EESTI KIRJANDUS – EESTI KIRJANDUSE SELTSI KUUKIRI
JUULI 1935

Gustav Suits – ”Jakob Nocks.”

Eesti esiärkamise kirjamehi tundma õppides on kirjandusloolasel juhust ja huvi pilguheitmiseks ka suuremate vahemaile kaaslastele. Üheks vähemtuntuks meie kuulsamate kõrval on Jakob Nocks, ebamääraseks sumenenud kuju. Rahvusromantilist läiget on ometi langenud sellele nimele ühenduses Faehlmanni, Kreutzwaldi ja eesti esiärkamise koidikuga.

Noore Faehlmanni ja Kreutzwaldi legendaarne vandekaaslane V. Reimani vaimustust õhkuvas kujutuses, mis ta tegi oma elus? Vaikimusse hääbunud elukäik, kas katab kaduvikuvägi tõotuse täitmisele küündinut või mitteküündinut? Oleme lugenud kolme patriootilise koolipoisi pühalikust käeandmisest Rakvere vallimäel. Loeme mõtlikult uuesti:
„„Trooja kõrgele kingule” — nii kõneldakse — tulnud kõik kolm ühel kevadisel pühal kokku, annud teineteisele kätt ja tõotanud kindlasti Eesti rahva vaimupõllule töösse astuda, oma sugurahvale ustavaks jääda ja kodumaa hääks elada ja surra. Siin valinud igaüks omale iseäraliku tööpõllu. Fählmann kui kõige vanem võtnud omale Eesti keele uurimise ja Kalevipoja laulude korjamise töö; Nocks lubanud hoolsasti koolipõllul töötada ja isamaa vanu aegu uurida; Kreutzwald valinud Eesti ennemuistsete juttude korraldamise”
Oleme seda meeleülenduseks juba enam kui korra lugenud, kuulnud. Vahepeal on Faehlmanni ja Kreutzwaldi elulooliste tõsiasjade juurdlus läinud edasi. Nende mälestusväärtusi selgitavate uurimuste indeks on järjest kasvanud. Mõttekujutusele kõnelevast kolmikühendusest hoolimata on ometi unustatud peaaegu nagu küsidagi Nocksi elu ja tegevuse tõelisi mõõdusuhteid. Idealiseeriv mälestusläigatus Reimani „Kivides ja kildudes”, sama legendi kordamine Kampmanni ,,Peajoontes” , mõned M. Lepiku asjalikud lühimärkmed Rakvere linna III algkooli juubeliväljaandes — see on oluliselt kõik, mis Nocksi napilt puudutatud isikuloost on ilmunud eesti üldsuse ette.
Tahaksin kokku võtta väheselgi määral saadaval olevaid andmeid ja mälestusteatmeid sellest eesti esiärkamise tundmatumast mehest. Ta elu ja töö kuulub pigemini küll kultuuriloolisele alale kui kirjandusloolise vaatluse piirkonda.

2.

Johann Jakob Frommhold Nocks on sündinud 7. veebruaril 1800 Liigvalla mõisas Koeru kihelkonnas Järvamaal. Surnud on ta 15. märtsil 1890. a. Tallinnas. Neid daatumeid on siin nüüd võimalik täpselt näidata Tallinna linna-arhivaari abi R. Kenkmanni väljakirjutise põhjal Oleviste kirikuraamatust. Kes meil enne seda on puudutanud Jakob Nocksi elulugu, neil polnud ta surmadaatum kindlasti teada. Kui lisaks arvestada ka lahkunule pühendatud nekroloogi 1890. a. „Revalsche Zeitung’is”, siis nähtub selgesti, et Nocksi elulugu oli märksa pikem kui ta noorpõlvesõbral Faehlmannil, et ta saavutas Kreutzwaldistki kõrgema vanuse.
Puudulikud on lähemad teatmed tema elu algusest. Johann Jakob Frommholdi ristinimedest tuli hüüdnimeks Jakob. Ta isa eesnimi on dokumenteeritud kord Michaeliks, kord Micheliks. Pole selge, kas sellest saksikust keelevormist saab välja lugeda eesti Mihklit. Liigvalla mõisavalitsejast Nocksist (kirjutatud ka Nox) öeldakse 1795. a. revisjonilehel nimelt ,,Kuramaalt pärit”; ta abikaasa „Liese” ehk Elisabethi kohta on märgitud „Raeküla hingekirjast”. Peaks nii siis oletama Jakob Nocksi segarahvuslikku päritolu. Liigitatud Liigvalla vabade mõisainimeste lahtrisse, kuulusid ta vanemad Koeru koguduse saksa pihtkonda. Noorel Jakobil oli vähemalt viis venda-õde. Neist suri kaks õde juba väetis eas (a. 1802 ja 1804 järgemööda).
Märgitavaks elulooliseks tähiseks tohiks olla Liigvalla Nockside perekondlik kokkupuude ja heanaaberlik suhe Hao mõisa Faehlmannidega. Kui 1803. a. peeti Hao mõisa valitseja Joh. Faehlmanni (Fehlmanni) noorema poja Eberhard Augusti ristseid, siis oli vaderiks mõisavalitseja Michel Nocks Liigvallast. 1805 sünnitas Liigvalla Nocksi abikaasa tütre, kes ristiti Sophie Elisabethiks. Vadereiks: „Mõisavalitseja Fehlmann Haolt, härra v. Benckendorff, ratsumeistri proua v. Rehbinder ja proua Kuhlberg”.
Noor Jakob Nocks kasvas üles suures rüütlimõisas. Liigvalla mõis kuulus varemini ratsumeister Gustav Wilhelm v. Rehbinderile; aga kaardileitnant Paul v. Benckendorff kosis selle 1805. a. ühes Rehbinderi ainsa tütre Elisabethiga. Kaardileitnant Benckendorff ei saanud suureks meheks mitte ainult Liigvallas: landratiks valituna kerkis ta Eestimaa rüütelkonna juhtivaks meheks ja jätkas oma karjääri Eestimaa tsiviilkubernerina Liigvalla mõisahärrased esindasid nii siis põhja-balti aadlikku koorekihti.
