EESTLANE JA TEMA ISAND
TALUPOEGADE MAJANDUSLIKU OLUKORRA JA NENDE SEISUNDI VALGUSTAMISEKS EESTIMAAL
Kirjutanud keegi, kes pole eestlane ega tema isand

Amicus Plato, amicus Socrates,
Sed magis amica veritas.

Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
Tõlkinud: P. Sillaots
Sissejuhatuseks ja kommentaarid: J. Kahk

SISSEJUHATUSEKS.

Kriitilisi hääli pärisorjuse aadressil oli balti kubermangudes kostnud juba alates XVIII sajandi keskpaigast. G. Merkel ja J. Chr. Petri olid näidanud julmade pärisorjuslike ekspluateerimismeetodite mittevastavust ajavaimule ja inimsuse printsiipidele. XIX s. esimesel poolel arenes ühelt poolt see mõisnike agraarpoliitika ja majandusmeetodite kriitika, mida leiame J. Ph. G. Ewersi, A. ja C. Hueckide töödes. Teiselt poolt näitasid talurahva seisukohtadelt lähtuvad valgustajad-demokraadid Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald, missugusesse masendavasse viletsusse oli eesti talupojad tõuganud rõhumine mõisnike poolt. Puudus aga ‘teos, mis oleks süstemaatiliselt ja teadusliku täpsusega analüüsinud mõisnike ja talupoegade vahekordi nende arenemises. Selle ammu küpsenud ülesande lahenduse, oma aja kohta väga õnnestunud lahenduse, andis esimesena raamat «Eestlane ja tema isand».
Eesti ala põllumajandus tegi XVIII s. lõpul ja XIX s. esimesel poolel läbi märgatava arenemise. XVIII s. viimasel kolmandikul alustati mõisates massilist viinapõletust turu jaoks. XIX s. 30-ndail aastail algas ulatuslik kartuli- ja linakasvatus, põldudele ilmus ristikhein, mõisates hakati pidama peenvillalambaid. Kuid kõigi nende majanduslike uuenduste laiemat ja tulemusrikkamat rakendamist pidurdasid kuni.XIX s. keskpaigani eesti külas valitsevad teoorjuslikud suhted.
1816.—19. aastate seadustega kuulutati eesti talupojad formaalselt vabaks. Kuid ka pärast neid reforme võis taluperemees rendikohta vahetada ainult kahe mõisniku (endise ja uue) nõusolekul. Asumine teistesse kubermangudesse ja linnadesse ning üldse mõne sellise kutseala valimine, mis polnud seotud põllumajandusega või mõnel teisel viisil «mõisale kasu ei toonud», oli talupoegadele Eestimaa 1816. aasta talurahvaseadusega keelatud. On endastmõistetav, et sellistes tingimustes taluperemehega sõlmitav «vaba» rendileping tegelikult dikteeriti mõisniku poolt. Sulaseid ja tüdrukuid, samuti ka majanduslikult laostunud peremehi võisid mõisnikud suunata tööle sunniviisiliselt.
Niisuguses olukorras oli mõisnikel kerge säilitada teoorjuslikke ekspluateerimismeetodeid. Nende säilitamisest olid mõisnikud huvitatud aga seetõttu, et üleminek teotöölt kapitalistliku palgatöö meetoditele oleks toonud neile kasu alles küllaltki tunduva aja möödudes. Talupoegade sundtööst ilmajäämisest tulenev kahju oleks andnud end mõisnikele aga kohe tunda. «Eestlase ja tema isanda» autori üheks suurimaks teeneks tulebki lugeda seda, et ta ühena esimestest juhtis tähelepanu mõisnike majanduslikule huvitatusele teoorjuse püsimisest. Raamatus näidatakse, et teoorjuse puhul said mõisnikud oma mõisatest 1,2—1.5 miljonit hõberubla, raharendi puhul oleksid saanud 0,8—1,2 miljonit, maade müümisest talupoegadele aga protsentide näol ainult 0,6 miljonit sissetulekut aastas.
Enamiku balti mõisnike majanduslikku tegevust XIX s. teisel veerandil iseloomustab püüe vana teoorjusliku majapidamise masinavärki käigus hoida, seda vajaduse korral pisut moderniseerides. Teopäevade arvestus muutus karmimaks ja norivamaks, seni vähevajalikumate tööde jaoks kulutatud teopäevad kasutati nüüd ära põlluharimiseks. Teoorjade töö tootlikkuse suurendamiseks kasutati üha laialdasemalt tükitööd.
Teoorjusliku süsteemi juures oli võimalik ellu viia ja viidigi ellu sellised uuendused, nagu mõisapõldude otstarbekam planeerimine ja mitmesugused melioratsioonitööd. Edasi oli aga juba võimatu minna. Uute põllutööriistade laialdasem rakendamine, ratsionaalse ja mitmekülgse majapidamise arendamine teoorjuse süsteemi raamidesse enam ei mahtunud. Mõisatööd vihkavad teolised ei tahtnud ega osanud töötada keerulisemate põllutöömasinatega, talupoegade kurnatud tööloomad ei suutnud vedada sügavamalt kündvaid atru.
Kui mõisamajandus oli teorendi püsimise tõttu ummikusse sattunud, siis talude majapidamisele mõjus teorendi püsimine otseselt tagasikiskuvalt ja isegi laostavalt. Mõisa poolt julmalt rõhutaval talupojal polnud võimalik muretseda uusi põllutööriistu. Talupoeg polnud huvitatud oma majapidamise tõstmisest kõrgemale järjele, teades, et selle ainsaks tagajärjeks oleks tema koormuste suurendamine mõisniku poolt.
Pärisorjusliku teorendisüsteemi valitsemine pidurdas põllumajandusliku tehnika täienemist, hoidis karjanduse nii taludes kui mõisates madalal järjel. Kõige selle tagajärjel olid põllud puudulikult väetatud ja halvasti haritud, ning XIX s. keskpaiku elas põllumajandus Eesti alal üle seisaku ja kohati isegi languse.
Feodaal-pärisorjusliku põllumajanduse ummikusse sattumisest XIX s. esimesel poolel Venemaal annab tunnistust asjaolu, et teravilja saagikus seal sel perioodil üldse ei tõusnud. Samasugust pilti näeme kuberneride aastaaruandeist võetud andmete põhjal ka Eesti alal. Teravilja saagikus püsis Lõuna-Eestis kuni 60-ndate ja Põhja-Eestis kuni 70-ndate aastateni ühel ning samal tasemel, XIX s. algusega võrreldes isegi langes teatud määral.
Mõisate ja talude saakide ja saagikuse võrdlemine näitab selgesti, et mõisa suurmajapidamine elas teoorjuslike meetodite pidurdava mõju tõttu aastail 1850—1870 üle kriisi. Lõuna-Eestis langes teravilja ja kartuli saagikus aastail 1851 —1860 mõisapõldudel samale tasemele kui vaevaliselt haritud kehvadel talupõldudel. Rukki kui kõige ulatuslikumalt kasvatatava teravilja saagikus langes a. 1854—1859 Lõuna-Eestis mõisapõldudel isegi madalamale kui talupõldudel. Põhja-Eestis langes teravilja ja kartuli keskmine saagikus mõisapõldudel a. 1861 —1870 madalamale saagikusest talupõldudel. V. I. Lenin juhtis 1905.—1907. aasta revolutsiooni päevil tähelepanu sellele, et pärisorjuslike meetoditega haritud mõisapõllud annavad vähem saaki kui kvaliteedilt halvemad talupoegade maad. «Mõisamaad annavad pärisorjuslik-liigkasuvõtlikult harides (ülalmainitud «pooletera» ja talupoegade rendimaa) madalamat saaki kui väljakurnatud, kvaliteedilt halvemad hingemaad. See orjastamine, mida kõvendavad feodaalsed latifundiumid, saab Venemaa tootlike jõudude arenemise peamiseks takistuseks.»
Enamik balti-saksa mõisnikke hoidis aga veel 1850-ndail aastail kramplikult kinni iganenud teoorjuslikest suhetest.
Alates 1848. aasta maapäevast propageeris Eestimaa rüütelkond järjekindlalt seisukohti, et «nagu kogemused on näidanud, pole teorent talupoegadele sugugi nii kahjulik nagu arvati», et «kiire üleminek talupoegade maavaldusele on absoluutselt võimatu» jne.
Ajaloo arenemiskäiku ei suuna aga valitsevate klasside tahe, vaid rahvahulkade loov tegevus ja võitlus. Eesti ja läti talurahva järjest tugevnev ja laienev klassivõitlus sundis ka vanast visalt kinnihoidvat balti-saksa mõisnikkonda uuenduste teostamisele.
Kõige võimsamaiks ja oma ajaloolistelt tagajärgedelt tähtsamaiks kujunesid 1858. aastal Eestimaa kubermangus puhkenud talurahvarahutused. Nende rahutuste ajendiks sai 1856. aasta talurahvaseaduse avaldamine 1858. a. aprillis, mis talupoegade lootusi kibedalt pettis.
Talurahvarahutused algasid aprilli lõpus kubermangu kõige idapoolsemas osas — Vaivara kihelkonnas. Auvere mõisas puhkenud vastuhaku mahasurumiseks pidid kohalikud võimud kiires korras kohale kutsuma karistussalga Narva garnisonist. Mai lõpus algas talurahvaliikumise võimas tõus kubermangu keskosas. Kuu viimase kümne päeva jooksul haaras vastuhakk 18 mõisat kolmes haagikohtu ringkonnas (Ida-JärvamaaL Ranna-Virumaal ja Lõuna-Harjumaal). Eriti sõjakas meeleolu valitses Lõuna-Harjumaa talupoegade hulgas. 24. mail toimunud läbirääkimiste ajal haagikohtuniku ja Tammiku ning Tuhala mõisate talupoegade vahel teatasid talupojad, et kui nende nõudmisi ei täideta, tuleb suur «tüli ja sõda». Juba 25. mail väljus Tallinnast kahest roodust koosnev karistussalk. 27. mail korraldasid mõisnikud vastuhakanud talupoegade verise karistamise Ojasool, 29. mail Habajas. Samal ööl saatsid Habaja talupojad sõnumiviija (tüdruku Aliina Ermese) Mahtrasse, üles kutsudes sealseid talupoegi üheskoos karistajaile vastu hakkama.
