Raamatust „Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis“
Eesti Riiklik Kirjastus, 1956

XVI sajandi esimesel veerandil puhkenud reformatsiooniliikumine Liivimaal ei suutnud lõplikult murda katoliku kiriku — ordu ja piiskoppide võimu, kuigi kõigutas seda tunduvalt. Puhkedes linnade ühiskondliku liikumisena, ei leidnud reformatsioon alguses peaaegu mingit poolehoidu aadliklassi esiletõusva osa — mõisnike hulgas, kes nägid selles ohtu valitsevale feodaal-pärisorjuslikule ekspluateerimissüsteemile. XVI sajandi teisel veerandil minetas reformatsioon Liivimaal selle revolutsioonilise värvingu, mille talle oli andnud linnade lihtrahva ja talupoegade võitlus sotsiaalse ja varandusliku võrdsuse loosungite all. Linnades võidule pääsenud valitseva klassi huve kaitsev luterlik-protestantlik kirik osutus feodaalmõisnikele igati vastuvõetavaks ja luteri usku siirdumine neile otstarbekohaseks, mistõttu Liivimaa vasallid hakkasid massiliselt usku vahetama.
Kuid kõrvuti protestantliku kirikuga jäi püsima katoliku kirik oma maavaldustega. Ordul ja piiskoppidel puudus aga jõud otsustavaks võitluseks reformatsiooni vastu, Liivimaa anakronismiks muutunud feodaalriigikesed läksid kiiresti vastu oma lõplikule lagunemisele.
Teiselt poolt, reformatsioon ei saanud kujuneda Liivimaal, vastupidi teistele Euroopa maadele tol ajal, tööriistaks valitseva klassi käes tsentraliseeritud riigi loomisel. Võõrrahvusest kolonisaatorlik valitsev klass ei olnud võimeline mõistma maa arenguvajadusi ja teostas lühinägelikku, avantüristlikku poliitikat. Olles võimetu looma tugevat keskvõimu, vajas esiletõusev balti-saksa mõisnike klass oma huvide kaitsmiseks, rõhutud talurahva vaoshoidmiseks tugevamat süserääni kui seda olid ordu ja piiskopid.
XVI sajandi teisel poolel valla pääsenud Liivi sõda pühkis Balti mere idakaldalt lõplikult minema need saksa kolonisaatorite poolt rajatud riiklikud moodustised. Tugevamate Euroopa riikide tiiva alla pugenud balti-saksa mõisnikud said kaitset ja toetust Rootsi, Poola ja Taani keskvõimudelt. Pikaajaline võitlus Liivimaa pretendentide vahel vaibus XVII sajandi teisel veerandil ja Balti mere idakaldal stabiliseerus mõneks ajaks Rootsi koloniaalvõim, kogu Eesti ala langes Rootsi valdusse.
Luterlik reformatsioon oli etendanud tähtsat osa tsentraliseeritud Rootsi aadliriigi kujunemisel XVI sajandil. Gustav Vasa, toetudes reformatsioonile, sai kirikumaade sekulariseerimisest vajalikke ressursse armee ja tsentraliseeritud riigiaparaadi loomiseks ja kindlustas endale ühtlasi kirikumaade omandamisest huvitatud rootsi aadli poolehoiu. Edaspidi sai luterlik-protestantlik kirik Rootsis tähtsaks sise- ja välispoliitiliseks teguriks.
Kuningavõim ja aadliklassi uus, tsentraliseeritud aadlimonarhia najal esiletõusnud kiht — nn. uusaadel rakendasid protestantliku kiriku täielikult oma teenistusse. Selle ülesandeks sai ekspluateeritavate hulkade vaoshoidmine ja tsentraliseeritud aadliriigi huvide kaitsmine.
Protestantlik kirik hakkas etendama Rootsi agressiooni õigustaja osa. Rootsi pretensioonid hegemooniale Balti merel põrkasid kokku katoliikliku Poola vallutusplaanidega. Rootsi nägi ka Habsburgides pretendente Balti mere sadamatele, mistõttu teravnesid tema vahekorrad ka teiste katoliiklike maadega. Asudes relvajõuga Balti mere äärest eemale tõrjuma Venemaad ja katoliiklikke maid, ilustas Rootsi oma kaugeleulatuvaid agressiivseid plaane võitleva protestantluse ideega. Protestantlik kirik andis Rootsi ekspansioonile oma õnnistuse, kuulutades selle võitluseks protestantismi levitamise eest.
Tingituna välispoliitilisest situatsioonist kujunes Rootsis välja äärmiselt sallimatu suhtumine kõikidesse katolitsismi avaldustesse Rootsi riigi piirides. Maal ringiliikuvaid jesuiite kahtlustati spionaažis Poola või teiste katoliiklike maade huvides. Katoliiklaste asumist Rootsi riigi, sealhulgas ka Rootsi koloniaalvalduste alale pidas keskvõim selle tõttu ohtlikuks ja tegi sellele mitmesuguseid takistusi. 
Eesti ala langemine protestantliku Rootsi ülemvõimu alla tähendas siin luterlik-prolestantliku kiriku lõplikku võidulepääsemist. Seni protestantliku kirikuga kõrvuti eksisteerinud katoliiklikud institutsioonid likvideeriti. Rootsi valitsus ilmutas ka koloniaalprovintsides suurt sallimatust katolitsismi suhtes. Katolitsismi vastast võitlust tuli Rootsi võimudel teostada eelkõige Liivimaal, mis katoliikliku Rzeczpospolita koloniaalvaldusena oli sattunud vastureformatsiooni mõjusfääri. Rootsi võimude poolt välja antud korraldused katoliiklike trükiste hävitamise kohta — hävitamisele kuulus kogu katoliiklik kirikukirjandus — puudutasid eeskätt Liivimaad, kus jesuiidid olid neid agaralt levitanud.
Rootsi aadliriigi valitsus pühendas palju tähelepanu luteri kiriku organisatsioonilisele ja majanduslikule tugevdamisele koloniaalprovintsides. Rootsi kirikupoliitika Ida-Balti provintsides oli Rootsi koloniaalpoliitika lahutamatuks osaks, kiriku tugevdamine toimus mõisnike klassi ja Rootsi tsentraliseeritud riigivõimu huvides.
Eesti ala majanduslik ja ühiskondlik-poliitiline arenemine XVII sajandil kulges teoorjusliku mõisamajanduse edasise laienemise, feodaalsuhete konserveerimise suunas. Viljahindade tõusust ergutatuna püüdsid mõisnikud turustada teravilja järjest suuremal määral. Need protsessid tõid endaga kaasa talurahva olukorra halvenemise — feodaalsete koormiste kasvu ja pärisorjusliku sõltuvuse edasise tugevnemise. Eesti ala majandusele, ühiskondlikele suhetele ja talurahva olukorrale vajutas oma pitseri maa koloniaalne seisund. Feodaalse rõhumise kõrval pidi eesti talurahvas XVII sajandil kannatama ka koloniaalset survet, mis ränkade riigimaksude ja mitmesuguste kohustuste näol lasus raske koormana talupoegadel. Talurahva olukorra halvenemine põhjustas tema vastupanu tugevnemist, mis omakorda tekitas kasvavat hirmu valitseva klassi hulgas. Otsese terrori kõrval, mida mõisnikud ja Rootsi võimud XVII sajandil laialt rakendasid talurahva suhtes, tekkis vajadus tõhustada ka talurahva ideoloogilise mõjustamise vahendeid. Luterlik-protestantlik kirik kui rahva vaimne orjastaja, mõisniku aktiivne abiline talurahva klassivõitluse lämmatamisel sai selle tõttu eriti vajalikuks mõisnikele, kelle huvides Rootsi valitsus teostaski kiriku tugevdamist.
