LUGEJALE

   Autor tunnistab kohe alguses, et ta pole üldse põllumees, järelikult ei taipa midagi põllupidamisest, kuid siiski, võidaks ütelda, võtab ta endale õiguse kirjutada põllumajanduslikest oludest Eestimaal. Kuidas seda seletada? Ta mõtles evangeeliumi sõnadele: «Kui ükski tõde ei kuuluta, siis hakkavad kivid kisendama,» ja et keegi neist, kes peaks kutsutud olema, seda ei taha teha, tundis ta end moraalselt kohustatud olevat kirjeldama Eestimaa kubermangu vaeste talupoegade olukorda nende isandate poolt loodud seaduste all nii hästi kui tal seda oli võimalik teha ilma poliitilismajanduslike teadmisteta ja tegelike põllumeeste abita ning näitama seda olukorda tema tõelisel kujul ja õiges valguses neile, kes kalduvad arvama, et vabadus, mida 1816. aastast saadik kasutavad Eestimaa talupojad, on neile õnnistuseks olnud. Tema teos tahab tõestada, et too aadlik ei liialdanud, kes ütles, et «alles talupoegade vabastamisega on aadel maa täielikult vallutanud» Seesama vabadus ongi, mis talupoegi ajab välja rändama Euroopa idapoolsele äärele lootuses sel teel pääseda oma armetust olukorrast.
   Autor kavatseb oma tööga (mida ta ei pea nii kõlbmatuks, et see mingit vastust ei vääri), esile kutsuda õiendusi ja vastuvaidlusi, millega, kui need tulevad asjatundlikelt ja õiglastelt isikutelt, võib tõde ainult võita. Eestimaal tuntakse ülisuurt hirmu avalikkuse ees; teiste seisuste suhtes on aadel endassesulgunud kastina ülimal määral kinnine. See on maksev eriti maapäevadel toimuvate arutluste kohta, ja sellepärast seisti vastu ka sellele algatusele, kui aastaid tagasi mõned Eestimaa Kirjanduse Seltsi liikmed tegid ettepaneku ning avaldasid valmisolekut kubermangu statistika koostamiseks, mida valitsus vägagi soovib ja milleks ta otseselt on üles kutsunud igas kubermangus õpetlasi; tolleaegne tsiviilkuberner ei andnud selleks ka materjale välja. Niisuguse salatsemise juures ei ole oodatagi, et teadusliku töö tegijad saaksid üldsuse huvides tutvuda vajalike dokumentidega. Allikad, mida autor oma töö juures on saanud kasutada, on kolm talurahvaseadust aastatest 1805, 1816 ja 1856 ja parun R. Uexkülli «Eestimaa rüütlimõisate nimestik, Tallinn 1853»; peale selle sattus juhuslikult lühemaks ajaks tema kätte ainult aadli jaoks käsikirjana trükitud «1848. a. maapäeva poolt valitud komisjoni ette panekud talurahva olukorra reguleerimiseks ja kindlaksmääramiseks Eestimaal» ehk «Seaduseraamatu kavand Eestimaa jaoks, välja töötatud Eestimaa rüütelkonna poolt 1849. a.». Niisama ootamatult sai ta oma kasutusse käesolevale tööle lisatud ärakirjad dokumentidest: A. «Vakuraamat», B. «Tööpäevade jaotus nädalas», C. «Erinimestik» 1805. aastast ning D. «Üldised korraldused» ja F. «Rendi põhialus», mis tuginevad 1856. a. seadusele. Nii vakuraamat A ühes oma lisadega B ja C kui ka «Üldised korraldused» sinna juurde kuuluva «rendi põhialusega» 1859. aastast on pärit ühest ning samast mõisast ja käivad selle küla ja talupere kohta.
   Lõpuks märgib autor, et tema töö on kirjutatud enne 1861. aasta 19. veebruari (3. märtsi), seega enne talurahva vabastamist Venemaal.

SISSEJUHATUS

   Juhuslik sõnum ajalehes «Augsburger Allgemeine» (nr. 209, 1858), mida kordas ka «Neue PreuBische Zeitung», teatas: «Eestimaa rüütelkond, pärast seda, kui ta 1816. a. vabatahtlikult ja ilma igasuguse vastutasuta oli kaotanud talupoegade pärisorjuse, otsustas 1846. a. maapäeval tugeva ja püsiva talupojaseisuse loomiseks loobuda oma maavalduste suurema osa vabast kasutamisest ja nimelt sel viisil, et kõiki maid, mis 9. juulil 1846 tegelikult olid Eestimaa talupoegade käes rendil, võib edaspidi kasutada ainult talurendimaana. Mida niisugune ohver tähendab, tunneb iga suurmaaomanik. Raharendi vahekorda, mida Eestimaa rüütelkond peab ainsaks elujõuliseks tulevikuvormiks ja sellena taotleb, ei saa aga otsekohe seadustega kehtestada, vaid see peab loomulikul teel pikkamisi välja arenema, sest, kõnelemata muist põhjustest, talupoegade endi hulgas tuleb alles äratada vabale raharendile ülemineku soov, mida siiamaani esineb väga harva. Seepärast on Eestimaa uus talurahvaseadus nende talupoegade huvides, kes veel soovivad teorendile jääda või olude sunnil peavad jääma, täpselt kindlaks määranud teomäärad ja sedavõrd mõisnike kahjuks, et nad ise, kuivõrd see oleneb neist, peavad kiirustama raharendile ülemineku ees seisvate takistuste kõrvaldamisega. Umbes kümnendik talurendimaast on praegu juba raharendil, ja kus olukord iganes lubab, järgneb varsti uusi raharendi lepinguid. Uus Eestimaa Talurahvaseadus, koostatud aastail 1846 kuni 1848 valitsenud ajavaimu mõju all ja paljude ametiasutuste poolt läbi vaadatud ning täiendatud, jätab kindlasti väga palju soovida nagu kõik inimeste poolt loodu; siiski on talurahvale selles antud hulk õigusi, mida ta tõenäoliselt veel pole võimeline kasutama ei enda ega üldsuse heaoluks, ja rüütelkonna suured ohvrid tõotavad esialgu vähe vilja. Mis aga puutub ülestõusu endasse, siis on ajalehed selle liiga üles puhunud ja tal on tähtsust ainult sedavõrd, kuivõrd ta tuli ebasobivalt Venemaa keisri reformikavatsuste ajal ja teda võidi ära kasutada meeleolu tekitamiseks nende vastu. Iseenesest piirdus kogu ülestõus sellega, et mõnede mõisate päevatöölised ja sulased, kelle arusaamist vabadusest uus Talurahvaseadus ei rahuldanud, murdsid purjuspäi lahti ühe mõisa viinakeldri, põletasid mõisahoone ja lõid maha ohvitseri. Et korratuste tekitajaiks olid mitte rentnikud, vaid ainult päevatöölised ja sulased, kes Eestimaal nagu mujalgi elatuvad ainult oma kätetööst, seda tõendab asjaolu, et rahutu jõugu ninamehi tõid seotuina kohtusse karistamiseks mitte soldatid, vaid renditalunikud kohalike ametivõimude üleskutsel, millega täielik rahu seati jälle jalule.» — «Augs. Allgem. Z-i» teine teade, samuti kui ajalehe «Kreuzoder Neue PreuBische Zeitung» oma (nr. 211, 1858), mainib, et «kümme Eestimaa talupoega anti eelkirjeldatud ülestõusu eestvedajatena sõjakohtu kätte. Uurimisel selgus, et talupoegi olid üles ässitanud koju puhkusele saabunud soldatid!»