„See mõis oli kenamaid kogu Eestimaal,” kirjeldas Jakob Nocks pärast isegi. Järgnev kirjeldus on sisse põimitud Kreutzwaldi poolt koostatud Fr. R. Faehlmanni biograafia algosasse, kus J. Nocks jutustab enese ja Faehlmanni kasvuea mälestustest. Liigvalla mõisas on tuntud härrastlevat elumõnude maitset. Seda maitset mahutanud aed lillepeenarde ja triiphoonetega, park tiikidega suplemiseks — Aadama ja Eeva kujud nagu paradiisiaias. Keset õue seisnud Herkulese kuju. Mõisa härrastemaja on olnud uhke ja ornamenteeritud ehitis, interjööre on kaunistanud skulptuurid ja pildikogud. Härraste äraolekul on poisikesed mõisavalitseja toast hiilinud kaugeist maist ja sündmustest kõnelevaid pilte vaatama: nad on imestelnud küll kapten Cook’i surma Lõunamerel, küll stseene suurest Prantsuse revolutsioonist inglise vaselõikes. Aga kui mõisahärrased olid kodus, siis on seal võõrustatud seisusekohaseid külalisi, võimumehi mitte ainult lähemast ümbruskonnast, vaid ka pealinnast. Napoleoni sõdade ajal on noor Jakob Nocks enam kui ühte kuulust Vene väepealikut Liigvallas võinud oma silmaga näha, oma kõrvaga kuulda. Teisest allikast võiksime lisandada, et neil võõraspidudel mängis mõisa oma orkester, kapellmeistriks Johann Kuhlberg.
Koduõpetusega algas Jakob Nocksi hariduskäik. Ehitustööd olid Liigvalla mõisa toonud mitu saksa käsitööliste perekonda. Kitsas valitsejamajas korraldati saksakeelne väikelaste kool, kuhu saabus ka õpihimuline Friedrich Faehlmann naabrimõisast. Koolmeistriks olnud Saksamaalt sisserännanud ,,onkel Wenzel”, vigaste jalgadega kääbusmehike. Eestimaal pidanud ta juba enne mitmes kohas kirjuriametit mõisavalitsejate juures ja õpetanud selle kõrval ka lapsi. Polnud küll isegi saksa ortograafias kindel. Aga Hübneri piibliloo dogmaatilisse tuupimisse või Raffi kodulooraamatu tarkusse on ta siiski osanud tuua huvitavat vaheldust küll saksa muinasjuttude vestmisega, küll oma viiulimänguga. Kõige selle juures on vana Wenzeli mureks olnud lapselikku vagadust hoida vabamõtlemise kahjulikkude mõjude eest. Piiratud mõtlemisega kodukoolmeistrist rauka on tõsiselt pahandanud, kui ta kasvandiku Friedrichi vanem vend Karl Faehlmann, suvevaheajal linnast koju tulnud, on väljendanud pietismivastaseid vaateid.
Ümbritseva orjapõlve ohtusid ei saanud vabade mõisateenijate pojad küll oma nahal tunda. Kuid hoolimatu härrasluksuse ja hulgaliste rahvahädade nägemine on neis siiski juba varakult eostanud sotsiaalsete vastuolude tundmusi. Liiatigi viljaikalduse aastad on nende pilgule paljastanud raske elutõsiduse pilte. Näljaseid, näruseid, kodutuid kerjuslapsi on siis salkade kaupa maal ringi käinud armuandi palumas. Kuid mitte Liigvalla mõisa rikkad ja suured saksad pole näidanud hooliva heategevuse eeskuju. Vähenõudlikuma Hao mõisa Paykullid on heldemad olnud halatsemisväärseid abistama.
Hao mõisas oleks Nocksi mälestust mööda nagu ruumi olnud idüllisemale elutundele. Fr. Faehlmanni kasvuea meeldimus peretoas kuuldud rahvajuttude kohta, kogu ta ärkavate huvide piirkond ei jäänud hoopis võõraks ka vastuvõtlikule sõbrale.
Kolmeteistkümneaastase poisikesena pääses Jakob Nocks Rakvere kreiskooli, kus ta õppis a. 1813—1816. Sinna oli temast ette jõudnud juba Fr. Faehlmann, kes oma sõbrast mitte ainult polnud aasta võrra vanem, vaid ka andekamat energiat avaldas edasipüüdmises. Näib, nagu oleks mõnede õppeainete omandamine nooremale seltsilisele valmistanud raskusi. Nocks mainib oma esialgset nõutust geomeetria ülesannete lahendamisel; Faehlmanni osav järeleaitamine on ta ometi varsti juhatanud lahenduste leidmisele. Sooja sümpaatiaga kirjeldas Nocks pärast oma imesteldud koolivenna varajast vaimuärksust ja tahtekindlat rühti Rakvere õpiaastail. Kreiskooli pedagoogidest on J. Nocksi mälestuses kõige mõnusamana püsinud vene keele õpetaja Johann Sommeri kuju. See oli teatavasti sama Sommer, kes oma vanul päevil ja Suve Jaani varjunime all hakkas eesti kirjamehekski (Wenne südda ja Wenne hing , 1841, Luig e Laus, 1843). See, mis Nocksi mälestus Joh. Sommerist kinni pidanud, annab aimu innuka pedagoogi ja russofiili omadustest. Muu seas kuulus „Ivan Petrovitschi” karakteristikasse õppeaine elustamine vene näidendite koolilavastustega. Kui ta õppetunde mõtelda Vene-Prantsuse sõja tagapõhja vastu, siis võisid parajasti aktuaalsed sõjasündmusedki pakkuda õhutust ,,suure isamaa” austuse ja imetluse kasvatamiseks. Sellega, mis Joh. Sommer ise oma isikutunnistusele kirjutanud, on ta tugevasti alla kriipsutanud oma Vene vägevuse ees paindlikku meelsust. Aga Sommeri kasvatuslikust mõjust ei saanud Nocks koolipoisina kuigi kaua osaneda: juba 1814. a. paigutati see kirjanduslikkude huvidega vene keele ja meele õpetaja Viljandisse. Raske uskuda, et ta Rakveres õpetades oleks kellelegi näidanud iseseisvama vaimu eeskuju kui pärast Viljandis ja Pärnus.
Kuid kolme eestimeelsest vaimustusest õhetava Rakvere koolipoisi — Faehlmanni, Nocksi, Kreutzwaldi — tõotuse andmine vallimäel?

3.

