“Loomingu Raamatukogu” 1989 13 (1633)
Tõlkinud Jüri Pärni

VÕIMU SEISUND

Venemaa riigikeha tõbisus. — Keiser, keisrinna, Võrubova, Rasputin. — Suurvürstid. — õukond. — Rühmad: Badmajev, Andronnikov ja Manassevitš- Mannilov. — Parempoolsed. — Valitsus; Ministrite Nõukogu; Stürmer, Trepov ja Golitšõn. — Valitsuse suhtumine Duumasse. — Krahv Ignatjev ja Pokrovski. — Beljajev. — N. Maklakov ja Beletski. — Protopopov.

   1916. aasta lõpuks oli Venemaa riigikeha kõiki liikmeid tabanud tõbi, mis ei saanud enam iseenesest üle minna ja mida ei olnud võimalik ka tavaliste vahenditega ravida, vaid mis nõudis keerulist ja ohtlikku operatsiooni. Niimoodi said tol ajal olukorrast aru kõik inimesed, kel oli riikliku mõtlemise võimet; kellelgi ei olnud kahtlust, et operatsiooni on hädasti vaja; vaieldi ainult selle üle, kui suurt vapustust, mis operatsiooniga paratamatult kaasas käib, suudab kurnatud organism välja kannatada. Ühtede arvates pidi riik ka operatsiooni ajal jätkama seda tegevust, mis peamiselt kiirendaski tõve kulgu: nimelt pidama välissõda; teiste arvates võis ta selle tegevuse lõpetada.
   Olgu sellega, kuidas oli, operatsioon, mille esimene järk oli suhteliselt valutu, leidis aset. See tabas mõlema seisukoha esindajaid ootamatult ja toimus niisugusel kujul, mis oli vene ühiskonna eri kihtide esindajaile üllatuseks.
   Peamise tõuke haiguse süvenemisele andis sõda; see nõrgendas juba kolmandat aastat riigi organismi, paljastades tema nõtrust ja röövides talt viimase loova jõu. 1916. aasta sügisene mobilisatsioon haaras kolmeteistkümmend miljonit maaharijat, käsitöölist ja teist oma ala asjatundjat; vahetu tagajärg oli riiki toitvate tähtsamate tuiksoonte halvatus; võitlus läheneva, omavahel lahutamatult seotud toitlus- ja transpordikriisiga nõudis erandlikke inimesi ja erandlikke võimeid; samal ajal oli mitmesugustest mõjudest lõhestatud ja tahtejõuetu riigivõim täiesti teovõimetu; ühe tema esindaja sõnade järgi polnud temas enam «kübetki sõjakust» ja kogu «võitlusvaim» avaldus vaid selles, et «üles seada kaitsetõkkeid ».
   Keiser Nikolai II, kangekaelne, aga tahtejõuetu, närviline, aga kõige suhtes nüristunud, inimestes pettunud, vintsutatud ja sõnades ettevaatlik, polnud enam «enda peremees». Ta ei mõistnud enam olukorda ega astunud ühtegi kindlat sammu, jäädes täielikult nende meelevalda, kelle ta ise oli võimule aidanud. Rasputin ütles, et tal «on sees midagi puudu». Arvestades avaliku arvamusega, pelgas Nikolai II seda, varjates hingesopis ammust solvumist duuma peale. Kõrgemaks ülemjuhatajaks saades minetas keiser oma keskse positsiooni ja kõrgeim võim, mis niigi oli «börsihaide haardes», pudenes lõplikult põrmuks Aleksandra Fjodorovna ja nende käes, kes seisid tema selja taga.
   Kindla iseloomuga keisrinna, keda mõned pidasid targaks ja võrratuks ja kes oli tegelikult juba ammu keisri tahet juhtinud, oli täielikult Rasputini mõju all, kes kutsus teda Katariina Il-ks, ja selle iselaadse «suure müstilise meeleolu» mõju all, mis Protopopovi sõnade järgi oli haaranud kogu keisriperekonna ja oli selle muust maailmast täielikult lahutanud. See kõrk naisterahvas, kes «suhtus Venemaasse kui kultuuritusse provintsi» ja ühendas sellega Rasputini jumaldamise, kes oli pannud teda end kummardama; see naisterahvas, keda oli kasvatatud inglise vaimus ja kes samal ajal käis palvetamas Fjodori kiriku «krüptis», valitses tegelikult Venemaad. «Vaevalt küll õnnestub isevalitsust säilitada,» kirjutas aastavahetuse paiku õukonna kroonik kindral Dubenski, «liiga ilmne on sügav vastuolu Venemaa huvide ja Aleksandra Fjodorovna huvide vahel».
   «Müstilisse ringi» kuulus keisrinna naiivne, ustav ja õnnetu sõbratar A. A. Võrubova, kes mõnikord ütles midagi keisri kohta «oma lihtsameelsuses», Rasputini mõjualune, «tema sõnade ja sisenduste fonograaf» (Protopopov). Võrubova sõnade järgi saatis «kogu Venemaa» talle «igasuguseid kirju», mis ta masinlikult edasi toimetas.
   «Side võimu ja seltskonna vahel» ja «inimeste vaagija» oli Grigori Rasputin; ühtede meelest «lurjus», kellel oli «manipuleerimise kontor»; teiste meelest «suur komejant»; kolmandate meelest «Saksa salaluure tööriist»; neljandate meelest kangekaelne, võlts ja salalik mees, kes ei unusta solvanguid ja maksab julmalt kätte ja kes oli omal ajal hüpnotisööri juures õppinud. Kahjust, mida Rasputin toob, rääkisid keisrile asjata nii erinevad mehed nagu Rodzjanko, kindral Ivanov, Kaufman-Turkestanski, Nilov, Orlov, Drenteln, suurvürstid ja Fredericks. Võimukandjate arvamused, kes tundsid seda kirjaoskamatut «pühameest», keda Võrubova nimetas «eemaletõukavaks», langevad, hoolimata oma erinevustest, kokku ühes: kõik need on negatiivsed; samal ajal on aga teada, et kõik võimukandjad sõltusid temast suuremal või vähemal määral; missugune see mees ka ei olnud, tema mõjusfäär oli tohutu; ta elu kulges hüsteerilise kummardamise ja lakkamatu vihkamise õhkkonnas; tema poole palvetati, teda taheti hävitada; selle tiirase talumehe erakordsus, kes Jussupovi «grammofoniõhtul» selja tagant tapeti, ilmnes Kõige enam ehk selles, et kuul, mis talle lõpu tegi, tabas valitsevat dünastiat otse südamesse.
   Tsarskoje Selo ja Võrubova «majakese» erakuid, kes ristisid üksteist ja oma lähikondseid samasuguste konspiratiivsete hüüdnimedega, nagu neid kasutati päris alamkihis — politseidepardemangus —, lahutas maailmast kuristik, mis Rasputini tahtel kord kitsenes, avades ligipääsu valitud mõjutustele, kord laienes, muutudes täiesti ületamatuks isegi keisri sugulastele, kelle seesama Rasputin oli tõrjunud tagaplaanile; osa neist läks üle opositsiooni. «Nüüd on kõik Vladimirovitšid ja kõik Mihhailovitšid täielikult keisrinna vastu,» kirjutas kindral Dubenski oma päevikusse; suurvürstid saatsid keisrile kirju ja ettepanekuid; nii kirjutas Georgi Mihhailovitš novembris keisrile, et Stürmerit vihatakse ka kõige mõõdukamates sõjaväeringkondades ja et vastutav ministeerium on ainus abinõu Venemaa päästmiseks. Nikolai Mihhailovitši kiri oli juba avaldatud. Suurvürst Aleksandr Mihhailovitši pikk kiri keisrile pärineb 1916. aasta 25. detsembrist — 1917. aasta 4. veebruarist.
   Ka Miljukov kuulus nende opositsiooniliselt meelestatud suurvürstide ringkonda, pärast Rasputini tapmist, millesse üks neist oli segatud ja mis tõukas keisrit neist veel eriti eemale; vastuseks palvele Dmitri Pavlovitši «saatust kergendada» kirjutas ta tuntud lause: «Mitte kellelgi ei ole õigust tapmisega tegelda.» Selle ringkonna meeleolu oli kaksipidine: rõõmustati selle üle, et õhk on nüüd puhtam, aga olukorrast komplikatsioonideta pääsemise võimalusse ei usutud.
   Palju lähemal oli keisriperekonnale õukondlaste ring. See ring, kus «atmosfäär» oli Vojeikovi väljenduse kohaselt «mannekeenlik », kihises tühisest enesearmastusest ja intriigidest. Paarkümmend isikut, kel igaühel olid omad kohustused («mina mängin malet», «mina avan uksi»), ootas hingevärinaga, kes neist saab õueministri koha vana, tükati täiesti juhmi «kalli krahvi» Fredericksi surma järel, kellesse keiser oli väga kiindunud. Mitmed neist börsitehingutega tihedalt seotud isikutest, kes olid valitsuse alamatelt ringkondadelt ära teeninud mitte just eriti meelitava hüüdnime «õukonnarämps », olid omal kombel «konstitutsiooniliselt» meelestatud; enamasti vihkasid nad kõigest hingest Rasputinit. Nende hulgast tõusid esile keisriperekonnale kõige lähemal seisev Fredericksi väimees Vojeikov, osav ärimees ja «Kuvaka» omanik, ja Nilov, vana «merehunt» ja joomakõri, keda armastati tema rämeduse pärast; Nilov rääkis keisriga Rasputinist kõige avameelsemalt; saanud vastulöögi nagu kõik teisedki, taltus ta ja korrutas aina: «Kui tuleb revolutsioon, puuakse meid kõiki üles, ja see on ükskõik, missuguse laternaposti otsa.»
   See ringkond, nagu valitsusringkonnadki, oli areeniks, kus suurtel ja väikestel rühmadel avanesid võimalused oma mõju maksma panna; siit lähtusid märgukirjad, dikteeriti kohalemääramist suunati kogu «suurt poliitikat»; kõige mõjukamateks rühmadeks olid Badmajevi, vürst Andronnikovi ja Manassevitš-Manuilovi rühm.
