Georg Friedrich Händel sai kuulsaks paljude oratooriumide loojana. Aga millise teosega algas see kuulsusrikas teekond? See oli teos pealkirjaga „Aja ja tõe triumf“, algselt „Aja ja pettumuse triumf“.

Kogu oma elu jooksul pööras Händel võrdselt tähelepanu nii oratooriumi kui ka ooperi žanrile, kuid alustas ta ooperiheliloojana – ja see oli paljutõotav algus. Aastal 1705, kui Händel oli vaid kahekümneaastane, jõudsid kaks tema ooperit, „Almira“ ja „Nero“, Hamburgis suure eduga lavale, kuid noor helilooja oli peagi sunnitud Hamburgist lahkuma: ooperimaja suleti rahalistel põhjustel. Händel reisis Itaaliasse, külastades Firenzet, Napolit, Veneetsiat ja Roomat. Reisimine Itaalias tõi talle palju muusikalisi muljeid – eelkõige neid, mis olid seotud ooperižanriga. Roomas äratas ta Johannese kiriku orelimänguga üldist imetlust ning helilooja saavutas nii ilmalike aristokraatide kui ka katoliku kiriku hierarhia tähelepanu. Selle edu loogiline tagajärg oli uue teose tellimine – kuid millise? Ooper ei olnud tollal Roomas au sees: Rooma elu ning ka muusikaelu – oli suuresti määratud paavsti ja kardinalide positsiooniga, kellele ei meeldinud teater ning eriti ooper, sest pidasid viimast ohuks vagadusele. Oratooriumi žanr aga aitas leida kompromissi kunstiarmastuse ja kiriku nõudmiste vahel, mis tol ajal ei erinenud ooperist oma muusikalise ülesehituse poolest kuigi palju, kuid kehastas üsna vagasid teemasid.

Ja nii kirjutas Händel Roomas oma esimese oratooriumi. Selle algatas kardinal Benedetto Pamphili. See kiriku tegelane oli Roomas tuntud kui kunstide patroon, helilooja ja luuletaja – Alessandro Scarlatti, Carlo Francesco Cesarini, Alessandro Melani ja teiste heliloojate oratooriumide libretode autor. Ta kirjutas ka libreto „Aja ja pettumuse triumfile“. Süžee kordab osaliselt Maarja Magdaleena meeleparandust jutustavat oratooriumi (Pamphili kirjutas selle libreto Scarlattile 1693. aastal), kuid Händeli oratooriumis tegutsevad neli allegoorilist tegelast, mitte konkreetsed piiblisangarid. Kõige „elavam“ tegelane on Ilu, kelle kuju kehastab sopran – just tema peab tegema raske moraalse valiku. Ta vaatab peeglisse, võrgutatud Naudingu valelike kinnituste poolt, mida esindab meztsosopran – see lubab Beauty’le arvukaid tulevasi naudinguid, lubades, et nii saab alati olema. Kuid ilmub veel üks tegelane, kelle tõsidust rõhutab teose ainus meeshääl (tenor) – Aeg: järeleandmatu, kõik on talle allutatud, ja lõpuks peab Ilu veenduma aja kõikvõimsuses ja omaenda lühiajalisuses. Aja karmide kõnede mõjul saab Ilu ilmutuse Epifaania – barokiajastu esteetika kohaselt on see tähendus kehastunud ka allegoorilise tegelase kujuna, kelle osa on helilooja andnud kontraaldile. Olles mõistnud Naudingu pakutavate maiste ahvatluste mõttetust, valib Ilu vagaduse ja meeleparanduse raske tee.

Oratooriumi esiettekanne toimus 1707. aastal Pamphili lossis. Teost on hiljem kaks korda muudetud. Aastal 1737 laiendas Händel kaheosalist oratooriumi kolmeosaliseks ning muutis pealkirja „Aja ja tõe triumfiks“. Kolmas versioon – ingliskeelne versioon – ilmus 1757. aastal.

Teos algab traditsioonilise overtuuriga.

Esimene akt

Avakoor, mida esimeses väljaandes ei olnud, teatab meile pidulikult, et aeg on igavene ja väljaspool igaühe kontrolli.
Peategelane ilmub lavale – ilus noor tüdruk, kelle nimi on Ilu. Ta imetleb peeglist oma peegelpilti:
Ilu aaria “Fido specchio, in te vagheggio”

Tõene peegel, sinus ma end imetlen.
minu nooruse ilu,
ja ometi muutun ma ühel päeval.