   Ainult niipalju ja ainult sel viisil saadi väljaspool Eestimaa piire midagi teada ülestõusust, mis järgnes otsekohe uue talurahvaseaduse avaldamisele. Et aga need vastuhakud ja mässud isandate vastu, nii tähtsusetud kui nad iseenesest ka olid, äratasid mitte ainult neist osavõtnud kahe seisuse — aadli ja talurahva — tähelepanu, vaid ka Balti kubermangude kõigi teiste elanike üldise, kuigi passiivse tähelepanu, siis võib liialdamata ütelda, et need nimelt praegu, millal toimub pärisorjuse kaotamine kogu Venemaal, omavad tähenduse kogu Vene riigile; seepärast ei või tõe huvides olla ükskõik, mis ette tuuakse nende korratuste põhjustena. Kes ainult eespool toodud lühikesi ja nappe teateid on lugenud, jõuab vaevalt tõelise põhjuse äratundmiseni. Nende ridade kirjutaja oli ise kaua samasuguses olukorras. Kuigi elades küll Eestimaal, ei olnud ta tuttav kummagi seisuse lähema vahekorraga, milleks omajagu mõjus kaasa ka eesti keele mittetundmine. Talle tundus küll võõrastavana, et terve rahvas temale «toodud suure ohvri» eest tasus ülestõusuga, siiski ei võtnud ta vaevaks asja lähemalt uurida. Aga iga inimlikku tunnet vapustav 60 taluperemehe või rentniku karistamine, mida ta juhuslikult nägi pealt, avaldas temasse niivõrd sügavat mõju, et ta hulga aega millelegi muule ei saanud mõtelda. Nähtud jäle vaatepilt piinas teda ööd kui päevad ja ta otsustas lähemalt tundma õppida selle rahva saatust, kelle hulgas ta oli kaua aega elanud, kelle tundmine aga oli olnud täiesti väljaspool tema tegevuspiire. Ta tahtis lähemalt tutvuda selle rahva minevikuga, kes hoolimata sellest, et ta on kogu provintsile andnud oma nime, toidab seda maad põlluharijana, sõdurina kaitseb ning töölise ja teenijana võimaldab temale kõiki mugavusi ja rahuldab tema tarvidusi, ise on täiesti unustatud, põlatud ja halvustatud. Ta tahtis teada, miks see veel väga tugev hõim on antud nii täielikult ühe kasti kätesse — 98 aadliperekonna voli alla, kes, kogu rahvast paariaks pidades, elab siiski ainult tema usinuse viljast. Ta oli üllatatud tulemusest, milleni ta jõudis selle kunagi vaba, vahva ja sõjaka, kuid üle 600 aasta võõra rahva ikke all ägava rahva ajaloo ja praeguse olukorra tundmaõppimisel. Ta arvas leidvat eestlaste praeguses olukorras palju väärtuslikke õpetusi neile, kellest sõltub 23 miljoni talupoja heaolu Venemaal, ja otsustas oma vanul päevil pühenduda temale täiesti tundmata tegevusele — kirjutamisele avalikkusele. Ta teab väga hästi, et tal täiesti puudub kerge ja vaba väljendumisanne, et tema kirja viis on raskepärane, kange ning otsitud, — kuid siiski tuleb ta oma tööga päevavalgele, sest ta on veendunud, et keegi peale tema ei taha seda teha. Ta ei kahtle, et ei ükski lähedase saksa ülikooli professor, kellede hulgas on ometi palju õpetatud ja haritud välismaalasi, kellede kui täiesti erapooletute meeste tunnistus omaks väga suurt kaalu, ega ükski rohkearvulistest pastoritest ja kooliõpetajaist linnades, kelledest mõned oma päritolult on. Lähedasemad eestlastele ja kes kõik oma seisundilt on täiesti sõltumatud võimsast parteist, — ei söandaks, nagu 60 aastat tagasi G. Merkel, kõigile tuntud tõtt valjult välja ütelda, sest see tõde ei saa olla meeldiv väikesele arvule inimestele, kes oma vanadele, ammu iganenud eesõigustele toetudes on osanud veel säilitada oma endise kõikvõimsuse aupaiste.
   Nende ridade kirjutaja pole ei sakslane ega eestlane, ei aadlik ega talupoeg; ta pole sündinud Eestimaal, on seal aga kaua elanud ja sealseid olusid jälginud. Tal pole Eestimaa aadli vastu ei vihkamist ega erilist armastust; ta pole eesti talupoja vaenlane ega eriline sõber; tal pole kummagi seisusega kunagi tegemist olnud; nad on temale kauged seisustena, kuid mitte inimestena. Seepärast loodab ta oma otsustes olla erapooletu ja tahab ütelda ainult tõtt. Ja kui sel tõel on tema isikliku vaatlusviisi värvus, siis tasakaalustub see mõningal määral sellega, et ta kavatseb oma väiteis toetuda enamasti olemasolevaile trükitud dokumentidele.
   Sõnad «eestlane» ja «talupoeg» on Eestimaal samatähenduslikud, sest põlluharimisega ei tegele siin sakslased ega venelased. Kui eestlane õpib kõnelema saksa keelt, lakkab ta olemast eestlane, ta ei taha enam olla eestlane, sest ta seda häbeneb. Ta püüab nende ees, kes teda ei tunne lähemalt, näidata, et ta eesti keelt ei oska ja salgab ära oma vanemad ja sugulased. Autor tunneb üht kooliõpetajat, kaupmehe perekonnast pärit sakslast, lugupeetud, õpetatud, haritud ja jumalakartlikku meest, kes väga vastumeelselt viib eesti päritoluga poisse kõrgemasse klassi sel ainsal põhjusel, et nad on eestlased. «Need eestlased tahavad ikka ei tea kui kõrgele,» vastas ta oma kolleegidele seletuseks. Temale pole meelepärane, et viimastel aegadel käib rohkesti eesti lapsi koolis, et eestlased nii sageli jätavad maaharimise maha ja muul viisil linnades tahavad edasi jõuda. «Kes siis hakkab maad harima, kui kõik talupojad tulevad linna, kui igaüks neist tahab sakslane olla?» ütles ta, mõtlemata sellele, et ka tema oma esivanemate eeskuju järgimise asemel eelistas riigiteenistust. Niisuguse mõtteviisiga inimesi leidub aga provintsis väga palju, ja eestlasel pole kerge saada sakslaseks. Siiski tegelevad paljud eestlased juba käsitööga. Nii on näiteks puusepad, müürsepad ja voorimehed Eestimaal eranditult eestlased; sepa, lukksepa ja tislermeistrite juurde lähevad nüüd õppima peaaegu ainult eestlaste lapsed, kuna käsitööliste lapsed end selleks liialt heaks peavad. Algkoolides, kus kogu õpetus toimub saksa keeles, on eesti laste arv kaugelt suurem kui saksa päritoluga laste oma. Kreiskoolides ulatub see arv üle poole ja mitte vähem noori eestlasi on õppimas gümnaasiumis Tallinnas ja Tartus. Aga ka tsunftimeistrite hulgas on juba palju neid, kelle vanemad ei mõistnud ühtki sõna saksa keelt, paljud neist on isegi Peterburis. On isegi üksikuid luteri usu pastoreid, arste, ülemõpetajaid ja õpetajaid, kellede vanemad peale eesti keele ühtki muud keelt ei kõnelnud. Peaaegu kõik nad on targad ja haritud inimesed, peaaegu kõik nad on aga enam või vähem häiritud oma päritolust ja mitte kergesti ei julge mõnigi neist midagi lausuda oma vendade kasuks, veel vähem kirjutada. Selle omaenda rahvuse mitteaustamise põhjust tuleb otsida olukorrast, millisesse eesti talupoeg seaduste ja tavadega on asetatud oma mõisniku ja teiste seisuste suhtes.

EESTI RAHVA OLUKORD ENNE ALISTUMIST VENEMAALE.

