Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
Tõlkinud Mart Jürna (1959)

Veeretab Hiiglane-jõgi rutates idasse vood,
voogude kanda on alati aegade sangarilood;
kaasas neil kurjus ja headus — ei ühelgi tagasiteed.
Ikka ent seisavad ürgsetest aegadest sõnatud mäed,
niikaua kui päike ja tähed — niisama vanad on need.
Liivasel luitel puuraidur ja kaluri hõbetav pea,
mis neil on kevade kahust, ka sügisesomp neile heal
Veinikruus jällegi käes, nii kohtusid sõprade moel
Keelt kastab uudsevein, lihtsalt muheneb jutt,
päevi, mis lainetest viidud, lõbusalt meenutavad.

ESIMENE PEATÜKK,
milles jutustatakse sellest, kuidas kolm sangarit virsikuaias vande andsid, ja sellest, kuidas nad esimese vägiteo korda saatsid

Taevapojamaa suured jõud, mis on kaua lahus olnud, püüavad uuesti ühineda ja jagunevad pärast kestvat ühendust jällegi osadeks — nõnda räägib rahvasuu.
Tžoude dünastia lõpul olid seitse vürstiriiki omavahel sõjajalal, kuni Tsini vürstiriik liitis nad üheks keisririigiks. Aga kui Tsini keisririik kokku varises, tekkis Hani ja Tšu vürstiriikide vahel võitlus, mis lõppes nende liitmisega Hanide dünastia võimu alla.
Hanide dünastia rajaja Gao-tzu tõusis õigluse eest võitlema, raius Valgel Maol pea maha ja ühendas kogu Taevapojamaa.
Hiljem, kui Hanide dünastia oli hukkumise äärel, taastas Guang-u selle jälle endisel kujul. Impeerium oli kuni Sian-dini ühtne, jagunes siis aga kolmeks riigiks. Võib-olla olid keisrid Huan-di ja Ling-di selles lagunemises süüdi.
Huan-di pani paremaid inimesi vanglaisse ja usaldas liigselt eunuhhe. Pärast Huan-di surma astus aga väejuht Dou U ja tai-fu Tšen Fani toetusel sedamaid troonile Ling-di.
Sel ajal olid keisrikoja eunuhh Tsao Tze ja tema mõttekaaslased õukonnas võimu täielikult enda kätte haaranud. Dou U ja Tšen Fan püüdsid nendega juba arveid õiendada, kuid ei jõudnud oma kavatsusi salajas hoida ja hukkusid ise. Eunuhhid hakkasid veel kõlvatumalt elama.
Ja siis algasid halvad ended.
Juhtus nõnda, et Tzian-ningi ajastu teise aasta neljanda kuu täiskuu-päeval, kui keiser Ling-di oli Ven-de paleesse jõudnud ja üles aujärjele läinud, tõusis palees marutuul, tohutu suur must madu laskus laest alla ja põimus ümber trooni.
Keiser kukkus hirmu pärast aujärjelt alla. Lähemad õukondlased tormasid talle appi, ülikud jooksid laiali ja peitsid end ära. Madu kadus silmapilkselt.
Äkki kärgatas kõu, hakkas valama paduvihma koos tugeva rahega ja see kestis südaööni. Palju maju muutus rusudeks.
Tzian-ningi ajastu neljanda aasta teisel kuul toimus Lojangis maavärisemine; ilmatu suured lained uhkasid kaldale ja neelasid kõik rannikukülad.
Kaheksa aastat hiljem, Guang-he ajastu esimesel aastal, hakkasid kanad kukkedena kirema. Kuuenda kuu noorkuu-päeval sööstis Ven-de paleesse üle kümne tžangi suurune must pilv. Sügisel lõi Jaspissaalis särama vikerkaar. Ujuanis varisesid kaljud kokku. Halbadel ennetel ei olnud lõppu.
