Lo Guan-Tžung “Kolmevalitsus”
Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

ROMAAN «KOLMEVALITSUS» KUI AJALOOLINE DOKUMENT JA KUNSTITEOS

Lo Guan-tžungi suurromaani «Kolmevalitsus» hindamisel on teost tavaliselt tõstetud esile kui rahvalikku eepost, kui minevikusündmusi edasiandvat ajalookroonikad kui hiina ja ühtlasi kogu maailma kirjanduse üht tähtsamat proosateost. Ükskõik mis aspektist hindamisel on lähtutud, ikka ja alati on jõutud tulemuseni, et romaan «Kolmevalitsus» kujutab endast väljapaistvaimat saavutust hiina kirjanduses nii ühes, teises kui ka kolmandas suhtes.

Mingide ajastu kirjandusest

Romaan «Kolmevalitsus» kuulub ajaliselt nn. Mingide ajastu kirjandusse (valitseva Mingide dünastia järgi dateeritakse seda perioodi aastatega 1368—1644). Hiina klassikalises kirjanduses tähistab see aeg teatavat paigalseisu. See paigalseis või ummik oli seejuures seotud just nn. ametliku kirjandusega. Selle asjaolu põhjuseks oli valitsevate klasside poolt soositud idealistlik filosoofia, millega seoses kogu hiina haridus- ja kultuurisüsteem allutati elutule ja konservatiivsele skeemile, mis välistas ka kirjandusest elava mõtte.
Konservatiivne tardumus tolleaegses kirjanduses on tavaliselt seotud kirjandusliku stiiliga, mis kannab «bagu» nime. «Bagu» kujutas endast erilist kaheksaosalist teost, mille olid kohustatud koostama riiklike eksamite sooritajad. Niisugune range vormiga piiritletud teos muutus nagu omamoodi mõõdupuuks, kaanoniks elavagi kirjanduse hindamisel. Kõrvuti dogmaatilise «baguga» toimus Mingide ajastul oma aja äraelanud kirjanduslike vormide kanoniseerimine. Hiina rikkalikust klassikalisest kirjandusest (mille põhiosa moodustas luule) tuletati meelevaldselt esteetilised normid ja seadused, mis pidid saama kohustuslikuks kaasaja kirjandusele. Ametlikku tunnustust omav kirjandus orienteerus sellele vastavalt minevikku ja kandis epigoonlikku iseloomu.
Vastukaaluks sellele elust kaugel seisvale ametlikule kirjandusele tekkis ja hakkas sel perioodil arenema rahvalähedane, keset kaasaega seisev kirjandus, mis ei suutnud endale küll ametlikku tunnustust leida, kuid omandas sellest hoolimata järjest suurema mõju rahvahulkadele. Erinevalt ametlikult tunnustatud kirjandusest, kus valitses peaaegu jagamatult luule, omandas selles uues, rahvale lähedal seisvas kirjanduses valitseva koha proosa — jutustus ja romaan. Selle- žanri arenemise aluseks on peetud linnade ja kaubanduse arenemist ning linnakodanike ja kaupmeeste osatähtsuse kasvamist.
Kunstilisest küljest kujutas Mingide ajastu proosa endast eelnevatel ajastutel alguse saanud kirjandusliku stiili «huaben» edasiarendamist, selle muutumist komplitseeritumaks. «Huabeni» nime kandis esialgselt mingi jutustuse konspektiivne üleskirjutus, mis oli mõeldud põhiliselt abivahendiks rahvajutustajatele. Sellele vastavalt ei tegelnud «huabeni» kirjanduse viljelemisega mitte haritlased ja üldse ühiskondlikul redelil kõrgemal seisvad kihid, vaid põhiliselt rändjutustajad, kes ei erinenud palju rändavaist keriuseist (kuigi nende kunstist pidasid samaaegselt lugu nii kehviktalupojad kui ka kõrgemad aukandjad). Mingide ajastul olukord muutus. Proosažanri arendamine läks üle haritlaskonna kätesse. Need kirjanikud olid peaasjalikult ametnikkonna esindajad, kellel oli kirjanduslik haridus ja kes oskasid «huabeni» kirjanduse näol nende kätte sattunud süžeede põhjal luua suuremaid nõudeid rahuldavaid kirjandusteoseid. «Huabeni» kirjanduse kasutamisega kaasnes tol perioodil folkloorsete materjalide laialdane rakendamine kirjanduslikus loomingus. Kui me öeldule lisame, et Mingide ajastu literaadid äratasid taas ellu hiina kirjanduse «kuldse ajajärgu», nn. Tangide perioodi kunstiküpse novelliloomingu traditsioonid, siis oleme loetlenud kõik need tähtsamad faktorid, mis kujundasid – Mingide ajastu proosaloomingu kunstilise ilme.
Selle novelli- ja romaaniloomingu sisulise külje suhtes tuleb rõhutada allegoorilist ühiskondlike pahede kinninaelutamist, nende seadmist pilkeobjektiks ja teatava positiivse programmi esiletõstmist. Tolleaegse novelli kõige populaarsemateks kangelasteks kujunevad andekad poeedid, ausad kerjused, truud hetäärid, äraostmatud ametnikud. Need on tegelased, kellede kaudu kirjanikud lasevad kõnelda headusel ja õiglusel, kelle kaudu nad mõistavad hukka elu väärnähtused. Novelli kõrval võidab endale Mingide ajastul väljapaistva koha proosa suurvorm — romaan. Viimase arenemist soodustasid suuresti kirjastustegevuse jõudsad edusammud. Teiste tolleaegsete ulatuslikumate proosateoste foonil tõuseb oma populaarsuse ja kunstilise teostuse poolest silmapaistvalt esile Lo Guan-tžungi romaan «Kolmevalitsus», mille väljaannete üldarvu ilmumisest kuni tänapäevani võime lugeda sadadega.

Autorist

Romaani «Kolmevalitsus» autorina figureerib hiina kirjanduse ajaloos tavaliselt Lo Guan-tžungi nimi. Selle nime taga seisab üks hiina XIV sajandi viljakamaid literaate, kelle kirjutuspintsli alt on väljunud 17 ulatuslikku proosateost. Nimetagem neist tema teadaolevaist teoseist siinkohal niisuguseid, nagu «Lood Viie dünastia ajaloost», «Tangide dünastia hukkumine», «Kuidas kolm Suid võitsid nõiduse». Peale selle on teada, et Lo Guan-tžung oli omal ajal tuntud ja hinnatud draamakirjanikuna ja poeedina. Ent sellega õieti piirduvadki lähemad andmed autori isiku kohta. Isegi tema sünni- ja surmadaatumid pole täpselt fikseeritud: siin figureerivad aastaarvud 1330—1400, 1280—1368 jt.
Lo Guan-tžungi kirjanikuisiksusele aitavad täiendavat valgust heita andmed tema osavõtu kohta mitmete teiste hiina kirjanduse suurteoste väljaandmisest ja redigeerimisest. Nii näiteks on tema nimega seotud suurromaan «Jõekäärud», milles kujutatakse suurt rahvaülestõusu Hiinas XII sajandil. Arvestades asjaolu, et nimetatud romaanis kujutatakse tõepäraselt hiina rahva võitlust feodaalse despotismi vastu, võime ka teose kaasautorile ja redigeerijale Lo Guan-tžungile omistada oma aja kohta demokraatlikke ja humaanseid vaateid; viimast eriti selles valguses, millisena Lo Ciuan-tžung kerkib lugeja ette romaanis «Kolmevalitsus».
Romaani autori isiksust aitab valgustada ka asjaolu, et teos on kirjutatud rahva kõnekeelele lähedases keeles, samal ajal kui ametlik, tunnustatud kirjandus kasutas kanoonilise kirjakeele elutuid rahvale arusaamatuid vorme.
Mis puutub romaanisse «Kolmevalitsus», siis selle puhul pole Lo Guan-tžungist võimalik kõnelda mitte niipalju teose kirjutajana kui koostajana. «Lo Guan-tžung ei kirjutanud ise raamatut; tema teene seisab selles, et ta andis teosele vajaliku süžeelise keskendatuse,» märgib hiina kirjandusteadlane Dženg Džen-do3. Selle väite aluseks on asjaolu, et romaan «Kolmevalitsus» koostati Lo Guan-tžungi poolt rahvapärimuste ja Tzinide dünastia Õukonnakrooniku Tšer Sou ülestähenduste põhjal. Märkigem aga otsekohe, et Lo Guantžung kasutas ametlikku kroonikat siiski ainult kui materjalikogu; kiretu kroonika asemel ilmus teos, milles on tunda autori aktiivset suhtumist kujutatavasse.
Romaan «Kolmevalitsus» ilmus tegelikult alles 1494. a. kahekümne neljas vihikus ning omandas otsekohe laialdase populaarsuse. Selle populaarsuse aluseks oli kõigepealt see, et romaani tegelased ja sündmused olid rahvapärimustena tuttavad sõna otseses mõttes igale hiinlasele. Lo Guan-tžungi ümbertöötlus liitis rahvalike legendidega teatava ajaloolise täpsuse (sündmused ja kangelased romaanis tegutsevad kindla dünastiate kronoloogia tagapõhjal). Õnnestunud ümbertöötluse tulemusena võimegi kinnitada, et Hiinas tänapäevani väga populaarsed lood Kolme riigi ajastust põhinevad just Lo Guan-tžungi teosel — ka siis, kui selle variandid tunduvalt erinevad kas või näiteks käesolevastki väljaandest (mida võib pidada üheks täielikumaks).
Romaani erakordne levik ja populaarsus on seletatav eelkõige teose kunstiliste ja ideeliste väärtustega omas ajastus.