Sa jääd alati selliseks, nagu sa oled,
ja mina olen selline, nagu näen end peegelduses,
kuid alati ilusaks ma ei jää.

Tal ilmub uus sõbranna, kelle nimi on Nauding.
Nauding veenab Ilu, et tema ilu kestab igavesti.
Naudingu aaria “Fosco genio, e nero duolo”

Sünge tuju ja lootusetu meeleheide
ei tule kunagi ükshaaval,
sest igaüks neist ise loob tuhandeid uusi.

See, kes ei suuda nende türanniat oma peast peletada,
ei tunne kunagi õnne.

Ilmub veel üks kangelanna nimega Pettumus, elukogemusega inimene, kes näeb välja nagu õpetaja, kellel on prillid ees ja Mesitaru peas, ja kes kuulutab, et Ilu ei ole igavene.
Pettumuse aaria: “Se la bellezza”

Alguses ilu
kaotab oma võlu,
siis tuhmub ja sureb,
ega tule kunagi tagasi.

Üks viiv
nooruse ilus lill
naerab õnnest.

Sellest uudisest jahmunud Ilu ütleb, et on valmis selle inetuse vastu võitlema.
Ta usub, et Naudingu kaasabil võidab ta Aja.
Ilu aaria: Una schiera di piaceri

Mul on terve armee rõõmu
mis valitseb mu mõtteid
ja võitleb koos minuga.

Me veel näeme
kas uhke Aja löögid
suudab mult ilu ära võtta.

Ja siin ongi Aeg. Ta on väga üllatunud noorte neidude jultumuse üle ja laulab oma tituleeritud aariat, milles ta räägib, mida ta on juba teinud eelmiste põlvkondade kaunitaridega.
Urne voi, che racchiudete

Teie matuseurnid,
kes hoiate eelmisi iludusi!
Avage ja näidake mulle
kas säilinud on veel
nende kunagine võlu.

Kiirusti sulguge!
Õnnetud kummitused
ja kohutavad luukered
– on vaid see, mis peale minu hammastest järele jäänd.

Tema sõnu kordab koor, kuid Aeg (keda barokimaalidel kujutatakse vihase vanamehena, kel on tiivad, ning vikat ja liivakell) ei mõjuta kangelannasid. Nad laulavad väga ilusat duetti sellest, et noortel on rumal muretseda asjade pärast, mis sobivad pigem vanadele.
Ilu ja Naudingu duett: Il voler nel fior degl’anni

Soovida veeta aega muretsemisega
nooruse õitsengul
– on lihtsalt rumalus.

Tõsisemad mõtted
kuuluvad elu talve juurde.

Pettumus püüab selgitada Ilule ja Naudingule, et elu on piiratud ajaga.
Kuid Ilu ei taha midagi teada Ajast ega isegi selle olemasolust.
Ilu aaria: Un pensiero nemico di pace

Mõtted, vaenulikud maailmale,
muutis Aja tujukaks ja ahneks,
ja andis talle vikati tiibadega.

Tekkis teine, rohkem meeldivam mõte,
mitte tunnustada seda karmi jõudu,
ja Aeg ei ole enam Aeg.

Vastuseks sellistele valusatele sõnadele kiitleb Aeg, et ta oskab end aastast aastasse taaselustada, mida inimesed ei suuda.
Aja aaria: Nasce l’uomo, ma nasce bambino

Inimene sünnib lapsena,
aga aasta sünnib juba vanana.

Inimene liigub oma lahkumisele,
aga aasta tekkib möödunud ajast.

Kooris kõlavad „Aja“ sõnad: inimelu on piiratud, kuid aeg kestab igavesti.
Koor: L’uomo sempre se stesso distrugge

Inimene hävitab alati end,
aga aasta uueneb igavesti.

Aasta läheb, aga tuleb alati tagasi,
aga inimene, kes läinud, ei näe enam kunagi.

Selle tulemusena on esimese vaatuse lõpuks käivitunud põhimõtteline vaidlus kahe tegelaspaari vahel: Ilu – Nauding versus Pettumus – Aeg.