31. mail saabus 50 sõdurist koosnev karistussalk Mahtrasse. Mahtra talupojad põgenesid karistussalga ilmumisel metsa ja saatsid 1. juunil saadikud Juuru kiriku juurde ja nelja ümberkaudsesse mõisa üleskutsega ümbruse talupoegadele tulla neile appi. Mahtra talupoegade üleskutse leidis kõikjal väga elavat vastukaja. 2. juuni hommikul kogunes Mahtrasse umbkaudu 700—800 teivastega relvastatud talupoega ümberkaudseist mõisaist. Mõisa õues tekkis talupoegade ja karistussalga vahel kokkupõrge. Paljaste teivastega tulirelvade vastu võideldes lõid talupojad karistussalga põgenema. Hoolimata appirutanud teise rühma kohalejõudmisest taganes lüüasaanud karistusrood kiires korras Kose-Üuemõisa, olles kaotanud ühe ohvitseri surnuna ja 12—13 sõdurit haavatuna. Pärast sõjaväeüksuse minemaajamist püüdis osa ülestõusnuid edasi minna teiste mõisate peale, kogunedes Atla ümbrusse, kuid ööl vastu 4. juunit, uute tugevate karistussalkade lähenemisel, jooksid seal laiali.
Ülestõus Mahtras ei kutsunud esile suurt hirmu mitte üksi Tallinnas, vaid ka Peterburis. Oranienbaumis formeeriti 2500 sõdurist koosnev ja 4 suurtükiga varustatud dessant Eestimaa kubermangu saatmiseks. Tegelikult rakendati ülestõusu mahasurumiseks siiski ainult  sõdurit 1100 kohalikest garnisonidest, kes julgesid «okupeerida» Mahtra alles pärast 3 päeva kestnud hoolikaid tiibamise ja ümberhaaramise operatsioone.
Juuni keskel valitses kubermangus Õige lühiajaline vaikuse periood. Kogu selle suve kestel oli ainult umbes 7 kuni 9 päeva, millal üheski mõisas ei toimunud vastuhakkusid. Juba juuni lõpus algasid uued vastuhakud, mis näitasid, et «Mahtra sõda» oli talupoegadele väärtuslikuks õppetunniks, mida nad, kuigi tulemusteta, püüdsid korrata. Reas kohtades (Vaimõisas Läänemaal, Karinus Järvamaal ja Maardus Harjumaal) ähvardasid talupojad teha oma mõisnikega «samuti nagu Mahtras».
Alates umbes 20. juunist haarasid talupoegade rahutused ka Hiiumaa ja levisid siit juuli algul Ranna-Läänemaale. Eriti aktiivsed olid siinjuures sulased, kes reas mõisates omavoliliselt vähendasid teotöö norme, millega mõisnikud olid sunnitud ajutiselt leppima. Teosulased astusid aktiivselt välja mõisa kodukari vastu ja vähendasid teonorme juuni lõpus ka Sise- ja Ranna-Virumaal ning Ida-Järvamaal.
Juuli teisel poolel võtsid rahutused kõige suurema ulatuse. Talurentnikud hakkasid uuesti massiliselt kogu kubermangus keelduma abiteo sooritamisest.
Kuberner Grünewaldt tundis neil päevadel tõsist puudust sõjajõududest. Maardusse, kus talupojad olid ähvardanud «mõisnikud ära tappa», saadeti 14. juulil 150 sõdurit, 16. juulil veel 150 sõdurit. Kuberner ise sõitis 16. juulil kahe rooduga Hiiumaale, 20. juulil saadeti sõjalaeval «Ižora» Haapsallu talle järele veel 150 sõdurit. 18. juulil oli Tallinna jäänud ainult kaks roodu, ning alles 20. juulil jõudis siia Liivimaalt kohaleruttav Schlüsselburgi polgu reservpataljon. «Grünewaldt jookseb ringi nagu meeletu,» kirjutati selle kohta «Kolokolis» 1. oktoobril 1858. aastal, «iga hetk palub ta sõjaväge, aga rahutused ühes kohas lõpevad, teises algavad.»
Samal ajal kui Maardus isegi 300 sõduri kohalesaabumine ei suutnud otsekohe murda talupoegade vastupanu, toimus õige teravaloomuline vastuhakk Koiga mõisas. Koiga talupojad nõudsid teorendi (nii abi- kui ka korralise teo) vähendamist. 21. juulil (just samal päeval, kui Tallinnas toimus veresaun turuplatsil) tungisid nad kallale kohalesõitnud haagikohtunikule, kelle päästis ainult tema väledus. Ka pärast 200 sõduri saabumist jätkus Koiga talupoegade vastupanu, mis kestis kuni 28. juulini.
Ägedad rahutused jätkusid juulis ka kubermangu lõuna- ja idaosas. Roosnas tegid talupojad ühiselt naabermõisa Koigi talupoegadega ebaõnnestunud katse vastu hakata kohaletoodud kasakaile. Neil päevil toimus ka E. Vilde poolt kirjeldatud Anija ja Kurisoo talupoegade Tallinnas käimine. Võrreldes teiste vastuhakkudega oli Kurisoo ja Anija talupoegade väljaastumine suhteliselt nõrk, neid ajendas sellele sammule Koiga talupoegade eeskuju. Talupoegade äärmiselt julm karistamine Tallinnas 21. juulil ei näita mitte üksi balti mõisnike ebainimlikkuse, vaid ka neid tookord haaranud paanilise hirmu suurust.
Kuigi üksikud rahutused kestsid veel kuni septembri keskpaigani, algas augustis siiski talurahvaliikumises langus. Peale veriste ja julmade karistuste mõjus siinjuures kaasa ka talupoegi äärmiselt raske koormana rõhuv sõjavägede sundmajutamine. 1858. aasta sügisel õli kubermangu küladesse majutatud 2 pataljoni jalaväge ja 1 eskadron kasakaid.
Selles kangelaslikus võitluses astusid Eestimaa talupojad-välja mõisa rõhumise ja feodaalse ekspluateerimise vastu kõigis selle avaldumisvormides. Võitluse käigus väljendasid nad korduvalt oma veendumust, et maa tegelikult kuulub neile, et «kroonu» varsti jagab kogu maa talupoegadele. Mitte asjatult ei kinnitanud kindralkuberner Suvorov oma kõnes talupoegadest kohtu-kaasistujaile korduvalt: tsaar teile maad ei anna! Sisuliselt olid talurahvarahutused 1858. aastal võitluseks feodaal-pärisorjusliku süsteemi, feodaalse maavalduse hävitamise eest, kapitalismi revolutsioonilise arenemistee võidulepääsemise eest.
Hoolimata 1858. aasta rahutuste äärmiselt julmast mahasurumisest, ei lakanud talurahva liikumine Eestimaa kubermangus ka järgnevail aastail.
Varangu mõisas (Virumaal) keeldusid talupojad 1859. aasta märtsis vastu võtmast teoorjust sisaldavaid rendilepinguid. Samasuguse iseloomuga nõrgemaid vastuhakkusid esines ka mõnes teises Eestimaa kubermangu mõisas. 1859. aasta juulis ei lasknud nelja Virumaa mõisa talupojad kirjutada oma nimesid revisjoni nimekirjadesse ja tahtsid üldse välja rännata, avaldades arvamist, et muidu mõisnikud teevad nad uuesti pärisorjaks. 1858. aasta talurahvarahutuste mahasurumiseks Eestimaa kubermangu mujalt toodud sõjaväeüksused julgeti minema saata alles 1859. a. novembris.
1860. aasta septembris keeldusid Paunküla mõisas teosulased rehte peksmast. Kui 7. septembril saadeti Paunkülla 300 sõdurit, tegid sealsed teosulased koos teiste ümbruskonna talupoegadega katse tungida mõisas asuva karistussalga kallale.
Teosulaste keeldumised mõisatööst leidsid 1860. aastal aset Väike-Rõudes ja 1862. aastal Väänas.
1861. a. puhkesid ägedad talurahvarahutused ka Vormsi saarel, kus rootsi ja eesti talupojad ühiselt astusid välja mõisnike vastu.
Osalt võttis talurahva antifeodaalne võitlus Eestimaal 1861. aastal massilise väljarändamisliikumise iseloomu. Rahvarikkail koosolekuil arutasid talupojad väljarändamise küsimust, saatsid saadikud selgitama Samaaras või «soojal maal» maasaamise tingimusi. Algusest peale kaasnesid nende sündmustega teravad mõisnike vastased väljaastumised. Talupojad teatasid mõisnikele, et nad tahavad kohe ja kõik korraga ära minna, ja kui neid takistatakse, lahkuvad nad vägivaldselt.
Majanduse arenemise jõud ja talurahva klassivõitluse surve sundisid mõisnikke ja tsaarivalitsust 1860-ndail aastail asuma balti kubermangudes kodanlike reformide teele. Juhtides balti parunite tähelepanu uuenduste teostamise vajadusele, tuletasid tsaaririigi kõrgeima valitsusorgani — Riiginõukogu liikmed neile meelde «1858. aasta kurvastavaid asjaolusid» (Riiginõukogu esimehe vürst Orlovi väljendus). Kuid aastail, millal kirjutati raamat «Eestlane ja tema isand», polnud kodanlikke reforme veel alustatud.

*

Terav mittevastavus uute tootlike jõudude ja iganenud tootmissuhete vahel ning rõhutud rahvamasside aktiivsuse tõus oli sel ajal iseloomulik ka teistele Venemaa osadele. Kõige selle pinnal kujunes 1850-ndate aastate lõpul ülevenemaaline revolutsiooniline situatsioon, mille üheks koostisosaks olid ka eespool kirjeldatud olukorrad ja sündmused Eesti alal. 1850- ja 60-ndate aastate vahetusel mitte üksi «alamkihid ei tahtnud», vaid ka «ülemkihid ei saanud» enam elada endist viisi.
