Noor-Eesti kirjastus, Tartus 1919

Sõjamõtted

Sajab! Lõpmata sajab! Ammus ootasime vihma, ega ei tul­nud, kõrvetas viljad põllul, nüüd aga — kõrtki ei saa kuiva heina! Heinamaad seisavad loos, kuid nad ei lõhna; nukud ja küünid annavad koppinud haisu. Mets seisab läbi päeva til­kes ja männik oleks nagu kaotanud ninakõdistava vaigu. Igav ja kurb!
Imelik ! Mineval aastal võttis põud, tänavu tüütab sadu. Ilm on arust ära. Vanaisa on ohjad poiste kätte andnud, lausu­vad vanad mehed. Õhustik ou tasakaalu kaotanud, on saanud mingisuguse valdava ainumõtte orjaks. Ilmastik satub tujudesse, nagu oleksid alatasa aprillipäevad. Ja looduse tujud hakkavad inimestesse. Nad saavad pahaseks ja närvlikuks, näevad igal pool ainult vaenlasi, hävitajaid.
«Inimesed on pattu teinud, inimesed on kurjad,” seletavad vagad, „ja seepärast nuhtleb neid Jumal. Inimesed hakkavad ise endid nuhtlema : oma vitsad peksavad kõige valusamini.“
Nad kuulutavad sõda ; nad panevad ratsa- ja jalamehed lii­kuma. Ja suurtükimees ! nagu «Lõbusas leses”, ei, „Lõbusas talupojas” lauldakse. Sõda algab maal ja merel. Varsti aga poetakse maa ja vee alla. Ja tõeks näib saavat sotsiaaldemokraatide pilkelause : Saksamaa tulevik on vee all. Aga juba kostab hääli: «Võitjad asuvad õhus!” Wells ütles: ehitage 10.000 aeroplaani. Miks mitte rohkem? Ehitagem 100.000 aeroplaani ja hävitagem Saksamaa Rheini äärne tööstus ühe hoobiga. Krupp on kangelane ; tehke, et temast ainult muinasjutt järele jääb.
Sõda muutub üleüldse muinaslooks. Mõtelge, mis oleks, kui liitlased ka suure hoolega kihvtiste gaaside vabrikuid hakkaksid ehitama. Terve võitluserind tuleb kihvtiste gaaside anumatega ehtida ja gaaside jõud peaks lähemalt kümnekordseks tõstetama. Sakslase gaasid ulatavad 30 versta taha. Aga ehk leitakse gaasid ja abinõud, millega sadade verstade taga hävitustööd tehakse. Ja meie oleme ju küllalt haritud, meil on küllalt kultuuri, et gaasidega mitte ainult inimesi ja hobuseid kihvtitada, vaid ka kõike, mis elab ja liigub, — me võime pühkida maakeralt kõige orgaanilise. Kui palju saaks nõnda kallist vanavara, kui palju leiaksid kord geoloogid ja kõiksugused looduseteaduse istid oma õpearvamistele väärtuslist tõestust ! Turgatab meele kisa, mis kostis kogu ilmas mõne ehituse, mõne pildi pärast, sest need olid vanad, ah, nii vanad! O, me salalikud! O, me silmakirjalised! Igal pool paistaks nagu päris Eesti kultuur. Ainult vana on auväärt, ainult vanadus on väärdumata tõestus. Ainult vanavaral on tõsine kultuuriväärtus. Kui keelt sepitsetakse — siis — Ühissoome aega! Kui usku kodumaasse turgutatakse, siis — halli, tundmata minevikku ! Vaadake, missugused mehed meie kord olime ! Ja jah, meie esi-isad pääst­sid vististi kord kaagutamisega Rooma. Me nutame, ohkame, karjume mineviku pärast, aga olevik on ainult purustamise väärt. Meie hoiame minevikku ja unistame, ihaldame tulevikku, ehitades tema pärast palvekodasid, kloostrid, templid ! Me valame pisaraid mõne hauasamba pärast, me nuuksume mõne hävitatud vareme tolmus, aga elavad jätavad meid külmaks. Ah, elavad, hingelised, kasvajad, õilmitsejad, teie pärast karjun ma! Hävitatagu hauasambad, pööratagu põhjani ümber sammaldanud varemed, aga teie, mu sinisilmad, mu siniõilmed, jääge puutumata. Kuid inimeste – üle on ikka surnud valitsenud ; surnud on ikka elavatele seadusi kirjutanud, surnud inimesed, surnud jumalad. Elagu surnud! kos­tab ühest ilma otsast teise igavesest ajast igavesti.
Ainult sõda suudab selgesti näidata, kui palju meie kultuuris on mäda, hingetut, surnut, olematut. Mitte asjata ei pimesta silmi kassikuld ja mitte asjata ei murta pääd, kudas loomupäraselt võltsida kalliskiva. Võltsi, siis oled kultuuriline ; otsekohesus tähen­dab harimatust, tähendab maamehe kohtlust. Ja kohtlases meeles arvan ma: kui sõda pidada, siis peab teda juba põhjani pidama, peab tarvitusele võtma viimase võimaluse, viimase abinõu. Ainult nõnda võiks ehk sõja tagajärjeks olla — hirm sõja eest. Aga ma kardan siiski, iga uus sõda on ainult kool, kus õpime, mida veel ei oska, mis meil puudub.
Sõja sügavamaid põhjusi otsitakse majandusest. Aga kudas võiksime sellest põhjusest lahti saada? Mul on vähe usku tulevikuriigisse maal kui ka õhuvallas, eetrivirvenduses. Ikka arvan korduvat inimeste seas : inimene on inimese hunt, ja huntide vallas : hunt on hundi inimene. Ning inimene on arukam murdjate riigis.