   Badmajev, tark ja kaval asiaat, kelle peas valitses poliitiline kaos, keelel aga naljad ja kes peale tiibeti meditsiini ja burjaadi kooli tegeles ka betoontorudega, sõbrustas Rasputini ja Kurloviga, kellel oli omal ajal olnud mingi roll Stolõpini tapmise loos; Badmajevi rühma abiga sai siseministri portfelli Protopopov.
   Vürst Andronnikov, kes tiirles õukonnas ja valitsusringkondades, kinkis ministritele ikoone, nende naistele lilli ja kompvekke ja oli hea tuttav Tsarskoje Selo kammerteenriga, iseloomustab end ise niimoodi: «Inimene ja kodanik, kes on alati soovinud võimalikult palju kasu tuua.»
   Manassevitš-Manuilov, osav ja tark ajakirjanik, töötas «Novoje Vremja» toimetuses, ajalehes, mis oli aastaid valitsust tagant õhutanud ja hirmutanud.
   Parempoolsete partei oli oma tähtsuse suurelt osalt kaotanud ja lagunes samuti rühmadeks, mis tegutsesid märgukirjade ja isikliku mõju kaudu. Nende opositsioon valitsusele omandas ähvardavad mõõtmed siis, kui üritati kärpida subsiidiume, mida nad alati olid saanud, mis ei olnud aga iial muinasjutuliselt suured olnud. Parempoolsete hulgas oli kindlasti ka neid, kes olid isevalitsuse ideele tõesti omakasupüüdmatult ustavad. Nendele «viimastele mohikaanlastele», nagu Maklakov neid nimetas, oli aga selge, et nad «seisavad haua serval, kuhu maetakse kõik see, millesse nad on uskunud»; märgukirjas, mis koostati Rimski-Korsakovi rühmas ja mille vürst Golitsõn andis keisrile üle novembris, ja Maklakovi parandusega Govoruhha-Otroki märgukirjas, mis anti keisrile üle jaanuaris, püüdsid parempoolsed keisrit asjata veenda, et ta võtaks kindlama kursi, eriti duumasse suhtumises, ja ei kõiguks nagu «purjus mees ühest seinast teise»: Ei peatanud kokkuvarisemist, ka Markovi temp ega Maklakovi kiri, ei katsed tugevdada Riiginõukogu parempoolset tiiba poliitiliselt põhimõttelageda Štšeglovitovi kaasabil ega viimased ametissemääramised, nagu seda oli näiteks vürst Golitsõni määramine Ministrite Nõukogu esimeheks.
   Kui kõigil kirjeldatud ringkondadel oli siiski veel oma eriline rnaailmakäsitlus, mis kas või aeg-ajaltki andis võimaluse elule näkku vaadata, siis bürokraatia ringkondadel, mis otseselt nende juurde kuulusid ja nende ees vastutasid, ei olnud ammu enam mingisugust maailmakäsitust. Järjest sagenevat isikutevahetust neis ringkondades nimetas Puriškevitš «ministrite sikuhüppemänguks»; aga need isikud ei uuendanud ega toetanud võimu, vaid ainult kiirendasid selle kokkuvarisemist. Valitsust, millel polnud ammu enam ettekujutust mitte ainult rahvast, vaid ka «semstvo-Venemaast ja duumast», kroonis «üksmeeleta, vastastikku umbusaldav» Ministrite Nõukogu; see asutus oli minetanud elujõu pärast P. A. Stolõpini, isevalitsuse viimase silmapaistva tegelase surma; sellest alates oli ta hakanud vähehaaval kujunema, Stürmeri valitsusajal aga kujunes lõplikult vanaks Ministrite Komiteeks, mis seisis väljaspool poliitikat ja reguleeris «ametialaselt» seda üleimpeeriumilist teenistust, mis ärksamate ja vähegi riigieluga seotud, inimeste sõnade järgi oli ammu juba muutunud «vaimu ja aju sunnitööks». «Ministrite Nõukogu,» ütleb Protopopov, «jäi elust maha ja muutus otsekui kammitsaks rahva algatusvõimele.»
   Tõsiselt oli paljusid mõtlema pannud juba see, kui Ministrite Nõukogu esimehe ametikohal vahetati kogenud, aga täiesti raugastunud bürokraat Goremõkin välja Stürmeri vastu, kelles keiser, nagu hiljem selgus, nägi «semstvotegelast». Stürmer oli väliselt küllalt suursugune ja külmavereline ja ta ise iseloomustas ennast kui «raudset kätt siidkindas». Tegelikult oli ta vaid «vutlar», kus oli peidus kaval väikekodanlane, kes tegi kõike «tasahilju», «kantseleilike riugastega»; ta oli mängukann Manassevitš-Manuilovi käes, «vanamehenäss lõa otsas», nagu ütles tema kohta Rasputin, kes vahel isegi käratas kehva mäluga, raugalikust skleroosist vaevatud ja asjaajamisi kibekähku õrna kaelast ära veeretada püüdva peaministri peale.
   Tänu Miljukovile duumas halva maine omandanud Stürmer pidi oma koha loovutama Trepovile. Selle bürokraadi õlgadele langes üle jõu käiv ülesanne — võtta kindel kurss just siis, kui puhkes torm (1916. aasta novembris); Trepovi ametisoleku ajal peeti «heaks tooniks» hoiduda 87. paragrahvi rakendamisest; aga kõik riukad valasid ainult õli tulle ja ebakindel, oma peaministriks olemise 48 päeva jooksul mitte midagi muuta jõudnud Trepov langes, võidetud Protopopovist, kellel õnnestus tabada teda altkäemaksu pakkumiselt Rasputinile (et see ei segaks ennast riigiasjadesse).
   Viimane peaminister oli vürst N. D. Golitsõn, ja juba tema ametissemääramise asjaolud näitavad, kuivõrd oli võim pea kaotanud. Riigiasjust eemal seisev ja 1915. aastast peale vaid vene sõjavangide abistamiskomiteed juhtiv Golitsõn kutsuti Tsarskoje Selosse nagu keisrinna nimel. Teda võttis vastu keiser, kes viis jutu sellele, et keda peaministriks määrata («Ruhlov ei oska prantsuse keelt, lähematel päevadel aga tuleb kokku liitlaste konverents»); ja ütles lõpuks: «Ma kavaldan teiega, teid ei kutsunud välja mitte keisrinna, vaid mina, minu valik langes teile.» «Ainult puhkusest unistav» Golitsõn palus asjata luba erru minna. Vaevalt oli sel vanal aristokraadil, kes kutsus rahvast põlastavalt «pööbliks» ja oli Ministrite Nõukogu asjaajamisega õige põgusalt tuttav, lootust toime tulla talle vastumeelsete Rasputini-soosikutega — Protopopovi ja Dobrovolskiga; Protopopovist ei saanud jagu palju tugevamadki, tema täht kustus alles siis, kui kõik oli läbi.
   Iseloomulik sellele «suurele poliitikale», mida ajas Ministrite Nõukogu ja mis piirdus mooduste otsimisega, kuidas Riigiduuma möödapääsmatut kokkukutsumist edasi lükata, oli Ministrite Nõukogu 3. jaanuari istung. Selle kokkuvõte on ära toodud «memorandumis », mille koostas I. Lodõženski;
   «Ministrite Nõukogu arutas oma istungil 3. jaanuaril 1917. aastal seadusandlike asutuste tegevuse eelseisva taasalustamise aja küsimust, kusjuures nõukogus avaldati mitmesuguseid arvamusi.
   Viis liiget (Pokrovski, Šuvajev, Nikolajenko, Feodosjev ja Langovoi) oli seisukohal, et kooskõlas Kõigekõrgema ukaasiga 15. detsembrist 1916. aastal tuleb duuma kokku kutsuda 12. jaanuaril, duuma kokkukutsumiseks tuleb aga luua võimalused vastavate ettevalmistustega.
   Esimees ja 8 liiget (Grigorovitš, Rittich, Dobrovolski, Protopopov, Razumovski, Krieger-Voinovski, Rajev ja Kultšitski) leidsid, et duuma enamiku praeguse meelestatuse juures põhjustab duuma avamine ja valitsuse ilmumine sinna paratamatult soovimatuid ja lubamatuid sõnavõtte, mille tagajärjeks peaks olema duuma laialisaatmine ja uute valimiste määramine. Seesuguse äärmusliku abinõu ärahoidmiseks pidasid esimees ja temaga ühel meelel olevad nõukogu liikmed soovitavaks duuma kokkukutsumist mõneks ajaks edasi lükata, määrates kokkukutsumise tähtajaks 31. jaanuari.
   A. D. Protopopov, kelle arvamusega ühinesid N. A. Dobrovolski, N. K- Kultšitski ja N. I. Rajev, pidasid õigeks praeguse vaheaja pikendamist duuma töös kuni 14. veebruarini.»
   Seda formaalset ja kuiva ülevaadet täiendab istungi värvikas iseloomustus ühe osavõtja, N. N. Pokrovski poolt. Tema jutust me saame teada, et Protopopov arendas seal oma «Venemaa poliitiliste voolude eriskummalist teooriat», mida ta kordas ka 25. veebruari istungil. N. N. Pokrovski sõnade järgi seisnes selle teoorias tuum selles, et revolutsiooniline vool (anarhism ja sotsialism) suubub järk-järgult opositsioonilisse voolu (ühiskondlikud elemendid eesotsas Riigiduumaga); seega ühtib opositsiooniline vool revolutsioonilisega ja üritab võimu haarata, mistõttu opositsiooni vastu tuleb võidelda kõigi vahenditega, kaasa arvatud duuma laialisaatmine. Edasi esitas Protopopov Pokrovski sõnade järgi «graafilise skeemi» ja «ajas täielikku jama», nii et juuresolijad vahetasid pilke ja küsisid üksteiselt: «Kas teie saite midagi aru?» Iseloomulik on aga see, et Protopopovi ettepanek võeti siiski vastu; tõsi küll, ta tegi enne teatavaid mööndusi.