Kuid luteri kiriku tugevdamisel lähtus Rootsi valitsus ka teistest kaalutlustest. Kirik pidi saama Rootsi koloniaalvõimu ustavaks toeks provintsides, tsentraliseeritud Rootsi riigivõimu huvide kaitsjaks. Rootsi aadliriigi poliitika vallutatud provintsides vastas üldiselt balti aadli huvidele. Kuid siiski põhjustas see mõnikord lahkhelisid kohaliku aadli ja keskvõimu vahel, need lahkhelid tekkisid lisaprodukti jaotamise küsimuses. Balti mõisnikud tahtsid ise maksimaalselt rikastuda eesti talupoegade orjatööst ja poleks meeleldi midagi oma sissetulekutest loovutanud neid kaitsvale Rootsi riigile. Nendest tendentsidest lähtudes taotles balti aadel kaugeleulatuvat poliitilist iseseisvust, mis polnud aga kooskõlas Rootsi riigi huvidega. Jättes kohalikule aadlile peaaegu piiramatu talupoegade kurnamise vabaduse, hoidus Rootsi keskvõim siiski rahuldamast aadli kaugeleulatuvaid separatistlikke taotlusi ja otsis üha uusi võimalusi talupoegade lisaprodukti suunamiseks riigikassasse.
Lisaprodukti jaotamise küsimus põhjustas teatud vastuseisu balti aadli poolt ka Rootsi kirikupoliitikale. Kohalikud mõisnikud jälgisid kadedalt kiriku sissetulekuid ja püüdsid nende arvel suurendada oma sissetulekuid. Rootsi võimude poolt tarvitusele võetud abinõud kiriku sissetulekute suurendamiseks tekitasid balti aadli hulgas protesti. Näiteks ei õnnestunud Gustav Adolfil aadli vastuseismise tõttu läbi suruda kirikukümnise uuesti sisseseadmist Eestimaal. Suurt pahameelt tekitasid Eestimaa mõisnike seas 1642. aastal valminud uue kirikukorralduse projektis ettenähtud kõrged kirikumaksud talupoegadelt.  Pastorite palkade kõrgendamise ja stabiliseerimise katse kukkus läbi Eestimaa aadli opositsiooni tõttu.  Pahameelt tekitas balti aadli hulgas ka asjaolu, et Rootsi keskvõim, teostades kiriku organisatsioonilist tugevdamist, allutas selle vahetult riigivõimule ja muulis luteri kiriku vähem sõltuvaks kohalikest mõisnikest, kui see oli olnud reformatsioonijärgsel perioodil. Loomulikult vastas Rootsi kirikupoliitika just aadli klassi kui terviku huvidele, kellele oli tarvis, et kirik oleks organisatsiooniliselt ja majanduslikult tugev ning seega võimeline edukalt teostama oma ekspluataatorlikku missiooni. Sel kombel balli aadli kitsalt momendi huvidest lähtuv omakasupüüdlikkus takistas teda mõistmast oma klassi kui terviku huve laiemas perspektiivis.
Kirikuoludega Eesti- ja Liivimaal sai Rootsi valitsus hakata energilisemalt tegelema alates XVII sajandi teisest veerandist, mil Rootsi Ida-Balti valduste poliitilised piirid olid enam-vähem stabiliseerunud.
Kiriku tegevust juhtivate ja koordineerivate keskustena asutati Eestimaa ja Liivimaa kubermangudesse luterlikud konsistooriumid. Erinevalt Eestimaa kubermangust, kus konsistooriumi koosseis komplekteeriti, nagu Rootsis endaski, ainult vaimulikest liikmetest, suutis Liivimaa aadel endale kindlustada segakonsistooriumi — Liivimaa konsistooriumide pooled kohad kuulusid ilmalikele liikmetele. Segakonsistooriumi taotles visalt ka Eestimaa rüütelkond, kuid ei saavutanud selles suhtes mingeid järeleandmisi Rootsi võimudelt. Rootsi keskvõim püüdis vältida kohaliku aadli liiga suurt vahelesegamist oma kirikupoliitikasse. Konsistooriumide tegevust jälgis ja juhtis vahetult kuningas, Rootsi riigi suhtes lojaalsemalt häälestatud vaimulikud sobisid palju paremini kaitsma Rootsi riigi huve provintsides kui separatistlikke tendentse ilmutav balti aadel. Sel põhjusel kaotati 1648. aastal ka Liivimaal segakonsistoorium, kuid 1662. aastal võitles Liivimaa aadel selle jällegi kätte. 1694. aastal oli ta sunnitud uuesti loobuma sellest eesõigusest.
Konsistooriumide eesotsas seisid Eestimaal piiskop ja Liivimaal superintendent (resp. kindralsuperintendent), segakonsistooriumi puhul viimase kõrval ka ilmalik direktor. Piiskopid ja superintendendid määrati ametisse Rootsi valitsuse poolt ja nad olid kohaliku kirikliku hierarhia kõrgeimaks lüliks, alludes ainult keskvõimu korraldustele. Piiskopid ja superintendendid olid enamasti Rootsi päritoluga vaimulikud.
XVII sajandil hakati regulaarselt pidama ka vaimulike sinodeid Eesti- ja Liivimaal. Sinoditest osa võtmine oli kohustuslik kõikidele kubermangu vaimulikele, neil arutati mitmesuguseid kirikuellu puutuvaid küsimusi ja võeti vastu otsuseid sel alal. Vaimulike kvalifikatsiooni tõstmise eesmärgil korraldati sinoditel ka teoloogilisi disputatsioone, mis ei tohtinud aga kuidagi kõrvale kalduda Augsburgi usutunnistuse tähest ja vaimust. Rangelt ortodoksse luterliku õpetuse kõrval ei sallinud Rootsi võimud mingeid kõrvalekaldumisi kummaski suunas — «papismi» (s. o. katolitsismi) ja kalvinismi vaadeldi kui võrdselt ohtlikke äärmusi. Mistahes «väärõpetuse» hirmul keelati pastoritel usuliste kirjutuste avaldamine ilma superintendendi loata. Kuna kiriklikud institutsioonid pidid oma praktikas rangelt lähtuma Rootsi keskvõimu huvidest, ei sallitud ka mingeid vaimulike omavahelisi lahkhelisid ega lahkarvamusi keskvõimu poolt läbiviidava kirikupoliitika küsimustes. 1644. a. Eestimaa sinodaalseaduses leidub näiteks punkt, mis keelab sinoditel «vihaste kõnede» pidamise ja käseb hoiduda omavahelistest lahkhelidest ja «kurjadest afektidest».