Majandus, poliitika, ideoloogia

Romaani «Kolmevalitsus» näol on meil tegemist laiahaardelise romaan-kroonikaga. Teose mõistmiseks tuleb arvestada selle koostamise aega ja iseärasusi. Ajaloolised sündmused ja faktid on siin vastavalt oma aja arusaamadele segunenud legendide ja fantastikaga, ajaloolised tegelased on omandanud idealiseeritud ja üleloomulikke iseloomujooni. Ühe sõnaga — «Kolmevalitsus» on tüüpiline rahvapärimustel rajanev teos. Seejuures ei tohi unustada, et see hiina suurromaan kujutab endast eeskätt ikkagi kunstiteost, mille hindamise aluseks ei saa olla legendide ja teaduslikult tõestatavate ajaloosündmuste vahekorra ja erikaalu vaagimine, vaid see kunstiline tervik, mille moodustavad autori käsitlusega ühtesulatatud ajaloosündmused ja rahvapärimused.
Teose aluseks on — nagu eespool märgitud — õukonnakrooniku Tšen Sou poolt koostatud «Kolme riigi ajalugu». Kui literaat Lo Guan-tžung selle teose alusel asus 14. sajandil romaani koostama, siis olid autori kasutada peale kunagise ametliku kroonikaga rikkalikud rahvapärimused, mis käsitlesid seda Hiina ajaloo üht dramaatilisemat perioodi. Kahtlemata on need mõlemad faktorid etendanud oma osa selles, kuidas autor on mõistnud ajaloolise protsessi olemust oma teoses.
Kroonik Tšen Šou kuulub nende vana-Hiina ajalookirjutajate hulka, kes seletasid ajaloolist arenemist taeva tahte ja valitsejate moraalsete omadustega. Peatähelepanu pööras sellelaadiline ajalooteadus keisrite, õukonnaülikute, väepealikute jne. elule ja tegevusele. Kuid selle kõrval ei puudu neis loomulikult ka ülitähtsad objektiivsed andmed ajaloosündmuste kohta. Viimaseid võimegi pidada kõige väärtuslikumaks, mida Lo Guan-tžung omandas muistse krooniku kirjapanekutest. Mis puutub üldisesse ajalookäsitusse, siis selles suhtes erines Hiina 14. sajand vähe varasematest aegadest. Tõsi küll — Mingide dünastia ajal tõuseb ausse tõepärasuse taotlus ajaloosündmuste edasiandmisel. Ent nende sündmuste põhjuste, ajaloolise arengu põhjuste ja tõukejõudude seletamine jääb endiselt meelevaldseks. Alles 17. sajand toob siin Hiina historiograafiasse uusi tuuli. Uue aja künnisel ilmus Hiinas rida teoseid, milledes tõsteti üles tees, et ajaloo, ühiskonna arengu sündmused moodustavad omavahel seostatud terviku, et ajalooline protsess kujutab endast loomulikku arengut. Eespoolöeldu põhja] on selge, milles seisab kirjanik Lo Guan-tžungi üldise ajalookäsitluse iseloom: see vastab 14. sajandi hiina ajaloofilosoofia üldisele vaimule. Sellest hoolimata sisaldab teos tõsiseid sisulisi väärtusi. Kuigi romaanis näidatakse rahvahulkade elu ja liikumist otseselt suhteliselt vähe, kerkib rahvas kui ajaloosündmuste kandja kaudselt siiski lugeja silme ette. Romaani kangelaste võitluse eesmärki iseloomustavad ilmekalt kolme vandevenna — Liu Bei, Guan Jü ja Tžang Fei tõotuse sõnad, millega nad lubavad «riiki teenida ja lihtrahvale rahu tuua». Nende sõnade tähendus on paremini mõistetav, kui vaatleme tolleaegset olukorda Hiinas.
Romaani «Kolmevalitsus» sündmustik algab 184. a. Need olid Ida-Hanide dünastia valitsemise viimased aastakümned. See dünastia, kelle valitsemine algas 25. a. m. a. j., oli eelnevatest, sõdadest ja ülestõusudest kurnatud maa sajandi jooksul muutnud taas võimsaks riigiks. Rida reforme riigiaparaadis ja majanduselus (mõninga kategooria orjade vabastamine, maksude alandamine jne.) olid kindlustanud majanduselu ja rahustanud rahvamassid. Sellest tingituna oli riik suuteline alustama jälle sõjategevust hunnide vastu, mille tulemusena hiina kaupmeestele avanesid järjekordselt teed kauplemiseks läänepoolsete maadega. Ent see majanduslik heaolu oli ebakindel. Selle varjus toimus pidev väikemaaomanike laostumine ning suurmaaomanike mõjuvõimu tõus. Suurmaaomanike meelevalla alla sattusid tohutud väiketalupoegade ja orjade massid. See viis paratamatult krahhini, kusjuures riigi poliitilist ebakindlust aitasid süvendada suurnike omavahelised grupivõitlused. Niisugune oli objektiivne majanduslik ja poliitiline olukord Hiinas II sajandi teisel poolel, millal valitsesid keisrid Huan-di (147—168), Ling-di (168—190) ja Sian-di (189—220).
Seda riigi majanduslikku ja poliitilist langust annavad edasi ka «Kolmevalitsuse» esimesed leheküljed. Keiser Huan-di valitsemisaega iseloomustab autor: «Huan-di pani paremaid inimesi vanglaisse ja usaldas liigselt eunuhhe.» Sellega juhitakse tähelepanu trooni ümber arenevatele intriigidele ja üksikute kildkondade omavahelisele võitlusele kui sellele perioodile kõige iseloomulikumale joonele. Järgmise keisri Ling-di valitsemisaega täidavad romaanis mitmesugused halvad ended: palees tõuseb ootamatult marutuul, laest laskub alla madu, toimub maavärisemine, kanad hakkavad kukkedena kirema jne. Kõigi nende legendide tagant paistab välja rahutukstegev olukord riigis. Muidugi oleks asjatu ja mõttetu otsida romaanist vastust küsimusele, mis on siis riigivõimu languse tõeliseks põhjuseks. Kuid samal ajal ei või jätta tähele panemata neid asjalikke vihjeid, mis paljastavad keisrivõimu üksikuid külgi. Kui teoses märgitakse: «Riigi valitsemine muutus iga päevaga ikka ebaõiglasemaks», siis on sellega tabatud üht neist põhjustest, mis põhjustasid 184. a. mässu puhkemise.
Romaani ideelise suunitluse selgitamisel ei etenda nii suurt osa mitte rahvarahutuste põhjuste otsimine teosest kui see, kuidas on «Kolmevalitsuses» suhtutud rahva ülestõususse. Siinkohal märkigem, et nii 184. a. rahutuste kui ka hiljem esinevate rahvaliikumiste puhul suhtutakse neisse kui rahva õigustatud protestisse ülekohtu ja ebaõigluse vastu. Selles väljendub teose üks humaanseid printsiipe. Ühtlasi peegeldab see üht hiina ajaloo iseloomulikku nähtust. Nimelt läbib hiina ajalugu sajandite jooksul rahvahulkade võitlus feodaalide ning keisri kõrgete võimukandjate vastu. Rahvahulkade ülestõuse on toimunud Hiinas kogu tema ajaloo jooksul. See on seletatav asjaoluga, et Hiinas tekkisid riik ja klassiühiskond väga varajasel ajastul.
Hiina kuulub kõige vanemate klassiühiskondade hulka. Orjanduslik riik praegusel Hiina alal eksisteeris ammu enne Euroopa antiikaja orjanduslike riike. Umbes kaheksa sajandit enne meie ajaarvamist tekkisid siin feodalismieelsete ekspluateerimisvormide kõrval feodaalsed ekspluateerimisvormid. Seejuures on Hiina edasisele arengule iseloomulik, et feodaalsed ja orjanduslikud ekspluateerimisvormid esinesid aastasadade jooksul kõrvuti, teineteisega läbipõimitult. Sellele vastavalt esinesid kõrvuti ka talupoegade ja orjade klassivõitlus.
Seoses kahe formatsiooni läbipõimumisega omandas hiina majanduselu ja ideoloogia keerulise iseloomu. Tänapäeva hiina ajalooteaduses leiavad tõestamist kolm perioodi, millega dateeritakse üleminekut orjanduslikult ühiskonnalt feodaalsetele tootmissuhetele. Teadlased Fan Ven-lang, Lü Tžen-ju, Tzian Bo-tzang jt. on püstitanud teesi, et feodaalsed tootmissuhted kujunesid Hiinas välja juba Lääne-Tžou ajajärgul (XII—VIII saj. e. m. a.). Professor Go Mo-žo kaitseb seisukohta, et üleminek feodaalkorrale toimus Tšuntsiu ja Tžan-go ajajärgul (V saj. e. m. a.), samal ajal aga tõendab ajaloolane Sang Jüe, et üleminek feodaalsetele tootmissuhetele toimus alles Ida-Hanide või isegi Tzini ajajärgul (II või III saj. m. a. i.), seega ajal, mida käsitleb romaan «Kolmevalitsuski». Nende formatsioonide täpne dateerimine pole antud juhul nii oluline kui asjaolu rõhutamine, et käesolevas suurromaanis kajastuvad nende erinevate formatsioonide ideoloogilised ja majanduslikud sugemed, mida on vaja teose mõistmisel arvestada.
Esitame lühidalt ülevaate protsessidest, mis olid seotud üleminekuga orjanduslikust formatsioonist feodalismi.
Üleminek feodalismile Hiinas seotakse eriti rauast tööriistade levimisega põllumajanduslikus tootmises, mis võimaldas eraisikutel orjade abiga harida riigile kuuluva haritud maa kõrval üles veel uudismaad, mis muutus eraomandiks. Ülikute ja kõrgemate ametnike poolt uudismaade arvel hangitud maatükid olid esialgu maksuvabad, neid võis müüa ja osta. Aja jooksul ületasid need eramaavaldused riigi omanduses olevate maa-alade suuruse. Vastavalt sellele kasvas ka üksikute perekondade poliitiline võim ning algab võitlus valitseva klassi erinevate rühmituste vahel. Loomulikult langes sel kombel ka Taevapojaks tituleeritud keisri autoriteet.
«Kolmevalitsuses» kujutatud sündmused arenevad hiljem, kui toimus eespool kirjeldatud protsess. Kuid — nagu me märkisime — esinesid orjandusliku ja feodaalkorra elemendid Hiina majanduslikus ja poliitilises elus pikka aega üheskoos. Sellele vastavalt võime romaanist lugeda välja nii mõndagi, mis on seotud varasema orjandusliku korra lagunemisega. Kõigepealt on seda märgata ideoloogias.
Me märkisime, et romaani- «Kolmevalitsus» iseloomustab humaansus. Hiina ajaloolased on selle alusena näidanud asjaolu, et seoses feodaalkorra kehtestamisega tõusis inimese väärtus. Termin «žen» (mis vastab mõistele «humaansus») tuli Hiinas käibele just orjandusliku korra lagunemise ajal. Erilise tähenduse sellele sõnale andis Konfutsius. Sõna «žen» tähendus seisis selles, et inimesesse tuleb suhtuda ka kui inimesesse. Konfutsiaanlased olid algul seisukohal, et igaüks peab «austama oma ja ka teiste vanemaid, armastama oma ja ka teiste lapsi», et «kõik kogu maailmas oleksid vennad», et «kõik tunnistaksid võrdselt enesetäiustumise põhimõtet». See oli võrdsuse ideoloogia, mis asetas ühele kõrgusele kõige madalamad ja kõrgemad ühiskonnakihid. Selles võrdsusetaotluses jõuti niisuguste seisukohtadenigi: «Kõige kallim on rahvas, teisel kohal on oma väärtuse poolest troon, kõige odavam on valitseja.»
Nende üldiste tõekspidamiste valgusel on meile mõistetavad, miks «Kolmevalitsuses», mis tegelikult käsitleb valitsejaid ja väejuhte kui ajaloo ainsaid tegijaid, kõneldakse rahvast alati suurima lugupidamisega.
Inimväärikuse rõhutamine kandis Hiinas juba meie ajaarvamise I sajandil üleüldist iseloomu. Keiser Vang Mang oli esimene, kes pani orjade müügi keelu alla. Keiser Liu Siu korraldusel kaotasid orjapidajad õiguse oma valduses olevat orja tappa. Seejuures põhinesid mõlema riigimehe korraldused Konfutsiuse õpetusel: «Kõigist elavatest olenditest maailmas on kõige väärtuslikum inimene.» Vang Mangi käsk kõlab: «Alatu inimene .. . kes läheb nii kaugele, et võtab kätte ja müüb võõraste inimeste naisi ja lapsi, eksib taeva tahte vastu, hülgab inimeste suhteid määravad seadused ega taha mõista põhimõtet: «Kõigist elavatest olenditest on kõige väärtuslikum inimene.»»
Kui me rõhutasime, et inimväärikuse rõhutamine meie ajaarvamise esimestel sajanditel kandis juba üleüldist iseloomu, siis tähendab see seda, et inimõiguste eest ei seisnud mitte ainult Konfutsiuse õpetuse järgijad, vaid seda tegid ka kõigi teiste filosoofiliste voolude esindajad. Kui konfutsiaanlased rõhutasid humanismi printsiipi, siis teisel filosoofilisel voolul — moismil — seisis samal kohal üldise armastuse jutlustamine rahva vastu, taoistidel — õpetus armastusest nõrgema vastu. Logistide voolu esindaja Huei Si läks veelgi kaugemale, kuulutades «üldist armastust kõige olemasoleva vastu», et «taevas ja maa moodustaksid ühe terviku».
Esimesel pilgul võib eespooltoodu tunduda mõneti vastuolus olevana romaani «Kolmevalitsus» lugemisel saadud muljetega. Teoses leidub vaevalt peatükki, milles me ei kohtaks mõõgahoope, vangitorni, hukkamisi. Kuid siin tuleb arvestada motiive, mille nimel see kõik toimub. Kolmeks riigiks jagunenud Hiinamaal ei saanud olla tol perioodil kõrgemat ideaali kui rahva ühendamine endiseks ühtseks riigiks. Meetodid ja vahendid selle eesmärgi saavutamiseks olid tänapäeva seisukohalt vaadates sageli julmad. Ent see on arusaadav, kui arvestame vanade idamaade riigikorra iseärasusi.
Riigivõim on idamaadel kujutanud endast pikka aega absoluutset monarhiat, mida Engels on iseloomustanud kui kõige jämedamat riigivormi ning nimetanud selle orientaalseks despotismiks1.
Despotismi elava kehastusena näeme romaanis Vei riigi valitsejat Tsao Tsaod. Nii ajalooliste andmete kui ka rahvapärimuste kohaselt olid Tsao Tsaost romaani kirjutamise ajaks jäänud elama andmed kui ohjeldamatust despoodist. Vastavalt sellele on teoses Tsao Tsao kuju muutunud õeluse, julmuse ja salakavaluse elavaks kehastuseks. Kuidas siis seletada seda konfutsiaanlike ja taoistlike ideede valitsemise juures? Kas romaan peegeldab selles suhtes õigesti omaaegset ajaloolist tegelikkust?
Siin tuleb taas pöörduda tagasi selle juurde, et «Kolmevalitsus» ei kujuta endast mitte rangelt teaduslikku ajaloolist kroonikat, vaid romaani, s. t. kunstiteost, mille loomisel on kasutatud samu kunstilisi võtteid nagu iga teisegi kirjandusteose juures. Nende hulka kuulub ka iseloomude ja olukordade teravdamine, kunstiline liialdamine, mis aitab teatavaid iseloome ja episoode teravamalt välja joonistada. Niisuguse liialdamisega on tegemist ka Tsao Tsao puhul. Ja peab ütlema, et just see liialdamine võimaldabki romaanis täie jõuga kõlama jääda kujutatava ajastu valitseval konfutsiaanlikul ideoloogial, samuti taoismil. Sest kõrvuti Tsao Tsaoga tuuakse siin lugejate ette sügavalt inimlikud Liu Bei ja Tžuge Liang, keda võiks pidada lugejate lemmikkangelasteks (Hiina rahvajutustajate ja teatrite esituses kujutavadki nad endast populaarseid rahvuskangelasi). Arusaadavalt on ka nende tegelaste karakteriseerimisel tegemist teadliku liialdamisega (või idealiseerimisega), kuid seegi on tehtud kindla kunstilise taotlusega: näidata uue, humanistliku maailmatunnetuse üleolekut ja kõikevõitvat ideelist jõudu. See kujutab endast omal ajal progressiivsema feodalistliku ühiskonna ideoloogia võidutsemist vana, minevikku jäänud orjandusliku formatsiooni ideoloogia üle (nagu öeldud, põimusid orjandusliku korra elemendid pika aja jooksul feodalismiformatsiooniga).
Kui feodalism oli orjandusliku korraga vastuolus, siis ei tähenda see muidugi seda, et tema ajal oleks rahvahulkade elu muutunud kergemaks. Ei, uus formatsioon tõi endaga kaasa ainult uued ekspluateerimisvormid (mis sageli lisandusid Hiinas vanadele). Sellel pinnal olid rahutused ja ülestõusud möödapääsmatud. Nende ülestõusude loosungid tavaliselt ei erinenud põhimõtteliselt neist seisukohtadest, millele toetudes alustas oma võidukäiku feodalism. Asi oli selles, et «üldine armastus» jt. kuldsed põhimõtted olid feodaalühiskonnas rakendamatud nii, nagu neist unistas lihtrahvas ja nagu neist arutlesid mõningad õpetlased.
Vana-Hiina talupoegade ja orjade võitlus ei saanud anda neid tulemusi, mida ootasid rõhutud klassid. Maksukoorma ajutise kergendamisega, mõningate rahvale kasulike seadusandlike aktidega veendi ülestõusnuid kodudesse laiali minema, misjärel riigis taastus eelnenud olukord. Ühiskondlikku korda ei aidanud muuta ka see, kui mõnikord ülestõusu juht vallutas trooni ning kuulutas enda keisriks — Taevapojaks: riigivõimu aluste muutmatuse eest seisid keisritrooni ümber kogunenud võimukad ülikud. Kui me kõneleme Hiina varasemate ülestõusude tähtsusest, siis peame rääkima neist kui alusepanijaist vabadusvõitluse traditsioonile, mis kajastub ka romaanis «Kolmevalitsus».