   Valitsusliikmete seas oli vähe isiksusi, kellest vöiks üksikasjalisemalt kõnelda, sest nende tegevus ei paistnud millegagi silma; kõik nad triivisid ohjeldamatus keerises vastu vältimatule katastroofile. Nende hulgas oli ka väga ausaid mehi nagu näiteks rahvahariduse minister krahv Ignatjev, kes oli korduvalt palunud luba erru minna ja kes alles kaks kuud enne riigipööret vahetati välja Kultšitski vastu, või välisminister Pokrovski, kes oli sunnitud tähelepanu juhtima sellele, et kehtiva sisepoliitilise kursi puhul on võimatu välispoliitikat juhtida; aga ka need mehed ei suutnud midagi teha selleks, et katastroofi ära hoida.
   Suurt osa tuli veebruaripäevil etendada viimasel sõjaministril kindral Beljajevil, keda Rodzjanko peab ausaks meheks. A. A. Polivanov iseloomustab teda kui oma endist õpilast — püüdlik ja kohusetruu, aga loovaks tööks võimetu ja kompromissikalduvustega.
   Vaikides ei saa mõõda minna kahest isikust, kes arenevatest sündmustest osa võtsid ja valmistusid võimu juurde asuma. Üks neist on endine siseminister, keisri soosik N. Maklakov, keda keisri kuller jõulude aegu Peterburist ei leidnud; nähtavasti oli tal šansse Protopopoviga võistelda; parempoolsete vaadetega Maklakov taipas, «eemal saginast ja administratiivse masinavärgi lõputust tiirlemisest », et parempoolsete üritus, keda «peksti, ei lastud tõusta ja jälle peksti», on lõplikult kaotatud.
   Teiseks võimupretendendiks, kes pidi riigipöörde eelõhtul kindral Batjušini asetäitjaks saama, oli S. Beletski, omal ajal silma paistnud politseidepartemangu direktor, kellest oleks äärepealt saanud sinodi prokurör; see oli praktiline mees, teenistusvalmis ja pugejalik, kes oskas «igale poole trügida».
   Viimasele siseministrile Protopopovile oli valitsusringkondades saatusest määratud eriline koht. Selle mehe roll on nii suur, et tema iseloomustamisel tuleb pikemalt peatuda.
   A. D. Protopopov, Simbirski aadlisoost mõisnik ja tööstur ja Riigiduuma liige 17. Oktoobri Liidu esindajana, valiti IV Riigiduuma eesistuja abiks. Temast hakati kõnelema siis, kui ta 1916. aasta kevadel käis parlamendidelegatsiooni liikmena välismaal ja vestles tagasiteel Stokholmis Saksa saatkonna nõuniku Warburgiga. Sellest vestlusest, mille eesmärgiks oli sondeerida pinda rahu sõlmimiseks, levitati mitmeid erinevaid versioone, ja seda ei teinud ainult asjasse pühendatud isikud, vaid ka Protopopov ise.
   Sel ajal olid Protopopovil juba laiaulatuslikud plaanid. Ta haudus mõtet suurest ajalehest, mis liidaks tööstusringkondi ja millele teeksid kaastööd «parimad kirjanikud — Miljukov, Gorki ja Menšikov ». Hiljem sai ajaleht teoks nimetuse all «Russkaja Volja». Samal ajal tuli Protopopovile pähe see «rumal ja õnnetu mõte ministeeriumi asjus», sest «tema auahnus ei püsinud vaos»; esialgu pidas ta silmas vaid kaubandusministeeriumi.
   Tegutsedes ühtaegu mitmes suunas ja katkestamata suhteid duumaringkondadega, oskas Protopopov pääseda keisri jutule ja äratada temas huvi oma Stokholmi-vestluse vastu, samuti õnnestus tal sõbruneda Badmajeviga, kellega teda kokku viis haigus, ja Badmajevi rühmaga, kus ta tutvus Rasputini ja Võrubovaga.
   16. septembril 1916. aastal määrati Protopopov kõigile ja mõnevõrra talle endalegi ootamatult, Rasputini kaasabil, siseministeeriumi etteotsa. Tal õnnestus kohe pääseda ka keisriproua «müstilisse ringi», ja ta pööras selja nii duumale kui ka progressiivsele blokile, kust ta välja astus, ja ka talle võõrale bürokraatiaringkonnale, kus teda ei sallitud, ja õukonnale, kes nägi temas tõusikut ja ristis ta, oma puhuti nii iseloomulikult vulgaarse keelepruugiga, «tilbendiseks».
   Tundes «siirast ustavust» ja jumaldades kogu südamest «Venemaa Peremeest» ja tema perekonda ning saanud (Rasputinilt) hüüdnimeks «Kalinin», asus Protopopov talle omase kergemeelsuse ja «suurushullustusega» tegelema Venemaa päästmise plaanidega, mida ta oma vaimusilmas ikka sagedamini nägi «keisri pärusmõisana ». Ta kavatses toitlusasjanduse anda siseministeeriumi pädevusse, teostada semstvo- ja politseireformi ja lahendada juudiküsimuse.
   Tegelikult aga selgus kõigepealt, et ta ei tunne üldse oma ametkonda, mis ilmnes näiteks Moskva-külaskäigu puhul, mida on kirjeldanud Tšelnokov. Protopopov asus ministeeriumi juhtima, ühtevalu «diplomaatilisi tõbesid» põdedes, arvukate ja alailma vahetuvate abilistega; nende hulgas oli ka mitteametlikke abilisi, nagu Kurlov, kes äratas avalikkuses enda ja oma mineviku vastu erilist vaenu. Protopopovil polnud tema enda sõnade järgi «mahti; asjaajamisega tegelda»; teda tõmbas üha enam see, mida tema ajal nimetati «poliitikaks»; olles Ministrite Nõukogus «harv külaline», oli ta sagedane külaline Tsarskoje Selos.
   Juba esimestest sammudest peale äratas Protopopov avalikkuse ja valitsusringkondade vastumeelsust ja põlgust enda vastu. Duuma suhtumine ilmnes nõupidamisel progressiivse bloki liikmetega, mis toimus 19. oktoobril Rodzjanko pool; aga Protopopov, kes soovis «et inimesed oleksid õnnelikud», ja leidis, et «ei saa kogu rahva geeniust panna ametnike pilli järgi tantsima», ei osutunud, hoolimata Plehwe sandarmimundrist, millega ta kord duuma komisjoni ees, uhkeldas, vastuvõetavaks ka bürokraatiale, kes nägi temas unistajat ja avaliku elu tegelast; mitte juhuslikult ei öelnud Rasputin ise ükskord, et Protopopov on «samast mastist» ja et tema «au venib nagu sukakumm».
   Sellele lisandus Protopopovi iseloom, mis «oli vaenujalal tema mõtlemisega» ja pani paljusid rääkima temast «imelugusid» ja suhtuma temasse irooniaga. Iseloomulik on näiteks tema tutvus (mis sai alles hiljem teatavaks) ennustaja Charles Perraine’iga, tõenäoliselt Saksa spiooniga, kelle eest oli ka politseidepartemangu direktor teda hoiatanud; Protopopov ei tahtnud sellest aga kuuldagi, ta uskus oma «saatusesse» ta tundis taltsutamatut huvi selle vastu, mida Perraine talle rääkis: et «tema planeet on Jupiter, mis satub Saturni mõju alla» ja mitmesuguseid horoskoopi puutuvaid asju.
   Kavandatud reformide täielik nurjumine ja näägutamine igast kandist ärritasid Protopopovit. Samal ajal kui Miljukov nimetas teda Rasputini tapmise eelõhtul duumas «piltmõistatuseks», asus Protopopov, nagu ta ise ütles, «revolutsioonilis-õigusliku» poliitika teele, mis väljendus võitluses Riigiduumaga, istungite ärakeelamises, ühiskondlike organisatsioonide ja trükisõna tagakiusamises, surve avaldamises valimiste käigule ja lõpuks arvukates arreteerimistes, mida kroonis jaanuaris Sõja-tööstuskomitee Töölisrühma arreteerimine. Kõige sellega, aga samuti ka sellega, et Protopopovil käis aeg-ajalt «hoog» , peal mis lähendas teda Tsarskoje Selole, seletub tema lõpuni kohal püsimine; pärast Rasputini tapmist 17. [18.] detsembril ei löönud Protopopovi positsioon karvavõrdki vankuma, vaid koguni tugevnes; 20. detsembril tehti ta siseministriks, ja sellest peale, vaatamata kõikidele tema isiku ümber liikuvatele vaenulikele juttudele ja üpris mõjukate isikute arvukatele katsetele teda lahkuma sundida, jätkas ta oma tegevust kuni viimase hetkeni.
   Protopopovi isik ja tema, tegevus etendasid keisrivõimu kokkuvarisemise kiirendamisel otsustavat rolli. Rasputin oleks enne oma hukkumist oma ürituse justkui Protopopovile pärandanud, ja Protopopov viis testamendi täide. Vastupidi tavalistele bürokraatidele, kellel aastatepikkune tšinovnikukogemus aitas riikliku mõtte näivust säilitada, tõi Protopopov kogu oma isiklike tunnete ja mõtete hüsteerilise sasipuntra otse trooni jalamile; nagu arvestava käega visatud pall, mis põrkab seintest ootamatu nurga all tagasi, lõi ta segi korralikult püstipandud ja pealtnäha kindlalt püsivad, aga tegelikult vankuvad riikliku mängu keeglid.
   Selles mõttes oli Protopopov tõesti «saatuslik» mees.

ÜHISKONNA MEELEOLUD JA SÜNDMUSED RIIGIPÖÖRDE EELÕHTUL

Kaitsepolitsei Peterburi osakonna jaanuari ja veebruarikuu ettekanded. — Sõja -tööstuse Keskkomitee Töölisrühma arreteerimine ja Obrossimovi roll. — Peterburi sõjaväeringkonna eraldamine. — Valmistumine 14. veebruariks. —- Meeleolud suurilmaringkondades ja sõjaväes. — Rodzjanko viimane kõige truualamlikuni ettekanne. — N. Maklakov ja tema manifestiprojekt. — Seadusandlike kodade istungjärgu avamine.   

