Juhan Kahk
Juhan Kahk (1. august 1928 Nõmme – 28. juuni 1998 Tallinn) oli eesti ajaloolane, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1969).
Kahk sündis 1928. aastal Nõmmel pangaametniku perekonnas. J. Kahk käis Tallinna 10. Keskkoolis, mille lõpetas 1946. aastal. Tema isa oli 1941. aastal siirdunud Teise maailmasõja ajal Nõukogude tagalasse, ema ja Juhan aga jäänud Eestisse. Juhan Kahk-senior, oli astunud pärast 1940. aasta juunipööret tööle ENSV SARKi Raudteemiilitsa Tallinna osakonda), ema kaotas Saksa okupatsiooni ajal ka töö. Isa, kes oli hiljem Harjumaa TRSN Täitevkomitee rahandusosakonna ülem, suri aga 1944. aastal Eestis.
1946. aastal astus J. Kahk Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1951. aastal. Ta paistis silma ambitsioonikuse, sihikindluse ja edasipüüdlikkusega, mis saatis teda kogu elu ning seetõttu kasutas ta ära ka kõik karjäärivõimalused, mis eesti ajaloolasele Nõukogude Liidus võisid avaneda. Aastatel 1951–1954 õppis ta aspirantuuris Leningradi ülikoolis, lõpetades selle ajalookandidaadina. Tema peamiseks uurimisalaks kujunesid toona talurahvarahutused, mida ta uuris väikeste vaheaegadega kuni oma elu lõpuni. 1954. aastast töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, mille direktor ta ka oli aastatel 1968–1974. Ta paistis silma aga hea organiseerijana, korraldades koos Hans Kruusi ja Artur Vassaraga 1959. aastal esimese Ida-Euroopa agraarajaloo sümpoosioni, kus Eesti agraarajaloolased domineerisid kuni 1970. aastateni. 1963. aastal sai Kahkist ajaloodoktor, doktoriväitekirja 19. sajandi talurahvarahutustest kaitses ta Leningradi ülikooli juures, saades noorimaks ajaloodoktoriks Eesti NSV-s.
Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks valiti ta 1969. aastal ning Teaduste Akadeemia akadeemikuks sai ta 1978. aastal. Rohkem kui 20 aastat (1973–1994) oli Juhan Kahk tegev Eesti Teaduste Akadeemia Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Osakonna juhina. Aastatel 1973–1989 oli ta Teaduste Akadeemia presiidiumi liige ja sama osakonna (varasema nimetusega Ühiskonnateaduste Osakond) akadeemik-sekretär, aastatel 1990–1994 sama osakonna akadeemik-sekretäri asetäitja.
Hea läbisaamine Nõukogude võimuga (Kahk oli ka NLKP liige) võimaldas tal teha mitmeid välisreise ka Lääne-Euroopasse ning kohtuda tolle aja silmapaistvate ajaloolaste, nagu Eric Hobsbawmi, Jacques Le Goffi, Emmanuel Le Roy Ladurie ja teistega. J. Kahk sai tugevaid mõjutusi Annaalide koolkonnalt ning kasutas nende uuenduslikke meetodeid oma töödes. Seetõttu on ta siiani ka ainus eesti ajaloolane, kelle töö on Annaalide ajakirjas avaldatud. Samaaegselt tegeles J. Kahk ka väliseesti ajaloolastega suhete loomisega, ehkki siingi pidi ta lõivu maksma riigivõimudele, saades KGB kontrollitava VEKSA juhiks. Soome ajaloolastest suhtles ta lähemalt Vilho Niitemaaga, tuntud Eesti ajaloo uurijaga. (VikipeediA)

RISTIUSK, TEADUS JA NÕIAPROTSESSID XVII SAJANDIL

Juhan Kahk

Läänemaal asuva Kasti taluperesid tabasid 1650. aastate paiku õige sageli mitmesugused õnnetused. Ja alati meenus taluinimestele, et lühikest aega enne õnnetust olid nad kokku puutunud Kopsu (Copso) talu naisperega — kas ema Maiega või tütre Elloga.
Kui ühte tallu noort perenaist toodi, viibis pulmapeol ka Maie, kes õlut leelõukale viskas. Mõne aasta pärast juhtus talus raske õnnetus. Kolm last kukkusid tulle ja üks neist sai nii raskeid põletushaavu, et suri. Nüüd kutsuti kohale «lausuja» ja see ütles, et kõik on Maie tegu — kui keegi õlut leelõukale viskab, siis tähendavat see kõigi talulaste vaeseks ja paljaks jäämist.
Maie, kes ilmselt loomi armastas, nägi ükskord ühe talu ees sõiduks rakendatud härgi, silitas neil pead ja ütles, et küll teid vaesekesi nüüd tee peal pekstakse. Just selle reisi ajal väsisid härjad mitu korda nii ära, et osa koormast jäigi viimata.
Kord, kui naabertalu lapsed Maie odrapõllul hullasid ja vilja maha tallasid, sai Maie nii vihaseks, et ajas lapsi taga, sirp käes. Varsti pärast seda lapsed haigestusid ja nende käed halvati.
Ühes talus kiitis Maie perenaist toreda poisslapse sündimise puhul. Laps jäänud aga põdema ja surnud järgmisel ööl pärast ristimist.
Nano Jürgeni sead sattusid 1648. a. Maie õuele, kus koerad mõned neist surnuks puresid. Pärast seda sattusid Maie sead Jürgeni õuele, Jürgen võttis kättemaksuks ühe sea kinni, pani ta nuumale, tappis ning sõi kogu perega. Kui Maie seda kuulda sai, ütles ta vihaga, et Jürgen peab keema, nagu see sealiha keeb. Jürgen jäigi haigeks ja ajas palju verd välja.
Pärast seda hakati ennetustega seostama Maie tütart Ellot, kes oli Hoppe Hansule mehele läinud.
Kopsule koduväiks tulnud Hans oli ühe põllutüki pärast naabriga riius. Lõpuks jõudis Hans naabriga kokkuleppele ja põld jagati pooleks. Ello polnud aga sellise lahendusega rahul ja nurises oma mehega. Põllutükile oli rukist külvatud. Kui jõudis kätte jaanipäev, siis märkasid hommikul põllule tulnud inimesed, et kogu vili oli maha tallatud, nagu oleks hobune seal püherdanud. Naabrid, kelle kahtlus kohe Ello peale langes, süüdistasid Hansu, et kas see mõni õige tegu on. Hans aga vastas: «Kurat on seda teinud. Mina seda teinud pole. Ja kurat võtku seda, kes seda teinud on.»
Umbes samal ajal vaevles üks naabrinaine raskete sünnitusvalude käes. «Äkki olid kõik rehetoas viibijad näinud suurt kõutsi. Kuigi peremees teda kepiga minema kihutada püüdis, oli kõuts rehetoa katusele roninud. Niipea kui ta katusel selle koha peale jõudis, kus nurganaine lamas, oli too minestanud ja mitu päeva meelemärkuseta olnud.» Kõik kohalviibijad olid veendunud, et salapärane isakass oli Kopsu Ello.
Kui Ello ühest talust teise kolis ja ta vanast elukohast leiti kott, mis oli täis inimeste juukseid, loomakarvu ning rukkililleõisi, siis olid kõik kindlad, et just nendega oli ta oma nõidumised toime pannud. Sellest ajast jäi talle külge hüüdnimi Karvakoti Ello.
Ühelt talunaiselt laenas Ello võid ja viis selle rätikuga ära. Kui rätik tagasi toodi, märkas omanik ehmatusega, et sel oli sees viis auku. Sellest ajast peale ei läinud ta lehmade piim enam kokku ja ta jäi võist hoopis ilma.
Ühel õhtul 1665. a. nägi talumees Liiva Jaan Ellot oma rukkis. Hiljem seletas Ello, et oli ainult ettevaatlikult mööda põllupeenart liikunud ja otsinud vilja seest rohtusid, mida tal värvimiseks vaja oli. Et Liiva Jaan teda juba varem nõiaks oli nimetanud, siis Ello ehmus, peitis end ära ja jooksis hiljem koju. Vihane Liiva Jaan aga ütles, et seda asja ta ei jäta, ja andis mõisas teada, et nii Ello kui ka ta ema Maie on nõiad. Mõlemad naised viidi vangi ja pandi, nagu sel ajal kombeks oli, «kasti sisse kinni». Kohale sõitsid kohtunikud ja algas põhjalik juurdlus.
1665. a. 3. juunil langetatud kohtuotsusega mõisteti Maie tuleriidale, Ello aga häbipostis piitsutamisele.