Teadusest ja haridusest

Romaani «Kolmevalitsus» sündmustik on keskendunud põhiliselt sõjasündmustele, mis on ju käsitletavale perioodile kõige iseloomulikumad. Selle kõrval on jäänud tagaplaanile muidu hiina romaanile omane olustiku kujutamine. Olustikuga tutvume teoses ainult niipalju, kui see on seotud väejuhtide ja riigivalitsejate eluga; Hiina linna ja küla ilmet ja elulaadi näidatakse teoses ainult niipalju, kui seda nõuab sõjakäikude ja riigipööretega seotud sündmustik. Samal ajal on teose mõistmiseks vaja tähelepanu juhtida mõningatele faktidele, mis iseloomustavad Hiina elu III sajandil.
Hiina elupilt III sajandil on taastatav võib-olla kergemini kui ühegi teise maa oma. Seda võimaldavad rikkalikud kirjalikud andmed, mis on säilinud tänapäevani. Mis iseloomustab siis Hiina tolle aja elulaadi?
Kõigepealt tuleb märkida, et juba tollal oli hiina teaduslik mõte suhteliselt arenenud. Terve rida leiutisi ja avastusi olid pannud kindla aluse Hiina tsivilisatsioonile ja kultuurile. Tundmatud polnud Hiinas sel ajal ei paber, kompass ega isegi mitte seismograaf. Hiinlased oskasid teede pikkusi mõõta juba erilise masina, omapärase spidomeetri abil. Algebra, geomeetria, astronoomia, ajalooteadus. farmakoloogia — kõigilt neilt aladelt leiame juba põhjapanevaid teoseid.
Kui me romaanis «Kolmevalitsus» kohtame korduvalt astrolooge, siis tuleb silmas pidada, et nende teadmiste ja tegevuse aluseks on laialdased teadmised tähtedest. Hiinas olid III sajandil olemas tähekaardid, siin oli välja arvutatud päikesevarjutuste perioodilisus jne. Muidugi — neid teadmisi ajendas koguma ebausk, kuid hiinlaste kogutud vaatlusandmed ja uurimistöö andsid tõsise panuse selle teadusharu arenemisele Idas.
Teisegi Hiinas õige varakult arenenud teadusalaga puutume kokku «Kolmevalitsuse» lehekülgedel. See on meditsiin. Viited mitmesugustele ravimisviisidele, operatsioonide kirjeldused — need pakuvad kaheldamatut huvi arstiteaduse ajaloo seisukohalt. Nagu kõigis teistes maades, nii oli loomulikult ka Hiinas meditsiin III sajandil suuremalt osalt realistlik-empiirilist laadi, millega olid segunenud ebausuelemendid. Kuid sellegipoolest olid tolleks ajaks teadlaste käsutuses süstematiseeritud andmed mitmesuguste taimede raviomaduste, samuti inimese füsioloogia- ja anatoomia kohta. Seetõttu tegutsesid laialdaselt elukutselised arstid, kelledest mitmete nimed on arstiteaduse ajalukku jäänud. Nimetagem siin Sian Tsiod, Tžang Tžungi ja Hua Tod. Nende kõigi tegevuses võib märkida mitmeid teaduse ajaloo seisukohalt olulisi elemente. Esimene nimetatuist on tänini tuntud näiteks oma meetodiga, mille kohaselt ta diagnoosis haigusi pulsi järgi. Hua To nime kohtame mitmel korral romaanis «Kolmevalitsus» ja seejuures tema mitmete ravivõtete üksikasjalise kirjeldusega. Nii mõnedki tema arstipraktikana esitatud episoodid on rahvapärimustena säilinud fantaasialood. Nii tuleb meil suhtuda säärastesse andmetesse, et ta on paise seest opereerinud välja linnu, ennustanud surma-aasta jne. Selle kõrval kohtame aga tõsiasjadele vastavaid andmeid: Hua To opereeris tõepoolest kirurgina enam-vähem sel kombel, nagu seda on kirjeldatud romaanis. Väljamõeldis pole ka see, kui Hua To lubab haige operatsiooni ajaks magama panna: hiina arstid olid esimesed, kes õppisid operatsioone sooritama haigele valutult, kasutades selleks mitmesuguseid rohtusid.
Toodu iseloomustas lühidalt mitmesuguseid teadusalasid, millega meil romaani lugemisel tuleb kokku puutuda. Ajaloolise olustiku mõistmiseks pole aga niivõrd oluline mitte ülevaade üksikutest teaduslikest saavutustest ja nendel põhinevatest leiutustest, kuivõrd see üldine suhtumine vaimsesse tegevusesse, mis iseloomustab Hiinat juba tema ajaloo õige varajasest perioodist alates. Hariduse ja õpingute osatähtsus on Hiinas olnud alati väga suur. Seda eeldas juba hiina hieroglüüfkiri, mille täielik omandamine nõudis pikaajalist tööd. Sellele vastavalt olid ka Hiinas juba tema ajaloo varajasel ajajärgul suure osatähtsusega mitmesugused koolid, ilma milleta polnud mõeldav riigiteenistus. Teadlane ja tark, mis on moodustanud sellel maal peaaegu kattuvad mõisted, kujutas endast kõige lugupeetavamat inimest (ka siis, kui ta oma päritolult kuulus lihtrahva hulka).
See suhtumine haridusesse ja teadusesse avaldub ka romaanis «Kolmevalitsus». Erinevalt paljudest teistest maailmakirjanduse klassikasse kuuluvatest sõjaromaanidest kõneldakse siin suurima poolehoiu ja lugupidamisega sõjasündmuste puhul eelkõige tarkadest plaanidest, sõjavägede ettenägelikust juhtimisest jne. Ühe sõnaga — esikohal on romaanis väepealikute kui sõjakunstnike oskuste, teadmiste ja mõistuse imetlemine. Meenutagem siinkohal, et teoses kirjeldatud lahingute keskset kangelast Tžuge Liangi me vaevalt kohtame, mõõk käes!
«Kolmevalitsuse» tegelasteks on karmid riigivalitsejad ja väepealikud, kelle õlgadel lasub vastutus omavahel võitlevate riikide olemasolu eest. Kuid ka kõige despootlikumad neist — nimetagem siin Vei valitsejat Tsao Tsaod — taanduvad tarkuse ja õpetlaste ees. Tõsi — üks vanaaja kuulsamaid kirurge Hua To hukkub tema tõttu, kuid seda põhjustas ainult ebaõige olukorra hinnang; austus hariduse ja vaimsete annete vastu iseloomustab ka Tsao Tsaod. Veelgi rohkem — andekate inimeste terava sule ees tunti isegi hirmu. Kui Tsao Tsao järeltulija Tsao Pei seisis vajaduse ees karistada oma venda Tsao Tžid, siis õpetab soosik Hua Sin teda venda karistama nii, et see ei tekitaks pahameelt õpetlaste seas: «…tehke talle häbi ja alandage teda auastmes. Sellega topite kõigil paberimäärijate! Taevapojamaal suud kinni.» Selles väljendub kujukalt mõjuvõim, mida omas tolleaegses Hiina elus haritlane või õpetlane — vahet nende vahel teha pole siin võimalik ega pole see ka vajalik.
Ilmeka episoodi moodustavad romaanis read, mis jutustavad sellest, kuidas valitseja Tsao Pei pani oma venna Tsao Tži proovile: kui viimane luuletab laulu aja jooksul, mis kulub seitsme sammu astumiseks, siis jääb ta ellu. Tsao Tži tuleb nii selle prooviga kui ka järgnevaga muidugi toime. Kuid mitte see ei huvita meid momendil, vaid see suur lugupidamine andekuse vastu, mille abil võib end vabaks osta hukkamisest. Selle episoodi puhul võib tekkida põhjendatud küsimus, et kas siin pole tegemist mitte rahvusvaheliselt tuntud vabaksostmise motiiviga, mida võime kohata paljudes rahvajuttudes ja -lauludes. Vastuseks võime kinnitada, et kõige selle juures nimetatud episood iseloomustab eeskätt ikkagi Hiina vanu kultuuritraditsioone. Hoolimata kokkulangemisest tuntud rahvusvahelise motiiviga on meil siin tegemist ikkagi andekuse ja selle aluseks oleva hariduse rõhutamisega. Mitte asjatult pole Tsao Tži romaanis süüdi kõige rängemas kuriteos: riigi seaduste rikkumises. Kõige suuremat kuritegu võib lunastada ainult kõige suurem voorus. Ja selleks oli vaimne andekus ja haridus.
Haridus polnud Hiinas juhuslikuks erandnähtuseks. Hariduse omandamise eest hoolitses riik pidevalt, see oli iga valitseja aukohustus (loomulikult ei maksa seda laiendada rängas orjuses elavale lihtrahvale — talupoegadele, linna käsitöölistele ning ikka veel esinevatele orjadele). Hariduse osatähtsusest vanas Hiinas saame pildi, kui vaatleme lähemalt üht vana hariduskeskust, mis asub Lintzõ linnas. Seda on kirjeldatud järgnevalt:
«Linna lääneväravate taga, mis kandsid tzimõni nime, asus kõrgem õppeasutus. Seda nimetati «kooliks Tzimõni väravate juures»… Siia olid koondatud kõigi vürstiriikide literaadid ja teadlased. Nad tegelesid raamatute uurimise ja koostamisega, õpetlaste arv ulatus siin ajuti mitmesaja tuhande inimeseni, õpetajateks olid koolis da-fu aukraadis teadlased, kes elasid vana üriku sõnade järgi «peatänavas kõrgete väravatega majades». Nende väljumist majast saatsid samad austusavaldused, mis vangigi oma. Nii oli siin õpetajaks näiteks Meng-tzõ. Ta liikus mitmekümne sõiduki ja mitmesajast mehest koosneva saatjaskonna saatel…» Lisame sellele, et sääraseid õpetajaid oli koolis aeg-ajalt ligi sada, ja me saame kujutluse sellest tohutust õitsengust, milleni pidi maa paratamatult viima hariduse arvestamine kirjeldatud määral. Ilma teadmisteta, see tähendab ilma vastavate eksamite sooritamiseta polnud pääsu ühelegi riiklikule ametikohale. Hariduse ja teadmiste austamisest arenes aja jooksul välja omapärane bürokraatlik eksamitesüsteem. Igaüks, kes oli teatava eksami sooritanud, muutus otsekohe mõjukaks isikuks — ka siis, kui ta oma haridusele vastavat ametikohta ei saanud. Säärased isikud omandasid aja jooksul eesõigused pääseda kehalise karistuse kandmisest, maani kummardamisest kohtunike ees jne. Kui Euroopa aadel kinnitas kunagi oma lossiväravatele sugukonna vapi, siis Hiinas asendas seda tahvel, mille teatava teadusliku kraadi omanik tohtis kinnitada oma uksele.
Kuivõrd tõsiselt suhtus Hiina riigivõim ligemale kahe tuhande aasta jooksul neisse eksamitesse, sellest annab ettekujutuse see piinlik täpsus, millega neid korraldati pikkade aegade jooksul.
Teatavate kindlate perioodide järel korraldati eksamid provintsides. Neist osavõtt oli vaba kõigile, seda ei piiranud ka vanadus. Eksamid olid kirjalikud ja neid hindasid selleks määratud ametnikud. Eksamineeritavad, kelle tööd olid tunnistatud küllalt tugevateks, said oma esimese teadusliku kraadi, mis andis juba teatavaid õigusi. Sellele järgnes eksam mõnes suuremas linnas. Eksaminaatorid määras hilisemal ajal siin juba keiser isiklikult. Nendeks eksamiteks ehitati spetsiaalsed ehitused, «templid», missuguseid on säilinud tänapäevalgi. Eksamineeritavad kogunesid sellesse «templisse», nad eraldati üksikkambritesse, kuna kogu hoone allus rangele valvele, et välistada igasugune kõrvaline abi. Säärases olukorras kirjutasid kandidaadid üheksa päeva jooksul terve seeria tõid. Tavaliselt olid need pühendatud hiina kirjanduse klassikalistele teostele. Teatav osa sellest eksamitööst oli proosas, teine osa värssides. Sellele järgnes anonüümsete eksamitööde hindamine mitmes voorus. Ja alles siis teatati eksamineeritavaile tulemused.
Muidugi — sajandite jooksul tardunud haridussüsteem viis aja jooksul ummikusse, millest Hiina pääses õieti alles rahvademokraatliku korra kehtestamisega, õpingute aine — klassikute teosed — ei suutnud hiljem enam oma ülesandeid täita. Kuid omal ajal oli sel haridussüsteemil täita suur ja tähtis osa. Just tänu sellele tekkis Hiinas varakult mitmekülgne ja sügav kultuur, millest annavad tunnistust meie päevini säilinud kunsti ja kirjanduse mälestusmärgid, samuti niisugused suurehitused, nagu Afangi palee, postiteed («suurteed»), Hiina müür jne.
Üheks kultuuri väljendusvormiks Hiinas oli kahtlemata suure hulga linnade olemasolu ajaloo varajasemal etapil. Seejuures ületasid need linnad oma suuruse, heakorra jne. poolest paljud samalaadsed Euroopas hilisemal ajal. Romaani «Kolmevalitsus» sündmustik viib meid sageli säärastesse linnadesse. Romaani käsitluslaadile vastavalt neid lugejale lähemalt ei kirjeldata. Kuuleme ainult, et nad on ümbritsetud müüriga, et neis on olemas eriline kindlustatud osa jne. Et anda pilt Hiina muistsetest linnadest, tsiteerime siinkohal üht vanemat hiina kirjanduse teost, mis kannab pealkirja «Su Tsini elulugu». Selles kirjeldatakse Lintzõ linna:
«Lintzõs on 70 000 õue … Lintzõ on rikas ja elab külluses. Tema elanike seas ei leidu sellist, kes ei puhuks vilepilli, ei mängiks lautot või kannelt, ei lööks trummi, poleks haaratud kukevõistlustest ja koerte võidujooksust, ei tegeleks liubo ja tatzü1 mänguga. Lintzõ teed on tulvil veokeist, inimesi on nii palju, et nad riivavad üksteist õlgadega. Kui ühendada nende rüünõlmad, siis saaksime telgi, kui nad tõstavad rüüvarrukad, tekib eesriie, kui nad pühivad higi, tekib vihm. Perekonnad on siin jõukad, rahvast palju, tema püüdlused kõrged, hing ülev.»
Hiina vanemale kirjandusele omasest ilukõnelisest liialdusest hoolimata kujundab eespool toodud tsitaat ajaloolistele faktidele vastava pildi vanast Hiina linnast.
Vastavalt romaani «Kolmevalitsus» ainele on meil linnade puhul tegemist kõigepealt linnaosaga, mis kannab jamongi nime. Selle nime all tunti Hiinas kohaliku aukandja residentsi. Siia olid koondatud kõik kohalikud valitsemisasutused. Siin olid vangla, kohus, politsei- ja maksuvalitsus. Samas paiknesid ka aukandja eluruumid. Ehitused liitusid jamõnis üksteisega täisnurkade all, nii et moodustusid täisnurksed õued. Kõige tagumise ääres neist õuedest asusid aukandja eluruumid. Nagu me romaani «Kolmevalitsus» lugemisel võime veenduda, moodustasid linnad iga maakonna keskuse, selle südamiku. Juba tollal küllaltki komplitseeritud valitsemissüsteem Hiinas nõudis mitmesuguste ametiasutuste ja võimuorganite koondamist, mistõttu näiteks sõja puhul piisas teatava maakoha vallutamiseks pealinna haaramisest enda kätte. Vastavalt sellele kujutasidki linnad endast sõjalisi kindlusi, nagu me neid kohtame hulganisti käesolevas romaanis. Kindluse moodustavad linnades õieti ainult müürid, mis olid (ja on tänapäevani) kõige vastupidavamaks osaks linnas. Need 10—15 meetri kõrgused müürid lõpetas mitme meetri laiune platvorm koos rinnatisega. Sel kombel kujutas linnamüür endast ühtlasi mugavat terrassi, mis asendas omal ajal edukalt bulvarit. Selle ehitusliku omapäraga ongi seletatav, miks me «Kolmevalitsuses» kohtame nii sageli ülikuid linnamüüril istumas (meenutagem kas või Tžuge Liangi, kes vaenlase lähenemisel lõbustas ennast kandlemänguga linnamüüril). Seoses linnaepisoodidega kohtame romaanis «Kolmevalitsus» ka üht omaaegse Hiina iseloomulikku nähtust: ranget rituaali suhtlemises.

