Eesti Riiklik Kirjastus, 1961

Sissejuhatus

Territoorium Läänemere idakaldal ja Soome lahe lõunarannikul on oma geograafilise asendi tõttu olnud rahvastevaheliste suhete ristumiskohaks. Juba väga kauges minevikus oli see Ida-Euroopa metsavööndi varasemate asukate kaugeimaks levikualaks läände. Hiljem on siitkaudu kulgenud oma ajastu tähtsad ühendusteed, mis muutsid selle väikese territooriumi vahelüliks Ida- ja Lääne-Euroopa vahelises suhtlemises. Piiratuna suurtest veekogudest läänes, põhjas ja idas, on selle ala asustus püsinud aastatuhandete vältel etniliselt küllaltki ühtlasena, jäädes aegade jooksul ühe soome-ugri hõlmudegrupi — eestlaste põhiliseks asustusalaks.
Kuid samaaegselt on see väike territoorium oma asendi tõttu olnud kestvate ja pikaajaliste võitluste areeniks Läänemere-äärsete suurvõimude vahel. Eriti aktiivsed siinseil aladel kanda kinnitama olid Saksa ja Skandinaavia feodaalsed vallutajad, kes püüdsid Läänemere idakalda enda kätte haaramisega luua lähtebaasi edasitungimiseks Ida-Euroopa rikastesse avarustesse. Kuigi neil läks korda XIII sajandil siinsed maaalad vallutada, jäi anastajate peamine eesmärk siiski saavutamata, sest Peipsi taga tuli neil kokku põrgata slaavi hõimude ühinemisel tekkinud ja Ida-Euroopas juhtivaks jõuks kujunenud Vene riigiga, kes suutis pidurdada ristirüütlite edasisi anastuspüüdeid. Läänest tulnud vallutajad anastasid eestlaste maa ning alistasid selle pärisperemehed, haarasid enda kätte kogu võimutäiuse ja tõid eestlastele järjest süveneva orjatöö nende eneste põlisel asustusalal.
Vallutuse tulemusena Eesti territooriumil tekkinud feodaalriigikeste nõrkus põhjustas aga peagi Põhja-Euroopas kujunevate suurte rahvusriikide tähelepanu pöördumise uuesti Maarjamaale. Neist ühed põlesid soovist jätkata poolelijäänud agressiooni ida suunas, teised jälle olid huvitatud kunstliku tõkke purustamisest suhtlemisel Lääne-Euroopaga. Ja nii puhkesidki XVI sajandil pikaajalised võitlused Vana-Liivimaa pärast, mis lõppesid tolle aja Põhja-Euroopa sõjalise suurvõimu Rootsi võiduga, kes suutis siin end kindlustada Venemaa poolt purustatud pisiriigikeste varemeil.
Balti mere läänekaldal paikneva Rootsi võit ei vähendanud aga pinget ja vastuolusid idakaldal. Kiiresti arenevale Venemaale hakkas eraldatus meredest muutuma järjest suuremaks piduriks ja väljapääsu saavutamine Läänemerele kujunes aegamööda talle tõeliselt eluküsimuseks. Senised ühendusteed lõunasse ja itta olid kaotanud oma endise tähtsuse, sest Euroopas toimunud nihete tulemusena koondusid tolleaegse kaubanduse põhikeskused üha enam Madalmaadele ja Inglismaale, kes omakorda otsisid võimalusi avaramaks kontaktiks loodusvarade poolest rikka Venemaaga. Arhangelsk kui vene ainuke meresadam ei suutnud rahuldada ei Venemaa enda ega ka tema kaubapartnerite vajadusi, mistõttu otsustava kokkupõrke tekkimine Läänemerel monopoliseisundit omava Rootsiga muutus ainult aja küsimuseks.
See aeg saabus, kui Venemaa isevalitsuslikule troonile astus hiiglane Peeter Aleksejevitš, kes oskas õigesti hinnata riigi edasise arengu vajadusi ja suutis oma püüdlusi raudse järjekindlusega ellu viia. Tema esimeseks eesmärgiks oli Venemaale väljapääsu raiumine mere äärde. See nõudis pikki võitlusi nii inertsusega riigis eneses kui ka veriseid lahinguid naaberriikidega, mida Peeter I viis läbi harukordse visaduse ja sageli suure karmusega.