O, ma ei usu, et sellest küll on, mis meie vendade hävita­miseks korda oleme saatnud. Ei, ei, veel palju võimalusi jääb täienemiseks. Me ujume alles halvasti vee all ja õhus lendami­seks oleme üsna nõrgakesed. Meie paremadki pikksilmad ei näe küllalt kaugele ja vaenlase mõtteid loeme ainult salakuulamise kaudu. Ausad riigimehed töötavad ainult alatute isamaa äraandjate abil ja ükski ei tõrgu neile sellepärast kätt andmast. Me saime esmalt teateid traadi kaudu, nüüd õhuvirvendustest, mida aparaadi nõksatus sünnitab. Aga kas ei jõua me viimaks nii kau­gele, et kõik aparaadid kaovad, pääle ühe — meie pääaju. Säält läheb mõte välja ja sünnitab eetrivallas virvenduse ning teised pääajud võtavad laienevate virvenduste kaudu tekkinud mõtte vastu. Nõnda teaksime kõik, mis ilmas sünnib, ja me loeksime oma vaenlaste salajamad tahtmised. Aga siis vististi surevad inimesed, nagu kõikteadjad jumaladki, enne meid. Ainult teadvusetu, tead­matu on igavene.
Meie suurtükid lasevad juba kaunis kaugele, aga nad võik­sid ju veel kaugemale lasta. Nende kuulid lõhkevad ainult üks­ kord maha langedes ja pilluvad sisekuulisid laiali. Aga miks ei lõhke ka need omakorda ja miks ei jaga nad armuta hävitust
Lõhkeained teevad õige mõnusat purustustööd, aga nad võiksid veel palju kangemad olla. Tõepoolest, kui me kord Marsile võime kolida, siis laseksime hää meelega neetud maakera ühe hoobiga puruks, kui me oma vastasest muidu jagu ei saa. Ehk mistarvis aega viita inimeste, külade ja linnade hävitamisega, kui kõik korraga lõpeb jalgealuse õhkuhüppamisega.
Ah seda pidu ja põlve, oh seda lusti ja rõõmu !
Aga süda on raske elava pärast ja meel nukker õilmitsejate keskel. Mäletan, et ainest räägiti, mis plahvatades kõik tõsiseks teeb : uted jäävad klaasitud silmil oinaste otsa vahtima ja soldatid jõllitavad ülematele pärani pilgul ; lilled unustavad lõhnamise ja lapse hambutu suu ei kisu enam emarinnast piima ; hunt jätab kihvad lahinguvälja raisa niuetesse ja kotkas seisab nokkapidi surnu silmas. See on igavene oma ilu pärast, see on muinaslugu oma meeletuses. Ainult sõda oskab nõnda meeletult nalja heita.
Aga ikka pole veel lõõg täis, ütleb maamees, ikka veel pole ots ligi, kordab vaga ettekuulutaja. Aga mida ootate, mida tahate veel? Taevad peavad kõikuma, maa peab tudisema, ilmasambad tuikuma, siis tuleb ots, siis hakkab lõpp paistma.
Ah teie, maamehed, ah teie, vagad ettekuulutajad ! Eks ei olnud mullu põud ja eks ei mäända teid tänavu vihm, mida tahate teie veel? Eks ei tõuse riik riigi, rahvas rahva vastu ja eks ei põru maapind kümnete verstade taga, kui „sumadanid“ lendavad? Eks ei kõiguta „sepaliinid“ õhku pilvede taga ja eks ei tõenda sakslased, et nad ainult oma rahvast, oma kultuuri hävitamise eest kaitstes teisi hävitavad ühes nende kultuuriga ? Ja ikka veel ootate teie ?
Teie raskeusklikud Toomad! Enne tahate, et teie ettekuulu­tused täide läheksid, kui et teie kõige päält usuksite.
Aga mind ei huvita mingisugused ettekuulutused ega nende täideminekud. Kõik ettekuulutused on tagantjärel õiged. Mina usun ainult, usun kõigega, mis minus on, et jälle ilusaid päevi tuleb, kus niidud värskest loost lõhnavad, lilled õilmitsevad ja männik magusa vaigu templiks saab. Ma usun laste naeru ja lindude laulu ja ma usun meeste hõiskamist, nagu oleksid nad täis magusat viina. Ma usun isegi, et me surnutele kord-korralt nende käsud ja seadused üles ütleme ja et me ühe hukkunud elava pärast rohkem kurvastame kui mõne sammaldanud vareme või luitunud pildi pärast. Ma usun õnnelikka aegu, kus jumalad meie pääle kadedaks saavad ja kus inglid taevast põgenevad, et inimeste seltsis elada. Ma usun, sest ma ihkan I

Sõda ja rahu.

Kes kannatab sõja läbi kõige rohkem ?
Väike, vaene, lihtne inimene ; see, kes peost suhu elab ja kel sagedasti peos midagi pole, mida suhu panna. On ta nõuta­vates aastates, siis viib ta oma kallima varanduse — oma vere, luud-kondid, elu sõjajumalale ohvriks; on ta noorem või vanem, siis saadab ta oma vennad või pojad pisarsilmil sõjateele. Ja need lähevad halli, tundmata hulgana, kelle enesesalgamist, vahvust ja kangelasemeelt vaevalt keegi võib kirjeldada või temast kiidu­laulu, hümnust luua, sest väetid on silmad nägema ja kõrvad kuulma, kui me ees seisab hulk, mass. Kangelastena nähakse ainult üksikuid isikuid, indiviide. Ehk kuigi jõuaksime iga üksiku hallsineli vägitööd tähele panna ja kui meie kirjutaksime miljonite, ei, kümnete miljonite nimed kuulsuse ja au eluraamatusse, kes jõuaks siis nende nimesid lugeda, kes jõuaks hulga seest oma lä­hemate tuttavategi ja sõprade omad üles otsida ja nende sure­mata suurtöid tundma õppida ja neid mäletada ?
Ei, ei, ajalugu kipub veel kauaks ajaks üksikute ajalooks jääma, kui temast vähegi ülevaatlikku pilti tahetakse saada. Veel kaua arvame aega valitud nimede pääle põhjendades, kuigi need nimed ainult muinasjutt oleksid. Me ühendame tegusid ja vägi­töid, ajaloolisi pöördeid kuningate, paavstide, väeülemate ja rii­gimeeste nimedega, ehk me küll enamasti päevselgelt märkame, kui väga oma aja lapsed, olude ja väikeste ihakeste mängukannid nad olid. Ja me mäletame nende nimesid ja nende töid ja me seome nendega inimesesoo kõlavamaid muinasjutte või ehitame neile häbisambad — muidugi oma mõttes, sest tegelikult pole veel kunagi häbisambaid ehitatud, ikka au- ja mälestusesambaid ; kuid aeg oleks ka häbisammaste pääle mõtlema hakata — ja süü­distame neid kurjuses ja õnnetustes, mis inimesesugu tabanud. Aga kas ei seisa meie süüdistus niisamuti savistel jalgel, nagu me kiitus ja ülistuski ? Kas ei süüdista me üksikuid silmapaist­vamaid isikuid just sellepärast, et me hulka, halli massi süüdistada ei oska, et me selle hulga süüd ei tunne, tundma õppida ei jõua ? Osalt küll. Kuid kas ei järgne meie süüdistus ometi mingisugusest käegakatsutavast tõenäitlikkusest, selgelt tunduvast põhjusest ?