   Talupoegade ja mõisnike vastastikuste suhete õigeks hindamiseks Eestimaal ei tohi tähele panemata jätta tähtsamaid momente eesti rahva ajaloos. Eestimaa ehk Venemaale kuuluv Eestimaa kubermang on asustatud peamiselt eestlastega, soome hõimkonda kuuluva rahvaga, kes kuni 13. sajandi alguseni oli täiesti sõltumatu, nüüd aga, kuigi veel oma isamaal, elab ometi ainult võõrastele kuuluval pinnal, sest kogu maa on eranditult Eestimaa aadli valduses. Maa kuulub nüüd nende õnneküttide järglastele, kes 12. ja 13. sajandil Lüübekist, Breemenist ja Hamburgist, hiljem ka teistest Saksamaa osadest, samuti ka Taanist ja Rootsist tungisid liivlaste, lätlaste ja eestlaste maadele algul kavalusega kui rahulikud kaupmehed ja mungad, hiljem aga sõjakate vallutajaina, ning alistasid jõuga karmid, kuigi sõjakad ja vahvad, kuid sõjakunstis veel kogenematud elanikud esialgse eesmärgiga neid ristiusku pöörata. 1202. aastal ühinesid nad Liivimaal vennaskonda nimetusega «Kristuse rüütlivennad» ehk «mõõgavennad», mis paavsti poolt kinnitati. See alalise juurdevoolu arvel tugevnev ja 1237. a. Saksa Orduga Preisimaal ühinenud selts mõõgaga mantlil ja käes jutlustas 200 aasta jooksul eestlastele ristiusku niisuguse eduga, et rahvarikas ja õitsev maa muutus kõrbeks. Et eestlased oma iseseisvust mitte kergesti ei tahtnud käest anda, siis oli rüütlitel ja munkadel nii palju tegemist, et nad ligi 150 aastat ei saanud muud kui eestlaste vastuhakke õnnetu rahva verre uputada.
   Väheseid järelejäänud eestlasi ristiusu taevase õndsusega kaunis pealiskaudselt tutvustades röövisid need soomustatud ja kannustatud apostlid neilt seda põhjalikumalt nende maise vara — iseseisvuse ja maa. Selle asemel, et paganaile õpetada usku (tõelisse jumalasse) ja tema püha käsku, õpetati neile alandlikkust vaimulike ja isandate vastu, maksude ning kümniste täpset tasumist ja paastumist. Selle eest aga elasid isandad ise alla heidetute kulul lõbusalt ja külluses, pidades sõda paganate vastu oma ainsaks ülesandeks.
   1220. aasta paiku haaras võimu ühe osa praeguse Eestimaa üle Taani kuningas Valdemar II, ja tema järglased võtsid rüütlite ja vaimulikkonna lahkhelisid kasutades ka selle ülejäänud osa kuni Narvani oma valdusse. Seotud rahutuste ja sõdadega kodumaal, jätsid Taani kuningad kogu võimu kohalike elanike üle oma saksa ja taani vasallidele, kes hiljem kuningas Kristian Il-le 26 000 taalrit maksnud; maal seda võimsamaks said ja isegi iseseisva vabariigi tahtsid asutada. Jäänud omapead, kartmata jumalat ja kuningat, pidasid rüütlid eestlasi oma ostetud orjadeks ning pärisorjadeks ja kohtlesid neid krooniku sõnade järgi ebainimlikumad ja julmemalt kui koeri. Nad tegid seaduseks, et «talupojal pole omandit, sest mis tal on ja mida ta valdab, seda omab ta oma isanda nimel», ning võtsid endale õiguse ise karistada mõisates talupoegi kas või surmanuhtlusega. Niisuguse türannia tagajärjeks oli eestlaste üldine ülestõus, kes 1343. aastal tapsid maal kõik taanlased ja sakslased ning piirasid ümber kindlused. Liivimaa ordumeister päästis oma väega vähesed ellujäänud. Petetud sakslaste poolt, kes talle vääralt tõlkisid eestlaste õigustatud nõudmisi, tungis ta ootamatult viimaste kallale, tappis neist umbes 10 000 ja hõivas Eestimaa linnad. Eestlasi tabas hirmus kättemaks, nii et kogu maa laastati ning muudeti kõrbeks.
   Mõned aastad hiljem müüs kuningas Valdemar IV (Atterdag) kogu maa Saksa ordule. Ordumeistrid olid aga tülis piiskoppidega ega hoolinud eestlastest, kui need ainult korralikult tasusid oma maksud. Piiskop Albert oli võidetud liivlastele määranud maksuks 20% lõikuselt. Eestlaste maksud rüütleile ja vaimulikele polnud kindlasti vähemad, ja lisaks pidid nad veel tasuma erimaksu viljas, nuumama isanda karja ja sooritama muid töid.
   Kisendavad kuritarvitused sundisid viimaks ordumeister von Borgi (kahjuks ilma igasuguse eduta) maaseisuste koosolekul Veemlas 1482. a. kaebama, et vaimulikkond, piiskopid, toomhärrad ja mungad on liialt omakasupüüdlikud ja sunnivad talupoegi maksma kirikukümnist, «kuigi need on laostunud jumaliku karistuse läbi, nagu sõda ja ikaldus; et nad tugevasti ründavad ka aadli lääniõigust ja piire; murravad kirjalikke ja vandega kinnitatud lepinguid; hoolitsevad ainult selle eest, et nende köögid ja keldrid oleksid täis, ning hoolivad vähe jumalateenistusest». — «Aadlikud kuhjavad oma talupoegadele teotööd, kümnist ja muid koormusi nii. palju kui soovivad, millega talupojad kurnatakse täielikult välja ja tehakse üldiste maakohustuste kandmiseks võimetuks!» — Seevastu pidi ta ise kuulma: «Ordumeister ja tema ordu ei hooli muust kui iseenestest ja püüab teisi seisusi alla suruda; ka saadavad nad soosingu saavutamiseks Rooma ja teistesse õukondadesse nii suuri rahasummasid, et maa seeläbi vaesub.» Neist vastastikustest etteheidetest polnud mingit kasu. Kroonik Russow lausub: «Talupojal polnud rohkem õigust, kui mõisnik või foogt andsid ja ta ei tohtinud vägivalla ja ülekohtu üle kaevata ühelegi ülemusele.» — «Isand päris kõik, mis talupoeg jättis järele, ja jagas tema lapsed oma heaksarvamise järgi.» — «Oma eluajal polnud talupojal mingit omandit ja halastamatud karistused olid talle tasuks vähimagi süüteo eest, ei säästetud ka vanu; leidus isegi isandaid, kes vahetasid oma talupoegi koerte vastu.»
   Alles ordumeister Wolter von Plettenberg määras, et kes oma inimesi tahtis surma mõista, pidi kaks maaõigust tundvat orduvenda juurde kutsuma. Selle ordumeistri ajal hakkas Eestimaal kiiresti levima Lutheri õpetus. Usuvahetamisel täitis talupoeg oma isanda ja käskija käsku; temale oli täiesti ükskõik, kas ta usub paavsti või Lutherit, seda enam, et ta usust midagi ei teadnud ja oli ses suhtes jäetud niivõrd hooletusse, et Russowi tunnistuse järgi leidus reformatsiooni ajal tuhande eestlase kohta vaevalt üks, kes oskas lugeda «Meie Isa» palvet.
   Koos vabaduse, omandi ja iseseisvusega ei kaotanud eestlased siiski veel täielikult oma energiat. Viimane verine ülestõus sakslaste vastu toimus 1560. aastal; ja kuni käesoleva hetkeni on eestlased täis vaenu ja viha oma isandate ja üldse sakslaste vastu ega jäta kasutamata ühtki võimalust oma sakste vihkamise väljendamiseks, kui seda saab teha karistust kandmata. Ja peab tunnistama, et vihkamine sakslastele teenitult saab osaks. Kunagi oma naabritega rootslaste, venelaste ja poolakatega ühel kultuuritasemel seisnud eestlased on orjuses elatud sajandite jooksul langenud palja töömasina, joomise tõttu isegi looma olukorda.