Selle ajaloolise heitluse keerisesse sattus ka Eesti, mis kümne aasta kestel muutus peaaegu lakkamatute võitluste tallermaaks ja kus löödi nii mõnigi tähtis lahing Põhjasõja käigus. Võitlus oli äge ja seda peeti vastavalt tolle aja tavadele, mille järgi üks võitlevatest pooltest püüdis oma territooriumilt välja pigistada viimast järjest suurenevate sõjakulude katteks, teine pool aga tegi kõik, et seda takistada sõjategevuse vaenlase territooriumile kandmise ja viimase varustusvõime nõrgendamisega. Need võitlused tõid kaasa raskeid katsumusi maa põliselanikele – pärisorjastatud eesti talupoegadele ja eestlastest linnakehvistule, kes juba ammugi olid täielikult kõrvale tõrjutud oma maa saatuse otsustamisest.
Sel karmil ajal on olnud kaugeleulatuv tähtsus meie rahva ajaloos. Põhjasõja tulemusena liideti Eesti territoorium Venemaaga ja eesti rahva saatus põimus järgnevail sajandeil üha tihedamini kogu Venemaa rahvaste võitlusega, mis lõppkokkuvõttes palju sajandeid hiljem viis uue ühiskondliku korra – sotsialismi võidule meie maal.

• • •

1960. aastal möödus Põhjasõja võitluste lõppemisest Eesti territooriumil 250 aastat. Et neid ammumöödunud sündmusi käsitlev eestikeelne kirjandus on üpris kasin ja bibliograafiliseks harulduseks muutunud, siis on Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseum koostanud selle murrangulise ajastu tutvustamiseks käesoleva albumi, mis püüab anda ajaloohuviliste laiemale ringkonnale kokkuvõtliku ülevaate ajajärgu põhiprobleemidest ja tähtsamatest sündmustest ning illustreerida seda rohke pildimaterjaliga, kuivõrd seda XVII) sajandi esimese poole illustratiivne materjal üldse võimaldab. Albumi koostamisel lähtuti eesmärgist tutvustada meie lugejatele eestikeelses kirjanduses seni tundmatuid või vähetuntud tolleaegseid gravüüre, plaane ja kaarte, mida on õnnestunud leida arhiivide ja muuseumide kogudest. Sellist materjali on täiendatud tänapäeval tehtud fotodega tähtsamatest sündmuskohtadest ja rahvapärimusega seotud objektidest. Albumi üsna tagasihoidliku mahu ja illustratiivse materjali puudumise tõttu mõnede probleemide kohta ei ole siin esitatud materjalid kaugeltki ammendavad ja kõikehaaravad, kuid olles esmakordseks katseks taoliste kaugete sündmuste valgustamisel, tahaks loota, et nad suudavad siiski anda mõnesuguse ettekujutuse ajastust ja sündmustest.
Illustratiivse materjali esmajärgulisest tähtsusest lähtudes on mõnevõrra erinev ka albumi struktuur, kus kokkuvõtlik tekstiline osa on tükeldatud ja jaotatud vastavalt peatükkidele, andes seega vahetult enne esitatavat pildimaterjali lühiülevaate järgnevatest sündmustest.
Esinevad daatumid on antud tolleaegse vene kalendri järgi, mis on ühe päeva võrra taga rootsi ja 11 päeva võrra taga uuest kalendrist. Albumis toodud arvulised andmed sõjavägede suuruse, kaotuste jm. kohta on samuti võetud vene allikatest, kusjuures need sageli suuresti erinevad vastavatest Rootsi-poolsetest andmetest (siiani on ajalooteadus suutnud välja selgitada tegelikud arvud vaid Narva, Lesnaja ja Poltaava kohta).