Niisuguses seisundis oli niisiis võim, mida Gutškovi sõnade järgi «oli haaranud määndumisprotsess», millega kaasnes «kogu Vene ühiskonna sügav usaldamatus ja põlgus, välispoliitilised nurjumised ja varustamishädad tagalas». Mõni kuu enne riigipööret, Riigikaitse Erinõupidamise koosolekul, mis toimus kindral Beljajevi eesistumisel, ütles Gutškov oma kõnes: «Kui meie siseelu ja meie armee elu juhiks Saksa kindraistaap, ei teeks ta midagi lisaks sellele, mida on teinud Vene valitsusvõim.» Rodzjanko nimetas võimude tegevust «kõige selle plaanikindlaks ja reeglipäraseks tõrjumiseks, mis oleks Saksamaa üle võidu saavutamise mõttes võinud kasu tuua».
   Ainus elav organ, kes võttis arvesse poliitilist olukorda ja mõistis, kui ohtlik on kõikumalöönud valitsusele organiseeritud avalikkus, mis progressiivse bloki, sõjatööstuskomiteede ja muude ühiskondlike organisatsioonide näol võis juba ammu riigikaitse suunas palju suurema eduga tegutseda; oli politseidepartemang. Kaitsepolitsei ettekanded 1916. aastast annavad ühiskonna meeleoludest hea ettekujutuse; neist õhkub ärevust, aga hingevaakuv võim ei kuulnud enam nende kõmisevat häält.
   «Pealinnas avaliku julgeoleku ja korra tagamise osakonna» salajases ettekandes 5. jaanuarist teatatakse salaagentuuri kaudu hangitud informatsiooni põhjal, et kuulduste järgi olevat enne jõule toimunud Riiginõukogu vasaku tiiva liikmete ja Riigiduuma liikmete vahel mingid salanõupidamised ja et on otsustatud ametlikult paluda Kõigekõrgemat võimu kõrvaldada mitmed valitsuse esindajad nende ametikohalt; kõnesoleva nimekirja eesotsas on Stšeglovitov ja Protopopov.
   «Pealinnas on meeleolu erakordselt ärev. Liiguvad kõige pöörasemad kuulujutud nii valitsusvõimu kavatsustest, mis puutub mitmesuguste reaktsiooniliste abinõude rakendamisse, kui ka selle võimu suhtes vaenulike rühmituste ja elanikkonna kihtide kavatsustest, mis puutub võimalikesse ja tõenäolistesse revolutsioonilistesse ettevõtmistesse ja ekstsessidesse. Kõik ootavad mingeid erakordseid sündmusi ja väljaastumisi, nii ühelt kui ka teiselt poolt. Võrdse tõsiduse ja ärevusega oodatakse nii mitmesuguseid revolutsioonilisi plahvatusi kui ka lähemas tulevikus otsekui paratamatut «paleepõöret», mille ettekuulutajaks üleüldise veendumuse järgi oli «kurikuulsa pühamehe» suhtes toimepandud akt.»
   Edasi teatatakse, et kõikjal liiguvad kuuldused üleüldisest (ja mitte ainult parteilisest) terrorist seoses duuma tõenäoliselt lõpliku laialisaatmisega. Poliitiline olukord sarnaneb 1905. aasta eelõhtuga; «ka siis algas kõik ühiskondlike organisatsioonide lõputute ja arvutute kokkutulekute ja nõupidamistega, kus võeti vastu põhimõtteliselt teravaid, kuid riigi elanikkonna laiade masside rahulolematuse tõelist ulatust kahtlemata vaid üpris vähe ja nõrgalt väljendavaid resolutsioone».
   «On üsna tõenäoline, et algavad üliõpilasrahutused, millega liituvad töölised, ja et kõike seda kroonivad katsed toime panna terroriakte, kas või näiteks uue rahvaharidusministri või siseministri vastu, kes, nagu üldiselt arvatakse, on peamised süüdlased kõigis riiki tabanud hädades ja õnnetustes.»
   «Liberaalne kodanlus usub, et ülalnimetatud hirmsate ja möödapääsmatute sündmuste ähvardusel on valitsusvõim sunnitud tegema järeleandmisi ja loovutama oma funktsioonid kadettidele, nende poolt juhitava progressiivse bloki näol, ja siis «laabub» Venemaal kõik iseenesest. Pahempoolsed aga kinnitavad visalt, et meie võim on ülbeks läinud, ei hakka mitte mingil juhul järeleandmisi tegema, ja suutmata kujunenud olukorda objektiivselt hinnata, peab riigi loogiliselt viima stiihilise ja koguni anarhistliku revolutsiooni vältimatute vapustusteni, kus ei jää enam ei aega, ei kohta ega ka alust kadettide ihaluste realiseerimiseks ja kus luuakse, nende veendumuse kohaselt, pinnas «Venemaa muutumiseks tsarismivabaks riigiks, mis on üles ehitatud uutel sotsiaalsetel alustel».»
   Vastu 9. jaanuari esitab kaitsepolitsei ülem Globatšov ettekande «revolutsioonilise põrandaaluse meeleoludest» parteide kaupa ja jõuab järgmisele järeldusele: «Viimasel ajal toime pandud likvideerimised on põrandaaluseid jõudusid tunduvalt nõrgendanud ja praegu on agentuuri andmetel 9. jaanuaril oodata vaid üksikuid hajali streike ja katseid miitinguid korraldada, aga see kõik kannab organiseerimatuse pitserit.» Kuid samas konstateeritakse ka «proletariaadi üldist propagandeeritust». 19. jaanuaril järgneb taas kaitsepolitsei mahukas «täiesti salajane » ettekanne. «Duuma edasilükkamine on endist viisi kõigi arutluste keskpunktis… Elukalliduse tõus ja valitsuse poolt võitluses toiduainete kadumisega rakendatud abinõude korduvad nurjumised põhjustasid juba enne jõulusid rahulolematuselaine… Elanikkond kritiseerib avalikult (tänaval, trammis, teatris, poes) ja lubamatult teravas toonis kõiki valitsuse abinõusid.»
   Märgitakse ära: «äärmuslike pahempoolsete ajakirjade ja ajalehtede menu» («Letopis», «Delo», «Den», «Russkaja Volja» ja «Lutši» ilmumine); opositsioonilised sõnavõtud «oma poliitiliste sümpaatiate poolest kõige mõõdukamates ringkondades»; laiade rahvahulkade usaldus duuma vastu, mida veel hiljuti peeti «mustsajaliseks » ja «kodanlikuks»; jutud «Miljukovi ja Rodzjanko mehisusest » pärast 1. novembrit.
   «Elukalliduse tõusust ja toiduainete puudusest ärritatud linnakodanikud kobavad nagu udus», ahmivad endasse «õelaid kuulujutte » «duuma petitsioonist» ja «ohvitseride organisatsioonist, kes olevat otsustanud tappa mitmeid ametiisikuid, kes segavad Venemaa uuenemist».
   «Organisatsiooniliseks tööks kõlbmatud ja Riigiduuma üleujutanud politikaanid… aitavad oma kõnedega kaasa tagala laostamisele. .. Nende propaganda, mida valitsus kohe alguses ei peatanud, langeb sõjaväsimuse pinnale; on tõesti võimalik, et Riigiduuma laialisaatmine saab märguandeks revolutsioonilise käärimise purskele ja viib selleni, et Valitsusel ei tule võidelda mitte tühise käputäie elanikkonna enamikust irdunud duumaliikmetega, vaid kogu Venemaaga.»
   «Neid heitlikke meeleolusid paari sõnaga resümeerides võib öelda, et rahvahulkade poolt veebruarikuus oodatav Riigiduuma laialisaatmine ei pruugi tingimata põhjustada, küll aga võib põhjustada üldstreiki, mis ühendab kõikvõimalikke poliitilisi suundi ja, alguse saanud praegu populaarse «duuma eest võitlemise», lipukirja all, lõpeb sõja lõpetamise, üldise amnestia, kõigi vabaduste jne. nõudmisega.»
   «Tegevarmees on, järjest sagenevate ja valjenevate kuulujuttude järgi, laialt levinud terror vihatud ülemuste, nii allohvitseride kui ka ohvitseride suhtes.» «Sellepärast väärivad tõsist tähelepanu kuulujutud selle kohta, et Rasputini tapmisele — sellele terrori «esimesele pääsukesele» — järgnevad uued «aktid».. . Petrogradis pole praegusel ajal niinimetatud «intelligentse linnakodaniku» perekonda, kus «sosinal» ei räägitaks sellest, et «küllap varsti koksatakse ära see või teine võimuesindaja» ja et «nüüd läheb sellel kindla peale räbalasti». Iseloomulik märk sellest, et elukalliduse all kannatava linnakodaniku ärritatud meeleolu nõuab veriseid hekatombe ministrite ja kindralite surnukehadega.. . Nende isikute perekondades, kel on vähegi kokkupuuteid poliitikaga, kostab avalikult ja vabalt ohtliku iseloomuga kõnelusi, mis riivavad isegi Keiserliku Majesteedi Püha Isikut.»
   Edasi järgnevad kuulujutud «rahvusparteist», mille on moodustanud Puriškevitš, ja meie kodukasvanud «Yuan Shikaide» ilmekalt avalduvast avantürismist Gutškovi, Konovalovi ja vürst Lvovi näol, kes püüavad ootamatult puhkeda võivaid «sündmusi» oma isiklike huvide ja eesmärkide nimel ära kasutada ja segavad häbitult ja provokatsiooniliselt sõja-tööstuskomiteede autoriteetsete töölisrühmade esindajate meeli.