   Ka nüüd, millal eestlane on nimeliselt saanud vabaks, pole tal mingit väljavaadet oma elusaatust parandada. Ta peab maha salgama oma rahvuse ja täiesti lakkama eestlane olemast, kui ta teiste inimeste taoliselt tahab omada mingit seisukohta ühiskonnas. Isandate ahnus soodustab eestlaste lootusetust olukorrast tulenevat joomahimu. Lugematu arv kõrtse, kus mõisnikud oma viina müüvad ja kus sageli on saada ainult põletatud viina, varitsevad hiirelõksudena maanteede ääres möödasõitvaid eestlasi, kelle nälginud, jõuetud hobused puhkust vajavad. Linnades aga, kus igal sammul on kõrts (Tallinnas on 20 000 elaniku kohta 300 kõrtsi), on eestlased jäetud sama kiusatuse kätte. Kaupmees, kellele ta tahab oma vilja müüa, kostitab teda enne kauplemist viinaga. Eestlase petmist, jõhkrat kohtlemist ja sõimu ei pea väga paljud veel nüüdki ei patuks ega häbiks.
   Eestlaste isamaal, mis ilma kohalikku päritolu valitsejateta oli 600 aasta jooksul kas maade ahnitsemise ja võimuiha saagiks või siis ahnuse ja omakasu ohvriks, toimusid kõik poliitilised, õiguslikud ja usulised muudatused eestlase teadmata, veelgi vähem küsiti tema arvamust. Tema ja ta isamaa läks taanlastele, müüdi saksa kõrgmeistrile, kingiti Liivi ordule, anti üle Rootsile ja lõppeks Venemaale ilma muu osavõtuta tema poolt kui see, et ta tohtis valada lahinguväljadel oma verd, viljapõldudel oma higi.
   Reformatsioon ei jõudnud veel kõrvaldada tülisid aadli ja vaimulikkonna vahel, kui puhkes Ordu ja Venemaa sõda, mis hoolimata oma lühikesest kestusest nõudis Eestimaal siiski väga palju inimelusid. Sõda lõppes rahuga 50 aastaks. Kuid seda rahuaega ei kasutanud Eestimaa võimukandjad maa tugevdamiseks ja kaitsevõime tõstmiseks. Ometi olid nad rahusõlmimisel kergemeelselt tunnistanud oma vägeva naabri õigust tribuudile, mida maksta nad kunagi ei kavatsenudki. Nad elasid ainult lõbudele ja oma himude rahuldamisele, nagu ütleb Russow: «Kihutada, jahti pidada, täringuid mängida, ühelt võõruspeolt teisele ratsutada ja sõita oli orduhärrade, toomhärrade ja aadlike igapäevaseks tööks.» Kommete laostumine läks äärmuseni; kes oskas paremini juua, prassida, mõõgaga raiuda ja torkida ning vanduda oli parim mees ja austamisväärseim külaline. Kui aga rahuaja lõpul oli häda suurimaks muutunud, alistusid Eestimaa aadel ja Tallinna linn 1561. a. Rootsi kuningas Erik XlV-le; üle 200 aasta koos Eestimaaga Ordu käes olnud Liivimaa aga vandus seevastu truudust Poola kuningale Sigismund Augustile. See jaotus põhjustas hiljem sõja Poolaga, kes arvas endal õigusi olevat ka Eestimaale. Sõjad kestsid peaaegu lakkamatult kuni 1629. a. Häda ja viletsus, mida eesti talupoeg pidi sel ajal kannatama, on kirjeldamatu. Nälg ja katk, röövimine ja mõrv, — kõik ühinesid talupoja piinamiseks, kes kellegi juures ei leidnud kaitset, armu ega halastust. Mitte üksnes vaenlased — venelased ja poolakad, vaid ka rootsi sõdurid röövisid, vägivallatsesid ja tapsid kaitsetuid; tema oma valitsus laastas tema põllud ja põletas tema onnid, et vaenlane ei saaks maal kanda kinnitada. Puuanumas tuliseks aetud kividega keedetud rohi oli sageli tema ainsaks toiduks; piinav nälg muutis mõned isegi inimsööjaks.
   Rootsi kuningad Karl IX, suur Gustav Adolf ja Karl XI püüdsid talurahva saatust Eestimaal kergendada. Gustav Adolf lubas ka talupoegade lapsi vastu võtta õpilastena tema poolt Tartusse rajatud gümnaasiumi ja käskis selles õppeasutuses õpetada läti ja eesti keelt. 1632. a. keelas ta mõisnikele talupoegade karistamise surmanuhtlusega ja andis viimastele õiguse kaevata isandate peale õue- ja maakohtus. Ta andis talupoegadele loa oma ülejääkide müügiks ja kehtestas selleks turupäevad. Kui aga talupoeg tahtiski oma ülejääke müüa, siis koormasid isandad teda nii suurte maksudega, et tal midagi ei jäänudki müüa. Ja et kodukariõigus oli jäänud isandaile, ei võinud talupoeg tõsta tema vastu mingit kaebust, kui ta ei tahtnud lasta end surnuks peksta. Karl XI tegi 1681. a. Eestimaa aadlile isegi ettepaneku orjuse ja pärisorjuse kaotamiseks, kuid rüütelkond palus nii kaua seniste eesõiguste säilitamist kuni ta andis järele, suureks kahjuks oma riigile. Selle ettepaneku tulemusena kaotas tema järglane poole oma valdustest. Siiski asutas ta komisjoni, mis pidi talupoegade maad, mida need olid saanud isandate käest kasutamiseks, hindama ja määrama nende väärtuse järgi koormused. Seati sisse iga mõisa jaoks eriline raamat, kuhu need normid märgiti. Seda nimetati vakuraamatuks. Karistuse ähvardusel keelas kuningas nõuda talupojalt maksu või tööd, mis vakuraamatus polnud kirjas. 1694. a. keelas ta kroonumõisates talupoegade vitsadega peksmise, nende süüteod pidid arutusele tulema vastavais kohtuasutustes. Veel mitmed sellelaadilised korraldused pidid järgnema, kuid kuningas suri ja talurahva heaks antud seadused kehtisid vaid lühikest aega. Tema oli see, kes andis käsu piibli tõlkimiseks eesti keelde; enne teda ei näi keegi sellele mõtelnud olevat.
   Liivi- ja Eestimaa aadel polnud viimaste Rootsi kuningate valitsusega rahul. Ta ei suutnud unustada Karl XI ettepanekut; eriti valus oli temale aga mõisate reduktsioon ehk kõigi nende mõisate võõrandamine, mis kuni 1609. a. kuulusid kroonule ja hiljem kuninganna Kristiina pillamise tõttu laostunult aadlikele jagati. Et ka kuningas Karl XII ei tahtnud sellest taganeda, mõeldi tõsiselt ordumaade taasühendamisele Poolaga, kui äkki puhkes Põhjasõda ja provintsid langesid Venemaa kätte.
   Kui Eestimaa 1710. a. sai Venemaa osaks, oli see sõja, nälja ja katku läbi laastatud ja täielikult laostunud provints. Peeter Suur kinnitas aadli eesõigused, tõenäoliselt täpsemalt teadmata, kui kaugele need ulatusid, andis reduktsioonikomisjoni poolt äravõetud mõisad tagasi ja tegi üldse väga palju aadli ja linnakodanike heaks, mitte midagi aga vaeste talupoegade heaks, kel polnud esindajaid.

MIDA ON TEHTUD EESTI RAHVA HEAKS VENE VALITSUSE AJAL.