Seoses ülevenemaalise talurahvareformi ettevalmistamisega alates 1857. aastast kerkis üles ..võimalus, et tsarism asub omal käel reguleerima agraarsuhteid ka balti kubermangudes. Et seda vältida ja teostada oma mahhinatsioone agraarseadusandluse alal segamatult, asusid balti parunid 1857.—58. aastail energiliselt propageerima nn. «läänemere-kubermangude meetodit» talurahva vabastamise küsimuses. Samal ajal, tõusis loomulikult vene valitsevais klassides huvi «balti kogemuste» vastu. 1857.—58. aastail ilmus kuues vene ajakirjas 9 artiklit, milledest paljud kiideti balti agraarseadusandlust ja talupoegade «vabastamist» a. 1816—19. Keiserlik raamatukogu teatas 1858. a. juunis, et tema kogudes leidub 17 raamatut vene agraarküsimuse, 18 vene ja poola ja tervelt 73 raamatut balti agraarküsimuse kohta. Vene reaktsionäärid võtsid suure vaimustusega omaks «balti kogemused». Riiginõukogu esimees vürst Orlov näiteks esitas 1856. aastal tsaarile märgukirja, milles ta väitis, et vene talupoegade vabastamine võib toimuda ainult «läänemere-kubermangude eeskujul». Samalaadiliste balti agraaroludele sümpatiseerivate avaldustega esinesid mitmedki võimumehed.
Selline «läänemere-kubermangude meetodi», s. o. Sisuliselt talupoegade maata vabastamise meetodi üleskiitmine reaktsionääride poolt kutsus kohe esile vene revolutsiooniliste demokraatide vastulöögi. Võideldes vene agraarküsimuse progressiivse, revolutsioonilise lahendamise eest andsid Tšernõševski ja Herzen ühtlasi oma programmi balti agraarküsimuse lahendamiseks. Niinimetatud «balti kogemuste» rakendamise asemel Venemaal nõudsid nemad tõelise vabaduse ja maavalduse andmist eesti ja läti talupoegadele.
Vastupidiselt reaktsioonilistele publitsistidele rõhutati Tšernõševski poolt toimetatud «Sovremennikus», et läänemere-kuberimangude eeskujusid ei saa Venemaal rakendada: talupoegade vabastamine maata tõukab nad viletsusse.13 Tsensuurile alluvas ajakirjas ei saanud Tšernõševski muidugi otseselt esitada oma agraarprogrammi ega osutada neile vahendeile, millede abil maavaldus ja tõeline vabadus tuli kätte võita. Oma proklamatsioonis «Mõisa-talupoegadele» aga soovitas ta talupoegadel «omavahel nõu pidada» ja valmis olla ülevenemaaliseks ülestõusuks. Selle proklamatsiooniga pöördus Tšernõševski ka eesti ja läti talupoegade poole, kelle olukorda ta õigusega kujutas veelgi raskemana kui vene talupoegade oma.
Varjamatult võisid väljenduda Herzen ja Ogarjov «Kolokoli» veergudel. Juba 1857. aasta lõpul alustasid Herzen ja Ogarjov ägedaid kallaletunge nn. «läänemere-kubermangude meetodile» talurahva vabastamise küsimuses. Andnud hiilgava analüüsi 1816.—19. a. «vabastuse» valelikkuse ja formaalsuse kohta, näitasid nad, et tegelikult eesti ja läti talupojad ägavad endiselt pärisorjuse ikke all. 1816.—19. aastate reformidega sooritatud «… läänemere-kubermangude talupoegade näiline vabastamine.. . andis nad mõisnike piiramatu rõhumise alla seaduslikul alusel,» kirjutas Ogarjov. «Venemaa eesmärk pole sugugi see, tema eesmärk on talupoegade vabastamine maaga ja selle põhimõtte laiendamine ka läänemere-kubermangudele.»
1858. a. rahutused, eriti ülestõus Mahtras, Anija ja Kurisoo talupoegade julm karistamine Tallinnas kutsusid esile «Kolokoli» raevukad kallaletungid balti mõisnikele. Peterburi korrespondent, kes informeeris «Kolokoli» 1858. a. rahutustest Eestimaal, lõpetas oma artikli revolutsioonilise üleskutsega talupoegadele — üles tõusta, võita ise endale vabadus, «haarata kirves». Välja töötanud ülevenemaalise revolutsioonilise salaorganisatsiooni plaani, pühendasid Herzen ja Ogarjov sel ajal tähelepanu ka balti kubermangudele.
Raamatu «Eestlane ja tema isand» ideelisest suunitlusest räägime pikemalt tagapool. Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida ainult järgmisele asjaolule. Ülevenemaalise revolutsioonilise situatsiooni aastail Tšernõševski, Herzeni ja Ogarjovi publitsistliku tegevuse üheks ülesandeks oli anda löök reaktsionääride poolt arendatavale balti agraarkorra ülistamisele. Tšernõševski, Herzen ja Ogarjov alustasid selles küsimuses ajakirjanduslikku võitlust juba 1857. ja 58. aastal. Purustava löögi sellele suunale andsid eesti talupojad ise oma võitlusega 1858. aastal, näidates, et balti agraarkord pole sugugi nii hiilgav abinõu revolutsiooniliste massiliikumiste ärahoidmiseks, kui seda püüdsid näidata mõned publitsistid-reaktsionäärid. Raamatu «Eestlane ja tema isand» ilmumine oli üheks uueks sammuks edasi võitluses balti aadli reaktsioonilise agraarpoliitika vastu. Nimetatud teos sündis niisiis ülevenemaalise revolutsioonilise situatsiooni õhkkonnas. Tema tekkimisele avaldas mõju aga ka konkreetselt Tallinnas valitsev olukord-ja seal toimunud sündmused.
Korduvalt, juba hämarast keskajast alates, oli Tallinna, Riia ja teiste balti linnade bürgereil olnud majanduslikes küsimustes vastuolusid ja kokkupõrkeid kohalike aadlikega. Väga sageli oli nende lahkhelide objektiks eesti talupoeg, nimelt talupoegade linna põgenemise, nendega kauplemise jt. küsimused. Ägedamate vaidluste puhul läksid linnabürgerid siinjuures mõnikord nii kaugele, et isegi eitasid üldse pärisorjust.
Balti-saksa linnakodanlusest — üldiselt võttes — ei saanud siiski ka kapitalistlike suhete edasiarenemisel tõsisema opositsiooni kandjat aadli vastu. Kuid pärisorjuse-vastaste meeleolude puhul balti linnades ei tule arvestada üksnes kodanikkonna kõrgkihte.
Tallinn oli pidevalt ja tihedalt seotud külaga. Igal pühapäeval täitus turg ümbruskonna talupoegadest. Turulettide juures ja kaubahoovides rääkisid talupojad sageli oma viletsusest ja mõisnike ebainimlikkusest. Kõige rohkem tundsid siinjuures talupoegadele kaasa nn. lihttöölised — linna asunud talupojad, kes töötasid seal teenrite, voorimeeste, ehitustöölistena jne. ning moodustasid 1840-ndail aastail Tallinna elanikkonnast 37%.
Vaesemad linnakodanikud said sageli ka otseselt oma turjal tunda mõisnike survet. Püüdes suurendada oma sissetulekuid küttepuude müügi monopoliseerimisega, hakkasid rüütelkonna organid juba 1850. aastast peale otsima abinõusid, millega teha täielik lõpp puudega kauplemisele talupoegade poolt. 1858. a. lõpul kinnitati rüütelkonna projekt kindralkuberneri poolt, ja 5. juulil 1860. aastal seati kõigisse Tallinna väravaisse valvurid, kes konfiskeerisid talupoegadelt küttepuud, mida need tõid linna müügile. See kauplemis vabaduse järsk piiramine ei andnud tugevat hoopi mitte üksi talupoegadele, vaid ka linlaste heaolule. 1860.—61. a. talvel elas Tallinn üle terava küttematerjali kriisi, korraldati korjandusi vaeste heaks, kes puude hinna järsu tõusu tõttu ei suutnud neid enam osta. Pole juhuslik, et raamatus «Eestlane ja tema isand» on sellele küsimusele tunduvat tähelepanu pööratud.
Rääkides kibedusega sellest, et kogu «Eestlase ja tema isanda» tiraaž osteti mõne päevaga ära linlaste poolt, kirjutas reaktsiooniliste vaadetega pastor Ahrens: «Ma saan sellest meeleolust aru, sest olen ise Tallinnas sündinud ja üles kasvanud ning tean oma kogemustest, mida seal maa-aadlist mõeldakse.»
Ülevenemaalise revolutsioonilise situatsiooni aastail sekundeerisid talurahvarahutustele demonstratsioonid linnades. Bezdna katastroofile vastasid Kaasani üliõpilased oma manifestatsiooniga; 1861. aasta 19. veebruari manifesti väljakuulutamisega seotud talurahvarahutustele järgnesid üliõpilasrahutused Moskvas,. Peterburis ja Kaasanis. Niisuguse talurahvaliikumise vastukajana võime vaadelda ka 1858. aasta 21. juuli sündmusi Tallinnas.
Talupoegade avalikke karistamisi oli Tallinnas toimunud varemgi. Pärast 1805. a. rahutuste mahasurumist peksti talupoegi mitu päeva raekoja juures. Mingisugust ärevust selle peksuga seoses aga linlaste hulgas märgata polnud. Hoopis teist olukorda näeme aga 1858. aasta suvel.
21. juuli sündmustest on kirjutanud paljud kaasaegsed: baltisaksa parunite apologeedid, slavofiilse kallakuga autorid ja lõpuks talupojad ise oma mälestustes. Olles erinevail seisukohtadel peaaegu kõigis muudes küsimustes, on nad kõik üksmeelsed ühes: 21. juuli veresaun kutsus linnas esile väga rahutu meeleolu. Napolist, kus ta veetis oma puhkust, kohaleruttava kindral-kuberneri Suvorovi esimeseks ülesandeks Eestimaale jõudmisel kujunes ärevuse vaigistamine Tallinnas; ärevad teated kubermangu pealinnast sundisid tsiviil-kuberner Grünewaldti pooleli jätma karistusekspeditsiooni Läänemaal ja tagasi ruttama Tallinna.
Oleks väär kujutleda inimeste massi, mis 21. juulil ümbritses pekstavaid talupoegi, liiga «bürgerlikuna», s. o. koosnevana peaasjalikult auväärseist kodanikest. Kaks kaasaegset allikat, artiklid «Kolokolis» ja «Gartenlaubes» ei pööra kahjuks sellele küsimusele tähelepanu ja keskenduvad veresauna enda ja selle eelloo vaatlemisele. Karistatud Anija talupoja Mikk Kuuse mälestused räägivad aga ilmekalt «voorimeestest», kes seisid pekstavate talupoegade ümber ja ootasid, et nad hakkaksid vastu. Nende «voorimeeste» all mõtleb Mikk Kuusk muidugi linna eestlastest alamkihti, keda verine vaatemäng tõmbas massiliselt kokku. Selle lihtrahva massi ähvardav käitumine, kes raevukate hüüetega väljendas oma pahameelt, hirmutas võimusid. 1858. aasta 21. juuli sündmusi Tallinnas võime hinnata kui küll väga hetkelist, kuid siiski ohtlikku linna demokraatlike masside pahameeleavaldust.