Kui seda küsida asjaomastelt enestelt, siis ei vihja neist keegi ise „Viru vandest” midagi. Kreiskooli ja algkooli õpilaste vahelistest jõukatsumistest vallimäe taga — neist teab J. Nocks küll jutustada. Vastastikku vaenujalal nagu eri tasemel seisvad taplejad kunagi, on kaheks leeriks jagunevate koolipoiste kokkupõrked mänginud „rüütlikkude võitluste” ja „hoopis vanast ajast” ülekantud kujutlustega. Kui Fr. R. Faehlmann juba oli tohtriks Tartus, on üks õlimaal ta toa seinal kujutanud vaadet Rakvere varemetemaastikule. Seda maali sõpradele näidates on Faehlmann humoristlikult lausunud: „Fuimus Troes!” (,,Olime troojalased”). Siit läheb „Trooja kõrgele kingule” nähtavasti ka see teerada, mida V. Reiman on ülendanud rahvusvoluntaristlikus suunas ja tähtsustanud uljaste tõotuseandjate lisandamisega.
Selle üleva tõotusloo allikaile viidata pole Reiman arvanud tarvilikuks. Allikaviidet ei leia ka ta järelejäänud paberite seast. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi hoiuseid küsides kohtame siiski midagi, mil on sarnasust ja ligikaudset ühendust Reimani kirjeldusega. Rakverlane A. Treumann, kõrgelennulisema nimega Heraklides, on nähtavasti see, kelle jutustusele tagasi läheb Rakvere „Ilioni künka” romantiseerimine eesti esiärkamisloos. Selt healt mehelt on talletatud kaks küsimusse puutuvat kirjalikku jutustust: ühe teisendi leiukohaks on A. Grenzsteini kirjakogu 1899. a.; veel kord — ja V. Reimani kujutusele lähemas teisendis — esineb sama lugu Heraklidese kirjas M. Lipule 1903. a. 1 8 ). Heraklidese teadmist mööda olnud Faehlmann, Kreutzwald ja Nocks juba Rakvere kreiskoolis käies suured sõbrad. „Kui 1816 ja 1819 meie riigivalitsuse poolt Eesti rahva vabaduse kuulutus ilmus, siis täitis see meie kolme noort Eesti sõbrasid suure vaimustusega. Nad on siis kohe sell esimesel suvel, kui kevade priiduse kuulutus kõlas, siin Rakveres Troja kingul koos olles üksteisele südamlikult kätt andnud, tõotanud oma isamaale ja rahvale truuks jääda ja nende kasuks vaimuelu põllul töösse asuda.”
See kolme koolipoisi konstellatsioon on ilmselt ekslik! Heraklides ja teised legendilevitajad eksisid, kui nad Faehlmanni ja Kreutzwaldi kooliaastaid Rakveres arvasid samaaegseks: Faehlmann oli jõudnud juba Tartu gümnaasiumi, kui Ristmetsa poeg 1815. a. sügisel astus alles Rakvere köstrikooli. Ja Kreutzwaldi enese tunnistust mööda tutvus ta Faehlmanniga esmakordselt alles 1825. a. Tartus. Mis puutub Nocksi ja Kreutzwaldi tutvumisvõimalusse Rakveres koolis käies, siis on see mõeldav ja tõenäoline; üks Liigvalla mõisavalitseja nooremaist poegadest oli ühtaegu Kreutzwaldiga Rakvere algkoolis. Aga et kreiskooliõpilane J. Nocks ja algkooliõpilane Fr. Kreutzwald oleksid saanud ,,südamesõpradeks”, seda tuleb vististi võtta kui Heraklidese liialdust. Ja kumbki neist seisis Rakveres alles niivõrd arenematu teadvuselu astmel, et vabaduse kuulutamise puhul Eestimaa talurahvale neist kahekesi polnud küll vaimustuvaiks vandevendadeks.
Kui siis „Viru vande” legendile otsida vähegi tõenäolisi eeldusi, tuleb eesti esiärkamise kolmiku ühistõotust Rakvere vallimäel asetada vähemalt Faehlmanni ja Kreutzwaldi ülikooliaastaisse. Nii on teinudki J. Parijõgi noorsoole jutustatud „Virulaulikus“. Legendiluule luuleks, väärib enam tõeolulist usaldust see Heraklidese teisend kolme ülikoolisõbra kohtumisest Rakvere vallimäel, mis kõneleb Faehlmanni ja Kreutzwaldi küllasõitmisest Rakveres juba kooliõpetaja ametisse astunud Nocksile. Kirjas A. Grenzsteinile aug. 1899. a. viipas Heraklides tagasi sellesse aega, millal Noeks kui ka Hao mõisa valitseja perekond juba elasid Rakveres. Siis on Tartust tulnud Faehlmann ja Kreutzwald mõnikord Nocksiga koos jalutanud ja istunud vallimäel, isekeskis juteldes ja nõu pidades. Pole uskumatu, et nende teistelt varjatud nõupidamine siis on puudutanud ka „Eesti vaimu ja rahvuse jälle ülestõusmist”.
Kui rakverlane Heraklides sellest kõneleb kui kohalikust kuuldusest, siis ei tarvitse ta mälestusteatmeid lahti mõista kõigest tõepärasusest. A. Treumann-Heraklides oli vana Rakvere elanik ja kreiskooliõpetaja Jakob Nocksiga pealegi ema poolt sugulane.
Kuid pöördume Jakob Nocksi elulooliste etappide järjekorralisele vaatlusele tagasi.

4.

Tartu gümnaasiumi jõudis see edasipüüdja 2 aastat hiljemini kui ta Koerust ja Rakverest saadik eelkäinud kaaslane. Oma õpingute ja eluplaani arendamises polnud J. Nocks enese sõnade järgi nii kindel nagu ta sõber Faehlmann. Gümnasiastina Tartus sai ta jälle Faehlmanni toakaaslaseks, kuigi nad mitte samas klassis ei õppinud. Jõukuseta vanemate poegadena on nad koos nii mõnigikord pidanud ainelist kitsikust kannatama; kuid see pole nende edasipüüdmise tungi ja tuju masendanud. Kui Faehlmann 1817. a. jõuluks lõpetas gümnaasiumi, lõppes ka ta toakaaslus Nocksiga. Peaaegu igapäevane seltsimine sõprade vahel jätkus ometi kogu selle aja kestes, mil Nocks viibis Tartus.