   Peeter Suure poolt kinnitatud eesõiguste hulka luges aadel ka piiramatut võimu talupoja isiku ja vara üle ning isegi samas ulatuses, nagu ta seda oli omanud ordu ajal. Aadel ei täitnud enam temale ebamugavaid Rootsi valitsejate seadusi ja kohtles talupoegi isandate täieliku omandina; ta pidas endastmõistetavaks, et talupojad ei tohi midagi omandada, vaid et nad peavad töötama ainult oma isandate heaks, kel seepärast olevat vabadus talitada oma pärisorjade varaga nagu omaenda varaga. Aadel arvas, et tal on õigus tõsta talupoegade maksusid ja koormusi oma suva järgi, talupoegi oma heaksarvamise järgi karistada ja pidas silmas ainult seda, et ta karistusega liialdades ei kahjustaks oma varandust; ta oli veendunud, et talupojal pole mingit õigust kaevata oma isandate peale kohtus.
   Nii elas Eestimaa juba ligi 50 aastat püsivas rahuolukorras, kuid rahva juurdekasv toimus liiga aeglaselt; üldine vaesus, sagedased näljahädad ja mõisnike omavoli pidurdasid ka rahva vaimset arenemist. 1756. a. ilmus keisrinna Jelizaveta korraldus, et isandad ei tohi teha talupoegadele takistusi abiellumisel. Kuid ka seda korraldust täitsid ainult need, kes tahtsid. Vaimulikkond oli liialt sõltuv aadlist, et end asjadesse segada, kuigi see oli temale kohuseks tehtud valitsuse poolt; aadel oli siin kohtunikuks omaenda asjas.
   See eestlaste õigusteta olukord kestis kuni Katariina II ajani. See keisrinna oli oma reisil 1764. a. saanud teateid talupoegade rahulolematusest ja andis mõned korraldused nende kaitseks. Tollal oli Liivi- ja Eestimaa aadlil veel see eesõigus, et nad olid vabastatud nekrutite andmise kohustusest oma pärisorjade seast. Ahnus ajas aga aadli sedagi eesõigust, mille Vene valitsus oli kehtestanud ainult Baltimaade laostunud seisundi tõttu, kasutama omakasupüüdlikes huvides. Isandad, keda ei rahuldanud talupoegade verest tühjaks imemine töö ja maksudega, oskasid kasu saada ka oma orjade lihast. Nad müüsid värbamisohvitseridele tervemaid ja tugevamaid mehi kahurilihaks. Venemaal tollal nekruteid ei ostetud, vaid võeti iga tuhande meessoost talupoja ja linnakodaniku kohta üks või kaks meest, sõja ajal aga ka rohkem. Jõukaist kubermangudest võetud nekrutite vastavaisse polkudesse toimetamise asemel aga lasksid seda ülesannet täitvad ohvitserid neid suurte summade eest koju tagasi minna ja püüdsid siis puuduvat arvu täiendada Liivi- ja Eestimaa aadlilt ostetud meestega. Keisrinna Katariina II keelas selle niinimetatud hingedega kauplemise, ja maapäev, s. o. Eestimaa aadlikoosolek, oli sunnitud kehtestama erilise karistuse neile, kes «oma talupoegi müüb üle piiri või turul või müügiga abielu lahutab». Südametunnistuseta isandaile, kellest mõnedki olid välismaal õppinud õigusteadust, polnud igatahes midagi kergemat kui sellest seadusest mööda hiilida. Veel Katariina II valitsemise viimaseil aastail ajasid inimeste ülesostjad suurel hulgal eestlasi Venemaale.. Niisugune kuritarvitus andis keiser Paulile aluse mainitud eesõiguse — tohtida nekruteid mitte anda — tühistamiseks.
   Kui keisrinna kaotas lääniõiguse ehk meeslääni, mille Karl IX oli 1604. a. sisse seadnud ja mis seni oli Eestimaal kehtinud, ja kuulutas endised läänimõisad aadli omandiks, oli Eestimaa aadel liigutatud ja valmis «loobuma õigusest, mis mõisnikul oli rüütli ja maaõiguse põhjal pärisorja-talupoja isiku ja ka tema vallasvara üle ja tunnustama talupoja omandiõigust tema enda usinusega soetatud varale». Talupoeg pidi õiguse saama ka kaebuste esitamiseks rõhumise ja ülemäärase karistamise korral. Kuid need keisrinna korraldused, nagu ka aadli mööndused, jäid igasuguse tulemuseta. «Valesti mõistmise kartusest», nagu ütlesid aadlikud hiljem, jäid need lihtsalt rahvale teatavaks tegemata. Nimelt 1795. a. maapäeval, mille kokkukutsumise põhjustas keisrinna pahameel talupoegade ränga orjuse üle Eestimaal, andsid aadlikud vastastikku ausõna talupoegade omandi austamiseks; tüütute kaebuste vältimiseks ei pidanud aga talupojad sellest teada saama. Senise avaliku riisumise asemel hakkasid härrased nüüd ülemäärase teoorjusega talupoegadelt võimalust võtma midagi omandada. Ka leiti vahendeid ja ettekäändeid võtta talupoegadelt näiliselt seaduslikul teel kõike, mida süda aga ihkas. Õigus isanda peale kaebamiseks isanda oma sõpradele ei aidanud midagi. Pearaha sisseseadmisega, mille õige tasumise eest pidid vastutama mõisnikud, tõsteti niigi üleliia suured talupoegade koormused veelgi kõrgemaks.
Nii kurvalt kiratsesid eestlased viletsas elujärjes esimesest tutvumisest sakslastega kuni 19. sajandi alguseni — 600 aastat! Juba keiser Paul oli Balti aadlilt nõudnud talupoegade koormuste piiramist seaduslike vakuraamatute normideni, ähvardades vastasel korral võtta mõisad kroonu hooldamisele. Kuid asi venis.

TALURAHVA OLUKORRA ESIMENE REGULATIIV.

Alles keiser Aleksander I valitsemise ajal 1802. a. esitas tolleaegne Eestimaa rüütelkonna peamees von Berg keisrile aadlikoosoleku ehk maapäeva otsusena:
   a) et Eestimaa talupoegadele kindlustatakse alatiseks vaba omandiõigus kogu soetatud vallasvarale, rahale, viljale, kariloomadele jms.;
   b) et teda ei tohi sundida talle kasutamiseks antud maatükist või talust loobuma ilma vastu- või kahjutasuta, mille suurus igal üksikjuhtumil erapooletu kohtu poolt tuleb kindlaks määrata;
   c) et teda talle valduseks antud maatükist, mille kasutamise õigus on pärandatav ka tema lesele ja lastele, võib ilma jätta ainult hooletuse, lohakuse ja halbade kommete pärast, mispuhul otsuse tegemine kuulub talurahvakohtule;
   d) et omavoli ja erapoolikuse piiramiseks sõlmitakse omavahel vaikiv kokkulepe, et ulatuslikuma kohustuste hooletusse jätmise korral karistab talupoega talurahvakohus;
   e) et üksikult pärisorjade müümine on isandaile lubatud ainult kindlaksmääratud kitsendustega talurahvakohtu osavõtul;
   f) et igasse kihelkonda määratakse isikud, kelledele talupojad võiksid kaevata oma isandate poolt tehtud ülekohtu ja rõhumise üle, et need isikud talupoegi esindaksid, abistaksid nende õiguste jalule seadmisel ja oleksid õigustatud mõisnikke sundima oma talupoegade nõudmisi rahuldama.
