Me peame rääkima raamatutest. Või siis nende kirjastamisest ja müümisest.

Eestis on kõik nii nagu ühes väikeses riigis olema peab, raamatuid on vähe ja kõik nad on kallid, nende kirjastamise otsus sõltub liiga paljudest osadest (näiteks, kes annab raha) ja lugeja oma soovide ja arvamustega ei ole siin mitte just esimesel kohal . Nõuka ajal olime üks suur riik ja kui raha anti, siis ikka kümnete tuhandete eksemplaride trükkimiseks.

Kuid mis toimub meist ida pool? Kuna meie eestimaalased ei ole vaid eesti keelt rääkivad, vaid ka vene keelt kõnelevad isikud, siis on nende mõju meile endiselt olemas. Toon ära ühe telegrammis toodud artikli, kus räägitakse kirjastuse ACT poolt müüdavatest raamatutest. Eestis müüakse kõne all olevaid raamatuid täiega, kuna kirjastus ACT on üks suurimaid kirjastusi koos oma esindatusega Eestis. Ka meie pood on ostnud kõnealuseid raamatuid, kuid hindan nad täna alla – 25 sendi peale per tükk, sest kuidagi ei taha müüa vikipeedia paberversiooni läbi valede.

Artikkel on siin:

“Te ei kujuta ette, kui ülbe võib olla kirjastus ACT.

Anna Slashcheva, kes algselt märkas „võltsinguid“, arvas, et see on soov romantiseerida idamaid. Minu arvates (teksti autori arvates siis) on tegemist täiesti toimiva ja kuid minu arvates mitte päris eetilise skeemiga, mille abil teenitakse raha mitte midagi kahtlustava lugeja arvelt.

Autoreid, kelle kohta pole internetis absoluutselt mingit teavet, leidub mitte ainult idamaade uurijate seas, vaid praktiliselt kõigis ACTi nonfictioni väljaannetes.

— Praktiliselt kogu sari „Полная история страны”, mis koosneb 17 raamatust, pluss kordustrükid, on kirjutatud autorite poolt, kelle kohta pole leida ühtegi kirjarida mitte kusagilt. Sealjuures on mõned raamatud kirjutanud väga lugupeetud autorite poolt. Näiteks kirjutas Sergei Jurjevitš Nechaev Inglismaa ajaloost, milles ta on kindlasti ka asjatundja. Tema kõrval on aga palju “mõttetuid” raamatuid, millest räägime edaspidi.

— Iga kindlat teemat käsitleva raamatu, näiteks jalgpalli kohta käiva raamatu autoriks võib olla “kummitus”. Meile juba tuttav Andrei Šljahhov, üle 90 raamatu autor (ainult ACTi veebilehel), kirjutas Ramiro Sanchezi nime all raamatu „Real Madrid” ja Roger Gerberti nime all raamatu „Manchester United”.

Ta on muide ka Yaziz Avuz, Osmanite „spetsialist”.

Ta on ka Mehmed Yilmaz, Türgi ajaloo „spetsialist”.

Ja kirss tordil: oma nime all hiilgab ta raamatus „KUS ja KUIDAS meid petetakse”. Tõepoolest, kus ja kuidas?

Arvan, et te olete juba aru saanud, milles see skeem seisneb:

1. 2 kopika eest palgatakse copywriter, kes kiiresti, Vikipeedia abil, kirjutab meile raamatu, näiteks Valgevene ajaloost.

2. Edasi valime talle mingi valgevene ees- ja perekonnanime, näiteks Kuncevitš Vadim.

3. Siis anname välja raamatu „Valgevene. Täielik ajalugu“ ja märgime seal autoriks Kuncevitši.

4. Oops. Kogemata unustasime muuta autori kirjeldust ACTi veebilehel ja nüüd on seal Šljahhovi elulugu Kunceviši nime all…

Te ei oska endale ettegi kujutada, kui savi neil sellest kõigest on. Ja siintoodu oli vaid üks juhtum. Selliseid raamatuid on palju – palju rohkem!

Kordan veelkord: mul on ükskõik, milline on nende raamatute kvaliteet ja kes need on kirjutanud. Ma tahan lihtsalt elada maailmas, kus ma ei pea iga nonfiction raamatu autorit googeldama, et kontrollida, kas ta on tegelikult olemas või on tegemist järjekordse copywriteri ja tema poolt väljamõeldud isikuga.

Ma tahan, et mind ei petaks vähemalt need, kes kavatsevad mulle rääkida tõelist lugu, nagu nonfiction olema peab.

Ja eraldi märgin veel, et raamatud olid just sellise kvaliteediga, nagu oodata võis: trükivead, väljamõeldised, isegi autori nimi on ühes sellises raamatus valesti kirjutatud.

https://t.me/irenedrama/4264