   «Järeldus kõigest eespool öeldust»: «kui töölismasside teadvusse on jõudnud üldstreigi ja sellele järgneva revolutsiooni vajalikkuse ja teostatavuse mõte, intelligents aga on hakanud uskuma poliitiliste mõrvade ja terrori päästvusse», siis näitab see, et ühiskond otsib «palavikuliselt väljapääsu sellest poliitiliselt ebanormaalsest olukorrast, mis muutub iga päevaga ikka ebanormaalsemaks ja pingelisemaks».
   Kindral Globatšovi järgmine «täiesti salajane» ettekanne on dateeritud 26. jaanuariga.
   «Liberaalse opositsiooni edumeelsed ja juhtivad ringkonnad,» märgib ta seal, «mõtlevad juba sellele, kellel ja nimelt missugune vastutav portfell õnnestub enda kätte kahmata.» Seejuures on «antud hetkel olemas kaks tõsiselt võetavat ühiskondlikku rühmitust», kes on «täiesti erineval seisukohal selles suhtes, mismoodi «karu nahka jagada».»
   «Esimese rühmituse moodustavad parlamendi progressiivse bloki juhtivad «tegelinskid», eesotsas opositsiooni poole üleläinud ja visalt «ministerpresidentlusse» pürgiva Riigiduuma esimehe tallmeister Rodzjankoga». Need tegelased on lõplikult kaotanud usu võimalusse sundida valitsuse liikmeid oma kohalt vabatahtlikult lahkuma ja kogu võimutäiust duuma enamikule loovutama, kes võtaks oma kohustuseks istutada Venemaale «tõelise lääneeuroopaliku parlamentarismi sugemeid». Seetõttu näevad nad oma ülesannet selles, et «tagada endale kas või näiline «rahva» toetus», milleks neil tuleb ühendusse astuda «oma revolutsioonilise palge säilitanud, kuid samal ajal vana sotsialistliku «Internatsionaali» juhtivatest ringkondadest selgelt lahkulöönud Töölisrühmitusega». «Selle Töölisrühmituse liikmed, andes töölismassidele aega plaanitsetut iseseisvalt läbi arutada, peavad isiklikult ja rühmituse moodustatud erilise «propagandistide kolleegiumi» abil organiseerima massimiitinguid pealinna vabrikutes ja tehastes ja seal sõna võttes soovitama töölistel katkestada töö Riigiduuma avamise päeval — käesoleva aasta 14. veebruaril — ja püüda rahulikult meelestatud manifestatsioonina pääseda Tauria palee ette. Seal peavad töölised, kutsunud välja Riigiduuma esimehe ja saadikud, oma esindajate suu läbi valjusti ja avalikult teatavaks tegema eelnenud massimiitingutel vastuvõetud resolutsioonid — toetada kategooriliselt ja resoluutselt Riigiduumat tema võitluses võimul oleva valitsusega.» Seejuures ei ole Töölisrühmitusel karta vastuaktsioone «teisiti mõtlevate põrandaaluste sotsialistlike voolude» poolt, sest «bolševike, ühenduslaste ja internatsionalistide-likvidaatorlaste sotsiaaldemokraatlikud rühmitused ei kavatse ei vastuaktsiooni ette võtta ega ka nende kavatsusele kaasa aidata», vaid «jäävad äraootavale seisukohale».
   Teise rühmituse eesotsas, mis «tegutseb esialgu konspiratiivselt ja püüab duumaopositsiooni esindajailt iga hinna eest «tulevast saaki käest kahmata», on täpselt niisama võimujanused A. I. Gutškov, vürst Lvov, S. N. Tretjakov, Konovalov, M. M. Fjodorov ja mõned teised». See rühmitus loodab sellele, et duumaliikmed ei võta arvesse «külgetõmbejõudu, mis valitsusel lojaalse elanikkonna silmis ikka veel on», ja teisest küljest rahvahulkade «inertsust». Selle rühmituse lootused on rajatud «kõige lähemal ajal toimuvale vältimatule paleepöördele, mida toetab paar-kolm asjasse pühendatud sõjaväeosa». «Ülaltoodust hoolimata toetab see teine rühmitus, mis esialgu varjab oma. tõelisi kavatsusi, väga innukalt esimest», kusjuures «väärib erilist tähelepanu A. I. Gutškovi initsiatiivil sündinud kavatsus kutsuda veebruari algul kokku Sõjatööstuse Keskkomitee, «Zemgori», duuma opositsiooniliste fraktsioonide, professorite, ühiskondlike organisatsioonide ja võimaluse korral ka Riiginõukogu spetsiaalne ja erakorraline nõupidamine»….
   «Mis sellest saab ja kuidas see kõik toimub,» lõpetab kaitsepolitsei, «seda on praegu raske öelda, aga vähemasti ühes asjas ei eksi sõjakas ühiskondlik opositsioon kindlasti mitte: erakordselt tähtsad’ ja Vene riikluse jaoks äärmiselt olulised sündmused pole enam «mägede taga».»
   Ilmselt selle ettekande otseseks tagajärjeks oligi Töölisrühmituse arreteerimine, mis pandi toime 27. jaanuaril. Selle likvideerimisaktsiooni kohta koostas kaitsepolitsei salaettekande. Seal öeldakse, et rühmituse liikmed «organiseerisid ja valmistasid ette pealinna tööliste demonstratiivseid väljaastumisi 14. veebruaril», eesmärgiga teha duuma saadikuile teatavaks oma «nõudmine viivitamatult alustada avalikku võitlust praeguse valitsuse ja kõrgema võimu vastu ja kuulutada ennast kuni uue riigikorra kehtestamiseni Ajutiseks Valitsuseks. Läbiotsimisel äravõetud asitõendid kinnitasid eespool toodud andmeid täielikult, mistõttu dokumentatsioon selle süüasja kohta, millel on Kriminaalkoodeksi 102. paragrahvis toodud kuriteo tunnused, on üle antud Petrogradi Kohtupalati prokurörile.»
   Peale selle otsiti läbi ja arreteeriti neli «Töölisrühmituse propagandistide kolleegiumi» liiget, kelle juurest «ei leitud piisavalt asitõendeid, et neid kohtulikule vastutusele võtta»; sellest hoolimata tunnistati nad «isikuteks, kes kahjustavad riigikorda ja ühiskonna julgeolekut:», ja tehti ettepanek saata nad Peterburist välja politsei järelevalve alla.
   A. I. Gutškov oli, tema enda sõnade järgi, algusest peale veendunud, et politseidepartemangul õnnestub pugeda nende viieteistkümne töölise hulka, kes kuulusid Sõjatööstuse Keskkomitee koosseisu, ja ta oli Töölisrühmituse esimeest Gvozdevit ka mitmel korral hoiatanud. Arreteerimises ei olnud aga ilmselt osaline mitte departemang, vaid selle pani toime siseministeerium «kui kõrgemapoliitika akti». Seda tunnistas ka Protopopov, kes kandis keisrile ette, et töölissektsioonide moodustumine on ohtlik ja meenutab «1905. aasta Hrustaljov-Nossari organisatsiooni». Protopopov pidas arreteerimise üle nõu Habaloviga, kes saatis Gutškovile kirja, milles ta juhtis tähelepanu Töölisrühmituse revolutsioonilisusele. Vastust sellele kirjale ei tulnud ja Protopopov otsustas arreteerimise teostada «sõjaväejuhtkonna orderi põhjal», saanud keisrilt selleks loa.
   Pärast arreteerimist võtsid Gutškov ja Konovalov ette kolm sammu: esiteks esinesid nad protestiga ajakirjanduses; teiseks sõitsid nad Beletskist, Vassiljevist ja Protopopovist mööda minnes vürst Golitsõni jutule; Protopopovi kui endise fraktsioonikaaslasega oli Gutškovil eriti ebameeldiv kohtuda.
   «Kui te peate inimesi opositsioonilise meelsuse pärast arreteerima, siis tuleks teil meid kõiki arreteerida,» ütles Gutškov Golitsõnile. Golitsõn «ilmutas mõistvat suhtumist», viitas Protopopovile ja lubas asja uuesti läbi vaadata. Protopopov räägib, et Golitsõn ütles talle, et ta tegi vea, arreteerides Töölisrühmituse pärast seda, kui ajalehed olid avaldanud Töölisrühmituse liikmete poolt allakirjutatud (tegelikult küll politseidepartemangus fabritseeritud) kirja, mis kutsus töölisi üles rahu säilitama. Gutškov kinnitas Golitsõnile, et see rühmitus ei plaanitsenud ei relvastatud ülestõusu ega ka riigipööret, vaid tegeles poliitikaga ainult selles mõttes, et pidas kaitseküsimuste lahendamist võimalikuks üksnes töö poliitiliste tingimuste muutumise korral.
   Gutškovi ja Konovalovi kolmandaks sammuks oli Sõja-tööstuse Keskkomitee ja Riigikaitse Erinõupidamise esindajate koosoleku kokkukutsumine. Sellest koosolekust räägib põhjalikult kaitsepolitsei täiesti salajane ettekanne 31. jaanuarist.
   See koosolek toimus 29. jaanuaril kell 11 hommikul «kiireloomuliselt ja vastavaid ettevaatusabinõusid rakendades» ja sellest võtsid oma esindajatega osa Sõja-tööstuse Keskkomitee (Gutškov, Konovalov, Kutler jt.), Moskva Sõja-tööstuskomitee (Pereverzev jt.). Riigiduuma (Kerenski, Tšheidze, Adžemov, Karauloy, Miljukov, Publikov.jt.), Riiginõukogu ja Semstvo ja Linnade Liit (esindajate nimed pole kaitsepolitseile teada). Koosoleku juhataja Gutškov teatas rühmituse arreteerimisest; kõik avaldasid oma täielikku solidaarsust ja valmisolekut tõsta häält organisatsiooni kaitseks. Kaitsepolitsei lõpetab oma ettekande hoopleva järeldusega, mis rajaneb kõnesolevast nõupidamisest osavõtjate meeleoludel: on olemas kõik andmed selleks, et tunnistada Sõja-tööstuse Keskkomitee TööIisrühmituse likvideerimise fakt oma ootamatuse ja mõju poolest tõesti erakordseks hoobiks opositsioonilisele ja sõjakalt häälestatud üldsusele. Kavalalt plaanitsetud ja Töölisrühmituse kaudu ettevalmistatavate massiliste väljaastumiste roosilised perspektiivid tuhmusid suurel määral; aga siiski, kui paljude tööliste südames võttiski maad ahastus igatsetud eesmärgile jõudmise suhtes, siis sitkemad ja visamalt meelestatud «võimuanastajad» võisid vaid kibedusega õhata: «nurja läks, tuleb otsast peale hakata».»