Kastil toimunud sündmused tunduvad (ja ongi) äärmiselt tugeva lokaalse koloriidiga. Kuid juba põgusalgi tutvumisel vastava kirjandusega selgub, et analoogilised situatsioonid eksisteerisid ja sarnased sündmused leidsid sel sajandil aset ka mitmes teises Euroopa paigas.
Juhtumused Kastil selgitavad väga kujukalt, kuidas süüdistused nõidumises kasvasid välja külasisestest sotsiaalsetest pingetest. Nõidadeks peeti sageli vanu naisi, eriti aga kerjuseid ja vigaseid. Taoline oli olukord neil aastail mujalgi ja võib isegi väita, et selles mõttes ei erinenud Äksi Lõuna-Eestis millegi poolest Essexist Inglismaal.
Maaelanike seas kuni XVI sajandini laialdaselt levinud maagilistes ettekujutustes ja kommetes ilmnesid kogu Euroopas tugevad ühisjooned. Ennustamine, «kurja silmaga» või «lausumiste» ja loitsudega «ära tegemine», haiguste ravimine «maarohtude» ja «sõnade peale lugemisega», «armujookide» kasutamine ja varastatud asjade leidmine «nõidade» või «tarkade» abil — kõik need olid tolleaegses külaühiskonnas tavalised nähtused. «Maagilistes kombetalitustes ja vormeleis, mida kasutasid «targad naised» …, ilmneb suur sarnasus Euroopa erinevate regioonide vahel,» kirjutab Richard A. Horsley.
Inglismaal vastavaid nähtusi uurinud K. Thomasi andmeil said nõiaprotsessid sageli alguse sellest, et mõne vana naise poolt terveks ravitud inimesed jätsid tasu maksmata, või oli tegemist võla tasumisest või abi andmisest keeldumisega. Pärast seda tabas süüdlasi haigus või mõni muu õnnetus. Tihti loeti nõidadeks kerjusnaisi, kes tühjade kätega minema saadetult needusi ja vandeid pomisenud olid. Naabreile õnnetuste kaela nõidumises kahtlustati popse ja kerjusnaisi, keda ei olnud kutsutud pulmadesse, peietele või mõnele muule taolisele külarahva ettevõtmisele. Nagu näitab K. Thomas, kajastus see ka folklooris: «uinuv kaunitar» pandi nõidusunne sellepärast, et ta vanemad olid jätnud nõiamoori varrupeole kutsumata.
Inglismaal Essexi krahvkonnas aset leidnud nõiaprotsesse uurinud A. Macfarlane jõuab samuti järeldusele, et «vastuolud ja pinged, mis valitsesid naabrite vahel, põimusid lõpuks kokku süüdistusteks nõidumises». Nõidadeks peeti nii neid naabreid, kes needsid ja ähvardasid kättemaksuga, kui ka neid, kes äratasid kahtlust liigse agarusega abi pakkumisel või otsimisel.
Nii inglise kui prantsuse uurijad on jõudnud tulemuseni, et nõidumises kahtlustati eeskätt vaesemaid külaelanikke.
«Lõppeks võib väita, et. . . nõiduse vastu suundus sotsiaalne vaen, mida kandsid fundamentaalsed pinged jõukate ja vaesemate vahel ja mida tugevdasid kadedus ning igat liiki vastuolud, mida võib leida ükskõik millises inimkollektiivis,» kirjutab R. Muchembled. «Selles mõttes on nõidumine mõneti viletsuse tütar …»
Nõidumises süüdistatu «prototüübiks» Rootsis kujunes vana naine, kes sotsiaalses plaanis pole ohtlik võistleja, kuid kes võib äratada hirmu ja vastumeelsust nii laste kui ka täiskasvanute seas, leiab A. Heikkinen.
Tihti kahtlustati — ja jälle kõikjal Euroopas — nõiakunstides neid vanu naisi, kes tegelesid ravimisega (eriti siis, kui ravimine ebaõnnestus või naabruses keegi ootamatult haigestus).
Kui keskaegset inimest tabas mõni ootamatu õnnetus, näiteks ikaldus, loomataud või haigus, siis võis ta A. Macfarlane’i ilmeka väljendi järgi «süüdistada vaid iseennast, oma naabreid või jumalat». Kõige ratsionaalsema ja efektiivsemana tundus naabrite süüdistamine.
Taolises looduslikus ja sotsiaalses keskkonnas oli inimene elanud aga juba sajandeid. Miks puhkes ja levis «nõiajahi epideemia» alles XV sajandi lõpust alates ja kestis vaid XVII sajandi lõpuni?
Küsimust viimasel ajal uurinud ajaloolased on jõudnud võrdlemisi üksmeelsete seisukohtadeni. Kujukalt võtab need mõtted kokku R. A. Horsley: «Kui talupojad oleksid jäetud omapead, siis oleksid nad võib-olla mõned kahtlusalused oksa tõmmanud — nagu näiteks põletati Austrias 1675. aastal kaks naist, kes olid «põhjustanud» rahetormi —, kuid nad poleks kunagi andnud põhjust nende suurte «nõiajahtide» korraldamiseks, mille käigus sajad ja tuhanded inimesed surnuks põletati.»
Et mõista nõiajahi tekkimise ajaloolisi põhjusi, peame peatuma rahva maagiliste ettekujutuste ja kirikliku ideoloogia vahekordadel. Võime tugineda teiste maade materjalide põhjal läbi viidud uurimustele, kuna oma põhiolemuselt kosmopoliitiline katoliku kirik tegutses kõigis tema mõjule allutatud regioonides peamiselt ühesuguste meetoditega.
Katoliku kiriku esimeste teoreetikute ja ideeliste juhtide tegevusele oli iseloomulik «valmisolek sulatada vana paganausu elemente nende poolt rakendatavasse kiriklikku praktikasse selle asemel, et suruda uutele ristiusku pööratuile peale otsest konflikti vanade ja uute tõekspidamiste vahel. Ürgset allikate, puude ja kivide austamist püüti mitte niivõrd likvideerida, kui modifitseerida, muutes paganlikud pühapaigad kristlikeks ja seostades neid paganlike jumalate asemel pühakutega,» ütleb K. Thomas. Ta mainib veel: «Keskaegne kirik tegi palju selleks, et nõrgendada põhimõttelist erinevust palveteksti ja võlusõnade vahel ning toetada ideed, mille järgi ka pühade sõnade lihtne kordamine oli õilis tegevus.» Kiriku enda õpetuse kohaselt võis palveid kasutada teistele inimestele kahju tegemiseks — nõiasõnadena kasutati tagurpidi loetud palvetekste. Kui Eestis kirjutati XVII—XVIII sajandil esimest korda talupoegade suust üles «nõiasõnu», siis selgus, et küllalt sageli figureerisid neis kirikupalvete tekstid ning pühakute nimed. Ilmselt oli see katoliiklike preestrite sajanditepikkuse töö tulemus. Samuti propageeris katoliku kirik palvete lugemist haiguste ravimisel. Preestrid lugesid õnnistussõnu peale veele ja soolale, sellest võis välja kasvada ka Eestis levinud «soola-puhumise» praktika ning vastav termin.
Oleks aga vale ülehinnata katoliku kiriku ideoloogias ilmnenud tendentse adapteeruda rahvalikele maagilistele ettekujutustele. Kiriklik ideoloogia arenes iseseisva jõuna ja avaldas omal ajal küllalt tugevat mõju ühiskonnas valitsevatele ideedele ning kujutlustele. Kiriku teoreetiline mõte otsis visalt vastust taolistele ühiskonna enda arengust esile kerkivaile küsimustele nagu: kust tulid maailma kurjus ja õnnetused? miks esineb viletsust ja rõhumist? jne. jne. Mitmeid sajandeid oli katoliku kirik ainukene organisatsioon, kelle rüpes arenesid keskaegsed teadused. Just selle «kirikliku teaduse» üheks traagiliseks produktiks kujuneski nõiajaht, mille käigus lõid lõõmama lõkked Pürenee poolsaarest Balti mere kallasteni.
