Otto Karma (kuni 1937 Otto Gutmann; 13. august (vkj)/ 26. august 1915 Retla küla, Alliku vald, Türi kihelkond, Järvamaa – 7. juuni 1995 Tallinn) oli eesti majandusajaloolane.

Ta lõpetas 1933. aastal Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi, 1936. aastal Antwerpenis kõrgema kaubandusinstituudi ja 1949. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena. 1956. aastal kaitses ta ajalookandidaadi kraadi.

Ta töötas aastatel 1949–1985 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, alates 1952. aastast vanemteadurina.

Raamatust „EESTI AJALOO PROBLEEME“ Tallinn, 1981 – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut

KUNDA 1885. AASTA STREIGIST

Otto Karma

Kunda tsemenditehase tööliste streik 1885. aastal kuulub töölisliikumise esimeste sammude hulka Eestis .Kreenholmi tööliste 1872. ja 1882. aasta suurstreikide järel on see kolmas suurem väljaastumine. Ühtlasi iseloomustab ta erakordselt ilmekalt üht lõiku kapitalistlike suhete arenguteel ning Eesti töölisklassi revolutsioonilise võitluse ühe väljapaistva tugipunkti kujunemisel.
Kunda tsemenditehase asutamise algataja oli kohalik mõisaomanik John Girard. 1870. aastal moodustas ta osaühisuse “Port Kunda” põhikapitaliga 90 000 rubla. Osanikke oli kolm; J. Girard ise (60 000 rubla), Tallinna tuntud kaubamaja Th. Clayhills & Son (20 000 rubla), kellest sai ühtlasi uue ettevõtte finantseerija, ja Tartu ülikoolis tsemenditootmise tehnoloogiat uurinud keemik Viktor Lieven (10 000 rubla),kellest sai tehase direktor.
1871. aasta sügisel alustas uus tehas tegevust katseliselt, järgmisel kevadel juba pidevalt. Esialgu plaanitud võimsus – 20 000 tünni ehk 5400 tonni aastas – saavutati 1875 aastal. Järgnevail aastail tõusis toodang mitmekordseks. Põhikapitalilt arvestatavad dividendid kasvasid 1878/79.tegevusaastal 50 %-ni, kahel järgmisel aastal moodustasid nad 45%.
1882.aastal valmisid kaks uue konstruktsiooniga alaliselt töötavat Dietz-ahju. Põletusahjude võimsuse kasvades intensiivistus töö ka teistes sõlmedes, eriti hooajatöödel. Kui varem suuremate sadude ajal välised tööd katkestati, siis nüüd hakati töölisi välja saatma ka vihmaga – muidu ei suudetavat talveks küllaldaselt plonne ette valmistada. Sellise korralduse tegi tehase uus direktor, eelmise vend dr. Oscar Lieven, erialalt samuti keemik (V.Lieven oli asunud juhtima Kunda tehase omanike initsiatiivil Novorossiiskisse ehitatud tsemenditehast.
1870. aastail olid Kunda tsemenditehase töölised avaliku nurinata täitnud kõiki juhtkonna nõudmisi. Tollal oli tehase tööliskond veel võrdlemisi killustatud. Nii olid tehase tegevuse algusest peale plonnide valmistamisele spetsialiseerunud Mustveest pärinevad töölised, moodustades omaette artelli. Selle iga-aastast komplekteerimist ja tööd juhtis artellivanem Afanassi Kaimanov. Lobribasseinides olid esimestel aastatel töötanud Hiiumaalt ja Vormsist pärit töölised, seejärel oli töölisi toodud Ida-Preisist Insterburgist ja 1880.aastate algul läks see töölõik täielikult üle Vitebski kubermangult pärit töölistele, kes samuti moodustasid omaette artelli. Savikarjääridesse oli koondunud suurem rühm töölisi Põhja-Tartumaalt. Kõik nimetatud olid hooajatöölised. Alalised töölised (põletusahjude juures, tsemendiveskis jne.) seevastu pärinesid põhiliselt Virumaalt.
Tööliste juriidiline seisund põhines 1835.aasta primitiivsel vabrikuseadusel, mida Balti kubermangudes rakendati alates 1836. aastast. Seadus nõudis küll, et tööleping oleks kirjalik, kuid jättis töötingimused vabrikantide määrata.