Keiser Ling-di pöördus oma alamate poole palvega, et need seletaksid, mis on imelikkude nähtuste ja hädade põhjuseks. Nõunik Tsai Jung esitas keisrile ettekande, kus ta avameelsete ja teravate väljendustega seletas kanade muutumist kukkedeks sellega, et võim on naiste ja eunuhhide kätte läinud. Ettekannet lugedes muutus keiser üpris kurvaks. Eunuhh Tsao Tze, kes tema selja taga seisis, vaatas aga salaja järele, mis ettekandesse oli kirjutatud, ja teatas sellest oma mestimeestele. Nõunik Tsai Jungi süüdistati nüüd roimarlikes kavatsustes ja saadeti linnast välja maale, aga kümme keisrikoja eunuhhi: Tžao Tžung, Fõng Sü, Duan Gui, Tsao Tze, Hou Lan, Tzian Si, Tseng Kuang, Sia Huei ja Go Seng leppisid Tžang Žangiga eesotsas omavahel kokku hakata üheskoos tegutsema ja nimetasid endid «kümneks lähemaks õukondlaseks». Üks eunuhhidest, kelle nimi oli Tžang Žang, suutis aga niivõrd keisri poolehoiu võita, et see nimetas Tžang Žangi oma isaks. Riigi valitsemine muutus iga päevaga ikka ebaõiglasemaks. Rahvas hakkas mässumõtteid hauduma; röövleid ja riisujaid tekkis parveviisi nagu herilasi.
Sel ajal elas Tzülu provintsis kolm venda: Tžang Tziao, Tžang Bao ja Tžang Liang. Vaesus ei võimaldanud Tžang Tziaol teaduslikku kraadi omandada, ja ta tegeles tohterdamisega, käies selleks mägedes ravimtaimi korjamas. Kord tuli talle teel vastu türkiissiniste silmade ja nooruki näojumega vanataat. Taadil oli sau käes. Ta kutsus Tžang Tziao oma koopasse, andis temale «Taeva-raamatu» kolm rulli ja lausus:
«Usaldan su kätte need Suure Rahu õpetuse alused, mis siia on kirja pandud. Kuuluta neid taeva nimel rahvale ja päästa inimsugu. Kui sa keeldud, langeb õnnetus sinu peale!»
Tžang Tziao kummardas taadile maani ja soovis tema nime teada saada.
«Olen erak Nanhuast,» vastas see ja kadus nagu õrn tuulepuhang.
Tžang Tziao õppis seda raamatut päeval ja öösel hoolikalt uurides tuult ja vihma manama. Nüüd kutsuti teda targaks, kes oli teid Suure Rahu juurde tundma õppinud.
Tžungpingi ajastu esimese aasta esimesel kuul, kui katk oli inimeste üle võimust võtnud, jagas Tžang Tziao rahvale nõiutud vett ja tegi paljud tõbised terveks. Noist aegadest alates sai ta laialt kuulsaks ning hakkas suure targa ja hea õpetaja nime kandma. Tema õpilased ja jüngrid — neid oli üle viiesaja — hulkusid aga kui pilved mööda maad ringi ja kirjutasid ning laususid nõiasõnu. Nende arv kasvas päev-päevalt. Tžang Tziao moodustas neist kolmkümmend kuus malevat — suurtesse kümme tuhat ja väikestesse kuus-seitse tuhat meest. Igas niisuguses salgas oli oma eestvedaja, keda kutsuti väejuhiks.
Nad levitasid kuulujutte, et Sinitaevale tuleb lõpp — algab Kollase taeva ülevõimu ajastu, et uue ajajärgu esimesel aastal hakkab Taevapojamaal valitsema Suur Hüvang, ja panid ette, et inimesed kirjutaksid oma majade väravaile kriidiga hieroglüüfid «tzia» ja «tzõ». Kaheksa piirkonna elanikud, austasid suurt õpetajat ning tarka ja teenisid teda ustavalt.
Üks Tžang Tziao pooldajatest, nimega Ma Juan-i, viis aga oma õpetaja käsul salaja kulda ja siidkangaid keisrikoja eunuhhile Fõng Süle, et teda enda poole meelitada.
«Kõige raskem on rahva poolehoidu võita, kuid meie oleme selle saavutanud,» ütles Tžang Tziao oma vendadega nõu pidades. «Oleks kurb, kui jätaksime kasutamata hea juhuse, et jõuga võimu Taevapojamaal enda kätte haarata!»
