Raamatust „Igavene abikaasa ja teised jutustused“
Kirjastus osaühing „Loodus“
Tartu 1939 Tallinn
Vene keelest tõlkinud J. Šumakov, A. Hanko ja L. Kenn. Korrektuuri lugenud H. Pürkop. Paber A. JS. Türi paberi- ja puupapivabrikust. Ratsionaliseerimiskomitee poolt kinnitatud DIN-formaat D 5.

AUS VARAS
Ühel hommikul, kui olin juba ametisse minemas, astus tuppa Agrafena, minu köögitüdruk, pesunaine ja majapidaja, ja mu imestuseks hakkas minuga juttu ajama.
Seni oli ta säärane vaikne, lihtne eit, et ta kuue aasta kestel ei rääkinud peaaegu sõnagi peale igapäevase paari sõnakese selle kohta, mida valmistada lõunaks. Vähemalt ei olnud mina temalt midagi rohkem kuulnud.
„Ma tulin, härrad, teie juurde,44 alustas ta korraga, „et te üüriksite välja kambrikese.“
,,Missuguse kambrikese?“
„Aga vaat selle, mis seal köögi kõrval on. Teada ju, missuguse.“
„Milleks?“
„Milleks? Selleks, et võtavad ju inimesed üürilisi. Teadagi, milleks. “
„Aga kes siis üürib selle?“
„Kes üürib? Üürnik üürib. Teadagi, kes.“
„Aga sinna, kulla emake, ei saa ju vooditki mahutada. Liiga kitsas! Kes seal saab siis elada?“
„Ei olegi vaja elada. Kui aga oleks kuski paik magamiseks; küllap ta elab seal akna juures.“
„Missuguse akna juures?“
,,Teadagi, missuguse juures… Nagu te ise ei teaks siis! Selle juures, mis on eeskojas. Seal siis
istub, õmbleb või teeb midagi muud. Istub võib-olla tooligi peal. Tal on tool; ka laud on tal; kõik on.“
„Kes ta siis on säärane?”
„Aga on üks hea, elanud inimene. Mina valmistan talle toitu. Ja korteri ning toidu eest võtan temalt ainult kolm rubla hõbedat kuus…”
Viimaks sain suure vaeva järel teada, et keegi vanem mees oli Agrafenale rääkinud augu pähe, võitnud enda poole, et see võtaks ta üüriliseks ja kosti peale. Mis aga Agrafenale oli korra pähe torganud, see pidi sündima; ma teadsin, et vastasel korral ei anna ta mulle hingerahu. Sellistel juhtudel, kus mõni asi ei olnud tema meele järgi, langes ta otsekohe mõtteisse, sattus sügavasse kurvameelsusse ja säärane seisukord kestis paar-kolm nädalat. Sel ajal läksid rikki toidud, kadus pesu, põrandad jäid pesemata; ühe sõnaga, juhtus palju igasugu halbusi. Olin juba ammu tähele pannud, et see sõnaaher naine ei olnud suuteline tegema mingit otsust, püsima mingil enesele kuuluval mõttel. Ent kui aga tema nõrgas ajus mingisugusel juhuslikul viisil kujunes midagi idee või algatuse taolist, siis talle seda keelata tähendas teda teatavaks ajaks moraalselt surmata. Ja seepärast siis, armastades kõige enam oma rahu, nõustusin otsekohe.
,,Kas tal on vähemalt mõni isikutunnistus, pass või midagi samast?”
„Kuidas siis? Teadagi, et on. Hea, käinud inimene; lubas maksta kolm rubla kuus.”
Juba järgmisel päeval ilmus minu tagasihoidlikku poissmehekorterisse uus üürnik; ent ma ei pahandanud, vaid olin endamisi koguni rõõmus. Ma elan üldse üksildaselt, nagu erak. Tuttavaid ei ole mul peaaegu ühtegi; väljas käin ma harva.
Elades kümme aastat erakuna, ma loomulikult harjusin üksindusega. Ent veel kümme, viisteist aastat, võib-olla enamgi samasugust üksindust koos sama Agrafenaga, samas poissmehekorteris, — see tuleviku väljavaade on muidugi küllalt värvitul Seepärast on säärases olukorras liigne, rahulik inimene otse Jumala and!
Agrafena ei petnud: mu üürnik kuulus kogenud, elanud inimeste hulka. Passist nähtus, et ta oli väljateeninud soldat, mida ma nägin juba esimesest pilgust ta näole, ilma et mul vaja oleks olnud vaadata passi. Seda on kerge aru saada. Astafi Ivanovitš, mu üürnik, kuulus oma liigi paremate hulka. Elasime päris hästi. Ent kõige parem oli see, et Astafi Ivanovitš oskas teinekord jutustada lugusid, juhtumeid oma elust. Minu elamise-olemise alalise igavuse juures oli säärane jutumees lausa varandus. Korra jutustas ta mulle ühe säärase loo. See avaldas, mulle koguni teatavat mõju.
Korra viibin oma korteris üksi: nii Astafi kui ka Agrafena olid välja läinud. Äkki kuulsin teisest toast, et keegi tuli sisse, ja mulle tundus, et võõras. Avasin ukse ja, tõepoolest, eeskojas seisis võõras inimene, lühikest kasvu sell, kuue väel, sellest hoolimata, et oli külm sügisene aeg.
,,Mida sul vaja?“
„ Ametnik Aleksandrovitš; kas ta elab siin?”
„Ei, vennas, siin ei ole säärast; head tervit.”
„Kuidas siis kojamees ütles, et siin,” sõnas võõras, taganedes ettevaatlikult ukse poole.
„No kasi, kasi minema, vennas, mine!”