Kes kannatab sõja läbi kõige vähem ?
Enamasti ikka jõukas, rikas, miljonäär, miljardäär. Kapitaal on liikuv kui elavhõbe ; tema on tõsine kosmopoliitiline ollus ja tema mõjul muutub isegi inimene kosmopoliidiks. Taimestik otsib sooja ja vihma, kala sügavamat vett, inimene lahedamat elu, aga kapitaal kõrgemat protsenti. Ja protsenti otsides ei löö kapitaal millegi ees risti ette; ta saab nii sagedasti vennatapjaks, õenaerjaks, isamaa äraandjakski. Ja nõnda liikudes mõistab kapitaal ka sõjaolusid omakohaselt tarvitada, ta on valmis isegi sõda selleks välja õrri­tama, et oma protsenti tõsta. . Lugege näituseks, mis Saksamaa vabrikandid sõjatööstusest kasu saavad. Või ehk mäletate veel, et lehtedest teade läbi käis, Inglismaal kinnitatavat ettevõtteid rahu vastu. Nagu oleks rahu mingisugune hädaoht, tule või vee­ uputus või suur keerdtorm, mis pühib maapinnalt inimese ja tema eluasemed. Nii muutlikud on vaated ja asjad protsente lootes.
Küll läheneb ka miljonäär ja miljardäär oma eluga sõjaohvri altarile, aga temal on ometi palju rohkem võimalusi ennast otseko­hesest hädaohust kõrvale hoida. Siin peitubki põhjus, miks Saksa kroonprints juba ammugi rõõmsast, värskest sõjast unistas. O, neile, kes juba siis eneses vägilast näevad, kui nad püssirohu suitsu julgevad nuusutada või kui nad kümnete verstade taga ra­hulikus toas istudes telefooni ja telegraafi teel tuhandeid ja küm­neid tuhandeid hallisid surma käsutavad, — neile on iga sõda rõõmus ja värske! Sarnastel meestel jätkub ka selleks aega, et oma kapitaali moona muretsemises, suurtükkide valamises või pommide valmistamises protsenta teenima panna, ja ikka ülevamal mee­lel peetakse sõda edasi. Ehk miks mitte ? . . . Sõditakse ju kultuuri- ja rahuaate teostamiseks. Nõnda ütlevad sarnased mehed ja ei punasta kunagi. Sõja lõpul kirjutatakse nende nimed kuul­suse- ja auraamatusse, kust kooliõpilased nende nimesid ja lahin­gute aastaarvusid õpivad. Linnadele ja küladele lisatakse kaardi pääl iseäralikud märgid juure ja meid õpetatakse, et siin on keegi lahingu võitnud, kuulsat tööd teinud. Ja ükski ei tuleta meele, et siin oli kord tapmine, sagedasti mõtteta tapmine ja et kuul­saks saanud paigas asub surnuaed, halli, nimeta, kuulsuseta hulga puhkepaik. Ikka veel ootame asjata selle tundmata massi kiidulauljat.
Nõnda tundub sõjalugu eemalt vaadeldes.
Aga on ta siis tõesti nii ? On tõesti hall hulk ainult kan­nataja ja süüta ja silmapaistvad üksikud maitsjad ning süüdlased? Mis on süü, mis süütus ? Te teate, need mõisted on ammugi juba segi läinud. Need mõisted kipuvad aimete seast üleüldse kaduma. Juba Suur Armastaja oli nähtavasti sääl maal, sest kui­das muidu oleks võinud ta meid käskida oma vihamehi armastada. Me ei otsi enam süüd, vaid põhjust. Põhjus oleneb, mingisugu­sest seadusepärasest süü arvatavast vabast tahtmisest. Süüteost võib inimene kui vaba tahtmise esitaja ennast kõrvale hoida, sea­dusepärasuses heidab ta kui looduse osa teadvuseta alla. Seda seadusepärasust otsime üksikus inimeses, seltskonnakihis, seltskon­nas, rahvastes, rahvaste ajaloos, ja püüame teda mitmet moodi põhjendada. Ükski ei või kindlasti öelda, kas see või teine põh­jendus vääramata õige on, aga me kõik arvame, et kord ometi õige põhjendus leitakse, sest muidu peaksime teaduslise tõe sisse usu kaotama.
Kui nüüd ajaloo ja inimesesoo elusündmuste pääle sellelt arvatavalt seadusepärasuse seisukohalt vaadata, kas julgeme siis veel ühte süüdistada ja hukka mõista, teist haletseda ja süütuks tunnistada ? Ma arvan — ei, sest kõik oleme lõpuks ometi tükk loodust, mis mingisuguse seadusepärasuse alla tingimata ja taht­mata peab heitma. Vaene, väike lihtne mees viib oma elu sõjajumalale ohvriks, kuigi ta sõja otstarbest aru ei saa või kuigi ta seda otstarvet võõriti mõistab; ta viib sagedasti oma ohvri, sest et kõik viivad, sest et kästakse, sest et niisugune on ilmakord. Suurtükid mürisevad, pommid lõhkevad, aga neid pole ainult käs­kijad, ainult kapitalistid valmistanud, nõutades kapitaalile kõrgemat protsenti; nende kallal töötas palehigis ka lihtne, väike inimene, teenides oma igapäevast leiba. Miks ei läinud ta mujale tööle, miks ei jätnud ta suurtükke valamata? Siis oleksid teised tema asemele astunud. Aga need teised on, nagu temagi, väiksed ini­mesed ja ometi valmistavad nad tapariistu, kuigi neid nende eneste vastu peaks tarvitatama. Ja kas te olete kunagi kuulnud, et keegi väike, lihtne oma töö pärast on punastanud ?