Aastal 1484 andis paavst Innocentius VIII oma kuulsa bullaga «Summis desiderantes» inkvisiitoreile Jakob Sprengerile ja Heinrich Institorisele ülesande ja volitused hakata taga otsima ning hävitama nõidu.  Aastal 1486 ilmus nimetatud autorite kolmeosaline traktaat «Malleus maleficarum» («Nõiahaamer»), mis kujunes universaalseks käsiraamatuks kogu Euroopas. Nimetatud käsiraamatus tehti täpset vahet 14 eri liiki nõidumise vahel. Ametliku kirikliku kontseptsiooni järgi võis nõia ära tunda järgmistest tunnustest: 1) nõidumisega teistele inimestele kahju tegemine, 2) lendamise teel ühest kohast teise liikumine, 3) osavõtt saatana enda juhtimisel asetleidvaist müstilistest kokkutulekutest (kuradi- või nõiasabatid, mis Saksamaal leidnud aset Blocksbergi, Rootsis aga Bläkulla nimelisel mäel), 4) lepingu sõlmimine saatanaga. Kui kaks esimest elementi võisid esineda veel rahvalikes maagilistes ettekujutustes, siis kaks viimast olid juba täiesti kirikliku teoloogilise ideoloogia produktid. Piirjoon rahvalike maagiliste arusaamade ja kirikliku ideoloogia vahel oli võrdlemisi udune. Kiriklik ideoloogia leidis rahvalike ettekujutustega teatud määral ühise keele võitluses kahjutegeva «musta» maagia vastu, kuid erinevalt rahvast hakkas kirik vihaselt taga kiusama ka head «valget» maagiat. Aga, nagu õigesti märgib R. A. Horsley, oli tegelikus elus «musta» ja «valge» maagia vahel küllaltki ebamäärane n.-ö. halli maagia üleminekupiirkond. Nii näiteks võisid «armujoogi» valmistaja või tellija kõige paremat soovida; kuid polnud sugugi kindel, kas see, kellele nimetatud jook määratud oli, seda tegevust endale kahju tegemiseks ei pidanud. Samuti võis rahepilv, mis ühe põllu või viinamäe pealt «minema nõiuti», kergesti kahju teha mõne naabri viinamäele või põllule. Võimalused valesti mõistmiseks ning järelikult ka toitepind süüdistuste esitamiseks nõiduses olid laialdased. Kahtlematult andis keskajal olulise tõuke nõiaprotsesside levikule võitluse intensiivistamine ketserlike ja lahkusuliste liikumiste vastu. Paavstide üleskutsed nõidade jälitamiseks olid näiteks otseselt seotud katoliku kiriku võitlusega albilaste ketserluse vastu. Reformatsioon valas nõiajahile õli tulle, kuna nii katoliiklased kui ka protestandid hakkasid nõidade tagakiusamise kampaaniat kasutama relvana oma vastaste vastu. Nõidusesüüdistustes omandas esikoha etteheide äralangemises «õigest kirikust». Nimetatud patus olid aga ühtviisi süüdi nii eelkristlikest maagilistest tõekspidamistest kinnihoidvad «targad» ja «lausujad» kui ka kohapeal valitseva kiriku doktriine mittetunnustavad ketserid ja lahkusulised. Nõidade tagakiusamise ja usuvõitluste seost mõistsid juba kaasaegsedki.
Küsimust küllaltki põhjalikult uurinud inglise teadlaste arvates kasvas psüühilise epideemia mõõtmed võtnud nõiajaht välja sellest ühiskondlikust kriisist, mille kutsus esile vastuolude teravnemine vanade, oma aja äraelanud feodaalsuhete ja tõekspidamiste ning kapitalistliku ühiskonna tulekut ja võidulepääsemist tähistavate uut tüüpi suhete ja ideede vahel.
Euroopat vapustasid XVII sajandil sõjad, ülestõusud ja kodusõjad. Inglismaal toimus kodanlik revolutsioon, Prantsusmaal olid fronde’i sisevõitlused, Madalmaad tõusid üles Hispaania rõhumise vastu; ülestõusud puhkesid Kataloonias, Napolis, Portugalis. Suurt osa Euroopast laastas Kolmekümneaastane sõda. Levisid paanilised kuuldused lähenevast maailma lõpust.
Macfarlane’i arvates kajastus nõiajahis ka psüühiline surve, mille kutsus esile elanike arvu järsk kasv ajal, mil põlluharimiseks kasutatav areaal eriti ei laienenud. «Teatud aspektist võime seetõttu nõidade tagakiusamises näha sügava sotsiaalse murrangu elementi,» kirjutab ta, «üleminekut «naaberkondlikult», tihedalt integreeritud ja sõltuvussuhetes külaühiskonnalt enam individualiseeritud ühiskonnale.»
Kiriku nõiajahti toetasid energiliselt teoloogid ja keskaegsete ülikoolide õppejõud. Üks XVI sajandi silmapaistvamaid õigusteadlasi Jean Bodin kutsus oma töödes üles nõidade tagakiusamisele ja likvideerimisele. «Nõiahullus polnud täiesti eraldatud nende aastate intellektuaalsest ja vaimuelust,» kirjutab H. R. Trevor-Roper. «Sellega tegelesid renessansiajastu haritud paavstid, protestantismi suured reformaatorid, vastureformatsiooni pühad mehed, Scaligeri ja Lipsiuse, Baconi ja Grotiuse, Besseli ja Pascali tüüpi õpetlased, seaduse- ja kirikumehed. Kui neid kahte sajandit on nimetatud valgusajaks, siis peame tunnistama, et vähemalt ühes mõttes oli pime keskaeg enam tsiviliseeritud.»
Nõiajaht algas ja levis kiiresti üle Euroopa siis, kui seda hakkas teoloogia abiga praktiseerima kirik. Kui varem oli rahva maagilistes ettekujutustes kõrvuti ühisjoontega olnud ka palju kohalikku koloriiti, siis nüüd hakati kõikjal esitama nõiduses kahtlustatuile unifitseeritud süüdistusi ning talurahva mõttemaailmale peale suruma usulise filosoofia ideid. Uurinud läbi Šveitsi ja Austria ala nõiaprotsesside protokollid, tuli R. A. Horsley järeldusele, et nende käigus ülekuulatud inimesed ei rääkinud ise ja omal algatusel peaaegu üldse «öistest lendudest, inimliha söömisest, kuradisabateist ja kuradiga sõlmitud lepinguist — kõik need elemendid toodi neisse protsessidesse sisse nõiajahile spetsialiseerunud ametnike või ohvrite poolt, kui nad juba ette kartsid või olid allutatud mitmesuguse tugevusastmega piinamistele».
Euroopa oli ametlikult olnud juba mitu sajandit kristlik. Viimasel ajal on aga uurijad tähelepanu juhtinud asjaolule, et XVI—XVII sajandi nõiaepideemiad kutsus esile kiriku püüe levitada oma võimu ka aladele, mis küll ametlikult ristitud olid, kus aga tegelikult domineerisid ristiusueelsed maagilised kujutlused. Tegemist oli ristiusu (sageli vägivaldse) pealesurumisega Euroopa raskesti ligipääsetavate ääre- ja mägialade elanikkonnale, kes kiriku võimu seni vaid formaalselt tunnistanud oli. Trevor-Roperi sõnade järgi püüdis kirik «Euroopa «feodaalse» ristiusu evangeeliumit kanda mägede mittefeodaalseisse, ainult pooleldi kristianiseeritud kogukondadesse.. . Vanad külaühiskonna ebausklikud ettekujutused.. omandasid ähvardava kuju, kui nad avastati võõral ja liialdatud kujul vaevalt alistatud kõrgmäestike «ketserite» juures.»
Samasugune olukord kujunes neil «piirialadel» (Hispaanias, Baltikumis), mida alistati või mis olid hiljuti alistatud ristisõdade käigus. Siin teravdasid võitlust rahvuslikud ja rassilised vastuolud.
Nõiaprotsesside levikule aitas, nagu nägime, teatud määral kaasa omaaegne teadus. Kuid sama teadus mängis olulist positiivset osa, õõnestades ajapikku nõidade tagakiusamise maaniat ja nõiaprotsesside ideelis-teoreetilisi aluseid. Väga hästi on seda selgitanud prantsuse ajaloolane R. Mandrou raamatus «Magistraadid ja nõiad Prantsusmaal XVII sajandil. Ajaloolise psühholoogia analüüs». Nõiaprotsesse korraldanud kohtuasutuste dokumentatsiooni põhjaliku ning veenva analüüsi abil näitab Mandrou, kuidas kohtulaua taga istuvad ametnikud ja teoloogid hakkasid juba XVII sajandi esimesel poolel üha rohkem kahtlema saatana kõikvõimsuses ning selles, et süüalused tõepoolest just tema tahet täitnud olid. Valetunnistuste paljastamine, hüsteeriliste süüdistuste alusetuse ilmnemine, kohtu-uurimise käigus ilmnenud faktid kloostreis ja ametiasutustes lokkavate intriigide kohta — kõik see kõigutas usku nõidade olemasolusse, üha sagedamini hakati Prantsusmaal kohtuliku juurdluse käigus kasutama arstide abi ja selgus, et tihti olid süüdistused nõidumises seletatavad vaimsete häirete ning hallutsinatsioonidega. Ei saa öelda, et hirmu ja paanika põhjused oleksid ühiskonnast kadunud või inimesed paremateks ja targemateks muutunud, leiab Y. Castan, vahe seisab selles, et võimud ja kohtunikud ei uskunud enam nii kergesti esitatud süüdistusi.
