõudnud kõikidesse modernismlikesse Kalevala töötubadesse ning suunatud kõikjale, oligi just selline. Valjakani artikkel tuletab meile meelde, et Sampo mõiste on laienenud, hõlmates ka immateriaalsete väärtuste, ideede ammendamatust.

2023. aasta sügisel täitis Soome riiklik meediaettevõte Yleisradio Oy samuti oma rahvuskultuurilist kohustust artikliga spordimaailma ajaloolisest ja struktuurilisest šovinismist ning naiste tähelepanuväärsetest võimetest pikamaajooksus. Ja Sampost, kui selle müstilise edu allikast.

See oli ajakirjanik Pekka Holopainen, kes Nina Holméni 3000 meetri triumfi kajastamisel avab mängu, kirjutades: “1974. aasta kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused Roomas olid Soome jaoks edulugu, mille sarnast ükski sepp Ilmarinen ei suuda enam kunagi sepistada.”

Lisaks juba tuttavale edukale sisule nimetas Holopainen olulise mängija Ilmarineni. Paljud mäletavad ka näiteks Mauri Kunnase “Koerte Kalevala” põhjal, et Ilmarinen üksi ei ole piisav, vaid Sampomüsteerium on tihedalt seotud ka Põhjala emanda, tema tütre, õpilaste grupi ja Väinämöineniga.

Kuid ainult viimane sisaldub 1817. aasta aruandes, mis käivitas “Soome õnne” ammendamatu eduloo Soome kultuuriajaloos. See lugu leiti Rootsis.

Kaks.

Elu ilma Sampota.

Ida-Soome rahvaluule hakkas kirjandusse ilmuma 1551. aastal, kui Mikael Agricola mõistis oma “Dauid Psaltar” eessõnas hukka karjalaste ja hämelaste ebajumalad ja paganliku jumalateenistuse. Hiljem on sel viisil esitatud Väinämöinen ja Ilmarinen, kes saavutasid Kalevala peategelastena ülemaailmse kuulsuse ja olid seotud nii Sampo valmistamise kui ka rüüstamisega:

„Äinemöinen wirdhet takoi.
Ilmarinen rauhan ja ilman tei ja matkamiehet edhesvei.“

Kontekstist selgub esiteks, et Agricola arvates on Väinämöinen ja Ilmarinen üllataval kombel mitte karjalaste, vaid hämelaste jumalad, s.t. Agricola seisukohalt kohutavad ebajumalad.

Väinämöinen on hümnilooja, laulukirjutaja, muusik, kunstnik. Meie hilisemad teadmised kinnitavad seda. Ilmarineni omadused rahu ja ilma hoidjana ning rändurite kaitsjana on seevastu hoopis teistsugused, kui me saame teada kirjalikust luulest (Soome rahva vanad luuletused) või Kalevalast. See viitab sellele, et Agricola ei tikkinud omadele kallale ja teadis ta Ilmarisest luulelaule, mis on nüüdseks kadunud. Nii nagu ta ka lootis.

Praeguse arvamuse kohaselt ei teadnud Agricola midagi Ilmarineni kuulsaimast omadusest, Sampo ehitamise meisterlikkusest, või vähemalt ei tahtnud ta sellest kellelegi rääkida. Või siis sepistas Ilmarinen Sampo alles pärast Taaveti „psalteri“ ilmumist.

Sada viiskümmend aastat pärast Taaveti „psalteri“ ilmumist avaldas luterliku usu puristlik tõlgendamine Rootsi Kuningriigis, sealhulgas selle idatiival, ja Agricola algatatud “paganliku” rahvapärimuse tagakiusamine soovitud mõju ning poeetiline laul taandus linnadest ääremaadele, lõunast põhja ja läänest itta, krooni ja kiriku kontrolli alt välja. Kirjalikke teateid hukkamõistetud poeetilise laulu kohta on sel ajal arusaadavalt vähe.

Varaseim üleskirjutatud rahvaluule on leitud Korsholmi (Vaasa lähedal) lossi arvepidamise raamatust aastast 1564, kolmteist aastat pärast Agricola suuniseid. Ka autor on teada: Johannes Ingensson, Korsholmi vaimulik, kirjutas kauni käekirjaga „Ruton sanat“, milles segunevad iidne vägitarkus ja kristlikud abivahendid, Jeesus, Maarja, Püha Vaim, Issand ja apostel Johannes.

Katk oli Johannes Ingenssoni ajal Rootsis nii sage ja kohutav külaline, et üles märgitud arvepidamiste kõrval kristlike ainetega suhkrustatud ravitsemisloits võis olla Korsholmi ametniku poolt isiklikuks kasutamiseks omandatud haiguse- ja terviseravi. Või tahtis ta oma ülemuste jaoks põletada mingi vaeslapse, kes harrastas keelatud maagiat.

Ka leiu enda ja selle kommenteerija üle on vaieldud. Loitsu on kritiseeritud samamoodi nagu Lönnroti Kalevala; see ei ole tõeline pärimus, vaid paljude loitsude kombinatsioon. Autoriks võis muidugi olla keegi ametnik Ingenssonist arenenuma soome keele oskusega. See 25-sõnaline katkukirjeldus ei ütle meile midagi Väinämöisest, Ilmarinenist ega Sampost.

Luuletuse kuritegelik staatus 17. sajandil tõi kaasa mitmeid traditsiooniliste teadmiste seisukohalt väga väärtuslikke kirjeid.

Sajandi jooksul kirja pandud napp “Tuomio-Kalevala” võib leida nõidade vastu peetud kohtuprotsesside protokollidest, nn “Kohtumõistmise raamatutest”. See koosneb loitsudest, mis on süüdistatavatelt piinamise või muude sunnimeetodite abil välja pressitud. Selliseid loitsuprotsesse peeti muu hulgas Asikkalas, Vaasas, Isossakyrös, Hauhos ja Lohtajal ning tunnustatud loitsud olid mõeldud valu, haavade, südame haiguste, põletuste, rauast põhjustatud lõikehaavade, herilase nõelamise, hambavalu ja vihma ennustamiseks. Sigrid Antinpoja juhitud Hauho külas Kokkila järve ääres peetud “paganlikul jumalateenistusel” oli Ukolt ja äikeselt vihma palunud.

17. sajandi „Tuomio-Kalevala“ ei küsi nõu Väinämöiselt ega Ilmariselt, samuti ei mainita seal sõna “Sampo”. Hoiakud hakkasid 17. sajandi teisel poolel aeglaselt muutuma sallivamasse suunda. Stockholmis loodi 1666. aastal asutus nimega „Antikviteettikollegio”, mis käskis ametnikel ja vaimulikel koguda põlvest põlve edasiantud luuletunnuseid. Loodeti ja usuti, et need paljastavad fakte vapra muinasaja kohta. Ajastu preester seisis silmitsi vastuoluga: põhitegevuseks jäi sõda paganluse vastu, kuid sellega kaasnes humanistlik ja patriootiline kohustus tunda hu