Kirikute tegevuse kontrolli ja juhtimise hõlbustamiseks jagati kumbki kubermang praostkondadeks ja seati ametisse praostid. Praostide ülesandeks oli teostada öisest järelevalvet kihelkonnapastorite üle. Olles liitnud oma valdustega 1645. aastal ka Saaremaa, allutas Rootsi valitsus selle kiriklikult Eestimaa konsistooriumile.
Nii rajasid Rootsi võimud XVII sajandil protestantlikule kirikule Eesti alal tugeva organisatsioonilise aluse, mis võimaldas tugevdada valitseva klassi ideoloogilist survet rõhutud hulkadele. Rootsi võimude poolt ellu kutsutud kiriklikud institutsioonid hakkasid agaralt otsima uusi leid feodaal-kirikliku moraali pealesurumiseks eesti rahvale. Rootsi võimud, kes olid otsustanud muuta vallutatud provintside «jumalakartmatu» ja «mässumeelse» talurahva kristlikult kuulekaks ja ohvritallena alandlikuks, ei hoidnud kokku energiat ega ressursse oma eesmärgi saavutamiseks.
Et saada ülevaadet pastorite tegevusest kohtadel, teostasid nii piiskopid kui ka superintendendid regulaarselt kirikuvisitatsioone. Pastoritele tehti omakorda ülesandeks visiteerida regulaarselt oma koguduse talupoegi ja kontrollida nende teadmisi ristiusu õpetuses. Talupoegi sunniti pähe tuupima katekismust ja palveid, hakati rangemalt nõudma kiriklike kommete täitmist ja jutlustel käimist. Kristlikest talitustest kõrvalehiilijate vastu rakendati rahatrahvi.
Selleks, et rahvast hirmu abil vaos hoida, vajas kirik ka politseilist võimu. Katoliku kiriku «kasvatusvahendite» hulgas olid terror ja vägivald etendanud tähtsat osa. Samu vahendeid hakkas rakendama ka protestantlik kirik, mille politseiline võim kujunes välja põhiliselt XVII sajandil. Kirikliku eksekutsiooni korras hakkas ka protestantlik kirik rakendama ihunuhtlust. Rootsi võimude korraldusel seati iga kiriku juurde üles nn. kirikusammas, kus viidi läbi kiriklikku eksekutsiooni. Peale ihunuhtluse rakendati ka selliseid alandamise ja häbistamise vahendeid, nagu häbiposti asetamine. Kiriku poiitseilise funktsiooniga oli seotud talupoegadest kirikuvöörmündrite ametisseseadmine. Need vöörmündrid ehk «kirikumehed» täitsid kirikupolitsei kohuseid: nad pidid valvama korra järele kirikus jutluse ajal ja täide viima karistust kirikusambas.
Valitseva klassi ideoloogiline pealetung eesti talurahvale muutus eriti intensiivseks XVII sajandi viimastel kümnenditel. Karl Xl valitsemise ajal (1672—1697). Karl XI poolt teostatavale absolutistlikule poliitikale oli iseloomulik riigitulude suurendamine vallutatud provintside talurahva intensiivsema ekspluateerimise teel, mistõttu XVII sajandi lõpul toimus eesti talupoegade olukorra tunduv halvenemine ja teravnes järsult talurahva klassivõitlus. Teravnenud klassivastuolude tingimustes kerkis eriti aktuaalselt päevakorda küsimus, kuidas tugevdada kiriku mõju rahvale. Karl XI pühendas suurt tähelepanu kiriku ja selle mõju tugevdamisele vallutatud provintsides ja saavutas selles küsimuses ka mõningaid tulemusi. Kirikliku ühtsuse loomise eesmärgil kogu Rootsi riigis kehtestas Karl XI Eesti alal 1686. aasta Rootsi kirikuseaduse, mis mõningate muudatustega jäi siin kehtima 1832. aasta kirikuseaduseni. 1686. a. Rootsi kirikuseadus tugevdas protestantlikku kirikut nii organisatsiooniliselt kui ka majanduslikult. Selleks, et rahvas omandaks paremini ristiusu õpetuse, pidas Karl XI vajalikuks lugemisoskuse levitamist rahva hulgas. XVII sajandi 80-ndatel aastatel hakati astuma selles suunas samme, mille tulemusena sajandi lõpuks eesti talurahva hulgas hakkas levima mõnevõrra ka lugemisoskus.   Absolutistlik keskvõim toetas energiliselt ka eestikeelse piibli väljaandmise üritust, mida siiski lõpule ei suudetud viia — esimene eestikeelne piibel ilmus teatavasti alles pärast Eesti liitumist Venemaaga, 1739. aastal.
Protestantlik kirik tugevdas XVII sajandil ka oma väliseid mõjuvahendeid. Kirikliku arhitektuuri rikkalikkus, moodustades terava kontrasti talupoegade ja linnade lihtrahva kasinale elamuarhitektuurile, pidi sisendama rahvale religioosset hardust ja looma illusiooni ristiusu jumala vägevusest. XVII sajandi teisel poolel hakati endisest suuremat tähelepanu pöörama kirikute sisearhitektuurile. Sellest ajast pärinevad rikkalikud baroksed puunikerdustööd paljudes linna- ja maakirikutes Eesti alal, näiteks Tallinna Pühavaimu kiriku kantsli ja rõdude nikerdused. XVII sajandi lõpul ehitati ka reale kirikutele baroksed tornikiivrid.
Vaimulikkonna rõhuva enamiku moodustasid pastorid, kellel lasus tegelikult talurahva vaimse pimestumise ja ohjashoidmise praktiline teostamine. Puutudes vahetult kokku talurahva ja linnade lihtrahvaga, pidid pastorid neile jagama «kristlikku armuõpetust» ja kindlustama kristliku orjamoraali sügava tungimise rahva teadvusse. Rootsi valitsus mõistis hästi, et pastorite kaadrist olenes suurel määral vallutatud provintside talurahva ja linnade lihtrahva vaimne orjastamine ja võttis tarvitusele mitmeid abinõusid pastorite kaadri tugevdamiseks. Pastorite eesti keele oskuse nõue sai XVII sajandil üldiseks, sisserännanud pastoritele hakati, eriti sajandi lõpul, järjekindlalt eelistama kohaliku päritoluga vaimulikke. Kohaliku pastorite kaadri ettevalmistamise vajadus ajendas Rootsi kuningaid rajama Eestisse kõrgemaid õppeasutusi, nagu seda olid XVII sajandil Eestis tegutsenud Rootsi ülikoolid.  Pastorite eestikeelse jutlustamise hõlbustamisele aitasid suurel määral kaasa XVII sajandil ilmunud eestikeelsed trükised. 
Mõisnike patronaadiõiguse (kirikuõpetajate valimise õiguse) jätsid Rootsi võimud XVII sajandi viimaste kümnenditeni puudutamata.   Pastorite valikul otsisid mõisnikud loomulikult selliseid, kes sobisid kõige paremini kaitsma nende klassihuve, s. o. sundima talurahvast sõnakuulmisele manitsuste ja terrori abil. Selleks otstarbeks sobisid väga hästi ka need võõrsilt sisserännanud vaimulikud, kes moodustasid XVII sajandi viimaste kümnenditeni rõhuva enamuse Eesti alal tegutsevatest pastoritest. Eesti- ja Liivimaa pastorikohad olid kuulsad oma tulukuse poolest ja meelitasid selle tõttu ligi hulgaliselt ettevõtlikke võõramaalasi, kelle hulgas leidus palju avantüriste ja muidu kahtlast elementi. Oma kõlvatute eluviiside poolest ei jäänud pastorid mingis suhtes maha Eesli- ja Liivimaa mõisnikest, nende hulgas esines küll lapsetapmisi, küll abielurikkumist, veresegamist ja muid patte, mille vastu nad ise agaralt jutlustasid. Luteri vaimulike lõtvadele eluviisidele vihjab kas või seegi fakt, et Eestimaa 1644. a. sinodaalseadusesse oldi sunnitud sisse võtma punkt, mis nägi ette vaimulike trahvimist sinodil purjus peaga sõnavõtmise eest.