«Seitsmeteistkümnenda sajandi jooksul muutusid inimesed skeptilisemaks kui mitte nõidumise enda eksistentsi suhtes, siis vähemalt võimaluse suhtes rahuldavalt tõestada nõidumise fakti,» väidab K. Thomas Inglismaa kohta. Juba 1584. a. ilmus Inglismaal raamat, mille autor kahtles väga nõiduse olemasolus ja arvas, et tavaliselt süüdistati nõidumises lihtsalt poolhulle inimesi. «Tõeline muutus suhtumises näib aset leidvat seoses anglikaani kiriku restauratsiooniga pärast 1660. aastat,» kirjutab K. Thomas. «Järelepärimised lausujate ja nõidade kohta, mis olid enne kodusõda kõige olulisem element visitatsiooniinstruktsioonides, kaovad nüüd vaikselt küsimuste nimekirjast, mille abil piiskopid ja dekaanid kogusid andmeid oma hingekarja kohta.»
Saksamaal algas nõiaprotsesside vaibumine hiljem. Umbes XVII sajandi keskpaiku langetasid kohtud nõiaprotsessidel ühepalju nii süüdimõistvaid kui ka vabastavaid otsuseid. Usust nõidadesse hakati Saksamaal üle saama XVIII sajandi alguses, kuid tegemist on veel läbi sajandi, kuni 1770. aastateni kestnud pikaajalise protsessiga.
Küllaltki aeglaselt suudeti usust nõidadesse üle saada Rootsis. Kuigi juba 1536. a. ilmus Johannes Wieri raamat, milles nõidumise süüdistuse esile kutsunud nähtusi püütakse seletada kui haiguste (eriti vaimsete haiguste) ilminguid, jätkusid nõiaprotsessid, mis mõnigi kord kujunesid massiprotsessideks. Kahtlevaid seisukohti väljendasid XVII sajandi keskel mõned kõrged riigiametnikud. Ahvenamaal 1660. aastatel aset leidnud nõiaprotsesside dokumendid räägivad sellest, et mõnigi kord oli kohtunikele küllalt selge, kui suurel määral põhinesid süüdistused alusetutel ettekujutustel ja hallutsinatsioonidel. Kuid kuna kohtuasutused pidid tuginema ametlikele käsiraamatuile ja ellu viima kindlaid instruktsioone, siis langetati üldreeglina siiski süüdimõistvad otsused. Ka Rootsis avaldati XVII sajandi lõpus üha rohkem kahtlust nõidumise suhtes, ometi jäid ametlikult domineerima vanad seisukohad ja veel 1711. a. mõisteti inimene nõidumise eest surma.
Soome ajaloolane A. Heikkinen on veenvalt näidanud, et Soomes leidsid nõiaprotsessid aset ja levisid klassikalised nõidumisega seotud kujutlused (lendamine saatanasabatile Bläkulla mäele) eeskätt rootsi keelt kõneleva elanikkonnaga asustatud ning Rootsi kultuurist tugevamini mõjustatud ranniku- ja saarestikualadel. Väga huvitavat rolli mängisid siinjuures Baltikumist, eriti Tartu ülikoolist (Academia Gustaviana) tulevad mõjustused.
Ahvenamaal 1665.—1670. a. toimunud nõiaprotsesse põhjalikult uurinud A. Heikkinen rõhutab, et nende tulemused määras suuresti üks isik — aastail 1658—1682 kihelkonnakohtu kohtunikuks olnud Niis Psilander. Otsuste langetamisel tugines Psilander eeskätt vastavaile käsiraamatuile; nende seas oli esikohal Tallinna Oleviste ja Mihkli koguduse pastori Ludwig Dunte raamat 1643. aastast «Tuhande kuuele südametunnistuse küsimusele antud lühike ja õige seletus».
Rootsi rahvusest Psilander oli 1638. a. õppinud Tartu ülikoolis ja tõi oma «demonoloogilise hariduse», mida ta kasutas Ahvenamaal süütute naiste põletamisel, Heikkise arvates kaasa sealt.
Eriti kurikuulsaks said nõidade tagakiusamise maania õhutajaina ja vastavate protsesside korraldajaina Turu ülikool (akadeemia) ja Turu piiskop (ühtlasi, akadeemia prokantsler) Johannes Gezelius. Heikkinen märgib, et Soomes ilmus nõiasabati kirjeldus esimest korda Turu akadeemia poolt 1665. a. publitseeritud dispuudis. Aastal 1667 süüdistas piiskop Gezelius Turu akadeemia professori Aleniuse leske selles, et ta oli teda nõiajoogiga mürgitada püüdnud. Sel korral mõistis ülikooli professoreist koosnev nõukogu oma kolleegi lese süüst vabaks. Piiskop Gezelius jäi aga elu lõpuni (suri 1696) energiliseks nõidade vastu võitlejaks. Just suurel määral tänu tema mõjule jäid need põhimõtted kuni XVIII sajandi alguseni domineerima ka Turu akadeemia tegevuses.
Västeräsis talupoja perekonnas 1615. a. sündinud Johannes Gezelius oli 1641. a. saanud Tartu ülikoolis magistriks ning juba samal aastal kreeka ja heebrea keele professoriks. Väga energiliselt tegutses ta aga ka teoloogia alal. Kokku avaldas ta üle 150 teadusliku töö. «Tartu ülikooli ajaloo» I köites märgitakse positiivselt tema tegevust kreeka autorite tööde tõlkimisel (ladina keelde) ja publitseerimisel ning kreeka keele grammatika koostamisel. Gezeliuse teoloogia-alaseid uuringuid ja seisukohti pole käsitletud. Nagu selgub A. Heikkise uurimusest, oli Gezelius, kes enne Soome tulekut oli tegutsenud ka Liivimaa kirikupeana (kindralsuperintendendina), mänginud olulist osa kõige reaktsioonilisemate seisukohtade levitamisel ja elluviimisel kirikupoliitikas.
Gezeliuse-taoliste ortodokssete nõia j ahi ideoloogide juhtimisel läks vaimulikel ja kohtumeestel korda «ametlikku nõiaideoloogiat» teatud määral juurutada ka Soomes elavate taluinimeste mõttemaailmas. A. Heikkise teosest nähtub, et Soomes 1670. aastail nõidadena kohtu alla antud naised, kes olid üldreeglina rootsi rahvusest, tunnistasid piinamise tulemusel (või selle kartusel), et nad olid lennanud kuradisabatile Bläkulla mäele. Juba 1650. aastail tunnistasid mõned talunaised, et olid kohtunud «musta mehega» (saatanaga) ja temaga lepingu sõlminud.

*

Rootsi riik viis 1630. aastateks lõpule kogu Eesti ala vallutamise. Relva jõul haaratud maa tuli aga alistada ka halduslikult ning kiriklikult. Selleks vajaliku ametnike kaadri ja laastavate sõdade tagajärjel hõrenenud vaimulike ridade täiendamiseks rajati 1632. a. Tartusse ülikool.
Kuninga asehaldur Johan Skytte leidis Liivimaale saabudes, et siin oli alles jäänud vaid 17 kirikut ja et valitses «eemaletõukav ebajumalakummardamine». Skytte arvates pidi Tartu ülikool ette valmistama eeskätt «vaimulikke, kes peaksid olema võimelised avaldama talurahvale tõelist mõju».
Rootsi võimude kirikupoliitikat asus ellu viima Hermann Samson (1579—1643). Omandanud teoloogilise hariduse Rostockis ja Wittenbergis, hakkas ta 1608. aastast peale vaimulikuna tööle Riias ja tõusis juba 1622. aastaks Liivimaa kirikupea (kindralsuperintendendi) ametikohale. Aastal 1626 avaldas ta Riias raamatu «Üheksa välja valitud ja hästi põhjendatud nõiajutlust, milles termin maagia või nõidumine loogiliselt ja lühidalt ning jumalasõna ning kirjameeste lugude põhjal ära seletatakse ja klaaritakse ja mida avalikult peeti Riia toomkirikus».