   Varsti pärast seda esitas rüütelkonna peamees ka «regulatiiv talupoegade olukorra parandamiseks Eestimaal». Regulatiiviga koos esitati aadli palve laenu saamiseks. «Meie endi tõelise abivajaduse rahuldamise korral,» ütles aadel, «suudaksime kindlale alusele rajada ka teiste heaolu.» Keiser lubas regulatiiv, hoolimata selle lühidusest ja ebamäärasusest (nimelt polnud kindlaks määratud ei tegu ega maksud, isegi mitte piiratud kurikuulsat Eestimaa kodukari, tulevase talurahvaseaduse võimaliku alusena avaldada ja täitis aadli palve. Aadel sai laenuks üle 4 miljoni rubla aadli provintsiaalpanga — praegugi veel tegutseva niinimetatud aadli krediitkassa — asutamiseks. Keegi kaasaegne publitsist ütles selle regulatiiv kohta: «Aadel tahtis esiti alustada heast, et märkamatult üle minna paremale ja lõpuks parimale.» Seepärast siis asutatigi talurahvakohtud, mis olid täielikult mõisnike mõju ja tahte all; kohtunikke neisse valisid küll talupojad, kinnitati aga isandate poolt. Eesistuja aga määrati ainuüksi mõisniku poolt ja talurahvakohtu otsused esitati isandaile läbivaatamiseks ja parandamiseks. «Kahjuks peab see nii olema,» ütleb sama publitsist, «talupoegade praeguse olukorra ja kultuurilise taseme juures. Mõeldagu aga kakskümmend aastat kaugemale; eeldatagu talupoja pisut paremat kasvatust, natuke suuremat jõukust, suuremat iseteadvust, oma õiguste paremat tundmist: kas olukord oleks veel samasugune?»  — Poleks asi nii tõsine, võiks peaaegu arvata, et aadel on talupoegadega nalja teinud, kui ta kihelkonnakohtus, kus Eestimaal ainult aadlikud olid kohtunikeks, kolmanda kohtuniku määras talupoegade volinikuks, kes nende õigusi pidi kaitsma kõigis kohtuasutustes. «Küll koosnevad need kohtud,» ütleb publitsist, «nagu ka kõik kõrgemad instantsid ainult aadlikest, kes on valitud aadlike poolt. Aga kogemus on seni näidanud, et valik üldiselt võttes langeb üksnes ausaile meestele ja et kihelkonna-vanem talupoegade volinikuna püüab juba auahnusest oma kohustust vääriliselt täita.» — Samal ajal kui aadlik Eestimaalt nii kaitses ja vabandas oma kaasvendade ettekavatsetult puudulikke seadusi ja ilmset halba tahet, ütles teine Liivimaalt otsekohesemalt: «Vabaduse kehtestamine Liivimaal,» millest juba siis kõneldi, «oleks Venemaa loomuliku riigiõiguse ilmne reetmine.» — Teisal: «Pärandatavat maavaldust ei tohi talupojaseisus omada, sest see lõhub sõltuvustunnet ja soodustab vabadusiha.» — Lõpuks: «Isandale kuulub pärilikult talupoeg koos maaga, talu tarbevara, teo töö, maksud, teenijate vaba valik oma isiku ja kogu mõisa teenindamiseks, samuti kasud andekuselt, kunstides, käsitöös ja ametites, mida isand arendab ja kujundab. Hästi organiseeritud riigis peaks iga seisus ja tegevusala vastava kasvatuse abil suunatuna olema pärandatav …» jne. See oli kahtlemata öeldud meelepäraselt Balti provintside mõisnike enamikule! Pidid ju tollal keisri tahte kohaselt ka Liivimaa talupojad saama uue seaduse. Ent aadel ei suutnud seaduse suhtes kokku leppida, kuigi ta juba ammu oli sellega tegelnud, ja. esitas keisrile maapäeva otsuse koos kõigi selle vastu esitatud väidetega. See sundis keisrit 1803. a. nimetama komitee, kes pidi kaaluma kõiki eriarvamusi ja kindlaks määrama põhialused Liivimaa talupoegade poliitilise eksistentsi määramiseks, nende ausal teel soetatud vara kindlustamiseks ja nende kaitsmiseks omavoli vastu kindlate teonormide maksmapanekuga. 1804. a. esitas komitee (tolleaegse siseministri eesistumisel) oma töö tulemused keisrile, kes need kinnitas. Ajaloolisest ülevaatest selles märgukirjas on näha, et ka Liivimaal oli aastail 1586, 1632 ja 1688 antud määrusi, mis kinnitasid talupoegadele omandiõiguse oma varale, lubasid neile oma saaduste müüki ja pidid kaitsma neid mõisnike rõhumise eest, kuid kõik need eeskirjad olid Vene valitsuse ajal unustushõlma jäänud.

TEINE REGULATIIV EESTIMAAL.

   Et lubaduse andmine ja lubaduse pidamine on hoopis erinevad asjad, tõendas Eestimaa rüütelkond sellega, et ta juba järgmisel maapäeval 1803. a. võttis vastu otsuse kindlaks määrata iga talu raudvara, s. t. iga talu kohta teatud hulk vilja, põllutööriistu ja tööloomi. «Ja see peab talul alati olemas olema,» ütleb maapäeva protokoll, «ja ilma igasuguse erandita taludel, mille viimane omanik on selleks saanud pärimise teel. Kui aga lahkuv talu valdaja, kes ise seda pole pärandina saanud, väidab, et ta ei ole mingit vara saanud, siis peab ta seda tõestama» jne. Juhendis kihelkonnakohtunikele, kelledest üks pidi olema talupoegade volinikuks, andis rüütelkond juhtnööri: «Talupoeg pole õigustatud esitama kaebust, kui ta on sunnitud temale põldude ja niitudena kasutamiseks antud mõisa omandi käest andma, vaid ta võib kaevata üksnes juhtumil, kui temalt võetakse ära tema tõestatavalt ausal teel soetatud omand. Samuti ei ole talupojal õigust tasu nõuda kõigi varem märgitud (liiaks kõrgete) teonormide eest. Ta võib nõuda tasu küll kantud kahjude, mitte mingil juhtumil aga saamata jäänud tulude eest. Seega võivad kohtud kohustada isandaid tagastama talupojalt äravõetud viimase tegeliku omandi või tasuma lihtsalt selle väärtuse, mitte aga isandat karistama või teda vastutusele võtma.» — Et talupoegadele määratud meeltülendava jutlusega sisse juhatatud 1802. a. regulatiiv osutus algusest peale mitteküllaldaseks, seda tunnistas aadel ka ise, asudes varsti teise koostamisele. Imestamisväärt lühikese ajaga — 1-2 aastaga — oli see uus seadus valmis ja kinnitamiseks esitatud! Selle kiirustamise põhjuseks oli levinud kuuldus, nagu tahaks valitsus nimetada komisjoni talurahvaseaduse koostamiseks ka Eestimaale, nagu ta tegi seda Liivimaal, kus kõik talupoegade kasutuses olevad maad tulid mõõtmisele ja kus endised rootsi vakuraamatud jälle sisse seati. Nendega määrati täpselt kindlaks iga teotalu koormuste suurus mõisaomanikult saadud kindla maatüki kohta.
   Uus seadustik, mis pidi talupoegadele tõestama (nagu seda väidab moraaliküllane sissejuhatus), et rüütelkond soovib talupoegadele kõike head ja ootab neilt kõige paremat, ilmus saksa ja eesti keeles pealkirjaga: «Verfassung der Ehstnischen Bauern, von den Gutsherrn beschlossen und von unseren, grossen, gnädigen Kaiser bestätigt, im Jahre 1805. Reval. Eestima Tallorahwa Seädus, Moisavannemattest nõutud ja meie Suure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees.»