Eesti talurahva klassivõitluse võimsa tõusu ja Tallinna demokraatlike masside aktiviseerumise pinnal arenes 1850-ndate aastate lõpul ka Tallinna eesrindliku intelligentsi tegevus.
Eesti rahva saatuse ja eesti kultuuri ja keele vastu tundsid sajandi keskpaiku huvi võrdlemisi vähesed Tallinna haritlastest. «Aga Kalevi kalmul on vähe neid, kes eestlaste keele vastu huvi tunnevad,» kirjutas Schiefner Kreutzwaldile 5. veebruaril 1860. a. «On hea, et meil on seal Russow.. .»
Ka nende üksikute haritlaste tegevusest revolutsioonilise situatsiooni aastail teame õige vähe. Siinkohal tuleb peatuda pikemalt kahe inimese — N. Fr. Russowi ja V. Blagoveštšenski juures.
Nikolai Friedrich Russow (1828—1906) sündis 2. aprillil 1828. a. Tallinnas lihtsa tolliametniku pojana. 1847.—51. aastani õppis ta Peterburi ülikoolis, üheaegselt N. Tšernõševski ja petraševskilaste G. Danilevski, A. Jevropeuse, P. Filippovi, B. Katenevi ja A. Hanõkoviga (viimased kaks õppisid nagu Russowgi õigusteaduskonnas). Eesrindlikumad Peterburi üliõpilased olid 1848. a. revolutsiooni ajal häälestatud õige radikaalselt ja pidasid sageli omavahelisi vestlusi poliitilistel teemadel. «Rääkisime poliitikast radikaalses mõttes .. .» kirjutas Tšernõševski päevikusse ühe oma vestluse kohta Hanõkoviga 1848. a.
Lõpetanud ülikooli, pöördus Russow tagasi Tallinna ja teenis siin 1852. aastast kuni 1859. aastani kroonupalati sekretärina. Oma ametialalist tegevust sidus Russow viljaka kirjandusliku ja teadusliku tööga. Algusest peale iseloomustab Russowi tegevust sügav huvi ja armastus eesti talurahva vastu. Kogu oma noorusliku energia rakendab ta selleks, et aidata ka sellel rõhutud rahval luua oma rahvuslikku kultuuri. Ta võtab energiliselt osa eesti rahvalaulude kogumise ja publitseerimise aktsioonist, kasutab ühena esimestest eesti rahvalaulu vormi kunstluules. 1854.—57. aastail andis ta täiesti omal algatusel välja 12 numbrit «Tallinna koddaniko ramafut omma söbbradele male». Seda perioodilist väljaannet võib vaadelda ühena esimestest eesti talurahvale määratud ajalehtedest. Vassili Blagoveštšenski (1801—64) kasvas üles oma onu, väikese ametniku juures Moskvas. Et viimane oli 1812. aasta Moskva tulekahjuga kaotanud kogu oma varanduse, tuli Blagoveštšenskil hariduse omandamisel võidelda suurte majanduslike raskustega. Lõpetamata gümnaasiumi asus ta tööle Moskva maamõõdu kantseleisse. Töö kõrval suutis ta siiski valmistuda ülikooli astumiseks ja, õiendanud edukalt eksamid, pääses Moskva ülikooli arstiteaduskonda. Varsti vahetas ta teaduskonda ja asus õppima keeleteadust. Tartu õpperingkonna vastava nõudmise peale saadeti Blagoveštšenski juba enne ülikooli lõpetamist 1823. aastal vene keele õpetajaks Bauske gümnaasiumi Kuramaale. Hiljem töötas ta pedagoogina Rakveres, Viljandis, Tartus ja Riias. Otsese pedagoogilise töö kõrval jäi Blagoveštšenskil aega ka õpperaamatute koostamiseks.
1840-ndate aastate teisel poolel oli Riia gümnaasiumi inspektori koht ühendatud Riia väliskirjanduse tsensori kohaga. Seetõttu sai V. Blagoveštšenskist, kui ta 1846. a. asus Riia gümnaasiumi inspektori kohale, ka väliskirjanduse tsensor. 17. aprillil 1848. aastal palus ta end tervislikel põhjustel vabastada inspektori kohalt, jäädes aga tsensori kohale. 1850. a. novembris viidi V. Blagoveštšenski Tallinna väliskirjanduse tsensori kohale.
Kreutzwaldi ja Schiefneri kirjavahetuses leidub andmeid, et Blagoveštšenski ja Russow kuulusid sõpraderingi, mis käis sageli koos ja mida külastasid Peterburist külla sõitvad eesti rahva ja kultuuri saatusest huvituvad inimesed, nagu akadeemik A. Schiefner jt. Sellesse sõpraderingi kuulus veel Faehlmanni koolipõlvesõber ning Blagoveštšenski kälimees J. J. Nocks (1800—90) ja teenekas eesti rahvaluule uurija ning avaldaja A. H. Neus (1795—1876). Neist olid Russow ja Neus tihedais sidemeis ja pidevas kirjavahetuses Kreutzwaldiga.
1858. aasta kevad, millal kogu Eestimaa kubermangu hakkasid vapustama talurahvarahutused, tõi ka Tallinna progressiivsete haritlaste hulka elevuse.
1858. aasta septembris saadeti Tallinnast siseminister Lanskoile anonüümne «Märgukiri Eestimaa talupoegadest». Selle ajendiks said otseselt kubermangus puhkenud talurahvarahutused. Märgukirjas tuntakse kaasa rõhutud talupoegadele, õigustatakse igati nende vastuhakkusid ja paljastatakse raevukalt mõisnike julmusi nende «rahustamisel». Täiesti õigesti mõistavad märgukirja autorid, et rahutuste tõeliseks põhjuseks on talurahva ränk ja julm majanduslik ja õiguslik rõhumine mõisnike poolt. «1816. a. seadus kehtib enam paberil kui tegelikkuses,» kirjutatakse märgukirjas. Talupojad on alati võlgu mõisamagasinidele, ei suuda mõnikord osta isegi soola toidu juurde; elavad äärmiselt viletsais hüttides, kus nende silmi rikub alatine suits ja ving; nad riietuvad halvemini kui vene talupojad. Sündmusi Tallinnas 21. juulil kirjeldatakse tulise kaasaelamisega. Karistatavais talupoegades nähakse tõelisi kangelasi-märtreid. Üks hallipäine talupoeg; olevat märgukirja autorite andmeil karistamise ajal hüüdnud, et ta soovib, et tema valatud veri aitaks lõpuks ometi kaasa tema kaasvendade elu paranemisele — väga omapärane ning huvitav motiiv, mida pole fikseerinud ükski teine kaasaegseist ega ka hilisemad autorid.
Märgukirja autorid mõistavad talurahvaliikumise tugevust. Omavahelistes erakirjades räägivad nad juuli lõpul sellest, et valitsusel ei saa olema kerge rahutusi maha suruda, et kergesti võib puhkeda uusi võimsaid ülestõuse. Väljapääsu sellest olukorrast näevad nad küll ainult keskvalitsuse poolt kiires korras teostatavais reformides. Valitsus peab lihtsalt kõrvaldama reformide teostamiselt kohalikud mõisnikud ja andma uue seaduse välja ise, kusjuures märgukirja autorid omalt poolt esitavad üsna ebaolulisi täiendusi. Ainult ühes kohas välgatab kaugemaleulatuv nõudmine. Märgukirja lõpus on öeldud: «… ja lõpuks, uute vigade vältimiseks ning ühtlasi kõikuma löönud (tõenäoliselt üldse kunagi mitte eksisteerinud) usalduse jaluleseadmiseks omanike (s. t. maaomanike, mõisnike — J. K.) ja talupoegade vahel määrata uue seaduse ümbertöötamiseks deputaadid talupoegade või valitsuse poolt (oma erakirjades räägivad nad julgemalt saadikuist ainult talupoegade poolt — J. K.).»
Kõik ülalmainitud dokumendid on anonüümsed. Märgukirja lõpus antakse ainult aimata, et selle koostajaiks on Tallinnas töötavad riigiteenistujad, kes on opositsioonis rüütelkonnaga. Kuid märgukirja sisu võimaldab siiski oletusi autorite suhtes. Märgukirja autor (või üks autoreist) 1) pidi hästi valdama eesti keelt, 2) isiklikult tundma mitmeid kohti kubermangus (nagu Koiga rand, Hiiu saar), 3) hästi olema informeeritud kohtulikust juurdlusest Mahtra ülestõusust osavõtjate üle, 4) iseoma silmaga nägema või vähemalt hästi informeeritud olema Anija ja Kurisoo talupoegade karistamisest. Kõigile neile tingimustele vastavad eespool märgitud progressiivselt meelestatud haritlasrühma liikmed. N. Fr. Russowi kaudu, kes töötas Mahtra ülestõusu juurdlusel eesti keele tõlgina, võidi saada täpseid andmeid selle juurdluse kohta ja üldse Eestimaal toimuvate talurahvarahutuste üle. Üliõpilaspõlves oli Russow rahvaluulet kogudes kubermangus palju ringi rännanud. On teada, et V. Blagoveštšenski ja J. J. Nocks nägid oma silmaga Anija ja Kurisoo talupoegade julma karistamist. Lõpuks on nii märgukirjas kui ka hiljem raamatus «Eestlane ja tema isand» tunda huvi maamõõtmise küsimuste vastu — V. Blagoveštšenski esimene töökoht oli aga Moskva maamõõdu kantselei.
Võib-olla on meil märgukirja näol tegemist selle «kolme poogna suuruse käsikirjaga», mille kohta Fr. R. Kreutzwald oma 1862. aasta kirjades märgib, et V. Blagoveštšenski juba mitme aasta eest olevat selle koostamisele asunud. Blagoveštšenski olevat tahtnud «olukorda erapooletult kirjeldada» ja oma «…kirjutuse mõnes vene ajakirjas avaldada pärast seda, kui ta oma töö kellelegi kõrgele isikule residentsis seisukohavõtmiseks oli ette pannud».