Albumi koostajad on siiralt tänulikud nii teaduslikele asutustele, kes andsid kasutada oma kogudes leiduvaid materjale, kui ka nende asutuste töötajatele, kelle lahke vastutulek tegi võimalikuks paljude materjalide väljaselgitamise. Riiklik Ermitaaž, M. J. Saltõkov-Stšedrini nim. Riiklik Avalik Raamatukogu, Riiklik Mereväe Keskarhiiv, Artilleeria Ajaloo Muuseum, Mereväe Keskmuuseum ja Linnamuuseum Leningradis, Riiklik Ajaloomuuseum, Riiklik Vanade Ürikute Keskarhiiv ja Riiklik Sõja-ajaloo Keskarhiiv Moskvas, Läti NSV TA Pearaamatukogu Riias, Kuninglik Armeemuuseum Stokholmis, ENSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv ja ENSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum Tartus, ENSV TA Keskraamatukogu, Linnamuuseum ja Linnaarhiiv Tallinnas on asutused, kelle materjalide kasutamine tegi võimalikuks käesoleva albumi ilmumise. Illustratsioonid ilma asukoha viiteta on võetud varem trükis ilmunud väljaannetest.
Albumi välisvõtted on tehtud L. Küti, L. Oengo, A. Ristkoki. E. Siimo ja P. Sillaotsa poolt, kusjuures tuleb tänuga märkida Rakvere ja Valga rajoonidevaheliste koduloomuuseumide ning Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi abi vastavates rajoonides teostatud pildistamistel.
Albumi koostamisel on arvestatud ENSV TA Ajaloo Instituudi töötajate R. Kenkmaa, H. Palli, O. Saadre ja E. Õpiku tänuväärseid näpunäiteid nii albumi põhiseisukohtade kui ka materjali valiku osas.

Olukord Baltikumis XVII sajandi lõpul

Meid huvitavatele sündmustele vahetult eelnevail aastakümneil oli Eestis juba üle terve sajandi kestnud „vana hea Rootsi aeg”, nagu seda sageli on püüdnud iseloomustada nii eesti kui ka teiste maade kodanlik ajalooteadus. Milles aga Rootsi võimutsemise ajastu headus seisnes, seda pole seni keegi suutnud põhjendada, sest olukorra lähemal ja põhjalikumal vaatlemisel jääb heast ajast järele üksnes tühipaljas nimetus.
Missugune oli siis talurahva olukord XVII sajandil Eestis, milles seisnesid ajajärgu põhilised ühiskondliku arengu tendentsid ja kuidas väljendus see konkreetseis klassisuhetes? Nagu teada, kindlustas Rootsi riik ligi 100-aastase võitluse tulemusena end Läänemere idakaldal, muutes siinsed alad oma võimsa suurriigi välisprovintsideks, mis etendasid üsna olulist osa kogu riigi elus. Need kauged ülemereprovintsid kujunesid aja jooksul Rootsi riigi viljaaidaks ning rahaauguks. Piisab, kui märkida, et enne reduktsiooni, s. t. mõisate tagastamist riigile, andsid need provintsid kogu Rootsi riigi tuludest, peale reduktsiooni aga veelgi rohkem. XVII sajandi lõpul moodustasid riigi sissetulekud emamaal (Rootsi ja Soome) 4,2 miljonit hõbetaalrit, sissetulekud ülemereprovintsidest aga 2,4 miljonit hõbetaalrit aastas, ulatudes seega 57% riigi põhituludest emamaal. Lisaks otsestele rahalistele tuludele veeti siit igal aastal välja tuhandeid tündreid vilja, mis omakorda oli oluliseks komponendiks kogu Rootsi majanduselus.