Kombestikust

Vaevalt leidub ühegi teise maa ajaloos näiteid niivõrd määratletud viisakusnormidest, kui me seda võime leida Hiina ajaloos. Suhtlemisnormide range määratletus oli seejuures asja üks külg. Teine külg, ja see võib nii mõnegi hiina klassikalise teose lugemisel küsimusi tekitada, seisab asjaolus, et omaaegsed käitumisvormid erinesid tunduvalt meil harjutud vormidest. Kui me näiteks loeme, et peremees pani külalist tervitades endale kübara pähe, siis pole meil tegemist mitte tõlkeveaga, vaid Hiinas sajandeid juurdunud kombega.
Muidugi — III sajandi Hiina kombed polnud veel nii keerulised, kui nad esinesid hilisemal ajal. Hiinlased ei kandnud tollal veel patse, puudus veel ka ministeerium, mis kandis nime li-bu ja mille ülesandeks oli ettekirjutuste ja korralduste andmine kommete ja tseremooniate osas. Sellest hoolimata esineb juba tollal näiteks mitmeid viisakusvorme, milledele on raamatu lugemisel tulus tähelepanu pöörata.
Romaani «Kolmevalitsus» rohke dialoog erineb mitmeti mõne inglise, prantsuse või saksa romaani dialoogist. Kui hiina kirjandusteadlased nimetavad seda dialoogi rahvalikuks, siis tõlke lugemisel võivad tekkida selle mõiste puhul mõningad arusaamatused. Me ei kohta siin näiteks elavas kõnekeeles meile nii omast nimelist pöördumist kellegi poole. Selle põhjuseks on aga asjaolu, et omaaegsete viisakusreeglite põhjal loeti oma ühiskondlikult positsioonilt võrdsete isikute puhul nimelist pöördumist teise poole ebaviisakaks. Sellega ongi seletatav näiteks seegi, miks oma elu vandetõotusega ühendanud Liu Bei, Tžang Fei ja Guan Jü kasutavad pidevalt vastastikku väljendeid «minu vanem vend» ja «noorem vend», selle asemel, et kõnelda sõbrast teda otseselt nimetades. Meile tundub sellises kõnelaadis olevat tublisti paatost; romaani autor pole aga seejuures alati sugugi silmas pidanud stiililisi eesmärke, vaid järginud lihtsalt viisakuskommet.
Romaani lugemisel hakkab kahtlemata silma see korduv tseremoonia, millega võetakse vastu külalist. Eelkõige kuulub sellesse tseremooniasse peremehe kohustus minna lugupeetavale külalisele välja vastu. Muidugi — üldjoontes sama on selles suhtes ka Euroopa viisakus; mis aga seda põhiliselt eraldab hiinlaste vastavast kombest, on see, et Hiinas polnud külalise vastuvõtmine väljaspool maja mitte erilise lahkuse avaldus, vaid reegel (umbes niisamasuguse tähendusega nagu meil külalise teretamine). Seda tuleb «Kolmevalitsuse» puhul arvestada: kui siin järjest kordub austusavaldusena külalise suhtes temale vastu minemine maja ette või koguni linnaväravate taha, siis ei tule selles näha mitte ühe ja sama asja tarbetut kordamist autori poolt, vaid umbes- niisugust nähtust, nagu seda on mitmesugused tervitusvormid Euroopa romaanides. Viimased on loomulikult ka kirjanduses lühemalt edasi antavad, kuid tinglikult võime end seada kõrvuti eespool kirjeldatud muistse hiina kombega.
Romaanile annab iseloomuliku ilme selle tegelaste juures sageli esinev maneer, mida võiks esimesel pilgul pidada tagasihoidlikkuseks. Pöördumistel kõrgemate aukandjate poole väljendab pöörduja oma tühisust, rumalust jne. Meie arusaamade kohaselt on niisugusel juhul tegemist liialdatult tagasihoidliku inimesega või isegi silmakirjalikkusega. Kuid oleks ebaõige tõlgitseda seda nii ka käesoleva romaani tegelaste suhtes. Siin on tegemist hiina kunagise suhtlemisviisi iseärasusega, mille kohaselt võõrast ülistades tuli ennast alandada; seejuures polnud tegemist mingi erilise viisakusega, vaid kindlakujulise suhtlemisvormiga. Sellisena tuleb romaanis esinevaid vastavaid avaldusi ka mõista, öeldu illustreerimiseks toome siinkohal ühe tüüpilise sellelaadilise dialoogi.
«Kuidas on teie lugupeetud nimi?»
«Teie tühise venna vilets nimi on…»
«Palju on teil seljataga aastaid?»
«See pole nimetamisväärtki: tühine seitsekümmend.»
«Kus asub teie hiilgav eluase?»
«Minu vilets pesa asub…» jne.
Esitatud dialoogi põhjal oleks mõttetu teha ennatlikku otsust, nagu oleks siin tegemist kahe meelitleja jutuajamisega: see kujutab endast omaaegse Hiina vormikohast jutuajamist. Seejuures pidi jutuajamine alati olema vormikohane, olenemata sellest osavõtvate isikute ühiskondlikust positsioonist.
Toodud dialoogis hakkab silma veel üks asi: see austus, millega kõneldakse eluaastatest, s. t. vanadusest. Vastavalt omaaegsele kombele peeti seda meelitavamaks ja viisakamaks, mida vanemaks inimest tituleeriti. Sellega on seotud esivanemate kultus jt. nähtused, mis on seotud vana hiina usundi, ja maailmavaatega.