Lõpuks väärib märkimist, et Fr. R. Kreutzwald avaldas arvamust, et see «kolme poogna suurune käsikiri» oli eelastmeks raamatu «Eestlane ja tema isand» valmimisel. «Nagu aga säherduste töödega harilikult juhtub, voolas talle hiljem ikka rohkem ainet juurde, mispärast võidi omaette brošüür välja lasta.»
Märgukirja saatmine siseministrile kutsus esile üksnes bürokraatliku kirjavahetuse Peterburi ja Riia vahel. Kindral-kuberner A. Suvorov vastas siseminister S. Lanskoi järelepärimisele pika seletuskirjaga 24. oktoobrist 1858. a., kus ta «tõestas», et eesti talupoegade viletsuse põhjus ei peituvat sugugi majanduslikus olukorras, vaid nende hõimulis-etnograafilises omapäras. Kindralkuberneri vastuse põhiideeks on väide, et märgukirja süüdistused on paljasõnalised, ei toetu mingisugusele faktilisele materjalile ja on seetõttu täiesti väärad. Kui mõtelda sellele, kui rikkalikult on faktidega varustatud raamat «Eestlane ja tema isand», siis üha tugevneb mulje, et märgukiri ja tema saatus mängivad väga olulist osa analüüsitava raamatu saamisloos.
Kuid on veel rida asjaolusid, mis lubavad meil näha mainitud raamatus otsest järge «Märgukirjale Eestimaa talupoegadest». Raamatu ja märgukirja ideel is-poliitiline suunitlus langevad ühte, allpool toodav hinnang raamatule on täiel määral maksev ka märgukirja kohta. Raamat arendab edasi üht märgukirja põhiteesi: 1816. aasta talupoegade «vabastamine» oli formaalne ja mingit tõelist vabadust talupojad ei saanud. 1856. aasta seadust analüüsitakse raamatus mitmes küsimuses niisamuti nagu märgukirjas (vt. kommentaarid nr. 114 ja 121). Kõige olulisem aga on see, et raamatu «Eestlane ja tema isand» autor vaatab 1858. aasta talurahvarahutustele läbi samade prillide kui märgukirja autorid. Peale rea väga õigete tähelepanekute on märgukirja autoreil ka oma kinnisidee. Nad panevad liiga suurt rõhku vana mõõdusüsteemi asendamisele uuega ja loevad seda rahutuste oluliseks ajendiks. Tegelikult talupoegade mõttemaailm selliste matemaatiliste peensustega ei tegelnud ja ühegi rahutuse puhul 1858. aastal Eestis ei kerkinud see küsimus üles. Raamatus «Eestlane ja tema isand» on korratud täpselt sedasama viga. Kirjeldades talupoegade meeleolu uue seaduse väljakuulutamise ajal, öeldakse siin: «Nad teadsid väga hästi, et viimasel ajal talukohtadel oli rohkem maad kui nägi ette uus seadus, sest nad olid mõõdetud vana rootsi mõõtühikuga, mille järgi iga tündrimaa suurus on 1377,55 ruutsülda, mitte aga 1200 ruutsülda.»
Samal ajal kui oli valmimas raamat «Eestlane ja tema isand», õnnestus Tallinna eesrindlikult meelestatud haritlastel haarata enda kätte juhtiva positsiooni Tallinnas 1860. a. suvel ilmuma hakanud ajalehe «Revalsche Zeitung» toimetuses. Selle ajalehe progressiivse osa a. 1860—63 on eesti ajalooteaduses esimesena näidanud ja tõestanud M. Lepik.34 Russow sai nimetatud ajalehe sisepoliitilise osakonna toimetajaks. Tallinna reaktsioonilised ringkonnad, linnas elavad mõisnikud ja nendega seotud kodanluse koorekiht väljendasid algusest peale varjamatut antipaatiat ajalehe toimetuse vastu. «Revalsche Zeitungi» 1861. a. 2. jaanuari numbris räägib toimetus «väikesest parteist», kes toimetuse hea meelega saadaks sinna, «kus pipar kasvab», ja ainult ajutiselt on ette pannud ükskõiksuse maski. Samal ajal omandas ajaleht suure autoriteedi ning laia kõlapinna linnaelanikkonna laiema massi, eriti aga intelligentsi hulgas, ühe sõnaga — kõigi nende hulgas, kes vaenulikult suhtusid mõisnike pärisorjuslikku võimu ja tundsid kaasa talurahvale. Eriti selgesti ilmnes see Ida-Siberisse saadetud eesti talupoegade toetamiseks 1861. a. rahakogumise aktsiooni ajal. Sellelaadilisi üritusi oli toime pandud ka varem. Nii koguti raha Permi linna vaeste, Tallinna tulekahju ohvrite, linna vaestemaja jne. heaks. Nimetatud aktsioon arenes aga enneolematu eduga. Kui tavaliselt selliste kampaaniatega koguti vaevalt 20—30 rubla, siis juba 2. maiks 1861. a. oli väljasaadetute jaoks kogutud 238 rubla. See üleskutse assotsieerus linna alamkihtide mõttemaailmas otseselt 1858. aasta rahutuste ja Mahtra ülestõusuga. Linlased teadsid väga hästi, et suur osa karistatuid saadeti asumisele Siberisse. Ja seetõttu leiame mõisnike ja pastorite variserlike rublade kõrval annetuste nimekirjas (mis pole sugugi kõikehaarav ja täpne) ka selliseid rahva enda seast tulnud kopikaid, nagu «teenijatüdruk Truute L.» annetus, kes andis toimetusele üle 35 kopikat (12. aprillil 1861. a.). Väga paljude annetuste kohta on teada ainult, et nad on tulnud «maalt», seega otseselt või kaudselt talupoegade käest.
Kapitalistliku tootmisviisi üha intensiivistuva arenemise tõttu tõusid kõrvuti agraarreformidega XIX saj. keskel teravalt päevakorrale ka sellised küsimused, nagu iganenud tsunftikorra likvideerimine, rahvaharidusvõrgu laiendamine jne. Russowi juhtimisel alustas «Revalsche Zeitung» 1860.—62. aastail energilist võitlust feodaal-pärisorjuslike igandite vastu nii eesti külas kui ka Tallinnas. «Meie oleme seetõttu piiramatu liikumisvabaduse, ihunuhtluse tunduva piiramise, kindla talumaaomanduse rajamise, koolide avamise ja kõrtside sulgemise poolt,» kirjutas toimetus oma programmilises artiklis 1861. aasta alguses. «Revalsche Zeitungi» veergudel nõuti käsitööliste tsunfti-organisatsiooni põhjalikku reformi, eeskätt «vaesemade klassidele» määratud koolivõrgu laiendamist, administratiiv- ja kohtuvõimu täielikku lahutamist (eriti maal) jne. Linna koorekihi püüded seada end demonstratiivselt kõrgemale «alamrahvast» naerdi ajalehe veergudel halastamatult välja.
Ajalehe toimetus pööras tähelepanu eesti rahvusliku kultuuri arendamisele ja võttis aktiivselt osa sellisest tähtsast rahvuslikust üritusest nagu «Kalevipoja» väljaandmine. Russow arutas korduvalt akadeemik Schiefneriga, kuidas muretseda vajalikku raha «Kalevipoja» rahvaväljaande trükkimiseks. 18. veebruaril 1861. a. kutsus ajaleht lugejaid üles vabatahtlikeks annetusteks, et toetada Kreutzwaldi umbes 300 rublaga, mida viimane vajas «Kalevipoja» rahvaväljaande trükkimiseks.

*

Raamatu «Eestlane ja tema isand» ilmumist hindasid juba kaasaegsed kui suursündmust. Nii kirjutas Otto von Rutenberg: «Nüüd aga astus uus aeg esimest korda juba tõsiselt balti provintside vanadesse aadlikambritesse. Eestimaa hirmutati oma mugavast rahust üles raamatuga «Eestlane ja tema isand» .. .» Teatades raamatu «Eestlane ja tema isand» ilmumisest Kreutzwaldile 1862. a. jaanuaris, kirjutas A. H. Neus: «Teie mõtlete selle juures kindlasti oma lahkunud sõbrale dr. Faehlmannile ja kahetsete ühes minuga, et tema seda rõõmu ei näinud, kuidas tõtt mitte üksi avameelselt välja öeldakse, vaid ka avalikult õigeks tunnistatakse.»
Progressiivsed ringkonnad tervitasid vaimustusega raamatu ilmumist. Raamat sattus õige kiiresti Peterburi eesti rahvusest või eestlaste saatusele kaasatundvate progressiivselt meelestatud haritlaste kätte, kellede seast 1860-ndate aastate alguses kasvas välja nn. Peterburi patriootide ring. Juba 1862. a. alguses omas seda raamatut mainitud intelligentsi rühmituse üks kesksemaid kujusid arst Philipp Karell. Samal ajal tutvus raamatuga ka akadeemik Schiefner, kes pidas selle autoriks Blagoveštšenskit ja iseloomustab viimast kui «inimesesõpra» ning oli veendunud, et «… raamat oma mõju avaldab .. .»
Kreutzwaldile saatis raamatu umbes samal ajal Tallinnast A. H. Neus. Kuid, nagu Kreutzwald ise oma kirjas Schiefnerile 10. märtsist 1862. a. teatas, oli ta juba kahe aasta eest informeeritud, et sellelaadiline teos on valmimas. Kreutzwald tervitas soojalt selle raamatu ilmumist, märkides, et see on ajanud «junkrute partei» «tulivihaseks». Ta jälgis suure huviga «Revalsche Zeitungi» veergudel puhkenud poleemikat ning laskis endale Tallinnast Võrru saata seda poleemikat sisaldavad nimetatud ajalehe numbrid.
Juba Tormas kooliõpetajana töötades muretses selle raamatu endale noor C. R. Jakobson.
Mõisnikud ja pastorid püüdsid esialgu selle raamatu lihtsalt surnuks vaikida. Pealegi polnud nad kindlad, kas «kõrge valitsus» üldse lubab sellisel teemal avalikke väljaastumisi. Raamatu vastaste esimestes sõnavõttudes on tunda kibestunud etteheidet tsaarivalitsusele — vaat, milleni on viinud valitsuse poolt tehtud järeleandmised, isegi rüütelkonnale võib nüüd anonüümselt kallale tungida, «seda oli aga ammugi juba oodata».