1819. a. juunikuus toimus Jakob Nocksi immatrikulatsioon Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Juristina ta siiski ülikooli ei lõpetanud, nagu seda ekslikult on arvatud ta nekroloogiski. Filoloogilised ja pedagoogilised huvid viisid Nocksi varsti teaduskonna vahetusele. Filosoofiateaduskonnas harrastas ta keelte ja ajaloo kõrval eriti filosoofiat professor Jäsche juhtimisel. Sellest on jälgi ka ülikooli raamatukogu toimikus. Jäsche nimi soovitajaks, on J. Nocks näiteks 1821. a. ülikooli raamatukogust lugemiseks laenanud: Aristoteli Opera; Hume, „Überdenmenschlichen Verstand”; Krug, „Süstemder Philosophie”; Sehelling, „Süstem des Idealismus”. Kuigi kuraator Lieveni kantseleipietistlik kurss siis juba survet avaldas õppevabadusele ülikoolis, omandas Nocks põhiliselt samuti ratsionalistlikfilantroopilise maailmavaate nagu ta sõber Faehlmanngi, Nocksi vabamõtlemine vahest vähem lahtine romantiliste lisajoonte vastuvõtuks kui Faehlmannil. Et Nocks oma pärastises õpetaja-ametis ja väliselt paindlikus kohanemises nikolai-aegsete nõuete järgi südame põhjast oli vagatsemise vastane, seda tunnistab ka A. Heraklides. Seda olevat ta enese herrnhuutliku meelsusega vanemad tunda saanud.
Elatusküsimus ei võimaldanud Nocksile muretut andumist ülikooliõpinguile. Ei olnud esiotsa muid väljavaateid kui hakata kodukoolitajaks mõnes jõukas perekonnas. 1822. a. esimesel semestril oli ta oma õpingud ülikoolis sunnitud lõpetama gradueeritud üliõpilasena. Samuti nagu Faehlmann polnud Nock-s astunud ühegi üliõpilaskorporatsiooni liikmeks.
Kolmeaastast kursust ülikoolis ei lõpetanud see repetiitoriks hakkav noormees küll mingi kõrgema õpetatud astmega. Oma vähenõudlikuma lõppeksami õiendas ta küllalt hästi nõudlikes aineis, nagu loogika, metafüüsika, eetika ja usufilosoofia, teaduste üldentsüklopeedia, esteetika, vanaklassiline kirjandus, ajalugu, prantsuse keel ja vene keel. Olnud aastat neli kodukasvatajaks, valiti Jakob Nocks koolikomisjoni poolt kreiskooliõpetajaks. Tartu ülikooli nõukogu, mille kompetentsi tollal kuulusid ametisse nimetused õppekonnas, kinnitas ta Rakveresse teenistuskohale juunil 1826. a..
J. Nocks eemaldus Tartust nii siis juba leivateenistusse, kui Faehlmann ja Kreutzwald koos alustasid eesti esirahvuslikku sihisõtkumist. Enne kokkupuudet Kreutzwaldiga polnud Faehlmannigi enesetunne ja algatusvõime veel virgunud elavamaks keeleliseks ja kirjanduslikuks eestlusharrastuseks. ,,Varemini olla Faehlmann, nagu Nocks jutustab, vaid sedavõrd asjaarmastust osutanud eesti keeles kirjutamise kohta, et mõnikord õnne katsunud eestikeelses distihhonis”. Faehlmann! ja Kreutzwaldi rahvusvoluntaristlik ärkamine ei võõrutanud neist sõbramees Nocksi ta eemalolus ja kokkupuuteis. Kuid Nocksi eestlusharrastuse ümber olid tõmmatud tinglikumad piirid. Kuigi eestisõbralikud pooldamised olid lahutamatud ta sõprusest Faehlmann! ja Kreutzwaldiga, ei kõrvalda see küsimust, kas ta end oma suguverelt või sega verelt või keelekäitluselt tundis samuti eestlaseks. Ja nikolai-aegse süsteemi sundus surus kooliametisse rakendunud isikule veelgi kitsendavamalt kui vabakutselisele.
Jakob Nocks teostas oma kutset tubli koolimehena — eesti koolimehe legendaarsest valgustusest tuleb seejuures küll loobuda. Jakob Nocksi määramine teaduste õpetajaks Rakvere saksa kreiskooli sattus ühte Tartus usuteadust õppinud H. J. Winkleri nimetusega kooli inspektoriks. Mõlemad noored pedagoogid, andusid nad agaralt oma ülesannete täitmisele, ja nende koostöö kestes on märgata nii edukamat õppetegevust kui distsipliini paranemist Rakvere kreiskoolis. Õpilaste seas ei puudunud sakslaste ja venelaste kõrval ka eesti vanemate lapsi; kuid need saksastusid, nagu see balti hariduskäigus tollal oli tavaline.
Lühikest aega oli samas koolis tegev vene keele õpetaja Vassili Blagoveštšenski (1825-—1827). Nocksi elulooliste suhete kujunemisel omandas see Moskva ülikooli kasvandik enam kui möödamineva liginemise pidevuse. Kumbki neist naitus Rakvere kaupmehe Kuhlberg! tütrega, nende abikaasad olid õeksed. See on A. Heraklidese perekondlik pärimusteade, mille tõepärasust võimalik kontrollida teiste allikate varal. Nagu nähtub ametlikustki allikast, oli Jakob Nocksi abikaasa Charlotte Wilhelmine sündinud Kuhlberg. Kui Blagoveštšenski oli Eestimaa kubermangust ümber paigutatud Liivimaale (Viljandisse, Tartusse), ei unustanud ta oma naisesugulaste ja sõprade külastamist Rakveres. Nocksi ja Blagoveštšenski ühisest läbikäimisest Kreutzwaldi kälimehe Carl Weineri perekonnaga on jälgi Viru-Nigula kirikuraamatus: Vasta mõisavalitseja Weineri pojukese ristseil 1833. a. jõuluvaheajal olid vadereiks kreiskooliõpetajad Nocks ja Blagoveštšenski. Märgime seda koike kui eeldust kooskäimiste ja sümpaatiate sidestumisele, mille tähendus ei piirdunud mitte ainult perekondliku ringiga, nagu seda näeme tagajärgede selgumisel.