   Esimene § kõlab: «Talupoja omavolilise kohtlemise piiramiseks võib temalt nõuda alljärgnevaid kindlaksmääratud kohustusi.» Niisiis taheti omavoli ainult piirata, mitte aga takistada ja välja juurida! Ja see alles jäetud piiratud omavoli paistab seadustiku igast lõigust. Nii määratakse, et mõisnikud peavad kõigis mõisates sisse seadma vakuraamatud niisugusel kujul, nagu need võeti tarvitusele seitsmeteistkümnendal sajandil Rootsi kuningate poolt. Neis vakuraamatuis pidi täpselt ära tähendatama, kui palju ja missuguses väärtuses põldu ja heinamaad on talupoja kasutuses, kui palju teopäevi ja missugusel aastaajal ta on kohustatud neid mõisale tegema, samuti kui suured on tema maksud mõisnikule, kroonule, magasiaidale ja postijaamadele (nagu see on näidatud juurde lisatud vormist A. Kihelkonnakohtunikele kirjutatakse aga ette: «Et siiamaani kõiki mõisaid loetakse mittemõõdetuiks, siis eeldatakse vakuraamatute koostamisel, et igal talul on nii palju maad ja sissetulekuid, kui ta peab omama temal lasuva nädalase teopäevade normi kohaselt, seega jäävad kõik alljaotused lahtris «Maad talupoja kasutuses» täitmata.» — Järelikult, vakuraamat on kohustav ainult talupojale, sest see loendab ainult tema kohustusi isandale, ei näita aga samaaegselt tasu tema poolt tehtud tööde eest. 1849. a. komisjoni vähemus ütleb selle kohta: «1805. a. vakuraamatud reguleerisid ainult .talurahva kohustusi. Tolleaegne maaomanike status quo jäi nagu oli ja koos sellega teo töö ebavõrdsus mõisate külvidega võrreldes, või sellele vastavalt talumaa suhe mõisamaaga.» «Seadusega määratud suhe jäi kaebejuhtumi normiks ja kokkulepped pidid asendama mõõtmise; mõisnikud ei teadnud, kui palju neil oli maad, kui palju nad andsid ära ja kui palju nad pidid ära andma, sest vakuraamatud tundsid ainult keskmist pinnasuurust ja hindamata ei saanud ükski isand ega talupoeg kindlaks määrata, kui palju tema maast oli vajalik seadusliku määra täitmiseks. Hilisemad mõõtmised tõestasid üksikuil juhtumeil, et 1805. a. vakuraamatuis oli märgitud rohkem maad kui seda oli tegelikult.»
   «Juba vanadest aegadest pärineva põhimõtte järgi,» ütleb 1805. aastal regulatiiv, «peab talu tegema iga keskmise pinnasega kolmes põllus oleva tündrimaa kohta, mille saak arvestatakse 4 ½ seemet ja mille juurde arvatakse viis koormat keskmise headusega heina, aasta läbi ühe rakmepäeva nädalas ja keskmiselt niisama palju jalapäevi aastas. Teopäevad tuleb kindlaks määrata talule kuuluvate põllu- ja heinamaade hulga ja omaduse ning pindalale võrdeliselt võetud inimeste arvu järgi.»
   «Talul on paras jõud, kui tal on iga nädalase rakme- ja jalapäeva kohta, mis ta on mõisale teona kohustatud tegema aasta läbi (kui niisuguste päevade kogu arv võrdselt on jaotatud), üks töövõimeline mees- või naissoost inimene.» — «Mõisal on õigus sellest tööjõust, mis talule on antud maade järgi, kasutada kolmandik osa tööpäevadena oma vajaduseks. Kui aga tööjõud (töövõimeliste arv) ületab määratud suhte maaga, tuleb mõisale anda kuuendik tööjõust; kui aga pindala ületab määratud tööjõu, siis tuleb mõisale teha kolmandik teost, mida oleks tulnud teha ülemäärase maa ja vastava tööjõu olemasolu korral.»
«Taluperet, niis eespool toodud määruste kohaselt peab tegema mõisale 6 rakmepäeva nädalas, nimetatakse kuuepäevataluks (talu, mis teeb 5 päeva, nimetatakse viiepäevataluks, mis teeb 4 või 3 päeva — nelja- ja kolmepäevataluks jne.) ja see peab tegema mõisale aastas 600 teopäeva, pool hobusega, pool jala.»
   «Kihelkonnakohus peab selle järele valvama, et talupoeg peale oma tööle vastava tasu ja peale tema talu suurusele vajaliku arvu inimeste toitmise ja riietamise saaks endale ühe kuuendiku tulust.»
   «Karjamaid ei või talupojale arvestada töö eest. Puid, hagu ja turvast saab talupoeg oma vajaduseks mõisalt; võsamaid aga tohib talupoeg ainult siis üles künda, kui isand neid lubab temale tasuna.»
   Võrreldes neid Eestimaa talupoja kohustusi Liivimaa omadega Liivimaa 1804. a. talurahvaseaduse järgi, selgub, et esimene peab töötama isandale ühe kolmes põllus oleva tündrimaa eest 35 jalapäeva rohkem kui Liivimaa talupoeg. 50) Liivimaa seadustikus on kindlaks määratud, et talupoeg ei pea kulutama mõisale üle ühe kolmandiku oma tööjõust, kaasa arvates kõik kõrval- ja abitööd. Seega säilitab ta isegi töövõimeliste inimeste suurima puuduse korral enda jaoks veel kaks kolmandikku ajast ja tööjõust. Ka talu varustamine tööjõuga on Liivimaal jäetud talurahvakohtu hooleks, ja kui mõnes talus on rohkem inimesi kui seadus näeb ette, siis pole isandal sellest kasu; on aga töövõimelisi inimesi vähem, siis alandab ja vähendab talurahvakohus teonorme. Siiski näis Eestimaa aadlile olevat kõigest sellest veel vähe!
   Seadustiku üks koht kirjutab ette: «Majanduslikud kogemused õpetavad, et kuuepäevataludest vähemad kohad vajavad suhteliselt rohkem inimesi oma töödeks. Seepärast tuleb nelja- ja kolmepäevataludes üle ettenähtud arvu veel üks töövõimeline inimene pidada.» Järelikult peab talupoeg pidama rohkem inimesi kui tema maa suudab seadusepäraselt toita, ja ainult mõisnikul on ülearusest tööjõust kasu, sest talupoeg peab tegema temale rohkem päevi kui seda nõuab tema maa olukord. Edasi on määratud: «Kus inimestest on puudus, võib töölisena arvestada ka 14-aastast poissi või tüdrukut.» Liivimaal loetakse töövõimeliseks meessoost talupoegi mitte alla 17, naissoost mitte alla 15 aasta. Viljalõikuse ajal, mis kestab 48 päeva, on Eestimaa kuuepäevatalunik kohustatud saatma 2 abiniitjat, vähemad talud vastavalt vähem. Ka võib isand kevadel ja sügisel halva tee ajal asendada kaks nädalat rakmepäevi kahekordse hulga jalapäevadega. Nüüd võiks arvata, et talupojal on kanda küllaltki suur koorem, sest ta töötab maa eest, mida ta kasutab, töötab selle eest, et tal on talus üks inimene rohkem, ja töötab lõpuks kahekordselt selle eest, et isand ei saa kasutada tema hobust. Ja siiski tuleb tal kanda veelgi rohkem! «Et talupoegade tööpäevad, mida nad teevad isandale vastavalt põllu- ja heinamaa pindalale ja inimeste arvule, mõisniku valduse kasutamise kulusid ei hüvita, siis peab iga talu õiendama mõõduka andami naturaaltasus maksuna, talvel ketrama ja (40 kuni 60 ööd) peksma mõisniku vilja.» See mõõdukas maks ulatub aastas iga tündrimaa kohta viljas arvestatuna külimitu rukkini ja niisama palju otrade ja kaerteni talu kogukülvist, 20-nda osani keskmisest heinasaagist, kuna ülejäänud väikemaksud ei tohi ületada tündri rukki väärtust. Kõik see kokku moodustab aga rohkem kui üheksanda osa talupoja kogusaagist. Edasi: «Ketrama peab talu iganädalase rakmepäeva kohta 1 ½ naela linu kolmeküünraseks või 1 nael neljaküünraseks või ½  naela viieküünraseks lõngaks, või ka (see on kehtiv kuuepäevakoha kohta) 20 naela villa või 20 naela takku. Ühest naelast villast peab talupere kuduma 1 ½  küünart vatmali (talupojakalevit) 1 ½  küünra laiusega ja 1 naelast takkudest 2 küünart lõuendit.» «Kõik päevatööd, mida teoline ei täida määratud ajaks peremehe poolt antud halva rakendi pärast, on peremees kohustatud tasuma samuti tööga.»