Teine akt

Nauding surub oma mõtteviisi ja eluviisi Ilule peale.
Ta toob Ilu oma naudingute lossi ja näitab talle, kui mitmekesised võivad olla elu rõõmud.
Lõpetuseks tõmbab ta välja oma trump kaardi – Ilu ette ilmub ilus noormees, kes võrgutab noore kaunitari laulude ja tantsudega.
Naudingu aaria: Un leggiadro giovanetto

Graatsiline noormees
kutsub imetlust
ahvatlevate lauludega.

Ja kutsub jälle.
tuues kõrvale naudingut.

Ilu on täielikus vaimustuses.
Ilu aaria: Venga il Tempo, e con l’ali funeste

Las Aeg tuleb ja omab julgust särada
oma tumedate tiibadega kõik need
rõõmud nendel meeldivatel kallastel.

Kuid ta magab oma küünised sisse tõmmatud.
ja tema võime hävitada
elu suurimaid hüvesid on nõrkenud.

Pettumus, jälgides, kuidas Nauding igasuguste ahvatlustega pöörab Ilu tühja eluviisi, lisab oma repliigi väga ilusasse aariasse.
Pettumuse aaria: Crede l’uom ch’egli riposi quando

Surelikud arvavad, et Aeg magab
kui see hõljub kiiresti ja märkamatult.

Aga kuigi tema löögid on nähtamatud,
selle hävitav mõju on hiljem ilmne.

Aeg on ka kohe siin ja lisab enda poolt.
Aja aaria: Folle, dunque tu sola presumi

Narr, kas sina üksi kujutad ette,
et Aeg ei lenda sinu jaoks?

Ma liigun läbi merede, mägede ja jõgede,
kõvade kaljude ja sõja õuduste vahel.
Ainult mina astun julgelt sisse
metsikute karjaste õnnelikesse hüttidesse.

Aeg annab ilule veel ühe peegli, „tõe peegli“, mis „näitab valet kui valet ja tõelist kui tõelist“.
Ilu hakkab hakkab kahtlema oma õigsuses.
Kõlab kõigi tegelaste kvartett “Se non sei piò ministro di pene”, kus igaüks kõneleb omast.

Ilu
Kui te ei teeni enam kannatusi,
et näha, kus peitub tõeline nauding,
ma järgnen sulle ustavalt.
Nauding
Ära jäta lilledega kaetud rada,
sa ei tea, milline tee on sulle määratud.
Pettumus ja Aeg
Kui otsid
tõelist Naudingut,
miks väldid tõe peeglit?
Nauding
Ma valmistan rõõme ette praeguseks,
ja ma ei paku headuse illusiooni,
mis on loodud ideaalina kangelaste jaoks.

Nauding kardab, et Ilu jätab ta maha ja läheb heategijate poolele.
Naudingu aaria: “Chiudi, chiudi i vaghi rai”

Sulge, sulge oma ilusad silmad,
Keera oma mõtted ära

Või, õnnetu, kaotad sa
oma rõõmu igaveseks.

Tark Aeg leiab üha rohkem ja rohkem sõnu Ilu jaoks, mis räägivad minevikust, olevikust ja tulevikust, ning Ilu muudab oma vaateid.
Ilu aaria: “Io sperai trovar nel vero”

Ma lootsin leida tõest Naudingut,
kuid ma ei näe seda ikka veel.

Vastupidi, minu karm saatus
on tõde nähes väga kurb,
kaotab oma omadused või tuhmub.

Lõpuks mõistab Ilu, kes oli vandunud, et on Naudinguga sõber, oma viga ja otsustab lõpetada sõpruse oma väärtusetu sõbrannaga.
Nauding läheb üle ähvardustele.
Naudingu aaria: “Tu giurasti di mai non lasciarmi”

Sa vandusid, et ei jäta mind kunagi,
või kurbus on sinu tasuks.

Kui sa otsustad mind mitte armastada,
saad tundma nende kannatusi, kes murravad truudust.

Ilul on raske valikut teha, ta on kahe maailma vahel.
Ilu aaria: “Io vorrei due cori in seno”

Ma soovin, et mul oleks kaks südant rinnas:
üks kahetsuse ja teine naudingu jaoks.

Teda toetab pettumus.
Pettumuse aaria: “Piu non cura valle oscura”

Rohkem ei toida armastusega
pimedat orgu see,
kes targalt näeb ülevalt,
et asub org sügavas pimeduses.

Ja siis pahandab hing,
nagu ta seda kunagi armastas,
ja tunneb vastikust oma vea pärast.