Järgmisel päeval pärast lõunat, kui Astafi Ivanovitš passis mulle selga pikk-kuube, mida ta tegi mulle
ümber, astus jälle keegi eeskotta. Avasin ukse.
Eilne isand, otse minu silma all, võttis varnast minu bekeši, keeras selle kaenla alla ja sööstis uksest välja. Agrafena vahtis kogu aja talle otsa, suu ammuli imestusest, ega teinud muud midagi bekeši kaitseks. Astafi Ivanovitš jooksis vargale järele ja tuli kümne minuti pärast tagasi tühjade kätega, ise kõvasti hingeldades. Inimene oli kadunud kui kivi vette!
„No küll on äpardus, Astafi Ivanovitš! Hea veel, et jättis teie sineli alale! Aga muidu oleks päris põhja
ajanud, varas niisugune!”
Ent Astafi Ivanovitš oli sellest kõigest niivõrra üllatatud, et teda vaadates ma koguni unustasin vargusloo. Ta nagu ei suutnud kuidagi saada aru pähe. Alatasa viskas kõrvale töö, millega parajasti tegeles, alatasa hakkas uuesti seletama lugu, kuidas see kõik juhtus, kuidas ta seisis, kuidas otse silma all, kaks sammu temast eemal, võeti varnast bekešš ja kuidas see kõik juhtus, et ei saadud varastki kätte. Siis istus ta jällegi töö juurde; heitis siis jälle kõik kõrvale ja ma nägin, kuidas ta viimaks läks kojamehe juurde jutustama lugu ja teda noomima, et lubab oma õuel sündida säärasel lool. Siis tuli ta tagasi ja hakkas sõitlema Agrafenat. Istus siis uuesti oma töö juurde ja pomises veel kaua omaette, kuidas kogu see lugu juhtus, kuidas tema seisis siin ja mina seal, ja kuidas siis otse silma all, kaks sammu eemal, võeti varnast bekešš jne. Ühe sõnaga, Astafi Ivanovitš, kuigi tundis oma asja, oli siiski suur viriseja ja sekeldaja.
„Meid püüti sinuga haneks, Astafi Ivanovitš!“ ütlesin talle õhtul, ulatades talle klaasi teed ja soovides igavusest, et ta alustaks jälle juttu kadunud bekešist, mis sageda kordamise ja jutustaja sügava siiruse tõttu hakkas muutuma väga koomiliseks.
„Veeti tõesti alt, härrad! Ja otse hinge põhjani vihastab, kohe tigedaks teeb, kuigi ei läinud minema minu riidetükk… Ja minu arvates ei ole maailmas hullemat elajat, kui varas. Teine võtab niisama midagi ära, aga see varastab sinu töövaeva, higi, mis selle juures valatud, varastab sinu asja… Vastik, ptüi! Ei taha rääkidagi, nii täidab hinge! Ja kuidas teil, härrad, ei ole siis kahju oma varandusest?“
„Jah, see on õige, Astaft Ivanovitš; parem juba põlegu asi tules ära, aga vargale on teda kahju jätta, mitte ei taha.“
,,Ja kuidas seda siis tahtagi! Muidugi, vargad pole kõik ühesugused … Aga mul, härrad, oli korra säärane lugu, et sattusin kokku ka ausa vargaga.“
„Kuidas ausaga? Missugune varas on siis aus, Astafi Ivanovitš?“
„See on ju õige, härrad! Missugune varas on siis aus? Ei olegi säärast. Ma tahtsin ainult öelda, et oli vist ikka aus inimene küll, aga varastas. Lihtsalt kahju oli temast.“
„Kuidas see siis oli, Astafi Ivanovitš?”
„See oli, härrad, umbes kaks aastat tagasi. Olin tol korral ligi aasta ilma kohata, aga kui olin veel viimast aega koha peal, sattus minuga kokku üks päris kadunud inimene. Niisama, söögimajas sattusime kokku. Oli teine säärane lakard, vedeleja, laiskvorst; oli varemini kusagil teeninud, aga joomise pärast oli ta juba ammu kohalt lahti lastud. Säärane logard! Jumal ise seda teab, mis tal veel seljas oli! Teinekord arvad, et ei tea, kas tal ongi särki sineli all; kõik, mis sai, jõi maha. Aga ei olnud sugugi tülinorija; tasase iseloomuga, säärane sõbralik, heakene ega palunudki kunagi midagi, häbenes alati: noh, näed siis ise, et tahab, vaeseke, juua ja annadki talle. Noh, nii ma temaga siis kokku sattusingi, see on, tema köitis end minu külge… Mul ju ükspuha. Ja missugune inimene see oli! Nagu kutsikas sul kannul, lähed kuhugi — tema ka. Aga üksainus kord olimegi teineteist näinud, vigurivänt säärane! Alul, et luba teda ööbima —, noh, lubasin… Vaatan, pass on korras, nii et mehel ei ole viga. Siis, järgmisel päeval, luba teda jälle ööbima; tuli kolmandalgi päeval, istus kogu päeva akna juures ja jäi jällegi ööseks. Noh, mõtlen endamisi, on ennast mulle nüüd küll kaela keeranud: jooda teda ja sööda ja anna veel korterit kah! Olen ise vaene inimene, aga seal istub sul veel kostiline kaelas. Ennemalt oli ta käinud ühe ametimehe juures, nagu minugi juures, sidus ennast ta külge ja mõlemad siis purjutasid. Aga too jõi enda maha ja mingi mure pärast suri äragi. Selle nimi aga oli Jemelja, Jemeljan Iljitš. Mõtlen ja mõtlen, mida küll temaga peale hakata? Välja ajada ei tihka, kahju; säärane õnnetu, kadunud inimene, et Jumal hoidku küll! Ja säärane sõnatu teine, ei palu midagi, istub omaette