«Revalsche Zeitungi» toimetus esitas 1862. a. jaanuari esimestel päevadel üleskutse alustada poleemikat selle raamatu kohta. Maskeeritult, kuid siiski küllalt selgesti kutsus toimetus lugejaid üles kritiseerima peale mõisnike agraarpoliitika ka valitsuse tegevust selles küsimuses. Toimetuse poolt püstitatud deviis, et raamat sisaldab «ainult tõde, kuid mitte kogu tõde», ei kutsu lugejaid mitte üles vabandama mõisnikke, vaid suunama piike ka ühiskondliku elu teiste varjukülgede vastu peale talupoegade viletsuse.
1862. aasta jaanuaris algaski «Revalsche Zeitungi» veergudel äärmiselt äge poleemika, mis kestis üle aasta ja ulatus isegi ajalehe kuulutuste küljele. Esimest korda pärast Merkeli ja Petri raamatuid heideti nii teravat paljastavat valgust eesti talupoegade ebainimlikule rõhumisele balti parunite poolt, esmakordselt paljastati mõisnike poolt teostatud arvukate agraarreformide tõelist reaktsioonilist sisu. Seetõttu püüdsid rüütelkonna sulemehed iga hinna eest tõestada, et raamatus toodud andmed ja järeldused on valed. Poleemika ägeduses, suutmata muid argumente leida, läksid mõisnikest ja pastoreist kirjamehed ning nende käsilased igasuguse objektiivse teaduse, objektiivse mõistuse eitamiseni. Pastor Ahrens kuulutas pidulikult, et inimene pole üldse võimeline midagi objektiivselt hindama. Enamik raamatu vaenlasi põikles igasugusest asjalikust kriitikast kõrvale lihtsalt väitega, et kuna raamat on «saksavaenulik», siis ta ei saagi sisaldada tõtt. Spetsiaalse brošüüri «Eestlane ja tema isand» «ümberlükkamiseks» avaldas 1864. aastal balti sakslaste palgaline sulemees Eichhorn, esinedes «teooriaga», et igasugune vabastamine olevat üldse ebameeldiv. Laps nutab, kui teda emast võõrutatakse; pole siis ime, et rahvas tunneb end_ pisut ebamugavalt, kui ta vabastatakse pärisorjusest. Raamatus esinevad arvutused maa hinna ja temast saadava tulu üle polevat üldse tõsiselt võetavad. Endise maamõõtja Eichhorni arvates pole üldse võimalik maatükkide väärtust hinnata, kõige vähem aga selliste «labaste ja objektiivsete» riistade abil, nagu on seda sirkel ja tollipulk.
Et raamat «Eestlane ja tema isand» põhines tegelikust elust võetud ümberlükkamatuil faktidel ja kasutas väga oskuslikult ära ka mõisnike endi koostatud ametliku statistika andmeid, siis lõppesid täieliku nurjumisega kõik katsed kummutada raamatus toodud fakte. Kreutzwald andis selle poleemika tulemustele väga tabava hinnangu. «Nii palju kui olen siiasaadik ülejäänud kallalekippumistega tutvunud, näikse, et vastastel pole kaugeltki veel korda läinud raamatukese autorit surnuks lüüa,» kirjutas ta 21. märtsil 1862. a. «Nad kõik närivad koore kallal, kuna tuuma külge pole veel kellegi hammas hakanud.»
«Revalsche Zeitungi» toimetus kaitses poleemika algusest lõpuni järjekindlalt raamatu «Eestlane ja tema isand» seisukohti ja esitas ka uusi omapoolseid demokraatlikke nõudmisi talupoegade olukorra parandamise küsimuses. Reas artikleis purustas toimetus hiilgavalt parunite ja nende sulemeeste katsed omapoolse võltsstatistika abil tembeldada valeks raamatut. Ühtlasi näitavad need artiklid selgesti, et toimetus pidi õige täpselt tundma mitte üksnes raamatut, vaid ka materjali, mille põhjal ta kirjutati. 17. veebruaril 1862. a. ilmus ajalehes artikkel «Talupoegade puudulikust õiguslikust olukorrast», milles püstitati nõuded, et 1) talupoegadele tuleb anda täielik liikumisvabadus, 2) tuleb kehtestada võrdõiguslikkuse põhimõte mõisniku ja talupoja majanduslik-õiguslikes suhetes, eriti rendilepingute sõlmimisel, 3) tuleb tühistada mõisnike politseiline ja kohtulik võim talupoegade üle.
Poleemika «Revalsche Zeitungi» veergudel jõudis aegamööda, kuid paratamatult ummikusse. Raevunud mõisnikud loobusid aegamööda üldse oma rünnakute jaoks selle ajalehe veergudest ja hakkasid kasutama ajalehte «Estländische Gouvernements-Zeitung» ja ajakirja «Baltische Monatsschrift». Raamatu autorid ja poolehoidjad astusid omalt poolt ühendusse Leipzigi ajakirja «Gartenlaube» toimetusega, ja nende poolt saadetud materjalide põhjal avaldas kirjanik Friedrich Hoffman 1862. a. selle ajakirja veergudel (numbrites 21 ja 22) lühikese kirjelduse 21. juuli sündmustest ning raamatu «Eestlane ja tema isand» ümberjutustuse. Küsimus Tallinna demokraatlike haritlaste sidemeist «Gartenlaubega» on veel lahtine. Igatahes teame, et «Revalsche Zeitung» pööras juba varem tähelepanu sellele saksa mõõdukalt demokraatlikule ajakirjale.
Juba 1862. a. suvel muutus Russowi olukord Tallinnas reaktsioonileeri kallaletungide tõttu õige raskeks. Saksa mõisnikud ähvardasid «Revalsche Zeitungi» üldse boikoti alla panna, teda mitte enam tellida, kui ajaleht ei muuda oma suunda. Rüütelkonna organid avaldasid ajalehe toimetajaile otsest survet. Russow ise hakkas juba selle aasta suvel otsima uusi tegevusvõimalusi mujal. Tal oli lühikest aega isegi plaan hakata Narvas eestikeelset ajalehte välja andma. 1863. aastal asus Russow Tallinnast Peterburi, 1864. aastal asus sinna ka Carl Robert Jakobson. Russowist sai Peterburis kunstnik Köleri õpilane, sõber ja kaastööline. Köleri juhtimisel alustasid Peterburi patrioodid neil aastail aktiivset tegevust eesti talurahva kasuks.
Kuigi «Eestlane ja tema isand» ilmus võõras keeles, leidis raamat tee ka talurahva hulka. Näiteks Viljandi valla volimeeste koosolekul 1870. a., kus otsustati külakoolides tarvitusele võtta Jakobsoni poolt koostatud õpikud, esitati mõnede talupoegade poolt ka ettepanek «Eestlane ja tema isand» eesti keelde tõlkida ning teda koolis «isamaa asjade jutustamiseks», s. t. ajaloo õpetamise juures tarvitada.
«Ma ei usu, et keegi õiglaste inimeste hulgast hakkaks eitama brošüüri kasulikkust,» kirjutatakse raamatu «Eestlane ja tema isand» kohta ühes Blagoveštšenskile pühendatud nekroloogilaadilises artiklis, «tal oli kindlasti suur mõju praegu eesti talupoegade olukorras ettevõetud reformide teostumisele.» Siinkohal on mõeldud 1860-ndate aastate kodanlikke reforme balti kubermangudes, millega balti mõisnike feodaalseid õigusi tunduvalt piirati. Neid reforme ette võtma sundis tsarismi hirm puhkeda võiva ülevenemaalise talurahva ülestõusu ees.
Samaaegselt raamatu «Eestlane ja tema isand» ilmumisega tõusis päevakorrale ka tema autorluse probleem. Reaktsioonileer ei suutnudki oma energilistest püüetest hoolimata päriselt kindlaks teha temale nii vihatud raamatu autorit. Küllaltki ebatäpselt olid selles küsimuses informeeritud ka selleaegsed progressiivse intelligentsi ringkonnad.
Juba 1859. — 60. a. paiku rääkis Vassili Blagoveštšenski oma sõpradele kavatsusest kirjutada pikem artikkel eesti talupoegade olukorra kohta, et «… olukorda erapooletult kirjeldada». 1862. aasta algul, kui puhkes eespool kirjeldatud poleemika, peeti esialgu raamatu autoriks üldiselt Blagoveštšenskit. Schiefnerile tulid Tallinnast andmed, et raamatu autoriks «. . . olevat, nagu ta ise seda tunnistavat, tsensor Blagoveštšenski…» Ka Kreutzwald avaldas esialgu veendumust, et autoriks on nimelt Blagoveštšenski. Juba 1862. aasta juunis aga hakkas Schiefner Tallinnast saadud andmete najal Blagoveštšenski autorluses kahtlema. «Siin on mitmel korral kuulda olnud, et Blagoveštšenski pole raamatut «Der Ehste und sein Herr» koostanud, vähemalt pole ta seda omaks võtnud. Teiselt poolt olevat üsna kindlaid tõendeid, et ta igal juhtumil on raamatu autor. Aga näib, et vastaspool olevat kavatsenud korraldada demonstratio ad hominem (vt. kommentaar nr. 127), siis pidi autor muidugi mõista ettevaatlik olema.» Tema kahtlusi ruttas kohe veelgi süvendama Kreutzwald. «Eestimaalt tulnud mees», kes seda teadvat Blagoveštšenski naisevenna Nocksi andmeil, olevat kindlalt väitnud, et Blagoveštšenski polevat raamatu autor. «Autor elavat Eestimaal kuskil maal. Kui palju on selles tõtt või valet, ei tea ma kinnitada, kuid jutustaja tundus oma asjas kindel olevat.»
Nende andmete põhjal võiksime püstitada järgmise hüpoteesi. Raamatu valmimise ajal ja varsti pärast ilmumist ei teinud V. Blagoveštšenski erilist saladust oma autorlusest. Kui aga poleemika ägedus kasvas ja reaktsioonileeri poolt hakati ette valmistama otsest kallaletungi autorile, hakati jälgi kiires korras kustutama ja tundub, et ka üsna hoolikalt. Raamatu tõelise autori nime hakati varjama isegi küllalt lähedaste inimeste eest. Kreutzwaldi ja Schiefneri kirjavahetuse kommentaator juhib täiesti õigesti tähelepanu sellele, et kahtlused raamatu autorluse küsimuses said tegelikult alguse pärast raamatu ilmumist tema poolehoidjate poolt «sihilikult lansseeritud valeteadetest».