Rakveresse jäi Jakob Nocks pikemaks ajaks oma teenistuskohale. Kreiskoolis õpetades käis ta soov nähtavasti ometi gümnaasiumiõpetajaks pääsemise poole: 1837. a. õiendas Nocks Tartu ülikoolis kutse-eksami teaduste õpetaja õiguste saavutamiseks gümnaasiumis. Nagu nähtub vastavast  protokollist, on Nocksi ülemõpetaja eksam õiendatud hinnanguga ,,sehr gut” kõigis muis aineis peale kreeka ja ladina keele. Nocksi keelefilosoofilisest huvist tunnistab ta kirjalik eksamitöö: „Ideen über einnatürlichgeordnetes System des Wörter -schatzeseiner Sprache”. Hinnangus kiidetakse asjaomase loogilist võimet kaasaegse saksa grammatiku K. F. Beckeri vaadete esitamisel keeleuurimise ja keeleõpetuse uuendusele sihitud suunas. Tõepoolest pooldas Nocks veel tänapäevgi moodsat põhimõtet keele sõnavara kirjeldamiseks ja korraldamiseks mitte kunstlikus tähestikulises järjekorras, vaid süstematiseerimise aluseks soovitades sõnade tähendussugulust ja loomulikku ühtekuuluvust. Lühidalt, meie Rakvere kooli- ja keelemees pooldas 1837. a. teoreetiliste ja pedagoogiliste põhjendustega ideoloogilise sõnastiku põhimõtet, mida tollal veel üheski keeles polnud teostatud.
See Nocksi ülikooliaktis säilinud käsikiri, 8 lehekülge neljandik-kaustas, on ta laitmatult korraliku käekirja ja ta uuenduskalduvuseski kainelt kaaluteleva vaimse füsiognoomia varasemaks näiteks. Aga gümnaasiumiõpetajaks ülenemine laskis end oodata. Kogu nikolai-aegse režiimi kestes jäi Nocks Rakveresse kohale nihkumisega 1847. a. sama kreiskooli inspektoriks.
Kõiges saksasarnaste oludega kohanemises ei lakanud J. Nocksi sõbralikud suhted Faehlmanniga, ei kaotanud ta kontakti Faehlmanni ja Kreutzwaldi püüdesihtidega. Märgid sellest on küll harvad ja katkendlikud ja avalikud tunnismärgid hoiduvad ettevaatlikult kõrvale kodumaa hädaohtlikkude ühiskondlikkude küsimuste puudutamisest. Aga kui Tartus asutati Õpetatud Eesti Selts, siis astus seltsi liikmeks ka huviosaline Rakverest. Kaasa töötades jäi J. Nocks tegelikult täitsa oma suuremate sõprade varju, õpetatud Eesti Seltsi toimetistes on Nocksi nimemärgi all trükitud õieti üksainus kirjutis, seegi lühike ja juhusliku muinsusharrastuse ilmega: „Zwei alte Gräber bei Kurküll in Estland”.
Siiski leiame, et Õpetatud Eesti Selts J. Nocksi kaasabi on hinnanud ta korrespondeerivaks liikmeks valimisega. Tähendab, ta osavõtt eestiharrastusliku organisatsiooni tegevusest ja suunitlustest ei piirdunud mitte ainult selle natukesega, mis ta nimemärgi all ilmunud.
Õpetatud Eesti Seltsi kirjakogudest ja trükitud väljaandeist kohtamegi veel mitmeid tunnistusi selle Rakvere huviosalise kaastööst. Ühenduses seltsi algatusega välja anda Eesti-Liivimaa kaarti eestlaste jaoks on Jakob Nocks 1840. a. valmistanud vastava kontuurjoonise eestikeelsete kohanimedega — ta ainus eestikeelne teos. Kaks kirja Tartu eestihuvilisele õpetlasele prof. A. Hueckile (kirjutatud 14. märtsil ja 10. aprillil 1840) jutustavad neist raskustest, mis tal soovitud kaardi väljatöötamisega olnud. Aluseks on talle olnud kellegi teise eelvisand, nähtavasti Karula kirikhärra Meyeri oma, kelle kaardikatsest seltsi tegevuse esimeses aasta-aruandes juttu. Nocks on püüdnud seda alust kõigiti täiendada ja saksapäraseid nimetusi asendada rahvasuus tarvitusel olevatega; seejuures on ta abiks palunud ka Kadrina Knüpfferi asjatundmist. Aga see rahvuspärasust taotav kodumaa kaardikavand, huvitav oma eelkäivalt laadilt, ei pääsenud Tartu tarkade arvustusest läbi päevavalgele. Autor ise kahjatses kirjas Hueckile seda viga, et tal Eesti põhjaranniku mõõtkava oli mõne minuti võrra liialt ida poole võetud.
Seltsi suuremaisse algatustesse kuulus eesti rahvarõivaste täheldamine ja mälestuseks joonistamine eri maanurkadest. Sellele üleskutsele reageeris Nocks, läkitades omalt poolt Rakvere ümbruskonna rahvalikest rõivastustüüpidest 8 joonist, mis Faehlmann seltsile üle andis 1842. a. oktoobrikuus. Need joonised ilmusid hiljemini seltsi kogude konservaatori H. E. Hartmanni katalogiseerivas ülevaates ,,Das vaterländische Museum zu Dorpat ” 1871. Veel muid jälgi Nocksi kaastööst. Õpetatud Eesti Selts suunitles võimalikult täieliku eesti sõnastiku koostamist. Kui Faehlmann oli valitud esimeheks, pöördus ta sõnastikukavatsuse edendamiseks Kreutzwaldi ja Nocksi poole, et need rahvasuust kuulataksid ja kirjeldaksid igapäevases elus esinevat fraseoloogiat eri asjade nimetamise kohta. Kummagi sellekohaseid saadetisi mainitakse kiitusega seltsi tegevuse aruandes 1843. a.. Samal aastal on ette loetud Nocksi referaat eesti piiblis esinevaist taimenimedest. Muid eesti keele uurimisse puutuvaid Nocksi lisandusi pole aga Õpetatud Eesti Seltsi kogudes säilinud kui neljaleheküljeline käsikiri ,,Einige Bemerkungen über Sprachvergleichung”. Autor ise ei püüagi oma visandlikult katsutud eesti keele võrdlusele saksa ja vene keelega omistada suuremat kaalu kui ,,juhuslikkude pähepistete” tähenduse, mis vahest võiksid äratavat tõuget anda varajaste kokkupuudete ja hilisemate laenude küsimusse süvenemiseks. Võrdlevale uurimisele kutsuvat nii üksikud sarnased sõnad kui ka liiteosised ja tuletised. Võrdlevate mõtete mõlgutaja püstitab üsna õige väite, et keele vokaalollus on märksa muutlikumaks elemendiks kui konsonantism. Nocksi ühendusvisandeist peavad nii mitmedki läänemere-soome keeleliste suhete teadusliku selgitamise ees paika, nagu näiteks gooti ja eesti muld , vene русь ja eesti roots . Kutselised keeleuurijad otsustagu, kas näiteks eesti suurtükk on tõlkelaenuks säärasest hilisemast saksa keele arengujärgust, kus kahurit hüüti Stück nimetusega. Küsitavuses huvitavaks kõrvutamiseks on vene сокол ja eesti kull verbist колить tuletatud etümologiseerimiskatsega.