Kust siis tulid need Balti provintside niivõrd ulatuslikud vilja- ja rahaülejäägid, mida aasta-aastalt kasutas vallutaja endastmõistetavusega Rootsi suurriik? Selle peamiseks aluseks oli kohaliku aadli piiramatu võim talurahva üle. Eesti ja läti talupoegade pärisorjastamise protsess kulges XVII sajandil eriti intensiivselt ja peaaegu kõik pärisorjusliku rõhumise iseloomulikud jooned ja suhted on oma lõpliku kuju omandanud just sellel perioodil. XVII sajandil muutus termin päristalupoeg üldiselt kasutatavaks, tema isik ja vara muutusid mõisniku täielikuks omandiks, kes võis nendega toimida tegelikult oma äranägemise järgi. Peaaegu piiramatu kodukariõigus kujunes võimsaks survevahendiks talurahva sunniviisilises töös, mis XVII sajandil saavutas sellise ulatuse, et isegi järgmistel sajanditel oli raske sellele midagi olulist lisada. Nii kujunes juba XVII sajandil kindlaks mõisale tehtavate rakme-ja jalapäevade arv, mis 1 adramaa suurusel talul ulatus Eestimaal enamasti 6 päevani nädalas. Ka talupoegade andamid mõisale saavutasid enneolematu suuruse. Kunagine viljakümnis oli kasvanud veerandini talupoja saagist ja ka teised andamiliigid tõusid oma kõrgnormideni. Selle tulemusena moodustasid talupoegade naturaalkoormised mõisale 50% viimase sissetulekutest.
Seega oli feodaalsuhete arenemine jõudnud juba XVII sajandil oma kõrgseisu, tuues kaasa talurahva koormiste pideva kasvamise ja mõisnike sissetulekute tunduva suurenemise. Viimasele aitas kaasa ka mõisamaade oluline laienemine talumaade arvel. Kui sajandi algul oli mõisa- ja talumaade külvipinna suhe 1:4, siis XVII sajandi lõpul oli see juba 1:3. Kõike seda teades pole enam imestamapanev siinsete mõisate suur rentaablus. XVII sajandi teisel poolel oli näiteks mõisate puhastulu Liivimaal 80% kogusissetulekust, Eestimaal aga keskmiselt 10% väiksem. Sellise ülisuure kasumi saamine oli võimalik ainult talupoegade naturaalkoormiste suurendamise teel ja nende sunniviisilise tasuta töö kaudu mõisniku heaks.
Eesti- ja Liivimaa talurahva olukord muutus aga veelgi raskemaks, kui XVII sajandi lõpuveerandil absolutistlik kuningavõim teostas riigis mõisate reduktsiooni, s. t. tagastas riigile mõisad, mida tema eelkäijad heldekäeliselt olid jaganud aadlile. Reduktsiooni eesmärgiks oli riigi sissetulekute suurendamine ja suuraadli maavalduse nõrgendamine. Eriti laialdaselt viidi reduktsioon läbi Baltimaadel, kus näiteks Liivimaal kuulus reduktsiooni alla 5/6 adramaade üldarvust. Selline aadli omandiõigusele kallalekippumine kutsus muidugi esile mõisnike otsustavat vastupanu ja mõnigi reduktsiooni läbi kannatanud mõisnik muutus rootslaste surmavaenlaseks, nagu näiteks Liivimaa aadlik J. R. von Patkul, kellest sai vihane võitleja Rootsi riigi vastu ja mõisnike õiguste taastamise eest.
Kuid Rootsi kuningas Karl XI oskas Balti mõisnikke sundida järeleandmisele sel teel, et tõstis taktikalise ähvardusena üles küsimuse Baltimaade talurahva pärisorjuse likvideerimisest. Tõeliselt ei kavatsetud seda muidugi kunagi teostada. Balti aadel ei võinud selles suhtes aga lubada mingeid järeleandmisi talupoegadele ja oli ennem nõus loobuma omandiõigusest mõisale kui leppima talurahva vabanemisega pärisorjusest. Nii viidigi ka Eesti- ja Liivimaal reduktsioon läbi, mis tõi endaga kaasa talurahva olukorra järjekordse halvenemise. Nimelt jäid endised mõisaomanikud riigimõisate rentnikeks ja, tasudes nüüd küllaltki kõrgeid riigimakse, püüdsid ühtlasi säilitada ka oma endisi sissetulekuid. See oli põhjuseks talurahva ekspluateerimise süvenemisele, sest kõigi nende tulude allikaks oli ju endiselt talupoegade pärisorine töö ja nende naturaalkoormised mõisale.