Usund ja filosoofia

Vanas Hiinas valitses kujutlus, et taevas elutses inimesekujuline vanake. Teda nimetati Taevavalitsejaks. Tema tahtele allusid tuuled, pilved, äike, vihmad jne. Kõik maailmas esinev oli tema loodud. Teatavad hõimud pidasid end Taevavalitseja järeltulijateks, kuna keisreid loeti tema poegadeks. Sellest ka sõna Taevapoeg keisri nimetusena. Taevane valitseja andis Taevapojale võimu maa üle, mis kannab sellele vastavalt nime Taevapojamaa. Taevapojast allpool asusid mitmesugused ühiskonnakihid, nii nagu Taevavalitsejast allpool asusid alamad jumalused. Taevapoeg oli seega Taevavalitseja asetäitjaks maa peal. Selline maailmapilt oli Hiinas valitsev kuni Lao Dani ja Konfutsiuse õpetuste levimiseni. Lao Dani, kes pani aluse nn. taoismile, õpetuse kohaselt Taevavalitsejal polnud enam üldises maailmasüsteemis kohta. Tema asemel ilmus «tao» — substants, millel ei puudunud mitte ainult inimese kuju, vaid millel puudus ka vorm, lõhn, vari. Kõik olemasolev pidi olema saanud alguse taost. Lao Danist astus sammu edasi Konfutsius (pärimuste järg? olevat ta olnud Lao Dani õpilane). Tema tunnistas-ainult lakkamatut muutumist, mis toimub maailmas. Hiljem arenes selle põhjal õpetus valgusest ja pimedusest kui kõige algusest ning teooria viiest stiihiast, millest koosneb kõik olemasolev. Võime siit kergesti märgata, et nii konfutsiaanlus kui ka taoism kandis endas eelneva maailmapildiga võrreldes ratsionalistlikku ning ateistlikkugi. Kuid ei taoism ega konfutsiaanlus kõrvaldanud käibelt eelnenud usundi elemente. Vastupidi — seostatult hinduismiga arenes taoismi põhjal uus religioon, nagu me seda näeme ka romaanis «Kolmevalitsus». Mis täpsemalt peitub siin kirjeldatud ohvritalituste ja palvuste taga, sellele aitab heita valgust 1935. a. leitud saviliud, mis pärineb III saj. m. a. j. (seega romaani tegevusajast) ja millele kantud hieroglüüfid räägivad seoses hauataguse eluga tolleaegsest usundist ja loetlevad terve rea jumalaid. Tekst kõlab järgmiselt:
«Si-pingi valitsemise teise aasta kaheteistkümnendal kuul i-sõ päeval, mis langes esimesele kuupäevale. Kuueteistkümnendal kuupäeval oli geng-šeni päev ning jumala saadik käskis kolme künka ja viie haua, vasakul ja paremal, samuti keskel asuvate haudade peremeestel, haua tšengil, haua lingil, peahaua sõ-lingil, lahkunute hingede jaoks oleva värava ting-tžangil, haua jü-tzil… teadmiseks võtta, et tänane päev on soodne; soodne pole ta aga millegi muu kui selle pärast, et oma õnnetu saatuse tõttu varakult elust lahkunud kadunud Tžang Su-tzing sängitatakse täna hauda. Käsu kohaselt on Kollane vaim sünnitanud viis mäge, mis peavad arvet surnute üle; on välja kutsutud vaimud, kes kirjutavad elust lahkunud üles; elavad ehitavad kõrget kalmu, et surnu rahuneks. Lahkunu kaevatakse sügavale maasse, tema vurrud ja juuksed langevad ära, tema ise muutub põrmuks. Seepärast paneme talle kaasa vahendeid selle vastu, et ei sureks tema järeltulijad. Selleks on 9 šen-seni juurt, mis asendavad elavaid inimesi, ja tinast valatud kujud, mis asendavad surnud inimesi. Peale selle lisame ube ja kõrvitsaseemneid, et lahkunu viiks need allmaailmas maksuks…»
Toodud näide annab üksikasjalise pildi hiinlaste omaaegsest usundist. Nagu sellest näha, kopeerib allmaailm peaaegu täpselt seda maailma, milles arenevad romaani «Kolmevalitsus» sündmused. Kokku langevad ametinimed, maksukohustus jne.
Need usulised vaated sobitati aja jooksul kokku Konfutsiuseõpetusega. Filosoof Dung Tžung-šu kinnitas, et Konfutsiuse poolt formuleeritud seadused toimivad jumaluse juhtimisel. Ühtlasi tõstista esile Konfutsiuse teesi, et ajaloolises arenemises on kolm staadiumi: languse ja segaduse, maailma uuenemise ja suure rahu aeg. Äraseletatult tähendab esimene — pisivalitsejate omavahelist võitlust, teine — Hiina ühendamist ühtseks riigiks, kolmas — kõigi Hiinat ümbritsevate metsikute suguharude alistamist. Seejuures juhib riiki taeva tahtel keiser; kui keiser on eksinud taeva tahtevastu, siis annab taevas sellest märku mitmesuguste imeliste loodusnähtuste kaudu. Nagu me siit näeme, on see õpetus väga lähedane sellele ajalookäsitlusele, mida me kohtame «Kolmevalitsuses», kus on korduvalt juttu «segaduste ajastust» ja «suure rahu ajastust».
Hiina III sajandi filosoofiat iseloomustab veel teine külg, mis on seotud maa üldiste poliitiliste ja ajalooliste raskustega. Konfutsiaanlik-religioosne filosoofia ei suutnud rahuldada nende raskuste all kõige rängemirti kannatava klassi — talupoegade huvisid. Sellele vastavalt tärkas vastukaaluna ametlikule konfutsiaanlikule ideoloogiale materialistlik opositsioon, millele pani aluse Vang Tšung. Viimase järglaste filosoofiline õpetus oli otseseks kajastuseks ekspluateeritavate kihtide nõudmistele. Kuid see õpetus jäi suures osas varju III sajandil tärganud taoistliku opositsiooni ees. Viimase kandjateks olid algselt õpetlased mõisnike seast, kelle elu ahistasid sõjad ja võimu usurpeerimised, mis tõrjusid nad keisrikojast eemale. Vastukaaluks tekkis nimetatud isikute seas erakuid, kes eemaldusid pettunult maailma kärast. Seejuures avaldasid nad oma hukkamõistu valitsevale olukorrale, mis moodustaski kõige väärtuslikuma osa nende üldiselt idealistlikus maailmakäsitluses. Sääraseid erakuid õpime episoodiliste kujudena tundma ka käsiteldavas teoses. Autor on neid kujutanud seejuures sümpaatiaga, rõhutades nende ranget tõearmastust ja igapäevase elu tühiasjade hülgamist. Selle nende taoistlike, ühiskondlikust elust tagasitõmbunud filosoofide iseloomujoone kõrval karakteriseerib neid aga ka loobumine aktiivsest võitlusest oma tõekspidamiste eest. Viimati öeldu polnud omane muidugi eranditult kõigile selle filosoofilise voolu esindajatele ja pooldajatele. Kuid taoistide põhimassi moodustasid just aktiivsest elust kõrvale tõrjutud inimesed. Meenutagem siinkohal, et ka romaani üks köitvamaid kangelasi Tžuge Liang kuulus taoistide leeri, ent passiivsus on temale hoopiski võõras iseloomujoon. Just tänu Tžuge Liangi võitlusele hakkasid tõstma pead ka passiivselt mediteerijad: kuivõrd Tžuge Liangi võitlus oli suunatud usurpaator Tsao Tsao vastu, sedavõrd tõotas selle võitluse edukas lõpp endistele aukandjatele nende ühiskondliku positsiooni taastamist. Nii tulebki sellest aru saada, kui me neljakümnendas peatükis loeme: «Ja kõik keiserliku õukonna endised aukandjad, kes elavad praegu üksinduses, ärkavad juba unest üles, oodates, et pimeduselinik langeb ja hakkab paistma päike ning särama kuu…»
Mis siis koondas valitseva korraga rahulolematu elemendi taoismi ümber? Üheks põhjuseks oli kahtlemata taoistliku õpetuse omalaadne dialektika. Selle voolu filosoofid kinnitasid, et asjade arenemise põhiliseks seaduspärasuseks on see, et teatavasse arengustaadiumisse jõudnud asi muutub iseenda vastandiks. Pärast arenguprotsessi läbimist peab ta naasma oma esialgse oleku juurde. Areng toimuks seega ringjoont mööda.
Romaan «Kolmevalitsus» algab sõnadega: «Taevapojamaa suured jõud, mis on kaua lahus olnud, püüavad uuesti ühineda ja jagunevad pärast kestvat ühendust jällegi osadeks…» Selle teesi võime ilmselt, ühendusse viia taoistliku arenemisõpetusega. Ühtlasi selgitab see langeva Hanide dünastia poolehoidjate klammerdumise säärase õpetuse külge: kui kõik pöördub tagasi oma esialgsesse olekusse, siis pöördub tagasi ka endine ühendatud riik. Selle ideoloogia juurde kuulus lahutamatu osana ka passiivse suhtumise rõhutamine ümbritsevasse: inimene suudab teda ümbritsevat ainult mõista, mitte aga muuta, sest iga inimlik jõupingutus võib viia püstitatud eesmärgile vastupidisele tulemusele.
Sellise maailmatunnetuse võtme omistada Tžuge Liangile ajal, millal Liu Bei käib tulevast suurt väejuhti viimase tagasihoidlikust kodust teenistusse kutsumas. Tžuge Liangi köitis rohkem mediteerimine kui hiilgav tulevik lahinguväljadel ja valitsejakojas, mida väljendavad sõnad: «Õppides tundma oma ihasid — taltsuta kirgi, viibides rahus — püüa mõista tulevikku.»
Taoismi ideoloogia on Tžuge Liangi puhul ühendatud budhismi ideedega. Sest juba I sajandil olid alanud budha munkade rännakud Hiinasse. III sajand oli aga otsustava tähtsusega selle india usundi levikule Hiinas. Selle kõige põhjal on mõistetavad ka Tžuge Liangi sõnad, kui too ütleb: «Ma olen oma põldu harides õnnelik ja käin vastu tahtmist maailmaga läbi.»
Esitatud märkmed filosoofia kohta ei seleta loomulikult ära tegelaste iseloomujooni ja tegutsemise põhjusi. «Kolmevalitsus» pole ju sisult mitte filosoofiline traktaat, pigem on ta sõjakroonika. Pealegi pandi romaan lõplikul kujul kirja ligemale kümme sajandit pärast selles kujutatud sündmusi. Nii et teoses ei kajastu mitte ainult III sajandi filosoofiline mõte, vaid ka XII—XIV sajandi oma. Kuid tähelepanu juhtimine omaaegsele ideoloogiale aitab meil paremini mõista ühe või teise tegelase käitumist. Sest ilukirjandusliku tegelase mõistmiseks ei piisa sellest, kui me konstateerime abstraktselt, et see kangelane on positiivne, kätkeb oma tegevuses progressiivseid jooni, teine aga negatiivne. Klassikalise teose käsitamise eeltingimuseks on seejuures ikkagi konkreetse ajaloolise miljöö selgekstegemine endale, et leida vastus probleemile: miks on üks omal ajal progressiivne, teine aga kui just mitte reaktsiooniline, siis ikkagi mingi pahelise nähtuse kandja.