Kundas kasutati tollal tööraamatuid, kus erilehtedele olid trükitud töötingimused. Aastatööliste tööraamatus seisis järgmine tekst: “Kui see töömees … mitte kolm kuud enne nende aegade lõppetust oma teenistust üles ei ütle, siis käib see kontrakti aeg jälle kunni ühe aasta pääle pitkentud … peab iga tööd tegema ja on tema kohus kui tarvis, öösete ja Pühapäeval tööl olla, kus juures öö aga kahe söömavahe ette ja Pühapääv kui lisapääv arvatud saab.
… ei tohi millagi ilma Vabrikuvalitsuse lubata töö juurest ära jääda. Kui ta ilma lubata seda teeb, siis maksab ta esimene kord ühe Rubla trahvi, teine kord aga kaks Rubla ja pääle selle saab edaspidiste eksimuste juures Kohto pooleks trahvida antud. Teise korra Vabriko kella helistamisega peab oma tööd juures alustama. Kes hilja tööle tuleb ja seda enne Vabriko kella helistamist ehk kui temal tükki töö on, enne tükki töö lõppetust ära läheb maksab 25 kop. trahvi. Iga töötegija peab seda selle vabriko Meistri käsko kuulma … Iga töötegija peab seda selle vabriku peal juba aastate eest harjotud Töö jagu iga söömavahes valmis tegema ja kui ta seda ei te, siis peab tema oma palgast vähendust heaks võtma.” Nõnda oli siis tööpäeva pikkus kindlaks määratud vabriku kella helistamisega. Venekeelsetes tööraamatutes on sõnastus täpsem: töölised “… peavad minema tööle päevakoidust, mitte hiljem kui 5 minutit peale kella ja hoolsalt seda jätkuma kuni paikese loojanguni ehk õhtuse kellani …”
Kunda tehase direktor oli harjunud, et töölised sisekorrast kinni peavad. Kuid nagu ta oma hilisemas seletuskirjas Eestimaa kubernerile märgib, hakkas pärast Kreenholmi 1882. aasta streiki varem kannatlikult alistunud tööliste hulgas ilmnema vastuhakumeelt. Töölistega kõneldes oli ta korduvalt saanud vastuseks, et nad nõuavad sama mis Kreenholmi töölised. Vastuolude teravnemise põhjuseks nimetas ta ka rahvuslikku vaenu ja sotsialismiideede levikut. Vastuhakumeele mahasurumiseks rakendati isegi peksukaristust haagikohtus, kuid seegi ei muutnud sündmuste edasist kaiku.
1883. aasta suvel töötas Kunda tsemenditehases 336 töölist. Neist omaette artelli moodustasid Vitebski kubermangust pärinevad 78 töölist eesotsas Frol Obrazoviga. Afanassi Kaimanovi Mustvee meeste artellis oli sel aastal 33 meest. Omaette rühmana töötasid savikarjäärides 37 Liivimaa kubermangust (peamiselt Tartumaal) pärinevat töölist. Hoonetes töötas 98 töölist.
Avaliku võitluse ajendiks sai vahejuhtum Liivimaalt pärinevate tööliste ja vabriku direktori 0. Lieveni vahel 6. juulil. Nimelt sadas sel hommikul tugevat äikesevihma, pealegi olid saviaugud öösisest suurest sajust nii libedaks muutunud, et seal oli väga raske töötada. Seepärast jäid liivimaalased barakkidesse puhkama.
Direktor Lieven sellega ei leppinud ja läks neid ise tööle ajama. Töölised vastasid, et sellise vihmaga nad tööle ei lähe. Seepeale ähvardas Lieven kaht talle kõige lähemal seisnud töölist (Jakob Seppa ja Jakob Adlerit) 60 vitsahoobiga haagikohtus. Töölised vastasid, et nad haagikohust ei tunnista. Sellest hargneski Kunda tööliste edasine võitlus.