Kapitalist elab lahedamaid päevi ja lõikab sõjariistu valmis­tades ja neid tegevusesse ajades suuremat tulu kui väike, vaene inimene, aga suuremast sissetulekust ei järgne veel süü. Kapitaal muutub kogunedes mingisuguseks muinasjutuliseks jõuks, mis oma alla heidab väikse inimese, kogu seltskonna, kapitaali omanikugi. Nagu võiks kapitalist kapitaali omadusi ja tundemärka muuta, nagu võiks ta kapitaali loodud olukorda olematuks teha, kapitaalile ini­mesearmastuse idud rinda istutada! Kapitaal muutub ikka omasuguseks laviiniks, lumeveermeks, mis liikudes kasvab ja kord-korralt ikka laiema tee omale murrab, küsimata, kas ta iseenesegi olemasolu tingimusi sellega ei purusta. Väike mees ei saa muidu, kui ta peab suurtükka valama, kapitaal ei saa muidu, kui ta peab suuremaid protsenta ahnitsema, laiemat tegevuspõldu võitma. Ja võitjad ei küsi valatud pisaratest ega hävitavast elust.
Kogu oma ilmakorraga oleme mingisugusesse nõialinikusse mässitud. Meil on omad ülemad ja alamad, meil on käskijad ja käsutäitjad, meil on sandarmid ja politseinikud, meil on laevavägi ja maaväed ja kui nad rahu ajal muusika saatel hiilgavas ehtes iiiguvad, siis unustame lapsele rinna suhu pistmast või uppujale päästerõnga viskamast ja tõttame vaatama ; aga kui sõda algab, kui hakkavad liikuma kõik need ilusad, hiilgavad asjad hävitustööle, siis oleme heidutatud ja seisame nõretavad silmil, nagu po­leks me seda juba suurtükka valmistades ja pommisid valades ette teadnud. Rahuajal oleme suured rahu poolehoidjad, meil on isegi miljonilised parteid, mis põhjusmõttelikult sõja vastu, aga niipea kui sõjajumal oma pasuna mürisema paneb, unustatakse kõik lapselikult usutud aated ja suure häälega tallekesed himusta­vad vaikiva talle verd. Ja ometi räägime rahust, nagu oleks ta päästmine, lunastus, nagu oleksid ainult tema varjul inimlik elu ja kultuur võimalikud. Me süüdistame võimukandjaid ja rahamehi, et nemad sõda tahavad, sest ainult neile olevat ta kasulik, aga nii­ pea kui keegi ise võimukandjaks või rahameheks saab, unustab ta silmapilk, missugused mõtted ja aated tal vaikse, lihtsa inimesena olid. Aga veel enam! Me imestame, me teeme isegi ettehei­teid, kes saja või tuhande rublaga teisi sadasid ja tuhandeid kokku ei oska ajada, vaid kes väikselt korjab ja korjab, et vanul päe­vilgi rahu saada. Me siuname ja neame sõda, aga ehk küll veel ta lõpp ei paista, juba teeme plaanisid, mida pärast sõda pääle hakata. Ärge arvake, et need on rahuaated! Ei, vaid me hel­litame kõige avatelevamaid lootusi sellest, kuidas pärast sõda kõik nagu kevadel uuele elule puhkeb, mingisuguses märatsevas külluses tärkab ja kogu inimesesoo pääaju joovastab. Me loo­dame tööstuse ja kaubanduse lokkamalöömist, ootame niisugu­seid ettevõtteid ja spekuleerimisejulgust, nagu me silmad veel kunagi pole näinud. Nii hirmus palju on ju hävitatud, selle peab kõik uuesti tegema, nõutama ; nii palju on halvasti valmistatud, selle teeme paremini. Nõnda mõtleb iga väikekaupmeeski, iga väikse töökoja omanik, suurtest rääkimata. Aga ka põllumees oletab mingisuguseid uusi päevi, mis tema viimaste aastate painajalikust survest vabastaksid.
Ei, ei! Meie ilmakord on niisugune, et sõda ilma kellegi süüta peab tulema. Häda muidugi sellele, kes sõjajumala vankri rataste alla jääb. Sääl on nutt ja lein, sääl on kaebamine ja oh­kamine. Aga me kaebtus ei muutu ju süüdistuseks, kui loomulik surm ühe või teise kallima meilt röövib. Nutkem siis,. mu armsad, ja ma valan teiega pisaraid kaasa, aga kui te süüdistama hakkate, siis vaatan ma päält ja kõngutan pääd. Teadlased kin­nitavad : me elame ,.hammaste ja küünte ilmakorras”; siin valit­seb ainult jõud, mitte õigus ; siin käsutavad võim ja kapitaal. Aga isegi taimed ja loomad, kel arvame puuduvat ülemad ja kapitaali, elavad hammaste ja küünte ilmakorras. Ka taevasõjast räägitakse. Me ei sõdi ainult isekeskis, vaid ka loomade, looduse, vaimude, jumalatega. Ja terve meie ajalugu pole meie eneste arvates muud kui puhas võidukäik. Kui palju loomi, vaime, jumalaid oleme hävitanud! Aga ikka uusi ja uusi tuleb juure. Üks kõige hirmsamatest jumalatest näime meie ise olevat. Me kipume us­kuma ainult oma keelt, oma rahvast, oma kultuuri, kõik teised rah­vused ja kultuurid on rõhumise, hävitamise väärt. Me oleme ikka veel selsamal paigal, kus olid hispaanlased Ameerikat leides ja või­tes. Ka sääl oli oma keel ja kultuur, aga see hävitati ära: ristimiseks ja röövimiseks polnud vaja keele mõistmist ega kultuuri tundmist. Hävitagem meie viimane jumal, kultuuri- ja rahvusejumal, see on kõige hirmsam ja halastamatum sõjajumal.