Oma raamatu eessõnas kirjutab Samson, et kui ta Liivimaal kirikuid visiteerinud oli, siis oli ta näinud «kohutavat ebausku ja kuulnud kaebusi nõidumise üle . . .». Et tulla abiks «vaesele vaimulikkonnale» ja innustada teda veel ägedamale võitlusele saatana sepitsuste ning «pimeda paavstiusu» vastu, oligi ta pidanud oma jutlused ja avaldanud need trükis.
Samsoni nõiajahi käsiraamatust ilmneb, et autori näol oli tegemist luterliku ortodoksse nõiajahi ideoloogia veendunud esindajaga. Juba oma esimeses jutluses püstitab ta küsimuse, kas nõidu üldse olemas on, ja vastab veendunult: «Selles küsimuses pole meil mingit põhjust kahelda…» Nõiaks olemine tähendab Samsoni arvates lepingusse astumist saatanaga, et abistada viimast inimestele kahjutegemisel. Kuid nõiduse poole kaldub juba ka inimene, kes näiteks ebausklikult usub, et neljaleheline ristikhein õnne toob, sest juba taolises uskumuses «liigutab end kui mitte avalikult siis vähemalt salaja nõia-saatan». Kuigi pühakirjas on öeldud, et nõidu ei tohi ellu jätta, kusjuures on kasutatud naissoost nimisõna (saksa keeles Zauberinnen), arvab Samson (põhjendades oma väidet viidetega mitmete autorite töödele), et nõidumisega võivad tegelda ka mehed. Nii näiteks olevat jesuiitide seas olnud eriti palju saatana käsilasi.
Oma teises jutluses esitab Samson retoorilise küsimuse: «Miks siis meie ajal, evangeeliumi helges klaaris valguses ja ristiusu valitsemise ajal esineb nii palju nõidumist, et nüüd on kõigis riikides, linnades, asulates, külades ja maanurkades leitud niisuguseid kuradikäsilasi?» Samsoni vastus on väga lihtne. Jumal olevat mitte üksi hea, vaid ka karm, ning olevat nõidade nuhtluse inimkonnale peale pannud karistuseks ja prooviks.
Samsoni arvates pole vaja erilist muret tunda inimeste pärast, keda hakatakse kahtlustama nõidumises ainult sellepärast, et nad on melanhoolikud või vaimult nõdrad. Saatan on väga kaval ja niisugused on ka tema käsilased, kes vajaduse korral melanhooliat ja muid haigusi teeselda oskavad. Oht on aga väga suur, sest, nagu väitvat J. Bodin, võivad ühe nõia tegevuse tagajärjel kiiresti nõidadeks pööratud saada veel 500 inimest. Nii et kindlani ja õigem on Samsoni arvates ka kahtlastel juhtudel üles näidata profülaktilist karmust.
Neljandas jutluses käsitleb Samson nõidade n.-ö. tsunftitunnuseid. Ilmastikku muuta nõiad põhimõtteliselt ei saa, sest loodusjõud alluvad jumalale. Kuid jumal on siinjuures jätnud saatanale teatud «mänguruumi» – ta võib õhumasse ja vihmapilvi liigutada ja nii inimestele kahju teha. Nõiad saavad ja võivad inimesi kahjustada, ühe näitena toob Samson teateid Saksamaalt, mille järgi nõiad olid Berliini lähedal keetnud katlas omale söögiks väikseid lapsi. Mõned kahtlevad nõidade võimes lennata, kirjutab Samson. Ta möönab, et tõepoolest on vist sageli tegemist haiglaste ettekujutustega või unenägudega lendamisest. Kuid siiski on esinenud ka tõelist nõidade lendamist, mille kinnituseks Samson esitab rohkesti andmeid kirjandusest.
Veidi mõõdukamail seisukohtadel kui Samson oli eelmainitud Tallinna pastor Ludwig Dunte. Dunte pastorite käsiraamat-leksikoni järgi lubab jumal «kuradil mängida õhuga ning kiiresti kokku koguda hunniku satikaid, konni ja ussikesi ning teha tuult ja müristamist».
Karudeks ja huntideks saatan inimesi muuta ei saa, küll võib ta sisendada inimestele kujutlust, et nad nendeks moondunud on. Nõidadena võivad kahtluse alla sattuda ka melanhoolikud, kes vaid ette kujutavad, et nad nõiad on. Neid ei pea Dunte arvates karistama (nagu muide arvas ka H. Samson), neid peab püüdma veenmise teel nende väärettekujutusest vabastada.
Liivimaa kiriku superintendendina näitas H. Samson üles suurt teenistusagarust — ta nõudis, et kirikuvisitatsioone korraldataks iga kuue kuu järel. Aastal 1633 välja antud korraldusega pandi Liivimaa konsistooriumile südamele, et ta peab «likvideerima paganliku ebajumala-kummardamise, nõidumise ja ebausu». Konsistoorium omakorda nõudis vaimulikelt 1637. a., et talupoegade suhtes hoolikalt välja selgitataks, kas nad «veel ebajumalateenistusi korraldavad ja kindlail aegadel või laatade ajal kindlaisse kohtadesse — mäekinkudele või orgudesse, kabelite või nende varemete juurde — kogunevad, et ebajumalaid kummardada ja neile ohvreid tuua . . .».
Kui Eestimaa piiskop korraldas 1647. a. kontrollvisitatsiooni Saaremaale, siis selgus, et «peaaegu iga kiriku juures avastati mõned häbematud vanad inimesed, kes ristiusust midagi ei teadnud ega tahtnudki seda õppida ja keda mingi manitsusega ei saanud sundida pühale õhtusöömaajale minema».
Üks kõige ulatuslikum aktsioon, mille Rootsi võimud luterliku kiriku autoriteedi kindlustamiseks ette võtsid, oli 1667.—1668. a. Lõuna-Eestis korraldatud ulatuslik kirikuvisitatsioon.
Kui kirikuametnikud hakkasid 1667. a. hilissuvel rändama ühest Lõuna-Eesti kihelkonnast teise, siis avanes neile nende arvates küllaltki masendav pilt: peaaegu igas kihelkonnas kanti ette, et talupojad austavad pühi puid ja kive ning käivad neile ohverdamas, ja anti hulgaliselt teada nõidade nimesid.
29. augustil 1667 olid mõned talupojad visitaatoreile öelnud, et «kui ka mõned nõiad nimepidi kindlaks tehakse ja üles antakse, siis jäävad nad karistamata ja muud eksekutsiooni ei järgne».
Tormas oli teada vana kabeliase, «mille juures üks vabadikunaine Ann jaanipäeviti ohvreid vastu võtab». Palamusel oli talupoegadel kombeks pärtlipäeval (kiriku pühaku nimepäeval) kirikut lehepärgadega kaunistada.
Karulas märgiti 12. septembril 1667: «Siin on kirikus seismas mõned puukujud ja pildid, millele talupojad ohvreid toovad ja millega nad muud ebajumalateenimist toimetavad. /_ _ _/ Üks Karula kiriku talupoeg nimega Marco Hans olevat suur jumalasõna põlgaja ja kohutav jumalateotaja.»
Paistus täheldati 27. veebruaril 1668: «Ohverdamine käib siin Maarja taevaminemise päeval (15. augustil — J. K.) täiesti avalikult ja siis toovad inimesed ja ohverdavad vahatükke ja teisi ohvriande ning panevad seda altarile. Nimetatud pastorit manitsetakse käesolevaga kirjalikult … ja kästakse, et ta selle kõik kõrvaldaks ja neid enam ei lubaks seesuguseid ohvreid ja vaha altarile panna.»
Viljandi pastor kurtis visitaatoreile, et suured rahvakogunemised ja ohverdamised leiavad aset Risti kabeli juures, kusjuures ebajumalateenimist juhib Kause Jaani nimeline talupoeg.
Tartu Jaani kiriku pastor teatas 1. märtsil 1668, et nii Risti kabeli juures kui ka teistes kohtades, vanade ristide juures ja pühadel mägedel, käib ebajumalakummardamine ning ohverdamine suure hooga. Seda kinnitas 8. märtsil ka Tarvastu pastor, kes ühe ohverdamiskohana nimetas veel Harglat.
Helme pastori käest 5. märtsil saadud andmeil leidis peamine ebajumalateenimine aset «Maarja taevaminemise päeval, mil mõned selle koguduse liikmed Helme kiriku juures ohverdavad. Taagepera mõisa juures tegevat nad seda ühel mäel, millel on veski, ja ka ühes teises kohas leitavat lihavõttepühade paiku palju sellised ebajumalatele toodud ohvreid.»
