Tundub, et kõik tänapäeva inimese pingutused on suunatud aja säästmisele.
Selleks on loodud elektriline habemeajaja ja eskalaator; selleks lendame lennukitega, selleks kihutame metroos või kiirteel. Aga aega jääb ikka vähemaks! Meil ei jätku enam aega ei lugemiseks, ei kirjade kirjutamiseks, mida inimesed kunagi üksteisele kirjutasid; meil ei jätku aega armastamiseks, suhtlemiseks, külastamiseks, päikeseloojangute ja -tõusude imetlemiseks, mõtlematult põldudel jalutamiseks…
Kuhu aeg kaob? Kust tuleb see kasvav ajapuudus?! Me hoiame seda kokku, aga seda on üha vähem ja vähem! Ja inimene ei jõua olla inimene. Inimene ei jõua enam olla inimene – ei jõua realiseerida oma loomulikke võimeid, oma oskusi, oma plaane, oma unistusi.