Kuna pastorite ülesandeks oli kaitsta ja õigustada mõisnike poolt talupoegade suhtes rakendatavat julmust ja ülekohut, ei sallinud Rootsi võimud ja mõisnikud mingeid ebakohaseid «kristliku halastuse» avaldusi pastorite poolt. Üldiselt olid sellesuunalised kartused üleliigsed, sest pastoreid ei huvitanud üldse talupoegade viletsus ja nad nägid oma tegevuse eesmärki ainult selles, et rikastuda ja aidata rikastuda mõisnikel. Selles suhtes on huvitav mitte nähtusena, vaid oma tagajärgede poolest ühe pastori katse kaitsta oma kiriku vöörmündrit mõisa ülekohtu eest. Harju-Madise ja Risti pastor Aulinus astus välja kiriku vöörmündri, Pakri talupoja Peebu Tõnise kaitseks, kes oli saanud 20 paari vitsu vakuraamatu normide täitmata jätmise eest. Selline teguviis oli Aulinuse puhul arusaadav, kui arvestada asjaolu, et vöörmünder oli peksu tagajärjel kaotanud ajutiselt töövõime ja pastor jäi seetõttu ilma abiliseta. Pastor kirjutas Tallinna Linnusekohtusse ja avaldas arvamust, et talupoja vilets aineline olukord ei võimaldanud tal maksta nõutud koormisi ja et nii vana talupoega ei oleks tohtinud nii rängalt peksta. Sellise ebasündsa «humaansuse» tagajärjeks oli Tallinna Linnusekohtus 1701.—1702. aastal toimunud protsess, milles Linnusekohus süüdistab Aulinust talupoegade ülesässitamises, kuna õigustades ühte «tõrksat» talupoega õhutavat ta teisigi vastupanule. Linnusekohtu advocatus fisci — ametlik süüdistaja — väljendab täiesti selgelt Rootsi krooni ja mõisnike seisukohta pastorite ülesannete suhtes: ärgu segagu end Aulinus asjadesse, mis vaimulikkudesse üldse ei puutu; tema kui pastori kohus oleks olnud, nagu talle käskki antud on. manitseda talupoegi sõnakuulmisele ja mitte neid õigustada. 
Luteri pastorite sissetulekud XVII sajandil olid mitmekesised ja rikkalikud. Kihelkonnapastorid said endi käsutusse kirikumõisa koos sõltuvate talupoegadega. Aadlimõisatega võrreldes olid kirikumõisad küll suhteliselt väikesed, kuid nendest saadavad sissetulekud polnud ka kaugeltki pastorite ainsaks tuluallikaks. Kogu kihelkonna talupojad maksid pastorile regulaarselt kirikuandameid, mõisnike puhul on juttu ka vabatahtlikest annetustest. Kirikumaksud olid üle maa ebaühtlased, üldiselt olid need seda suuremad, mida väiksem oli kihelkond. Pastorid ei põlanud ära ka selliseid «ebakristlikke» tulude suurendamise vahendeid, nagu valemõõtude kasutamine. Pastori seda liiki pettuse peale kaebasid näiteks 1695. aastal Harju-Jaani talupojad, kusjuures pastor vabandas end väitega, et võltsi külimitu sai ta päranduseks oma eelkäijatelt. Üksikute kiriklike talituste, nagu laste ristimise, laulatamise, matusetalituse jms. eest nõudsid pastorid veel eritasu. Nende maksude suuruse määras iga pastor oma suva järgi. Need maksud olid talurahvale raskeks koormaks, kuid kiriklikest talitustest kõrvalehoidmise korral ähvardas neid veelgi rängem rahatrahv. Talupojad olid sel kombel sunnitud lunastama endile ahnete pastorite vahendusel «jumalaarmu». «Jumalaarmu» andmist hindasid pastorid aga õige kõrgelt, nii näiteks Läänemaal oli kombeks röövida haige külastamise eest terve lammas. 
Pastorite sissetulekute hulgas etendasid üsnagi olulist osa ka trahvirahad. Kiriku sissetulekute suurendamise eesmärgil töötas Rootsi keskvõim välja ulatusliku kiriklike trahvide süsteemi, mis kindlustas kirikukassadele pidevaid sissetulekuid. Talupoegi trahviti kõikvõimalike „pattude“ eest, nagu seda olid jutlustel ja armulaual mittekäimine, pühapäevane õllejoomine, „liiderlik elu“ jne.
Eespoolloetletud tuluallikatele lisaks kindlustasid pastorid endile veel «juhuslike andide* laekumise, peale selle pidid talupojad mõnel pool veel kiriklike pühade puhul tooma oma jumalasulasele mitmesuguseid põllu- ja karjasaadusi. Ka kirikute ja pastoraadi hoonete ehitamise ning remontimise kohustus lasus talupoegadel.
Pastorid ei piirdunud loetletud sissetulekutega, vaid püüdsid rikastuda ka muul teel. Nii ei jäänud pastorid sugugi kõrvale sellistelt tulutoovatelt tegevusaladelt, nagu seda XVII sajandil oli kõrtside pidamine ja viljaga hangeldamine. 
Vaatamata kõikidele jõupingutustele, mis Rootsi võimud tegid selleks, et muuta vallutatud provintside talurahvas «kristlikuks», jäi ristiusu õpetus XVII sajandil eesti talupoegadele endiselt võõraks ja vastuvõetamatuks. Kirik astus välja mitte ainult rahva vaimse orjastajana ja feodaalse ning koloniaalse rõhumise õigustajana, vaid ka otseselt talupoegade ekspluateerijana. Ahnete pastorite näol oli talupoegadel tegemist rõhujatega, keda nad vihkasid samuti nagu mõisnikke ja Rootsi koloniaalvõimu. Olles terrori abil sunnitud täitma kiriklikke kombeid, tegid eesti talupojad seda formaalselt ja vastumeelselt. XVII sajandi kirikuvisitatsioonide materjalid sisaldavad rohkesti pastorite kaebusi selle üle, et talupojad ei käi korralikult jumalateenistusel ja armulaual, et jutluste ajal nad lobisevad või magavad ning katsuvad sageli juba enne jutluse lõppu kirikust välja hiilida. Selleks, et talupojad kirikust välja ei pääseks, soovitatakse mõnel pool kirikuuksi jutluse ajaks lukustada. 1645. aastal teatati seoses visitatsioonidega Ridalast, et sealsetel talupoegadel on kombeks suuremate pühade aegu koguni käratsedes lõhkuda kirikus pinke ning toole ja siis koos nendega kirikust välja joosta. Talupojad suhtusid suure põlgusega ristiusu «tarkusesse» ja kui neilt hakati nõudma katekismuse ja palvete pähetuupimist, keeldusid nad sageli seda tegemast. Kui pastorid tulid küladesse talupoegi visiteerima ja tahtsid kontrollida talupoegade teadmisi ristiusu õpetuses, jooksid talupojad sageli metsa pakku.  