Kui ülestõusu tähtaeg oli kindlaks määratud ja kollased lipud valmis tehtud, kihutas Tžang Tziao teine õpilane ja jünger Tang Tžou kiire kirjaga pealinna Fõng Sü juurde. Kuid Tang Tžou oli äraandja ja teatas teoksil olevast ülestõusust võimudele. Väejuht He Tzin saatis keisri käsul sõjamehed Ma Juan-id kinni võtma. Ma Juan-i hukati, Fõng Sü heideti aga oma mõttekaaslastega, keda oli üle tuhande mehe, vangitorni..
See sai teatavaks Tžang Tziaole. Veel samal ööl ajas ta oma väed jalule, ning kuulutanud enese taeva vürsti, Tžang Bao — maa vürsti ja Tžang Liangi — inimeste vürsti väejuhiks, pöördus ta rahva poole:
«Hanide dünastia päevad on loetud — suur tark on ilmunud. Kuulake Taeva sõna ja teenige Tõde — autasuks saate õiguse nautida Suurt Rahu!»
Rahvas vastas Tžang Tziao üleskutsele. Neli-viissada tuhat meest sidusid endile kollased sidemed ümber pea ja ühinesid ülestõusuga. Mässajate jõud olid ilmatu suured. Nende lähenemisel jooksid keiserlikud väed laiali.
He Tzin palus tungivalt keisrit anda otsekohe määrus üldise kaitse ettevalmistamiseks ja kuulutada välja autasud mässu mahasurumise eest. Ühtaegu saatis ta mässajate vastu väepealikute Lu Tži, Huangfu Sungi ja Tžu Tzuni väed.
Sel ajal oli Tžang Tziao sõjavägi jõudnud juba Jutžou piirkonda, kus oli valitsejaks Hanide soost vürsti Lugungi järeltulija Liu Jan. Saanud teada vaenlase lähenemisest, kutsus Liu Jan välja oma nõuniku Tzou Tzingi.
«Meil on liiga vähe vägesid, aga vaenlase jõud on suured. Arvan, et teil tuleks kohe vabatahtlike värbamisele asuda,» ütles Tzou Tzing.
Liu Jan oli temaga täiesti nõus ja kutsus soovijaid üles sõjaväkke astuma. Tänu sellele üleskutsele ilmuski Tžosiani maakonnas päevavalgele uus kangelane.
See oli sõnakehv ja teaduslike kalduvusteta, kuid rahuliku ja suuremeelse iseloomuga mees. Tema nägu ei väljendanud kunagi ei viha ega rõõmu, aga see-eest oli ta hing täis suuri taotlusi ja soovi Taevapojamaa sangaritega- sõbraks saada.
Pikk kasv, tõmmu nägu, punased huuled, suured lontis kõrvad, pungis silmad ja pikad käed — kõik see näitas, et ta oli haruldane inimene. See mees oli Liu Bei, hüüdnimega Siuan-de, — Tžungšani vangi Liu Sengi järeltulija.
Juba kauges minevikus, Hanide dünastiast keisri U-di ajal oli Liu Sengi pojale Liu Tžengile annetatud Tžolu hou tiitel, kuid pärastpoole, kui ta keisri esivanemate templis oli kulla ohverdamise tava rikkunud, jäi ta oma tiitlist ilma. Temaga läkski selle suguvõsa üks haru Tžosiani.
Liu Bei, kes kaotas lapsepõlves oma isa, oli emale abiks ja kohtles teda väärika lugupidamisega. Nad elasid vaesuses ja teenisid endale peatoidust tuhvlitega kauplemise ja mattide punumisega. Nende maja kõrval Lousangtsuni külas kasvas kõrge mooruspuu, mille kroon tuletas eemalt meelde lahtist sõjavankrit. Seda oli tähele pannud ennustaja, kes kuulutas, et Liu perekonnast võrsub tähtis mees. Kunagi oma noorpõlveaastatel oli Liu Bei selle puu all külalastega mängides hüüdnud:
«Kui saan kord keisriks, siis istun tähtsalt niisuguses sõjavankris!…»
Poisi lell Liu Juan oli tema sõnadest rabatud ja mõtles: «Jah, temast tuleb haruldane inimene!» Ja sellest ajast alates hakkas lell Liu Bei perekonda toetama. Kui poiss sai viieteistkümneaastaseks, saatis ema ta õppima. Liu Bei viibis sageli kuulsate õpetajate Tženg Siuani ja Lu Tži juures, kus ta sai Gungsun Tzaniga sõbraks.