   Liivimaal ei tohtinud korraline tegu ületada poolt talupojale antud kõigi maade hinnatud väärtust, naturaaltasu neljandikku ja abitegu heinamaade ja aiamaa väärtust, s. t. mitte neljandikku kõigi tema maade koguväärtusest. Maade parem harimine, võsastike ja liivikute muutmine põlluks, rabade ja soode muutmine heinamaaks on talupojale kasulik.
   Palgid sisselangenud või mahapõlenud taluhoonete ülesehitamiseks, nagu ka muud ehitusmaterjalid, kui neid leidub mõisa piirides, peab Eestimaal andma mõisnik, väljaveo ja ehitamise eest hoolitseb aga vald, kes kogub ka õled katusekatmiseks. Põlevad mõisnikul endal hädavajalikud majapidamishooned või elumaja maha, siis annab kogu talurahvas odavat abi. Ikaldusaastail mõisnikult võetud laenu peab talupoeg töö, vilja või rahaga tasuma. Kõik kroonumaksud ja avalikud koormused peab kandma talupoeg. Kus mõned tööd paratamatult lähevad üle kindlaks määratud normi, tuleb nende tasu talupojale naturaalmaksudest maha arvata.
   Maa kasutamise eest talupoeg töötab, mille eest ta aga ketrustööd teeb ja vilja peksab ning peale selle üheksandiku kogu oma sissetulekust ära annab, pole seadustikust näha. Küll võib aga mõisnik need naturaalmaksud muuta ka tööpäevadeks. Kui talupoeg mõisnikult viljas või rahas saadud laenu ei tasu, peab ta jällegi töötama ja mõisnik arvestab talle iga rakmepäeva eest, samuti ka 2 jalapäeva eest suvel (23. aprillist kuni 29. septembrini) ühe külimitu rukist, talvel aga (1. oktoobrist kuni 22. aprillini) ühe külimitu otri. Samuti õiendab talupoeg tööga oma viljamaksu selle võlgu jäämise puhul. Kui tal aga on rahavõlg kustutada, arvestab mõisnik talle iga tehtud jalapäeva eest suvel 22 ½ bankokopikat, iga rakmepäeva eest kahekordselt (45 bankokopikat); muul aastaajal aga ühe jalapäeva eest 15 bankokopikat ja rakmepäeva eest 30 bankokopikat. Lõpuks, «et võimalikult vältida kontrollmõõtmise kulusid, kästakse kihelkonnakohtul lahendada tülisid pindalade pärast nii palju kui võimalik talupoegade oma mõõduviisi järgi.» Kui palju aega ja jõudu võis siis veel talupojale üle jääda oma majapidamisega toimetulekuks?
Talupoegade karistamise kohta määratakse: «Territoriaalpolitseiliste süütegude puhul mõisniku poolt rakendatav kodukari, milleks mõisnik võib volitada täies ulatuses oma asetäitjat, valitsejat kuni pooleni, võrdsustatakse karistusmääradega, mis on tarvitusel siinsete mõisnike juures maaharijatena elavate eesõigustatudrootslaste suhtes, mida mõlemalt poolt seaduslikena tunnustatakse ja mis ei tohi ületada 30 kepihoopi. Lapsi, naisi ja nõrku tuleb karistada lapsevitstega ja vastavalt olukorrale anda nendega nii palju hoope, kui tohib kepiga lüüa.»
   «Kui on ilmnenud kodukariõiguse kuritarvitamist:
          1) Ainult kiirustamisest või tähelepanematusest, jäetakse karistamine (kelle?) kihelkonnakohtu hooleks, kes võib määrata trahvi 10 kuni 25 bankorubla rüütelkonna heaks (!).
          2) Kui karistusmäär on ületatud ettekavatsetult või on põhjuseks kuri tahe ja karistus muutunud tooreks keha vigastamiseks liha purustamiseni, võib kihelkonnakohus (nähtavasti kui ta tahab) kohustada võimust üleastujat maksma kannatanule valuraha vastavalt tervislikule seisukorrale kuni 20 bankorubla, tasuma ravikulud ja haiguse tõttu talule kadumaläinud päevad.» Vastuhakkamise korral ei anna talupojale kaebeõigust, kuna see igal juhtumil on karistatav, ja süüdlane võib kaevata lootuses põgenemise võimalusele karistuse ootel.
   Talurahvakohus võib süüdlasele mõista «vähemate süütegude eest 40 kuni 80 kepihoopi kaetud ihule ja suuremate ja korduvate süütegude eest 5 kuni 10 kimpu lapsevitsu, 10 hoopi iga kimbuga, paljale ihule».
   Kes vägivaldselt võtab talupoja omandi, peab selle tagastama esimesel korral kahekordselt, teisel korral peale selle veel trahvi maksma 50 bankorubla aadlikassasse, kolmandal korral peale kahekordse kahjutasu nimetatakse tema nimi avalikult maapäeval ja ta saab noomituse! Talupojale pandud ülemääraste koormuste eest tasutakse talle esimene kord kahekordselt, teine kord maksab seadusest üleastuja peale selle veel 25 bankorubla aadlikassasse, kolmas kord 50 bankorubla aadlikassasse, neljas kord saab ta noomituse ja viiendal korral pannakse tema varandus hoolduse alla. — Liivimaal võib mõisnik karistada ainult 15 kepihoobiga ja trahvirahad lähevad vaeste heaks, mitte aga rüütelkonnale.
   Ülaltoodud seadused mõisnike võimu kuritarvitamise vastu anti aadli enda poolt ja oleks võinud arvata, et talupoeg nüüd on kaitstud vägivalla ja ebaõigluse eest. Kuid nii see polnud. Seadused ei kaitsnud talupoega, sest neid ei tehtud temale teatavakski ja talupoegade poolt mõisnike vastu tõstetud kaebuste puhul mõistsid kohut mõisnikud ise. Kuidas pidi aadlik teise aadliku, võib-olla oma sugulase, sõbra või naabri, igal juhtumil samasuguse aadliku poolt nagu ta isegi, oletama kurja kavatsust, kui too karistas talupoega ebainimlikult, sest kas ei pidanud talle näima kindlasti õigena viisakam põhjendus, et see oli juhtunud ainult ägeduse ja tähelepanematuse tõttu? Samuti oli lugu ka talupoegade kaebuste arutamisel nendelt vägivaldselt võetud omandi asjus. Oli mõisnik võtnud oma talupojalt- paari noori hobuseid ja temale selle eest andnud kaks vana härga, siis kohtunik rahuldus tõenäoliselt sellega, et käskis talupojal oma isandaga sõbralikult kokku leppida. Mis aga puutub koormustega liialdamisse, siis läks kõik endist rada.
   Viieaastane kogemus näitas selgesti, et 1805. a. regulatiiv ei parandanud talupoegade olukorda ega vähendanud kaebuste arvu, et rahulolematud tõusid mõisnike vastu üles kihelkondade kaupa ja osutus vajalikuks sõjaväeline abi. Eestimaa rüütelkond sai muuseas teada, et valitsus kavatseb Eestimaa talupoegadele anda samasuguse seadustiku, nagu olid saanud Liivimaa talupojad, kuna Eestimaal puudus teomääradel seaduslik alus, sest talupoegade maad polnud mõõdetud. Aadel sai aru, et mõisate spetsiaalne mõõtmine ja komisjonide ülalpidamine toob kaasa tunduvaid kulusid ja leidis end sunnitud olevat loobuma oma talupoegade sunnismaisusest ning paluma 1811. a. kogu pärisorjuse kaotamist. See palve rahuldati aadli poolt järgmistel nende endi poolt seatud tingimustel:
1) maa jääb mõisnike omandiks;
2) pärisorjusest vabastatud talupoegade suhtes antakse korraldus, mille järgi neid kohustatakse jääma teatud ajaks provintsi piiridesse;
3) üldiselt saaksid Eestimaa talupojad võrdsed õigused Vene riigi teiste vabade alamatega.