Eestlaste usulistel kujutelmadel XVII sajandil polnud sisuliselt midagi ühist ristiusuga. Urvaste pastor Gutslaff kirjutas 1644. aastal: «Nad (s. o. eestlased) ei tea midagi Jumalast ja jumalasõnast, Jumala usust ega palvetest. Nende pimeduse, ebausu, ebajumalate kummardamise ja nõiakunsti avaldused on loetlematud. Enamik neist pole muud kui paganad selle sõna täpses tähenduses, kes ei tea kristlusest midagi peale selle, et nad on ristitud.» 
Kaasaegsete kirjeldustest ning visitatsioonimaterjalidest nähtub, et eestlaste rahvausund XVII sajandil ilmselt ei erinenud oluliselt nendest usundilistest kujutelmadest, mis eestlastel olid enne Eesti ala anastamist saksa-skandinaavia röövvallutajate poolt XIII sajandil. Rõhutud klassi seisundisse surutud eesti rahvas säilitas sajandite jooksul konservatiivselt vanu uskumusi, mis olid olnud talle iseloomulikud varafeodaalsete suhete ajajärgul ja mis kandsid endal osalt veel ürgkogukondliku korra pitserit. Sugukondliku korra igandina oli eesti rahvausundis veel XVII sajandil tähtsal kohal esivanemate kultus, mis väljendus surnute matmise viisis ja surnute hingede austamise kommetes. XVII sajandi kirikuvisitatsioonide materjalid sisaldavad pastorite massilisi kaebusi selle üle, et talupojad hoiduvad kristlikest matustest ja matavad oma surnuid muistse kombe järgi kalmetesse. Eestlaste rahvausundile oli XVII sajandil iseloomulik ka haldjate kultus. Veel sajandi lõpust pärinevad andmed räägivad viljakusehaldja Metsiku agarast kummardamisest Läänemaal. Mihkli koguduse pastor Henric Göseken kaebas selle üle oma 1694. aastal koostatud memoriaalis Eestimaa konsistooriumile.  Haldjate kultus avaldus arvukates usukommetes. milledest tähtsal kohal seisis haldjatele ohverdamine teatud päevadel pühades hiites, «ohvrimägedel» jne. Üldine oli XVII sajandil samuti neljapäeva pühitsemine. Arvukad kombed ning uskumused, mis olid tarvitusel igapäevases elus ja perekondlike sündmuste puhul, olid samuti seotud muistsete usundiliste kujutelmadega.
Haldjate kultuse avalduseks oli tegelikult ka katoliku pühakute kummardamine, mis XVII sajandil oli eesti talurahva hulgas väga laialt levinud. Paikades, kus käidi haldjatele ohverdamas, olid sageli katolitsismi-aegsed kabelid, ristid, sambad või nende asemed ja varemed. Katoliiklikud preestrid olid püüdnud omal ajal sundida eesti talurahvast kummardama katoliku pühakuid sel teel, et rajasid kabeleid jms. kohtadele, kus eestlased käisid haldjatele ohverdamas. Sel kombel kanduski haldjate kultus osaliselt üle katoliku pühakutele, ohverdamispäevadeks said sageli katoliku pühakute päevad.   Katoliku pühakute kummardamine eesti talupoegade poolt reformatsioonijärgsel perioodil oli kahtlemata seotud ka sellega, et mõisnike huvide kaitsjaks sai nüüd luteri kirik. Jäädes tegelikult täiesti indiferentseks usutunnistuse küsimuses — siin nägi eesti talurahvas vaid kiriklike kommete välist erinevust — kaldus talurahva sümpaatia katolitsismi poole selle tõttu, et mõisnikud olid protestandid. Sellega on seletatav asjaolu, et Poola ülemvõimu all oleval Liivirnaal leidis vastureformatsiooni propaganda teatud määral tänulikku pinda eesti talupoegade hulgas. Protestantliku kiriku lõplik võidulepääsemine XVII sajandil, Rootsi võimude ja mõisnike suur sallimatus katolitsismi suhtes soodustasid mõnede katoliiklike usukommete püsimist talurahva hulgas ja nende ühtesulamist rahvausundiga.
Rahvausund oli, nagu ka suuline rahvalooming, rõhutud klassi ideoloogia avaldusvormiks. Vanast rahvausundist visa kinnipidamisega väljendas eesti talurahvas oma protesti talle sajandeid peale surutud feodaal-kirikliku ideoloogia ja kiriku kui otsese ekspluataatori vastu. Rootsi võimude poolt tarvituselevõetud abinõud kiriku mõju tugevdamiseks rahvale suurendasid veelgi eesti talupoegade vaenu ekspluataatorite teenistuses oleva kiriku vastu. Kirikusammaste ülesseadmine ja kiriklik eksekutsioon põhjustasid talupoegade hulgas sügavat meelepaha ja vastuhakkamist Nii näiteks takistasid talupojad 1691. aastal talupoegade peksmist kirikusambas Hageri kiriku juures. Talupoegade protest kasvas ägedaks füüsiliseks kokkupõrkeks, millest mõisavalitseja olevat vaevalt eluga pääsenud.
Eesti talupojad mitte ainult ei pidanud visalt kinni oma usulistest ettekujutustest ja nendega seotud kommetest, vaid olid valmis ka aktiivselt võitlema nende puutumatuse eest. Näiteks sai talupoegade poolt pühaks peetava Võhandu jõe «rüvetamine» mõisniku poolt (mõisnik ehitas jõele veski) ajendiks talupoegade ülestõusu puhkemisele Sõmerpalus 1642. aastal. Selle mahasurumiseks kutsuti kohapeale relvastatud sõdureid.
Rootsi võimud, mõisnikud ja pastorid püüdsid tagajärjetult hävitada eestlaste rahvausundit. Pastorid manitsesid talurahvast kantslitest loobuma oma «hirmsast ebausust», sundisid kalmetesse maetud surnuid välja kaevama ja kirikuaeda matma,  keelasid mõnel pool isegi torupilli mängimise pühapäeviti pärast jutlust  — selles populaarses rahvapillis nähti mingit «paganluse» sümbolit. Rootsi võimud katsusid välja juurida rahvausundit ka sel teel, et lasksid hävitada rahva poolt pühaks peetavaid objekte ja saatsid relvastatud sõdureid rahvast ohverdamispaikadest minema kihutama.    XVII sajandi viimastel kümnenditel, mil Rootsi võimud hakkasid eriti suurt tähelepanu pöörama kiriku mõju suurendamisele eesli talurahva hulgas, tugevdati võitlust rahvausundi vastu. Sel ajal ilmus rida korraldusi, milledes tehti mõisnikele, pastoritele ja ametnikele ülesandeks otsustavalt tugevdada võitlust rahvausundi vastu. Näiteks andis Liivimaa kindralkuberner 1693. aastal välja plakati, milles rõhutatakse, et «ebausklik» ohverdamine on mitte ainult keelatud, vaid käsk on ka selle vastu agaralt võidelda. Kuna talupojad siiski massiliselt «ebajumalaid» kummardavat, kästakse rahvausundiga seotud riste, puid, metsasalusid, kive jms. «maha kiskuda, puruks raiuda, koos ohvritega põletada, ära hävitada ja vajalikul viisil nii ära kaotada, et mitte vähimatki märki, mida edaspidiseks ebausuks tarvitada võiks, järele ei jääks». Kästakse kaevata võimudele kõigi peale, kes sellele korraldusele ei alistu.