Urvastes peeti nõiaks Antslast pärinevat Kulli Jürgenit, Pühajärvel Tautse Peetri nimelist talumeest.
Halliste pastor kinnitas visitaatoreile, et tema kihelkonnas käivat talupojad kahes kohas ebajumalateenistusi korraldamas.
Palamuse talumeest Peeter Reinu iseloomustasid visitaatorid kui «inimesetapjat ja avalikku jumalasõnapõlgajat».
Visitatsiooniretke algusaegadel said visitaatorid Maarja-Magdaleena kihelkonnas jaaniöö rituaali kirjelduse («Lühikene teadaanne selle kohta, kuidas talupojad jaaniõhtul ühes maakohas, mis ooberst Greifenspeerile kuulub, tervise parandamiseks ebajumalateenistust korraldavad»), mille toome tõlgituna ära peaaegu täielikult.
Allakirjutanud (kelle allkirjad ürikus puuduvad) läksid jaaniõhtul 23. juunil kella 9 ajal ebajumalateenistuse kohale, «kus talupojad oma tavalisi ebajumalateenimisi korraldavad ja koos olid», ja vaatasid mõnda aega üheskoos nende tegemisi — «kuidas nad tule üles tegid ja tule lähedal on kivi, mille ümber istuvad kolm naist, kellest üks on kõige auväärsem ja nagu nende preester, kes haigeid ja nende ohvreid vastu võtab ja ohverdama peab. Mõlemad teised talupojalesed aga valmistavad vahepeal ette vaha. Siis tulevad haiged, kellel on mingi sisemine viga, ja peavad vahaga sidemed võtma ja nendest ühe oma keha ümber siduma ning ka kapa õllega oma kätte võtma, kolm korda ümber tule käima, ja kui nad niiviisi ringi käivad, siis peavad nad kivi teatavate kohtade juures kolm korda kummardama, üteldes: «Oh aita, püha Johannes!» Kui nad on seda teinud, siis võtavad nad vahasideme lahti ja annavad sellelesamale auväärsele naisele, kes seda haigel suu ees hoiab ning suudelda laseb. Siis põletatakse see kivil ära ja haige joob kapast ja annab selle pärast edasi naisele, see lööb kolm korda risti kapa kohal ja lausub: «Aita, püha kallis Johannes, nende tervekstegevate rohtudega seda naist (või meest)» ja nimetab haige nime ja haiguse, pärast seda jõi ta kapast ja andis ka mõlemale lesknaisele sellest juua. Nendele, kellel oli pea haige, seoti vaha pea ümber ja tehti neidsamu tseremooniaid. /_ _ _/ Muidu olid seal ka vanad naised, kes ütlesid: kui neil peaks sisemine haigus olema, siis peaksid nad nimetatud viisil ohverdama, kui neil aga väline häda oleks nagu silmal või kui nad on (kirvega —  J. K.) kätte või jalga löönud, siis peaksid nad ainult vahaküünla tegema, oma vigase koha paljastama, küünalt sellejuures hoidma ning sealjuures erilist palvet lugema. Kui nüüd keegi niisuguse ohvri läbi terveks saab, siis peab ta igal aastal nimetatud ajal, nimelt jaaniõhtul kohale tulema ja ühe tõelise tänuohvri kaasa tooma, mis on vahast tehtud, kas väikese mehikese kuju või muidu mõne vahaküünla, nii nagu naised on käskinud, ja selle nad põletavad siis nimetatud kivil ära.»
Räpinas oli ühe talupoja (Pelja Mikk?) juures «kabel, mille juurde talupojad taevaminemispäeval ohverdama kogunevat ja seal ebajumalateenimist korraldavat». Samas kihelkonnas olid nõidadena kahtluse all Kureküla Adam, Sitsi Jaan ja Metsuri Mart. «Wassili laskis end selleks kasutada, et Räpina pealikut terveks ravida,» on kirjutatud visitatsiooniprotokolli, «ja üks nõid Venemaalt oli öelnud, et Wassili ise olevat talle selle haiguse peale pannud ja võivat ta sellest ka vabastada».
Vastseliinas käisid talupojad koos Hemketi Tooma juures ja olid «üles pannud ühe puust pildi, mille juures nad lauritsapäeval ohverdamas käivad ja sealjuures ebajumalakummardamist korraldavad».
Karksi kihelkonnas oli ohvrikohana tuntud Annamägi. Kuigi kohalikud võimud olid «lossiratsanike» abil püüdnud rahvakogunemist laiali ajada, ei olnud see tulemusi andnud.
Lihavõttepühadel ja taevaminemispäeval käidi Helmes ohverdamas veel «ühe veski juures mäe peal» ja ka ühes teises kohas. Ohverdamiskohad olid lisaks mõisahärra Patkuli maadel (kahes kohas) ja mõisahärra kapten Maileri maadel.
Äksi kihelkonnas kanti visitaatoreile ette, et üks Mõiga Tõnsi nimeline talumees oli «eitanud surnute ülestõusmist ja neednud pastoreid, kes taolisi asju õpetavad, ning öelnud ka, et pastorid meelitavad inimesi pühale õhtusöömaajale ainult selleks, et neilt raha saada — muud kasu pole sellest midagi».
Maarja-Magdaleenas oli Koltsi Jaagu kohta teada, et ta oli oma inimesi keelanud kirikusse minemast ja sõnanud: «Mis te sinna ikka lähete, mis te seal ikka saate.»
Kui Võnnu kihelkonnas käisid kirikueestseisjad kirikumakse sisse nõudmas, oli Kullatsi Jürgeni naine vihaga teatanud: «Kurat on need maksud ja ka kirikumaksud välja mõelnud.»
Räpinas tunti nimepidi mitut nõida, kelle abi kasutasid ka mõisnikud, kuid nende kõrval nimetati veel kuut talupoega «jumalaeitajaiks» ja «pühade sakramentide põlgajaiks».
Rannus oli Kaara Hinte Tõnu naine pastorile vihaga öelnud: «Kurrat Wotku Jummalat ninck Sinnu kahn.»
Visitatsiooni lõpupäevil said võimud andmeid ühe vana Kalkuse (Rannu karjamõis?) talupoja kohta, kes «jagab püha õhtusöömaaega piima ja leivaga, teenib ebajumalaid, hoiab inimesi eemal jumalateenistusest ja teeb neile selgeks, et kirik on süüdi kõigis neid tabanud õnnetustes ja haigustes».
Ilmselt on meil XVII sajandil veel tegemist perioodiga, mil vähemalt osa talupoegi nägi ristiusus n.-ö. võõrast maagiat ja selle vastu võitles. Neil aastail Eestimaad külastanud rännumees Adam Olearius jutustab, et üks talupoeg, kuulda saades oma naabri käimisest kirikus pühal õhtusöömaajal, oli «teda pilganud väga häbistavate, räpaste ja jumalat teotavate sõnadega . ..». Pööravere talumees Andre Tõnis oli 1695. a. suurest ikaldusest meeleheitele aetuna oma tühjadele põldudele näidanud ja küsinud: «Kas ma pean oma perega sellest söönuks saama?…» Siis oli ta kiviga taeva poole visanud ning öelnud: «Kui sa mul käes oleksid, siis ajaksin ma sind põrgusse ja sealt jälle välja.» Kui ta lapsed kirikusse armulauale olid tahtnud minna, siis oli ta neid keelanud «kuradi pulma» minemast, sest «mina pean ju teile alati leiba kaasa andma, aga sel ajal, kui mõisas tööd tehakse, peab ka kodus töö käima».
Põhja-Eestis XVII sajandil- nii ulatuslikku ja pikaajalist kirikuvisitatsiooni ei korraldatud. Kuid ka seal toimunud lokaalsete visitatsioonide andmed annavad tunnistust kirikuvõimude ägedast võitlusest talurahvale kirikliku ideoloogia pealesurumise nimel.
Põhja-Eesti kohta saab mõningat ülevaadet alles sajandi lõpust. Nimelt on kirikuvisitatsioonide protokollid Eestimaa kubermangust küllalt hästi säilinud 1695.—1699. a. osas. Andmeid näitab järgnev tabel.
Materjali on peaaegu kõigist Harju- ja Virumaa ning pooltest Läänemaa kihelkondadest, väga napilt aga Järvast.