Selleks ajaks, kui Liu Jan kutsus vabatahtlikke sõjaväkke astuma, oli Liu Bei saanud kahekümne kaheksa aastaseks. Ta ohkas murelikult üleskutset lugedes. Tema selja taga seisev kõuehäälega mees küsis seepeale pilkavalt;
«Miks see tähtis mees nii ohkab? Oma jõudu ta ju riigile ei anna …»
Liu Bei vaatas tagasi. Tema ees seisis võimsa kehaehitusega mees suure pea, ümmarguste silmade, lühikese, jämeda kaela ja turris tiigrivurrudega. Tema hääl kajas nagu kõuekõmin.
Tundmatu erakordne välimus äratas Liu Beis huvi:
«Kes te olete?» küsis ta.
«Minu nimi on Tžang Fei,» vastas võõras. «Meie suguvõsa elab iidsest ajast Tžosianis, meil on siin oma majapidamine ja põllud; me tapame loomi, kaupleme veiniga ja oleme Taevapojamaa sangaritega sõbrad. Teie kurb ohkamine sundis mind niisuguse küsimusega teie poole pöörduma.»
«Mina olen Hanide dünastiast vürstide järeltulija, minu nimi on Liu Bei. Ma ohkasin sellepärast, et mul ei jätku jõudu mässumeestega arvete õiendamiseks ja ka raha ei ole selleks.»
«Noh, minul juba jõukust jätkub!» ütles Tžang Fei, «Aga mis te arvate, kui koguksime kokku tublimad külapoisid ja õhutaksime neid suuri tegusid korda saatma?»
See mõte oli Liu Beile meeltmööda. Nad läksid koos kõrtsi, et veini juua. Kui nad lauda istusid, ajas keegi suure kasvuga tugev noormees raske käru värava ette, tõmbas pisut hinge tagasi, astus sisse ja käratas kõrtsisulasele:
«Hei, too viina ja suupistet! Aga tee kiiremini — ruttan linna, tahan sõjaväkke astuda!…»
Tulnuka pikad vurrud, tõmmu nägu, siidjad kulmud ja majesteetlik rüht köitsid Liu Bei tähelepanu. Liu Bei palus teda lauda istuda ja küsis, kes ta on ja kust pärit.
«Minu nimi on Guan Jü, aga pärit olen ma Tzeljangist, mis asub Huanghe jõest ida pool,» vastas see. «Ma tapsin seal vereimeja, kes rõhus rahvast, toetudes jõukate võimule. Mul tuli sealt põgeneda. Kolasin siis viis-kuus aastat mööda jõgesid ja järvi, aga nüüd, kui sain kuulda, et siin värvatakse väge, tulin üleskutse peale kohale.»
Liu Bei jutustas temale oma plaanist. See rõõmustas väga Guan Jüd, ja nad läksid koos Tžang Fei juurde, et suure ettevõtte üle aru pidada.
«Mul on maja taga virsikuaed,» ütles Tžang Fei.
«Praegu õitsevad kõik virsikud ja on paras aeg maale ning taevale ohvreid tuua. Homme me teemegi seda, ühendame oma südamed ja ihurammu vennalikuks liiduks ja siis võime suuri tegusid korda saata.»
«See on tore!» hüüatasid Liu Bei ja Guan Jü ühest suust.
Järgmisel päeval, kui must härg ning valge hobune ja« kõik ohverdamiseks vajalikud riistad olid kohale toodud, suitsetasid nad õitsvas aias viirukit ning mürri ja laususid kaks korda kummardades oma vandetõotuse:
«Ehkki meie, Liu Bei, Guan Jü ja Tžang Fei, ei ole ühest suguvõsast, tõotame olla vennad, et oma südameid ja ihurammu ühendades üksteist raskustes aidata ja hädaohu korral toetada, riiki teenida ja lihtrahvale rahu tuua. Meie ei arvesta seda, et meie ei ole ühel ja samal aastal, ühel ja samal kuul, ühel ja samal päeval sündinud — meie soovime ainult ühel ja samal aastal, ühel ja samal kuul, ühel ja samal päeval surra. Kuningas Taevas ja kuninganna Maa, olge meie vandetõotuse tunnistajateks, ja kui üks meist oma sõna murrab, siis nuhelgu teda taevas ja inimesed!»