Talurahva rõhumise suurenemine põhjustas omakorda klassivõitluse teravnemise. Kui sajandi esimesel poolel talupoegade vastupanu väljendus peamiselt massilises põgenemises Venemaale, siis nüüd hakkas see omandama uusi, teravamaid vorme. Kohe pärast reduktsiooni algasid talupoegade rohked kaebused rentnike ülemäärase surve üle, mis aga valdavas enamuses jäid arusaadavalt tagajärjetuks. Veelgi teravamaks muutus võitlus sajandi viimasel aastakümnel, kui toimus rida otseseid vastuhakke mitmetes mõisates.
Olukorra muutsid veelgi keerukamaks erakordselt rasked ikaldusaastad XVII sajandi lõpul. Aastail 1695-1697 valitses maal hirmus näljahäda, mida veelgi süvendas keskvalitsuse poliitika, kes jättis Balti provintsid täiesti saatuse hooleks. Veelgi enam — samal ajal kui Baltimaadel suri nälga ligi 1/5 elanikkonnast, veeti siinsetest viljavarudest tuhandeid tündreid Rootsi ja Soome, kus häda ei olnud kaugeltki võrreldav olukorraga Baltimaadel. Ka pärast näljahäda möödumist ei suutnud talurahvas niipea toibuda, sest mõisnikud nõudsid talupoegadelt ikaldusaastail laekumata jäänud maksude ja andamite tasumist tagantjärele.
Palju parem ei olnud olukord ka linnades, kus kogu võim oli endiselt sakslastest suurkaupmeeste käes, kes hoidsid linnaelu juhtimisest täielikult eemale arvukat eestlastest linnakehvistut. Mitmed väiksemad linnad, nagu Paide, Valga ja Rakvere, kaotasid XVII sajandil oma linnaõigused ja läksid aadli valdusse. Et tolleaegne sõjateadus nõudis esmajoones linnade tugevat kindlustamist, siis toimus kirjeldataval perioodil mitmetes Eesti ala linnades üsna hoogne ehitustegevus. See piirdus aga peamiselt võimsate kindlustuste püstitamisega, mille suured kulud ja tööde põhiraskuse pidi kandma kohalik töörahvas. Kerkisid veel tänapäevalgi aukartust äratavad bastionid Narvas ja Tallinnas, mis olid välja ehitatud kaasaegse tehnika viimase sõna järgi ja pidid muutma need linnad vallutamatuiks. Tsiviilarhitektuuri osas toimus tähelepanuväärsem ehitustegevus üksnes Narvas, mis peale korduvaid tulekahjusid lõpuks XVII sajandi teisel poolel üles ehitati, ja seda jällegi linna ülisuure tähtsuse pärast Venemaa piiride vahetus läheduses.
Teatud elavnemist oli märgata maa kultuurielus. Ulatusliku haldusaparaadi vajaduste rahuldamiseks kohalikke olusid tundvate koolitatud meestega rajati 1632. aastal Tartusse ülikool. Kiriku mõju suurendamiseks talurahva hulgas ilmusid esimesed teosed eestikeelsete jutlusetekstidega ja grammatika algetega kirikuõpetajate jaoks ning sajandi lõpul tegutses lühikest aega isegi külakoolmeistrite seminar. Kõigi nende abinõude eesmärgiks ei olnud muidugi laiade talurahvahulkade haridusliku taseme tõstmine, vaid eelkõige tema sundimine veelgi suuremale kuulekusele mõisaisanda ja kirikhärra suhtes.
„Vana hea Rootsi aeg” algas maad laastava sõjaga ja oma lõpu eel jõudis hirmsa näljahädani. Vahepeal viidi faktiliselt lõpule talurahva pärisorjastamine ja kujundati välja tugev aadli omavalitsus. Sajandi jooksul üha enam paisuv mõisamajandus süvendas hoolimatult talurahva rõhumist ja õõnestas talumajanduse aluseid, mis muutis rahva olukorra loodusõnnetuste puhul katastroofiliseks.