Aga olgu, siiski usume meie rahu ja palvetame ristis kätel tema poole. Isegi suurtükka valades ja dreadnoughtisid ehitades mõtleme rahu pääle. Mis imesõna see küll on, et ta kogu ilma pääajus näib asuvat ja siiski sõjajumala eest aeg-ajalt pakku põge­neb ! Kus oleme siis meie, tema ülistajad, kiidulauljad, jumaldajad, kui me ei astu kui üks mees välja tema kaitsmiseks? Miks ei tõsta meie teda kõrgemale ausambale ja ei ohverda temale kõik, mis meil hinge taga? Toome ju siunatud sõjajumala alta­rile oma paremad annid, miks unustame siis unistatud rahu ? Loogem ilmakord, kus rahu poleks mitte ainult unistus!
Jah, unistagem, unistagem, kuid andisid tuues muutume vististi nii nõrgausklikuks, et me ohvrid surnud jumala altaril suitsevad. Lõhn on magus, aga pole nina, mis teda haistaks. 

Mis sõjast loodetakse.

Juba paar aastat enne praegust sõda ütles keegi itaallane (Corradini) : „Rahu on korraldav ja alalhoidev, sõda aga uuendav jõud . . . Sõda täiendab rahu ja mõlemad vahelduvad jõud esitavad elurütmi . . . Sõda on jõud, mis meie sotsiaalset organismi uuendab, kuna see kestval rahul langemisele ja surmale kaldub. . . . Ainult sõda võib maale külluse tuua, kus enne kehvus valitses.
Sarnaseid apostlid, kes sõda kui “loovat printsiipi” ülistavad, võib kõigis euroopalise kultuuri maades leida. Nad ei puudu ei Inglismaal ega ka Saksamaal. Viimases minnakse isegi nii kaugele, et vana Goethet kui militarismi poolehoidjat esitatakse, sest tema öelnud : ,,Elu mõtteks on alglause : asu teise kohale, muidu asub teine sinu kohale.” Et Saksamaa militaristlikult kõige eeskujulikumalt ennast ette valmistas, siis oodatakse (Chamberlain) just temalt „uue üleilmlise usu“ loomist.
Nõnda oli enne sõda. Aga nüüd ? Kas on hävitustöö, mis miljonid elud nõudnud, miljonid päävarjuta ja varanduseta jätnud, õitsvad maakohad kõrbeks ja elust kihisevad linnad varemeteks muutnud, endiste arvamiste ja roosiliste seletuste asemele uued toonud? Mis loodetakse sõjast sõdides?
Meie suur- isamaa on üks nendest, kes sõjamöllus kõige rohkem kannatanud, ja ajuti tundub, nagu poleks kibeduste karikas ikkagi veel täis. Aga isegi siin leidub neid, kes peaaegu valmis oleksid sõda õnnistama. Või peab üksikute arvamisi ainult kui trööstikatseid mõistma?
Millega sõjas kui esimese teguriga rehkendatakse, see on majandusime kultuur. Sõdijad pooled arvavad ikka kõige päält järele, kui palju uusi maid võiks juure võita, kui palju uute tulusamate kaubalepingute kaudu kasu saada, või missuguse kahjutasumaksu võidetud vaenlasele võiks pääle panna. Aga leidub ka neid, kes majanduslises mõttes sõjas ainult hävitajat, taastajat näevad, kuid nad küsivad — kas ei võida meie vast sõja mõjul vaimliselt ? Just nende küsijate lootusi katsume puudutada.
Teatavasti on Venemaa poliitikalise jõuna juba ammugi maailma riikide seas mõõduandvalt kaasa rääkinud, kuid „Venemaa vaimline kultuur pole ilmas veel valitseval paigal”. Venemaa ,,pole sõna tõsises mõttes veel Euroopa inimesesoo elusse astunud… Slaavi tõug pole veel ilmas Romaani ja Germaani tõuga ühesugust seisukorda omandanud (Berdjajev)“. Kuid tulevikus muutuvat asi, praegune sõda andvat selleks tõuke.
Euroopa imperialism oma püüetega on katsesarved üle ilma laiali ulatanud. Missugused eesmärgid tema tegevust ka juhivad, ikka räägitakse kristlikust usust ja kultuurist, mille lipu all nii mõnus purjetada. Euroopa kaupmehed ja miljonärid sõidavad teistesse ilmajagudesse ja nende laevadel on lastiks laskeriistad, piiblid ja piiritusevaadid — meie kultuuri tuntavamad tegurid. Pole siis ime, kui pärisrahvad nii mõneski paigas meie kultuuri mõjul ära kaovad : piiblist ei saa pärismaalane aru, sest ta pole ju sinnamaale arenenud ; piiritust ei kannata looduselapse organism välja, selleks on rohkem kultuuri vaja, ja tera- või tuleriist ei suuda pärismaalast eurooplase orjusest päästa, sest meie tapariistade mõjuv tarvitamine nõuab suurt oskust.
Euroopa püüdis kogu maailma oma asumaaks teha ja sellelt määratu suurelt asumaalt juhiti rikkuste jõed väiksele, tahaks öelda pisitillukesele emamaale. Juhtus mõni loodetav asumaa valdavalt suur ja võimas, siis asusid paljud riigid korraga tema kallale, teda surudes ja muljudes ning ka sõjariistadega rahustades, kui pärismaalane eurooplase talitamistele vastu püüdis panna (Hiina).
Euroopa ei tunnistanud kuni viimase ajani pääle oma kultuuri ühtegi kultuuri ega ilmavaadet, aga nüüd võib see muutuda, sest praegune sõda pole ainult Euroopaga leppinud, vaid on kogu ilmas laineid löönud. Ärkav Aasia ei hõõru enam uniseid silmi, vaid ta asub juba krabinal tööle. Seda kõike tähele pannes ütleb eelmine kirjanik: ,,Materialistlikus imperialismis läheneb Euroopa videvik. Kuid ööle järgnev valgus võib ilma valguseks saada . . . Euroopale ühes tema kultuuri monopooliga ja arvamisega, nagu esitaks tema tervet ilma, tuleb lõpp. Sõjakoleduste ja asumaade-poliitika pahede kaudu, rahvatõugude ja rahvuste võitlemise tagajärjel ühineb ja harineb terve maakera inimesesugu . . . Puhta Euroopa kultuuri loojaminemisele järgneb päikese tõus Idas.. . Euroopa ei pea ainult oma kultuuri Aasiasse ja Aafrikasse kandma, vaid peab ka ise vanast kultuurihällist midagi vastu saama. .. Euroopa ei jää enam maalina ajaloo keskkohaks ega ainukeseks kultuurikandjaks ..