Andnud selle pühaliku tõotuse, tunnistasid nad Liu Bei vanemaks vennaks, Guan Jü — keskmiseks vennaks ja Tžang Fei — nooremaks vennaks. Pärast ohvritalituse lõpetamist tapeti härgi ja korraldati pidusööming. Üle kolmesaja tublima noormehe kogu piirkonnast kogunes nüüd virsikuaeda ja nad jõid seal veini, kuni kõik jäid täiesti purju.
Järgmisel päeval hakkasid vennad relvi valmistama. Neile tegi tuska ainult see, et polnud hobuseid. Kuid sel silmapilgul teatati, et kaks kaupmeest sõitvat koos oma sulastega külasse ja ajavat ees hobusekarja.
«Taevas kaitseb meid!» hüüdis Liu Bei ja läks oma vendadega võõrastele vastu.
Tulijad olid rikkad kaupmehed Tžungšanist. Igal aastal olid nad põhja pool käinud hobuseid paristamas, aga seekord tuli neil teelt tagasi pöörduda, sest röövlid olid hakanud neis paigus inimesi kimbutama.
Liu Bei kutsus kaupmehed enda poole, võõrustas veiniga ja rääkis oma kavatsusest mässajad purustada ja rahvale rahu anda. Külalised olid selle üle väga rõõmsad ja kinkisid Liu Beile viiskümmend parimat ratsut, viiskümmend liangi kulda ja hõbedat ning relvade valmistamiseks tuhat tzini rauda.
Tänanud külalisi ja jätnud nendega jumalaga, käskis Liu Bei kõige paremal meistril taguda kahe teraga mõõk. Guan Jü tegi enesele Musta Draakoni mõõga, kõvera nagu kuusirp, mis kaalus kaheksakümmend kaks tzini. Tžang Fei valmistas endale kahe mehe pikkuse oda. Kõik riietusid pealaest jalataldadeni soomusrüüsse.
Üldse kogunes kokku üle viiesaja vaprama külanoormehe ja vennad asusid nendega teele Tzou Tzingi juurde, kes tutvustas neid piirkonna valitsejale Liu Janile. Pärast vastastikuseid tervitusi ütles igaüks oma nime, ja Liu Jan tundis kohe Liu Beis ära oma vennapoja.
Mõne päeva pärast sai teatavaks, et kollaste pealik Tšeng Juan-tži on viiekümne tuhande mehelise väe eesotsas Tžotziuni provintsi tunginud. Liu Jan käskis Tzou Tzingil anda Liu Bei ja tema vendade juhatuse alla viiestsajast sõjamehest koosneva väesalga ja saata nad mässajaid purustama. Vennad läksid rõõmuga sõjateele ja asusid mässumeeste silmade all Dasingi jalamil laagrisse.
Mässajad vallandasid juuksed ja sidusid kollased sidemed ümber pea; kui mõlemad sõjaväed olid teineteise vastu asunud, ratsutas Liu Bei oma meeste ette. Temast vasakul oli Guan Jü, paremal — Tžang Fei.
Piitsaga vehkides ja igati teotades mässajaid, kes olid riigi vastu üles tõusnud, nõudis Liu Bei, et nad kohe alla annaksid. Tseng Juan-tži sai tulivihaseks ja andis oma abile Deng Maole käsu kahevõitlusse astuda. Tžang Fei haaras oma pika oda ja torkas selle tugeva löögiga Deng Maole otse südamesse. See kukkus ratsu seljast surnuna maha. Nähes Deng Mao hukkumist, piitsutas Tseng Juan-tži oma ratsut ja tormas omakorda Tžang Fei kallale. Kuid temale kihutas vastu Guan Jü, keerutades õhus oma tohutut mõõka. Tšeng Juan-tži ei jõudnud veel toibudagi, kui Guan Jü mõõk ta pooleks raius.
Mässajad viskasid odad maha ja pistsid põgenema. Liu Bei ajas neid oma väega taga. Vange, keda selles lahingus võeti, oli võimatu üles lugeda.
Liu Bei pöördus tagasi suure võiduga. Liu Jan ise tuli talle vastu ja andis sõjameestele autasu.