Ajaloosündmuste edasise tormilise arengu mõistmiseks XVIII sajandi algul peame heitma põgusa pilgu ka tolleaegsele rahvusvahelisele olukorrale, esmajoones aga Läänemere basseini riikidele, kelle vastuolud ja annektsioonidele baseeruvad poliitilised lahkhelid olidki aluseks järgnevatele sündmustele.
Rootsi suurriik oli oma võimu tipul. XVII sajandi edukate vallutussõdade tulemusena oli ta saavutanud valitseva seisundi Läänemere basseinis, mis faktiliselt oli muudetud Rootsi sisemereks. Ulatusid ju tema valdused Läänemere ida- ja lõunakallastele, surudes Vaasade kolme krooni alla Soome, Ingeri, Eesti- ja Liivimaa ning Põhja-Saksamaa rannikualad. Nende ülemerevalduste hoidmisele ja kaitsmisele endiste haldajate vastu oli suunatud kogu riigi elujõud, sest võitlus meretaguste alade – esmajoones Balti provintside säilitamise eest oli ühtlasi võitluseks absolutistliku monarhia ja suurriikluse säilitamise eest.
Teine Läänemere-äärne suurriik Poola oli huvitatud mõnede talle ajutiselt kuulunud maade tagasivallutamisest. Sügavates sisemistes vastuoludes heitleva ja oma endise hiilguse varemeil kõikuva šlahta-Poola eesmärgiks oli viljarikka Liivimaa taasomandamisega parandada oma majanduslikku ja poliitilist positsiooni. Aktiivse sõjalise välispoliitika otseseks pooldajaks oli ka Poola kuningaks valitud Saksi kuurvürst August II, kes lootis eduka sõjaga kindlustada oma seisundit Poola troonil.
Kolmas suur jõud Ida-Euroopas oli Vene riik, kes teatavasti oli ära lõigatud kasutamiskõlblikust Juurdepääsust Läänemerele. Kõige loomulikumaks väljapääsuks merele oli Neeva suue, mis juba Vana-Vene riigi ajal oli kujunenud Venemaa siseveeteede lõpp-punktiks ja mille hõlvamine võõramaiste vallutajate poolt andis surmahoobi vabale kaubanduslikule suhtlemisele teiste Euroopa maadega. Selle ala tagasivõitmiseks sõdisid juba tsaarid Ivan IV ja Aleksei Mihhailovitš, kuid tollal oli Venemaa veel liialt isoleeritud võitluse edukaks lõpuleviimiseks. Alles XVII sajandi lõpul muutus olukord soodsamaks. Venemaa oskas ära kasutada kõigi Rootsl-vastaste jõudude püüdlusi ja luua reaalse jõu Venemaa, Poola ja Taani koalitsiooni näol.
Rootsi-vastase koalitsiooni kujunemisele aitas oluliselt kaasa ka üldpoliitiline olukord Euroopas, kus käis võitlus hegemoonia pärast Inglis- ja Prantsusmaa vahel, mis 1701. aastal puhkes nn. Hispaania pärilussõjaks, kuhu sekkusid tähtsamad Lääne-Euroopa suurriigid. Olles kuni 1714. a. seotud läänes ja lõunas, ei saanud need suurvõimud osutada erilist tähelepanu sündmuste arenemisele Põhja-Euroopas ega anda olulist toetust ei ühele ega teisele sõdivale poolele vähemalt sõja esimesel otsustaval etapil.

Talupoegade peksmine Eestimaal 1635. a.
„Vaat selline on neile määratav harilik karistus: nad peavad võtma särgi seljast ja paljastama keha puusadeni, siis maha heitma või laskma end siduda posti külge. Siis peab teine mittesakslane peksma teda vitstega: vitste arv määratakse olenevalt süüteost. Harilikult võetakse paar vitsu ja pekstakse nii tugevasti, et veri voolab. Eriti halvasti läheb aga karistataval, kui isand ütleb:,, Selcke nahk maha pexema”, s. o. tuleb peksta nii, et nahk seljast maha tuleb.”

A. Olearius