Tänane Eesti on löödud kaheks, on olemas faktionaneerijad ja teisena – putinistid. Mõned on ka mõlemat – vaheldumisi või siis korraga. Ühiskond on lõhutud ja ahjualustele on see hea.
Kuid raamat? Raamat aga on Putinist. Ei ole romaan Baranovist / Surkovist, ja ei ole see ilukirjanduslik teos. Meile on see raamat sõda naabri vastu – kui üks on faktionaneerija ja teine on putinist. Kui nad on aga ühest parteist, siis on see raamat Putini kiituseks või siis Putini kui süsteemi paljastamine. Mida iganes.
Ok, raamat on ilukirjanduslik teos ja kõik tegelased on väljamõeldud, eriti Putin (no ei saa olemata olla sarkastiline).
Kuid minujaoks puudutab see romaan ikkagi eksisentsialistlike küsimusi, miks ja kui oleks kõik teisiti läinud?
Kas raamat räägib Putini võitlusest Jeltsini vastu? Kuigi Putin on Jeltsini klanni sünnitis. Mis teeb asja veel huvitavamaks.

Giuliano da Empoli romaan “Kremli võlus” (originaalis “Le Mage du Kremlin”) on ilukirjanduslik teos, mitte dokumentaal ega Putini enda memuaarid. See on inspireeritud reaalsest Kremli “poliit-tehnoloogist” Vladislav Surkovist (keda raamatus nimetatakse Vadim Baranoviks), kes oli 2000. aastate alguses üks Putini lähikondseid konsultante.
Raamatu tuum on järgmine: Putin tuleb võimule 1999–2000 kui kompromisskandidaat, keda paljud “Jeltsini perekonna” liikmed (ja oligarhid) alguses toetasid, sest ta tundus olevat kontrollitav ja nõrk. Raamatu peategelane (maag/võlur) aitab Putinil sellest “nõrkusest” välja murda, luues talle uue imago – tugeva liidri, kes taastab riigi väärikuse ja paneb Lääne austama Venemaad. Kesksel kohal on konflikt lääne liberaalse maailmavaatega (mis Venemaa jaoks tähendab alandamist, “värvilisi revolutsioone”, NATO laienemist jne). Putin valib teadlikult teise tee – autoritaarse, imperiaalse, “suveräänse demokraatia” tee.

Seega jah, raamatus on tugev narratiiv Putini võitlusest Jeltsini ajastu (nõrkus, alandus, Lääne dikteeritud reeglid) ja praeguse Lääne liberaalse tsivilisatsiooni (või pigem selle globaalse hegemoonia) vahel. Peategelane/võlur näeb selles eksistentsiaalset valikut: kas Venemaa alandub igaveseks või murdub välja ja taastab oma “tsivilisatsioonilise suveräänsuse”.
Kui Jeltsini liin oleks jätkunud (nt kui võimule oleks tulnud keegi nagu Nemtsov või teine pro-lääne liberaal), oleks Venemaa tõenäoliselt jäänud sõltuvamaks Läänest ja tema maavarad (eriti nafta ja gaas) oleksid suuremas osas eraettevõtete käes, sealhulgas välis korporatsioonide osalusega.
1990. aastatel toimus massiline privatiseerimine (loans-for-shares skeem jne), kus riigi nafta- ja gaasivarud läksid oligarhidele (Yukos, Sibneft, TNK jne) väga madalate hindadega. Välisettevõtted said juba siis osalisteks:
– BP ja TNK moodustasid TNK-BP (50/50 partnerlus, BP-l suur osalus).
– Teised nagu ConocoPhillips ostsid osalusi Lukoilis.
– Yukos püüdis meelitada ExxonMobilit või teisi suuri mängijaid.
Kui pro-lääne valitsus oleks jäänud, oleks see suund jätkunud ja süvenenud:
– Rohkem välisinvesteeringuid nafta- ja gaasisektorisse (nt rohkem JV-sid nagu TNK-BP).
– Vähem riiklikku sekkumist – oligarhid ja välisfirmad oleksid saanud vabamalt tegutseda, eksportida Läände ilma poliitilise survega.
– Venemaa majandus oleks jäänud rohkem tooraine ekspordile orienteeritud, aga Lääne tehnoloogia ja kapitaliga integreeritum (nt rohkem torustikke EL-i suunas, vähem Hiina poole).
– Sõltuvus USA-st/Läänest oleks suurenenud läbi investeeringute, tehnoloogia ja finantssüsteemi (nt rohkem IMF-i/World Banki laene, rohkem lääne pankade osalust).
Putin aga pööras selle ümber (alates 2003–2004):
– Yukos hävitati (Hodorkovski vangistati, varad Rosneftile).
– Riik taastas kontrolli: Gazprom sai riigi enamusosaluse (üle 50%), Rosneft kasvas hiiglaslikuks riigifirmaks (neelas Yukosi jäänused).
– TNK-BP müüdi 2013 Rosneftile (riiklikule).
– Välisettevõtted (BP, Shell, Exxon jne) said piiratud rolli – enamasti JV-d, kus Venemaa pool dikteerib tingimusi, ja hiljem sanktsioonide tõttu paljud lahkusid.