Järgmisel päeval tuli aga Gung Tzingilt, Tsingtžou piirkonna valitsejalt sõnum. Paludes pisarsilmil abi, teatas ta, et linn olevat mässajate poolt ümber piiratud ja võivat iga silmapilk langeda. Liu Jan pidas Liu Beiga nõu, ja see oli valmis Gung Tzingile abi andma.
Liu Jan käskis Tzou Tzingil koos Liu Bei ja tema vendadega viie tuhande mehelise väe eesotsas Tsingtžousse minna.
Märgates lähenevat vastast, paiskasid linna piiravad mässajad ühe oma väesalga verisesse võitlusse. Sõjameeste vähesuse tõttu ei õnnestunud aga Liu Beil vaenlast võita, ja ta jäi kolmekümne lii kaugusele, taandudes oma sõjaväega laagrisse.
«Mässajaid on palju, meid on aga vähe,» ütles Liu Bei oma vendadele, «neid võib ainult kavalusega võita. Sina, Guan Jü, lähed tuhande sõjamehega vasakule mägedesse peitu, Tžang Fei läheb samuti tuhande mehega paremale mägedesse peitu. Lahingusse astumise märgiks on gongilöögid.»
Järgmisel päeval hakkasid Liu Bei ja Tzou Tzingi väed trummipõrina saatel edasi liikuma. Kollased ilmutasid ägedat vastupanu, ja Liu Bei sõjamehed taandusid. Mässajad ajasid neid taga. Kuid vaevalt olid nad mäeseljakust üle jõudnud, kui Liu Bei väe ridades hakkasid gongid porisema. Samal hetkel väljusid kahelt poolt mägedesse peitunud väesalgad ja algas lahing. Liu Bei taanduvad sõjamehed pöördusid tema signaali peale tagasi ja astusid uuesti võitlusse.
Kollased, keda rünnati kolmest küljest, hakkasid põgenema. Neid aeti otse Tsingtžou linna müürideni taga. Seal võttis neid vastu Gung Tzing, kes juhatas linlastest koostatud väesalka. Mässajate sõjavägi võideti täielikult ja paljud neist jätsid oma elu lahinguväljale.
Nõnda lõpetati Tsingtžou piiramine.
Pärast seda, kui Gung Tzing oli võitjaid autasustanud, otsustas Tzou Tzing Liu Jani juurde tagasi pöörduda. Liu Bei ütles talle:
«Ma sain teate, et Lu Tži võitleb Guangtzungis mässajate peamehe Tžang Tziao vastu. Lu Tži oli kunagi mu õpetajaks, ja ma tahaksin teda aidata.»
Tzou Tzing läks Liu Jani juurde tagasi, Liu Bei asus aga koos vendadega Guangtzungi poole teele. Jõudnud Lu Tži laagrisse, astus Liu Bei tema telki. Lu Tži oli Liu Bei tuleku üle väga rõõmus, ja nad ajasid telgi ees istudes kaua aega juttu.
Sel ajal koosnes mässajate sõjavägi, mida juhatas Tžang Tziao, saja viiekümnest tuhandest mehest, aga Lu Tžil oli kõigest viiskümmend tuhat meest. Nad olid Guangtzungis kaua lahinguid löönud, kuid võit ei kaldunud ei ühele ega teisele poole.
«Olen mässajad siin ümber piiranud, nende juhi nooremad vennad Tžang Liang ja Tžang Bao seisavad aga oma sõjaleeriga Ingtšuanis Huangfu Sungi ja Tžu Tzuni vastas,» ütles Lu Tži Liu Beile. «Annan teile tuhat jala- ja ratsaväelast, minge Ingtšuani, kuulake järele, kuidas seal lood on, siis määrame kallaletungi aja kollaste vastu kindlaks.»
Liu Bei ajas oma väe jalule ja hakkas Ingtšuani poole liikuma.
Sel ajal olid Huangfu Sung ja Tžu Tzun kõik mässajate rünnakud tagasi tõrjunud, ja kui viimased nägid, et nad kohtamislahingus edu ei saavuta, taganesid nad TšangŠe juurde ja ehitasid seal okstest ning kuivast rohust laagri. Huangfu Sung ja Tžu Tzun otsustasid nüüd tarvitusele võtta tulerünnaku. Nende käsul muretses iga sõjamees endale koo õlgi ja asus varitsema.