Sajandi lõpul toimunud visitatsioonide protokollid sisaldavad andmeid kahe ebajumalakummardamise piirkonna kohta. Üks paiknes Loode-Eestis mitte päris ranni-

kul, saades alguse lõunas Lihula ümbrusest, ulatudes läbi Martna ja Lääne-Nigula Risti kihelkonnani ning levides siis edasi idasse Keila kihelkonnani. Teine aktiivse tegevuse piirkond asus Ida-Eestis, levides Amblast läbi Viru-Jaagupi ja Viru-Nigula kuni Jõhvi kihelkonnani.
Samadest dokumentidest võime kihelkonna osas saada andmeid, kas seal maeti talupoegi kalmetesse või mitte. Ainult viiel korral (põhiliselt rootsi asustusega Reigist, Käinast ja Noarootsist, samuti Harju-Madiselt ning Keilast) teatasid pastorid, et nad kalmetesse matmisest midagi pole kuulnud. Pastor H. Göseken näitas oma 1694. a. jaanuaris koostatud memoriaalis täpselt ära 13 paganlikku kalmet. Kui ta talupoegi sellise matmise pärast noomis, siis vastasid need, nagu ta kirjutab, et «Maria Muld Kaikes Paikas».
On väga iseloomulik, et vastates visitatsioonil küsimusele paganlike kalmete kohta, ütles enamik pastoreid: «Neid on enam kui liiga palju.» Mõnede visitatsioonide puhul püüti seda küll vabandada asjaoluga, et 1697. a. näljahäda päevil olevat kalmete arv «viletsa aja» tõttu väga suurenenud.
Et küllaltki palju talupoegi maeti väljapoole kirikusurnuaeda, siis pole imestada, et H. Palli tuli XVII sajandist pärinevaid kirikute meetrikaraamatuid uurides õige pea järeldusele, et on «tegemist matuste väga olulise alaregistreerimisega».
Põhja-Eestis XVII sajandi lõpul toimunud visitatsioonide ajal said võimud teada, et talupojad käisid eba-jumalateenistuseks koos Martna kihelkonnas Väike-Lihula ohvrimäel, kus ohverdati olevipäeval (29. juulil), Viru-Nigula kiriku lähistel väikese lagunenud kabeli juures ja sealsamas rannal paaris majas. Laialt oli tuntud Jõhvi lähedal Kuremäel asuv lagunenud kabel, mille Juurde talupojad Maarja taevaminemise päeval ja lauritsapäeval (10. augustil) tulid — ohverdasid, jõid, tantsisid ja korraldasid ka lööminguid. Mihkli kihelkonna pastor kandis ette Pikavere küla ja sealse mäe vahel asuvast kivist, mille juures tõnisepäeval (17. jaanuaril) ohverdamas käidi. Pastorid teadsid väga hästi, et talupojad «tarkade juurde jooksevad», kellelt nad «lohutust saavad», nad oskasid neid sageli ka nimepidi nimetada. Lääne-Nigulas teatas pastor juba 1645. a., et külades käib suur nõidumine, ennustamine ja lausumine, ning nimetas nimepidi mitut lausujat (Besprecher), kelle juures «jumalast ärapööranud inimesed oma haiguste ja hädade korral abi, nõu ning troosti otsivad». Kiriklikes dokumentides nimetatakse neid veel sõnadega Zauberer, Segensprecher ja Wahrsager.
Visitatsiooniinstruktsioonide järgi oli kirikute tegevust kontrollivate ametnike üks tähtsaim ülesanne nõidade väljaselgitamine ja nende toimetamine võimude kätte. Nagu nägime, täitsid visitaatorid seda ülesannet õigegi agaralt. M. Madari andmeil oli nõiaprotsesside kõrgaeg Eestis aastail 1630—1650. Sajandi lõpul ilmnes nagu Rootsis ja Soomeski uus tõus. Taolist «naisnõidade» domineerimist nagu Lääne-Euroopas (ja ka Soomes) me Eestis aga ei tähelda.
Eestis XVII sajandil «nõidade» üle korraldatud protsesside käigus selgus väga palju ühiseid jooni olude ja sündmustega mujal Euroopas. Süüdistused kasvasid siingi välja külasisestest sotsiaalsetest pingetest, eriti sageli sattusid kahtluse alla traditsiooniliselt juba sajandeid külaühiskonnas tegutsenud ravitsejad ja ennustajad.
Võitluses nende vastu juhindusid ka Baltikumi kirikuõpetajad ja kohtunikud mujalgi Euroopas levinud ametliku nõiadoktriini ideedest ja põhimõtetest. Hoolimata sellest kajastuvad need spetsiifiliselt nõiajahiga seotud ettekujutused (leping kuradiga, lend nõiasabatile) äärmiselt nõrgalt Eesti alal läbiviidud protsesside materjalides. Isegi pärast piinamisi rääkisid talupojad harva (ja äärmiselt ebamääraselt) lepingu sõlmimisest kuradiga. Mõnikord algas jutt andmetega kuradi kohta, kuid kaldus varsti ristiusueelsest mõttemaailmast pärinevaile haldjaile või tarkadele, keda talupojad elavalt ja konkreetselt kirjeldada oskasid. Protsessimaterjalides ei leidu peaaegu üldse konkreetseid kirjeldusi nõiana lendamisest või kuradisabateist, küllalt laialt on aga levinud rahvalik motiiv libahundiks käimisest (viimane on ametlikus nõiajahi ideoloogias esindatud suhteliselt nõrgalt).
Mõnevõrra ootamatult ilmneb Baltikumi linnades ja äsja rajatud Tartu ülikoolis viljeldava teoloogia küllalt reaktsiooniline osa nõiajahtide korraldamisel Soomes. Sageli tugineti balti kirikumeeste koostatud käsiraamatuile. Baltikumi teoloogia tugevdas neid reaktsioonilisi jõude Rootsi valitsus- ja kirikuringkondades, kelle tegevuse tagajärjel vaibus Soomes, Rootsis ja Rootsi meretagustes provintsides nõidade jälitamine tunduvalt hiljem kui näiteks Prantsusmaal ja Inglismaal.
Nõidade tagakiusamise kampaania kujutas endast üht osa Rootsi valitsus- ja kirikuvõimude poliitikast Eesti ala elanikkonna alistamiseks, mida viidi ellu nii sunnismaisuse seadusandliku kehtestamise kui ka kirikliku distsipliini tugevdamise teel. Samal ajal kujutas Rootsi võimude tegevus endast muidugi osa neil sajandeil kogu Euroopat haaranud otse epideemilisest nõidade tagakiusamise ja hävitamise kampaaniast.
Tundub, et kõige üldisema ja kujukama pildi Eesti alal XVII sajandi keskpaiku valitsenud olukorrast annavad 1667.—1668. a. Lõuna-Eestis läbiviidud kirikuvisitatsiooni materjalid. Nende põhjal kerkib meie vaimusilme ette pilt agarate kirikumeeste tegevusest, kes, liikudes ühest kihelkonnast teise, said oma õuduseks ja kohkumuseks järjest uusi andmeid selle kohta, et talupojad käivad avalikult (ja ilmselt kedagi eriti kartmatagi) koos mägedel, pühade puude, vanade kabelite ning kabeliasemete juures ohverdamas ja muul viisil «ebajumalateenistusi korraldamas». Kirikuõpetajate ja visitaatorite formuleeringud ei jäta kahtlust, et tegemist polnud katoliku usu taaselustamisega, vaid mingite ristiusueelsete rituaalsete talitustega (kabelite või kabelivaremete juures käidi koos sellepärast, et katoliku kirik oli need rajanud «paganlikesse pühapaikadesse»). Sageli organiseerisid ja juhatasid neid talitusi nimepidi tuntud talumehed — ilmselt «targad». Nimetatud «tarkade» kõrval leidus igas kihelkonnas veel arvukalt ravimise ja ennustamisega tegelevaid nõidu, s. t. lausujaid-loitsijaid ja ennustajaid. Mõnedki neist julgesid astuda vihasesse sõnavahetusse vaimulikega, lasksid lendu teravaid väljendusi ristiusu ja ta teenrite aadressil.
Rootsi võimud, balti aadel ja baltisaksa luterlik kirik asusid püha innuga seda vastupanu murdma. Kampaania käigus ja tulemusena algas kibe tegevus piinatornides ja lõid lõõmama tulelõkked, milles hukati kümneid süütuid inimesi. Nagu mujalgi Euroopas kandsid kõige selle eest vastutust põhiliselt kaks jõudu — kirik ja teoloogia vormis. arenev keskaegne teadus. Eesti alale iseloomulikuks võib lugeda asjaolu, et luterliku ideoloogia ägeda propageerimise ja nõiaprotsesside aeg kujutas endast ka esimest intensiivset ja massilist ideoloogilist pealetungi eesti rahva vaimseks orjastamiseks.
