Eesti reliikvia on “vabadus” ja nüüd on tal konkurendiks Püha Graal “Ulysses”. Iga eestlase kohustus kord elus üritada see romaan läbi lugeda (iga üritamine läheb arvesse, kui läbi loetud), kui üks Lääne tsivilisatsiooni nurgakivi. Onju eestlane viimane eurooplane.

James Joyce’i “Ulysses” tõlgiti tervikuna eesti keelde esimest korda alles 2024. aastal – see ilmus juunis kirjastuselt Varrak Paul-Eerik Rummo tõlkes (toimetaja Märt Väljataga). See oli tõesti suur sündmus eesti kirjandusmaastikul, sest tegemist on ühe kõige keerulisema ja mõjukama 20. sajandi romaaniga, mida paljud pidasid “tõlkimatuks” või vähemalt väga raskeks eesti keelde üle kanda.Enne seda oli eesti keeles ilmunud ainult osatõlkeid (mitte kogu raamatut):
Märt Väljataga tõlkes esimesed 3 peatükki ajakirjas Vikerkaar (1991–1993).
Kullo Vende tõlkes peatükid 4–9 ajakirjas Akadeemia (2016–2021).

Paul-Eerik Rummo versioon on esimene, mis katab kogu teose (18 peatükki) ühes raamatus. See tõlge sai ka 2025. aasta alguses Eesti Kultuurkapitali kirjanduspreemia ilukirjandusliku tõlke eest võõrkeelest eesti keelde – tunnustus tema “kangelasteo” eest. Ja ka mina kummardan Paul-Eeriku ees ja pean teda lähima 30 aasta, ehk II Vabariigi aegseks suurkujuks!

Pensionipõlv on ideaalne aeg sellise “püha Graali” kallale asuda – aeglaselt, nautides, vajadusel peatudes ja tagasi kerides. Paljud lugejad (ka need, kes on inglise keeles lugenud) ütlevad, et Ulysses polegi raamat, mida “läbi” lugeda nagu tavalist romaani, vaid pigem elamus, mida saab tükkide kaupa avastada, uuesti lugeda ja avastada uusi kihte.

Mõned soovitused:
Alusta rahulikult: esimene peatükk (Telemachus) on suhteliselt “tavaline”, siis läheb keerulisemaks. Paljud soovitavad lugeda peatükkide kaupa, vahepeal Joyce’i kohta lugeda või lihtsalt lasta voolata.
Kasuta abimaterjale: on hea “Ulyssese” juhendid (nt Don Giffordi “Ulysses Annotated” inglise keeles või eesti keeles Märt Väljataga sissejuhatused/artiklid). Või lihtsalt loe ja naudi – pole vaja kõike kohe aru saada.
Bloomi päev (16. juuni) on tore aeg alustada või peatükke meenutada – siis on maailmas palju Joyce’i fänne aktiivsed.

Kuid mida arvavad teised? Otsin siis arvustusi (sest endale annan võimaluse lugeda seda raamatut alles pensionipõlves ja nii 5 aastakese pärast).
Siin on üks telegrammist –

Tere päevast, head inimesed. Kaks päeva tagasi lõpetasin James Joyce’i romaani „Ulysses” lugemise.
See on kaheköiteline väljaanne (eesti keeles mahtus ühte raamatusse ja see on ka külmrelva eest nüüd – tõlkija), mis koosneb 18 peatükist ja 600 leheküljest koos kommentaaridega, mis moodustavad kaks eraldi peatükki. Alustasin lugemist 2024. aasta oktoobris ja lõpetasin 2026. aasta veebruaris. Lugemine kestis 1,5 aastat, vahepeal tegin väikeseid pause, et lugeda teisi, kergemini mõistetavaid raamatuid…
Enne arvustuse juurde asumist tuleb paar sõna öelda autorist.
Kes on James Joyce? Tänu oma skandaalsele romaanile sai temast 20. sajandi lõpu kultuslik kirjanduskuju, postmodernismi isa, avangardismi algataja lääne proosas. Temast räägitakse väga palju. On olemas Joyce’i uurimine. Tema looming on saanud kõrge intellektualismi sümboliks. Nii palju, et romaanist on saanud “pühade-muna”. Kui on vaja näiteks filmis näidata peategelast targana, loeb ta mõnes stseenis “Ulyssest”. Või lihtsalt raamat “Ulysses” lebab peategelase töölaual. Või naistegelase diivanil. Automaatselt saab teos või film, kus Ulysses vilksatab, intellektuaalse staatuse või vihje „ülimale ideele”.
James Augustine Aloysius Joyce elas 20. sajandi alguses, 1882–1941. 1998. aastal lisati romaan „Ulysses” ajakirja Time nimekirja „100 parimat romaani uue aja raamatukogus” ja 1999. aastal lisati D. Joyce ajakirja Time nimekirja „100 kangelast ja iidolit 20. sajandil”.
Joyce oli viimane modernistlik prosaist ja esimene postmodernist. Ma ei hakka tema elulugu üksikasjalikult kirjeldama, see on internetis kättesaadav. Keskendun ainult tema haridusele. Alates 6. eluaastast omandas ta järjekindlalt kristliku, religioosse – katoliikliku hariduse koolis ja kolledžis, mis oli jesuiitide ordu egiidi all. Ta lõpetas selle 20-aastaselt. Belvedere College Dublinis tegutseb ka tänapäeval. Ladina ja kreeka keele õppimine on seal kohustuslik. Joyce osaleb teatrilavastustes ja laulab ooperiaariaid. Ta huvitub maalikunstist ja arhitektuurist. Inglise kirjandusest. Skandinaavia dramaturgiast. Tegelikult ei ole tema haridus lihtsalt kõrgharidus, vaid entsüklopeediline.
Huvitav fakt on, et Anna Ahmatova kiitis romaani „Ulysses” väga, nimetades seda „puhtaks poeesiaks”. Ta luges seda 5 tundi päevas ja luges läbi 6 korda:

„Alguses oli mul ka tunne, et ma ei saa midagi aru, aga siis hakkas kõik järk-järgult selgeks saama – nagu foto, mida ilmutatakse.” – A. Ahmatova.

Minu puhul on mul eesmärk lugeda läbi kõik maailmakirjanduse suurteosed, nagu Tolstoi „Sõda ja rahu”, G. Marquezi „100 aastat üksindust” ja nüüd Joyce’i „Ulysses”…

Mis teeb selle romaani unikaalseks?
600 leheküljel kulgeb üks päev Dublini juudi Leopold Bloomi elust alates kodust väljumisest kuni tagasipöördumiseni. See on jagatud 18 episoodiks, millest igaüks on projektsioon ühele Homerose poeemi „Odüsseia” süžeele. Samal ajal põimub see Joycei isikliku eluloo, viidetega Piibli, Shakespeare’i, Iirimaa ja Dublini ajaloo, möödaminnes ka Iirimaa poliitilise olukorra, Sinn Feini ja rahvusliku vabadusvõitluse, buuride toetamise üle Inglise-Buuri sõjas Lõuna-Aafrikas ning üldiselt selle üle, et vaene Iirimaa ei ole mitte ainult Euroopa, vaid ka kogu maailma tagumik. Romaani lehekülgedel on mitu korda mainitud Venemaad. On avalikult antisemitistlikke ja isegi rassistlikke hetki. Üks peatükkidest on kirjutatud paroodiliselt kiriklikus liturgias keeles. Üldiselt on palju keelelisi eksperimente.
Väljamõeldud sõnad, tõlkimatu tähtede kombinatsioonid või nende tahtlik ümberpaigutamine, puuduvad kirjavahemärgid ja teadvuse vool, näidend, kiriklik liturgia keel, pikad kirjeldused, pikemad kui Tolstoi omad, kogu see vormide mitmekesisus on täis seksuaalseid fantaasiaid ja kirjeldusi kõigis võimalikes väljendusvormides, mis olid sel ajal Euroopa buržuaa ühiskonna moraali arengu või languse seisukohalt võimalikud. Mõnikord tekkis tunne, et Joyce kirjutas mõned peatükid lihtsalt purjus peaga, ja mõnikord, et ta lihtsalt pilkas ja vihkas tulevast lugejat!
Kuid peamine on see, et tekst osutus ka ateistlikuks, tekstis on üsna selgelt näha Joyce’i suhtumine usku ja religiooni. Romaan keelati trükkimast Ameerika Ühendriikides. Sündsusetuse tõttu. Kuid Joyce’i sõbrad aitasid hiljem seda Prantsusmaal avaldada.
Joyce pühendas romaani oma armastatud naisele Norale ja nagu ma lõpust aru sain, annab ta sel moel talle mõista, et ta mõistab ja teab täielikult tema suhtumist temasse. Romaani paremaks mõistmiseks soovitatakse sageli lugeda Joyce’i varasemaid teoseid, et oleks selge, kes on kes romaanis. Ma leian, et see on liigne. Need ei mängi sündmuste kirjeldamisel mingit rolli. Kuigi kommentaarides kirjutatakse vastupidist. Romaan on autori sisemine teadvuse voog, mis peegeldab tema mõtteid ja frustratsiooni kõigi tegelaste kaudu korraga. See on Joyce ise, kes end lahti harutab. Mis on ebameeldiv moment. Selles analüüsis näib ta olevat kõhn masturbeerija, kes ilmselt ei olnud naiste seas populaarne ja kes ei suuda normaalselt seksida, kannatades selle pärast. Üks peamisi teemasid on prostituudid ja Dublini bordellid. Ärge pidage seda spoileriks.
Üldiselt on romaan (minu jaoks) masendav, tüütu ja vastik, kuid tahan jätta selle arvustuse raamatule, mida te kindlasti kunagi ei loe, kui siis mõttepunktid …

Pavel Širokov.
https://t.me/irenedrama/5412