See on Jakob Nocksi silmapaistmatu kaastöö Õpetatud Eesti Seltsi liikmena ja korrespondendina. Need on andmed, mis õigustavad ta nime ühendamist estofiilsete harrastustega. Suuremat püsivust, kõrgemat mõtteküündivust, eesti esiärkamise sütitavust siit ei leia. Ei saa ütelda, et Faehlmanni noorussõbra nimi eestihuvilise literaadina oleks etendanud tähtsat osa.
Näib, nagu poleks Nocksi eesti asjaarmastus vaibumisele kaua vastu pannud pärast Faehlmanni varajast surma.

5.

Jakob Nocksi keskne väline ja seesmine kutse kinnistus ta küpsemas eas ikka enam koolitegevuseks. Inspektoriamet nõudis hoolitsuste keskendamist kooli heakorrale. Vaba aja ülejäägid kuulusid kasvavale perekonnale ja seltskondlikule läbikäimisele. Juba 1840. a. mainis Nocks ühes kirjas A. Hueckile: igapäevased askeldused jätavad talle muuks vähe mahti; pühapäeviti on inimesed nagu kokku vandunud selleks, et seltsides aega viita. Polnud ta eneseavalduses märgata takistuva eesvõitleja kannatamatust või erakuloomuse ärritust, mingit kirglikku tunderõhku.
Ta näis üsna hästi sobivat sellesse väikelinna sakslusse, kus ta lüheldane kuju ei omandanud mitte ainult kehalikku tüsedust, vaid kus ta oma kanda võis rahulikult toetada balti saksa kaaskodanikkude täieliku lugupidamise pinnale.
Tuli Jakob Nocksi 25-aastane ametijuubel. Nii pikk teenistusaeg sai tal 1851. a. juba täis, niivõrd kestvalt oli ta stabiliseerunud Rakveres. Ei jätnud Rakvere biidermeierlik seltskond sel puhul oma lugupeetud ja lahket inspektorit austamata. Ajakiri ,,Inland” tõi kirjeldusegi tollest Rakvere juubeliaktusest ja pidulikust koosviibimisest, mis toimus mainitud aasta jaanilaupäeval. Vanikutega kaunistatud kooliruum. Päevakohaste tervituste sissejuhatus koraaliga. Kajasid endise inspektori pastor Winkleri õnnesoovi- ja õnnistussõnad, vaimulikud, monarhistliku värvinguga. Kreiskooli teaduste õpetaja dr. Allihni peokõne arendas mõttekäike pedagoogi kõrgest, raskest ja õnnestavast kutsest, ülimaks tööpaigaks noorte ettevalmistus vaimuhariduselt ja meelsuselt tublideks meesteks: seda on juubilar saavutanudki oma paljude kasvandikkude suhtes. Juubilari vastus täitis kõiki konventsiooni nõudeid. Ta alustas sõnadega oma teenuste vähesusest ja lõpetas hüvangusoovidega „kõige armulikumale monarhile, kallile isamaale ja meie väikesele linnale”. Kõneles nagu heakodanlik rakverlane, lojaalne baltlane ja riigiametnik kunagi, kel elus pole rahulolematuse häireid olnud. Nagu varjatud ohe suurema karjääri järgi tulid huultele muu seas siiski sõnad, et ,,lootuses Jumalale ei pea väheseks arvama ühtegi tegevusringi”. Ei sädelnud vaimurikkusest need nikolai-aegsete balti väikelinlaste ja biidermeierite vaimus peetud kõned. Aga õhtul on austus- ja armastusväärse inspektori laud tujutõstvalt kaetud olnud arvukaile külalistele, õpilased on kooliaia valgustanud kirjude laternatega, on põletatud bengaalituld rõõmsate seltskondlikkude laulude saatel, üle kõige on säranud päevakangelasele pühendatud transparent: Vivat!
Krimmi sõda vapustas suure Venemaa näilist vaikelu, paljastas nikolai-aegsete „idüllide” sügavaid varjukülgi. Nikolai suri ja algas Aleksander II reformide ajajärk. Liikumine tungis paigalseisu ka Läänemereprovintsides. Pärast 32-aastast paigalpüsimist Rakveres nimetati Jakob Nocks 1858. a. kevadel Tallinna kõrgemale kohale, Eestimaa koolidirektori abiks. Sinna oli juba 1850 tsensoriks ümber paigutatud ta kälimees ja hea sõber Vassili Blagoveštšenski. Nende kohtumine Tallinnas sattus ühte agraar-rahutuste puhkemisega Eestimaal. Aga ajalugu teab ainult Blagoveštšenski protestitundmuste ja tõearmastuse süttimisest, kui ta 1858. a. juhtus Anija meeste peksmise tunnistajaks Tallinna Vene turul.