Hoolimata kõigist ponnistustest ei läinud politsei- ja kirikuvõimudel korda eelkristlikke uskumusi ja traditsioone täielikult välja juurida. 1677. a. kandis Liivimaal tegutsenud kirikukomisjon Rootsi kuningale ette, et nad olid Liivimaal avastanud suurematki «hirmuäratavat eba-jumalakummardamist ja paganlikku pimedust, millesse on veel uppunud tuhanded õnnetud hinged siin maal…», kui nad olid suutnud ette kujutada. See kõik kujutas endast komisjoni arvates suurt ohtu riigile, kuna taolised eksinud hinged võivat kergesti «paavstiusu ja võõraste võimude poole kalduda . . .».
See ilmneb eriti selgelt, kui vaatleme sündmusi pikemas ajalises perspektiivis ja võrdleme olukorda XVII sajandil olukorraga järgneval, XVIII sajandil.
Kui XVIII sajandi keskpaika ja teist poolt silmas pidades võib rääkida muistsete usukommete laialdasest, kuid siiski juba salajasest täitmisest, siis kuni XVII sajandi lõpuni harrastati ebajumalakultust ulatuslikult ja küllaltki vabalt. Kuigi kiriku- ja politseivõimud selle harrastajaid taga kiusasid, lausujaid kohtu alla andsid ja nõidu tuleriidal hukkasid, käisid talupojad kuni XVIII sajandi lõpuni avalikult oma pühades kohtades ohverdamas. Rootsi võimud ilmselt ei julgenud seda ära keelata. Veel 1698. a. ähvardati Lääne-Nigulas talupoegi, et kui nad pühal mäel ohverdamas käimisest ei loobu, aetakse nad ratsasõduritega laiali. Samal aastal kurtis Jõhvi pastor visitatsiooni ajal, et kuigi Kuremäel (Kurta Meggi) kooskäivate talupoegade suhtes on juba ammu antud «kubermanguvalitsuse käsk, et nad tuleb soldatitega minema ajada, on see kooskäimine ikka veel kombeks».
Viljandi lähedal asunud Risti kabel oli ebajumalateenimise kohana tuntud juba XVII sajandi keskel. Läks aga veel enam kui sajand, enne kui võimud julgesid selle hävitada, ja ka siis pidi kohalik mõisnik ise esimesena hakkama püha hiie puid raiuma, sest ükski talupoeg ei julgenud nende vastu kätt tõsta.
Pole aga alust arvata, et valitseva klassi ideoloogilisel pealetungil mingeid tagajärgi polnud. XVIII sajandi esimesest veerandist on esimesi tundemärke ja ettekuulutusi rahva vaimuelus aset leidvaist muutustest, mis küllaltki jõuliselt esile tõusid 1730.—1740. aastail vennastekoguduste liikumises. Väga iseloomulikud sündmused toimusid 1720. a. septembris Otepää ümbruses.
Nüpli talumees Soo Jaak oli kunagi pärast jaanipäeva olnud mõisavooris ja sõitnud mööda Pilkuse mõisast (ilmselt seal ümbruses ka öökorteris olnud). Seejärel oli ta rahulikult koju tagasi pöördunud. Just sel ajal oli aga Pilkuse mõisa viinakatel ära varastatud.
Kohalikud talupojad hakkasid katelt taga otsima ja pöördusid muidugi targa, Iigaste mõisa all elava talumehe Vahese Jaani poole. Nagu viimane ise hiljem kohtu ees seletas, oli varaste üles leidmise «kunsti» talle alles 9 aasta eest õpetanud Puhja talumees Raudate Andrei, kes oli kinnitanud: «Kui sa jumalasse taevas kindlasti usud, siis saad sa teada, kes kurja tegi. Kui sa aga ei usu, siis ei saa sa midagi teada.»
Õpitud instruktsioonide järgi oli Jaanil vaja toimida järgmiselt. Väikest vahast kuulikest tuli hoida paela otsas veega täidetud nõu kohal, mõne sõrme kaugusel veepinnast. Siinjuures pidi Jaan südamest ja kirglikult jumalat paluma, öeldes: «Vägede jumal, mu looja ja vabastaja, näita ja paljasta mulle selle pühaks otstarbeks ette nähtud vaha kaudu, kes on kurjategija, ja ära varja midagi, et ma süütut ei tabaks.» Kõike seda tuli teha, nagu mees kohtu ees rõhutas, südame põhjast ja sügavate ohetega.
Pärast seda nimetas Jaan üksteise järel kahtluse alla langenud inimeste nimesid ja süüdlase nimetamisel pidi «küülike vee kohal keerlema ja liikuma hakkama».
Taolise protseduuri teel said Pilkuse talupojad teada, et mõisa viinakatla olla varastanud Nüpli talumees Soo Jaak.
Septembri alguses tulid kaks Pilkuse talupoega Nüpli kupja juhatatuna Soo Jaagu tallu ja nõudsid temalt varastatud viinakatelt. Kuna Jaak süüd omaks ei võtnud, seoti ta kinni ja viidi ühte Otepää lähedasse kõrtsi. Siia kogunes ka teisi talumehi ja nüüd korraldati Jaagu üle kohtumõistmine. Selle käigust ilmneb, et eesti talupojad olid nende silme ees lavastatud kümnetest nõiaprotsessidest mõndagi õppinud.
Kõigepealt piinas mõisa kubjas Jaaku pöidlakruvidega. Siis sidusid teised talupojad Jaagu kõrtsiaia külge kinni ja peksid teda rihmaga. Kui Jaak ikka tegu omaks ei võtnud, lohistati ta aida juurde. Siin anti talle pidulikult lahjat taari juua, kusjuures kiriklikku õhtusöömaaja rituaali karikeerivad talupojad ütlesid: «See on püha õhtusöömaaeg ja sellega me anname sulle patud andeks ning homme, see tähendab esmaspäeval, saad sa ära põletatud.» Männiku Toomas oli veel taari sisse soola seganud ja öelnud: «Ma annan sulle Kristuse verd juua. Niisama kui su patud sulle andeks antakse, pead sa homme tules põlema.»
Pärast seda pandi Soo Jaak aita luku taha. Tal õnnestus aga välja pääseda ning koju põgeneda. Varsti kihutasid piinajad talle ratsa järele, kusjuures ühel talupojal oli käes paljas mõõk. Kui Jaagu naine keeldus neile talu aida võtit andmast, peksti teda ja võeti võti vägisi. Talu ja kõrvalhooned otsiti läbi ning rüüstati — üks lammas tapeti ja söödi ära, aitades olnud toiduained ja riidekraam võeti kaasa.
Kohtuvõimud mõistsid Soo Jaaku piinanud talupoegadele mitmesuguse raskusega peksunuhtluse. Ka nõidumises süüdistatud Vähese Jaanile määrati ihunuhtlus ja ta vara konfiskeeriti.
Kirjeldatud sündmustes on väga kujukalt läbi põimunud vana ja uue elemendid. Küllaltki kesksel kohal oli veel suure autoriteediga vanade uskumuste esindaja — talupoegade silmis «tark», võimudele «nõid». On aga tähelepanuväärne, kuidas «tark» rõhutas sügavat hingelist elamust, kuigi sellega kaasnevad (või seda esile kutsuvad?) palved olid pärit ristiusust. Vanad šamaanikogemused realiseeriti ristiusu kombestiku välises vormis — eesmärgi saavutamiseks oli vaja kollektiivset hüpnotiseerivat elamust. Vanadest uskumustest lähtuvate rituaalsete tegudega ühinesid kuidagi veidralt orgaaniliselt kiriku arsenalist pärit piinaprotseduurid. Lisandub aga veel kolmaski element, teatud pilkav suhtumine kristlikesse rituaalidesse, mis väljendub püha õhtusöömaaja korraldamises lahja taariga. On väga raske ette kujutada, palju nendes toimingutes naiivsust ja palju nalja oli. Päris juhuslik ei võinud selline naljarituaalide korraldamine ka sel ajal olla — nagu nägime, panid visitaatorid ametlike rituaalide moonutamist või eitamist tähele juba XVII sajandi 60. aastail.
Käesolev käsitlus aitas selgitada, millist iseloomu kandis eesti rahva luterlikule ideoloogiale alistamise protsess XVII sajandil ja millised jõud selle juures tegevad olid.

Lõik on võetud raamatust „Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis“ Eesti Raamat, 1987