Valitseva klassi ideoloogiline pealetung rõhutud eesti talurahvale, mida teostati protestantliku kiriku ja selle mõjuvahendite tugevdamise, rahvausundi jälitamise ja selle kandjate terroriseerimise teel, oli vähem tulemusrikas kui XVII sajandil toimunud pärisorjuse pealetung. Mõisnikud ja Rootsi võimud suutsid XVII sajandil küll lõplikult pärisorjastada eesti talurahva, kuid neil ei õnnestunud teda vaimselt orjastada. Kuivõrd tagajärjetuks jäid Rootsi võimude katsed välja tõrjuda vallutatud provintside talurahva teadvusest nende «paganlikud» usulised kujutelmad ja sisendada neile feodaal-kirikliku moraali tõekspidamisi, seda näitavad küllalt hästi XVIII sajandi esimesest kümnendist pärinevad kirikuvisitatsioonide materjalid, mis tunnistavad, nagu varasemadki andmed, suurest «jumalasalgamisest» ja «ebajumalate-kummardamisest» talupoegade hulgas.
Võideldes küll rahvausundi kui «ebausu» vastu, olid valitsev klass ja kirik ise kõige pimedama ebausu kandjateks ja sisendasid ebausku ka rahvale.
Protestantlik kirik, olles pärast reformatsiooni võidule pääsenud reas Euroopa riikides, võttis üle ja kasutas enda huvides ära katoliku kiriku poolt väljaarendatud õpetuse «salajasest saatana vürstiriigist» ja «nõidadest» kui selle vürstiriigi alamatest, saatana käsilastest. Protestantlik kirik hakkas «nõidadega» halastamatult arveid õiendama, mitte jäädes selles suhtes maha katoliku kirikust. Nii katoliku kui ka protestantlik kirik kasutasid nõiaprotsesse võitluses oma poliitiliste ja ideoloogiliste vaenlaste vastu. Kui katoliku kirik tembeldas «nõidadeks» sageli protestante, siis tegi protestantlik kirik sama katoliiklaste suhtes. Ajavahemik reformatsioonist kuni XVII sajandi lõpuni oli Euroopas barbaarsete nõiaprotsesside õitseajaks, millal tuhandeid süütuid inimesi saadeti surma «nõidade» pähe.
Eesti talurahvale oli võõras kogu see koletislik ebausklike kujutelmade süsteem, mida kujutas endast kiriku poolt üksikasjaliselt väljatöötatud teooria nõidadest. See rajanes   osaliselt Lääne-Euroopa maade mütoloogial, osaliselt ristiusu dualismil ja ähmastel piiblitsitaatidel. Protestantlik kirik, jätkates katoliku kiriku vaimupimestamise missiooni, hakkas agaralt juurutama eesti rahva teadvusse neid ebausklikke ettekujutusi, mis lokkasid võõrrahvusest valitseva klassi hulgas. Sisendades rahvale hirmu ja jubedust nõidade ees, lootis kirik saada rahva üle suuremat võimu, sest nõidade kurjuse eest pidi ju võima päästa ainult kristlik meel ja kuulekus kiriku suhtes.
1626. aastal avaldas Liivimaa kindralsuperintendent Samson oma «Üheksa suurepärast ja hästi põhjendatud nõiajutlust», mis sisaldasid juba katoliku kiriku poolt väljatöötatud ja protestantliku kiriku poolt «loovalt» edasiarendatud «nõidade-teooria» põhialuseid. Need jutlused kanti ette Riia Toomkirikus eesmärgiga selgitada pastoritele saatana, kuradite ja nõidade iseärasusi, nende tegutsemisviise jms. Pastorid pidid omakorda pühendama rahvast sellistesse «tarkustesse». Kindralsuperintendendi jutlused sisaldavad rohkesti täpseid ja üksikasjalisi andmeid kõige imepärasematest asjadest, nagu näiteks sellest, et ühe inimese sisse mahub korraga maksimaalselt 6666 paharetti jne.. jms. Samsoni jutlused demonstreerivad aga ka seda, kuidas protestantlik kirik kasutas ebausku võitluses katolitsismi vastu. Äsja Liivimaal peremehetsenud jesuiitidel, nagu eespool juba märgitud, õnnestus teatud määral võita Liivimaa talurahva poolehoidu. Pidades silmas Liivimaa uue peremehe, protestantliku Rootsi ja valitseva klassi huve, kasutab Samson ebausku jesuiitide ja üldse katolitsismi diskrediteerimiseks rahva silmis. Rida Rooma paavste kuulutatakse nõidadeks,  nõidusega olevat tegelnud ka jesuiidid Liivimaal   jne. Sellised võtted olid muuseas iseloomulikud kõigile protestantlikele «nõiaasjanduse teoreetikutele» tol ajal.
Millisel määral ja mis kujul eesti talupojad ja linnade lihtrahvas tegelikult omandasid kiriku poolt loodud saatana ja nõidadega seotud ebausklikud ettekujutused, seda on olemasoleva materjali põhjal raske kindlaks teha. Eestlaste usundilistes kujutelmades ei puudunud teatavasti ka nõidade mõiste, maagial oli küllaltki tähtis koht ka eestlaste rahvausundis.  Kuid talurahva hulgas populaarsetel lausujatel, posijatel, soolapuhujaid jt. oli vähe ühist nende «nõidadega», keda kirik nii julmalt jälitas. Nende poole pöördusid talupojad tavaliselt abi saamiseks haiguste vastu, mis mõnikord andis ka soovitud tagajärgi, kuna need «nõiad» tundsid peale maagia ka looduslikke ravimeid ning rakendasid edukalt rahvameditsiini haiguste ravimisel. Kuigi usuti, et nad suudavad teisi inimesi ja loomi ka kahjustada. ei ole eesti rahva fantaasia nõidadele omistanud nii suurt kurjust ja kahjulikkust, nagu seda tegi kirik. Kiriku poolt tehtav «selgitustöö», mis XVII sajandil üldiseks saanud rahvakeelse jutlustamise tõttu jõudis küllalt hästi rahva teadvusse, soodustas kahtlemata nõidadega seotud ebausu levimist rahva hulgas. Teiselt poolt aitasid juurutada ebausku nõiaprotsessid, sest piinamise teel väljapressitud ülestunnistused said üldiselt teatavaks ja leidsid küllalt palju uskujaid.