Jakob Nocksi oleks nagu läbitungimatu ükskõiksus eraldanud sellest, mis ta ümbruskonda tol ajakäänul sotsiaalselt erutas. Nagu nähtub ta teenistuslehest, oli ta abikaasa Charlotte Wilhelmine siis juba surnud. Lapsi oli jäänud ta hoolekandele 7, kaks poega ja viis tütart. Vanem poeg Paul lõpetas 1859. a. Tallinna gümnaasiumi ja astus Tartu ülikooli poliitilist ökonoomiat õppima. Nähtavalt eemale hoidudes poliitilistest ja sotsiaalseist päevavõitlustest teostas vana Jakob Nocks oma pedagoogilisi ja administratiivseid võimeid kooliuuenduslikul rindel. 1861. a. reorganiseeriti gümnaasiumid õppekonnas: viie klassi süsteem asendati seitsme klassiga; tõsteti õpetajate palgakrediite; tundus vabamaid tuuletõmbusi koolielus. Kubermangu koolidirektori abi koht muudeti gümnaasiumi inspektori kohaks (6 õppetunni kohustusega nädalas). Gümnaasiumi inspektorina jätkas vana Jakob Nocks siitpeale oma teenistusaadlikku ausse jõudnud ametiaastaid Tallinnas. Ta palk oli nüüd 1000 rubla aastas, Stanislause ja Vladimiri ordu ritteriks, olgugi alamjärguliseks, teeninud pealegi.
Paistis, nagu oleks J. J. Nocks oma karjääri hilisel hariastmel võinud rahulikult vastu vaadata vanaduspiiri liginemisele.
Nii kooskõlaliselt saksa ametivendade ja õppekonna ülemusega ta oma teenistusaastaid ometi ei saanud lõpetada. Gotthard v. Hanseni tagasivaates ,,Geschichtsblätter des revalschen Gouvernements-Gymnasiums” loeme: „Kui kuraator krahv Keyserling 1863. a. veebruarikuus gümnaasiumi jälle revideeris, siis ulatati talle mitme õpetaja poolt allakirjutatud märgukiri inspektoraadi halbuste kohta gümnaasiumes, millises märgukirjas osutati selle instituudi ebapedagoogilist laadi ja nende õppeasutiste kosumise seisukohalt kahjulikku dualismi noorsoo kasvatuses. . .” Meeleavalduse üldistatud eesmärk jäi saavutamata; teadmata, kui tõsiselt see aktsioon oli mõeldudki inspektori-instituudi kaotamiseks. Aga märgukirjale järgnes varsti Jakob Nocksi erru tagandamine. ,,38-aastase teenistuse järgi”, loeme Hanseni mälestuslehtedelt edasi, ,,vabastati inspektor, õuenõunik ja ritter Nocks ametist omal palvel. Teda saatis see tunnustus, et ta oli tublide teadmistega mees ja et ta oma ametivendi alati kohtles lembe lahkusega”. J. Nocksi pensioneerimine toimus 24. oktoobril 1864.
Millise ,,kahjuliku dualismi” tagamõte peitus siis selles väliselt viisakas pensioneerimises? Vaikimuse sõba vajus selle pahanduse pinge üle, mis oli põhjustanud meeleavalduse ja Nocksi erru saatmise. Oma elu õhtupoolikul elas Jakob Nocks eraisikuna vaikselt Tallinnas. Rahulolematuse käärimine eesti talupoegades pöördus hulgalise palvekirjade-aktsiooniga riigivõimu kõrgemate tippude poole. Eesti rahvuslik ärkamine hakkas end Tartus ja Tallinnas liigutama. Vanaraugast Nocksist polnud avalikus elus peaaegu mingit kippu ega kõppu kuulda. Kui ta nooremaski eas oma estofiilsete harrastustega polnud palju välja paistnud, siis vanul päevil tegi ta end otse tähelepanematuks. Ta osavõtt Ehstländische Literärische Gesellschaff’i tegevusest Tallinnas on väga vähesel määral nimetusväärne. Nocks oli siiski kaasas, kui see selts 1868. a. asutas osakonna eesti keele ja kirjanduse jaoks. ,,Eesti Postimeeski” teadustas sellest oma lugejaile 1869. a. (nr. 39): „Tallinna „õppetud kirjaseltsi” liikmed on enneste seast üht Eesti kirjalistekonda assutanud, kelle eestseisuse keskel tutvaid nimmesid loeme.” Osakond, mille eesotsas seisid pastorid Grohmann ja Malm, soikus ometi varsti enesest palju muud elumärki näitamata kui Malmi raamat ,,Vana ja uut”. Seltsi ajakirja ,,Beiträgezur Kunde Ehst- , Liv – und Kurlands ” esimeses köites avaldas Nocks 1869. a. ühelt puuraiujalt kirja pandud jutundi „Ulispil-Hans”, mis on Kavala Hansu ja vanapagana lugude teisendiks. Pärast seda tõlkis ta sama ajakirja esimese köite kolmanda vihu jaoks ühe eesti hundijutu teksti. Siis pole Nocksilt enam näha vähematki trükitud lisandust.
Ta lapsed kasvasid täiesti balti sakslasteks ja varustasid oma nime von partikliga. Paul v. Nocks teenis Eestimaa kubermanguvalitsuses mitmes ametis ja omandas väikese Kebla mõisa Haapsalu lähedal. 1885. a. määrati ta Tallinna trükikodade ja raamatukaupluste ülevaatajaks; tema kätte usaldati ka ev.-luteri usutunnistuse kirikulaulude tsenseerimine.
Eesti ärkamisliikumine läks Jakob Nocksist mööda. Kui ta kõrges vanaduses suri, siis ei pühendanud ükski eesti ajaleht talle järelhüüdu. „Revalsche Zeitung” tõi 16. aprillil 1890 nekroloogi: „Eile õhtu lahkus sellest elust pika kannatuse järele kõrges eas… ” Pärast Johann Jakob Frommhold Nocksi elulooliste andmete, teenistusastete ja oivaliste omaduste loendamist lausuti seal järelhüüuks: „Ta arvurikkad õpilased, kes kõik juba kuuluvad vanemasse sugupõlve, samuti kõik need, kes talle veresidemete tõttu või sõpruses on lähedal seisnud, hoiavad teda ka hauatagusena lahkes mälestuses”.
Need mälestusriismed ei kaalu palju. Ei kujunenud Jakob Nocksist suurt kirjameest ega julget eesti esiärkamise kaasvõitlejat. On see siis kõik, mis Jakob Nocks on kirjutanud, kõik, mis ta isiksuse ja harrastuste arvele võib kirjutada?