Aga missugused Euroopa rahvad selles Lääne ja Ida ühendamises kõige silmapaistvamat osa saavad etendama ?
Inglased ja venelased.
Inglismaa olevat välimise ühenduse loonud, Venemaa ülesandeks olevat sisemine ühendus. ,,Venemaa seisab Ida ja Lääne keskel, tema on — Lääne-Ida . .. Euroopa lõpul astub Venemaa ja Slaavi tõug mõõduandva vaimliku jõuna üleilmlisele ajaloo-näitelavale.”
Millega oleks niisugune oletus õigustatud ?
Vene rahva vaimlikkude ja hingeliste omadustega. Nagu Venemaa Lääne ja Ida vahel asub, nii-ütelda osa saab ühest kui ka teisest, niisama on tema hinges, vaimus midagi kahepaikset: kaks vasturääkivat osa, mehelik ja naiselik, mida peab ühendama. «Venemaa suurema hingeteadlase Dostojevski tegumood on niisama kahepaikne nagu Venemaa isegi. Põhjatu sügavus ja mõõtmatu kõrgus ühinevad mingisuguse alatuse, ebasuursuguse, orjalikkusega. Lõpmata armastus, tõsine Kristuse armastus, ühineb inimese põlgamise ja südametusega.”  
«Venemaa on kõige ebariiklikum, anarhiliseni (korralagedam) maa ilmas. Vene rahvas on kõige ebapoliitiliseni rahvas, kes kunagi pole osanud oma maad korraldada. . . Anarhism on Vene vaimu avaldus ja tema on omane äärmistele paremlastele kui ka pahemlastele. . . Vene vabameelsed olid ikka enam humanistid kui riigimehed. Keegi ei tahtnud valitsemist, selles midagi roojast kartes. . . Vene radikaalid kui ka alalhoidlikud ollused mõtlesid riigi kohta ikka, et see on “nemad”, mitte “meie”. Kuid teisest küljest vaadates on «Venemaa kõige riiklikum ja bürokraatlikum maa ilmas ; Venemaal on kõik poliitika-abinõuks muudetud .
„Venemaa on kõige vähem schovinistlik maa ilmas. Rahvuslus tundub meil võõrana, sissetooduna. saksastatuna. Venelased peaaegu häbenevad, et nad on venelased; neile on võõras rahvuslik uhkus, sagedasti ka — kahjuks ! — rahvuslik enesest lugupidamine. . . Vene intelligentsile on natsionalism ikka vastik olnud, ta põlgas teda kui midagi räpast. . . Ülirahvuslus, universalism on niisamuti Vene vaimu omadus, nagu ebariiklus ja anarhismgi.” Kuid ometi on «Venemaa kõige rahvuslikum riik ilmas, see on, maa kuulmata rahvuseliste liialdustega, allaheidetud rahvuste rõhumisega, venestamisega, rahvuslise suurustamisega, maa, kus on rahvustatud kõik kuni kristliku kirikuni ; see on maa, mis peab ennast ainukeseks kutsutuks ja mis terve Euroopa kõrvale heidab kui mingi mäda, mis hävinemisele määratud. „Vene“ tähendab midagi õiget, hääd, tõsist, jumalikku.”
,,Venemaa on vaimu piiramata vabaduse maa, rändamise ja Jumala otsimise maa. Venemaa on kõige vähemal määral kodanlik maa ilmas ; temal puudub see kindel kodanlus, mis venelasele Lääne-Euroopas nii vastik. Venelases on tõepoolest vaimuvabadus, mis ainult sellele osaks saab, kes maapäälse elu korraldamise eest liiga ei muretse. . . Rändaja tüüpus on Venemaale nii iseloomulik ja ilus. «Rändaja on kõige vabam inimene maa pääl.” Aga selle pääle vaatamata on «Venemaa kuulmata orjalikkuse ja alandlikkuse maa, kus puudub isiku õiguste mõte ja kus ei kaitsta isiku väärtust ; see on vettinud konservatismi ja riigi poolt orjastatud usuelu, kareda korra ja laisa, raske ihu maa. Venemaa on kasukiskuvate kaupmeeste maa, kes alalhoidlikud kuni liikumatuseni ; ta on ametnikkude maa, kes kunagi oma bürokraatlikkuse surnud riigi piiridest välja ei astu ; talupoegade maa, kes pääle maa midagi ei taha ja kes ristiusu täiesti välimiselt ja omakasulikult vastu võtavad ; vaimulikkude maa, kes uppunud majanduslikku olemisesse ; kommete ja kivinenud ning alalhoidliku intelligentlikkuse maa, mis kannab kõige pääliskaudsemaid materialistlikka ideesid. Venemaa ei armasta ilu, kardab ilu nagu toredust ja ei taha küllust. Venemaad on peaaegu võimata paigast nihutada, nii väga rammaks ja laisaks on ta muutunud, nii väga on ta mateeriasse vajunud, ja alandlikult lepib ta oma eluga. Ükski meie seisustest — mõisnikud, kaupmehed, talupojad, vaimulikud, ametnikud — ei taha ega armasta tõusu ; kõik peavad paremaks alla, madalikule jääda ja olla „nagu kõik”. . . Pinnakihtidel puudub õigusetunne, isegi väärtusetunne ja nad ei taha isetegevust ega aktiivsust, ikka arvates, et küll teised teevad kõik nende eest. Ka meie poliitiline revolutsionism oleks nagu vabaduseta, viljata ja kivinenud mõttega. Vene radikaal-demokraatlik intelligents on tõsisele vabadusele võõras; teda valdab ennem mehaaniline. ühesugusus kui vabadus. Mõnele näib, et Venemaa on orjapõlvele määratud ja et pole pääsmist vabale elule. Võiks arvata, et isik on alles virgumata, mitte ainult vanameelses, vaid ka revolutsioonilises Venemaas.”