ja aina vahib sulle kui kutsikas silma. See tähendab, et vaat kuidas joomine on inimese ära rikkunud! Mõtlen siis endamisi, et kuidas talle küll ütlen: mine õige, Jemeljanuška, siit minema; sul ei ole siin minu juures midagi otsida, ei ole sattunud õige mehe juurde; mul enesel ei ole varsti enam midagi hamba alla panna, kuidas saan ma sus veel sind toita? Istun ja mõtlen, et mida peaks ta küll tegema, kui ütlen talle nõnda? Noh, ja nägin siis endamisi, nagu oleks ta mulle vaadanud pikalt otsa, kui oli kuulnud minu juttu, nagu oleks kaua istunud paigal ega mõistnud sõnakestki, nagu ta siis, kui oli taibanud, oli tõusnud akna juurest ja võtnud kätte oma kompsukese, näeksin seda nagu praegugi, ruudulises, punases ja auklikus riides, kuhu oli mässitud Jumal teab mis ja mida ta tassis enesega alati igale poole kaasas, kuidas oleks ta kohendanud oma sinelikest, et oleks korralikum ning soojem, ja et ei oleks näha ka auke, — oli teine säärane delikaatne inimene!… Kuidas ta oleks siis avanud ukse ja oleks siis, pisar silmas, välja astunud trepile. Noh, aga egas inimene ei tohi päriselt hukka minna … Kahju hakkas teisest! Kuid samas mõtlen siis jälle, et kuidas on lood minu endaga! Oota aga, Jemeljanuška, arutan endamisi, ega sa kaua minu juures ikka ei pidutse: kolin varsti minema, ega sa mind üles ei leia… Noh, härrad, kolisingi. Tol korral Aleksandr Filimonovitš, minu peremees (nüüd on ta surnud, Jumal ülendagu ta hingekest!), ütleb mulle: „Olen sinuga väga rahul, ja kui tuleme kõik maalt tagasi, siis ei unusta sind, võtame jälle.” Mina olin nende juures teenrina, — oli väga hea isand, aga suri teine samal aastal ära. Noh, kui olime pererahva ära saatnud, võtsin oma varanatukese, rahakest oli ka, ja mõtlen, et puhkan õige, kolisin siis ühe eidekese juurde ja üürisin selle toast ühe nurga. Üks toanurk oligi tal vaba. Oli omal ajal olnud kusagil lapsehoidjaks ja elas nüüd omaette, sai paiukit. Noh, arvan siis, et head tervit nüüd, Jemeljanuska, va vennas, ega sa mind enam üles ei leia! Aga mida te küll, härrad, arvate? Tulen õhtu eel koju (käisin külastamas üht tuttavat) ja esimene, keda näen, on Jemelja; istub teine minu kirstu otsas, ruuduline kompsuke kõrval, istub, sinel seljas, ja ootab mind… Igavuse peletamiseks oli veel eidekeselt võtnud kiriku raamatu ja hoiab seda käes pahupidi. Jah, oli mu ikkagi üles leidnud! Mul langesid käed kohe alla. Noh, arvan siis, pole midagi parata, — miks ei kihutanud teda minema ennem? Küsisin talt otsekohe: „Kas passi tõid, Jemelja ?“
Istusin siis, härrad, maha ja hakkasin endamisi arutama: mis- tüli ta, hulkuv inimene, mulle ikka teeb? Tuli välja, nii, arvamise järgi, et see tülitamine ei maksa ikkagi palju. Arvasin, et süüa on tal ikka vaja. Noh, tükike leiba hommikul ja, et läheks magusamalt alla, tuleb osta ka sibulat… Keskpäeval annan talle jälle leiba ja sibulat; õhtuks jälle sibulat kvassiga ja leiba, kui tahab leiba… Ja kui leidub vahel pakse kapsaid, siis oleme mõlemad kõrini täis. Mina ei ole ju suurem asi sööja, aga purjutaja inimene, teadagi, ei söö midagi: temale anna vaid nastoikat ja rohelist viina. Joogivärgiga ta mu küll tapab, mõtlesin, ja samas, härrad, tuli mulle pähe veel midagi muud, nii et kohe haaras mind. Ja pealegi nõnda, et kui nüüd Jemelja oleks ära läinud, ma ei oleks elust rõõmugi tundnud… otsustasin siis, et olen talle isaks ja heategijaks. Hoian teda, mõtlen, kurjalt teelt ja harjutan ta viinast ära! Oota õige, mõtlen: hea siis küll, Jemelja, jää pealegi, aga pea end siin minu juures traksis, kuula komandot! Arvasin siis nõnda, et hakkan teda harjutama mingile tööle, muidugi mitte äkki; las ta alul kõnnib natuke ringi, aga mina selle aja jooksul otsin, milleks sinusugusel, Jemelja, võiks olla annet. Sellepärast, et iga asja jaoks, härrad, peab inimesel kõigepealt annet olema. Hakkasin teda siis nii, tasapisi, uurima. Näen: oled ikka üks meeletu inimene, Jemeljanuska! Hakkasin siis, härrad, heaga. Nii ja naa, räägin, Jemelja Iljitš, sa õige vaata ennast, kuidas sa välja näed ja kas sa ei saaks kuidagi end kohendada.
Aitab juba logelemisest! Vaata, sa käid ju päris räbalais; su sinelike, häbi öelda, aga kõlbab päris
sõelapõhjaks; see ei ole ilus! Oleks ikka aeg aru pähe võtta. — Minu Jemeljanuska istub ja kuulab, pea norus. Ja mida te arvate, härrad? Oli teine juba nõnda kaugele jõudnud, et oli keelegi maha joonud, ei saanud mõistlikku sõnagi suust… Hakkad temaga rääkima kurkidest, aga tema vastab sulle ubadest! Kuulab teine mind, kaua kuulab, ja lõpuks siis õhkab.