Süžeest ja ideelisest suunitlusest

Eespool kirjeldatud majanduslikku, poliitilist ja ideoloogilist olustikku puudutab «Kolmevalitsus» ainult riivamisi, just nagu oleks autor eeldanud, et lugejale on olustik niikuinii tuttav. Seetõttu on romaan, ehitatud üles nii, et lugeja satub-otsekohe tormiliselt arenevate ajaloosündmuste keerisesse.
Andes tõele au tuleb tunnistada, et autor on võtnud endale raske ülesande, kui ta on tahtnud ühes teoses anda edasi aine, mis haarab tohutu riigi ajaloost peaaegu terve sajandi. Nii suure materjali organiseerimine süžeeliseks tervikuks on nõudnud kindlakäelist faktide, sündmuste ja karakterite valikut. Aine iseenesest oleks pakkunud autorile rohkesti võimalusi: värvikaid üksikjuhtumeid, inimsaatuste traagikat tol Hiina ajaloo võib-olla kõige dramaatilisemal perioodil jne. Lo Guan-tžung on teinud valiku teisel põhimõttel: esikohale on tõstnud ta selle suure ja üldise, mis määras maa ajaloo saatuse: kõige olulisema osa selles moodustasid lakkamatud sõjad. Nii ongi teos koondanud endasse ülevaate kõigist tähtsamatest lahingutest, mis peeti III sajandil Hiina pinnal. Need lahingupildid on episoodidena kergesti jälgitavad, kuid ainult lahinguepisoodide jälgimisel võime teose peamised väärtused «üle lugeda»: alles siis, kui suudame tabada keerulised seosed ja sidemed, mis seovad üksikuid lahinguid, üksikuid vägitegusid, saame täielikult aru selle monumentaalse teose juhtmõtteist, hakkame mõistma riigi ühtsuse eest peetava võitluse kõrget paatost.
Vastavalt oma aja arusaamadele visandatakse romaani esimestel lehekülgedel süngetes värvides mitmesuguseid üleloomulikke sündmusi, mis peavad lugejale selgitama, et Hanide impeerium on hukkumas, ja ühtlasi põhjendama romaani edasist käiku. Hästi on omavahel teoses ühendatud keisrikojas aset leidvad vahejuhtumid rahvahulkade kasvava rahulolematusega. Järjekindlas käsitluses näidatakse, kuidas taoismi jutlustajal Tžang Tziaol läheb korda tõusta rahvahulkade etteotsa ning süüdata kogu maal ülestõusu lõke. Kaasakiskuvalt kujutatakse rahva indu ja vaimustust, mida sisendab Tžang Tziao poolt üles tõstetud loosung kukutada «halli taeva» valitsusaega, et võiks saabuda «kollase taeva» ajastu, mis kujutaks endast rahva kõige palavamate unistuste täitumist.
Hoolimata oma eesmärgi ebamäärasusest kujutas Tžang Tziao juhtimisel arenenud nn. Kollaste turbanite ülestõus endast kõige tähtsamat faktorit Hiina ajaloo edasiseks arenemiseks III sajandil. Eelkõige kujunes see ülestõus surmahoobiks Hanide dünastiale, mida võrreldakse teoses munahunnikuga, mis veereb esimesel puudutusel laiali. Märkimisväärne on seejuures, et keiserliku Hiina literaat Lo Guan-tžung kujutab ülestõusnud rahvast poolehoiu ja sümpaatiaga. Ilmse kaasaelamisega on valitud episoodid, milles käsitletakse ülestõusu juhtide ja rahva hulgast esile kerkinud kangelaste vaprust ning ennastsalgavust. Just eespoolõeldu põhjal on autorile Lo Guan-tžungile omistatud demokraatlikke vaateid. «Rahva ülestõusu julge näitamine romaanis annab kaheldamatu tunnistuse raamatu autori eesrindlikest, progressiivsetest vaadetest.»
Kõige selle põhjal on selge, et nii sisuliselt kui ka kompositsiooniliselt on ülestõusu käsitlevate lehekülgede paigutamine teosesse igati põhjendatud — kuigi see kolme riigi ajalugu, millele romaan on tegelikult pühendatud, algab tegelikult hiljem.
Rahvaülestõusule järgnevates peatükkides kerkivad autori tähelepanu keskpunkti tugevad isiksused, kelle õlgadel õieti romaani sündmustik ligemale kahe tuhande lehekülje jooksul arenebki. Kolme kangelase — Liu Bei, Guan Jü ja Tžang Fei ühisele võitlusele pühendatud leheküljed moodustavad romaani kandvama tegevusliini. Ja seejuures sajandite jooksul Hiina lugejate seas kõige suurema populaarsuse võitnud tegevusliini. Kui siia lisada eelmiste kangelastega romaani esimese veerandi lõpul ühinenud Tžuge Liang, siis oleme tegelikult loetlenud hiina nelja kõige, populaarsema kangelase nimed.
Viimasega seoses oleme puudutanud üht kõige tähtsamat momenti Lo Guan-tžungi suurteose ideelises suunitluses. Me märkisime eespool, et romaan on kompositsiooniliselt keskendunud sündmuste ümber, mis on seotud kolme riigi tekkimisega Hiina alal III sajandil, nende riikide arenemisega, mis viis ühtse rahvusriigi taastamisele. Niisuguste kindla ajalooperioodi ümber koondatud sündmuste edasiandmine kujutab endast vana-hiina kirjanduse stereotüüpset käsitluslaadi. Niisugust ilmet kandsid loomulikult kõigepealt ajaloolised kroonikad, aga samuti nende rohkem või vähem ilukirjanduslikud ümbertöötlused. Sellelaadilises käsitluses muutus iga teos ametlikuks dünastiakroonikaks. Esimesel pilgul võib siin leida suurt sarnasust Lo Guan-tžungi romaaniga. Kuid viimase sisu lähem vaatlemine näitab veenvalt, kuivõrd palju rohkem on oma teosesse pannud Lo Guan-tžung. Pühendanud «Kolmevalitsuse» parimad leheküljed Liu Beile, Guan Jüle, Tžang Feile ja Tžuge Liangile, on autor sellega teinud rahvaluule lemmikkangelased oma teose peategelasteks. Kui kirjanik on seejuures nii mõnigi kord ajaloolise tõe pinnalt eemaldunud, siis on ta seda teinud (kas teadlikult või ebateadlikult — selle üle pole meil võimalik otsust langetada) järeleandmisena rahvaloomingule. Lenin on rõhutanud rahvaluule suurt tähtsust rahvahulkade «ootuste ja lootuste» väljendusena. Võime öelda, et käesolevaski suurteoses on leidnud jäädvustamist hiina rahva omaaegsed «ootused ja lootused».
Romaani üheks iseärasuseks on autori maneer hoiduda omapoolsetest kommentaaridest tegelaste ja sündmuste hindamisel. Lugeja ette tuuakse faktid, järelduste ja üldistuste tegemine jäetakse aga tema enda hooleks. Selles suhtes võime sellest romaanist kõnelda kui ajaloolisest kroonikast: nagu kroonikas, nii püüab autor ka siin asetada enese isiku tagaplaanile, peita oma suhtumine, olla objektiivne. Rohkemgi veel. Autori isiksus on taandunud siin niivõrd kaugele, et teose esimeste peatükkide sündmustik jätab otse salapärase mulje: tegelased tulevad, et taas jäljetult kaduda, alustavad midagi, et siis lugeja silmapiiri taha vajuda. Esimese peatüki loodusmärkide kirjeldused ja rahvahulkade stiihiline liikumine loob teatava põnevuse edaspidise jälgimiseks. Et seda põnevuse ajendil tekkinud uudishimu rahuldada, tuleb lugejal-ületada küllaltki raskeid takistusi: tohutu tegelaste hulk, alatasa vahelduv sündmustik, teatav stereotüüpsus kujutamisel (mis on meile tuttav tavaliselt rahvaluulesse kuuluvate teoste juures) — kõik see nõuab pingutust, et jälgida pidevalt teose sündmustikku, rääkimata selle lahtimõtestamisest.
Hiina III sajandi lakkamatud sõjad, valitsejate kerkimine ja langemine, kõrgemate aukandjate intriigid — kõigi nende puhul tahaks lugemisel tahtmatult sõna võtta, kinnitada: mina olen selle või teise poolt. Et seda «poolt olemist» otsustada, on muidugi vaja teada, milleni viib Hiina üks või teine valitseja. Nii Dung Tžo kui ka tema asemele ilmunud Tsao Tsao, samuti Liu Bei ja Sun Tsiuan kinnitavad, et nad võitlevad Hanide dünastia eest, õigluse ja rahu eest.
Peatükk peatüki järel selgub lugejale Tsao Tsao türannipale. Selle tulemusena kandub sümpaatia tahtmatult üle Liu Bei ja tema vandevendade — Guan Jü ja Tžang Fei poolele. See asjaolu on ka ajalooliselt põhjendatud. Rahvapärimustes kujutatakse Vei riiki kui üht kõige despootlikumat Hiina ajaloos. Sellega seoses on despoodiomadused leidnud Tsao Tsaos hüperboliseeritud kehastuse. Muidugi — autor kujutab Tsao Tsaod küllaltki mitmekülgselt: kui teda üldiselt näidatakse halvemas valguses kui rohkeid teisi tema kõrval esinevaid tegelasi, siis autor pole pidanud paljuks lasta ta) nii mõnegi probleemi lahendamisel näidata end praktilise mõistusega ja küllaltki kavala mehena. See on realistliku elukujutuse puhul hinnatav taotlus. Samal ajal ei vähenda öeldu Tsao Tsao kuju paljastuslikku jõudu: autor on küllaldaste faktidega näidanud, missuguste kannatusteni võib viia rahva türannia. Kuid just sellest küljest on hiina kodanlikud natsionalistid tunginud kallale romaanile «Kolmevalitsus» ja selle autorile Lo Guan-tžungile. Nii näiteks püüdis literaat Hu Si kujutada Lo Guan-tžungi kui kiretut registreerijat, kes oma objektivistliku suhtumisega kujutatavasse näitavat end ükskõiksena rahva hädade ja kannatuste vastu.
Hiina kirjanikud ja kirjandusteadlased on näidanud, kuivõrd vildak on see seisukoht, mis viib lõppkokkuvõttes kirjanduspärandi alahindamisele.
Romaani ülesehituse ja ajaloolise aine esitamise iseärasuste tõttu on siit autori tendentsi tõepoolest esimesel pilgul raske tabada, kuid see ei tähenda, et tendents puuduks. Sel puhul võiks öelda, et romaanis tõepoolest kipuvad puud vahe! metsa varjama: väikeste sündmuste suur osatähtsus mataks nagu romaani ideelise suunitluse enda alla. Kuid meenutagem, et väljapaistev kirjanik Lo Guantžung elas ka ise despootliku valitsemissüsteemi all, kus polnud mõeldav, et keegi oleks saanud valitsejat avalikult julmuses süüdistada. Seda rohkem peame imetlema Lo Guan-tžungi kodanikutunnet, kes enda poolt ümbertöötatud rahvapärimuste näol seadis valitseva kihi silme ette nagu peegli: vaadake, nii näeb välja despotism!
Ühe sõnaga — romaani kui terviku ideestiku selgus kannatab kompositsiooni tõttu: lõpetatud peatükkide süsteem põhjustab hulga pisisündmuste kuhjamist, mille tagant on raske välja lugeda autori suunitlust. Nagu me aga nägime, on kõigest sellest hoolimata «Kolmevalitsuse» puhul tegemist oma aja kohta progressiivse teosega. Seda aitavad rõhutada niisugused sõlmpunktid romaani ülesehituses, nagu seda on Liu Bei, Guan Jü ja Tžang Fei vandetõotus Virsikuaias, Tžuge Liangi astumine Liu Bei teenistusse ja Tsao suguvõsa langemine ning uue dünastia kehtestamine.
Neid kolme sündmust võib vaadelda nurgakividena teose ülesehituses. Tõsi küll: formaalselt ei etenda nad kompositsioonis erilist osa, kuid romaani sisu seisukohalt ühendavad need kolm teose algul, keskel ja lõpus esinevat sündmust raamatu ühtseks ideeliseks tervikuks.
Kõigepealt vandest Virsikuaias. Selle vande teksti tänapäeva seisukohaltki ja kaasaja suhtes rakendatuna lugedes nimetaksime seda demokraatlikuks. Seda rohkem on meil põhjust rõhutada selle tähtsust omaaegses olustikus. Seal öeldakse: «Ehkki meie, Liu Bei, Guan Jü ja Tžang Fei, ei ole ühest suguvõsast, tõotame olla vennad, et oma südameid ja ihurammu ühendades üksteist raskustes aidata ja hädaohu korral toetada, riiki teenida ja lihtrahvale rahu tuua.»
Muidugi — selle deklaratsiooni sõnad ei lange alati kokku nende kangelaste tegudega. Näiteks selle kohta on Liu Bei suhtumine rahvahulga ülestõususse: ta näeb selles ainult riigile ohtlikku segadust. Kui ta sellele vastu astub, siis juhivad teda oma aja arusaamad, mille järgi rahva heaolu olenes riigi (viimane oli aga sama, mis dünastia) terviklikkusest ja heaolust.
Sedasama muret riigi ja rahva saatuse pärast kohtame ka peatükis, milles kirjeldatakse, kuidas Tžuge Liang astus Liu Bei teenistusse. Tžuge Liangi kõige kaalukamad väited, tema filosoofilised tõekspidamised ja veendumused ei saa vastu kodaniku kohusetundele, mis sunnib teda astuma Liu Bei teenistusse, et päästa riik laostumisest. Tžuge Liang ütleb: «Minu kohus käsib mind järgneda keisri lellele Liu Beile.» Sellega väljendab autor ühe oma teose põhikontseptsiooni: kohustused riigi vastu ületavad kõik isikliku.
Nagu me juba märkisime, ei tähenda kodanikukohuse ülistamine autori käsituses aga kaugeltki igasuguse riigikorra või iga valitseja respekteerimist. Romaani lõpupeatükid on ilmekaks näiteks selle kohta. Siin avaldub selgesti rahvatarkus, mille kohaselt kuri leiab alati karistuse. Just siin, romaani viimastes sündmustes jääb tugevalt kõlama teose tendents, mis mõistab hukka ohjeldamatu türannia, mida raamatu lehekülgedel kehastas Vei riigi valitseja Tsao Tsao. Asjalikus kroonikastiilis antakse siin edasi pildid Tsaode kunagi nii võimsa dünastia langemisest ja vasttõusnud Somade suguvõsa asumisest riigi juhtimise juurde. Lugejale näidatakse, kuidas Tsao Tsao järeltulijatele saab osaks seesama karistus» mida nende esiisa oli rakendanud kunagi teiste suguvõsade suhtes. Võib-olla tundub see primitiivsenagi, kui Tsao Tsao, s. t. ohjeldamatu türannia hukkamõistmiseks lastakse karistuse alla sattuda türanni järeltulijad:

«Leski ja orbusid halastamatult siis kiusas Tsao Tsao,
kui Hani dünastialt kõrgema võimu sai enese kätte.
Ennäe, läks nelikümmend aastat — on teised niisamuti julmad,
ta enese lapsed ja orvud siis samuti sattusid hätta.»

Kuid see viis, millega makstakse kätte julmuse eest, on vastav oma ajale ja nendele tõekspidamistele, mida teenis kunagise Hiina arvukas haritlaskond.
Kõigest eeltoodust hoolimata oleks ekslik näha Lo Guan-tžungis ja tema romaanis midagi revolutsioonilist. Ei, autor piirdub ainult oma aja haritlaskonna parimate tõekspidamiste kinnitamisega. Kõik, mida teoses taotletakse, on kokku võetav konfutsiaanlikku terminisse «žen», s. t. humaansusesse. Sellele lisandub taoistliku religiooni selgesti tajutav vari. Just viimasega on seostatav see saatusliku paratamatuse vaim, mis määrab teose tegelaste elu, võitluse ja surma. Sellega kaasneb romaanis sügav traagika.
Autori poolehoid kuulub Hanide dünastiale. Dünastia nimel võitlevad ja surevad kangelased. Samas avaneb aga sooritatud kangelastegude traagika: Hanide dünastia päevad on saatuse poolt loetud ja kõige üllameelseni ja mehisemgi kangelane ei suuda midagi ettemääratu vastu. Kõige sügavamalt ilmneb see traagika romaani peategelaste juures. Nii Liu Bei, Tžuge Liang, Guan Jü, Tžang Fei jt. tegelased, kelle kujutamisega kaasneb autori poolehoidev suhtumine nendesse, võitlevad tegelikult lootusetut võitlust. Siiski peab kirjanik nende käitumist õigeks, sest nad täidavad oma kohust.
Täis sügavat traagikat on leheküljed, kus kujutatakse Gen Tzi ja Vei Huangi julget ülestõusu Tsao Tsao vastu. Nende puhul öeldakse:

«Olgu kiidetud ustav Geng Tzi ja kangelasmeelne Vei Huangi
Taevalaotust kätega toetaaa süda neilt nõudis.
Kes teadis, et Hanide soo õnnepäevad on möödas?
Viha süttis südameis, kui neile surmatund jõudis.»

Siin avaldub selgesti sümpaatia inimeste vastu, kes julgevad «toetada taevalaotust kätega» — hoolimata sellest, et saatust muuta ei saa.
Kui need traagilised noodid vahel kalduvadki usulisse resignatsiooni, siis põhiliselt kannavad romaani selle kangelaste ennastsalgavad pingutused saatuse vägivalla vastu. Tuletagem siinkohal meelde, kuidas teoses meenutatakse alatasa, et «Hanide dünastia õnnepäevad on möödas», ent sellest hoolimata jätkatakse võitlust dünastia eest, mis on kujunenud riigi heaolu sümboliks. See annab romaanile omapärase filosoofilise ilme.