Nii vasturääkivad on Vene vaimu avaldusviisid. Vene vaimus valitsevat alles naiseline osa ja just sellepärast on siin nii vastupidised nähtused võimalikud. Vene vaim on kui mõrsja, kes oma peigmeest ootab. Nüüdne sõda olevat see võimas elektrisäde, mis peigmehe, s. t. Vene vaimu meheliku osa elule virgutab, ja see peab tulevikus sigitavaks, loovaks teguriks saama. ,,Mitte mõte ei õpeta, vaid sündmus, mitte teooria, vaid silmadele esinev panoraama”, kinnitab Demtshinski oma lendlehes (Сокровен. Смысль войны). „Lõök silmade ja erkude pihta ja — hulk saab nägijaks, tabades . . . sündmuste varjatud mõtet.” Niisamuti arvab ka vürst E. N. Trubetskoi, et ,,sõda loob üleüldse iseäralise vaimliku ärkavuse ja vastuvõtlikkuse”.

*

Prof. E. de Roberti ütleb, et praegusel Euroopa kultuuril on kaks külge : välimine, materiaalne ja sisemine, vaimne, hingeline. Välimine osa meie kultuurist olevat kaugele edenenud, sisemine seisvat aga alles arenemise algastmel.
Euroopa kultuur on majandusliku laheduse kultuur. Selle tõenduseks on kogu meie tehnika, kogu meie püüe iga uut leidust aja, ruumi, vee ja õhu võitmiseks tarvitada. Ainult harva ja areldi küsime, missugused jäljed tehnikaline edenemine meie sisemisesse elusse jätab. Ja te teate, üheksateistkümnenda aastasaja üks viimastest ja sõnakamatest meestest juhatas meid kõige väega vanasse karedasse Greekasse tagasi, kus ülistati pääasjalikult jõudu, jalgade väledust ja halastamatust. Eluõigus anti seal ainult tervele ja tugevale, sest terves kehas pidi ka terve vaim asuma, ja haiglased jäeti kaastundmuseta nende saatuse hooleks. Nietzsche juhatas meid vanasse Greekasse — Sokratese aeg oli tema silmis langemise ajajärk, sest sääl hakati inimese vaimlikku, hingelist mina uurima —, kus nähtavasti tundmusele, hingejoovastusele nii vähe voli anti ja valitsusepukile külm mõistus upitati. Isegi Greeka kunsti kohta võidakse tõendada (D. G. v. Allesch — Die Renaissance in Italien), et sääl külm, kaaluv, uuriv mõistus valitseb ja seadusi annab, mitte aga hingeline õhkkond oma määrustest hoolimata soojuspaistega.
Praegune Euroopa kultuur on Greeka-Rooma kultuuri otsekohene järeletulija, nii mitmeski asjas on talle viimane ikkagi alles kättesaamatu eeskuju, paleus. Europa kultuur on külma, kaaluva mõistuse kultuuriks jäänud ja mõistus kipub ikka enam üksikute eriteaduste peensustesse ja tehniliste saavutuste kaasakiskuvusesse uppuma. Leidub juba neid, kes näevad tundemärke, et Euroopa arenemine sinna tüürib, kus teadus tõrvalondina kunstidele hauateed valgustab (Leo Berg —: Impressionismus). Usk on juba ammugi oma mõju kaotanud ja selleks on vististi kõige rohkem kaasa aidanud vaimulikud ja need võimud, kes usutuld rahva seas veel praegu kui rammusat lüpsilehma turgutavad.
Et Euroopa kultuuriga kõik korras pole, aimas juba Darwin, kui ta iseenesest kirjutas: ,,Kolmekümne aastani või pisut kauem, pakkus . . . luule mulle suurt lõbu, isegi koolipoisina maitsesin ma kõige suuremal magususel Shakespeare’i. Niisamuti pakkusid mulle lõbu maalid, iseäranis aga muusika. Aga juba mitu aastat ei suuda ma enam ühtegi luulerida lugeda. Ka maalide ja muusika kohta kaotasin maitse. . . Minu mõistus muutus nähtavasti omasuguseks masinaks, mis määratu suurt tõeasjade hulka segab, et säält üleüldisi seadusi saavutada …. Kui uuesti peaksin elu algama, siis teeksin omale eluseaduseks ikka pisut luulet lugeda ja muusikat kuulata; võib olla, jääksid mu pääaju praegu atrofeeritud osad siis tegevusjõuliseks. Maitsete kaotus on õnne kaotus ja võib olla, on ta ka mõistusele kahjulik, iseäranis aga kõlblistele omadustele…“
Ühes Darwiniga võiks vast kogu Euroopa kultuuri kohta öelda, et ta on õnne kaotanud, kuigi kõik teda püsimata, tormijooksul näivad otsivat. Mõtlejatest saavad kahtlejad ja pessimistid, looduse- ja eluuurijad muutuvad mehaanikuteks, kunstis esinevad hullumütsi-jooksikud, kes kõike tahaksid jalgadega trampida, ja usu asemele on asunud kombed ning silmakirjalisus.
Aga Euroopale peab õnne tagasi võitma, kui tahetakse, et tekiks uus religiooniline tundmus, mis elule mõtte annab. See ülesanne seisvat Berdjajevi arvates Venemaa õlgadel, sest tema olevat ju rändajate ja igavese linna otsijate maa, kus välimise kultuuri pääle nii vähe rõhku pannakse. Venemaa pidavat just kultuuri sisemise osa täiuse poole viima, sest ,,Vene kultuuri tüüpus on puhas vaimline avaldus,” kinnitab N. Schapir Euroopa suurrahvaste (prantslaste, inglaste, sakslaste ja venelaste) kultuure iseloomustades. Olevat sündimas uus ajajärk maailma ajaloos ja sääl on ,,Venemaa kutsutud ilmale ütlema oma uue sõna, nagu seda juba teinud Romaani ja Germaani ilm” (Berdjajev). . . Venemaad ootavat mingisugune messiaslik ülesanne Lääne ja Ida vahel nende ühendava lülina, sest Venemaal on ju osa Lääne välimisest kui ka Ida sisemisest, hingelisest kultuurist. Venemaal tekkinud juba ammugi ,,prohvetlik tundmus, et läheneb ajaloo silmapilk, kus maailma vaimlik keskkoht temas saab olema. .. Vene kultuur võib ainult lõplik olla, ta peab praeguse kultuuri piiride taha juhatama” (Berdjajev).