— „Mida sa õhkad, Jemeljan Iljitš?“ küsin.
„Niisama, ei midagi, Astafi Ivanõtš, ärge kartke. Aga vaat täna, Astafi Ivanõtš, kaks eite läksid uulitsal kaklema; üks lükkas kogemata ümber teise turukorvi jõhvikatega.“
„No aga mis siis?“
„Aga teine jälle selle eest lükkas meelega ämber tema korvi ja hakkas veel jalgadega otsas trampima.“
„No aga mis siis, Jemeljan Iljitš?“
„Aga ei midagi, Astafi Ivanovitš, ma niisama.“
„Ei midagi ja niisama… Ä-äh/ mõtlen, „Jemelja-Jemeljuška! Oled oma peakese ka maha joonud!.. .“
„Ja siis jälle ühel härral kukkus paberraha kõnniteele Gorohhovaja, ah ei, Sadovaja uulitsal. Keegi maamees nägi ja ütles, et minu õnn, aga teine oli samas ja nägi ka ja ütles, et ei, minu õnn! Mina nägin enne, kui sina.. .“
„Kas ikka, Jemeljan Iljitš?“
„Ja mehed läksid siis kaklema, Astafi Ivanovitš. Politseinik tuli juurde, tõstis raha üles ja andis härrale kätte, aga mehi ähvardas mõlemaid pokri pista.“
„No aga mis siis? Mis on selles siis õpetlikku, Jemeljanuška ? “
„Ega mina siis midagi… Rahvas naeris, Astafi Ivanovitš.“
„Ä-äh, Jemeljanuška! Rahvas! Oled oma hingekese vaskviielise eest ära müünud. Aga kas tead, Jemeljan Ijitš, mida ma sulle nüüd ütlen?“
„Mida siis, Astafi Ivanõtš?”
,,Hakka õige tööle, tõepoolest hakka!… Sada korda olen sulle rääkinud, halasta enese peale!”
„Aga mida ma peaksin siis õige tegema, Astafi Ivanõtš? Ma ju ei teagi, mida ma hakkaksin tegema, ja mind ei võta ka keegi, Astafi Ivanõtš.”
,,Sellepärast aeti sind ka koha pealt minema, Jemelja, sa joodik niisugune!“
,,Aga siis jälle, Astafi Ivanõtš, täna kutsuti puhvetipidaja Vlas kontorisse.”
„Milleks siis kutsuti teda, Jemeljanuška?” küsisin.
„Aga vaat seda ma ei tea, milleks, Astafi Ivanõtš. Tähendab, küllap see pidi ikka nõnda olema,
kui juba nõuti…”
„Ä-äh,“ mõtlen, „oleme mõlemad koos sinuga kadunud hinged, Jemeljanuška! Jumal nuhtleb meid
meie pattude pärast!” No mida te, härrad, käsite küll säärase inimesega peale hakata?
Aga kaval sell oli ta, nii et hoia alt! Kuulas mind, kuulas, aga siis muidugi tüütas teda see asi ära ja niipea kui nägi, et ma natuke vihastusin, võttis oma sinelikese ja kadus ära, kas või otsi, kui tahad! Kolas terve päeva ringi ja tuli õhtuks koju — purjus. Kes teda jootis, kust sai raha — Jumala vägi seda teab, mina selles küll süüdi ei olnud.
,,Ei, Jemeljan Iljitš,” ütlen, „ega sa terve nahaga ei pääse! Aitab joomisest, kas kuuled, aitab! Teine kord, kui tuled tagasi purjus, võid magada öö otsa trepi peal. Sisse ei lase sind!”
Jemelja kuulas mu kohtuotsuse ära, istus kodus päeva, istus teise ja kolmandal oli jälle kadunud. Ootan ja ootan — ei tule! Ma juba tõtt-öelda lõin kartma ja kahju hakkas temast ka… Mida ma nüüd tegin talle, mõtlen. Hirmutasin ta ära. No kuhu ta, õnnetu, võis nüüd küll minna? Saab veel viimati ehk hukka, Issand halasta küll! öö oli käes, aga teda ei olnud. Hommikul läksin vöörusse ja vaatan — tema suvatseb magada võõruses. Pea pani trepiastmele ja magas. Oli teine külmast päris kangeks jäänud.
„Mida sa nüüd, Jemelja? Issand sinuga! Kuhu sa oled sattunud?”
„Aga teie, seesama nüüd, Astafi Ivanõtš, olite toona vihane, suvatsesite pahandada ja lubasite mind vöörusse magama panna, siis mina, seesama nüüd, ei julgenudki sisse tulla ja heitsingi siia…“
Mind haarasid viha ja halastus!
„Sina, Jemeljan, võiksid enesele võtta ka mõne teise ameti selle asemel et seda treppi siin karauulitada,“ ütlen talle.
„Aga mis amet see peaks siis olema, Astafi Ivanõtš?”
„Sina, va kadunud hing (vihale ajas kohe), võiksid ju selgeks õppida kas või rätsepakunsti. Näe, missugune sineliräbal sul seljas on! Vähe veel sellest, et auke täis, aga sina pühid temaga veel treppigi! Võtaksid kas või nõelagi kätte ja paikaksid augud ära, nagu kord ja kohus! Ä-äh, sa lakard küll!”.