Sõjateemast ja selle käsitusest

Romaani «Kolmevalitsus» võime vaadelda puhtakujulise sõjaromaanina. Sellele vastavalt kajastatakse siin elu sõjasündmuste ja sõjaväejuhtide seisukohalt. Teoses rõhutatakse seda suurt andekust ja sügavaid teadmisi, ilma milleta ei saa edukalt tegutseda ükski väejuht. Ent samaaegselt leiame raamatus ka üksikuid vihjeid, mis suunavad lugeja tähelepanu teatavale konfliktile haritlaste ja sõjameeste vahel. Kui me romaanis loeme, kuidas väejuht Siahou Tsun heidab nõunik Man Tšungile sapiselt: «See on kirjatarga nõul», siis võib sellest eksimatult lugeda välja alahindavat suhtumist «tsiviilteadlastesse». Sama toon kõlab ka väepealik Lü Tšangi puhul, kes nimetab dotseerivaid õpetatud mehi «raamatuhulludeks». Ent samal ajal ei leia me üheski teises maailmakirjandusse kuuluvas sõjaromaanis nii palju viiteid sõjateadusele, nii ohtrat sõjapidamise kanoonilise õpetuse tsiteerimist, kui seda esineb käesolevas raamatus. Sõjakunsti ajaloo seisukohalt on siin rohkesti märkimisväärset. Juhenditekogust «Sõjapidamisõpetus» toodud mõtteavaldused ja juhendid näitavad, et hiina sõjakunst kujutas endast juba kauges minevikus üksikasjaliselt läbitöötatud ala. Taktikaküsimustes on siin hindamisväärset ja tähelepanu väärivat tänapäevagi oludes. Oma teostes, mis on pühendatud strateegia ja taktika küsimustele, on Mao Tze-dung korduvalt viidanud näidetele romaanist «Kolmevalitsus». Käsitledes näiteks strateegilise taandumise küsimust, meenutab Mao Tze-dung klassikaliste näidetena Juan Sao ja Tsao Tsao lahingut Guandu all, lahingut U ja Vei riigi vahel Tšibi mäe juures, U ja Su riigi võitlust Ilingi all. Analüüsides neid näiteid, osutab Mao Tze-dung sellele, kuidas nõrgem pool algul taandub, et siis hiljem haarata initsiatiiv enda kätte ja võita.
See kõik tõendab, et romaanis kajastuvad tõetruult omaaegsed sõjad ja sõjateadus. Ent samal ajal ei saa mööda minna ka neist näidetest, milles avaldub teatav vastuolu sõjameeste ja haritlaste vahel, sest siin peegeldub üks hiina kunagise ideoloogia olulisemaid külgi.
Tõepoolest — kuigi «Kolmevalitsust» iseloomustab erakordne sõjaliste kangelastegude paatos, on teose peatähelepanu juhitud vägede oskuslikule juhtimisele, sõjateadusele ja sõjakunstile. «Uskumatu sõjategevuse paatos valitseb hiina romaanides, jutustustes ja eriti teatrite laulumängudes. Ent see kõik on niivõrd tugevasti allutatud «kultuurse» kavaluse ja hiina kindralite strateegia imetlemisele, et nad ei loo lugejas mingit sõjakat ja heroilist meeleolu Lääne-Euroopa laadis.»
Omapärane lähenemine sõjateemale on romaani «Kolmevalitsus» üks omapärasemaid jooni. Seejuures kajastub selles tunduvas osas ideestik, mille levik langeb hilisemale ajale kui teose sündmustik. Sellel sõjateema käsitlemisel on kaugeleulatuvad majanduslikud ja ideoloogilised juured.
Tänapäevani on hiina keeles säilinud feodalismiaegne vanasõna: «Heast rauast ei taota naelu, heast mehest ei saa sõdurit.» Selles väljendus rahva rahulolematus feodaalsete sõdadega, mis on toonud eriti palju kannatusi ja viletsusi just Hiinale. Ent sõda oli vastumeelne ja põlatav ka valitseva klassi teenistuses seisva intelligentsi hulgas. See põlgus sõja vastu väljendub juba filosoof Laotzõ õpetuses, kes kinnitas, et «relv on halb ese, mis ei too midagi head». Samalaadne on Konfutsiuse õpetus. Konfutsius kinnitas, et ainus inimväärne tegutsemise alus on mõte, eriti niisugune, mis väljendub vanas tarkusesõnas, kuna vaprus ja sõjakus on head ainult siis, kui nad seisavad selle tarkusesõna teenistuses. Konfutsius õpetas oma õpilastele ainult seda sõna, kusjuures ta jättis oma vaatlusväljalt täielikult välja füüsilise jõu ja ühe inimese vägivalla teise üle. Sellele vastavalt kujunes välja kogu konfutsiaanliku kultuuri üldine printsiip venhua, millega, märgiti inimese muutmist õpetussõna ja hariduse kaudu. Sõda tuli kõne alla ainult siis, kui veenmissõna ja tema loov jõud enam kõne alla ei tulnud. Nii kirjutabki luuletaja Su Si (II sajandil m. a. j.): «Mõjuv sõna idaneb me hinges / tast tärkab sõjas kangelastegu.» See veendumus muutus peatselt kogu hiina intelligentsi veendumuseks, minnes nii kaugele, et haritud inimesele loeti sõjaväeteenistusse astumist isegi alandavaks. Kui tuntud filosoof Tžang Tzai tundis nooruses huvi sõjaasjanduse vastu, ütles tema kaasaegne Fan Tžung-jan: «Kui konfutsiaanlik õpetlane tunneb Konfutsiuse õpetust sõnast ja selle tähendusest, siis milleks tegelda sõjaga?» Konfutsiaanlik filosoof Su Si kirjutab sõja kohta: «Sõjaarmastus meenutab mulle lihalikku armastust… Seda, mis inimese elu kahjustab, on kahjuks palju; ent kirg naiste vastu lõpeb paratamatult surmaga. Ka neid kuritegusid, millega kahjustatakse rahvast, on palju; ent see, keda on haaranud armastus sõja vastu, hukkub paratamatult. Säärane on elu halastamatu tõde! Kui juhtus, et sõda pidas ülimalt täiuslik monarh, siis tuli see sellest, et sõda oli paratamatu. Seepärast võiski monarh pärast võitu nautida täiel määral oma õnne. Kui ta aga ei võitnud, siis ei hakanud ta veel mõttetult vaevlema. Kuid need hilisemad valitsejad, kes lasksid käiku sõjariistad, oleksid võinud sõda vältida, ent nad ei teinud seda. Sellepärast juhtuski, et kui nad lõpetasid sõja võidukalt, siis asendas nende hädasid ajutiselt õnn, mille tõttu hiljem oli häda palju suurem. Kui nad aga ei võitnud, siis kiirendas see nende hädade saabumist ja asi polnud nii halb. Selle põhjal on mõistetav, et tark inimene ei pööra tähelepanu sellele, kas ta võidab või mitte, vaid on sügavalt veendunud, et sõda põhjustab ainuüksi hädasid.»
See tsitaat pärineb Xl sajandist, s. t. ajast, mis on lähedane Lo Guan-tžungi tegutsemise ajale. Siin taunitakse kõige rangemalt igasugust sõda. Erand tehakse ainult muistsetele keisritele, ideaalsetele valitsejatele, kes astusid sõtta ainult hädasunnil. XIII—XIV sajandi Hiina polnud nende mõtete suhtes teisel arvamusel. Ja seda suurema tähtsuse omandas Hiina omaaegses olustikus Lo Guan-tžungi ulatuslik epopöa suurtest sõdadest ja sõjalistest kangelastegudest. «Kolmevalitsus» kujunes oma ilmumise ajal otsekui üleskutseks rahvale haarata relv ja kaitsta oma maad: nimelt ähvardasid raamatu koostamise ajal Hiinat tema sõjakad naabrid. Selles valguses omandab «Kolmevalitsus» hiina kirjanduse ajaloos küllaltki kaaluva osa juba oma ühiskondliku funktsiooni poolest.
Luuletaja Li Hua selgitas sõdade ja võõramaiste vallutajate kallaletunge sellega, et «on lakanud levimast õpetus kultuurist, mis muudab meid läbi sajandite pärandatud ja tarkades raamatutes talletatud mõtete abil». Selle väljendi mõie seisab selles, et kuna Konfutsiuse õpetus, mis kasvatab inimesed ümber, ei leia järgijaid, siis ka võõramaalased (barbarid) jäävad ilma kultuuri hüvedest ja alustavad oma meelepimeduses sõda. Li Hua lisab selle kohta: «Kui me järgime tarkade õpetust, siis avalduvad selle tulemused meie suhetes barbaritega; kes ümbritsevad meid neljast küljest.»
Seega on selge, et konfutsiaanliku kooli õpetlased (see aga tähendab peaaegu kogu omaaegset haritlaskonda) mõistsid Konfutsiuse õpetusele ja muistsete idealiseeritud keisrite tegudele toetudes sõja kõige kategoorilisemalt hukka. Sellele vastavalt ei soovinud ükski riigiteenistusse astunud haritlastest tegelda sõjaküsimustega, rääkimata relva haaramisest. See pani riigi muidugi raskesse olukorda: hulgalised rüüstajad ja vallutajad tungisid pidevalt Hiina valdustele kallale, kuid kaitsjaid tuli leida palgasõdurite näol. Muidugi kerkis riigis esile ka kaugemalenägevaid tegelasi, kes astusid välja skolastika vastu, mis seostus sõjaküsimustega, ning nõudsid maa kaitsevõime tõstmist. Seda tegid näiteks oma kirjutistes tuntud reformaator Vang An-ši, samuti Su Si jt. Nad protesteerisid sõjaliste teadmiste alahindamise vastu, näitasid sellise seisukoha põhjendamatust ja hukatuslikkust riigile. Nende autorite kirjutistes rõhutatakse, et vaenlast ei tohi alahinnata, näidatakse, milleni viib see, kui ainsaks relvaks vaenlase vastu on ülimuslik üleolek ja põlgus vastase suhtes.
Eespool kirjeldatud arvamuste võitluse teatavaks jätkuks võiksimegi pidada romaani «Kolmevalitsus». Teoses tõstetakse esile vanade väejuhtide kunsti, meenutatakse lugejatele nende esivanemate kuulsusrikkaid sõjaretki ja kangelastegusid. Sellega muutus raamat omal ajal nagu ühiskondlikuks üleskutseks ja julgustuseks rahva elu ja surma peale arenevas võitluses loendamatute rändsuguharudega.