Nõidu hakkas Eesti alal jälitama juba katoliku kirik, kuid barbaarsete nõiaprotsesside agaraimaks lavastajaks Eestis sai protestantlik kirik ja kohus Rootsi koloniaalvõimu ajal. Ajavahemik XVI sajandi lõpust kuni Rootsi koloniaalvõimu hävitamiseni Põhjasõjas oli nõiaprotsesside õitseajaks Eestis. Rootsi võimud ja protestantlik kirik hakkasid ilmutama suurt agarust «nõidade» jälitamises ja üle kogu maa hakati läbi viima julmi nõiaprotsesse, millede ohvriks langesid peaaegu eranditult talupojad ja linnade lihtrahva esindajad.
Selleks, et vangistada nõiduses kahtlustatavat, jätkus sellekohasest kaebusest. Rahva hulgas valitseva ebausu tõttu leidus sageli nii kaebajaid kui tunnistajaid. Nõidadeks tunnistati aga mõnikord inimesi ka isikliku vihavaenu motiividel. Kirikule ja mõisnikele andis nõiaprotsesside lavastamine võimaluse vabaneda ka «tõrksatest» talupoegadest, kes muutusid neile tülikaks ja keda nad kartsid.
Nõidumises süüdistatul polnud enam mingit lootust tõestada oma süütust, välja arvatud neil juhtudel, kui kohus oli huvitatud tema vabastamisest. Seda viimast tuli ette aga väga harva. Küllaldaseks süütõendiks peeti juba kaebust ja tunnistajate olemasolu, kuid kohus taotles peaaegu alati ka ülestunnistust kaebealuselt. Enne ülestunnistuse väljapressimisele asumist prooviti kaebealuse peal nn. jumalaotsust. Eesti ala nõiaprotsessides XVII sajandil kasutati sellistel juhtudel veeproovi. Kaebealune seoti käsist ja jalust kinni ja lasti nööri otsas vette. «Nõiad» pidid üldiselt levinud ebausu järgi jääma veepinnale ujuma, süütud põhja vajuma. Veeproovi tulemused olenesid aga timukate «kunstist», nad võisid oma äranägemise järgi lasta kaebealust kas vee peale jääda või põhja vajuda. Näiteks olevat üks «nõid» 1640. aastal Karksis jäänud veepinnale ujuma ka siis, kui teda latiga vee alla tõugati  . Teisal aga selgub, et veeproov ebaõnnestus timuka oskamatuse tõttu. Pärast «jumalaotsuse» langetamist, mis peaaegu alati tuli kaebealusele kahjuks, asutigi ülestunnistuse väljapressimisele. Selleks rakendati tortuuri ehk piinamist. Julmade piinamisvõtete abil sundis kohus inimesi omaks võtma mistahes absurdseid süüdistusi ja pressis neilt välja ka andmeid teiste «nõidade» kohta. Piinamisest meeleheitele viidud kaebealused nimetasid peaaegu alati teisi «nõidu», et aga piinamine lõpetataks. Tortuuri abil väljapressitud «tunnistused» said uute nõiaprotsesside põhjuseks. Need õnnetud, kelle nimesid piinatav «nõid» oli juhtunud nimetama, vangistati samuti «nõidade» pähe.
Rootsi võimude poolt kehtestatud seaduste järgi võis tortuuri rakendada ainult mitteaadlike suhtes. Kohtumenetluses oli tortuur kasutusel kogu XVII sajandi vältel, seda ei suutnud praktikas kaotada ka sajandi lõpul Rootsi keskvõimu poolt välja antud tortuuri keeld. Alles XVIII sajandil kadus tortuur Eesti ala kohtutest. 
Nõiduses süüdi mõistetute karistusena praktiseeriti üldiselt elusalt ärapõletamist. Olenevalt «süüteo raskusest» võis see karistusviis olla asendatud pea mõõgaga maharaiumise kui pehmema karistusega. Näiteks on Eestimaa kohtutes üldiselt rakendamist leidnud Crusiuse maaõiguse projektis ette nähtud selliste nõidade karistusena, kes «kuradiga on lepingu sõlminud», tulesurm. Kes aga muidu küll nõidusega kahju on tekitanud, kuradiga aga otseseid sidemeid loonud pole, nende suhtes on lubatud rakendada pea maharaiumist. Mõnedel juhtudel rakendati «nõidade» suhtes ka kvalifitseeritud surmanuhtlust, s. o. tulesurma, millele eelnes elajalik piinamine, nagu tuliste tangidega pigistamine, üksikute kehaosade maharaiumine jne. XVII sajandi viimasel veerandil hakati nõiaprotsesside puhul surmanuhtlust harvemini rakendama, paljudel juhtudel asendati see nüüd karistamisega kirikusambas, peksukaristuse ja maalt väljasaatmisega. Sel ajal hakkas surmanuhtlus kaduma nõiaprotsessidest ka mujal Euroopas.

Nagu eespool märgitud, kujunes Rootsi riigi teenistuses olev protestantlik kirik välispoliitilise tegurina Rootsi agressiooni õigustajaks ja toetajaks. Sellega seoses omandas sõjakas Rootsi protestantlus ka kindlalt venevastase iseloomu, kooskõlas Rootsi agressiivse «ida poliitikaga» XVI—XVII sajandil. Stolbovo rahuga 1617. aastal liitis Rootsi oma valdustega Ingerimaa, mistõttu Venemaa jäi kogu XVII sajandi vältel isoleerituks väljapääsust Balti merele. Ingerimaa näol anastas Rootsi põlise Vene ala, mille elanikkonna enamiku moodustasid õigeusklike ingerlaste, karjalaste ja vadjalaste kõrval venelased. Rootsi koloniaalikke alla surutud Ingerimaa rahvastikule said XVII sajandil osaks ränga sõjalis-feodaalse rõhumise kõrval ka protestantliku kiriku poolt teostatavad religioossed repressioonid. Rootsi võimude poolt Ingerimaal läbiviidud saksastamise poliitika üheks avalduseks oli protestantliku kiriku mõjuvõimu vägivaldne laiendamine Ingerimaa rahvastikule, õigeusklike tagakiusamine. Õigeusklikke sunniti käimaluteri kiriku jumalateenistustel, neile tehti takistusi kreeka-katoliku kiriku kultuse praktiseerimisel jne. Ingerimaalt massiliselt Venemaale pagevate talupoegade jutustustest ilmneb, et ränga võõramaise ikke alt pääseda tahtvad talupojad omistasid muuhulgas suurt tähtsust ka sellele asjaolule, et Venemaal saavad nad vähemalt pihtida kreeka-katoliku vaimulikele.  Ingerimaa rahvastik suhtus luteri kirikusse vaenulikult eelkõige selle tõttu, et nad nägid selles võõramaiste anastajate vägivalla ja rõhumise ühte avaldust, ränga sõjalis-feodaalse ekspluateerimise kaitsjat ja õigustajat. Just sellega on seletatav ka asjaolu, et kreeka-katoliku usku siirdus ka osa Ingerimaale ümberasunud soomlasi-protestante.
XVIII sajandi algul, Põhjasõja puhkedes oli protestantlik kirik Rootsi Ida-Balti provintsides Rootsi võimu aktiivseks abiliseks võitluses Venemaa vastu.