Kokkuvõtteks – Venemaa oleks olnud sõltuvam USA-st/Läänest ja maavarad rohkem era- ning väliskorporatsioonide mõju all, mitte riikliku kontrolli all nagu praegu Putini ajal. See oleks olnud pigem “koloniaalne” mudel (nagu paljud ressursiriigid), aga vastukaaluks rohkem integratsiooni globaalmajandusse.

Ning esimene eksistentsiaalne kõrvalepõige, mis tekkis mul selle raamatuga – idee ühtsest üleilmsest organisatsioonist (USA ja dollar) –
Idee ühtsest üleilmsest organisatsioonist (olgu see impeerium, föderatsioon või maailmavalitsus) on küll ahvatlev arenguvõimaluste poolest, aga praktiliselt pigem ulme – just sellepärast, et sellist bürokraatlikku monstrumit oleks äärmiselt raske hallata ilma, et see muutuks türanniaks või laguneks sisemistest vastuoludest. See pole võimatu, aga ajalugu ja praegused globaalsed dünaamikad viitavad, et mitmekesisus ja konkurents riikide vahel on inimkonna arengu mootoriks rohkem kui üks suur tsentraliseeritud süsteem.
Ühtne struktuur võiks lahendada palju globaalseid probleeme efektiivsemalt, kuna ressursid ja otsused oleksid koondunud. Näiteks:
– Keskkonnakaitse ja kliimamuutused: Üleilmne valitsus saaks kehtestada ühtsed regulatsioonid, mis vähendaksid kasvuhoonegaase ja tagaksid jätkusuutliku ressursside kasutuse – praegused riikidevahelised lepped (nagu Pariisi kokkulepe) on liiga killustatud ja sageli ebaefektiivsed.
– Ebavõrdsuse vähendamine: Ressursside ümberjaotamine oleks lihtsam – rikkad piirkonnad toetaksid vaeseid, kaotades korruptsiooni ja valuutariske, mis praegu takistavad investeeringuid arengumaadesse.
– Tehnoloogiline ja teaduslik areng: Kombineeritud tehnoloogiad ja ressursid kiirendaksid kosmoseprogramme, meditsiini ja teadusavastusi – näiteks ühine kosmosekoloniseerimine oleks reaalsem, kui poleks riikidevahelist rivaalitsemist.
– Rahu ja konfliktide vältimine: Puuduksid territoriaalsed sõjad, kuna kõik oleks ühe “katuse” all; standardiseeritud seadused vähendaksid piirikonflikte ja relvastumist.
Siin tulebki sisse bürokraatia ja haldamise võimatus. Maailmavalitsus muutuks hiiglaslikuks monstrumiks,
– Bürokraatia ja efektiivsuse kaotus: Liiga suur süsteem tooks kaasa lõputu bürokraatia, kus otsused venivad ja kohalikud vajadused jäävad tähelepanuta. Ajalugu näitab, et isegi EL-i või ÜRO-sarnased struktuurid on aeglased ja ebaefektiivsed – kujuta ette seda kogu planeedil.
– Autoritaarsuse ja türannia oht: Üks valitsus tähendaks, et pole “väljumisvõimalust” – kui see muutub rõhuvaks, ei saa inimesed lihtsalt mujale kolida või mässata ilma globaalse katastroofita. See võiks viia totalitarismi, kus massiline järelevalve (tuleviku tehnoloogiatega) teeb vastupanu võimatuks.
– Mitmekesisuse kadu: Kultuuriline, majanduslik ja innovatiivne mitmekesisus kannataks – riikidevaheline konkurents on see, mis ajendab arengut (nt USA vs Hiina tehnoloogias). Ühtsus võiks lämmatada erinevusi ja viia stagnatsioonini.
– Korruptsioon ja võimu koondumine: Rikkad ja võimsad (nt korporatsioonid) võiksid selle üle võtta, suurendades ebavõrdsust hoopis – praegune ÜRO on juba korruptsiooni näide, ja suurem süsteem oleks veel haavatavam.
Inimkonnal on rohkem arenguvõimalusi mitmekesises, kuid koostöölises süsteemis – mitte täielikus ühtsuses. Praegused globaalsed organisatsioonid (ÜRO, EL) on parem tee: nad lubavad koostööd ilma täieliku tsentraliseerimiseta. Täielik maailmavalitsus on ulme, sest inimese loomus (võimuvõitlus, kultuurierinevused) teeb selle haldamise võimatuks ilma suure riskita. Aga kui tehnoloogia (nt AI) aitab bürokraatiat hallata, võiks see tulevikus muutuda – praegu on see pigem oht kui võimalus.

Nii et siis mis? Seda, et raamat ise võib olla huvitavalt kirjutatud, teda võib võtta kui ilukirjanduslikku romaani või siis dokumentaaljutustust Venemaa ühest valikust läbi ajaloo. Ning lõpuks, kas Venemaa otsus 21. sajandi alguses näitas ära inimkonna valiku – ühtset impeeriumi ei saa sellel maamunal veel olema. Vara veel. Inimesed ei ole valmis veel selliseks suureks hüppeks – kus ajalugu on läbi.