Hiljem, kui poleemika vaibus ja Blagoveštšenski ise suri, langes ära ka maskeerimise vajadus. Kõik Blagoveštšenski surmaga seoses ilmunud nekroloogid omistavad täiesti kategooriliselt talle raamatu «Eestlane ja tema isand» autorluse. Siit võtsid oma andmed ka biograafiliste ja bibliograafiliste leksikonide koostajad, kes samuti omistavad raamatu autorluse Blagoveštšenkile. Kõigi nimetatud tööde puuduseks on aga see, et neist pole võimalik näha, milline on nende andmete algallikas.
Väga oluliseks tõestusmaterjaliks autori küsimuses võib lugeda «Revalsche Zeitungis» 5. sept. 1864. a. ilmunud Blagoveštšenskile pühendatud nekroloogi ja selle ajalehe ühe toimetaja O. Greiffenhageni mälestusi.
Blagoveštšenskile pühendatud ja kahjuks jällegi anonüümse nekroloogi autor seisis ilmselt õige lähedal raamatu «Eestlane ja tema isand» loomisprotsessile. Nagu näeme allpool ja kommentaaridest, kasutati raamatus Eestimaa kubermangu talupoegade olukorra analüüsimisel sageli samu meetodeid, mida rakendas progressiivne publitsist J. Ph. G. Ewers juba oma a. 1805—06 ilmunud töödes. Nekroloogi autor märgib, et üks neist Ewersi töödest oligi Blagoveštšenskile ajendiks raamatu koostamisele asumisel.
Samuti teame, et ajalehe «Revalsche Zeitung» toimetajad — nendeks olid sel ajal üksmeelselt töötavad N. Fr. Russow ja O. Greiffenhagen — tundsid nii hästi raamatu «Eestlane ja tema isand» käsikirja, et olid võimelised tähelepanu juhtima kohtadele, kus trükieksemplar erines käsikirjast (vt. kommentaar nr. 147). Seetõttu omab küllaltki suurt kaalu asjaolu, et ka O. Greiffenhagen omistab oma mälestustes raamatu «Eestlane ja tema isand» autorlust kõhklematult Blagoveštšenskile.
Hiljuti ajakirjas «Keel ja Kirjandus» (1958. a., nr. 2) ilmunud lühiartiklis on L. Loone toonud väga kaaluvaid täiendavaid andmeid V. Blagoveštšenski autorluse kasuks. L. Loone näitab, et eesti olusid hästi tundev ning Tallinna progressiivsete haritlastega tihedas kontaktis olnud läti rahvusliku liikumise tegelane Kr. Valdemar märgib oma töödes, et raamatu «Eestlane ja tema isand» autor oli Blagoveštšenski. Valdemari enda andmeil andis Blagoveštšenski 1861. aastal Tallinnas raamatu käsikirja talle üle välismaal trükki toimetamiseks.
Teatud määral võõrastavalt mõjub aga muidugi asjaolu, et raamatu «Eestlane ja tema isand» tõenäoline autor Blagoveštšenski teenis endale ülalpidamist tsensorina. Siin tuleb aga arvestada, et ülevenemaalise revolutsioonilise situatsiooni tingimustes ajendas talurahvaliikumise tõus ja revolutsiooniline propaganda demokraatlikele väljaastumistele ka paljusid inimesi, kes ei suutnud tõusta revolutsioonilise pöörde vajalikkuse mõistmiseni. On ju teada, et Herzeni «Kolokolil» oli palju poolehoidjaid ja korresppndente tsaari-sõjaväe ohvitserkonnas, valitsusasutustes ja isegi otseselt revolutsioonilise liikumisega võitlevas siseministeeriumis. Bezdnas 1861. a. talupoegade kallal toimepandud veresaunast teatas «Kolokolile» esimesena alles hiljuti žandarmeeria teenistusest lahkunud endine sandarmiohvitser Gromeka.
Ühtlasi on siin kohane meelde tuletada, missuguse karmi avameelsusega räägib raamatu autor oma senisest elust. Ta oli juba aastakümneid elanud selle rahva hulgas, oli oma silmaga näinud talupoegade julma peksmist ja nende kannatusi, kuid kõigest sellest oli ta külmasüdamelise võõrana mööda läinud. Raamatu kirjutamisele sundis autorit, ta oma sõnade järgi, peale kõige muu ka Anija ja Kurisoo talupoegade karistamise pealtnägemisel äkki ja valusalt ärganud südametunnistus.
Püüame kokku võtta, mida me teame praegu kõnesoleva raamatu autorlusest. Me teame, et «Eestlase ja tema isanda» ja «Märgukirja Eestimaa talupoegadest» autorid jagasid nii ühiseid arvamusi kui ka eelarvamusi — viimane lähtus aga ilmselt Russowi, Blagoveštšenski ja Nocksi sõprusringist. Meil on andmeid selle kohta, et vakuraamatud ja rendilepingud muretses raamatu autorile Jakob Nocks. Raamatu autor oli Anija ja Kurisoo talupoegade julma karistamise pealtnägijaks, — seda nägid pealt V. Blagoveštšenski ja J. Nocks. G9 Enamik kaasaegseid pidas nii enne kui ka pärast V. Blagoveštšenski surma 1864. aastal teda raamatu autoriks. Ja lõpuks — kaks asjale väga lähedal seisnud isikut («Revalsche Zeitungi» nekroloogi anonüümne autor, ilmselt Russow, ja O. Greiffenhagen) nimetavad raamatu autoriks V. Blagoveštšenskit. Nagu näeme, viivad kõik seniavastatud usaldusväärsed niidid kolme neil aastail tihedais sõprussidemeis oleva mehe — Blagoveštšenski, Russowi ja Nocksi juurde. Raamatu ühtlane stiil ja ta allikate iseloom, millest pikemalt edaspidi, sunnib teda pidama ühe inimese poolt kirjutatuks. Selleks inimeseks oli tõenäoliselt V. Blagoveštšenski.
«Eestlane ja tema isand» ei olnud revolutsiooniline teos. 29. novembril 1861. a. lubas Riia tsensor, 13. detsembril 1861. a. Peterburis töötav välismaise tsensuuri komitee samal aastal Berliinis ilmunud raamatu «Eestlane ja tema isand» levitamiseks vene impeeriumis.71 9. oktoobril 1869. a. teatas Eestimaa sandarmiosakonna ülem oma kõrgemaile ülemustele Moskvas, et väljarändamisliikumine ja muud rahutused on selgesti näidanud, et tsaari valitsuse oma huvides tuleb kiiresti lahendada talurahvaküsimus. Kõige paremaks käsiraamatuks selles küsimuses Baltimail valitsevast tõelisest olukorrast ülevaate saamiseks olevat tundmatu autori poolt kirjutatud raamat «Eestlane ja tema isand».
Ei tohi aga arvata, nagu oleks kõnesolev raamat «liiga hästi» sobinud kehtiva korra raamidesse. Me nägime eespool, missuguse pommiplahvatusena mõjus selle ilmumine balti kubermangudes. Kuid oli asju, mis, mahtumata «balti provintside vanade aadlikambrite» seinte vahele, mahtusid siiski Tsaari-Venemaa legaalsuse raamidesse. Nende hulka kuulus balti-saksa mõisnike agraarpoliitika kriitika, kui ta ei sisaldanud revolutsioonilisi ideid. Et paremini kindlustada kogu mõisnikeklassi võimu ja saada vajalikku selget ülevaadet olukorrast klassivõitluse rindel, lubas tsarism arendada kriitikat üksikute valitseva klassi rühmituste suhtes, eriti siis, kui oli tegemist muulastest aadlikega. Objektiivselt aga oli niisugune kriitika, nagu seda arendati teoses «Eestlane ja tema isand», ikkagi vastuolus kogu feodaal-absolutistliku süsteemiga Venemaal.
Uurimistööd raamatu autorluse lõplikuks selgitamiseks tuleb jätkata. See töö võib veel palju lisavalgust heita eesti eesrindliku ühiskondliku mõtte niisugusele seni suhteliselt vähetuntud etapile» nagu 1850—60-ndate aastate vahetus.

*

Eespool juhtisime tähelepanu sellele, et objektiivselt kuulus raamat «Eestlane ja tema isand» selle ülevenemaalise pärisorjusevastase rinde teoste hulka, mille eesotsas seisid 1850—60-ndate aastate vahetusel Tšernõševski, Herzen ja Ogarjov. Pärast reformide teostamist balti kubermangudes (1816—19) lähtus nii balti saksa kui ka vene publitsistika nende ääremaade agraarküsimuse valgustamisel ühest vankumatust põhimõttest: eesti ja läti talupojad on juba vabastatud. Liberaalitsevad publitsistid ja 1840. aastate rahutuste mõjul isegi ametlikud organid arutasid küll mõnikord, kuidas üksikküsimustes parandada talupoegade olukorda, kuid alati lähtudes sellest, et talupoegade vabastamine on juba põhiliselt teostatud. Herzen ja Ogarjov esitasid 1858. a. jaanuaris esimestena «Kolokoli» veergudel sügava analüüsi tulemusena saavutatud julge teesi: eesti ja läti talupojad pole üldse tegelikult vabastatud, 1816.—19. aastate «näiline vabastamine» on nad jätnud samasugusteks pärisorjadeks nagu on vene talupojad. Sellel seisukohal on ka «Eestlase ja tema isanda» autor — eesti talupojad «… ei saanud vabadust ennast, vaid ainult vabaduse välise vormi». Lähtudes sellest põhiseisukohast ongi teoses antud kriitika mõisnike agraarseadusandluse kohta. Niihästi selles raamatus kui ka ajalehe «Revalsche Zeitung» veergudel näidati, et tõeline kodanlik vabadus eeldab teatud juriidilisi ja materiaalseid garantiisid, ilma milleta ta jääb vaid tühjaks sõnakõlksuks.