Karaktereist

Vaevalt leidub ühtki rahvuslikku kirjandust, kus kirjanduslik kuju oleks nii otseselt seotud teose ideestiku ja filosoofilise põhisuunaga, kui see esineb Hiina klassikas. Nii näeme seda ka käesolevas romaanis. Selle tegelased (neid on aga ühtekokku ligemale nelisada) ei kujuta endast niipalju individualiseeritud karaktereid kui teatava nähtuse tüüpilisi esindajaid. Tžuge Liang esindab teoses tarkust ja haridust, Liu Bei valitseja ideaali, Tsao Tsao despootlikku julmust jne. Sellega seoses ei saa me romaani tegelaste puhul kõnelda psühholoogiast selles mõttes, nagu me sellega oleme harjunud: karakterite loomisele on lähenetud siin teistel alustel, alustel, mis on seotud hiina üldise kunstitraditsiooniga.
Selle traditsiooni üheks iseloomulikumaks tunnuseks võiksime pidada valmiskarakterite esitamist kunstis. See puudutab kõigepealt klassikalist kirjandust ja teatrit. Eriti selgesti avaldub see viimases: hiina klassikalises teatris, kus niisuguste kategooriate märkimiseks nagu õelus, headus, tarkus, rumalus jne. kasutatakse teatavaid kindlaid rekvisiite seoses tegelastega. See muidugi eeldab, et teose kangelased kujutaksid endast selgepiirilisi valmiskaraktereid. Kui me toime siinkohal näiteks teatri, siis puudutab see samal ajal kõige lähemalt ka romaani «Kolmevalitsus». Sest algusest peale on see teos olnud eelkõige omapäraseks näidendiraamatuks Hiinas. Ja seda mitte ainult asjaolu tõttu, et teose üksikuid peatükke on sajandite jooksul kasutatud teatritruppide poolt draamateostena, vaid ka seetõttu, et rahvale on see raamat olnud sajandite jooksul juurdepääsetav rahvajutustajate vahendusel. Nende rahvajutustajate osa Hiinas on olnud alati väga suur. Rahvas oma põhimassilt oli kirjaoskamatu ja selle parima, mis oli loonud kirjandus, omandas ta jutustajatelt. Need andekad inimesed, kes olid sageli ise kirjaoskamatud, lõid elava silla kirjanduse ja rahva vahel.
Mida niisugune rahvajutustaja tähendab, sellest saame pildi nõukogude teadlase N. Fedorenko märkmetest oma Hiina-reisilt:
«Minu vestluskaaslane märkis, et mööda ühe rajooni linnu ja külasid rändab tundmatu pime rahvalaulik, kelle juures on märgata tähelepanuväärset kirjanduslikku andekust ja kes loob ise jutustusi ning kannab neid suurepäraselt ette … Pärast Hiina vabastamist ajasin ma kord Tzingaušani mägedes rännates pikemalt juttu väljapaistva provintsinäitlejaga. Jutt puudutas ilulugemist ning näitleja rääkis, et… tal oli olnud juhus kuulata pimedat jutustajat, kes omaenda isikuga asendas teatrit… Oli kerge aru saada, et kirjanik ja näitleja olid rääkinud ühest ja samast inimesest…»
Antud juhul huvitab meid romaani «Kolmevalitsus» seisukohalt just see, et jutustaja võis oma ettekande muuta omapäraseks teatrietenduseks. See aga tingis ka romaani karakterite kujundamise: üksikute episoodidena ettekantavas teoses pole mõeldavad arenevad ja muutuvad karakterid, millest kuulaja-vaataja ei saaks niikuinii aru, tutvudes teosega lühikeste palade kaupa. Seda kõike tuleb meil teose tegelaskonnaga tutvumisel arvestada.
Romaanis üheks sagedamini meenutatavaks kujuks on keiser Sian-di. Tähtis ja oluline on ta sellepärast, et tema nimel peavad oma suurt võitlust nii Liu Bei kui ka Tsao Tsao, Keisri nime kohtame romaanis pidevalt, ent kui me hakkame otsima lehekülgi, kus teda oleks näidatud, siis leiame neid õige vähe. Ja needki kirjeldused, mis me Hanide dünastia viimasest keisrist leiame, ei suuda kuidagi põhjendada neid arvutuid viiteid romaani tähtsamate kangelaste suus Taevapoja kui riigi seadusliku valitseja kohta. Sest eranditult kohtame keisrit kas nutvana, värisevana, aukandjate ees alandlikult kuulavana. Sellist kujutamisvõtet ei saa pidada romaani seisukohalt juhuslikuks. See nagu sümboliseeriks kogu Hanide dünastia sisemist nõrkust ja teeks lugejale selgeks, et dünastiat ootab ees paratamatu hukkumine. Otse kibeda satiirina mõjuvad episoodid, kus keiser sunnitakse «vabatahtlikult» troonist loobuma Tsao Tsao poja Tsao Pei kasuks. Autor seab enda keisri kujutamisel neutraalsele positsioonile: ta ei mõista midagi otseselt hukka ega ka kiida. Ent taevapoja ümber kujundatud situatsioon jätab lugejale paratamatult mulje kui satiir omaaegse feodaalse riigi ebakohtade pihta.
Kui Sian-di puhul on tegemist nõrga ja võimetu valitsejaga, siis Su riigi juht Liu Bei kujutab endast romaanis ideaalset valitsejaisiksust.
Liu Bei kujus on rahvas (ja kooskõlas rahvapärimustega ka Lo Guan-tžung) püüdnud kujutada ideaalset monarhi. Liu Bei on humaanne, ta hoolitseb oma sõjameeste ja rahva eest, püüab vältida vägivalda ja ülekohut. Liu Bei niisugusel väljajoonistamisel on ka teatav ajalooline alus: temale allunud Su riigis oli omal ajal tõepoolest rahva elu mitmeti kergendatud.
Sel kombel on Liu Bei näol meil tegemist teatavat laadi «tsaristlike illusioonidega». Viimased aga ei takista tema kuju puhul sisse põimida mõningaid vihjeid, mis muudavad lugeja Liu Bei suhtes ettevaatlikuks. Asi on selles, et Liu Bei õilsus põrkab kokku riigimehe kohustustega. Autor oleks nagu tahtnud näidata, et valitseja ei saa olla ideaalne inimene. Kui näiteks Pang Tung ja Fa Tženg veenavad Liu Beid vajaduses tappa Liu Tžang. siis Liu Bei keeldub sellest otsustavalt, kuid ainult osaliselt õilsustundest; palju kaalukam on selle otsuse kujunemisel mõte, mille ta väljendab sõnades: «Alles ma saabusin Silšuani ja pole veel rahva usaldustki jõudnud võita.» Sellega näitab Lo Guan-tžung, et Liu Bei kõhkleb kuriteo ees esialgu ainult poliitilistel kaalutlustel. Liu Bei iseloomustamisel äratab tähelepanu veel üks episood, kus ta pärast Tžengdu vallutamist tahab piirkonna paremad maad ja majad oma aukandjatele anda. Tžao Jun hoiab teda tagasi, öeldes: «Oleks juhm tegu koorida kogu rahvas paljaks selle nimel, et käputäit ametimehi turgutada!» Liu Bei nõustub sellega ja loobub oma ennatlikust kavatsusest. Liu Bei iseloomustamisel pole niivõrd tähtis see, kuidas ta lõpptulemusena toimis, vaid see autori kavatsuslik võte lasta oma muidu poolehoiuga kujutatud kangelasel üritada ebaõiglast tegu.
Need kahtlusenoodid jäävad Liu Bei puhul kõlama siiski varjutatult: täisvalgusesse on seatud Liu Bei kui riigivalitseja ideaali parimad iseloomujooned. Korduvalt rõhutatakse näidete varal tema õiglust, seadustest kinnipidamist, ausust, tagasihoidlikkust jne. — ühe sõnaga kõiki neid voorusi, mida rahvas oleks tahtnud ka tegelikkuses kogeda oma valitsejate juures. Märkimist väärib seejuures, et kõige suuremate võõrustena tõstetakse Liu Bei kui valitseja puhul esile neid iseloomujooni, milledest tavaliselt valitsejate juures ei räägita. Siia kuulub Liu Bei tundlikkus, mis paneb teda rängalt kannatama lähikondsete surma ja muude õnnetuste puhul, aga samuti tema truudus sõpruses. Liu Bei suhu on pandud muide üks maailmakirjanduse mõjuvamaid sõpruseavaldusi: Sü Sud ära saates sõnab Liu Bei: «Oo, kuidas tahaksin ma praegu neid puid maha raiuda!» — «Mispärast?» olid juuresolijad huvitatud. «Sellepärast, et nad segavad mind sõpra nägemast!»
Kui me Liu Bei juures kohtame keerulist kahepalgelist suhtumist, siis täie vaimustuse ja andumusega on edasi antud sündmused, mis on pühendatud Liu Bei vandevendadele — Guan Jüle ia Tžang Feile, kellede näol meil on z tegemist tüüpiliste rahvuskangelastega. Guan Jü kuju on üks populaarsemaid ja tuntumaid hiina rahvaloomingus. Tema lugematutest vägitegudest lauldi (ja lauldakse praegugi) laule, jutustatakse lugusid, hiina rahvusliku teatri laval on kindel koht juba sajandeid olnud Guan Jül.
Guan Jü kuju oli Hiinas rahvajuttude kaudu tuntud juba enne romaani «Kolmevalitsus» ilmumist. Ent üldtuntud rahvuskangelaseks kujunes ta alles pärast romaani laialdast levikut maal. Märkigem siinkohal, et seoses Guan Jü populaarsuse kasvamisega olid valitsevad võimud sunnitud ta hiljem kanoniseerima ja kuulutama sõjajumalaks. Sõjajumal Guan-di nime all elaski Guan Jü edasi hilisemal ajal.
Kui Guan Jü puhul on võimalik rääkida rohkesti Lo Guan-tžungi kirjanikukäest, siis kolmas vandevendadest, Tžang Fei, kannab endas kõige ilmsemaid rahvaloomingu jälgi.
Tžang Feid näeme me kui hiiglast ja jõumeest. Tema jõul ei näi olevat piire. Kui paljud romaanis kujutatud sõjasündmused on püütud edasi anda võimaliku ajaloolise täpsusega, siis just Tžang Fei
puhul kohtame me kõige selgemini rahvaluulele omast liialdust. Seega tutvume me romaanis Tžang Fei kuju kaudu hiina rahvusliku kangelasega kui tüübiga.
Tžang Feile pühendatud lehekülgedest kuulub suurem osa niisuguste hulka, kus seda kangelast näidatakse lihtsa sõdurina; see, et Tžang Fei on väepealik, näib olevat kõrvaline asi.
Guan Jü ja Tžang Fei iseloomudes on palju ühist. Seda ühist võib väljendada sõnadega «vaprus» ja «truudus». Ent samal ajal on ilmekalt näidatud ka neid erinevaid jooni, mis eraldavad reljeefselt need kaks rahvuslikku kangelast. Kui üllameelse Guan Jü kohta öeldakse, et «teda austatakse», siis lihtsa päritoluga Tžang Fei kohta kinnitatakse, et «teda armastatakse».
Üldiselt võetuna on nii Guan Jü kui ka Tžang Fei puhul kahtlemata tegemist idealiseeritud kangelastega. Kuid see ei tähenda, et neil puuduks individuaalsus, et nad jääksid kogu oma olemasoluga abstraktseks kangelaslikkuseks.
Guan Jüst saame pildi kui tasakaalukast ja otsustavast mehest, kes on teadlik iga oma sammu tähtsusest, kes hoidub mõtlematustest. Guan Jü ütleb ise enda kohta: «Ma ei ole kunagi kedagi kartnud. Oda- ja mõõgahoopide, noole- ja kivirahe all ei tulnud ma sadulast maha…» Tema sõnu kinnitavad tema teod romaani lehekülgedel.
Tžang Fei mõjub Guan Jü kõrval impulsiivse mehena, kes võib vihahoos saada hakkama nii mõnegi asjaga, mida ta hiljem peab kahetsema. Üks nõunikke ütleb väepealik Jan Janile Tžang Fei iseloomustamiseks: «.. . ägeda loomuga nagu tuli. Kui te hoiate lahingust kõrvale, läheb ta tigedaks ja peksab halastamatult oma sõjamehi.» Ka Tžuge Liang on sunnitud Tžang Feid sõjaretkele saates hoiatama: «Hoidke ennast vaos, ärge pekske oma sõjamehi.» Seejuures ei saa Tžang Feid vaadata siiski kui paljast jõudu, mida ei juhi mõistus. Ei, rahvaliku kangelase idealiseeritud iseloomujoonte hulka kuulub ka ettenägelik mõistus, mis ilmneb kas või teravmeelses tegutsemises Batziuni all.
Eespool nimetatud kolm vandevenda Liu Bei, Guan Jü ja Tžang Fei kujutavad endast tegelasi, kes on romaani peaaegu otseselt (või väiksemate ümbertöötlustega) toodud rahvaluulest. Need kolm nime moodustavad ühtlasi selle Hiina ajaloo perioodi kesksemad kangelased. Kuid oma komplitseeritusega jääb romaanis «Kolmevalitsus» üle nende kangelaste kõlama Tžuge Liangi kuju; see on ka üks põhilisi erinevusi romaani ja rahvasuus levinud legendide vahel.
Tžuge Liangi mitmekülgse kuju väljajoonistamisega on Lo Guantžung end näidanud andeka karakteriloojana.
Tžuge Liang (ta on ajalooline isik nagu enamik selle romaani tegelasi) arendas Su riiki juhtides põllumajandust, organiseeris ümber maksusüsteemi jne. Kogu tema tegevuses oli tähtsal kohal omaaegne deviis «žen» (s. t. humaansus). Romaanis tutvume temaga selles osas mitmekülgselt. Kord laseb ta vangist vabaks vaenlase väepealiku, teinekord annab surmamõistetule armu jne. Kuid mitte see pole Tžuge Liangi nime rohkem kui poolteise aastatuhande kestel elavana hoidnud. «Kolmevalitsuses» tutvume Tžuge Liangiga kui andeka ja ettenägeliku väejuhiga, kui strateegiga, kes oskab teravmeelselt ära kasutada vaenlase iga nõrgema koha.
Sügava poolehoiuga on teoses kujutatud kõike, mis oji seotud Tžuge Liangiga. Ühtlasi on Tžuge Liangi kuju seotud sügavaima traagikaga. Elamuslikult mõjuvad romaani leheküljed, kus näidatakse, kuidas Tžuge Liangil ebaõnnestub viia ellu oma suur ülesanne: ühendada kogu maa Su keisririigi ümber. Sügava kaastundega räägitakse neist sisevõitlustest, mida Tžuge Liang on sunnitud pidama enne astumist riigiteenistusse. Eelistades valitsejakoja hiilgusele ja aule oma tõekspidamistega kooskõlas olevat lihtsat mõtisklusterohket elu, murrab Tžuge Liang kodaniku kohusetunde nimel truudust isiklikele vaadetele ja ühendab oma elu Liu Bei suure võitlusega. Tžuge Liang ütleb ise: «Taevapojamaa hukkub segaduste ja tülide pärast, igal pool ilmub omakasupüüdlikke inimesi ja kõik püüavad suuremat pala endale kiskuda. Kogu maa targad õpetlased on valmis vooruslikku käskijat ennastsalgavalt teenima ja riigi kuulsuse nimel vägitegusid tegema.
Niisuguste põhimõtetega astub Tžuge Liang romaanis lugejate ette. Tema isiksust on kujutatud ka väliselt mõjukana: tore välimus, peened kombed, uhke hoiak on omadused, mis peavad äratama sümpaatiat selle suure väejuhi vastu.
Tžuge Liangis näivad olevat keskendatud kõik rahvalikud ideaalid kõrgema riigiametniku suhtes. Teda näidatakse lihtsas koduonnis, kus ta lepib kõige tagasihoidlikuma elulaadiga ja teeb andunult lihtsat põllutööd; selle kõrval kohtame Tžuge Liangi hiljem vürstlikus hiilguses, mida ta ei pea aga endale vääriliseks ega kohaseks.
Tžuge Liangi suu läbi tutvume romaani autori, aga koos sellega kogu hiina tolleaegse intelligentsi seisukohtadega riigivõimu suhtes.. Ideaalseks riigivõimuks saab olla seaduslik valitseja (viimast tähistatakse hiina keeles terminiga «vang», mis on samaaegselt vastandiks mõistele «isehakanud valitseja», «ebavalitseja»). Tžuge Liangi praktiline tegevus on näiteks selle kohta, kuidas valitseja peab rahva kasuks töötama.
Vastukaaluks õiglasele ja targale Tžuge Liangile kohtame romaanis Vei riigi valitsejat Tsao Tsaod. Ka selle kuju puhul võime märkida Lo Guan-tžungi püüdu realistlikule karakterijoonistusele. Rahvapärimuste, legendide kohaselt oli Tsao Tsao rumal, juhm, arg jne. Lo Guan-tžung pole leppinud selle üldise karakteristikaga, vaid on Tsao Tsao näol toonud lugeja ette tahtejõulise ja kindla mehe, kellel jätkub oskust ja kavalust riigi juhtimiseks. Seda suurema hukkamõistu osaliseks saab romaanis aga Tsao Tsao julmus: mida rahvajuttude kangelane teeb tuimas hoolimatuses, seda sooritab Tsao Tsao ettekavatsetud ia teadlikugi hoolimatuse ja ebainimlikkusega. Niisugusena kujunebki Tsao Tsaost romaanis elav süüdistus vägivalla, seadusetuse ja ebainimlikkuse vastu.
Ka Tžuge Liang rõhutab korduvalt, et riigi seadused peavad olema karmid. Kuid selle karmuse eesmärgiks on rahva hüve. Tsao Tsao on kogu aeg karm, ent selle karmuse eesmärgiks on tema isikliku võimu kindlustamine. Kõige rängemaks süüdistuseks Tsao Tsao vastu on see, et ta karistab inimesi oma isiklikes kasuahnetes huvides. Selle kohta tuuakse romaanis rohkesti näiteid.
Romaani mitmesajasse ulatuv tegelaskond esindab põhiliselt väepealikuid, riigijuhte, õukonnaametnikke. Samaaegselt on need erinevad tegelased ka erineva mentaliteedi, erineva elu- ja maailmatunnetusega inimesed. Ja just tänu nende rohkete tegelaste mitmekülgsusele annab romaan meile küllaltki paljudest aspektidest nähtud pildi omaaegsest Hiina elust.