Ja kas teate, härrad! Võttiski nõela kätte; mina ütlesin temale niisama narrimiseks, aga tema lõi kartma ja võttiski nõela. Võttis sineli seljast ja hakkas niiti nõela taha ajama. Ma vaatan teda; noh, teadagi, silmad rähmas, punased; käed värisevad, nii et… Torkis teine, torkis, ei saanudki niiti taha… Küll ta seal pilutas silma ja ajas mokad torusse ning keeras kätt — ei lähe! Viskas siis minema ja vahib mulle otsa…
„Noh, Jemelja, tegid mulle päriselt rõõmu! Kui oleks inimesi juures, oleksin pea sul maha võtnud… Ma ju ütlesin sulle, lollike, seda niisama, nalja pärast, et sind noomida… Hoia end parem patust eemal ja Jumal sinuga! Istu, nagu oled, ja ära tee häbitempe, ära maga trepi peal ja ära häbista mind!…“
„Aga mida ma pean siis tegema, Astafi Ivanõtš? Ma tean ju isegi, et olen alati auru all ja kuhugi ei kõlba!… Ainult teid, oma hea… heategijat pahandan asjata…“
Ja kus siis korraga hakkasid tal värisema ta sinised huuled, kus siis veeres ta valget põske pidi alla pisar, kus siis takerdus see pisar tema ajamata habemekarvades ja kus siis valas korraga mu Jemeljan pisaraid otsekui kamaluga… Issand küll! See oli, nagu oleks mulle keegi noaga südamesse torganud.
Ä-äh, sa tundlik inimloom, ei mõistnud seda arvatagi! Kes oleks seda teadnud, kes oleks võinud seda arvata?… Ei, arvan endamisi, Jemelja, taganen sinust päriselt; mine kas või hukka, nagu parm kivi vahel!
Noh, härrad, mida seal ikka veel palju jutustada! Asi oli ka säärane tühine, tähtsusetu, ei ole sõnakestki väärt, see tähendab, et näiteks teie, härrad, ei oleks selle eest paari kulunud krossigi andnud, aga mina oleksin ehk andnud palju, kui mul oleks palju, et seda lugu ei oleks juhtunud!
Olid mul, härrad, ratsapüksid, saatan neid söögu, head, toredad ratsapüksid; säärased sinised, ruutudega, ja tellis minult nad üks mõisnik, kes käis linnas; aga ta ei võtnud neid, ütles, et olevat kitsad, ja nii nad jäidki mulle kätte. Arvan, et päris väärt asi! Täiturul antakse nende eest võib-olla oma viis rubla ära, aga kui mitte; siis meisterdan nendest Peterburi härradele kahed püksikesed ja jääb veel ribake järele mulle enesele vesti jaoks. Teate ju ise, et meiesugusele kehvale kõlbab ju kõik! Aga Jemeljanuskal juhtusid tol ajal olema väga kurvad ja tõsised päevad. Vaatan: ei joo üks päev, teinegi päev ei joo, ei võta kolmandalgi viina suu sisse, istub aina, põrnitseb enda ette, murelik teine, nii et hakkas kohe kahju teisest. Noh, arvan siis, emb-kumb, kas sul ei ole kapitali, või jälle asusid ise õigele teele, arvasid, et aitab juba, ning võtsid arunatukese pähe. Vaadake, härrad, nii see kõik oli siis; tol korral aga oli suur püha. Läksin õhtul kirikusse. Tulen tagasi ja näen, et mu Jemelja istub akna peal, ise vintis ja tuigub. Ehee! mõtlen, säärane sa mul siis oledki! Oli mul samas vaja minna millegi pärast kirstu juurde… Vaatan: ratsapükse ei olegi… Otsin siit ja sealt — kadunud! Noh, kui olin kõik läbi sorinud ja nägin, et ei ole, siis mul oleks nagu südame alt kratsitud! Hüppasin siis eidekese kallale ja hakkasin teda pinnima, aga Jemeljat ei pannud tähelegi, kuigi tema vastu oli tõestus, et oli purjus! „Ei,“ ütleb mu eideke, „ Jumal sinuga, kavaler, milleks on mul vaja sinu ratsapükse, kas jalga ajada või? Mul enesel läks hiljuti hea seelik kaotsi… Ei ole mina midagi näinud ega tea midagi,44 räägib. — „Aga kes siin oli, kes käis siin?44 küsin. „Keegi ei käinud, kavaler,“ ütleb, „ma olin kogu aja siin, Jemelja Iljitš aga läks välja ja tuli pärast tagasi; näe, istub teine seal! Küsi temalt.“ — „Kas ehk sina, Jemelja,“ ütlen, „võtsid millegi pärast mu uued ratsapüksid, mäletad, mis ma omal ajal meisterdasin mõisnikule?“ — „Ei, Astafi Ivanõtš, mina, see tähendab, ei võtnud neid.“
No küll on imelik lugu! Hakkasin jälle otsima, otsisin-otsisin — ei ole! Aga Jemelja istub ja kõigub … Istusin ma siis, härrad, sääraselt tema ees, kükitasin kirstu otsas ja korraga vaatasin talle kõõrdi otsa… Ä-äh, mõtlen, ja enesel otsekui tuli põletab südant, võttis koguni näo õhetama. Korraga heitis ka Jemelja mulle pilgu.