On mitmeidki paralleele Tallinna demokraatlikult meelestatud haritlaste ja Herzeni ning Ogarjovi poolt püstitatud nõuetes. Nii «Revalsche Zeitung» kui ka «Kolokol» nõudsid talupoegadele liikumisvabaduse andmist, mõisnike poliitilise ja kohtuvõimu likvideerimist. Kuid Tallinna demokraatlikud haritlased ei jaganud Herzeni ja Ogarjovi revolutsioonilisi vaateid. Väljapääsu ei näinud nad rahvarevolutsioonis, vaid lõppude lõpuks siiski pöördumises tsaari poole. Seejuures torkab aga siiski silma, et raamatus «Eestlane ja tema isand» on püütud alati, kus vähegi võimalik, tsaarivalitsuse kiitmisest hoiduda. Nagu näitab raamatu analüüs, on tema kirjutamisel sageli lühendatud kasutatavaid dokumente ainult selleks, et mitte korrata rüütelkonna truualamlikke pöördumisi tsaari poole (vt. kommentaarid nr. 66, 89 ja 104).
Tallinna demokraatide ja raamatu «Eestlane ja tema isand» ideelis-poliitilise programmi põhisuund on selge ning sirgjooneline: võitlus feodaal-pärisorjusliku rõhumise ja selle igandite vastu, balti mõisnike-pärisorjastajate halastamatu paljastamine. Kõige selle tõttu seisavad Tallinna demokraatlikud haritlased kaugel ees kohalikest balti saksa liberaalidest. Teoses «Eestlane ja tema isand» on lähtutud talurahva, mitte aga aadliklassi mõne rühmituse huvidest. Terava irooniaga paljastatakse raamatus mõisnike poolt teostatud talupoegade koormuste normeerimise tõelisi eesmärke ja sisu ning naerdakse sarkastiliselt välja Eestimaa rüütelkonna «heategevus» ja «ohvrid», millega aadel täieliku häbitusega lakkamatult uhkeldas.
Varasemad feodaalkorra kritiseerijad-valgustajad (eriti G. Merkel, J. G. Eisen jt.) olid sageli püüdnud pärisorjust rünnates näidata, et ta on lõpptulemusena majanduslikult kahjulik ka mõisnikele endile. Teoses «Eestlane ja tema isand» näidati esmakordselt ja tõestati, et mõisnikud olid majanduslikult huvitatud feodaal-pärisorjuslike suhete säilitamisest.
Raamatu «Eestlane ja tema isand» autor taunib talupoegade rõhumist aadli poolt ja näitab, et mõisnike agraarpoliitika on algusest lõpuni olnud selgesti egoistlik, nende klassihuvidest lähtuv ning suunatud talupoegade ekspluateerimise järjekindlale suurendamisele. Ta oli kindel teorendi vastane ja näitas, et ka mõisnike poolt planeeritud talumaamüük kujuneb talurahvale laostavaks või muudab taluostu niisama hästi kui võimatuks. Mingit omapoolset programmi agraarsuhete korraldamiseks auto; aga ei esita. Revolutsioonilise situatsiooni aastail valitses Läänemere kubermangudes aga selline olukord, et mingi uue ja progressiivse tõeliselt tulemusrikas rajamine oli võimatu ilma balti mõisnike võimu purustamiseta. Balti mõisnike võimu ja reaktsioonilise balti erikorra talade kõigutamisel tegi aga raamat «Eestlane ja tema isand» ära ülisuure töö.
Erinevais ajaloolistes tingimustes jätkasid Tallinna demokraatlikud haritlased sisuliselt sama võitlust, mida alustasid XVIII s. lõpul balti kodanlikud valgustajad. Merkel ja Petri võitlesid XVIII s. ja XIX s. vahetusel tol ajal kehtiva piiramatu pärisorjuse likvideerimise eest. Tallinna demokraadid võitlesid 1850.—60. aastate vahetusel balti mõisnike katsete vastu jätkata eesti talupoegade teoorjuslikku ekspluateerimist. Oma raamatu koostamisel toetus «Eestlase ja tema isanda» autor suurel määras Merkeli ja Petri töödele. Raamatu eessõnas kuulutas ta enda otseselt Merkeli töö jätkajaks: kui tõesti ei leidu kedagi teist, siis tahab tema, nagu 60 aastat tagasi G. Merkel, avalikult kuulutada kõigile teadaolevat tõtt talupoegade olukorrast.
XIX s. 60. aastail Venemaal feodaal-pärisorjusliku korra igandite vastu võitlevate intelligentide-segaseisuslaste, vene 60. aastate valgustajate iseloomustamisel juhib Lenin tähelepanu nende ideelisele lähedusele XVIII sajandil tegutsenud revolutsioonilise kodanluse ideoloogidega, kodanlike valgustusfilosoofidega. Üheks 60. aastate valgustajate iseloomustavaks jooneks on Lenini määratluse järgi see, et nad on «… hingestatud tulisest vaenust pärisorjuse ja kõigi selle sünnituste vastu majanduslikul, sotsiaalsel ja juriidilisel alal». Teiseks nõuavad nad selliseid «euroopalikke reforme», nagu üldist haridust, kohaliku omavalitsuse õiguste laiendamist, kodanlikke vabadusi. Kolmandaks iseloomustab neid rahvamasside, peamiselt tahurahva huvide kaitsmine. Nagu nägime, on kõik need jooned iseloomulikud nii raamatu «Eestlane ja tema isand» autorile kui ka kogu demokraatlikult meelestatud haritlaste ringkonnale, kes oli seotud selle raamatuga.
Niihästi käesoleva raamatu tekkeloo kui ka tema sisu ja väärtuse hindamisel on suur tähtsus tema allikate küsimusel, millele seetõttu erilist tähelepanu pühendati raamatu kommenteerimisel. Peab ütlema, et raamatu autor ise on oma eessõnas vägagi tagasihoidlik, viidates, ainult kolmele seadusele, ühele käsikirja õigustega trükitud rüütelkonna projektile ja ühele raamatule. Raamatu enda analüüsil võime teha kindlaks vähemalt 22 trükitud allikat, milledest mõned (LJngern-Sternbergi brošüür, Merkeli artikkel Vollmanni ajakirjas jt.) pidid juba sel ajal kujutama endast bibliograafilisi haruldusi. Ühtlasi näitab aga allikate analüüs, et autor oli siiski võimeline raamatu üksi valmis krjutama. Mingid niidid ei vii raamatust kubermangu asutuste tol ajal saladuses hoitavate statistiliste materjalide juurde. Ainus, mille juures autoril oli kahtlemata vaja mõttekaaslaste abi, oli ühe talu (talupoja M. T.) ja ühe mõisa (N. N.) majandusliku dokumentatsiooni (vakuraamatute, rendilepingute) muretsemine. Et ta selles küsimuses kasutas teiste abi, sellest räägib ta avameelselt eessõnas. Selle kõige tõttu oleme õigustatud «Eestlasest ja tema isandast» rääkima siiski kui ühe autori kirjutatud raamatust, mille materjali ta kogus ise ja pani selle kirja oma mõttekaaslaste ideelisel toetusel. Nagu nägime, olid mõned neist küllaltki hästi tuttavad ka raamatu allikatega, järelikult ka tema valmimisprotsessiga. Raamat valmis põhiliselt 1861. a. jaanuariks, 1861. a. juunis jätkas autor tööd tema kallal ja kirjutas lõpu XX peatükile ning XXI ja XXII peatüki. Kuidas käsikiri Berliini ja seal trükki toimetati, on praegu veel lähemalt selgitamata.
Oleks väär arvata, et autor tugines raamatu kirjutamisel peamiselt algallikaile. Kroonikaid kasutas ta peaasjalikult teiste autorite kaudu. Väga sageli kasutas ta ka seadusi teiste autorite publikatsioonide kaudu. Osalt oli see aga möödapääsmatu, sest real seadustel (nagu 1804. a. seadused) puudusid üldse saksakeelsed ametlikud väljaanded, raamat kirjutati aga saksa keeles. Saksakeelsete seadusetekstide võrdlust venekeelsete originaaltekstidega autor kahjuks ei ole teinud ja pole seetõttu saksa mõisnike seadusandlikke võltsinguid paljastanud. Kasutatud 22 trükitud allikast kuuluvad kuus XVIII ja XIX sajandi vahetuse kodanlike valgustajate ja neile lähedal seisvate publitsistide (nagu Ewers) teoste hulka. Ja peab tunnistama, et autor oskab kriitiliselt läheneda mitte üksi vaenlastele, vaid ka oma eelkäijaile. Merkeli kontseptsioonist, et iga «suur valitseja», kes Baltimaid valitses, püüdis talupoegade olukorda parandada76, on autor juba suurel määral üle saanud. Jannau rootsi aja üleskiitmisse suhtub ta teatud kriitikaga (vt. kommentaar nr. 21). Mis puutub Ewersisse, siis selle piiratud ja naiivseid vabandusi naerab autor avalikult. J. G. Eisen von Schwarzenbergi teesi, et lõppude lõpuks on pärisorjus ka mõisnikele endile kahjulik kummutab kogu raamatu sisu.
Lõpuks tuleb juhtida tähelepanu veel sellele, et käesolevale raamatule peame vaatama eelkõige siiski kui publitsistlikule teosele, mitte aga kui majanduslikule uurimusele. Me ei saa silmi sulgeda fakti ees, et käesolev raamat lähtub oma XIX s. keskpaiga kohta käivais arvutustes 1805. aasta vakuraamatuist, mis 1816. aasta reformiga tühistati. Autor ise tunnistab avameelselt: «Vabad lepingud tühistasid vakuraamatutega määratud teonormid. Neid tõsteti, nagu keegi soovis. Seepärast on võimatu teorendi kõrgust või suurust 1820. aastast praeguse ajani täpselt kindlaks määrata ja oleme sunnitud lähtuma 1805. aasta määrustest.. .» Kuid see meetod oli tol ajal ainuvõimalik, seda rakendas ka niisugune silmapaistev balti majandusteadlane nagu A. Hueck. «Eestlane ja tema isand» annab meile talupoegade majandusliku olukorra kohta nii täpsed ja õiged andmed, kui tol ajal üldse oli võimalik anda. Meie nõukogude ajalooteadus otsib loomulikult veel paremaid ja õigemaid andmeid ja jätkab tööd selles suunas, et anda igati tõepärane ja igakülgne pilt eesti talurahva olukorrast XIX sajandil.