Lõpuks katkestab Ilu oma sõpruse Naudinguga ja saab moraalset toe Ajalt.
Aja aaria: “E ben folle quell nocchier”

Rumal on see roolimees
kes ei muudaks kurssi
teades, et tuul on petlikult muutunud.

Laev, isegi hästi varustatud,
tule tagasi, tule tagasi,
kui veel aega on, tule tagasi sadamasse.

Oratooriumi teine akt lõpeb kvartetiga „Voglio Tempo per risolvere“.
Ilu
Ma vajan aega, et otsustada.
Aeg
Ma olen sinuga.
Pettumus
Ja nõuanded.
Nauding
Kuid nõuanne teeb talle valu.

Kolmas akt

Ilu mäletab, et kui ta külastas Naudingu paleed, nägi ta keset luksust arusaamatut mudase veega jõge.
Pettumus (Tõde) seletab talle, et see on jõgi, mis koosneb õigete inimeste pisaratest, sest Naudingu tühi elu on loodud inimeste kurbusest.
Nauding ütleb mürgiselt Ilule, et teda ootab elus palju häda ja laulab tituleeritut aariat Lascia la Spina

Hoolimata teravatest okastest,
sa korjad aromaatseid roose,
ja lähed otsima
omaenda häda.

Hall härmatis
märkamatult
tuleb su juurde
kui süda seda kõige vähem ootab.

Ilu teeb lõpparve tühise eluga ja asub vooruse teele.
Ilu aaria: “Voglio cangiar desio”

Ma tahan oma kavatsusi muuta,
ja ma tahan öelda „ma kahetsen,“
selle asemel, et öelda „ma hakkan kahetsema“.

Kui tunnen, et olen suremas,
Ma ei taha ilmuda Jumala ette sellega,
mida mul enam ei ole.

Jumalat mainitakse siin vaid möödaminnes, nii et seda võib võtta kui peent vihjet, et Ilu on muutunud vagaseks.
Ta kavatseb purustada peegli, mis on teda petnud.
Pettumus toetab teda aarias “Chi già fu del biondo”.

See, mis oli enne nõuandjaks
blondid lokid,
langeb maa peale.

Las ta puruneb,
sest see on pikka aega petnud Ilu
oma liiliate ja roosidega.

Valelik peegel visatakse maha puruks.
Ilu aaria: “Ricco pino Nel cammino”

Rikkast laevast,
meredel purjetades.
visatakse üle parda
kulda ja vääriskive,
kui need segavad edasiliikumist.

See, kes loopis laiali , see ka leiab.
Sest laev, mis eksinud,
on õnnelik, kui leiab sadama.

Kahetsedes oma minevikku, kavatseb Beauty elada üksilduses ja eraldatuses.
Aja aaria: “Il bel pianto dell’Aurora”

Ilusad koidupisarad,
leegitseva kullana –
on igas lilles pärl.

Kuid siiski ei ole need piisad nii väärtuslikud,
kui pisarad, mis on kahetsevas südames.
mis äratab kurbuse.

Sõbranna-Nauding on pagendatud. Lahkudes paljastab ta oma petliku olemuse.
Naudingu aaria: “Come nembo che fugge col vento”

Nagu pilv lendab tuules,
nii põgenen ma sinu eest, kuri ja julm.

Kui pettus on minu ainus viis olla,
kuidas saan elada ma tões?

Lõpuks võitsid Aeg ja Pettumus põhimõttelise vaidluse Naudinguga.
Oma pahedest vabanenud Ilu laulab oratooriumi lõpus imeliselt ilusat aariat.
Tu del Ciel Ministro Eletto

Sina, kõrge Taevane Sõnumitooja,
ei näe enam minu südames
reeturlikke soove ega asjatuid püüdlusi

Ja kuigi olen elanud Jumalale tänamatult,
sina, minu südame kaitsja,
too minu uuenenud süda Tema juurde.

Tekst on võetud –
https://ariodant.livejournal.com/11501.html?es=1
https://www.belcanto.ru/handel_trionfo.html

Muusika
Handel: Il trionfo del Tempo e del disinganno, HWV 46a
℗ A Warner Classics/Erato release, ℗ 2007 Parlophone Records Limited
Producer: Daniel Zalay
Conductor: Emmanuelle Haïm
Ensemble: Le Concert d’Astrée
Soprano Vocals: Natalie Dessay
Composer: George Frideric Handel