   Ettekandes on põhjalikult kirjeldatud kokkutulnute meeleolu ja nende kõnede sisu. Muuseas, Töölisrühmituse ühe esindaja, töölise Obrossimovi kõne sisu antakse tagasihoidlikult edasi niimoodi: ta «juhtis tähelepanu sellele, et eksivad need, kes püüavad rühmituse esindajate arreteerimises näha üksnes omamoodi juriidiliselt huvipakkuvat fakti; tuleb tunnistada, et siin on tegemist nähtusega, millel on suur poliitiline tähtsus ja mis ühel või teisel viisil puudutab kogu Vene avalikkust».
   A. I. Gutškov räägib, et Obrossimov, kes tema imestuseks oli vabaduses, pidas terava kõne selle kohta, et rühmitus vaid simuleeris vagurust, tegelikult aga peab silmas revolutsioonilisi eesmärke -kuni relvastatud ülestõusuni ja valitsusvõimu kukutamiseni välja, milleks ta oligi astunud, komiteesse.
   Obrossimov nagu oleks õigustanud võimude tegevust. Gutškov, kes oli Obrossimovisse alati suhtunud umbusklikult, vastas, et Obrossimovi sõnad lähevad lahku sellest, mis on temale, Gutškovile, teada, ja sellest, mida olid rääkinud Gvozdev ja tema kaaslased, kes on arreteeritud. Obrossimov jäi vait ja istus maha; aga tema sõnad viisid kohalviibijad segadusse. Tšheidze ja teised pahempoolsed sõna ei võtnud, nähtavasti mitte eriti usaldades auditooriumi.
   Obrossimov kuulus üldse kõige pahempoolsemasse tiiba ja ässitas rühmitust teravatele sõnavõttudele isegi kongressil. Arreteeriti kogu rühmitus, peale kahe töölise, keda polnud linnas, ja Obrossimovi, kes seletas seda sellega, et teda polnud kodus. Rühmituse juht Gvozdev ei olnud jaganud Gutškovi kahtlusi ja oli kergeusklikult leidnud, et Obrossimov on täitsa tore mees. Gutškovi aga veenis selles, et Obrossimov pole puhas, veel ka asjaolu, et talle oli teada, et politseidepartemangus on üksikasjaline aruanne nõupidamise kohta, mis ei saanud pärineda Sõja-tööstuskomitee kantseleist. Protopopov räägib, et Obrossimov oli nõus karistust kandma ja et tema, Protopopov, oleks nõutanud pärast keisrilt armuandmise sellele kaastöölisele ja andnud talle põgenemisvõimaluse, nii nagu seda tavaliselt tehti. Obrossimov oli Gutškovi sõnade järgi «piiratud, andetu, ennasttäis» mees.
   Rühmituse nõupidamise tagamaad polnud Gutškovile teada; «meie juurde,» ütles ta, «tulid nad juba kokkuleppinuna, eestvedajatena »; nad ei astunud rühmitusse mitte niivõrd huvist kaitsetegevuse korraldamise vastu, kuivõrd sellepärast, et see oli neil ainus võimalus legaalses vormis organiseeruda, et järgida oma huvisid.
   Pärast Obrossimovi arreteerimist kartis Protopopov, et politseidepartemang ei saa enam andmeid tööliskeskkonnas valitseva olukorra kohta. Aga Vassiljev rahustas teda, et andmed laekuvad «samamoodi nagu varemgi». «Nähtavasti,» ütleb Protopopov, «oli politseidepartemangul alalisi agente tööliskeskkonnas piisavalt.»
   Oli üks plaan Gutškov arreteerida. Keiser kartis teda, Protopopov aga teatas, et arreteerimine üksnes «suurendaks tema populaarsust », mis «kõvasti langeb, kui tulevad ilmsiks kuritarvitused Sõja-tööstuskomitees». «Keiser,» lisab ta, «sai aru, et mul on õigus.» Pr. Suhhomlinova kirjutas Protopopovile, et «sektsiooni arreteerimise eest on talle Tsarskoje Selos pandud pluss».
   Niisiis, siseministeerium «oli andnud opositsioonile hoobi»; ärevus pealinnas aga kasvas. Globatšov teatab streikidest ja miitingutest tehastes ja vabrikutes 31. jaanuaril, 1., 3. ja 4. veebruaril. 5. veebruaril koostab ta ulatusliku ja täiesti salajase ettekande «toiduainetega varustamise olukorrast pealinnas», 7. veebruaril aga esitab oma kaalutlused «laialt levima hakanud piiritusesurrogaatide» — lakkide ja polituuri kohta.
   Veebruari algul eraldati Peterburi sõjaväeringkond Põhja rindest omaette üksuseks ja allutati kindralleitnant Habalovile, kellele anti väga suured volitused. Selle kohta ütleb Sõjanõukogu liige kindral Frolov: «Ühel Sõjanõukogu istungil jaanuari lõpus või veebruari alguses esitati nõukogus väeosade korralduse ja teenistuse osakonnale Kindralstaabi peavalitsuse raport Petrogradi sõjaväeringkonna eraldamise kohta Põhjarinde armee piirkonnast ja vägede juhataja allutamise kohta sõjaministrile. Kelle soovil seda tehti, seda ma ei tea, aga see toimus ootamatult, kindral Beljajevi käsul, ja kiirkorras. Motiveeriti seda eritingimustega, mis valitsevad Petrogradis ja linna ümbruses. Selle projekti arutamisel Sõjanõukogus tehti selles olulisi muudatusi, sõjaministri alluvusest äraviimise mõttes. .. Kindral Beljajev nõustus tehtud muudatustega. Mind hämmastas väga see projektis sisalduv soov vägede juhatajat sõjaministrile allutada, hoolimata suurtest volitustest,- mida projekt vägede juhatajale jättis, võrreldes sisemaa sõjaväeringkondade juhatajatega, kes seaduse järgi ei allu sõjaministrile. Mina isiklikult pidasin vägede juhatajale selliste suurte volituste andmise eesmärgiks tingimuste loomist edukamaks võitluseks töölisrahutustega. »
   Protopopov kirjeldab, kuidas ta käis sellega seoses keisrinna jutul, kirus Ruzskit ja kiitis Habalovit, nõudes Peterburi ringkonna eraldamist. Habalov käis keisri ja keisrinna jutul, mille järel Protopopovi plaan viidigi ellu.
   Kaitsepolitsei ettekandes 5. veebruarist öeldakse: «Toiduainete probleem muutub iga päevaga teravamaks ja paneb linnakodanikke kiruma kõiki isikuid, kel on vähegi pistmist toiduainete probleemiga, ja seda sõnadega, mis ei kannata trükimusta. Hindade uue tõusu ja turult esmatarbekaupade kadumise tagajärjel lahvatas «uus rahulolematusepuhang», mis haaras «isegi konservatiivseid ametnikekihte». «Asjata kutsuvad ajakirjanikud ajalehtedes üles meelerahu säilitama… Kunagi varem pole olnud nii palju sõimlemist, kaklusi ja skandaale kui praegusel ajal, kus igaüks leiab, et talle on ülekohut tehtud, ja püüab oma pahameelt teiste peale välja valada.» «Linnakodanikku pügatakse mitu korda päevas, ja oma abituses ta vaid kisendab administratsiooni poole: «Appi, ärge laske mind päris paljaks koorida!»»
   Ettekande järeldus: «Kui elanikkond praegu veel ei korralda näljamässe, siis see ei tähenda veel, et ta ei korralda neid kõige lähemas tulevikus: ärritus kasvab ja lõppu pole sellel näha. .. Selles aga, et seesugused näljase rahvahulga stiihilised väljaastumised on esimene ja viimane etapp teel kõigist kõige hirmsama, anarhistliku revolutsiooni mõttetute ja julmade ekstsesside puhkemiseni, ei ole mingit kahtlust.»
   7., 8., 9., 10. ja 13. veebruaril saabuvad aina uued ettekanded streikide kohta tehastes, millega aeg-ajalt kaasnevad politsei sekkumised, kelle pihta 8. veebruaril Putilovi tehases «lendas rauatükkide ja räbu rahe».
   7. veebruaril kannab kaitsepolitsei ette, et «eelseisev Riigiduuma avamine 14. veebruaril tekitab pealinnas elevust» ja et hoolimata Töölisrühmituse likvideerimisest «tuleb praegu pidada vältimatuks streike 14. veebruaril ja katseid korraldada rongkäik Tauria palee juurde, tagasi kohkumata isegi kokkupõrke ees politsei ja sõjaväega ». Bolševikest sotsiaaldemokraadid, kes suhtuvad Töölisrühmitusse kui poliitiliselt kahtlasesse organisatsiooni ja ei tunnista Riigiduumat, on teinud otsuseks rühmitust mitte toetada, vaid organiseerida proletariaadi väljaastumine oma jõududega, kavandades selle 10. veebruarile, see tähendab bolševike sotsiaaldemokraatliku riigiduumafraktsiooni endiste liikmete üle kohtumõistmise aastapäevale. Sellele päevale on määratud üldstreik… Bolševikega täiesti analoogilised otsused on vastu võtnud ka ühenduslastest sotsiaaldemokraadid (Rajoonidevaheline Komitee) ja menševikest sotsiaaldemokraadid.(Kesk-initsiatiivgrupp). ..»
   Globatšov lõpetab oma ettekande lubadusega, et tema hoolde usaldatud osakond «rakendab kõik võimalikud abinõud selleks, et eelseisvaid tõsiseid sündmusi ära hoida ja leevendada».