Protestantlik kirik oli eluliselt huvitatud Rootsi koloniaalvõimu säilitamisest koloniaalprovintsides, kuna tänu sellele oli ta saavutanud oma võimsuse kasvu: varasema perioodiga võrreldes suurema sõltumatuse mõisnikest ja majandusliku kindlustatuse. Protestantlikele vaimulikele oli igas suhtes soodsam allumine protestantlikule keskvõimule kui õigeusklikule tsaarile, kelle poolt polnud loota mingit erilist soosingut ega initsiatiivi luteri kiriku edasiseks tugevdamiseks. Eesti ala Venemaaga ühendamise suhtes ilmutasid protestantlikud vaimulikud sol kombel suuremat vaenulikkust kui balti-saksa mõisnikud, kelledel oli väljavaateid saavutada Vene keskvõimult samasuguseid privileege, nagu nad olid saanud Rootsi keskvõimult ja kes ilmutasid seetõttu rohkem indiferentsust ja mõnel juhul koguni venesõbralikkust antud küsimuses.
Põhjasõja puhkedes ei võinud Rootsi võimud olla sugugi kindlad oma tagalale koloniaalprovintsides. XVII sajandi lõpul halvenenud talupoegade olukord oli sõja puhkemise momendiks teravdanud klassivastuolusid niivõrd, et Rootsi võimudel tuli pidada sõda sõna tõsises mõttes kahel rindel — välisvaenlase vastu ja eesti talupoegade vastu, kelle vastupanu sõja-aastatel muutus veelgi aktiivsemaks ja kes olid valmis mitte ainult venelaste poole üle minema, vaid kes osutasid Vene vägedele ka aktiivset abi. Eesti talupojad nägid oma otsest vaenlast mitte venelastes, vaid mõisnikes ja Rootsi võimudes, kellest lootsid Vene vägede abiga vabaneda.   Selline situatsioon tegi õigusega hirmu Rootsi võimudele. Kohe sõja puhkedes pöördusid Rootsi võimud oma ustava abilise, luteri kiriku poole, lootes, et see suudab manitsuste ning venevastase propaganda abil lämmatada talurahva klassivõitlust ja sisendada sellele venevaenulikkust.
1700. aastal lasti välja Eestimaa konsistoriaaltsirkulaar, millega tehti kõikidele Eestimaa vaimulikele ülesandeks viibimatult manitseda talurahvast truudusele Rootsi kuninga suhtes ja sõnakuulmisele mõisnike suhtes, sisendades neile sealjuures võimalikult palju hirmu poolakate, leedulaste ja «teiste vaenlaste» ees. Eestimaal puhkenud talupoegade rahutustest lubab tsirkulaar vihjata ainult vöörmündritele ja «üksikutele vanadele usaldusväärsetele peremeestele», keda pastor peab enda juurde kutsuma «olukorra selgitamiseks». 
Koos mõisnikega põgenesid sõjategevuse ja «mässavate» talupoegade hirmul linnadesse ka kihelkonnapastorid. Rootsi võimud sundisid neid siirduma oma kohtadele tagasi, lootes, et pastorid suudavad talupoegi vaos hoida ja takistada neid venelaste poole üle minemast. Protestantlikule kirikule asetasid suuri lootusi selles suhtes mitte ainult Rootsi tsiviilvõimud, vaid ka Rootsi väejuhatus. 1704. aastal näiteks süüdistas rootsi kindral Schlippenbach koloniaalprovintside talurahvast «reetlikkuses», mis olevat tema sõjaliste kaotuste põhjuseks. Seoses sellega nõudis ta pastorite maale siirdumist.
Kindlate linnamüüride vahel tundsid pastorid endid palju paremini kui vaenulike talupoegade keskel ja sõjategevuse läheduses, mistõttu nad püüdsid kõrvale hiilida Rootsi võimude poolt neile peale pandud «patriootlikust» missioonist. Kuigi nad olid ihu ja hingega Rootsile truud ning olid eluliselt huvitatud Venemaa lüüasaamisest, ei paistnud nad silma erilise vapruse poolest. Korraldusele sõita kohtadele talupoegi vaos hoidma vastasid pastorid kahtlemata õige väitega: nende kohalviibimine ei suudaks takistada talupoegi venelaste poole üle minemast.
Pastorid ei suutnud loomulikult õigustada nendele pandud lootusi, sest talupojad suhtusid neisse liiga vaenulikult selleks, et võtta kuulda nende manitsusi.
Rootsi võimudel õnnestus siiski sundida paljusid pastoreid siirduma tagasi kohtadele, mis asetsesid sõjategevuse vahetus läheduses. Pastorite hulgas leidus aga ka selliseid, kes püüdsid olla Rootsi võimudele meelepärased mitte üksnes talurahva hoolsa manitsemisega kantslitest, vaid osutasid neile ka aktiivset abi salakuulajatena ning isegi oma isikliku osavõtuga sõjategevusest. Nii näiteks olevat Liivimaa pastor Neudahl oma salakuulamisalaste teenete tõttu saanud Liivimaa kindralkuberneri erilise tunnustuse osaliseks.  Tartu piiramise ajal olevat võitlusest Rootsi leeris isiklikult osa võtnud ja oma agarusega silma paistnud pastor Willebrandt.  Tuntud kroonika autoril, pastor Kelchil, kes Põhjasõja ajal viibis Järva-Jaanis. olevat aga koguni läinud korda mõnikord organiseerida jõukusid eesti talupoegadest ja tungida kallale venelastel?, tappes paljusid neist.
Nii astus Rootsi riigi teenistuses seisev protestantlik kirik ka Põhjasõjas välja aktiivse venevastase jõuna, kaitstes ustavalt Rootsi koloniaalvõimu selle lõpliku purustamiseni ja Eesti ala liitmiseni Venemaaga 1710. aastal.
Nagu nägime, oli Rootsi koloniaalvõimu periood tähtsaks etapiks protestantliku kiriku arenguloos Eestis. Sel perioodil kujunesid välja protestantliku kiriku organisatsiooniline struktuur, selle politseiline võim ja ühtlasi tähtsamad rahva «kristliku kasvatuse» meetodid, mis leidsid ka hilisemal ajal laialdast rakendamist. Rootsi koloniaalvõim pärandas sel kombel balti-saksa mõisnikele tugeva ja hästiorganiseeritud kiriku, mis oli suuteline edukalt kaitsma mõisnike klassihuve. Ulatuslike seisuslike privileegide kõrval, mis samuti kujutasid endast suuremalt jaolt Rootsi koloniaalvõimu pärandust, sai tugev luteri kirik võimsaks relvaks balti parunite seisusliku separatismi arsenalis. Lakates täitmast Rootsi koloniaalvõimu tööriista funktsiooni, asus protestantlik kirik pärast Eesti ala liitmist Venemaaga jäägitult balti-saksa rüütelkondade teenistusse, kujunedes sel kombel balti erikorra atribuudiks.

Elina Öpik (6. oktoober 1928 Narva, Viru maakond – 20. juuli 2006 Tallinn) oli eesti ajaloolane.
Elina Öpik õppis pärast keskkooli lõpetamist 1947. aastast Leningradi ülikoolis ajalugu, etnograafiat, klassikalist pärsia keelt.
1952. aastast asus tööle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti, kus osales kolmeköitelise Eesti NSV ajaloo, esimest köite koostamisel, kirjutades sellesse terve Eesti Rootsi aja käsitlust. 1963. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja “Talurahvaliikumine Eesti alal Põhjasõja esimesel kümnendil (1700–1710). (VikipeediA)