Esimese, suulise kutse ilmuda haagikohtuniku Juurde jätsid Adler ja Sepp tähele panemata. Nüüd nõudis Lieven, et Kunda vallavalitsus toimetaks nimetatud töölised väevõimuga haagikohtusse. Ka see ei andnud tulemusi, sest Kunda talupojad hoidsid ilmselt tööliste poole. Järgnes haagikohtuniku kirjalik kutse. Selle edasiandmine tehti ülesandeks vallavanemale. Sepp ja Adler lugesid küll kutse ja haagikohtuniku ähvarduse läbi, kuid laususid: ”Kas te arvate, et me oleme kassid, et tulete meid vedama.” Nüüd otsustasid Lieven ja haagikohtunik Adleri ja Sepa vägivaldselt haagikohtusse toimetada. Lepiti kokku, et haagikohtuniku asetäitja parun Clodt tuleb oma politseisoldatitega 20. juuli hommikul Kundasse ning viib Adleri ja Sepa seotult Rakverre. Vallavalitsuse mehed pidid teda aitama, muu hulgas hankima sidumisnööri. Need püüdsid sellest ülesandest igati kõrvale hiilida: vallavanem ütles enda olevat haige ega tulnud üldse kohale, tema asetäitja aga “unustas” nööri.
Lieven tunnistab oma hilisemas seletuses, et plaani läbiviimiseks laskis ta Adleri ja Sepa 20. juuli hommikul paigutada eraldi tööle ja pani nende juurde 15 sõjaväeteenistusest vabanenud ja alles hiljuti vabrikusse tööle asunud meest, kes näisid olevat usaldusväärsed. Adler ja Sepp olid sunnitud haagikohtunik iga kaasa minema. Vangistamisel käitus haagikohtunik toorelt Sepaga, sest see olevat julgenud temaga kõnelda, müts peas. Kuid enne, kui haagikohtunik jõudis mõlema arreteerituga tehase piirkonnast lahkuda, levis kaastööliste hulgas teade nende vangistamisest Ja Sepa toorest kohtlemisest. Nad tõttasid kiiresti appi ja vabastasid vangistatud seltsimehed. Oma seletuses kurdab Lieven, et politseisoldatid ei teinud vähimatki katset töölisi jõuga tagasi hoida, mistõttu “nüüd tundsid töölised oma jõudu, mida nad kohe väljendasid avalikus vastuhakus”.
Märkimisväärne on, et töölised ei piirdunud ainult Adleri ja Sepa vabastamisega, vaid esitasid haagikohtunikule omalt poolt nõudmisi direktor Lieveni vastu. Nii nõudsid töölised Hindrik Nieländer ja Ado Jõger (Jõgger),et haagikohtunik korraldaks nende passide kättesaamise, sest nad on ammu avaldanud soovi tehasest lahkuda.
Järgmisel päeval, 21. juulil jätkus töö hädavaevu, väheste töölistega, keda direktor oli suutnud kas ähvarduste või meelitustega mõjutada. Lieven ise oma tunnistuses ütleb, et streikisid mitte üksi Liivimaalt, vaid ka lähemast ümbruskonnast pärit töölised, kelle juures ta varem oli vastuhakumeelt märganud ainult üksikutel juhtudel.
Samal päeval toimunud nõupidamisel otsustasid Lieven, haagikohtunik parun Clodt, parun Girard ja Malla mõisnik von Tiesenhausen toimetada nii varem süüdistatud Adleri ja Sepa kui ka eelmisel päeval oma nõudmistega esinenud töölised Jögeri ja Hieländeri iga hinna eest haagikohtusse. Selleks mobiliseeriti haagikohtuniku kasutuses olevale kuuele politseisoldatile abiks 40 töölist Kunda mõisast, meelitati enda poole hiljuti vabrikusse tööle võetud erusoldatid ja mõned Vitebski töölised ning lepiti kokku Mustvee meeste artellivanema Kaimanoviga, et ta oma meestega aitaks eelseisvale operatsioonile kaasa. Lieveni seletuse kohaselt pidi kõik kogunema õhtupoolikul kell 7.50 töölisbarakkide juurde ja nimetatud töölised kiiresti kinni võtma.
Ettevalmistusele vaatamata ebaõnnestus tööliste vangistamine ka seekord. Värvatud või sunnitud abijõu kogunemine hilines, arvatavasti osavõtjate vastumeelsuse tõttu. Hämardus juba, kui operatsiooniks varutud jõud tehase juurde saabusid. Hakati barakke läbi otsima, kuigi töölised seletasid, et otsitavad on Kundast juba lahkunud. Nimelt olid Adler, Sepp, Nieländer ja Jõger asunud teele Tallinna, et taotleda abi passide ning lõpparve kättesaamiseks.