   9. veebruaril ilmus ajalehtedes Habalovi teadaanne Peterburi töölistele, mis avaldati koos Miljukovi üleskutsega.
   Lisaks agentuurile tööliste, intelligentsi ja linnakodanike hulgas tegutsesid informaatorid ka suurilmaseltskonnas. Kahel paberilehel, 28. jaanuarist ja 10. veebruarist, mis Vassiljev esitas Protopopovile, on kirjas huvitavaid andmeid krahvinna I. I. Seremetjeva, sündinud krahvinna Vorontsova-Daškova kohta, keda peetakse «liberaalseks daamiks»; «teda on köitnud mõte asutada oma kodus ,mõjukas liberaal-aristokraatlik poliitiline salong». Teatatakse, et .«kuuldused vandenõust ja peaaegu et dekabristlikest ringidest ratsakaardiväe ohvitseride hulgas ei ole leidnud kinnitust». «Poliitilisi daame» ratsakaardiväe ja ihukaardiväe husaaripolkudes pole. «Midagi sarnast» on ka endise ratsakaardiväelase naise proua Lazareva, Rasputini tapmisest osavõtnud Sumarokov-Elstoni lihase tädi salong; tema kodu külastavad ratsakaardiväelased, mõnikord ka Rodzjanko, kes jagab siin oma duumamuljeid. Ratsakaardiväe ja ihukaardiväe ohvitserid on rahulolematud korralageduse ja Tsarskoje Seloga. Nad leiavad, et Rasputini tapmisega pole kahjulikud mõjud veel kadunud. Rängalt mõjub neile ka võitude puudumine: nad on «kibestunud»; aga andmeid küpseva vandenõu kohta pole (muuseas, ühes niisuguses ettekandes, ilma allkirjata, 25; jaanuarist, on öeldud, et ilmnevad kaardiväepolkude ohvitseridest rühmituse moodustumise sümptoomid. Näiteks kasutatakse käesoleval ajal «ratsakaardiväe ohvitseride puhkusi nähtavasti kindla plaani järgi»; järgnevad üksikasjad ihukaardiväe husaaride, siniste kürassiiride kohta ja mõnede ringkondade sidemete kohta Rodzjankoga).
   Vähemusrahvusest deputaatide hulgas, teatatakse edasi, levib kuuldus, et suurvürst Dmitri Pavlovitš on rindel surma saanud. Krahvinna Ignatjeva lükkab ümber nii selle kuulduse kui ka teised «õelad väljamõeldised Keiserliku Majesteedi troonist loobumise kohta».
   Riigiduuma eelseisvasse istungjärku suhtub krahvinna Ignatjeva rahulikult, jagamata parempoolsete kartusi, et «puhkeb grandioosne skandaal». Protopopovi kohta, kes teda külastas, ütleb krahvinna, et «Venemaal pole ajalooliste suurkujude aegadest peale olnud nii tugevat, mehist ja tõeliselt õigeusklikku meest, kes on ustav Keisrile ja Kodumaale», ja leiab, et ta on väga reibas, nooruslik ja värske väljanägemisega, (huvitav on märkida, et nagu Protopopov ise tunnistab, külastas ta krahvinna Ignatjevat selleks, et teada saada, mis kokkutulekud need tema juures toimuvad).
   Edasi tuuakse ära krahvinna huvipakkuv arvamus selle kohta, et ei ole vaja tõsta vaimulikkonna palka (parajasti oli koos üks komisjon Pitirimi eesistumisel), sest kõiki assigneeringuid, peale sõjaliste, tuleb vähendada, ja vaimulikud on väga hästi kindlustatud ja nende sissetulekud oleksid veelgi suuremad, kui nad vaevuksid käima pühade ajal eramajades palvust pidamas; ka valimiseelset agitatsiooni ei oska nad korraldada ja talupoegadele avaldavad poliitilist mõju «jalgratturid», kes teevad talupoegade hulgas kihutustööd «kusagil põlluserval» ja jagavad neile peibutavate lubadustega «lendlehti».
   Sõjaväes valitsevatest meeleoludest räägib Protopopov, kes, usaldamata vastuluure andmeid, tahtis väeosades taastada alalise salaagentuuri, mille kindral Džunkovski oli hävitanud, ja kandis sellest ka keisrile ette. Keisri nõusolekule vaatamata ei jõudnud politseidepartemang sõjaväes küll alalisi kaastöölisi soetada, aga Protopopovini jõudsid andmed, et «ka seal valitseb elevus». «Ma teadsin,» kirjutab ta, «et sõjaväes loetakse peamiselt pahempoolse suunaga ajalehti, levitatakse üleskutseid ja proklamatsioone; ma kuulsin, et Semstvo ja Linnade Liidu teenistujad teevad soldatite hulgas kihutustööd; et kindral Aleksejev oli keisrile öelnud: «Sõjavägi pole enam see mis enne», vihjates opositsioonilise meelsuse kasvule väeosades… Ma mõtlesin, et Petrogradis paiknevate tagavarapataljonide ja teiste väeosade meelsus on mulle rohkem teada;. ma pidasin õppekomandosid ja üldse sõjaväge usaldusväärseks, välja arvatud väeosad, mis on saanud täiendust proletariaadi ja käsitööliste hulgast; elu näitas aga, et mul puudus ka selle kohta informatsioon… Ma kandsin keisrile ette, et kõrgem ja alam komandörkoosseis on opositsiooniliselt meelestatud; et lipnikuks on ülendatud palju õppivat noorsugu, ülejäänud ohvitserid aga on konservatiivsed; et kindralstaabiohvitserid on muutunud pahempoolsemaks; teinud sõjas nii palju vigu, on nad sunnitud punastama ja mõistma, et pärast sõda võetakse neilt teenistuslikud privileegid ära; et opositsioon ei otsiks tuge töölisklassist, kui sõjavägi oleks revolutsiooniliselt meelestatud. Keiser jäi minu ettekandega nähtavasti rahule; ta kuulas mind tähelepanelikult.»
   Teine isik, keda sõjaväes valitsevad meeleolud huvitasid teisest vaatekohast, oli Gutškov, kes arvas, et aasta lõpuks pole enam vaja kedagi veenda, et vana režiim on mäda. Gutškov lootis, et sõjavägi, vähesed erandid välja arvatud, saab toetama riigipööret, millega kaasneb terroriakt (midagi samasugust nagu XVIII sajandi ihukaitseväelased või pommiga tudeng), aga et see riigipööre ei ole stiihiline ega anarhistlik, vaid on midagi sellist nagu dekabristide vandenõu. Oli olemas plaan peatada keisri rong Peakorteri ja Tsarskoje vahel ja sundida keisrit troonist loobuma; samaaegselt kavatseti sõjaväe abiga arreteerida valitsus, ja alles seejärel teatada riigipöördest ja kuulutada välja uue valitsuse koosseis. Sõjaväes oli ka sotsialistlikult meelestatud ohvitsere, kes olid valmis välja astuma vabariikliku riigikorra eest, aga oli ka põhimõtteliste tõeks pidamiste ja sümpaatiatega mehi. «Äraütlemist ei esinenud:», aga tuli olla ääretult ettevaatlik, sest enneaegne paljastamine oleks järgmised sammud võimatuks teinud.
   Nii ettevaatlikult annab hinnangu sõjaväes valitsevatele meele oludele mees, kellega, tema enda sõnade järgi, rääkis avameelselt nii lihtsoldat kui ka kindral. Teine sõjaväe olude tundja kindral N. I. Ivanov aga keeldub nende üle otsustamast, öeldes: «Ohvitseride ja soldatite koosseis, mis on sõja kestes 4—6 korda muutunud, ei anna võimalust otsustada, mida kujutavad endast väeosad, keda rahuajal võis pidada eeskujulikuks.»
   Väga huvipakkuv dokument on ühe haavata saanud «Vene armee ohvitseri» kiri, mis on 25. jaanuaril saadetud Moskvast Protopopovile (koopia Miljukovile). Kirja autor ütleb kõigepealt, et on vaja «trükisõna ohjeldada» ja saata Miljukovid ja Maklakovid kaevikuisse, et nad lõpetaksid kaitse heaks tegutsemise ja näeksid, mis on sõda: kabinetist on neil kerge soovitada «võiduka lõpuni» sõdida. Ja edasi leiab ohvitser, et sõda ei tohi enam jätkata ja et tuleb rahu sõlmida, kuni pole võitjaid ja kaotajaid. «Kui kõige lähemas tulevikus rahu ei sõlmita, siis võib kindlalt öelda, et puhkevad rahutused. .. Sõjaväkke kutsutud mehed on ahastuse äärel… mitte mehisuse puudusest või argusest, vaid selle tõttu, et nad ei näe sellel sõdimisel mingit mõtet.»
   Niisugused olid Vene ühiskonna kihtides valitsevad meeleolud, kui Rodzjanko läks 10. veebruaril oma viimase kõige truualamlikuma ettekandega Tsarskoje Selosse. Keiser oli juba detsembris Rodzjanko peale väga vihane olnud; uusaastavastuvõtt oli erilise jahedusega silma paistnud. Viimane raport aga, mida ajalehed nimetasid «üliarmulikuks», kujunes Rodzjanko sõnade järgi «kõige raskemaks ja tormilisemaks». Keiser oli pärast Rasputini tapmist juba ette agressiivselt häälestatud; keisrinna «põles kättemaksuihast », nähes igaühes vaenlast. Sel päeval olid keisri juures suurvürstid Aleksandr Mihhailovitš ja Mihhail Aieksandrovitš; pärast Rodzjankot rikkus Štseglovitov oma ettekandega asja lõplikult.