„Ei, Astafi Ivanõtš,“ ütleb teine, „mina teie ratsapükse, seesama nüüd… te võib-olla arvate, et nii, aga mina neid küll ei võtnud.“
„Aga kuhu nad võisid siis kaduda, Jemeljan Iljitš ?“
„Ei, Astafi Ivanõtš, ei ole mina neid näinudki.“
„Kas nad siis, Jemeljan Hjitš, niisama, asja ees, teist taga, võtsid kätte ja läksid ise kaotsi?“
„ Võib-olla läksid ise kaotsi, Astafi Ivanõtš.“
Kuulasin ta jutu ära ja nii, nagu ma olin, tõusin üles, astusin ta ligi, — läitsin tule ja istusin oma töö juurde. Tegin ümber vesti ametnikule, kes elas meie all… Aga enesel mul põleb, nii põleb rindade all, nii valutab… See tähendab, et mul oleks kergem olnud, kui kogu oma kraamiga oleksin, ahju kütnud. Küllap vist ikka tundis Jemeljagi, et mu hing oli tais. See on, härrad, ikka nõnda, et kui kellelgi on tegemist kurjaga, siis tunneb juba eemalt hädaohtu, just nagu taevalind äikest.
„Aga vaat täna, Astafi Ivanovitš,“ alustas Jemeljuška (aga enesel hääl väriseb), „täna võttis Antip Prohhorõtš, velsker, kutsari naise enesele naiseks, tolle oma, kes hiljuti ära suri ..
Mina aga vaatasin talle otsa nõnda vihaselt… Jemelja sai siis aru. Vaatan: tõusis üles, läks voodi juurde ja hakkas seal midagi kobama… Ootan — jändab hulk aega, aga ise arutab endamisi: „Ei mis ei; kuhu nad, kelmid, võisid küll kaduda?“ Ootan, mis juhtub nüüd; näen, Jemelja ronib neljakäpukil voodi alla… Siis ma enam ei jõudnud kannatada.
„Miks te, Jemeljan Iljits,“ küsin, „neljakäpukil ronite?“
„Aga kas ei ole ehk ratsapükse siin, Astafi Ivanõtš ? Tarvis vaadata, kas on ehk kuhugi vahele sattunud.“
„Aga miks te, härrad (pahameele pärast andsin talle kohe aunime), miks te, härrad, muretsete vaese, lihtsa inimese pärast, nagu mina seda olen? Nühite asjatult põlvi?“
„Ega mina, Astafi Ivanõtš, ega mina nüüd midagi… See, võib-olla leidubki kuidagi, kui otsida.“
„Hm!…“ ütlen. „Kuule õige, Jemeljan Iljits!“
,,Mida siis, Astafi Ivanõtš?“
„Kas sa viimati ise ei varastanud neid mul lihtsalt ära, nagu varas ja petis, tasuks minu soola-leiva eest?“ — Nii ajas ta mu, härrad, vihale sellega, et hakkas minu ees põlvili põrandat nühkima I
„Ei … Astafi Ivanõtš .. .“
Aga ise, nagu ta oli, nii jäigi voodi alla näoli maha. Lamas tükk aega ja ronis siis viimaks välja. Vaatan: inimene on kahvatu, otsekui voodilina. Tõusis püsti tuli minu kõrvale aknale ja istus nõnda minutit kümme.
„Ei, Astafi Ivanõtš,“ ütleb korraga ja astub mulle ligi, enesel aga, nagu mul praegu veel silmade ees on, nägu õudne, otsekui patt. — „Ei,“ ütleb, „Astafi Ivanõtš, mina teie ratsapükse ei suvatsenud võtta.“
Ise vabiseb teine, torgib oma väriseva näpuga enesele vastu rindu ja hääl väriseb tal nii, et ma ise, härrad, hakkasin kartma ja jäin vastu akent kui kinni naelutatud.
,,Noh, Jemeljan Iljitš,“ ütlen talle, „olge head, andestage, kui ma, rumal inimene, teile tegin asjatult etteheiteid … Aga ratsapüksid, las nad tühjad kaduda! Ega me nendeta ei kao… Jumal tänatud, käed on terved, vargile ei lähe… võõralt vaeselt inimeselt armuandi ei palu; teenime ise leiba…“
Kuulanud minu ära, Jemeljan seisis tükk aega minu ees ja istus siis. Istus nõnda kogu õhtu, ei liigahtanudki; mina läksin ära magama, aga Jemelja istub ikka samal kohal… Hommikul vaatan; lamab teine paljal põrandal, oma sinelikesse kõverasse tõmbunud; tundis end liiga solvatuna, nii et ei tulnud voodissegi. Noh, härrad, ei sallinud ma teda enam sest ajast peale, see tähendab, et esimestel päevadel kohe vihkasin. See oli, nagu oleks, näiteks öelda, mind oma lihane poeg varastanud ja surmani solvanud… Ah, mõtlen, Jemelja, Jemelja! Aga Jemelja, mu härrad, purjutab ligi kaks nädalat vahetpidamata. Nii et läks otse metsikuks, jõi enda päriselt maha. Hommikul läheb välja ja tuleb tagasi hilja öösi, ning nende kahe nädala jooksul ei kuulnud ma tema suust ühtegi sõna. See tähendab, et küllap vist teda ennast oli mure haaranud nii, et tahtis end unustada. Viimaks tuli lõpp, jättis järele; selge, et oli kõik maha joonud, ja istus jällegi akna peale. Mäletan, et istus ja vaikis kolm ööd-päeva; korraga näen, et mees nutab. See tähendab, istub ja nutab, härrad, ja kuidas veel! See on, lihtsalt nagu kaev, ise nagu ei märkagi, kuidas pisarad voolavad… Aga teate, härrad, raske on vaadata, kui nutab täiskasvanud inimene ja pealegi kui vana mees, nagu Jemelja, hakkab mure pärast nutma.
„Mis sul on, Jemelja?“ küsin.
Ta värises üleni, võpatas kohe. Mina, muidugi teada, rääkisin temaga esimest korda tollest ajast peale.
„Mitte midagi… Astafi Ivanõtš.“
„Issand sinuga, Jemelja, las nad olla kadunud. Miks sa põrnitsed nõnda?“ — Kahju hakkas teisest.