Aga ärge arvake, et ainult Venemaal sarnaseid mõtteid hellitatakse, et ainult siin sõda lootusi äratab vaimlisest suikumisest virgumiseks! Ei! Ka praeguse Euroopa kultuuri kõige eeskujulisemas esitajas, Saksamaal, käiakse mingisuguse uuestisündimise mõttega ümber. Selle kohta kirjutab Georg Simmel muu seas.
,,Lõppegu praegused sündmused millega tahes, aga sellest sõjast tuleb teistsugune Saksamaa välja . . . 1870. aastal oli pääküsimus majanduslistes võimalustes, nüüd aga vaimlikkudes. Juba mitu aastat võib Saksamaal liikumist märgata, millel nii või teisiti eesmärgiks on uus inimene. See pole üksik, konkreetselt võimalik inimene — Messiasest ma ei räägi — vaid üliloomulik idee, nagu seda Rousseau ,,loomulik inimene” oli.” Nüüd „ei püüta üht või teist täiust kätte saada, vaid töötatakse ajajärgu kallal, mille eesmärgiks oleks terve, täielik inimene.. . Teiseks peab saama mitte hulk, palju, vaid inimene kui üksikolevas.. . Meie vaimu praeguses seisukorras näen ma panti, et Saksamaa on jällegi raskejalgseks jäänud suure võimalusega. .. Sel sõjal on mingisugune teine mõte kui eelmistel sõdadel, temal on mingisugune müstikalik omadus… Meie kõik tunneme, et praeguse sõja juhtiv mõte seisab meie sisemise olemuse uuendamises — ta seisab iga üksiku isiku võimalikult suures üksuses, kõiksuses, mitte aga selles, et meie seisukorda parandada või mõnda eluhäädust kätte saada.”

*

Näete, missugused vaimuleegid ja hingekeeled praegune hirmus võitlus võdisema paneb ! Sõda peab meid uue vaimuga kastma, peab meid uuesti sünnitama. Võiks see lootus võimalikult palju kindlaid uskujaid leida, muidu ehk võtab vana Aadam jälle peagi võimust, kui suurtükkide mürin vaikib, sest liha on ikka vägevam olnud kui vaim, mateeria on hingele oma seadused pääle pannud.
Venemaa üks roosilisematest lootjatest arvab, et Euroopa kultuuril on kaks pääseteed — Ameerikasse või Aasiasse. Aga kas oleks tõesti arvata, et Euroopa väline, materiaalne kultuur Ameerikas vaimust tiinestatud saaks ? Nähtavad märgid panevad kahtlema. Ja Aasias — kas on Aasias mingisugune uus usu- või vaimuelu tõus avaldunud, mis Euroopa materiaalset kultuuri võiks ..kultuurilisemaks” teha? Jaapan europaseerib ennast ja Hiina mõtleb kõige paremate veealuste paatide pääle. Jääb järele India, see üksiklaste, vagade ja fakiiride maa. Ehk võib ometi siin seda vaimutiirasust oletada, mis vahelülide kaudu tiinestab Euroopa ainelise ilma? Võimalik, aga siis peab suur vahelüli kõige päält uuesti sündima, ta peab haigutavast ja ringutavast ärkvelolijaks saama; ta peab India religioonsuse loovaks jõuks muutma, mis ei salliks tshandalid, paariaid, pärisorje. Vene vaimu kahepaiksus peaks kaduma ja ,,ülirahvuslus, universalism” ei peaks ainult sõnas seisma ning ,,vaimu piiramata vabaduse maa” ei tohiks kuidagi olla ,,kuulmata orjalikkuse ja alandlikkuse maa, kus puudub isiku õiguste mõte ja kus ei kaitsta isiku väärtust”. Selle teostamiseks kulub aga palju tööd, olgu see poliitika- või haridusevallas. Lääne-Euroopas on juba ammugi kaugelekostvad hääled kuuldavale tulnud, et kool on muutunud vaimu suretajaks, kivistajaks. Elava rakukesena ühiskonna organismis ilmub punapalgne poisike või tütarlaps kooli ja tal on oma nägu, oma vaade, oma tegumood, oma hing, aga kool muudab ta aastate jooksul teiste sarnaseks, teeb temast tosinainimese ning pühib roosid palgeilt. ” Uskumapanevalt püütakse tõendada, et kool hävitab vaimuanded, sest uued leidused, uued vaimusaavutused pole mitte eriteadlaste omad, vaid need tulevad ikka kõrvalt, kust neid vähe loota teatakse. Aga ometi oleme meie Lääne-Euroopat ikka eeskujuks võtnud. Mis peab siis küll meil olema, kui me nii halvas eeskuju näeme ? Meil on alles „maa kuulmata rahvusliste liialdustega, allaheidetud rahvuste rõhumisega, venestamisega”.. . Aga virgunud Venemaa ühes kõige silmapaistvamaks tundemärgiks peaks küll olema just nende pahede kõrvaldamine. Vene vaimu meheline osa, see oodatud peigmees, vabastab mõrsja „bürokraatlikkuse surnud riigi piiridest”. Mõrsja on ,.mateeriasse vajunud ja alandlikult lepib ta oma eluga“, aga peigmees viib ta enesega kaasa, näidates talle uusi eluvõimalusi, uusi paleusi. Peigmees juhatab mõrsja nende kaugete ja kõrgete jäämägede poole, mis Dostojevski vaimutiirasus ehitanud ja kuhu ronimiseks Lääne-Euroopal veel aastasajad kuluvad (Leo Berg). Säält kostab see uus mäejutlus, mille kohta Nietzsche tunnistab: siit võisin ma midagi õppida.
Ah ! nii ilus ja hää on loota ning uskuda, ainult nii sagedasti unustatakse, et usk kohustab. Kas ei olnud enne sõda nii palju neid, kes nägid neljandas seisuses ja tema ideoloogias mingisugust uut armuõpetust, uut evangeeliumi, ja kas ei olnud just Saksamaal see uus armuõpetus nii mõjuvalt pukil ? Aga õpetus on õpetuseks jäänud ja rahuaadete asemel jutlustatakse tapmist, verevalamist; evangeelium on sõnadeks saanud ja tegelik elu korutab itaallase sõnu jäljendades: rahu on korraldav, sõda aga uuendav jõud. . .
Ja inimene loodab, usub.