   Kui Rodzjanko oli ettekande lugemise lõpetanud, ütles keiser: «Kas te ikka veel nõuate Protopopovi erruminekut?» — «Nõuan, Teie Majesteet; varem ma palusin, aga nüüd nõuan.» — «See tähendab, kuidas?» — «Teie Majesteet, päästke end. Me seisame tohutute sündmuste lävel, mille käiku pole võimalik ette näha. See, mida teeb teie valitsus ja mida teete teie ise, ärritab elanikkonda: niivõrd, et kõik on võimalik. Iga seikleja kamandab siin. Kui seikleja võib kõike, miks siis mina, korralik inimene, midagi ei või? arutleb publik. Ja see kandub edasi sõjaväkke ja sünnib täielik anarhia. Ükskord te suvatsesite mind kuulda võtta, ja tulemus oli hea.» — «Millal?» küsis keiser. «Tuletage meelde, 1913. aastal te saatsite Maklakovi erru.» — «Ja nüüd ma tunnen temast suurt puudust,» ütles keiser jäigal pilgul, «tema vähemasti pole hulluks läinud.» — «Täiesti loomulik, Teie Majesteet, tal pole enam kuhugi minna.» Keiser puhkes naerma: «Noh, ütleme, et see oli hästi öeldud.»
  «Teie Majesteet, on vaja rakendada mõningaid abinõusid,» jätkas Rodzjanko. «Ma osutan siin Õige mitmetele abinõudele, see; on siiralt kirja pandud. Kes te tõesti tahate riiki sõja ajal revolutsiooniga vapustada?»
   «Ma teen seda, mida Jumal minu südamesse paneb.»
   «Teie Majesteet, teil on vaja igatahes väga tõsiselt palvetada, innukalt Issandat Jumalat paluda, et ta juhataks teile kätte õige tee, sest see samm, mille te praegu astute, võib osutuda saatuslikuks. »
  Keiser tõusis püsti ja tegi Rodzjanko aadressil mõned kahemõttelised märkused.
  «Teie Majesteet,» ütles Rodzjanko, «ma lahkun täielikus veendumuses, et see on minu viimane ettekanne teile.» — «Mispärast?» — «Ma olen poolteist tundi siin olnud ja näen kõigi märkide järgi,, et teid on väga ohtlikule teele juhitud… Te tahate duuma laiali saata, ja siis ma pole enam eesistuja ja ei tule enam teie juurde. Aga mis veel halvem, ma hoiatan teid, ma olen veendunud, et ei möödu kolme nädalatki, kui puhkeb niisugune revolutsioon, mis pühib teid minema, ja te ei valitse enam.»
   «Kust te seda võtate?»
   «Asjaolude kujunemisest. Ei tohi niimoodi ärritada rahva enesearmastust, rahva tahet, rahva iseteadvust, nagu ärritavad need isikud, keda te kohale panete. Ei saa tõsta kõige tähtsamaks igasuguseid Rasputineid. Teie, Valitseja, lõikate seda, mida te olete külvanud.» — «Küll Jumal aitab.» — «Jumal ei aita midagi, teie ja teie valitsus olete kõik ära rikkunud, revolutsioon on möödapääsmatu. »
  Järgmisel või ülejärgmisel päeval käis keisri juures N. Maklakov, kelle Protopopov oli veebruari algul pealinna kutsunud; Protopopov ütles Maklakovile, et keiser usaldab tema hooleks manifesti projekti koostamise juhuks, kui ta ei suvatse peatuma jääda mitte duuma vaheaja väljakuulutamisel, vaid duuma laialisaatmisel. Maklakov koostas projekti, mille peamine mõte seisnes duuma isikulise koosseisu süüdistamises. Duuma pole teinud keisri vaatekohast esmajärgulist, ei ole tõstnud ametnike ja vaimulike palka; samal ajal, kui kõik peavad ühte hoidma, käib võitlus võimu vastu. Seepärast saadetakse Riigiduuma laiali ja uued valimised määra takse 1917. aasta 15. novembrile. Manifest lõpeb keisri üleskutsega kõigile õigeusklikele liituda temaga ja teenida üheskoos Venemaad.
   Selle projekti viis Maklakov keisrile isiklikult kätte koos järgmise kirjaga, mis oli dateeritud 9. veebruariga:
   «Teie Keiserlik Majesteet, eile õhtul andis siseminister mulle edasi Teie Majesteedi korralduse koostada Riigiduuma laialisaatmise kohta käiva manifesti projekt. Lubage mul avaldada Teile, Valitseja, oma palavat, kõige truualamlikumat tänu selle eest, et Te suvatsesite mind meeles pidada. Olla Teile kasulik on minule alati suur rõõm; olla Teile kasulik just selles asjas on tõepoolest suur õnn. Aidaku Issand mul leida kohaseid sõnu selle minu poolt õnnistuse kaasa saava Keiserliku tahte viipe väljendamiseks, mis nagu kirikukella kõma paneb kogu õigeuskliku Venemaa risti ette lööma ja Jumala kartuses Kodumaa teenimise palvusele kogunema, usuga temasse ja harduses Keisri üleskutse vastu. Me arutame Protopopoviga tähelepanelikult, igast kandist manifesti projekti, ja siis lubage mul paluda Teie Majesteedilt seda suurt õnne esitada see isiklikult Teie armulisele äranägemisele. Aga juba praegu söandan ma välja öelda oma sügavama veendumuse selles, et on vaja, silmapilkugi kaotamata, hästi läbi mõelda valitsusvõimu edasine tegevuskava, et kõigile neile ajutistele komplikatsioonidele, millele duuma ja liidud elanikkonda kaheldamatult tõukavad seoses Riigiduuma laialisaatmisega, ettevalmistatuna, enesekindlana, rahulikuna ja vankumatuna vastu astuda. See peab olema (kogu Ministrite Nõukogu asi, ja siseministrit ei tohi jätta üksinda kogu selle Venemaa vastu, kes on segadusse viidud. Võim peab rohkem kui eales olema kontsentreeritud, veendunud, liitunud ühise eesmärgi nimel taastada iga hinna eest kord riigis ja uskuma, et me võidame sisevaenlase, kes on juba ammu muutumas välisvaenlasest ohtlikumaks, halastamatumaks ja jultunumaks. «Julget hoiab Jumal», Majesteet. Õnnistagu Issand Teie meelekindlust ja juhtigu Tema Teie samme Venemaa õnne ja Teie kuulsuse teel. Teie Keiserliku Majesteedi truualamlik teener. N. Maklakov.» Keiser, kes kuhugi kiirustas, käskis Maklakovil kirja lauale jätta ja ütles, et loeb selle läbi.
   Samal ajal oli Golitsõni käes vana tava kohaselt, mis oli kinnistunud Goremõkini päevil, juba varakult ettevalmistatud ja keisri poolt allakirjutatud ukaasid Senatile nii duuma töös vaheaja väljakuulutamise kui ka duuma laialisaatmise kohta. Laialisaatmise ukaasi tekst oli järgmine:
   «Riigi Põhiseaduse paragrahvi 105 põhjal käsime: Riigiduuma laiali saata ja määrata uuesti valitud duuma kokkukutsumise tähtajaks (koht kuupäeva, kuu ja aasta jaoks).
   Riigiduuma uute valimiste korraldamise kohta järgnevad meilt eraldi juhtnöörid. Valitsev Senat ei jäta selle käsu täidesaatmiseks tarvilikku korraldust tegemata. Nikolai..
   Selle ukaasi oli Stürmer nõutanud juba enne 1. novembrit; seejärel oli see Trepovi käes ja lõpuks jõudis see Golitsõnini, kellele keiser ütles: «Hoidke seda enda käes, ja kui vaja läheb, laske käiku.» Vastu 14. veebruari näitas Golitsõn seda planki Ladõženskile, kes, tema enda sõnade järgi, veenis Golitsõni, et see tähendaks põhiseaduse rikkumist, millega Golitsõn jäi nõusse.
   14. veebruaril avati Riigiduuma istungid. Rodzjanko oli eelmisel päeval, vestluses ajakirjanikega, osutanud tänavademonstratsioonide kahjulikkusele ja tööliste «patriootilisele» meeleolule. Istungil, kus viibisid Golitsõn, Rittich, Šahhovskoi, Krieger-Voinovski ja liitude saadikud, esines ulatusliku seletusega Rittich, tema seletuse arutelu lükati edasi; pikki kõnesid üldpoliitilistes küsimustes pidasid Tšheidze, Puriškevitš ja Jefremov. Ajalehed konstateerisid, et duuma esimene päev jättis riigis valitseva meeleoluga võrreldes kahvatu mulje.
   Riiginõukogu avamist tähistas intsident: Stšeglovitov ei lasknud D. D. Grimmil erakorralist avaldust teha, mille järel istungitesaalist lahkus kogu pahempoolne rühmitus, osa tsentriste ja mõned parteitud.
   Linnakodanikud ei julgenud hommikul hästi kodunt välja tulla, aga kesklinnas möödus päev rahulikult. Kaitsepolitsei ettekande järgi streikis 58 ettevõtet 89 576 töölisega, oli üksikuid demonstratsioone (Peterhofi maanteel punaste lippudega), katseid Tauria palee ette koguneda, mis politsei maha surus, ja miitinguid ülikoolis ja polütehnikumis.
   15. veebruaril pidasid Riigiduuma istungil üldpoliitilistes küsimustes kõne Miljukov ja Kerenski. «Keegi ministritest või kantseleiametnikest » kandis vürst Golitsõnile ette, et Kerenski kõne oli peaaegu et üleskutse keisritapuks. Golitsõn küsis Rodzjankolt tsenseerimata kõnestenogrammi, mida Rodzjanko keeldus talle andmast. Ministrite Nõukogu esimees, nagu ta ise ütleb, ei käinud peale ja «oli väga rõõmus», et Kerenski polnud tarvitanud sõna «keisritapp», sest «vastasel korral oleks ta pidanud oma kohuseks anda saadik kohtuvõimude kätte».
   Sellel päeval streikis vaid 20 ettevõtet 24 840 töölisega, Moskva maanteele ilmus punane lipp ja ülikooli, kus oli miiting, saadeti politseinikud. Järgmistel päevadel kahanes streikide arv ja kuni 23. veebruarini jätsid vaid üksikud töölised tööle ilmumata ja tööliste poolt esitati vaid mõned nõudmised.