Et mitte päris tühjalt tagasi minna, käskis Lieven kinni siduda töölise Jaan Langi, kelle käitumine olevat olnud “liiga ähvardav”. Kuid enne, kui püüdjad jõudsid Langi siduda, jõudsid tema töökaaslased kohale .Suurem osa püüdjatega kaasas olnud Kunda talupoegi hoidis tööliste poole, üle jäänud jäid passiivseteks pealtvaatajateks. Ka Lieveni värvatud töölised lahkusid tegevuskohalt. Nähes Langi pekstuna ja verisena, haarasid appirutanud, mis kätte juhtus ja tormasid püüdjaid ründama. Püüdjad taandusid kivirahe all direktori majja.
Ärritatud ja raevunud töölised piirasid direktori maja hilisööni ja läksid alles kella 2 paiku oma barakkidesse tagasi.
Järgmise päeva, 22. juuli hommikul streikis kogu tehase tööliskond.
Pärast hommikusööki kogunes hulk töölisi Lieveni juurde, nõudes jälle lõpparvet ja passe. Lieven ei julgenud otseselt keelduda, püüdis aga mitmesugustel ettekäänetel aega võita. Samal ajal telegrafeeris ta Eestimaa kubernerile ja teatas, et vabrikus on puhkenud mäss ning et töölised ähvardavad tema maja.
Kuberner Polivanov vastas, et samal õhtul saabub kohale kubermanguvalitsuse nõunik Thilo. Samal ajal tegi ta Rakvere sõjaväeülemale korralduse, et ta Thilo nõudmisel otsekohe saadaks Kundasse sõjaväge. Ühtlasi teatas kuberner Kunda sündmustest Peterburi Siseministeeriumile. Siseministeeriumi politseidepartemangu direktor Plehvelt saabus kubernerile veel samal õhtul telegramm, milles paluti teatada, kuidas Kunda rahutused lõpevad.
Töölised mõistsid väga hästi, et Lieven ei mõtlegi neile lõpparvet ja passe anda, vaid ootab sõjaväe kohalesaabumist. Seepärast otsustas rühm aktiivsemaid töölisi Tallinna minna, et koos varem lahkunutega (kokku oli neid 33) taotleda oma passe ja lõpparvet kubermanguvalitsuse kaudu.
Streik aga jätkus. Haagikohtunik nõudis nüüd tungivalt sõjaväge appi ja järgmisel päeval saabuski Rakverest 30 soldatit. Alles sõjaväe kaasabil ja pärast aktiivsemate tööliste vangistamist suudeti vabrik jälle käima panna.
Kõik Tallinna läinud töölised vangistati ettekäändel, et neil ei ole passi kaasas ( !). Kokku vangistati 42 Kunda tehase töölist.
Järgnenud ülekuulamistel ja kohtus kaitsesid töölised end osavalt. 21. juuli sündmusi kirjeldades välditi kaastöölisi nimepidi nimetamast. Kive ja kaikaid öeldi olevat lennanud nii tihedalt, et võimatu oli viskajaid ära tunda, pealegi olevat nägemist raskendanud õhtuhämarus. Seetõttu oli Viru-Järva Meeskohus sunnitud suurema osa vangistatuid süütõendite puudumisel õigeks mõistma.
Vanglakaristus määrati 9 töölisele: Jaan Langile 5 aastat, Hindrik Nieländerile 1 aasta 4 kuud, Ado Jõgerile 1 aasta 2 kuud, Jakob Adlerile ja Jakob Sepale 1 aasta, Josep Tamdalile 11 kuud, Jaan Kallasele 10 kuud, Andrei Strikile 6 kuud ja Kaarel Krimannile 5 kuud. Tallinna ülemmaakohus kinnitas üldiselt Viru-Järva Meeskohtu otsuse, ainult Jakob Sepp mõisteti süütõendite puudumisel õigeks.
Kunda tsemenditehase tööliste väljaastumise mahasurumisele järgnesid hallid surve- ja reaktsiooniaastad. Kuid tööliste read ning jõud kasvasid ja koondusid uuteks, otsustavamateks võitlusteks.