Ei saa lõpuks vaikida neist viipeist, mis kõnelevad Jakob Nocksi varjatud protesti kudemisest balti seisusühiskonna vastu. On viipeid, mis sellele näilisele biidermeierile omistavad koguni ühe tähtsama teose, ja nimelt anonüümse võitlusraamatu „Der Ehste und sein Herr” , mis 1861. a. ilmus Berliinis. Esinedes tunnuslausega Amicus Plato, amicus Socrates, sed maigis amica veritas oli see ägeda sotsiaalse tõetunnistuse väljenduseks. Aga autor varjas selle juures oma nime, mida pahandatud hääled balti härrasseltskonnast talle ei jätnud ette heitmata.
Süüdistusteos afišeeris oma tiitellehel: ,,Von einem der weder ein Ehste noch dessen Herrist” (Kelleltki, kes pole ei eestlane ega ta isand). Anonüümne autor kõneles enesest kui mitte-eestlasest, kes küll eestlaste keskel pikemat aega elanud, aga kelle elukutsele võõras olnud huvituda talupoegade ja aadli vahekorrast. Siis on ta 1858. a. sattunud Anija talupoegade toore avaliku karistusakti tunnistajaks Tallinnas. See kisendav sündmus on teda niivõrd vapustanud, et ta on otsustanud õnnetu maarahva ajaloolist saatust, orjussuhteid, härraste poolt peale pandud koormisi ja suureks heateoks kiidetud vabakslaskmist tõsiselt tundma õppida.
Ei jäänud tulemata palju tolmu keerutanud raamatu autori otsimine ja fikseerimine. Balti ajaloolased on „Der Ehste und sein Herr” kirjutajaks arvanud Vassili Blagovešcenskit. Blagoveštšenski nimega on „Der Ehste und sein Herr” ühendatud ka Winkelmanni bibliograafilises teatmeteoses „Bibliotheca Livoniae historica”. Seda pärimust on ilma küsimärgita edasi kandnud eesti ajaloolased ja Eesti Biograafiline leksikon. Aga juba kaasaegses poleemikas, mida raamatu ilmumine esile kutsus, on kahtlust avaldatud, kas raamatu plakatit „ei saks ega eestlane” saab usaldada. Nii pööras üks vastuvaidlemist tähelepanu sellele, et tundmatu talupoegade kaitsja hästi kodus näikse olevat talupoegse olustiku ja mõisa vahekordade kirjeldamises. Ka arvas sama balti saksa lugeja teoses avastavat säärast vastumeelsust balti aadli vastu, mis võis puhkeda ainult kauase kokkuvalgumise paisust. „Autor, kes tundmatuks tahab jääda, ei pane ometi oma pilti raamatule ligi”, kirjutati „Revalsche Zeitungis” 1862 (artiklis ,,„Der Ehste und sein Herr” und einige seiner Kritiker”), „pigemini juhib ta kahtlust teisele, nagu siin ilmselt on lugu“.
Pärast Jakob Nocksi surma kirjutas A. Treumann-Heraklides 1899. a. samast asjast Grenzsteinile. See ei olevat mitte õige, mis Grenzstein 1898. a. „0levikus” (nr. 32) kirjutanud, ja nimelt, nagu oleks Blagoveštšenski üksi Tallinna Vene turu peksulugu verise südamega pealt vaadanud. Pealtvaatajaks olnud ka Nocks, kes sule kätte võtnud ja mõjuva raamatu kirjutanud. ,,See raamat on küll Blagoveschtschenski läbi Berliinis trükki antud, aga pole siiski mitte tema töö. . .”. Sama väidet kordas Heraklides 1903. a. M. Lipule, lisandades, et ta seda olevat kuulnud ,,ühelt hallipeaga härralt oberstv. Pezoldilt, kes Nocksi tuttav oli.”
Ei tarvitse „Der Ehste und sein Herr” küsimuses nii kaugele minna kui Heraklides, s. o. Nocksi üksi tunnistada autoriks ja Blagoveštšenskit ainult kattekujuks. Pigemini näikse põhjust olevat seda teost arvata Nocksi ja Blagoveštšenski ühistöö tulemuseks. Nocksi osanemine on ühe teise tunnistaja kaudu tõestatud vähemalt materjalide kogumise mõttes. Nocks on ühe kaasaegse eesti poolharitlase Linkgreimi abi tarvitanud vakuraamatute ja rendilepingute hankimiseks talupoegadelt. Linkgreim, Tallinna elanik, on pärast oma vanul päevil seda jutustanud usaldatavale isikule.
Heraklidese andmeil olevat Jakob Nocks noil aastail ka paljuloetud saksa perekonnalehes „Die Gartenlaube” sõna võtnud vaeste eestlaste kaitseks. Nocksi-nimelist artiklit sealt otsida oleks muidugi asjata. Küll aga ilmus „Gartenlaubes” 1863. a. Er. Hoffmanni allkirjaga kirjutis „Eine deutsche Bitte für das arme Volkder Ehsten”. Selle sissejuhatuses öeldakse, et järgnevad vapustavad lood eesti talupoegade seisukorrast on ammutatud raamatust „Der Ehste und sein Herr” kui ka Eestimaalt saadud kirjalikest teateist. Kuigi Heraklidese näpunäide jällegi mitte täpselt paika ei pea, „Gartenlaube” kirjaniku inspiratsiooniallikas on vaevalt kustki mujalt Eestimaa punktist pärit kui Tallinnast, Nocksi ja Blagoveštšenski nõuühendusest. See nõuühendus tahtis eesti talurahva hädasid ja mõisnikkude türannilist meelevalda paljastada Euroopa avaliku arvamise ees kui ka Vene võimude tähelepanu ja kaastundmust äratada kaitsetute kohta. See palvekirjade aktsiooni kandmine üle piiri pahandas balti ülemkiht: muidugi tugevasti. Oma julgemist varjavast ettevaatusest hoolimata langes igatahes „kahjuliku dualismi” vari Jakob Nocksile balti härrasseltskonna silmis.
Kuid veelgi kahjulikumaks on osutunud vastuolu Nocksi isiklikkude hüvede taotluse ja filantroopilise südame poolehoiu vahel ta eestlusarmastuse hindamisele, ta mälestuse austamisele. Olgu ta tunnustusväärne osa seega selgemini kui siiamaani tõstetud meie teadvusse.

Gustav Suits.