Öösel hakkas puhuma tugev tuul ja sõjamehed süütasid kollaste laagri põlema. Tuleloit keerles taeva poole; mässajad põgenesid kabuhirmus, — nad ei jõudnud hobuseid saduldada ega turviseid selga panna. Neid aeti taga ja peksti kuni koiduni.
Tžang Liangil ja Tžang Baol õnnestus oma väeriismetega teele välja jõuda. Kuid siin sulges neile lehvivate punalippudega väesalk edasipääsu. Salga eesotsas ratsutas seitsme tšii pikkune pisikeste silmade ja pika habemega väepealik.
See oli Tsao Tsao, hüüdnimega Mõng-de, pärit Pei vürstkonnast. Tema isa Tsao Sung põlvnes Siahou suguvõsast, et ta oli aga keisrikoja eunuhhi Tsao Tengi kasupoeg, siis kandis ta Tsao perekonnanime.
Poisikesepõlves oli Tsao Tsao harrastanud küttimist, armastanud laulda ja tantsida ja olnud taibukas ning leidlik poiss. Kord oli tema lell tähele pannud, et Tsao Tsao pillerkaaritab üleliia, ja kaevanud ta isale. See oli hakanud poega hurjutama.
Siis oli Tsao Tsaol tärganud salakaval plaan. Ta oli ükskord lelle juuresolekul põrandale kukkunud ja teeselnud, et ta on halvatud. Kohkunud lell oli Tsao Sungi juurde rutanud. Tsao Sung oli pojale külla läinud, kuid Tsao Tsao olnud täiesti terve.
«Lell ütles mulle, et sa olevat haigeks jäänud!» hüüatanud Tsao Sung imestusega. «Oled sa siis terve?»
«Ma ei ole üldse haige olnud,» vastas Tsao Tsao. «Olen lihtsalt lelle poolehoiu kaotanud ja ta ajab teile minu kohta laimujuttu.»
Tsao Sung oli uskunud poega ja jätnud lelle jutud tähele panemata. Seetõttu kasvas Tsao Tsaost isemeelne ja ulakas poiss.
Kord oli keegi Tsiao Siuan, kel oli võime tulevikku ennustada, noorele Tsao Tsaole öelnud:
«Taevapojamaal algab suur segaduste aeg ja rahu võib tuua ainult üks mees, kes omab silmapaistvaid vaimuandeid. See mees olete teie, isand.»
Sel ajal elanud Zunganis keegi tark Sü Sao, kes olnud selle poolest kuulus, et osanud inimesi läbi näha. Tsao Tsao sõitnud tema juurde ja küsinud:
«Öelge mulle, mis inimene ma olen?»
Sü Sao vaikinud. Tsao Tsao korranud oma küsimust.
«Teie suudate maailmas korda luua ja suudate ka sesse maailma segadust tuua,» vastanud siis Sü Sao.
Tsao Tsao olnud niisuguse hinnanguga väga rahul.
Kahekümneaastasena oli Tsao Tsao pärast eksami tegemist saanud langi nimetuse ja ülema koha ühes provintsis, mis asub pealinnast Lojangist põhja pool. Jõudnud oma teenistuskohale, pannud ta kõigi linnaväravate juurde vemmaldega varustatud valvurid ja andnud neile õiguse korrarikkujaid karistada, tegemata seejuures ei rikaste ega ülikate jaoks erandit. Kord öösel võetud kinni ja pekstud keppidega vaeseomaks õukonna eunuhhi Tzian Si lell see-eest, et ta olevat tänaval mõõka kandnud. Sest ajast peale lõppenud seaduserikkumised, Tsao Tsao saanud aga aukõrgendust.
Kui Kollaste ülestõus puhkes, sai Tsao Tsao tsi-du-vei auastme ja asus viie tuhande jala- ning ratsaväelase eesotsas Ingtšuani poole teele. Tema oligi see, kes Tžang Liangi ja Tžang Bao korratult taganevaile vägedele põgenemistee sulges ja neile veresauna korraldas. Tsao Tsao peksis pihuks ja põrmuks üle kümne tuhande mässumehe ning võttis ära nende lipud, gongid, trummid ja hulga hobuseid. Tžang Liang ja Tžang Bao põgenesid lahinguväljalt; Tsao Tsao läks aga pärast Huangfu Sungh ja Tžu Tzuniga nõupidamist mässajaid taga ajama.