„Nii et, Astafi Ivanõtš, ega mina tolle pärast. Tahan võtta mingit tööd, Astafi Ivanõtš.“
„Missugust tööd siis, Jemeljan Iljitš?“
„Niisama, mingisugust… Võib-olla leian mingi ameti, nagu ennemalt. Käisin juba palumas Fedossei Ivanotšit… See ei ole ilus, et olen teile koormaks, Astafi Ivanõtš. Mina, Astafi Ivanõtš, niipea kui ehk leian aineti, annan teile kõik tagasi ja kosti eest esitan teile täieliku kahjutasu.”
,,Jäta, Jemelja, jäta; noh, oli säärane lugu, noh on ka möödas! Võtku teda see ja teine! Hakkame elama jälle endist viisi!“
„Ei, Astafi Ivanõtš, te võib-olla ikka veel seda… aga mina ei suvatsenud võtta teie ratsapükse.”
„Noh, tee nagu tahad; Issand olgu sinuga, Jemeljanuška!”
„Ei, Astafi Ivanõtš! Ma, nagu näha, ei kõlba enam teie juures elama. Te juba vabandage mind, Astafi Ivanõtš!“
„Aga Jumal küll, kes sind, Jemeljan Iljitš, solvab siis, majast välja ajab, kas mina või?”
„Ei, minul ei sünni elada teie juures, Astafi Ivanõtš … Ma parem juba lähen…“
Tähendab, inimene oli solvunud, kui kinnitas ikka ühte ja sama. Vaatan teist ja tõepoolest tõuseb üles ja kisub enesele sinelikest selga.
„Kuhu sa siis lähed, Jemeljan Iljitš? Ole ometi mõistlik, kuhu? Kuhu sa lähed?”
„Ei, jääge parem jumalaga, Astafi Ivanõtš, ärge hoidke mind tagasi (ise jälle nuuksub); mina lähen juba patust eemale, Astafi Ivanõtš… Te ei ole nüüd enam säärane!”
,,Missugune — mitte säärane? Olen säärane. Aga sina ju hukkud üksi, nagu väike, arutu laps, Jemeljan Iljitš!”
„Ei, Astafi Ivanõtš, kui te lähete nüüd välja, siis panete oma kirstu lukku, aga mina, Astafi Ivanõtš, näen seda pealt ja nutan… Ei, parem lubage mul juba minna, Astafi Ivanõtš, ja andke mulle andeks, mida olen teile oma kooselamisega teinud paha!“
Ja mida te arvate, mu härrad? Läkski minema. Ootan päeva, et küllap tuleb õhtuks tagasi, aga ei. Teisel päeval — ei ole, kolmandal — kah ei… Hakkasin kartma, tusk haaras mind, ei saa süüa, ei saa magada… Kohe võimetuks tegi mind see inimene. Neljandal päeval läksin, vaatasin igasse kõrtsi, küsisin — ei ole. Jemeljanuška oli kadunud I „Oled ehk juba oma õnnetust peakesest lahti saanud?“ mõtlen.
„Võib-olla oled kusagil aia ääres purjus olekus ära lõppenud ja lamad nüüd nagu mädanenud palk!“ Tulin koju ja olin pool-elus, pool-surnud. Otsustasin järgmisel päeval jällegi otsida… Ja ise needsin ennast, miks lubasin seda, et rumal inimene omapead minu juurest ära läks. Aga hommikul vara, viiendal päeval (oli pühapäev), kuulen, et uks kriuksub. Vaatan: Jemelja astub sisse! Ise teine näost sinine, juuksed poriga, nagu oleks maganud uulitsal, kõhnaks jäänud kui peerg; võttis sinelikese maha, istus minu juurde kirstu peale ja vahib mulle otsa. Rõõmustasin päriselt, ent rohkem kui enne haaras mu hinge tusk. Vaadake, härrad, mis tuleb välja: kui oleks näiteks minu endaga juhtunud säärane inimlik patt, siis mina, annan oma sõna, oleksin pigem lõppenud nagu koer, aga ei oleks tulnud. Aga Jemelja tuli. Noh, loomulikult on ju raske vaadata inimest säärases olukorras. Hakkasin teda hellitama, lohutama. „Noh,“ ütlen ,,Jemeljanuška, päris hea meel, et tulid… Oleksid sa oma tulekuga jäänud hiljemaks, oleksin tänagi läinud sind mööda kõrtse otsima. Kas oled söönud?“
„Sõin, Astafi Ivanõtš.“
,,Tõesti, kas ikka sõid? Vaata, vennas, siin on natuke eilseid kapsaid; lihaga keedetud, mitte vesised; vaat siin on veel sibulat leivaga. Söö aga,“ ütlen, „ega see tervisele paha ei tee.“
Andsin talle kätte; noh, nägin siis kohe, et inimene ei olnud võib-olla kolm päeva söönud — säärane isu oli tal. See tähendab siis, et nälg oli teda minu juurde ajanud. Päris süda läks õrnaks, vaadates teda vaesekest. Mõtlen siis, et jooksen õige viinapoodi. Toon talle natuke hinge lahutuseks ja lõpetame kõik, aitab juba! Ei kanna ma sinu peale viha, Jemeljanuška! Tõin siis viinakese ära. „Vaata, Jemeljan Iljitš,” ütlen, „ joome õige pühade puhul. Tahad juua? See on tervisele hea.“
Sirutas teine juba käe välja, nii ahnelt sirutas, võttis juba, aga jäi seisatama; ootas natuke; vaatan siis, et võtab ja ulatab suu juurde, viin loksub tal varrukale. Ei, viis siiski suu juurde, aga pani siis otsekohe tagasi lauale.