Liu Bei viis koos vendadega oma väed Ingtžuani. Märgates tulekuma, mis taevast heledasti valgustas, ruttas ta lahingukära peale edasi. Kui nad aga võitluspaigale jõudsid, põgenesid juba mässajad, ja Liu Bei sai aru, et Huangfu Sung ja Tžu Tzun olid Lu Tži kavatsuse jõudnud täide viia.
«Tžang Liangi ja Tžang Bao jõud on kurnatud,» ütles Huangfu Sung Liu Beile. «Praegu põgenevad nad Guangtzungi linna Tžang Tziao kaitse alla. Kõige parem oleks, kui te sinna läheksite.»
Liu Bei pöördus tagasi. Poolel teel tuli aga vendadele vastu ratsasalk, kes saatis kurjategijate häbivankrit. Vendade imestuseks oli selles vankris Lu Tži ise.
«Minu sõjavägi piiras Tžang Tziao väed ümber ja oleks need purustanud, kui tema poleks nõidust abiks võtnud,» ütles Lu Tži vendadele. «Sellele lisaks sõitis pealinnast kohale eunuhh Tzo Fõng, kes hakkas minu järele luurama ja nõudis mult altkäemaksu. Ma vastasin, et mul ei jätku eneselgi moona ja raha ei ole. Tzo Fõng hakkas minu vastu viha kandma ja pealinna tagasi jõudes õukonnas keelt peksma, nagu hoiaksin ma ennast kõrgete müüride taga lahingust eemale, ei sõdi ja laostan oma sõjameeste võitlusvaimu. Keiserlik õukond saatis siis tžung-lang-tziang Dung Tžo mind ametikohalt kõrvaldama ja pealinna kohtusse viima.»
Kuulnud seda juttu, läks Tžang Fei vihast keema ja haaras mõõga järele. Ta tahtis valvurid maha lüüa ja Lu Tži vabastada. Liu Bei ruttas aga venda tagasi hoidma.
«Keiserlik õukond mõistab ise kõige üle kohut. Kuidas sa võid nõnda uisapäisa talitada?»
Ja väesalk, kes saatis häbivankrit, milles kurjategijat veeti, asus jälle teele.
«Kuna Lu Tži on vangistatud ja sõjavägesid juhatab keegi teine, kas ei oleks meil siis parem Tžotziuni tagasi pöörduda?» küsis Guan Jü. «Milleks minna sinna, kus meil mingisugust toetust ei ole?»
Liu Bei oli temaga nõus ja nad liikusid põhja poole.
Kahe päeva pärast- kuulsid vennad jälle lahingukära. Nad läksid mäe otsa ja nägid, et Hanide keiserlikud väed on purustatud, aga nende järel liiguvad, kogu lahinguvälja vaatepiirini kattes, mässajad, kelle lippudele on kirjutatud: «Taeva vürsti pealiku vägi».
«See on Tžang Tziao!» hüüdis Liu Bei. «Ruttu lahingusse!»
Vennad tormasid taplusse. Aga Tžang Tziao sõjavägi, kes oli Dung Tžo väed purustanud ja kihutas nüüd nende kannul edasi, hakkas ootamatu surve all taganema.
Vennad olid Dung Tžo hädast päästnud ja saatsid ta laagrisse. Seal küsis Dung Tžo nende käest, missugusele seisukohale nad asuvad.
«Ei mingisugusele,» vastas Liu Bei.
Kuulnud seda, tundis Dung Tžo vaprate meeste vastu põlgust ja ei pidanud enam viisakusnõudeid silmas. Liu Bei haavus ja lahkus telgist.
«Meie tormasime verisesse lahingusse, et seda lurjust päästa,» vihastas Tžang Fei, «aga tema on niisugune tänamatu! Ei, mu viha ei vaibu enne, kui olen ta tapnud!»
Ja tõmmanud mõõga tupest, läks Tžang Fei Dung Tžo telki.
Ja õigesti öeldakse:
On alati tegudest mõistetud inimest ja tema teid.
Kes öelda võib: sangar on ta. või koguni harilik mees?
Ei leia maailmas sa ühtki, kes vahvuselt vääriks. Tžang Feid,
kes üksinda tasuma tõttas kõigile solvangu eest.
Dung Tžo edaspidisest saatusest kuulete järgmises peatükis