„No mis on, Jemeljanuška?“
„Aga ei; mina seda nüüd… Astafi Ivanõtš.“
„Kas sa ei joo siis, mis?“
„Mina, Astafi Ivanõtš, nii et… ma ei joo enam, Astafi Ivanõtš. “
„Mis. kas sa jätad siis päriselt maha, Jemeljuška, või ainult täna ei joo?“
Vaikib. Vaatan — hetke pärast toetab pea käele.
„Mis, kas oled haigeks jäänud, Jemelja?“
„Jah, niisama, tervis ei ole hea, Astafi Ivanõtš.“
Võtsin ja asetasin ta voodisse. Näen, et tõepoolest asi on halb: pea kuumab ja ise väriseb teine palavikust. Istusin kogu päeva tema juures, aga ööseks läks asi pahemaks. Segasin talle kvassi hulka võid ja sibulat, leibagi lisasin juurde. „Säh, söö leivaputru, ehk hakkab parem!“ Raputab pead. — „Ei,“ ütleb, „ma ikka täna lõunat ei söö, Astafi Ivanõtš.“ Tegin talle teed, väsitasin eidekesegi ära — aga ei midagi paremat. Noh, mõtlen siis, lugu on paha! Läksin kolmanda päeva hommikul arsti juurde. Mul elas seal tuttav arst Kostopravov. Sain temaga tuttavaks juba ennemalt, siis, kui teenisin veel Bossomjaginite härraste juures; tema arstis mind. Arst tuli ja vaatan. „Ei,“ ütleb, „lugu on paha. Ei oleks tarvis olnud mind kutsudagi. Aga võib-olla anname talle pulbreid.“ Noh, pulbreid ma talle küll ei andnud, sest arvasin, et arst vigurdab niisama; vahepeal jõudis kätte juba viies päev.
Lamas ta, härrad, minu ees ja lõpp oli tulemas. Mina istusin akna peal ja hoidsin tööd käes. Eideke küttis ahju. Kõik olime vait. Mul, härrad, oli süda tema, joodiku, pärast otse lõhkemas; oli, nagu oleks tulnud mul oma lihast poega hauda viia. Teadsin, et Jemelja vaatab praegu minu poole, juba hommikul nägin, et mees kogub jõudu, tahab midagi öelda, aga, nagu näha, ei julge. Viimaks vaatasin tema poole ja näen, et vaesekese silmis on säärane tusk, ei pööra silmi minult, aga kui märkas, et vaatan teda, pööras kohe silmad maha.
„Astafi Ivanõtš!“
„Mis on, Jemeljuška?“
„Aga vaat näiteks, kui minu sinelike viia täiturule, siis palju tema eest antakse seal, Astafi Ivanõtš?“
„Noh,“ ütlen, „ei ole teada, palju nad seal annavad. Võib-olla annavad ehk kolmerublalise ära, Jemeljan Iljitš.“
Aga katsu sa tõepoolest viia see sinel täiturule, siis kindlasti ei oleks antud mitte midagi ja peale selle oleks veel naerdud näkku, et müütad säärast paha asja. Ma ütlesin hinna talle armetule ainult niisama, lohutuseks, tundes ta lihtsameelset iseloomu.
,,Aga mina arvasin, Astafi Ivanõtš, et kolm rubla hõbedat oleks pidanud tema eest ikkagi antama. See on ju kalevist asi, Astafi Ivanõtš… Kuidas siis nüüd kolmerublaline, kui see on kalevist asi?“
„Ei tea, Jemeljan Iljitš, “ ütlen, ,,kui tahad viia, siis muidugi tuleb kõigepealt nõuda kolm rubla hõbedat.“
Vähese vaikimise järel hüüab mind jällegi Jemelja:
,,Astafi Ivanõtš!“
„Mis on, Jemeljanuska?“
„Te müüge sinelike ära, kui olen surnud, aga mind ärge matke selles. Ma laman ka niisama; aga see on väärt asi; teil võib-olla tuleb teda tarvis.
Siis, härrad, tõmbus mul süda nii kokku, et ei mõista rääkidagi. Näen, et inimesele ligineb surmaeelne tusk. Jäime jälle vait. Nõnda möödus peaaegu tund aega. Vaatasin uuesti tema poole: ikka vahtis mulle otsa ja kui me pilgud sattusid kokku, laskis jälle silmad maha.
„Kas te ei taha ehk vett juua, Jemeljan Iljitš?“
„ Andke, Jumal olgu teiega, Astafi Ivanõtš.“
Andsin talle juua. Jõi. „Tänan, Astafi Ivanõtš.“ ütleb.
„Kas on veel midagi vaja, Jemeljan Iljitš?“
„Ei, Astafi Ivanõtš, ei ole midagi vaja, aga mina ainult…“
„Mida siis?“
,,Sedasama nüüd…“
„Aga mida siis, Jemeljuška?“
„Ratsapüksid ju… sedasama nüüd… mina nad võtsin teilt tol korral… Astafi Ivanõtš …“
„Noh, küllap Jumal annab sulle andeks, Jemeljanuška, sa niisugune õnnetu olend! Lahku rahus!…“
Aga mul endal, härrad, jäi hing kinni ja pisarad purskusid silmist, pöörasin hetkeks näogi kõrvale.
„Astafi Ivanõtš …“
Vaatan, Jemelja tahab mulle midagi öelda, ajab end püsti, katsub, liigutab huuli… Läks korraga
üleni punaseks, vahib mulle otsa… Äkki näen: jälle kahvatab, kahvatab, langes kokku hetkega, heitis pea tagasi, hingas korra ja samas andiski oma hingekese Jumala hoolde…“